Tahaks laulda täiest hingest, et saaks lahti liigsest pingest. Nii on Hando Runnel tahtnud. Võiksime algavale saatele alapealkirjaks panna luuletaja ja pühapäev või pühapäev sinus eneses. Ja mõelda kaasa, mis pühapäev õieti on või mis ta olla võiks. Nii alustab oma saadet Helju Jüssi 1986. aastal. Tere õhtust, ütleb tänane toimetaja maris Johannes. Helju kutsus oma saatesse Hando Runneli ja Mikk Mikiveri et rääkida luuletaja pühapäevast. Täna kuulame fragmente sellest 20 aasta tagusest vestlusest ja kuulame luuletusi. Samas meenutame selle saate autorit Heljeesit, kes möödunud pühapäeval läks manalateele. Professionaalne raadiotoimetaja küsib varjus ja laseb külalistel luua ja lehvitada. Sest nii on kuulajale huvitavam. Toimetaja rolli jagavad need, kes ise ninapidi sama töö sees. Helju Jüssi meenutab tema sõber ja kolleeg Mari Tarand. Mina olen see aiateivas, kuhu roniroosile hea ennast haakida tavatses öelda. Need on mari kord. Niisuguseid inimesi ei ole maailmas palju kes oma tegelikku annet või võimekust positiivset sisu, mis nendes on, suudavad nii isetult kanda, et nad hoiduvad seda ja esile tõsta last või noh, kes kunagi ei muretse kõigepealt selle üle, et kas seal on, et seda saadet juhtis või toimetas Helju Jüssi ja on olemas ka nii seid Teid raadios kus räägib inimene täiesti üksinda, sest ta oskab midagi rääkida, tal on midagi teistele öelda. Ja kus keegi ei saagi kunagi teada, et selle taga, et see saade valmis on ühe teise inimese tarkus, oskus see inimene üles leida või teda märgata kümnete sadade inimeste keskel kõigepealt teda veenda, et ta tuleks saatuse teda aidata, et ta raadio omapäraga kohaneks. No ma rääkisin seda nüüd juba liiga pikalt ja puust ette tehes, aga see on nii ja ma tean, et praegu seda saadet kuulab õige mitu inimest ja teie, kes te olete tunnete seda, kelle esimesi samme raadios, kelle esimesi kitarri blonistamisi ja lauluhääl või oma veel algaja luuletuste lugemist on just Helju julgustanud raadiosse toonud nende hulgas on inimesi, kellest said hiljem väga välja paistma Brad ja hinnatud raadiotegijad. Neid võrsus laste raadiost noortesaadete teelt. Aga mina olen ise seda nii palju tundnud saateid tehes, olles nii toimetaja kui mõnikord saate autor. Et sa vajad ühe teise, targa ja usaldusväärse ja usaldusväärse ja ma kordan, mitte egoistlikku, inimese niisugust nõuannet, soovitust või sageli seda viimast tõuget, et WoT, seda see aine sobib sulle, sinu ala on see. Selle peale oli Helju haruldane ja Ta ei olnud kade oma ideede peale. Sageli oli tal idee, mille ta oleks ise võinud väga hästi teostada ja oma suurepärase mõtte ja keele valdamisega vormida, saateks aga sel ajal, kui ta noh, oleks suur ülemus olnud, aga kui ta väikest lastesaadete toimetust ühel teatud perioodil juhtis, siis ma arvan, et see oli üks paremaid aegu lasteraadioajaloos. Sest et tema oskas neid ideid ja töid niimoodi jagada ja kinkida ja suunata teistele, et see masinavärk kokku väga hästi toimis. Selleks et roos õitseda saaks, peab tal olema tugi. Oli siis Eiuse tugi? Oli, oli väga sageli ja väga paljudele arvan ma, see nii naljakas, ma mäletan, meie tutvus on ligi 50 aastat vana. Ma olin esimesel kursusel, kui Ülikoolis osutati säravatele viienda kursuse tüdrukutele, et seal on Merike kuningas ja virve kuru ja Helju Martins. Nemad on need Juhan Peegi stsenaristika õpilane. Äkki ma