Litter otsib väravaid, kirjandusilmas. Tere, mina olen Sven Vabara. Tänane kirjandus, sooda, litter teeb jututort ulmekirjanikust melis friinatalist kelle esikromaan kuldne aeg võitis 2004. aasta romaanivõistlusel kolmanda koha ning ilmus trükis eelmise aasta lõpus. Ei ole, selle on tema jutte ilmunud veel eesti ulmeautole loogiates ning võrguajakirjas ältšernoon. Lisaks ulme ja ka muud sorti kirjanduse kirjutamisele loeb 1973. aastal sündinud Friedenthal loenguid Tartu ülikooli usuteaduskonnas. Samas paigas, kus ta isegi dialoogiks õppis. Friedenthal on osaline ka paljunäolise kuin intelligentse internetti ajakirja kiri kiri tegemises ning toimetab eesti ulme inimeste juba nimetatud surnud Taali Eltšernool. Tänases saates räägiti peamiselt Friedenthal ise. Kuid tema romaani kuldne aeg tutvustab pisut ka kirjandusteadlane Andrus Org. Paar katkendit sellest raamatust loeb näitleja Alo Kurvits. Head kuulamist. Litter. Meelis Friedenthal, kas su aktiivne osalus kirjanduselus on algusest peale kuidagi ulmega olnud, seotud soigus ulme vastu huvi tundnud ja seda kirjutanud ja lugenud, jah. On küll just ulmega kipub niimoodi olema, et hakkame kirjutama. Siis tekib see ulmeline element sinna sisse või see, mida üldiselt ulmeliseks peetakse. Ma arvan, et asi on osaliselt selles, et ulme pakub laiemaid võimalusi. Et ma ei tea, kas ma kohe algusest peale seda teadvustanud, aga kui kirjutama hakata, siis mõelda, kuhu see lugu võiks minna või et näete, et mida üldse saaks nii-öelda siis ulmevõimalused annavad selliseid rõhuasetusi juurde, mis tehadavad momente, mida võib-olla oled üks kirjutamise ajal teistmoodi on raske välja tuua võimaldavad nagu selliseid võimalik vaimunõu luua. Täpsemini objektiivses reaalsuses ei saaks nagu olla. See on täiesti see küsimus, et mis asi, see objektiivne reaalsus on, et kuidas reaalselt konstrueeritud. Et noh, lõppkokkuvõttes on igasugune maailma kirjeldamine puhas subjektiivsus, sellepärast et noh, see on töötatud või kirjeldatud häälitud jutustatud esimese isiku poolt mina perspektiivis. Ja noh, kuidas mina inimene maailma näeb, see on tema enda asi, saab küll teiste peal korrigeerida oma maailmavaadet, usku sellesse, mis asjad on olemas ja kas peaksid tegelikult olema või või kuidas need üldaktilist teerituna võiksid välja paista. Aga tingimata meid ümbritsev ilm ei ole vahtiseeringuste paistab, see on pealispind, paistus, töötavadki kuidagi pääseda ikkagi asjade taha. Ja noh, üks variant on asjade taha pääseda näiteks perspektiivi nihe ja seda perspektiivi nihet just ulme suudab pakkuda. Või noh, see, mida nimetatakse Hulmaksena, eks ole, sellepärast et noh, sellist kummastust võõristust, üllatust, isegi šoki, seda võib ju tekitada ükskõik mil viisil teadusesse, inimeste osas on teada ja paljud ei ole sõda näinud. Sõjast loetakse sõja, maailma olemasolemine on põhimõtteliselt sama võõras kui videol, nalja viskavad hauatite maailm. Sellest on midagi kuulda, sellest võib-olla räägitakse. Aga see ikkagi ikkagi ei ole oma midagi muud. See on selline postmodernne vaate viised, reaalsus on laius või, või subjektiivne. Varem enamasti niiviisi ei arvatud. Et aga kui tänapäeval võib-olla rohkem arvatakse, siis ulme näibki olevat võib-olla rohkem kuidagi tänapäeva selle ajale sobilikum kirjandus viis. Kuid püüda arutleda, kuidas siis maailm paistab, siis on see põhiline küsimus on ikkagi selles usus, et see, mida ma näen, see, mida ma kuulen, Need, asjad on päriselt, nad on sellisena olemas ja üllatused hakkavad tekkima siis, kui püüda nende asjade taha vaadata. Ja noh, seda on ju ühel või teisel viisil tehtud kogu aeg. Et juba Kreekas tegeleti küsimusega, mis on olevate asjade olemise põhjus või, või mis on nende sees, mis, miks, miks asi on selline, nagu ta on, võtame kas või näiteks Atlantise legendi? See on, küsimus ei ole üldse mitte selles, et kas nüüd on tõlgendatav mingisuguseid kolmelise mõistuloona või filosoofia afilise näitena. Noh, küsimus on pigem ikkagi selles, et mil viisil see aitab mõista seda ühiskonda seda korraldust, mis sul praegust on, see on võrdpilt või sümbol või alla kuueteistmoodi ütlemine. Ning just selle allegooria põhiline keel või siis teatud määral mõistujutt või, või muinasjutt on asi, mis püüab ilmestada seda, mida me tihtipeale küsimatagi vastu võtame. Ja olnud nii harjumuseks saanud teatud hulk asju, et ei olegi võimelised üllatama ja noh, võib-olla just näiteks kas või mõistatuses või mingis sõnamängus tuleb välja selle asja külg, mida me võib-olla justkui nagu teadsime, aga ei osanud teadvust. Tuvi tõusis