Tööstushooned ja tööstusasulat kui kultuurimälestised sel teemal räägivad algavas saates arhitektuuriajaloolased Oliver Oro ja Henry kuningas. Kui tavaliselt inimesed muinsuskaitseobjektidena või ajaloolise arhitektuuriga, mida väärtustatakse enda ümber oskavad näha kirikuid, mõisahooneid, Tallinna keskaegseid kaupmehemaju, vanu linnakindlustusi ja võib-olla seal kõrval ka näiteks rehielamuid siis tegelikult, kui vaadata meie kultuurimälestiste nimekirja ja seda, millega muinsuskaitsjad igapäevaselt tegelevad siis olulise osa meie katsutavatest objektidest tegelikult moodustavad tööstushooned ja siis nende juurde kuulunud laod, kontorihooned, elamud ja nii edasi. Ja tegelikult 20. sajandil, kui tööstus oli juhtiv majandusharu, tänapäevaks on see suuresti muutunud. Aga siis 20. sajandi enamikul kümnenditel ja juba 19. sajandi lõpul. Need erinevad tootmisettevõtted olgu suuremad või väiksemad, vahel või linnas, need olid inimeste töökohad, need kujundasid linnaruumi. Ja tänu sellele loomulikult ka meie ajaloos on need tööstused olnud väga olulised siis igas mõttes ja on loomulik, et nad moodustavad ka osa meie kaitsta vast pärandist. Kui rääkida tööstusmälestiste kaitsest üldiselt siis tööstushooned on muinsuskaitse ja siis sellise pärandi käsitluse seisukohalt probleemsed siis kui tootmine jätkub, sest tootmist tuleb moderniseerida ja tihti näiteks uute suurte seadmete sissetoomine või ka laiemalt mingi tehnoloogia areng ja muutumine tähendab ka hoonete ümberehitamist, mida muinsuskaitsjad, arhitektuuriajaloolased ja ajaloolise pärandiga tegelevad arhitektid nii ulatuslikult lubada ei tahaks, sest selle käigus kipuvad need tööstushooned oma ajaloolise näo teinekord täiesti minetama. Ja veelgi enam on tööstuspärand aga probleemne siis kui tootmine seal lõpeb. Kas siis selle tõttu, et mõnes piirkonnas üks või teine tootmisharu osutubki ebaperspektiivseks või ka seetõttu, mis siis tänapäeval väga sagedane, et tootmine tõmbub kokku, nõuab senisest vähem pinda ja tihtilugu kolib ka ajalooliselt territooriumilt hoopis ära linna taga paiknevasse tööstusparki. Ja need ajaloolised kesklinna lähedal olnud suuremat tööstuskompleksid jäävad tühjaks ning neile uue funktsiooni leidmine on üsna raske. Oleneb muidugi ka sellest, kas see kompleks paikneb mõnest suures linnas ja linnasüdames või kuskil kõrvalisemas kohas. Ja kui elujõuline on see linn ise, kus see tööstus siis on olnud ja mis sellest linnast endast on pärast selle tootmise lõpetamist saanud, sest et paljudel juhtudel tegelikult ka ühe või teise tööstusharu väljasuremine toob kaasa tervete linnade hääbumise. Võib-olla kõige koloriitsem näide on praegu Detroit Ameerikas, millest on saamas selline tõeline tontide linn pärast suurte autotööstuste lahkumist. Aga selliseid näiteid on muidugi kõikjal maailmas ja ka meil siinsamas Eestis. Ja sellest siis muidugi oleneb ka, kas ja kuivõrd on võimalik siis ka mingit praktilist kasutust leida tühjaks jäänud tööstushoonetele. Probleem võib olla see, et need ehitised on väga suured. Seal on väga kõrged avarad ruumid, mille kohta me ju võime öelda, et kohaldame ta ümbermuuseumiks kinoks kultuurimajaks, aga kes neid näiteks kütta jõuab. Sest et siis, kui tootmine veel toimus, sageli sellised küsimused ei olnud nii tugevasti esil kui siis nüüd, kui me tahaksime kohaldada neid mingitele uutele avalikele funktsioonidele. Võib-olla see, et seal on ka terve hulk siis niisugusi ehitisi, millele ongi üldse väga raske välja mõelda, mingisugust uut tootmisega mitteseotud funktsiooni näiteks suured, ilma akendeta laohooned. Ja omaette küsimuseks on muidugi see, kas kaitsta koos sisseseadega või ilma sest et sageli ju tegelikult olulise osa sellest tööstuskompleksi ajaloolisest tervikust ja ka siis tema niisugusest kummalisest, natuke kõrvaltvaatajale isegi hirmu ääratavast ilmest, aga sellega kaasnevast teatud põnevusest ja võlust moodustavadki need ajaloolised tootmisseadmed ja igasugused tsisternid, kraanad, kaadid, kõik see, mida me võime näha tootmishoonete vahel vanadel tootmisterritooriumitel. Aga kui me sooviksime kõike seda ka säilitada ja kaitsta, siis tekib küsimus, kuidas siis üldse seda territooriumi edaspidi kasutada saaks ja kes