kiirgan headust mitu ja mitu kvanti. Imestan isemis ajast, mulle see vägi anti. Kust on pärit see aare, mida nüüd heldelt jaganud? Ilmselt on olnud side kellelegi elavaga, kellel on võimsad varud headusi hinge taga kes on mu kõrval seisnud märkamatuks jäänud, aga. Polnud tal vaja võtta mingeid relvi, ei raudu. Süda paisub, suurest pingest, tahaks laulda täiest hingest, tahaks laulda täiest hingest, et saaks lahti liigsest pingest. Tahaks laulda täiesti hingest, ei saa lahti liigsest pingest, ei saa lahti liigsest pingest, ei saa laulda täiest hingest. Kui saaks lahti liigsest pingest siis saaks laulda täiest hingest. Kui saaks laulda täiest hingest siis saaks lahti kasest pingest. Luuletaja pühapäev kas see on siis luule kirjutamise ajal see luuleline tunne, kui peale tuleb või, või on luuletaja pühapäev hoopis niisugune, kus ei sünni ühtki ilule. Stas, mitte Marie Under ei olnud see, kes laulised mu südames on pühapäev ja see tähendab, et luule, nii nagu kõik kunstid Peavad südant täitma või täidavad mingi argipäevast erineva tundmusega ja me nimetame seda siis pühapäevatundeks pühapäevaks ja mida vanemaks inimene saab, luuletaja, saab seda suurema ehmatusega ta võib märgata, et see pühapäeva tunne, kui ta tegeleb luulega või kunstidega hakkab hingest ära kaduma, inimene hakkab väsima või panetuma ja seda rõõmsat elevust, mis algajal oli kunagi minagi oma esmatrükki seda enam ei ole. Luuletaja võib oma luuletamise juures muutuda niisuguseks kroosaliseks tööinimeseks, et sageli hakkab juba tundma, et mis on selles luules siis üldse pidulikku või pühalikku, see on ka väga argine. Ühesõnaga, et elus võib ka kõige püha päevalikumas, võib argipäevastumine toimuda. Ma mõtlen, et luulest üldse te ju ikka veel naudingut saate teiste naiste luulet lugedes vehk. Ja see võime on veel nagu säilinud keelt, ma olen tegelenud põhiliselt kahe autoriga, olen natuke uurijana vaadanud Hendrik Adamsoni käsikirju ja samuti hiljuti surnud Tartu luuletaja Uku Masingu luulepärandit niimoodi teise luuletaja loomingusse sisse minnes sünnitust nagu uuesti. Nagu teine ja, ja kolmas kord sündida. Iga uus avastus, iga uus lugemata luule, ilm, mis nende luuletajate värssidest välja kasvab, see vapustab ja ja viib, viib teise olekusse täiesti. Luule on lahusolek enda paremast poolest. Luule on tagasitee vana sõpruse poolest. Luule on oletus, pulsi purpur, sest kajast ehmad Täna õhtul oleme korraga 200. 1980 kuuendas aastas kus luuletaja pühapäevast räägib Hando Runneli luuletusi, loeb Mikk Mikiver selle 20 aasta taguse saatma. Autor on Eesti raadio kuldne toimetaja Helju Jüssi. Ühtlasi on tänane õhtuga Helju Jüssi mälestamise õhtu. Helju tegi noorte ja lastesaateid, kultuuri- ja kirjandussaateid. Tal oli imetlusväärne, keelevaist eruditsioonist rääkimata. Jätkab Mari Tarand. Ja neid Helju, toredaid ütlemisi on palju, aga ma ütlen nii et see on ka teatav anne, nii nagu muusika või kunsti või ükskõik mis anne ja Helju teatud aastatel me ju kirjandussaates väga palju pidime ise tõlkima, tõlkisime suisa ilukirjandust mitteraadiosse ja siis toimetasime üks teised tõlkeid. Ja küll oli heljul terav silm ja hea sulg ja küll oli meil palju niisuguseid momente, kus mina vaatasin jonnakalt oma paberi pealt, aga siin on ju niimoodi, ütlesin mina. Jäljutusega, tõsta oma pilk üles ja ütle, kuidas sa seda eesti keeles ütled. Tõlkimise ABC, mina