krabinal lendu ning maandus lühikest tiiru tehes kee ette kiviplokile. Tal olid väikesed pilkunud silmad, pisike kitsas, suu räsitud, karvane ja nahkete tiibadega keha. Sind on valesti kokku pandud, märkis saangi. Ja siis ta mõistis. See siin ei olnud tuli, sest selle ehitaja ei teadnud, kuidas teda peaks tegema. See ei olnud meelega valesti ehitatud. See oli vigane. Kroonus sai dotsentidelt informatsiooni ning püüdis oma bioloogilise vaistuga ehitada sellest midagi, mis sarnaneks kirjutatule. Aga ta ei suutnud kirjutatud mõista, ta ei saanud sellest korralikult aru või ehitas endale vaid ühekülgse pildi, piirdudes väheste materjalidega. Kriitiasse tekstis oli ju selgelt öeldud, et tuvi, lon, nokknokk on looline moodustis tavaliselt otsast teravnev. Sellel siin oli aga suu, see polnud tuvi, vaid midagi muud. Ar püüa ei olnud kar, pöial naise nägu, linnu keha, jalad ja tiivad, sulelised tiivad, maa, Paanegi ka teistmoodi välja. See siin polnud aga mitte midagi mingi väljamõeldis, monstrum, kes on valesti kokku pandud. Kroonus ei teadnud, mida ta tegi ja haldusoli ära unustanud kõige olulisema. Nad peavad taastama vana maa, mitte elama selle hulluse järgi, mida kroonus neile suudab pakkuda. Kõik oli valesti, kõike oleks pidanud alustama kirjandusest. Aga võib-olla olid käes uued ajad, ajad, mil inimesed pidid uuesti loodud olenditele jälle kord panema nimesid, et neid hiljem ära tunda. Kas on algamas uus maailm? Uus looja on teinud mullast inimese ja uus looja on teinud inimese ümberloomad ja linnud ja need, kes roomavad kõhu peal kuhu maa ilmuda. Ta ise tahtis kuuluda. Kas sellesse müütilisse kangelaste ajastusse, kust pärinevad kõigi asjade ideed või sellesse ajastusse, kus Demi urg ei ole tähtis, kas heade või kurjade kavatsustega tahab luua pooliku informatsiooni abil korda. Kas uskuda seda jumalat, keda sa tajud enda ümber reaalselt tegutsevat uskuda seda, kellele esiisad on andnud lubadusi, mida teha saan, kee võttis maast prahti ning viskas tuvi suunas. Mine. Taura Se hüples paar sammu tagasi, kuid ei tõusnud lendu. Või sa tahad siit karistus Sangi uuesti. Tuvi kekslas jalalt jalale ja saputas siis ootamatult tagumikku. Urvitas end veidralt ning munes betoonplokile väikese hallikasvalge muna. Sandjeegi hellitas seda uskumatult. Sääse ära, ütles tuvi äkki krigisema häälega, tõusis lendu, rapsas paar korda tiibadega klammerdume, san Kiele näkku ja hammustas põsest. Meest taganes ootamatusest vehkles kätega ning proovis olendit enda küljest vabastada. Linud pekslas, sangee sai selle pehmetest ja nahketest tiibadest kinni, kiskus ta eemale ja virutas vastu traataeda. Tuvi pöördus, tõusis lendu. Mükitades tuli peenike hääl, kortsuliste ja hele õhukeste huulte vahelt saangi. Niiviisi kisades tegi ling paar tiiru ümber jahmunult tujutava mehe ja lendas siis madalalt üle traataia laskus veel madalamale, Siksakitas kavalalt ning lendas nagu rohulainetus minema. Tema tiivad ei teinud öös absoluutselt mitte mingisugust heli. Ning jõltseldes kadusta peaaegu sama ootamatult, kui oli ilmunud raisk, pobises sangee endamisi ja hõõrus väikest tulitavad haava põsel. Jätkub intervjuu Meelis Friedenthal liga. Masing kiitis, oled sellepärast, et noh, erinevalt nii-öelda tavakirjandusest ulme pakub uusi perspektiive või pakub mingeid erinevaid võimalusi läbimängimiseks. Vastandus kulme ja tavaks, tähendus on jah, üldiselt kõnepruugis täiesti olemas, et nii nii tähistatakse. Aga noh, esiteks ma ei leia, et see oleks mõttekas vastandas sellepärast noh, millest just enne räägitud, et igasugune tekst igasuguse teise vaatenurga alt maailma avanemine avardab horisonti ja nihutab seda, küsimus on siis millisel määral, kui nüüd otsustada siis selle mõju järgi või siis selle avatava maailma kullaks on seda imelik nimetada, aga ütleme siis erinevuse või selle kummastuse määra järgi siis võib-olla seda leiab rohkemgi sellises asjas nagu ulmekirjandus. Aga noh, kui nüüd võtta, sest nii nagu mingisuguseid kasvõi neid klassikalisi utoopiaid, eks ole, toomas moosi, kampanella et noh, need tegelevad ka põhimõtteliselt asjaga on ja mida nad teeksid, oleks tänapäeval kirjutatud, oleks ulmekirjandust seda tõlgendatakse filosoofilise allegoorilise tekstina, noh, igasugune allegooria järelikult on omane ulmele, sellepärast et me ei suuda ühtegi kirjeldust, mis on täiesti võõras, mis meid ei puuduta üldse mõista, vaid me alati nagu tõlgendama seda juba enesele teadaoleva abil. Kui meid juhatatakse mingisugusesse ulmelist maailma sisse ja tehakse meile see maailm tuttavaks, tehakse meile maksemaailm, et