näiteks neid tootmisest reaalselt kõrvale jäänud seadmeid edaspidi hooldama hakkab. Varem Eestis on ka lähtutud üsna pragmaatiliselt sellest, et me kaitseme ikkagi ainult ehitisi, tihti ainult nendega välist vormi ja müüre. Ja viimastel aastatel muidugi on hakatud rohkem rääkima ka sellest, et seal, kus võimalik. Me peaksime püüdma seda tööstusmiljööd ajaloolistel tööstus territooriumitel ka siis, kui me nüüd kohaldame nad hoopis teistele ots tarvetele säilitama palju terviklikumalt ja koos mitmesuguste sinna juurde kuuluvate elementidega, mis ei ole otseselt hooned. Tihtipeale ehitad jo hoone kestaks, mis pidi sisseseadet lihtsalt varjama ja võib tuua kasvõi analoogi, et mõne eestiaegse uhke funktsionalistliku villaga. Kui kõik see uhke interjöör nüüd eemaldada parketid ja muud detailid siis jääbki alles ainult kest ja veel rohkem kehtib see tööstushoonete kohta. Kui sisseseade sealt välja võtta, siis tihtipeale tekib küsimus, et, et miks üks või teine hoone on selline, nagu ta on ja inimesel, kes seda vaatab. Võib-olla jääb ainult üle õlgu ehitada, sest et ei saa täpselt aru, miks, miks on üks või teine ruum selliselt valminud? Muidugi on siin ka selliseid keerulisi juhtumeid, kui me võtame näiteks kas või Kreenholmi tuntud kompleksi, kus seda tööstus, sisseseadet vahetati mitu korda tema ajaloo jooksul viimati 70.-te aastate teises pooles. Ja nüüd tekib küsimus, et kas meil on üldse võimalik või ka vajadus seda sisseseadet säilitada, mis iseenesest ei ole tehase algusest pärit ja mis tegelikult, et kõik need ruumid nii-öelda okupeerib ja samasuguseid küsimusi on väga paljude tööstushoonete puhul. Üheksa minu meelest üsna õnnestunud kompromisslahenduseks, kus ka kaugeltki kõike ägedat, mis seal sees oli, säilitada ei õnnestunud, aga siiski üht-teist on järel, säilitamiseks on ka väga suuri pingutusi tehtud, on meie kultuurikatel kus on siis lisaks sellele, et on säilitada püütud teda hoonekompleksi ka interjööris siis säilitatud need kunagised katlad, mis siis annavadki sellele hoonele tema väga erilise karakteri, mida on juba imetlenud ka paljud arhitektuurihuvilised mujaltki maailmast ja samuti siis seal praeguse energiakeskuse poolel on säilinud ka need turbiinid, nii et siis tegelikult selles hoones liikudes, kui käia mõlemal poolel, nii siis seal kultuurikatlapoolel, kui siis seal energiakeskuses järjest siis elektri tootmiseks, kel alates veest ja põlevkivist, millest toodetakse, siis aur, mis turbiinid käivitab, kuni siis elektriväljumiseni alajaamast on põhimõtteliselt seniajani loetav samas seal uhkete estakaade, mida kasutati siis omal ajal põlevkivi transpordiks kateldesse ja mis tegelikult ka sai isegi eraldi mälestisena kaitse alla võetud tehnilistel põhjustel ikkagi ei saanud säilitada, sest selgus, et see keev teras, millest siis nõukogude ajal oli selle kandev raamistus tehtud, on niivõrd ettearvamatu käitumisega, et insenerid ei lubanud seda siis mingil uuel funktsioonil kasutusele võtta. Ja see siis tegelikult ikkagi tuli lammutada ja tulevikus ehk õnnestub koopiana uuesti üles ehitada, nii et terve hulk selliseid tehnilisi probleeme on ka ajalooliste tööstushoonete puhul, mis puudutab ka kõiksuguseid, katusekonstruktsioone ja ka näiteks tööstuskorstnate säilitamist. Nende uuele funktsioonile kohaldamine ei pruugi olla võimalik või see võib olla seotud ääretult suurte kuludega ja tekib küsimus, kes jaksab selle kinni maksta. Sest nende ehitusviis on selline, et nad algusest peale kas ei olnudki mõeldud väga pikaajaliseks säilitamiseks nad olidki mõeldud pigem ajutiste ehitiste mõne 10-ks aastaks või on nad siis ehitatud nii, et neid sai küll kasutada tootmiseks. Aga näiteks, kui me sooviksime inimesed lasta kõndima mööda seda sama näiteks mingit kunagist galeriid või Estakaadi, mis on mõeldud ainult mingite tooraine vagunetide jaoks ja tegelikult mitte inimeste jaoks sisse, toob kaasa väga suured ümberehitused ohutuse tagamiseks. Väiksemad Mannufaktuurid, mida võib tööstuste eelkäijaks lugeda, hakkasid ka meil siin tekkima juba 18. sajandil ja 19. sajandi esimesel poolel tuli neid juba rohkem ka üheks esimeseks Sis selliseks tootmisharuks, kus kujunevad välja ikkagi juba päris moodsad vabrikud