olin siis algaja ja eel ju oli ka alustaja siiski, aga tal oli see, see anne või see vaist ülimalt tugev. Ja siis kujuneski nii, et kui oli vaja mingit head pealkirja või sarja pealkirja või rubriigi pealkiri, no kes või mõnda lühikest õnnitlust või pöördumist või head teksti siis ikka pöördel poole. Elu teeb selle nii nagu vaja ja mina võin mäletada, ma ei tea nüüd, kas lastesaates kell, kes mõtlesid välja Pealkirjad, Medri tund võis iller, aga koduorel oli kindlasti Helju sarja pealkiri ühele laste ja peresaatele. Ja mis päriselt ikka ajalukku läheb, on õnnevakk. See on Heljo antud nimi. No üks tendents või ütlemine on meil omakeskis juba klassika, kõike kaunist ei saa teha raadiosaadet. Jah, seda on tõesti öelnud ja see oli jälle mingil puhul, kui mina nagu kellega või millega ma isegi ei mäleta, mis oli mingi eriliselt ilusa, põneva, aga noh, võib-olla mulle liiga lähedase asja puhoolise haigus, sellest saaks ikka raadiosaate esiseste Heljo, et ega kõike kaunist ei saa raadiosaatjaks teha. No seda võib väga mitmeti mõista, aga nüüd, kui me praeguselt vaate veerult seda ütlen, siis on tõesti, et ka praegu ma tunnen kõike Kaulistes. No loodame, et me ei hakka tüpsetentsi, saad raha kätte, läheb kergemaks tegema nagu tõelised valuraha. Ma olen tähele pannud, et viimasel ajal. Ma naudin rohkem keelt ennast, justkui oma mõte ei olegi nii oluline, aga seegi sõnavara, mida eesti keel pakub, eesti keele murded pakuvad, vot see sõnavara iseenesest kõneleb midagi ja vahel on näiliselt mehhaaniline sõnade ritta panek nii luuleline tegevused täidab südameni pühapäevatundega teatavasti Hendrik Adamson Mulgimaalt pärit lõunaeesti keel, mida ta on kasutanud palju ja siis ma olen uurinud üldse natuke lõunaeesti keelt seoses võib-olla ka Jakob Hurda läheneva juubeliga olema natuke vaadanud lõunaeesti keelt, nimelt Jakob Hurt on üks esimesi joonud eesti luules ja keeleteaduses, kes on teadlikumalt lõunaeesti keelt uurinud ja kirjeldanud. Ma võiksin isegi paar majanduslikest luuletust või sõnarida ette lugeda, kuidas mind inspireerib klippoldi müstifikatsiooni pealkirjaga Keway. Ja see on mulgi murdes niukene sõnaloend. Mingis vanas ajakirjas kirjeldati Mulgimaa keelt. Mulgid on laisad ja lühendavad kõik sõnad ära, näiteks õunapuu asemel ütleb Õunap ja Visnapuu asemel Visnap ja sain siis ühenes. Keset kummalise luuletuse. Äitsneb Õunap, Visnap, Sarap, Saarep, Toomet. Ja edasi läheb, Häidsneb Pihlap, Osnad, Künnap loidab, Kaalep Äitsneb, Õunap õunapuu jäidsneb, loidab lodjapuu. Äitsneb Toomet, Niineb Künnap, Kaale puu. Niisugused müstifikatsiooni sõnad on siis teatavastasin Osnap ja Kaalep. See jääb siis kodutu. Osa puudekale puuder Kaale puu on kõige huvitavam. Ja siis sel suvel ma olin Räpina lähedal. See on Lõuna-Eesti teine keelepiirkond. Sealt läheb üle juba setu keele peale ja siis, no näiteks kui surnuaias kõndida pühapäeval kalmistupühal, siis võib lugeda kalmukividelt nimesid ja siis igas kihelkonnas igas Eestimaa nurgas on omaette nimed. Omaette poeetika tuleb näiteks, ma loen ühe nime rea ja see kõlab minu jaoks luulena. Terask Narusk, Häides, Paabusk, Rämmask, Kimask, Ivask, Olesk. Ja sealt läheb edasi sama tüüpi sõnades teine salm. Asjade nimed, Kõvask, karask, parask, ürask, linas, harjusk, kolmas salm, kurask, mülask, volask, kolask, jurask, Logask, limusk. Me lask seal niukene ürgmõnu, et ka