Meie tänasesse külalisstuudiosse on siis kogunud grupp džässmuusikasõpru. Nad on Meie äss viktoriini võitjad. Ja ma arvan, et kõige otstarbekohasem on, kui võib-olla igaüks tutvustaks ennast praegu jooksvalt ise. Minu nimi on Herbert krutab. Ametilt ma olen riikliku plaanikomitee osakonna juhataja Tungal ma töötan vabariik, kas filmi näitas kontorisse ja peale selle kirjastuses? Gunnar Merima mängib restoran Pirita tantsuorkestris. Mina nii-öelda ora, olen tohter. Tali Peeter, õpin Tallinna ehitustehnikumis. Uus oli vene, töötan automaaline autobaas number 24 email õpetaja Adolf kulgeva õpin Tallinna Polütehnilises Instituudis. Nagu näeme, on seltskond elukutsete poolest üsna kirju ja meenutagem, et kõigi vastuste protsent oli kas siis seitse, kaheksa, 90 või koguni 100 protsenti nagu juures olijatest näiteks seltsimeesora. Nüüd oleks huvitav teada seda kuni meenutatud viktoriini veel kord. Kas see oma küsimuste koosseisult oli raske või kerge seltsimees kulgev, mida te arvate? Raske hääldada? Arvan siiski, et oli suhteliselt kerge. Missugused küsimused teile, seltsimees malm tundusid kõige keerulisemad tena? Esimene, kes tegi vahet teha kumb orkester mängib, esimene küsimus oli meil vainu pala, pikne paugub ja seda mängis Ants Meristo orkester ja sellest võib järeldada, et see on oma praeguse no ja praeguse kõlaga võrdlemisi uus nähtus meie džässmuusikas. Ja peab ütlema, et seal eksisid väga paljud, kuigi me ise seda küsimust kavasse pannes oletasime, et ta võib-olla üks kergemaid, sellepärast et seesama mõte oli tehtud hiljutisel džässmuusika eelvoorul. Kus meie orkestrid mängivad džässmuusikat tantsupidudel või siis need, kes töötavad restoranides, seal juba ei ole puhtpraktilistel põhjustel võimalik õhtu läbi džässmuusikat mängida. Tantsuõhtul näiteks tompi klubis nägin nüüd orkester tantsuks. Siis ma ütlen julgelt 80 protsenti kõigist nendest tantsijatest noortest teevad seda orkestrit nii maa kui saavad helistada igal juhul kitarri, ansamblit, amigo. Neil on isegi tantsijate seisukohast võib-olla isegi õigus seda teha, sellepärast et nii palju, kui ma olen kuulnud, ma olen ise väike tantsumees, aga tantsuõpetajad sugugi ei taha tantsu õpetada džässmuusika saatel, vaid selleks peab ikkagi olema tantsumuusika. Ka siin on ikka põhiline vahe erinevus ja tantsumuusika vahel. Vot siit ta välja tulebki ja väga õigustatud pretensioone esitavad tantsuõpetajad, et vot arusaadav tantsuorkester, kes mujal esineda ei saa, ütleme, kui kultuuripalees ta musitseerib, eks ole, musitseerimine ei ole enam see, mida oleks tantsuks vaja, tähendab ühesõnaga neid kahte asja kooskõlastatud on väga raske. Et selleks ongi eraldi vajakut jazzmuusikaga tegeleda. Häda on selles, et tantsusaalis ainuke koht, kus on mänginud ahtrist, sealt saab. No vot sellepärast ongi täiesti minu arust õigeaegne niisugune noh, džässklubi esialgu võib-olla ainult muusikameeste jaoks, kes käivad koos ja lihtsalt vastastikku üksteisele mängivad, sest nii palju, kui me teame džässmuusikas väga suure osa võtab enda alla improvisatsioon ja kus kohas siis seda õppida improviseerima kui mitte praktiliselt mängu juures ei saa ju kodus salaja ära õppida ja siis tulla korraga välja ja hakata improviseerima. Seda näiteks peaks ka probleenis lugema, et džässi publiku hulgas nii-öelda noorem Tõesti koolinoori tundub, et praegusel momendil on suhteliselt vähe. Millega seda seletada, seda ei tea, eks see ole nähtavasti rahvusvaheline nähtus. See on täitsa