võib lugeda Eestis klaasidest. Jah, troika milleski ja Viljandimaal ja 18. sajandi lõpul arenes Põltsamaa kandis väga vilgas väike tööstus, kohalikud mõisnikud ei arendanud ju mitte ainult klaasitööstust, vaid ka kõike muud väiketööstust, villatööstust ja isegi väikseid tööriistu tehti ja, ja see klaasitööstuse areng sõltus suurel määral küttest, ehk siis tol ajal puidust. Nii et need klaasitööstusasulat tol ajal rajati sügavatesse laantesse, et oleks võimalikult paljus võtta seda küttematerjali. Nüüd lõika mälest juurt tagasi, tulles siis juba 1795. aastal. Need plaanid hakkasid realiseeruma lõikasse, rajati peegli lihvimisel Veski ja selle juurde siis ka juba väike asula, kus siis valdavalt saksa meistrite käe all tollal veel pärisorjusest veel mitte vabanenud eestlased said tegelikult nautida suhtelist vabadust töötades ja ka mäleskis, mis asub ju napid kümmekond kilomeetrit eemal, hakati samuti klaasitööstust arendama. Ja hoolimata kõikidest ajaloolistest murrangutest ja sotsiaalpoliitilistest keerdkäikudest töötasid nad oma algses funktsioonis edasi, seda eelkõige mäleskis kohati nõukogude aja lõpuni. Ja noh, muidugi sarnaselt paljude teiste eestitööstustega ei elanud nad enam seda uut aega üle. Eesti taasiseseisvumise järel siis tõesti on mäleskis ka klaasitootmine lõppenud. Millest on selles mõttes kahju, et tegemist oli Eesti ühe kõige põlisema ajalooga tööstusettevõttega ja tegemist oli ka eesti ühtede vanimate tööstuse asulatega, kus siis selliseid töölistemajad olid rajatud tööstuse juurde ja rõika ja millestki päevaks välja suurenenud eriti rõika asula. Ja siis kunagise 500 inimese asemel on jäänud umbes viis inimest ja sellest, kuidas kohtade tähtsus võib muutuda ajapikku, kui on lõikaja meeleski küll vist Eesti ühed kõige kujukamat näited. Olulisi klaasitööstusi on Eestis olnud mitmel pool veel hiljem kõige tuntum muidugi Järvakandi, aga selle kõrval üks siis ka niisugune küllalt vana tööstusharu, millega seoses hakkasid ka juba küllalt varakult tekkima tõeliselt suured tööstuskompleksid ja sinna juurde ka tööliste elamud ja töölisasulad on tekstiilitööstus ja Eesti kõige suuremaks ja uhkemaks tekstiilitööstuses. Kindlasti on olnud Narva Kreenholm algselt rajatud 1850.-te aastate lõpul jõesaarele aga siis hiljem sealt kasvanud ka jõe läänekaldale ja Narva jõe ääres aina paisunud ja paisunud koosnedes siis hiljem mitmetest erineva nimega vabrikutest, kus on siis tegeldud põhiliselt puuvilla ketramise ja kudumisega. Puuvilla meil muidugi kohapeal kasvatatud ei ole, see tuli siis algselt siis Egiptusest ja mujalt kaugemalt laevadega, hiljem siis juba Tsaari-Venemaa lõunaosadest, kui seal arenes välja puuvilla kasvatamine Kreenholmi juurde kuuluv tööstusasula, kus on siis nii puithooneid kui hiljem ka väga efektseid punasest tellisest elamuid, nii meistritele kui töölistele on ka Eesti üks suurimaid ja huvitav on siin see, et kuna tekstiilitööstustesse sageli kutsuti spetsialiste Inglismaalt, kus siis tekstiilitootmine oli kõige kaugemale arenenud juba varakult, siis ka selles asulas arhitektuurselt avaldub tugev inglise mõju. Tegelikult Narva Kreenholm ei olnud sugugi aga esimene suur tekstiilitööstus Eestis. Juba enne seda oli asutatud näiteks kalevivabrik Kärdlas, mis siis küll teises maailmasõjas täielikult hävis. Nii et tööstushooneid endid seal alles ei ole. Küll on aga alles terve hulk töölismaju, mis siis tehas sinna juurde rajas ja administratiivhoone, mida Kärdlas kutsutakse pikaksmajaks, kus praegu on Hiiumaa muuseum. Aga selle kõrval suur tekstiilitööstus arenes välja näiteks ka Sindis ja Sindi, siis ka tegelikult linnana ongi suuresti tänu sellele tekstiilitööstusele tekkinud. Sindi endisel tööstusalal ju tootmine jätkub. Nimelt rajati nõukogude ajal ajaloolised tehasekompleksist veidi eemale laiendus ja kui taasiseseisvudes suur vabrik pankrotistus ja inimesed lasti töölt lahti, mis Sindi-suguses monofunktsionaalses asulas oli loomulikult sotsiaalne katastroof, siis selles nõukogude kaheksas osas siiski õnnestus tootmist säilitada, vähemal määral nüüd need ajaloolised hooned, tööstushooned on kahjuks tõesti jäänud tuule ja ilma kätte eriti pärast ühte tulekahju, mis põhilise tootmishoone seest