väike laps luuletab niimoodi, vahel paneb ilusa külalisi sõnu ritta ja tulebki luuletus välja. Ja kui nüüd jutt läks laste peale, siis oli sellesama suve lõpus kui juba maalt linna sai tulla, oli niisugune ilus hetk, kus jõudsime koju. Üks esimene raamat, mida lapsed hakkasid lehitsema, oli suveks laua peale jäänud luuletuskogu. Juhuslikult oli see minu kirjutatud lasteluuletuste raamat. Esimesel õhtul hakkasid nad seda lugema mitmekesi kordamööda valju häälega. Ja nad hakkasid parodeerima kõiki riimsõnad käänasid nad hoopis teiseks ja ise nad naersid ja lõugasid ja mul hakkas lõpuks päris päris kummaline, kõhe tunne, hea ja kõhe. No vot, see oli üks, üks ilus elamus ja teisel õhtul oli umbes sama, aga, aga see oli nii-nii ilus ja lõbus keelemäng, et lõpuks ma liitusin ise ka selle kambaga ja siis me hakkasime luuletusi lugema mitut moodi. Eriti ikka lapsed, mina olin nagu juhendaja erineva rütmiga, erineva kiirusega erineva intonatsiooniga kord tigeda kort, räuskav akord, kortneskede täiesti Palodeeriva tooniga. Ja kogu see omakirjutatud kunagi oma kirjutatud luulemuutuses niiskuseks neutraalseks asjaks mille omanikuna ma ennast ei toonudki. Ja koos lastega elasime läbi seda sõna mõnu. Siis võiks öelda, et see oli siis jällegi üks luuletaja, tõeline pühapäev. Kui mu laps luges selliseid minu jaoks tundmatuid lasteraamatuid, siis ma ikka vaatasin, kes tõlkinud ja kes toimetanud ja kui Helju Jüssi nimi seal sees oli, siis mul oli kohe päris hea meel, et mu lapsele raamatukogust üles leidnud. Ja täpselt samuti siin olen ma ise selle nimega päris kindel, kui ma võtan raadio arhiivist välja vanu saateid, tema on see, kes on siia raadiosse toonud õiged inimesed, aegapidi või ajaga tuleb see kogemus, et oskad ka ise neid niinimetatud õige veregrupiga inimesi üles leida. Aga algaja noore toimetajana on sul vaja mingisuguseid kompamisi teha intuitiivselt. Helilisi nimi oli ka see, mis, mis nagu mind aitas, et ahaa, et kui ma sellele redelipulgale astun, et siis ma ei väärata. Ma mäletan ühte väga ammust ütlemist, see oli ikka täitsa nooruse ajal kas mingil ajakirjanduse või raadiopäeval või ütles Helju arvatavasti mingis intervjuus, et mis pärast temale see töö, mis ta on valinud, meeldib, et temal on õigus koputada mis tahes uksele. No et see on nagu lubatud, nii huvitav oleks ju igast uksest sisse minna, aga noh, lihtsalt sa ei lähe, aga et kui on sul see luba taskus, sa tahad raadiosaadet teha? Noh, see on see huvi maailma vastu, aga väga palju räägib inimese elust see, kui me mõtleme tema sõprusringkonnale või keda ta tundis või kellega ta suhtles, mistõttu ta siis igaüks toob ju raadiosse teatud oma põlvkonna oma kaaskonna, oma sõpruskonna otsesemalt või kaudsemalt. Ja kuna heljus liitusid nii paljud asjad, mis praegu nagu kipuvad natukene jagunevad, no ütleme, et keegi elab, ütleme kaugemal. Helju tuli süda Eestist Järvamaalt, Paide keskkoolis, siis Tartu kaudu. Tal oli see tugev maa tundmine, ta vanemad olid ju taluinimesed ja see niisugune no peaaegu nagu selle, nagu öeldakse, et esimese põlve haritlane ja niisugune sitkust kindlus aga samas oma kamatu huviga kirjanduse, kunsti muusika kõige vastu. Ta jõudis mõneski asjas väga kõrgele tasemele et temas oli ühendatud kuidagi see Ausa loomuliku Eesti inimese elutarkus ja terviklikkus koos väga haritud ja peene ja tundliku ja targa, intellektuaalse