me juba just nagu tegutseme seal siis on võimalik juhatada inimene sisse täiesti teistsugusesse kogemus teistsuguse kogemuse keskel, vaadata neid samu asju, mis on inimsuhted kõndimine, rääkimine teistsuguse maailma kontekstis, mis võib anda nendele tähenduse, mida me saame kasutada oma igapäevakogemuses. Aga noh, ma just leian, et selline mõju ei ole mitte ainult ulmeline, keeranud seal tervikuna võib olla luulel luulel on täpselt seesamasugune võimalus, selline maailma loomine, selle ehitamine ja see perspektiiv omane, et noh, küsimus on siis selles, et kas, kas luule on ulme. Nii et kas on, mis võib muuta näiteks mingisuguse luuletuse ulmeliseks, kus pannakse inimesed tihtipeale veidrasse situatsiooni, mis nägevuslikus konstrueeritud maailm, fragmentaarne, viiteline, tohutud tunded, suur masendus, suur õnn, et kas, kas sellised nii-öelda paisutused muudavad selle teksti isenesest ulmeliseks? Seda noh, võiks ju niimoodi käsitleda, aga noh, küsimus on selles, et mis see siis annab, minul on sageli just see küsimus, et mis siis on selle nii-öelda tavakirjanduse ja ulme vahe on ja kui öeldakse, teadlik fantastiline element on ja noh, siis on olgu, on ja see on üks asi on aga kas teadlik, fantastiline jääminton, eesmärgiks omaette. Vot see peaks olema ulmeeesmärk omaette fantastilist produtseerida. Ja me võime võib-olla isegi suurt hulka luules käsitleda iseäranis radikaalse ulmena, et, et seal on see mingite metafooride tasandil fantastilisus või mitte pärasus nagu märksa äärmuslikum, kui ütleme mingites kaasaegses zhanriulmeteostes jah, kohati näiteks mõningad nii-öelda Jon ulme, kus on siis teadlik fantastiline jäämit. Noh, seda võiks tegelikult käsitleda tavakirjandusena, ta on, ta on tavaline, ta ei üllata enam õieti kedagi võetakse ette, loetakse põhimõtteliselt on teada, mis tekst ütleb ta ootamatusi, või kui see ootamatus on, siis on see oodatud ootamatus ette prognoositav ja seetõttu jätab see külmaks, on ajaviitmine, see on ajaviitekirjanduse minutiks ajaviitekirjanduse alla, nagu see on omaette ja siis mitte ajaviitekirjandus vahetamiseks. Luuletused, mis on Aviitalised noh, ma ei tea, kas, kas keegi tahab oja viitalist luulet kirjutada, see tundub juba iseenesest täiesti põhjendamatu, sellepärast et luule on ju ütleme, üldiselt lühem pool kui proosa ja see ühe luuletuse lugemine ei viida väga palju aega on ja seetõttu ei ole seda mõtet aja viitaliseks üldse kirjutada. Aga noh, kui kirjutatakse üheksasajaleheküljeline tekst kokku, võib-olla mitte mingisuguseid üllatusi, mis on noh, lihtsalt koerdab juba ammu teadaolevat, siis see viidab aega. Siis tunnid kaovad, inimene loeb. Ja noh, ta teab, mis, mis seal juhtuma hakkab, et noh, teatud määral võib rääkida sellest, et, et need ulmelised maailmad on, mõni on juba noh, konstrueeritud valmis mitukümmend aastat tagasi ja siis noh, selles maailmas sisse heegeldakse, tehakse seal mingisuguseid asju ja see maailm ei ole nagu füüsiliselt võib olla väga tajutav, aga ta on täiesti olemas, lähed kinno, vaatate, ta on isegi nähtav kuuldav raamatus on ta loetav. Noh, tekib küsimus, mispärast selline maailm on olemuslikult teistsugune kui see maailm, mida ma näen telekast näiteks Palestiinas toimuva kohta. Sellepärast, et kui ma seal ise käinud ei ole, ma võin küll uskuda jah, et seal on olemas, aga iseenesest olemuslikku vahet nad ei pakun. Ma võib-olla on Palestiinas isegi suurem konflikt on suurem probleemid ja see, mis noh, kui seal Madistatakse noh, päkapikkudega, et see üllatuslik jah, vägavikut võitlevad seal ja kaevad seal kuldaja ja teevad oma asju, et aga noh. Me teame, et nad teevad seda, et see ei ole midagi ebatavalist. Et see on juba tuld. Ma näeksin kusagil seda erinevust, on noh, kui tahta üldse küsida selles emotsionaalses pinges võib-olla või halle kooslus või teistmoodi ütlemises, aga noh, niimoodi, et inimesed seal ikka ära tunneksid, et noh, võib-olla on näiteks sajab nagu oavarrest, see on siin ütlus igapäevane, selle tähendus noh, kuna ma olen nii palju kuulnud, see jääb hämaraks hakata mõtlema, kuidas see on, mis tähendab Soavusest sadama või kui noh, jõuda sellele selle ütluse noh, nii-öelda nagu lähemale siis hakkab see küllaltki üllatama, tekitab küsimuse, mis pärast mida tähendab, mispärast öeldakse. Ja siis hakkab see ütlus meie jaoks avalduma kui seda noh, niimoodi nagu igapäevaselt Kosatav, siis ta ei tähenda enam midagi, midagi. See on, see võib võtta suvalise sõna hakata seda 10 korda järjest ütlema ja see sõna kaotab äkki tähenduse, ta muutub mingisuguseks häälutuseks, et sellel ei