täiesti puhtaks tegi. Ja kahjuks on selle seisukord. Ma ütleks, et avariiline. Ma väga loodan, et seda Eesti ühte kõige võiks öelda, auväärsemad tööstushooned siiski õnnestub, vähemalt konserveerida. Sindi tööstusasulaga on lood ehk võib-olla mõnevõrra paremad, sest et Sindist on tänu heale transpordiühendusele kujunenud põhimõtteliselt Pärnu satelliitlinn. Ja need hooned, mis ei ole võib-olla küll restaureeritud vaja kõige viimaste nõuetekohaselt, on siiski alles ja valdavas osas ikkagi veel elatakse neis. Üks väga huvitav tööstusliik Eestis on olnud ehitusmaterjalitööstus, see siis nüüd ajaloolises plaanis, tähendab telliste põletamist, kus siis ka väiksemate tellisröövide kõrvale hakkasid arenema suuremad tellisetootjad 19. sajandi lõpul 20. sajandi algul, aga võib-olla arhitektuurselt nii väga sellest tööstusliigist palju järel polegi. Aga alates 1870.-test Eestis alanud tsemendi tootmine on küll jätnud meile ka väga huvitavaid ehitatud keskkondi ennekõike siis just Kunda tsemendivabriku näol ja ka Kunda linn muidugi ongi tekkinud suuresti hüdraltes hukantoonide suguvõsa poolt rajatud tsemenditööstuse ümber. Kunda on ju selline linn, mis nõukogude ajal omandas väga Kurikuulsa imago eriti tänu sellele, et, et seal nõukogude ajal laienduse käigus ehitatud tehasele ei paigaldatud mingit puhastusseadmeid, mistõttu eriti 1900 seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel aastatel katus, kogu linn, valge peene tolmuga ja ükski inimene hea meelega sena linn oma jalga ei tõstnud. Aga tegelikult on ju Kunda linna ehitamisele väga palju tähelepanu pööratud ja väga silmapaistvaid hooneid ehitatud, mis, ma arvan, on just nüüd ka arhitektuuriajaloolastele hakanud huvi pakkuma. Lisaks on Kundas ka mõningaid väga eesrindlikke omas ajas tehnikasaavutusi. Nimelt ehitati Kunda tehase eestvõtmisel veel 1893. aastal Baltimaade kõige esimene hüdroelektrijaam mis on siiamaani alles ja ootab keskkonnakaitsjate luba, et uuesti tööle hakata. Kunda tehase laienemine toimus jõud tegelikult 100 aasta jooksul kus väikestest käsitsi täidetavatest pudel ahjudest kasvas lõpuks välja hiiglaslik kompleks, mis varustas tsemendiga mitte ainult Eestit, vaid saatis seda ka piiri taha. Kunda. Ja ka tegelikult sinna algselt teise konkureeriva tsemendi tööstusena 20. sajandi algul kõrvale tekkinud Aseri, kus siis hiljem küll rohkem spetsialiseeruti telliste ja katusekivide tootmisele on selles mõttes ka huvitavad, et seal siis on suur osa varasematest tootmishoonetest, mis siis hiljem tehnoloogia arenedes on kasutusest kõrvale jäänud säilitatud varemetena ja eksponeeritudki siis suhteliselt kesklinnas selliste vareme parkidena. Mis selles mõttes on ääretult tervitatav, et kohalikud inimesed on seda suutnud niimoodi aktsepteerida ja oskavad seda ka linna külastajatele põneva vaatamisväärsusega välja pakkuda. 20. sajandi algul me näeme veel seda tendentsi, et paljud põlised käsitööalad ja väikestes töökodades eksisteerinud tootmisharud näiteks mööbli ja puitesemete tootmine nüüd ka indust realiseeruvad ja tekivad suuremad selle valdkonnaga seotud juba siis ka moodsate seadmetega, sadade või koguni tuhandete töölistega. Ettevõtted ja Eesti puidutööstustes muidugi kõige kuulsam on luteri, vineeri ja mööblivabrik Tallinnas, Pärnu maanteel. Mida siis kohalik rahvas on kutsunud luterivabrikuks? Vanem osa on seal rajatud 19. sajandi lõpul, need on siis need tõsiseilmelised paehooned Pärnu maantee ääres. Samas kui hilisem osa Vana-Lõuna tänava ääres on juba suuresti betoonkonstruktsioonidele moodsad hooned ehitatud tsaariaja päris viimastel aastatel enne esimest maailmasõda ja sinna siis olid projekteerijateks kutsutud tuntud Peterburi arhitektid Vassiljev, jabu põrr, keda tunneme põhiliselt Draamateatrimaja projekteerijatena. Jah, Lutheri vabrik oli omas ajas mitte ainult arhitektuurselt silmapaistev, vaid ka silmapaistev just oma toodangu poolest, sest et nemad hakkasid ühena esimestest siinses regioonis painutatud vineeri tööstuslikult tootma ja ta oli selles mõttes ka üks vähestest, mis elas edukalt üle tsaaririigi lagunemise ja Eesti iseseisvumise ja sutis väga edukalt tegutseda sõdadevahelisel perioodil, mida ei saa paraku öelda paljude