loomulik, minu arvates. Mõistmiseni jõudmiseni läheb ikka siiski väga palju aega minut isegi ütleks küll päris mitu aastat kohe. Et olles muusikat natuke õppinud, siis improvisatsiooni või sellest arusaamine, sellele läks ikka kuus aastat. Ennem meeldis Swing stiidiks läinud muusika siis järk-järgult läks üle ja stimuleeris vastamisi tähendab tõsine muusika. Just nimelt sümfooniline, kammermuusika ja džässmuusika, tähendab üks aitas teist, ma leidsin instrumentaalmuusika kuulamine, kaasaegse kammermuusika kuulamine, see muutus mul kergemaks, kuna ma olin harjunud džäss armooniaga ja vastupidi, jälle tõsise muusika kuulamine aitas mul mõistele džässmuusikat ja see evolutsioon toimus täiesti seaduspäraselt. Järkjärgulised tekkis teatud tüdimus isegi kuskil üheteistkümnendas klassis. Džässmuusikast mina pidasin, selleks tähendab Swinstil muusika niimoodi. Ja kui ma jõudsin improvisatsiooni ja selle mõistmine, siis pärast seda jälle tüdimust enam olnud, sellepärast et ma leidsin, et see on niisugune kõrgem lasteaia kõrgem etapp ja, ja sving stiili kuulame neid hästi, võib ainult ära tüüdata või seal Dixilandi need kui võtta nii, et me tahaksime nõuda noortelt just džässmuusikamõistmist, siis seda on tõesti raske teha. Kuulge, ma hingasin oma sõna vahele öelda nimelt töötan minust koolis ja selle tõttu võib-olla kõige rohkem tean kuidasmoodi, suhtutakse džässmuusikasse, kuidas lapsed sellest aru saavad? Mina ütleksin, et praegu on lapsi tabanud Piiterste maania ja selle tõttu džässmuusika tõepoolest on nende jaoks minu arvates väga raske. No eelmine aasta lõpetasin kevadel keskkooli, siis lauluõpetajale Anu Anton siis ta sai teada, et me klassiseni igal pool Piitersite maania siis Raivo Tammik siis tuli, seletas, siis rääkisime, noh niipalju kui aeg lubas, muidugi väga lühike, aga siiski midagi rääkis ja seal magnetofon oli kaasas ja tõsis näiteid. Tütalased klõpsutasin nina. Aga pärast pärast siis kui laeva Tamming demonstreeris tabalasiks päris hambaid, siis kõik noogutasid peaga ja väga meeldis ja pärast tahtsid eri kuulata. Aga kuidas teie tähelepanekute järgi seltsimees malm on missugustest klassidest peale tekib üldse huvi kergemuusika vastu õpilastele. Seda on väga raske öelda. Kaheksas klass. Minu arvates hakkab ja talle oskus ei tee, areneb välja. Koos tantsime muidugi niikaua kui erandeid muidugi on. Põhiliselt kaheksas klass minu arvates väga palju annab ju see, kuidas lapsed hakkavad armastama muusikat algklassidest peale sest viimastes klassides panna armastama otsekohe muusikat, on raske. See ongi võib-olla üks meie alati korduv viga. Et me aeg-ajalt räägime sellest, kuivõrd oluline oleks muusikat armastada, kuivõrd oluline oleks kujutavat kunsti. Armastada ma ei räägi sellepärast kirjandusest, et kirjandust meil koolides õpetatakse siiski aga just vaeslapse osas on kujutav kunst ja muusika teater võib-olla vähem, kuna teater omab kaugeid sidemeid kinoga ja kinos käidi kahjuks ja see siis nagu valmistab ette ka teatripubliku ja, ja lapsiga teatrisse, nukuteatrisse ja noorsooteatrisse viiakse võib-olla sagedamini, see on isegi teatav riisiko. Võtta üks grupp noori ja viia nad mõnele tõsisele kammerkontserdile, kus nad tõepoolest võib-olla saavad niisuguse eluaegse trauma, nad ei julgegi enam villem sinna minna, eks ole. Sest esimene mulje teinekord ju väga palju otsustab. Ja selles mõttes on väga oluline missugustes doosides hakata inimesele muusikat andma. Džässmuusikaga on see täpselt samuti, kõik