ole enam sisu. Noh, nii on ka kirjutamisega. Sa lähened mõistetele niiviisi sisuliselt või analüütiliselt, aga selles nagu asi ongi, et mõistetele on mingisugune ajalugu, et väljakujunenud viis rääkida luulest ja ulmest ja kirjandusest ja sõltumata sellest, et kuidas nendevaheline mingisugune põhjuslik seos tegelikult on, kui sellesse asjasse süveneda. Et vaatamata sellele on noh, lihtsalt niiviisi harjutada rääkima ja paraku veel väga-väga pika aja jooksul ja väga paljude inimeste poolt, et ajalugu, mis tuleb nagu nende mõistetega kaasa ja mõjutab siis lõpuks ka nende mingisugust sisulist kujunemist. Aga noh, võib-olla see, et et kui rohkem hakatakse piiride üle mõtlema, et selle sisu peale rohkem mõtlema, et, et mis siis ikkagi on see või too, et siis nagu näitab, et see selles ajaloolises plaanis ka need asjad ei käi, Teil on või midagi hakkab nagu muutuma või mõistete ajalooline positsioon nagu muutumas? Noh, kõik on ajalooline, me ei teaks ühelgist asjast mitte midagi. Noh, mida me praegust arvame, et me teame, kui meil ei oleks endale ajalugu olemas, me oleme ise ajaloolised olendid. Ja noh, kõikidel asjadel on alati ajalugu. Et kui meie ees on laud siis see, et me tunneme selle säralaua ja on põhjustatud sellest meie varasemast kogemusest igasuguste erinevate laudadega. Et esimest korda mingisugust asja nähes ei oska sellele nimele andes võõras, me hakkame seda katsuma. Et kui vaata väikest last, kes üritab näiteks kõndima hakata, on see on väga huvitav tegevus tema jaoks, ta üritab katsetada, vaadata, mismoodi see käib. Ja lõpuks Eiki, aga meie kõnnime jah, iga päev unustame, et mis käimine siis on, seal on just nagu loomulikult antud, isegi küsimust ei saa esitada, käimiseda ja kummaline on sealjuures veel see, et, et kui hakata üldse mõtlema teadlikult käimise peale iga sammu kontrollima, siis käimine enam ei õnnestu nii hästi, ta muutub kandiliseks ja, ja justkui peaksime seda kuidagi uuesti nagu vabaks laskma või, või õppima seda noh, nende teada-tuntud asjadega mõistetega on samamoodi, nad on meile on kohati nii omaseks saanud et me ei teagi, mis nad tähendavad või et me kasutame neid täiesti unustades nende sisu. Kusjuures nende kasutus ikkagi heegeldab nende sisu mingit moodi. Aga kuna me selle järgi palju ei küsi, on ja siis on see sellises siukses häma, kasutus, loomulik täitumine tegevuse unustuses, noh näiteks su inimene sõidab, jalgratas taga. Sõidab tegelikult sõidab jalgrattaga, isegi öeldakse, et ta sõidab jalgrattaga. Aga noh, kui sa ise sõidad jalgrattaga, siis unustad ära, et sa sõidad jalgrattaga ja tegeleda hoopis millegi muuga, kusjuures tekib küsimus, mis sa siis teed seal kaheratta otsas, kassa Lähed, kuhugile kasse sõidad jalgrattaga või mis, mis see tegevus on siis kui hakata seda nahk nagu küsima, et inimene sõidab jalgrattaga, siis ta sõidab kuhugile või ta teeb trenni. Põhjus selleks on ju aga see tegevus ise, kas see tegevus ise on põhjuseks? Tegevus ise on põhjuseks ainult kes hajutav jalgrattaga sõitmist selleks, et seda selgeks õppida, ratsutada, küsimus on just sõitmises, mitte selle tegevuse unistuses. Ja noh, ma arvan, et Est kirjutamise nii luule, proosa, filmimuusika eesmärk ei olegi mitte pakkuda sellist unustuste, sellist hämarolekut, äraolemist, vaja viitmist vaid vastupidi, näidata, avada, isegi sundida nägema. Sellepärast et noh, vaatad mingit filmi või etendust kohati ei, võib-olla ei tahakski väga vaadata, ebameeldiv on või tahad ennast eemal hoida. Sa tahaksid sellest sellest pakutavast maailmast või nendest asjadest välja pääseda? Olla vaevalt, aga. Ma arvan, et mingisuguse teksti või asja eesmärk ei ole pakkuda mugavust või sellist toredat äraolemist, seda võitu kaan ja see on üks variant täiesti olemasolev ja miks mitte, onju, aga noh, justkui teha seda kuidagi eesmärgipäraselt, siis ma leian, et seal võiks olla just see, et mitte meelt lahutada, vaid seal võiks olla ikkagi meiega midagi muud. Selles mõttes, et ega meelelahutus ja siis selle avaldamine iseenesest või, või horisondi avardamine või, või perspektiivi nihe või ükskõik kuidas seda nimetada, noh, need ei välista teineteist tingimata. Aga kui keegi hakkab juba mingit asja tegema, võtame endale eesmärgiks, et ma tahan lahutada meelt, pakkuda inimestele seda, mida nad juba teavad. Et siis siis on see kohe mõjutab ka seda tulemust, mis moodi see asi on, sellepärast et noh, plaan on alati, tähendab seda, et hakatakse seda ju ellu viima. Läks, milleks teha plaani ellu? Kui püüda Meelis Friedenthal Li romaani kuldne aeg kuidagi žanriliselt määratleda, siis