teiste suurte tööstusettevõtete kohta, mis jäid oma põhilisest Turust. Vineerimööbli kombinaadi puhul on veel heameelt see, et pea kogu hoonestus on õnnestunud uues funktsioonis kasutusele võtta pärast nõukogude all tuntud Faneka pankrotti ja selle Vana-Lõuna tänavaäärsetes hoonetes on suur hulk kortereid, mis näitab suunda, aga võib-olla tulevaseks perioodiks, et tööstushoonetele on siiski võimalik ka näiteks elufunktsiooni kavandada. Jah, see on kogu maailmas levinud tendents, need moodsad stuudiokorterid eripäraste põhiplaanidega tihti väga kõrgete lagedega endistes tööstushoonetes Lutheri vabriku juures tegelikult ka siis tööstusasula pool on täiesti olemas, ei ole küll väga suur, aga arhitektuurselt on ta ka silmapaistev juba tsaariajal Läti sinna üks tööliste klubi või nõndanimetatud Lutheri vabriku teema ja mille projekteerisid 20. sajandi esimestel aastatel Soome kuulsad arhitektid Saarinen, Lindgreni ja kes väljus siis, kui nad veel koos töötasid ühises büroos ja see on üks meie juugendarhitektuuri tippteoseid. Praegu on seal pagaripoiste pagaritööstus, nii et kui tavaliselt on meil tööstushooned, millele tuleb leida uut kasutust, siis siin on vastupidi, kunagisele tööliste kultuurimajale on antud nüüd tööstusfunktsioon. Aga lisaks on seal siis muidugi ka vabrikuomanike endi uhke villa, samuti Peterburi arhitektide Vassiljevi ja Burberry projekteeritud. See on see maja, mida me praegu tunneme õnnepalee nime all ja kus saab siis abielluda, laste sündi registreerida ja nii edasi. Tegelikult kogu praegu nähtav interjöör on uus, 1900 kaheksakümnendatel tehtud tolle aja Sisearhitektide tõlgendus 20. sajandi alguse juugend interjöörist, sest tegelik interjöör põles ära teise maailmasõja ajal, kui üheksanda märtsipommitamisel 1944 sai ka see hoone tugevasti kannatada. 1900 kahekümnendatel ehitas mööblivabrik praeguse Vana-Lõuna tänava äärde terve hulgaga tööliste elumaju, mille projekteeris üks tolle ajastu tipparhitekte Herbert Johanson. Sarja lõpus enne esimest maailmasõda hakkas Eestis kiiresti edasi arenema metallitööstus. Vasese Franz Krull tuli Narvast Tallinna, asutas algul oma tööstuse Paldiski maanteele ja seejärel juba lõi suure tööstusettevõtte koplisse. Ja see on üks väheseid siis suuri metallitööstusi, mis siiamaani vähemalt mingil määral töötab. Eriti suure hoo sai sedalaadi tööstuste rajamine Tallinnas seoses ka Tallinnasse uue sõjasadama rajamisega tsaarivõimude poolt ja siia tekkisid ka suured laevaehitustehased sõjalaevade ehitamiseks. Need on siis Noblessneri tehas, kus ehitati allveelaevu ning Bekkeri tehas ja Vene-Balti laevatehas Kopli poolsaare kõige tagumises otsas. Mis on siis ennekõike olnud mõeldud miiniristlejate ja muude seda laadi suurte sõjalaevade ehitamiseks. Nad olid iseenesest eraettevõtted suuresti väliskapitalil põhinevad. Aga loodud suurte tsaariarmee tellimuste täitmiseks ja nende arhitektuur on ka tõesti rahvusvahelise tasemega võimas ja uhke. Vene Balti tehast kutsuti projekteerima Peterburi arhitekti arhitektuuri õppejõud Aleksandr Dmitrijev kes siis oli ka varem juba Peterburis mitmeid laevaehitusettevõtteid projekteerinud ja et mitrew kavandas siis nii tehase tootmishooned, peahoone, kus praegu on Eesti mereakadeemia kui ka töölisasula, mille siis just seda tööliste poolt me tänapäeval tunneme Kopli liinide nime all. Beckeri ja Noblessneri tehase algseid projekteerijaid me tegelikult õieti ei teagi. Sest et need ehitusprojektid on Eesti arhiivides väga halvasti säilinud. Küll on teada, et näiteks Noblessneri allveelaevatehase slipi selle suure seadme, mille abil valmis laevad vette lastakse, kavandas toosama Taani inseneribüroo, Christiani ja Nielsen, keda tunneme ühe meie tolle ajastu kõige silmapaistvama inseneriobjekti vesilennukite angaari kavandajana. Need suured laevatehased hiljem jäid seisma ja kohaldati väiksemateks ettevõteteks, sest selliste hiigelsuurte laevaehitusettevõtetena iseseisev Eesti vabariik 1900 kahekümnendatel kolmekümnendatel neid ei vajanud. Kuid nõukogude ajal vähemalt osa neist pandi uuesti kokku suurteks laevaehitusettevõteteks ja nii Noblessneri kui Vene-Balti tehase tootmisterritooriumitel, kus siis on seniajani säilinud algsed võimsad paekivist