ja emotsionaalse sõnaga kunsti ja kultuuritarbijale. Et need kaks olid tal kogu aeg kõrvuti. Seesama Hando Runnel, meie rahva suur kirjanik näiteks oli sovhoosis tibutalitaja, aga Helju Jüssi läks temaga intervjuud tegema. See intervjuu peaks alles olema raadioarhiivis, noorte saatele. Niimoodi, et see inimest, see leidmine või äratundmine, no ütle siis. Ei ole ma Hollandis olnud ei Pariisis ega Prantsusmaal. Van koogi kollaseid põlde olen näinud vaid Põltsamaal. Kunstväetisest Sinavad väljad nii ääretu suured ja hääd. Kui kollaselt kiirgasid nemad. Kui looma hakkasid päed. Seal pääde sees aimdus nisu. Ning kollasel lõhnane sai. Mul tõusis suur söögiisu. Kui enesekriitiliselt öelda, siis ei oska võib-olla perekonnas alati pühapäeva pühapäevaks teha. See argipäeva rutiin kipub ka pühapäeva tungima, pühapäeval peaks olema natuke erinev. Natuke teise sisuga, kui on Äripäev ja tööpäev, just nimelt Äripäev. Et pühapäeva kandnud meil sageli liiga palju ärilist asja ja seda luulelist mediteerivad või sügavamat tundmust on habras. Vähe. Võiks olla ka ühiskonnakriitiline ja öelda, et samad tendentsid on juba ühiskonnas üleni süvenenud. Kunagi tahtsin kirjutada ühte luuletust ei ole valmis saanud. Pealkiri on olemas, ära vahetatud pühapäev ja tui sügavamalt mõtlema hakata, mida tähendab ära vahetas pühapäev, mis on üldse pühapäeval niisugune nimi, pühapäev? Päev peab sisaldama midagi püha sõna ise on, on midagi erilist, mingid asjad on maailmas pühad, mingid on argised. Ja kui pühapäev tuleb ja läheb. Siin me harjume selle kindla rütmiga ja selle päeva peale koondub midagi haruldast, midagi erilist, midagi püha. Ja kui me võtame kätte ja ärilistel eesmärkidel, hakkame purustama seda igavest rütmi. Pühapäeva regulaarset taastulemist ja äraminemist ja hakkame asendama ja kanname pühapäeva ainult puhkepäevade nimekirja ja võime pühapäeva kuulutada tööpäevaks ja ükskõikne millal suvaliselt seda ürgset rütmi lõhkuda. Sellega me oleme hävitanud midagi väga igavest ja Me oleme hävitanud ühe igavese terminini püha pühaduse mõiste oleme me pannud purunemise ohtu. Aga ükski inimlik suur tegu, ükski ükski kunst ükski suurem inimlik tundmus ei saa läbi ilma selle mõistete sele tunnuseta. See on pühapäeva peaprobleem. Tänapäeval me oleme liiga ära argistanud, liiga ära hävitanud. Ju me oleme siis pühapäeva endalegi märkamatult teinud tõesti ainult puhkepäeva tähendus. Et me oleme vabad ja puhkepäeva võid võtta ükskõik mis nädalapäeval. Ja mina käsitlen seda masinal ise maailmanähtusena sest masin on loodud tööks ja iga masin peab mingil ajal paranduses olema, remondis olema ja masin peab ka puhkama, muidu läheb liiga kuumaks või läheb katki. Ja kui inimest käsitleda ainult tööriistana masinana, millele peab ainult puhkust andma, selleks et ta taastas oma füüsilisi võimeid, sellest on vähe. Peab olema mingi hingelisus, suudame hingelisus asja juures inimese juures inimasja juurde. Ja vaat seda on teeninud, see väga-väga ürgne, väga vana. Pühapäevarütm. Ja see on siis samas sõnas ju olemas kui jälle sõnade tähenduse juurde minna ja, ja keele juurde. Aga me oleme unustanud ära, mis pühade õieti tähendaks. Ma kardan ja et paljud kõnelevadki juba puhkepäev. Mul on kaks puhkepäeva nädalalõpud, puhkepäevad. Aga venekeelse Osgresseen ja see on midagi suuremat. No ta on niisama suur nagu meie pühapäev Ja et ei ole võtvad