võiks tegu olla Distoopilise tulevikumaailmaga. Sellistest tuleviku maailmadest sai isenesest aimu juba autori varasemates Kronose juttudes. Siin on nüüd kuldses ajas, siis on konstrueeritud üks selline võimalikust riivab tulevikku lisus tehisintellekt idest täidetud kunstlik tsivilisatsioon on mingid mõtlevad masinad. Dotsendid nagu raudne hõim, kes juhivad maailma ja igal juhul sünnib sellest sünge ja ängistav olukord, mis narratiivi tasandil siis tõotab põnevat sündmustikku kontseptuaalsel tasandil viitab aga filosoofilisele pealisehitisele. Samuti võiks žanriliselt olla katastroofiulme. On toimunud mingi globaalne katastroof, mille täpsemaid asjaolusid romaanis ei avata ja mingil põhjusel on inimkonna ajaloo ja kultuurimälu katkenud. Minevikust, kui kuldsest ajast on säilinud vaid fragmendid, katked aindused, valitseb selline mälu tühimik ja tühimiku täitmiseks on inimesed masinatele maailma uuesti loomise ülesande andnud. Aga selle protsessi käigus on siis masinad inimesed endale allutanud, järk-järgult korjastanud. Ja see uus maailm osutubki siis üpris veidraks hübriidi. Yks, kus inimkonna varasem teadmine on valesti kokku pandud, justkui pusle tükid ei aset õigele kohale ega moodusta tervikut. Et romaani lähtekoht on seega katastroofiulme. Friedenthal konstrueerib siis sellise, et maailma, kus tegutsevad kolm jõudu kroonos, dotsendid ja inimesed koroonas iseenesest on selline bioloogiline superaju või hullunud masin. Igal juhul dotsendid ja algetapil ka inimesed on, on selle masina ehitanud. Tänud selleks, et ta mõtleks välja, kuidas siis olemasolevate allikate põhjal luua luua seda vanamaad. Ja, ja kui nüüd püüda seda Kronose sellist isikut võrrelda, sisse paralleel kindlasti oleks tõmmanud Ta religioossel tasandil kroonast täidab maailma looja Demi urgi funktsiooni kehastab kunstlikult esile kutsutud arenguakti. Teisiti öeldes oli selle tehisliku maailma vaimset keskpunkti, et midagi sellist maailmapuu või ilmamäe või jumaluse sarnast. Kuid loojana ei ole kroonas algupäraselt mõtlev jumalus, vaid kunagise maailma diletantlik restauraator. Et puslepildi väärla tuia, noh omamoodi selline haigestunud looja ja püüdes siis taastada seda vana maa nagist. Bioloogilist mitmekesisust, osutub tema eksperiment või tema eksperimendid, need osutuvad võikaitsja ja selliseks perverssed. Yks geneetiliste manipulatsioonide ka mis muudavad inimese kui bioloogilise liigi omadusi, tegelevad dotsendid, miskid, masinad. Selgub, et inimesi luuakse inkubaatoris. Loomulik sünnitamine on haruldane sündmus. Kuid selline inimeste kunstlik taastootmine sünnitab geneetilisi värdjaid inimese ja loomahübriide. Ühesõnaga see masinate loodud maailm on vildakas ja puudulik. Selle võimustruktuurid on sellised mõistetamatud ja üsna brutaalselt masinat toodavad valesid ja on ekslikud ja inimene selles maailmas on kaotanud oma iseolemise. Inimene võitleb selles maailmas ühtaegu oma ellu jäämise ja oma arengu eest diversiteedi ja vabaduse nimel. Ja just nagu tuli tuha all hõõgub siis vana maailma taastamise projekt ja vastupanu liikumine plaanib siis salajast võitlust dotsentide vastu. Kui nüüd, kui vaadata selle romaani ulmelist pealisehitust, siis võiks öelda nii, et, et lugejale avaneb selline võõritust tekitavam maailm, mille kokkupanek on üsna keeruline sest puudub lineaarne esik, tus autorei, kirjelda tervikut vaid kaardistab detailide haaval justkui puslepildi laduja. Mastaapse ja, ja veidra ja võõrakirjeldus on, on üsna dententslik, kuid seda põnevam ja küsimusi tekitavam. Ja täiesti hea, et romaan ei ole täidetud sellisest ulme butafooria. Et puudub see tehnokraatlik joovastus, millesse eesti uuema ulmekirjandus on tihtipeale uppunud. Selles mõttes on tegu tõesti üsna euroopaliku ulmetekstiga. Autor ei ole end pelgast maailmaloomest hingetuks kirjutanud, et selline mõõdukas ulmefassaad jätab ruumi kontseptuaalse võrgustiku väljajoonistamiseks ja lugejana tajun, et, et Friedenthal romaan ei ole tähendus, vaene, intellektuaalne ja selline tihe tekst igatahes mis metafoorselt allteksti tasandil kompab. Minu meelest sellise antoloogilise dominandiga küsimusi võiks ju küsida niimoodi, et millised on need masinad loodud maailmad millised on inimese identiteedid nendes maailmades, milline on nende maailmade toimeloogika ja, ja võimustruktuurid. Ja mis juhtub, kui need erilaadsed maailmad satuvad vastasseisu või kui nende piire rikutakse. Neist küsimustest lähtudes võiks romaanid tõlgendada kui allegooriat mis kaardistab praegust aega meie enda tegelikust. On selge, et suur osa ulmekirjandusest