osaldajaga betoonkonstruktsioonidele tootmishooned tegutsesid nõukogude ajal siis sellised kinnised, salajased nõndanimetatud numbritehased. Kui Vene-Balti tehas ja endine Bekkeri tehas on mingis mõttes seniajani kinnised territooriumid sinna kõndima minna ei saa siis väga huvitav on see, mis toimub praegu kunagises Noblessneri allveelaevatehas. Noblessneri arengud viimasel ajal on olnud üsna pilkad ja ilmselgelt on omanikul huvi seda piirkonda teha rohkem multifunktsionaalsemaks. Mitmed hooned on ju tegelikult linnarahva üldises kasutuses ja üsna pea, ilmselt algab seal ka mitmete uute kortermajade ehitus. Nii nagu aastaid tagasi korraldatud arhitektuurivõistluse tulemused kette nägid. Ilmselt on see osaliselt nüüd seotud ka selle kultuurikilomeetri rekonstrueerimisega autoteeks. Aga on lootust, et õige pea on Noblessneri tehas kõige parem näide sellisest tööstustootmise ja ja elamu ja meelelahutuskeskkonnasulamist. Ja tegelikult teine selline juba uuele elule ärganud suur ajalooline metalli- ja masinaehitustööstus on Dvigateli tehas Tallinnas millest on siis ka viimase 20 aastaga saanud selline nooblite, büroode, restoranide ja osalt ka korterelamute ala, kus siis on paljude inimeste töökohad ja mis on siis ka muutunud sellisest väga suletud isegi natuke saladuslikust ja endassetõmbunud tehasest, mida ta oli nõukogude ajal, aga tegelikult ka alates oma asutamisest 19. sajandi lõpul alati seotud sõjaliste tellimuste täitmisega ja nii edasi siis nüüd niisuguseks täiesti avatud ja vaatamata oma siis sellisele tööstuslikule, loomule, küllaltkiatraktiivseks ja kutsuvaks linnaruumi osaks 20. sajandi algul kujunes veel terve hulk tööstusharusid näiteks siis ka toiduainetööstused, mis siis märgivad ka just sellist üleminekuperioodi moodsale tarbimisühiskonnale kasvõi linna tapamajad või varasemate väiksemate meiereid ehk kujunemine moodsateks piimakombinaatidega. Aga üks tööstusharu, mis siis Eestis veel ka just arhitektuuri jätnud olulisi jälgi on kindlasti paberi- ja tselluloosi tootmine millega on siis seotud nii võimsate tööstuskomplekside kui ka tervete tehase asulate ja linnakesse kujunemine ja ajaloolisi paberiveskeid on olnud mitmel pool Eestis, sealhulgas juba Tallinnas, ülemistel ka seitsmeteistkümnendal sajandil. Aga moodsad tootmisettevõtted kujunesid nendest siis just 19. sajandi jooksul ja 20. sajandi algul ja Tallinnas nõndanimetatud Sossi mäel. See võimas paekivist tööstuskompleks ongi just ka olnud seotud paberi ja tselluloosi tootmisega. Praeguseks on ta siis ka jagunenud erinevate omanike vahel. Osa hooneid on renoveeritud ja saanud erinevaid funktsioone alates ööklubidest ja spordisaalidest kuni korterite ja büroodeni. Ning kõige enam tähelepanu on kindlasti pälvinud Fahle maja, mis siis nime saanud kunagise direktori Emil Fahle järgi. Ja mis siis on oma Eesti ajal ehitatud paekiviosale nüüd 21. sajandi algul peale saanud sellise võimsa klaasist, peale ehituse. Aga uhkeid tselluloosi ja paberitootmisettevõtteid on Eestis olnud veelgi näiteks Kohila paberivabrik, mille juurde kujunes ka tööstusasula või siis omal ajal üks suuremaid sedalaadi ettevõtteid Walthofi vabrik Pärnus millega läks nii, et juba esimese maailmasõja ajal lasti ta õhku ja teda mitte kunagi tööstusettevõttena ei taastatud. Nii et neid tööstushooneid näeme me ainult vanadel fotodel ja postkaartidel. Alles on aga mingi osa tööstusasulast. Samasugune saatus on tabanud ka Türi kunagist paberi- ja puupapivabrikut kus alles on tööstusasula, kuid tööstushooned ise hävisid teise maailmasõja ajal. Eesti ajal lisandus veel üks suur paberi ja tselluloosi tootmisettevõte ja mis ühel või teisel määral seniajani oma algset funktsiooni kannab. See on siis Kehra paberitööstus ja nii tootmishooned kui ka tööstusasula ehk siis töölistemajad rajati siin 1900 kolmekümnendatel võrreldes sarja aegsetega juba märksa moodsamatena silikaadist ja funktsionalistliku stiilis. Paberi- ja tselluloositööstus on tõepoolest üks Eesti kõige auväärsemaid tööstusalasi kõige vanem, jätkuvalt töötav vabrik on Räpina paberivabrik mis juba 1730.