lai Osgresseni tähendab veel ülestõusmist kas või surnust ülestõusmist. See. Tuuleleere, eks Loone saaja Tulede Bergee. Tuulelaulvaks linnupojaks. Tänane saade on pühendatud meie armsa kolleegi Helju Jüssi mälestusele. Oli Helju ise pühapäeva inimene. Ma tean seda vastust. Aga vahel tulebki üle küsida ka iseenesestmõistetavaid asju, et neid teistele meelde tuletada. Mari Tarand jätkab. Oi, tema oli ikka pühapäeva inimene küll, sest ta oli põhiolemuselt optimistlik ja rõõmsameelne inimene. Ja kuna tal oli õnn terve elu teha seda tööd, mida ta armastas, see annab ju kokku selle, et kui su töö igapäevane töö on niisugune, et ta ei ole sulle nüristab rutiin vaid see siiski seda ei jaksa terve selle pika elutöö jooksul armastada siis juba ise loob niisuguse helgema oleku inimese elule. Ja peale selle Helju ümber on alati olnud noori ise kolme lapse emana, aga kui väga on nende kodu armastanud kõik tema laste sõbrad ja tuttavad ja kui hästi on neid seal vastu võetud ja neile jagatud, sealt küll, aga seda, mida nendel inimestel perel oli anda. Ja see oli alati pühapäev, kui elu juures või Heiliuga koos sai midagi teha või kuhugi minna või. Aga ära nüüd ütle mulle, et, et seda rutiini ei tundnud, ma arvan, et selles ei ole mitte keegi vaba, mis hoidis nagu vormis, mis ei lasknud ka kõige sellistel mornimatel aegadel, kui oli, lihtsalt võib olla soov ukse tagantkätt kinni lüüa seda mitte teha, või vastupidi, siis olidki need ajad, mis nagu nõudsidki sinult, et vot sa ei tohiks tõust tagantkätt kinni lüüa, sest kes seal toas muidu toimetama hakkab ja mis tasemes ja see nii-öelda toimetamine toimub. Jah, võib-olla see viimane, mis sa ütled, võib-olla see kusagil kukla taga põksas, aga vaevleme nii seda sõnastasime. Uhked taotlased, meie siin teeme paremini, kui meie meie ei tee, siis teevad mingid teised halvemini. Ei, ei. Ja ja no ma nüüd ilustasin siin võib-olla liiga, sest nendel süngetel seitsmekümnete lõpp, kaheksakümnete algus, eks meil oli seal ka pahandusi ka, aga mul oli julgust ka neid neid kohti, kus natukene oma selgroogu sirgeks ajada või, või vähemalt püüda millegi eest võidelda, midagi paremaks seal mingid väärust üksik. No see oli väga väikestes doosides vahelise võimalus midagi parandada või teha, aga ta tegi seda ja igavesed pahandused küll. No ei hakka täna siin rääkima võitlustest lenduritega ja kärbetega ja ära keelamistega ja ühte teiste inimestega, keda siis oleks ju tahtnud saatesse tuua, kuid ei tohtinud või ei saanud. Eks need hetked kindlasti panid meid ka vahelust paugutama ja tõesti. Aga jah, õnneks oli sõprade mõttekaaslaste ring olemas, alati oli vähemalt kellegiga neid asju nii-öelda südame pealt rääkida või ma ei oska ütelda, see. See on nüüd nii kaugel. Ja see, millise otsustavusega Me rõõmuga läksime sellele uuele ajale vastu. Mis tuli. Ja kui palju veel ju sellest sai osa võtta. See ikkagi oli ka väga hea. Üks pisike paat oli mere pääl. Ei tea mida õnne toovad siis seal. Kaks hingelist olid seal paadi sees. See üks naine ja üks oli mees. Nad lõbusõitjad ei olnud küll kalurikuube, neil polnud küll. Nad, polnud ka põgenikud, paar. Neil olemas oli nende oma saar. Üks mure neid ajaski ilma pääl. Ei muidu see paat oleks seisnud seal. Paat põhjani pehkinud pardani vees. Ja mõlemad sõudsid, see naine, see mees. Aga vahel ma vaatan, on kahte moodi kalendreid, meie kalender algab