konstrueerib ohumudeleid mis võivad olla inimkonnale arengut ja seisundit haaravat allegooriat. Kui valdavalt toonitab ulmekirjandus globaalseid ohte, mis juhtuvad sellisest tehnokraatlikust, arenguhullusest ja tingimusteta progressiusust siis kuldne aeg valib minu meelest natukene teise tasandi. Nimelt Friedenthal traditseerib ohumudeli indiviidid tasandile, teisisõnu inimesse endasse. See katastroof pole mingi globaalne elukeskkonda või planeeti hõlmav selline kataglis vaid see katastroof tabab otsejoones inimeste ennast laastab seda inimese sünni ja surmavahelist ala. See katastroof seisneb no inimese identiteedi hajumises pihustumises tema välja lülitumises ajaloo ja kultuuripidevusest tema virtuaalsusesse põgenemises näiv valikutesse ja, ja näib lahendustesse takerdumises ettekujutus ootuste ja hallutsinatsioonide tegelikustamises. Romaanis on siis selle kohta öeldud, et inimene on Suigutatud unne ta magab lahtiste silmadega. Shan Bodri Laarilikult öelduna inimene on asetatud simulaagrumite maailma, mille ta on tingimusteta omaks võtnud kui autentse ja ainuvõimaliku. Et masinate loodud maailmast on saanud justkui originaal. Kunagise katastroofi eelse maailma taastamine tundub juba vigaste ja naljakate koopiate vorpimisena. Järelikult reaalsus pole midagi muud kui inimteadvuse ja asjaolude vaheline koostoime. Teisisõnu inimteadvus konstrueerib reaalsuse. Ja kui inimesele on maailm ette söödetud, siis on üsna lihtne ja mugav seda aktsepteerida. Kirjeldus saada litter ulmekirjanik Meelis Friedenthal-ist. Et kirjutamise eesmärk näiteks sinu jaoks on siis mingite harjumuspäraste pajuviiside või näiteks on siis miks mitte ajalooliste tajuviiside mingisuguses lõhkumises või millegi esiletoomises, mis mis ei ole harjumuspäraselt märgatavad. Just seda ma arvan, et just selle haavatuga soovisin tegeleda ajalooga pakkuda välja erinevaid variante, on ja kuidas kuidas ajalugu võiks, võiks olla või kuidas üks ajaloos tasu saada ja noh, mis, mis on üldse ajalugu või mis tähendab ajaloo sees olla ja seal tegutseda? Üldiselt kui ma töötan, ma pean silmas pidada neid momente, kas me võiksime seda raamatut käsitleda allegoorilise siis praeguse aja kohta. Jah, ta on mingil moel allegooria, aga ma usun, et ta ei ole mitte halle koosneb peamiselt meie aja kohta vaid allegooria selle kohta, kuidas inimene üldse tajub ajalugu meie aja kohta tähendab see allegooria lihtsalt seda, et me see on kirjutatud ju meie ajal ja tahes-tahtmata ma ei pääse sellest ajaloost ajaloolisest situatsioonist lahti, see on küljes. Ja noh, kui ma kiiret on, siis tõlgendan seda kõike, mille pinnalt ma tean. Ma ei, teadmatutest asjadest ei, ei saa keelduda. Aga mingis mõttes proovisin ka enda jaoks leida neid võimalusi. Kuidas, kuidas ajalugu avaneb minu enese heaks, mismoodi need asjad on ja mis ma minevikus tean, võiksid üldse nagu noh, minevikust välja tulla. Mis tähendab ajalukku kui sündmustega. Ja noh, need prognoosid tuleviku jaoks seal saavutasime, oodates ei ole eriti palju prognoose tuleviku jaoks on mingisuguseid osutlusi tegelased seal vist hajutavad võimaliku tuleviku kohta, aga see jääb lahtiseks. Pigem on see ikkagi küsimus alati mineviku kohta. Ja just kuidas, kuidas sellest minevikust arusaadav, mis, mida, mida need sündmused tähendavad, mis asjad need sündmused üldse on ja kuidas üks sündmus, mis on minevikus toimunud mingi sõda, mingi katastroof, kuidas üldse jõuab siia praegusesse aega siia meie juurde? Et noh, kuidas see juhtus ju mingisugusel ajal sellest praegust räägitakse, siis on keegi kuidagi kandnud selle siia ta on toodud toodud ka inimeste poolt ja inimliku mõistmise abil. Mis tähendab seda, et, et see on noh, nii-öelda ümber jutustatud ümber kirjutatud sündmus, mis on võib-olla vaid väga kaudses seoses kunagi juhtunuga. Ning sellele sündmusele nii-öelda ligi pääseda seda ei saa, seda saab oletada, tõlgendada, katsuda seda sündmuse ümbritseva maailmaga jõuda noh, jõuda nagu kohale sinna aga see on ka kõik ainult läbi kaudteede. Ning lõpuks siis on kuidas ajalugu ennast siis üles ehitabki sellest, et praegusel hetkel oleme kuidagi ju ennast ehitama just mingisuguse, oma isikliku ja siis oma rahvusliku huvi ajaloo abil. Et noh, me alati ehitame on kuskohast need detailid need sündmused, asjad pärit on ja mikspärast Väikebetoonist süvend avanes tunnelisse, mis hämarusse käändudes ei paistnud veel niipea lõppevat. Nad jäid uksepakule seisma ning Anna tajus oma paljaste jalgade all materjali, mida ta mitte kunagi enne ei olnud tundnud ega näinud. Ta kükitas, libistas käega