-st aastatest ettevõttena sisuliselt tegutseb, kuigi praegused hooned on rajatud 19. sajandil ja Kehra asula on Kose oma tehasega juba pätsu-aegse Eesti vabariigi esindusprojekte näitamaks, et mida on võimalik Eesti oma toorainest teha. Seda vääristades ja maha müües, sest et üheks põhiargumendiks, miks see tehas rajati, oli see, et suur osa Eesti puidus müüakse lihtsalt välismaale saeveskites teistesse tselluloositehastesse maha. Nii et see üks selliseid nii-öelda edu projekte, mis sai alles 38. aastal valmis ja ja täismahu alles 39. aastal saavutas see tehas nii, et seda Eesti vabariigiaegset õnne ei olnud väga kaua. Muidugi selle tselluloositööstusega on alati seotud ka tegelikult väga suured looduse reostamise probleemid. Seda juba Eesti vabariigi ajast peale. Ja kohalikes ajalehtedes ilmus kleidi pahasid artiklid, kus ümberkaudsed inimesed kurtsid, et jões ujuvad nüüd kalade selili. Ja allavoolu olev Kalevi pataljon kurtis, et nemad ei saa oma hobuseid enam jões ujutada ja seal joota. Ja noh, nõukogude ajal hoolimata suurtest sõnadest ju tegelikult olukord ei paranenud, vaid läks palju hullemaks. Paberivabrikute kõrval kas niisugune tööstusharu, mis hakkas siis Eestis arenema ka just 1900 kahekümnendatel kolmekümnendatel on oma maapõuest kütuse ammutamine näiteks turba, siis kütteturba ja küttebriketi tootmist, turbast. Suured turbatööstused on Eestis olnud mitmel pool aga teisena muidugi kogu see Põhja-Eesti põlevkivipiirkond, kus nii põlevkivi kaevandamine, teiste tööstuste küttematerjaliks kui ka põlevkiviõli tootmine algas tegelikult juba 1900 kahekümnendatel ja kujunes siis juba 1930.-teks aastateks päris oluliseks tootmisharuks aga eriti võimsana ja kogu sealset maastikku kujundavana. See põlevkivitööstus arenes välja koos kaevanduste, põlevkivi, keemia sinna juurde kuuluvate uurimisasutuste ja kõige muuga nõukogude ajal, kui seda ka forsseeritult eelisarendati. See on siis selline tootmisharu, kus siis suur osa ajaloolisi objekte on seniajani ühel või teisel moel tootmisesse kaasatud. Need asulad ja hoonestused, mis kaevandamiseks töötlemiseks rajati, on siiski hakanud ka vaikselt juba maa pealt kaduma. Väga paljud kaevandused, väiksemad kaevandused just on ridamisi oma töö lõpetanud. Ja mitmed need hooned kas või need kaevanduste peahoonet Sist kuste kaevurid, maa-ala läksid, on jäetud unarusse, aga paljud neist on ka juba lammutatud ja sama kehtib ka mitmete elektrijaamade kohta, mis töötasid põlevkivil. Nii näiteks alles eelmine aasta lammutati 40.-te aastate lõpul rajatud Ahtme soojuselektrijaam. Ka pissis asuv juba Eesti vabariigi ajal rajatud, aga ka nõukogude ajal oluliselt ümber ehitatud püssi elektriga. Mul on üsna kehvas seisus ja peab tunnistama, et head vastust, mida nende hoonetega edaspidi ette võtta, praegu veel ei ole, seda eriti tänases demograafilises olukorras, kus ka Ida-Virumaa rahvastik kahaneb üsna kiiresti ja ka vananeb kiiresti. Ja neid majanduslikke võimalusi nende hoonete uuesti kasutusele võtmiseks ei ole alati olemas. Üheks siiski selliseks õnnelikuks looks nende ajaloolist tööstusmaastikke ja, ja tööstushoonete taaskasutamisel on võib-olla see, mis on toimunud Aidu karjääris, kuhu siis nüüd on rajatud sõudekanal ja ka sealse nõndanimetatud põlevkivi rikastusvabrik väga kummalise arhitektuuriga tööstusobjekt, mis esimese hooga tundus küll täiesti setu mingi uue funktsiooni mõttes. Aga kus siis nüüd just hiljuti avati uus nii-öelda põlevkivimaa külastuskeskus ja millele siiski õnnestus uuskasutus leida, samas neid objekte, millele ei ole õnnestunud seda leida ja ilmselt niipea ei, õnnestugi on ka palju, siin on jälle küsimus, mil määral me suudame ja jaksame aktsepteerida ka neid tööstusehitiste varemeid Ida-Virumaamaastikul. Ja meil on siis ka seal ju terved sellised kummituslinnad või välja surnud linnakesed nagu Sirgala ja Viivikonna, kus siis kunagistest päris õitsvatest kaevandusasulatest on jäänud sellised tühjade varemetes seisvate majade kogumid, kus nüüd elab veel ainult mõni üksik inimene. Aga tegelikult need välja surnud või välja surevad, kaevanduslinnad on probleemiks kogu maailmas, näiteks Ameerikas või aasiamaades ei ole tegemist mitte selliste väikeste linnakestega nagu meil vaid ikkagi selliste linnadega, kus kunagi on olnud mitusada 1000 elanikku ja mis siis ka nüüd praeguseks on