esmaspäevaga, lõpeb pühapäevaga. Väga on ka niisugused kalendrid, mis algavad pühapäevaga, lõppevad laupäevaga. Kas sellel võiks ka olla mingi sisuline rituaalne tähendus? No kalendri ajalugu on omamoodi suur teema ja kalendrite kujunemine ja jagamine. Ma ei ole seda uurinud või ka täpselt, ei tea, aga, aga lihtne. Pilk ristiusu ajalukku ja, ja usu lahkude ajalukku näitab, et. Nädala alguseks pühapäev või esmaspäev ja see on selle maailma loomise müüdi ka võib-olla ka seotud. Kas pühapäev on see esimene maailma loomise päev või on pühapäev see viimane maailma loomise päev, kus kuulutatakse, nüüd on maailm valmis ja, ja siis nüüd hingame ja vaatame, et kõik, mis on tehtud, on hästi tehtud. Võib-olla meil oleks vaja pühapäeva esimeseks päevaks, sest et ennast koguda niimoodi vaimselt uueks looma minna. Ei tea võrdselt, kuidas traditsioon on välja kujunenud. Ma olen konservatiiv ja ma tunnen, et inimese ülim kohus on säilitada seda vaimset väärtust. Jaga ainelist väärtust, mis on selles kultuuripiirkonnas ammust ajast olemas, sest me teame, et arenguõpetust me oleme nii palju õppinud käik, et areng on paratamatu. Ja kuulutada arendamine ja areng inimese ülimaks eeskavaks kõige peamiseks hooleks. See ei olegi vist õige, sest ma ütlen veel kord, et me oleme õppinud ja aru saanud, et areng arenemine on paratamatu. See tähendab, et isegi kui me kergelt takistama areng toimub tahtis jää meie tahtest sõltumata. Kui ma mõtlen sellele saatele, mis täna siin meid saadab, see on 86. aasta ja siis on otsustanud Helju Jüssi ja Hando Runnel rääkida sellest, et kõik muutub liiga masinlikuks, et kaob see pühapäeva, Tunne mulle tundub, et see oleks nagu täna räägitud ajal, kui olek on juba selline tülpinud tüdinud ja sa oled nagu väsinud või oli see veel eelmise aja väsinud? 86, see oli murrangueelne, õieti mäletan seda aastat hästi sesse seljas mind veel viimast korda nii-öelda kordusõppustele Moskva raadiosse et ennast täiendada nii, ja kuidas see, mis asi ta oli perestroika juba seal siis tasapisiäärt pidi algas ja kuidas sealsed üle liidu turud kaasaid imestasid, kui mina jutustasin, mida Eesti raadios tehakse ja saatsin sealt kultuurikajale informatsiooni, mida nemad ei uskunud, et niisugust Saabid nii julget ja sellist saab raadiosse panna. Et see oli niisugune aeg, aga teisest küljest minu meelest viitab see sellele, et need kaks seda teemat arendades olid ikkagi jälle nagu sellest igapäevasest ise kõrgemal ja nägid natuke kaugemale või natuke üldist savamalt. Ja teadsin, mis ma sulle ütlen, see on ikka 86, see ei ole veel mitte 87, olles 88 kevadel olid muinsuskaitsepäevad Tartus sinimustvalge, see lõplikke niisugune, see suur juba terve rahva puhkenud niisugune uus olek ja järelikult selle saate tegemise ajal, seal oli veel see nii-öelda tuimuse ja tardumuse viimane agoonia ja võib-olla sellest lähtuvalt räägivad nendest asjadest, mis ükskõik millistes tulevastes, sündmustes ja oodatavates või loodetavates murrangut muutustes alles peavad jääma. Hando Runneli me ju teame praegu just nimelt parimas mõttes alalhoidlikku talupoeglik, meie Eesti rahvatraditsioonide hoidja ja kuulutajana ikka veel ja veel ja mina arvan, et seda on väga vaja. Tunnustamisele ja, ja võidukäigule vaatamata ja siin ma arvan, et need et kaks ma ütleks paide last, minu meelest nad on isegi põlevad sealt Järvamaajuurega kuidagiviisi. Et