üle selle sellisile sooniline nagu kivistunud liha. Anna patsutas seda küsivalt. Mis see on? Puu tõenäoliselt aga oli selles liigutuses ja küsimuses rohkem abi otsimist kui uudishimu. Sest sellest pakkust algas maailm, mis nägi välja nagu autistist kunstniku maalitud pilt. Otse nende jalgade juurest kerkis niiskes pinnasest piimjas ribadena veniv udu mis moodustas justkui omaette saarekesi, liigutas ümbritsevat maastikku, helendas kergelt mullast kerkivate rohututide ümber. Rohukõrred näisid voogavat uduga kaasa väga sarnased nende unenäoliste lintidena venivate kiududega ja üldsegi mitte sarnased karedate ja torkivate võrsetega mis kasvasid väljas seal kusagil kaugel üleval, kahvatu kevadpäikese all. Õhk oli soe, ilma päikesetaja niisk ilma vihmata. Hääletult ilmusid udust kümmekond valkjad liblikat pikkade kitsaste tiivapooltega kaheharulised välja venitatud sabadega, parlasid ühe lühikese hetke, anna ja Remeediasse ümber ning läksid keereldes oma teed. Just nagu oleksid teinud kindlaks, kes siia maailm on sisenenud ja vastusega rahule jäädes lahkusid oma tähtsaid tegemisi toimetama. Aga võib-olla läksid nad kellelegi kõrva sosistama. Läksid, et rääkida naisest, kellel on selja peal rooge, karvatriip, sõrmeküüned nagu kassil ja imestunud ilme. Anna vaatas neile järele, liblikad põiklesid siia-sinna. Udus paistsid veel üksikud tiivavälgatused ning siis polnud neist enam märkigi. Kostis vaid kummalist kõrgehäälset laulu. Hanna ei suutnud täpselt sõnu eristada. Sõnad mõtles ta. Remedias naeratas ja lasi tal rahulikult vaadata ja mõelda. Anna kükitas tagasi pakule ja ei öelnud midagi. Vaatas, kuidas otse tema paljaste varvaste juures oli pehmete rohukõrte peal suur pruunikas käelaba meenutav leht. Selle peenike vars ning soonilised rootsud meenutasid kõike lennuseid inimestele külge poogitud tiibu, mida ta oli näinud vanglakorpuses. Ta võttis selle kätte ja keerutas sõrmede vahel. Kas udust ilmusid äkki nahkjad, lennused, hambuline suu ning ta tõmbus instinktiivselt Kessi. Kõrvu kostis väga lähedalt Leelutamine üksikud mõttetud silbid. Siili. See Lenna ja paistis väga sedamoodi, kui tulid pimeda seal igaveses käigus, kus ta oli läbi tulnud. Samasugune, aga laulis vaatas nahkse, tuvi punklevad lendu, otsis, kuhu see võiks istuda ja nägi ootamatult udust sammastena kerkivaid puid. Need pidid olema puud, need puud, millest vanad tekstid rääkisid puud, mis olid kerge õhu puhangu peale udust nähtavale tulnud nagu oleksid nad enne end tema eest varjanud seisnud nurga taga. Et siis välja astuda. Seda kõige vähem ootas hõbedased peaaegu luminesitseeruvad, paljude keerulise kujuga okste ja suurte tumedate lehtedega. Perfektselt siledates tüvedest kasvasid välja alguses jämedamad siis järjest teine mad jätked. Need moodustasid nagu mingisuguse imetabase rüü ning anna taipas äkki nende hõbedaste puude võlad olid peaaegu täpne vaste sellele, mida ta praegu oma seljas kandis. Samamoodi uskumatult keeruline, isegi samamoodi sätendav udu välja hingavate puude ümber keerlesid väikesed helendavad putukad keerlesid peaaegu hääletult ning valgustasid kogu maastiku. Annovaatas sõnatult. Ühest küljest tekitas see pilt arusaamatut õudust. Kogu maailm oli pruunikasvalge Hõbedane väikeste virvendavate tulukestega täis sädistavaid olendeid, kelle sugulane oli talle tunnelis pähe klammerdunud. Ükski vari ei püsinud paigal, kõik tundus pidevalt värisevad. Jäi mulje, et midagi on silma sattunud ning vesi ja pisarad panevad kogu vaatevälja veidrasse perspektiivi. Ta vaateväli, mis oli juskui, ehitatudki, ebatõeline täiuslikult võõras ja samas täiuslikult ilus nagu elavale nahale maalitud maailm. Maailm, kus on osavalt ära kasutatud liikumisel tekkivaid murdumiskohti võimendatud olemasolevat valge ja hõbedase värviga ning välja toodud uusi ootamatuid ja kujutlematuid kujundeid. Maailmapinnal on verd täislihased, mis liigutavad, seda kõike. Tõmbuvad pingule, lõtvuvad elavad nagu metsalise seljale tätoveeritud ikoon või aken. Sest sa vaataksid nagu läbi pärgamendi akna läbi pärgamendi kumav maailm. Teispoolsus. Ma ei saa aru. Seon kroonus, viipas Remedias käega. Meie ümber ongi kroonus ikkagi. Kellel on, me võiksime siis käsitleda siin lisaks inimestele romaanis tegutsevaid dotsent ja nii inimestele kui dotsentidele mingis mõttes vastu töötavat kroonust, et kas nad ka tähistavad kedagi või esindavad siis midagi hinnangu dotsenti, nimigi ütleb, nad esindavad väga lihtsalt õpetajaid, nad on need, kes õpetavad, need, kes on hoidnud alles mingid teadmised, akumuleerunud teadmised siis edastavad neid