muutunud sellisteks hiiglaslikest varemete väljadeks. Ja loomulikult sinnasamma selle põlevkivi maailma juurde kuuluvad ka siis nõukogude ajal rajatud suured elektrijaamad, Eesti elektrijaam ja Balti elektrijaam Narva lähistel koos oma tuhaväljade ja muude nendega seotud vägagi muljetavaldavate tehismaastikega. Nii et siis, kui me räägime tööstuspärandist, siis see ei tähenda ainult siis hooneid või tööstusseadmeid vaid ka terveid ajaloolisi tehismaastikke. Nõukogude aega võib-olla iseloomustab ka selline tööstusasula mõiste hägustumine. Kui me tsaariajal saame rääkida väga selgelt kompaktsetes tööstusasulatest, kus siis ühele ette diale kuulusid ka lisaks tootmishoonetele tööliste elumajad siis tegelikult nõukogude ajal Ida-Virumaa kontekstis on segane, kus lõpeb nüüd otseselt tööstusasula ja algab juba lihtsalt linn, sest sageli kõik need linnad Kohtla-Järve, Jõhvi ja nii edasi on ikkagi ühel või teisel viisil seotud nendesamade kivitööstustega ja põlevkivi kaevandamisega. Küll aga ei saa öelda, et tööstused ei oleks meie elamufondi nõukogude ajal mõjutanud. Nii et tegelikult ka mingi osa meie elamupärandist on otsapidi tööstuspärand, kasvõi näiteks viigatelile kuulusid sajad korterid Tallinnas nõukogude aja lõpul ja Dvigatel näiteks Lasnamäele ehitas ja elumaju oma töölistele. Nii et need suured tööstused on siis meie arhitektuurset keskkonda ja meie igapäevast argiruumi mõjutanud mitmel moel, mida me võib-olla alati isegi endale ei teadvusta või ei aima. Kui me nüüd oleme siin neist erinevatest tööstusharudest rääkinud ja nendes tööstusmälestistes nende praegusest seisust natuke siis kuidas sulle tundub, kas meie tööstuspärand on hästi hoitud ja kaitstud? Sellisele küsimusele vastamine sõltub muidugi alati sellest, et kellega võrreldes kui me vaatame endast põhja ja lääne poole Soome ja Rootsi siis Peab tunnistama, et nemad on väga palju tähelepanu pööranud oma tööstuspärandi tutvustamisele uurimisele ja samuti restaureerimisele nyyd uuesti kasutusele võtmisele. Rootsi eelkõige ka sellepärast, et tema on olnud pidevalt ka põhjamaa juhtiv tööstusmaa ning loomulikult on nende nende vahendid olnud ka hoopis teised. Kui me vaatame lõuna poole Läti poole, siis Lätis on teatavasti samuti väga suur ja uhke tööstuspärand sarnaselt Eestile samuti enamasti rajatud kas tsaariajal või siis ka nõukogude perioodil nagu Eestis. Kuigi seal on ka sarnaselt Eestile ka väga palju sõdadevahelisel perioodil rajatud silmapaistvaid tööstuskomplekse. Lätis on situatsioon kas analoogne Eestile või isegi mõnes mõttes natuke lootusetu, sest nende tööstus pärand, mis kontsentreerub peamiselt Riiga ja Liepajasse, on sedavõrd massiivne ja nende elatustase teatavasti ei ole väga palju parem kui meil. Et neil on tõsiseid raskusi selle hoidmise ja säilitamise, rääkimata siis restaureerimisega. Meie seis tehtud pärandi restaureerimisel ei ole päris lootusetu, eriti kui me vaatame Tallinnas ringi Ma arvan, et Tallinna näiteks Rotermanni kvartali ka kunagise suure toiduainetetööstuse uuele elule ärkamine ja linnaruumi taasintegreerimine on iseeneses, et olnud ka pikk ja vaevaline protsess, kuid kokkuvõttes siiski edulugu ja see võiks siis anda aimu ka sellest, milliseks võiks kujuneda tulevikus ka kas või siis näiteks Narva, Kreenholmi või mõne muu Eesti ajaloolise tööstuse endine tootmisterritoorium. Ja kui huvitavat ja võimalusterikkast linnaruumi tegelikult meile pakkuda võiks tänu sellele nõukogude aegsele retoorikale. Kui nii palju räägiti proletariaadi-ist Nõukogude ideoloogias isegi proletariaadi diktatuurist nii palju rõhuta Tööstuse juhtivat rolli ühiskonnas tänu Sis martsistlikele arusaamadele, majandusest ja ühiskonna arengust, siis tänu sellele me võib-olla oleme natukene skeptilised selle teema suhtes või ei oska sellega midagi väga peale hakata. Kui nüüd ka tänapäevasest positsioonist vaadata sotsiaalseid, majanduslikke protsesse 19. ja 20. sajandil, siis tööstus on olnud ääretult oluline ja selles mõttes tööstus ärand, olgu siis tööstushoonete või ka tööstusasulate ja esmapilgul lihtsate Rustikaalsete tööliselamute näol on tähtsad meie arhitektuuriajaloos. Kuuldud saates esinesid arhitektuuriajaloolased Oliver Oro ja Henry kuningas.