niisuguseid inimesi on just vajama, kes on see uuemeelne tegutsemine ja täiesti kõiges heas uues kaasaminek, aga kell, see teine pool on kogu aeg kaasas. Et need on tasakaalus. Kui me vaatame kas või tehnilist arengut, ta läheb ja läheb ja läheb ja mis on siis inimese vaimse olevuse üks oluline eesmärk? Üks suur ülesanne on tal olla, kuidas nimetame olla konservatiiv, ei ole alal hoidlane. Ühesõnaga hoida olemasolevat, säilitada olemasolevat. Sest midagi liiga konserveerida niikuinii ei saa. Aga kui me kõik tormame ümber ehitama, purustama, uuendama see enam ei ole ka progress, see ei ole areng. See on katastroof. Nii et elu ongi huvitav ühendus olemas oleva säilitamisest, noh, ütleme seda mäluülesanne traditsioonide ülesanne. Ja teine on minemine tundmatusse. Teine ülesedasiminek. Ja kõige tugevam. Ja kõige viljakam on on kultuuriolukord, kui need kaks poolt, kaks inimlikku tegevust ja ülesanne on tasakaalus. Me võime tuua Hiina näite, mida me küll vähe teame, aga noh, kasvõi anekdoodi tasemel ikka teame mida suur revolutsioonilisus teeb, see hävitab ainult ikka lõpuks tullakse jälle ringiga sinna tagasi, et me peame oma ammusest minevast kinni pidama, sest see on ka püha lehitsegem. Pühapäeva pühitsesime pühapäeva pidada aega kalliks ja kasutage seda targasti. Sihukesed tõed, nihukesed, hüüdlaused, võime siia riputada, aga jah, selle unustad vahepeal ära, aga kui mina olen nüüd nii vana inimene, et mäletan lapsepõlve kui, kui ka kõige kibedamal talude ajal pühitseti pühapäeva ja laupäeva õhtu. Vaat need on niimoodi, et see vannipäev võib ju ka nihkuda. Aga kui see üks sauna kütmine oli, see oli rituaalne, see, see puhtaks pesemine pärast töönädalat ja, ja võimalus hinge tagasi tõmmata. Põhjalik saunas käimine on, on ikkagi mitte ainult ihuharimine, see on huvitav, et lõpuks puhtas ihus saba puhtam hing olla. See on ära tunda. No iseendast et see üha kiirenev tempo, eks me ole ise sellega lihtsalt kaasa läinud nagu oravad rattas. Et pea pooled omavahel noh, niisugune hetk, kus saab kõrvalt vaadata ja mõelda, et tormamine ei kõlba kuskile. Nii nagu mul on üks tuttav mees, kes ütleb, et kõige parem päev on see, kus me midagi teinud lase, neil seda ei tohi propageerida, aga jah, et ei teinud midagi. Siis ma sain mõne mõtte ära mõelda. Üks naine lehmaga läks üle mäe. Tal lambad oheliku pidi teises käes. Ning sääred paljad, kriimulised tal. Ja lapse põnnid õueväraval. Üks naine lehmaga läks üle mäe. Siis laante tagant kostis rongi huik. Sisele kõrge taeva lendas valge luik. Siis lehmani laisalt raskelt järel käiv. Et süda pilgeni sai nukrust täis. Ja laante tagant kostis rongihõik. On uhke tunne, et aegade ja olude kiuste on raadios tehtud saateid, mille sõnum ei lahjene aastatega. Et siin on hoolitud heast sõnast täpsest mõttest ja selles on oma kaalukas osa ka Helju Jüssi aastakümnete pikkusel tööl. Annaks taevas meile aruka ja võtaks kurat meilt edeva seda soovinud tänaselt raadiot. Te kuulsite saadet luuletaja pühapäev autor Helju Jüssi koos sõprade Hando Runneli ja Mikk Mikiver iga salvestusaasta 1986. Oma targast tugevast sõbrast Helju Jüssist rääkisid Mari Tarand ja toimetama. Mu hinge täidab uudised, seal ei kiiguta, kus ise kiigel käidud. Et seal ei mängita, kus ise palli löödud. See uudis ängistav. See ängistus on tõde et ajad kaovad käest. Ja peale kasvanud põlved ei küsi su käest.