võiks öelda, nad on arhivaarid. Nad on need, kes on kuuldu proovinud enam-vähem oma arusaamise järgi võimalikult täpselt kirja panna ei ole huvitatud väga selle tõlgendamisest või pole isegi võimelised seda tõlgendama ja noh, annavad välja seda, mis, mida nad on kogunud aga nende viia nende oskuste juures ei ole, ei ole tõlgendada ja noh, see on täiesti võimalik ajaloo käsitlus. Sagedane, kogutakse kokku hulk fakte, järjestatakse need ja näiteks kronoloogiliselt alfabeetilises siis edastatakse. Et mida need faktid tähendavad, mis on nende faktide sisu, mis on kohtunud, mis siis, mis siis tõesti juhtus, see ei ole isegi küsimus. Ja vastupidi, siis onust, kes siis üritab tõlgendada, luua üritab kõike, mis on endasse haarata ja noh, kõik, mis haaratud kõik, mis on vähemalt üritatud mõttekaks muuta, sellel on alati mõju kas lähedale või kaugele. Ja nii ta siis ema tegevus ongi küüd, ahmida endasse kõike ja püütseda mõistvalt tõlgendada nagu mingisugune loomise himu või mingi nõu, tahtmine mängida ja mingi uudsel viisil elama panna. Jah, ma arvan, et siin on, mis on, põhiline, on just see soov endasse haarata see tähendab alati seda, et, et alati on rohkem informatsiooni, võimalusi kui võimeid, see on informatsioon, mis ei tugine mingisugusele kogemusele, vaid on ilma niiteta olemasolevas selle Liast ohjamine. Ilma igasuguse ütleme, reaalsesse maailma või, või olemasolevasse või kogemus siirdeta muutub väljapääsmatuks, seda on vaja hakata hakata kuidagi teostama, tekitab segadust, paanikat, mille tulemuseks siis ongi noh, asjaolu, et ta kroonas saamatus on võimetu arusaama sellest informatsioonist. Ja kuna selle informatsiooni ei ole mingeid viiteid tema kogemusest, siis ta loob seda, et seda informatsiooni kontrollida. Ta loob, loob ise, loob ise omale need kogemused, mille alusel see informatsioon muutub tema jaoks tõeseks tuttavaks. Juba esimesed kogemused, mis ta endale lõis, tähendasid alati seda, et, et sellelt kogemuselt sa edasi liikuda ja kuna need esimesed kogemused olid, ütleme siis informatsioon, kuni noh, meie mõistes nagu väärtõlgendamisest siis sai see suund, kuhu ta edasi liikus, olla ainult kasvava peaga meie arusaama järgi. Ning selle tulemuseks oli täiesti teistlaadne meile võõras maailm, kus koroona sisse ja need, kes seal maailma elanikud olid, tundsid seal ennast mugavalt kodus, see oli nende oma, aga inimesele oli see talumatu. Selle raamatu võib-olla kõige hirmsam moment on selles, et noh, et me võime siis dotsenti ja kroonlast vaadelda kui mitte lihtsalt inimlike omaduste kujutistena siis selle imiku mingi tegevuse otsese mõjuna raamatus olevat tehtud inimesest eraldiseisvateks mõistusega olenditeks, kes ei ole inimesed, siis on nagu inimesed nendest kahest erinevast välimisest nagu paljaks riisutud. Ja tänu sellele on inimeste pärisosaks siin raamatus nagu põhiliselt lihtsalt olla kannatusega teadmatuses. Kohati on see raamat üksjagu ängistav. Jah. Ma arvan, et see on täiesti võimalik tõlgendus. Et noh, ma ei taha hakata ju kõige ära seletama, et noh, milleks milleks siis raamatut jäetada, kui kõik saab paari lausega ära öelda, aga see on segadus ja arusaamatus on üks asi, mis on nende inimeste osa siin küll. Et nad ei tea, erinevalt meie olukorrast siin nad saavad, et nad ei tea, see on neile igalt poolt antus. Nende ajalugu hakkab järsku pihta. Ja seetõttu see, see teadmatuse sümbol on neil lähedal, näevad seda iga päev ja tajuvad seda kas või selles, et linnast väljaspool ei ole midagi. Aga nad teavad, et seal peaks olema. Seda võib võtta põhilisena näiteks niimoodi, et on noh, kui hakata nagu ise küsimusi esitama ajaloo kohta. Kui esitada oma teadmise kohta küsimusi siis ja tekitab mängi, tekitab segadust, arusaamatust. Seal tunnevadki. Kirjeldus 100 litter on enam-vähem läbi saanud. Tänase saate teemaks olnud kirjanik Meelis Friedenthal ning tema romaan kuldne aeg. Sellest raamatust kõneles ka ulmeuurija Andrus Org. Tekste luges näitleja Alo Kurvits. Veidrat taustamüra tekitas jaapani helikunstnik, märts põu. Saate panid kokku Viivika Ludwig ja Sven Vabar. Tuleb aga tunnistada, et tänase vaata ka on läbi saanud ka kogu kirjeldus, saate litter hooaeg. Sellega seoses tahavad teile head suve soovida kõik inimesed, kes alates sügisest litri kallal ametis on olnud. Urmas Vadi, Riho Lauri Saar, Janek Kraavi, Külli tüli, Viivika Ludvig ja siinkõneleja Sven madal. Lugege seal ulmet ja muud kirjandust, mis ikka huvitav on. Ning Kronose ja dotsentide abiga kohtume teiega taas sügisel. Päikest teile kõigile. Litter. Otsid väravaid kirjandusilmas?