need üleminekuvormid on väga keerulised ja mõni vajab lihtsalt rohkem aega, teine nii-öelda aasta täiesti jalakate teooriaga käsikäes. Ilma teooriat vaid ka ei seal isegi subjektiivne džässmuusika teatud määral, et, et selle mõju ja kuidas ta sinuni jõuab ja see võtab alati aega. Sa võib-olla alguses taipagi kuulad, kuulad Kulade, tekib teatud kumulatsioon ja siis siis äkki ühel päeval märkad, et kui sa oled ka muidugi sealt kõrvatsand, kes seda teed ja jalt uurinud, mis ja nii ühel päeval kui märkad, sa juba mõistad muidugi, kohe ehmatada ära, see on selge, et siis siis on täiesti negatiivne sel asjal. Minu arust džässmuusikal on üks niisugune eelis, see on tema organiseerib moment, rütm ja see teatav peidetud sportlik sisu võib olla improsatsioonide näol ja meil seda ei ole seni olnud, aga välismaal on ju kas või võtame need populaarsuse küsitlused ja see kõik mingisugust analoogiat omab spordiga ja sport. Ta on noorte hulgas väga populaarne ja sealgi tekivad siin kaudsed sugulusmomendid. Ja kui me võtame näiteks kaasaegse džässmuusika, ütleme need kõige viimased vormid, kus tõepoolest hakatakse loobuma korruselist läbivast rütmikest ja ma ei usu, et seda muusikat oleks kergem mõista või tahetakse seda suurema kiindumusega kuulata, kui näiteks kaasaegset kammermuusikat. Näiteks huvitav oleks praegu juures olijatest kuulda, kuidas teie suhtute näiteks nendesse katsetustes? No peab ütlema, et minul isiklikult ei olnud küll eriti vastuvõetav. Üldse. Ja minu arvates on, see on selline küsimus, tuleks alustada vist päris, saab ees peale tähendab, võtaks päris lihtne looker ja hakata sealt arendama, tähendab, anda andeks, korralik improvisatsioon, sinna juurde näidata üldse kõiki neid võimalusi, mida muusikat saada antud juhul õpetada ja õpetada improvisatsioonitunnet inimesele süvendada. Ja kui teil on see meloodia meeles, kui ta mäletab seda meloodiat sel ajal, kui see pala juuksed siis hakkab tulema midagi kooruma, midagi sellist välja nisugune džässi tunnetes. Ja ta hakkab mõista, mida improvisatsioon tegelikult tähendab. Aga tähtis on see, et sümprasatsiooni meloodia oleks küllaltki lähedane põhi harmooniale. Et inimene võiks jälgida seda. Nojah, aga vot siin me tulemegi selle momendi juurde, et kaasaegses džässmuusikas täpselt samuti nagu kaasaegses tõsises muusikas toimub kogu aeg eemaldumine nendest meile juba tavaliseks saanud normidest näiteks teesmanud või Benny Goodman või seal Stan Getz või niisugused tuntud improvisaator olid need on nii-öelda, ma ütleks, võib-olla romantilise kooli esindajad, aga kaasajal need avang artistid, need on sellele kõigele käega löönud ja peab ütlema, et on tõesti väga pingutage isegi minule endale samuti kuulata neid katsetusi ja tõenäoliselt ilma ennast pingutamata ei saagi kaasa sellega minna. Kui mitte tahta sellesse süveneda, siis tõmbame joone, vot siiamaale me läheme edasi, me ei lähe ja kõik see, mis toimub edasi, ei ole meie jaoks, see on juba teiste jaoks ja elame ka niimoodi väga hästi ära. See arengu seisukohalt ei ole vist õige, ei saa olla õige koha ajaloost arengud, et peab järelikult siiski vistele kaasa. Ma mõtlesin, et niisugused asjad oli üks saade, kus doktor Moisar rääkis seal mürast ja, ja neurosteeniaste kõigest seal ees toodi, siis igasugused mürasid sinna põimete vahele rokkmuusikat ja nad sulasid kuidagi nii üht, et sa isegi teinud suurt vahet, et mis on masinamüra ja nii ma mõtlesin, et kui kuulad just masina, mürasid seal reaktiivlennuk ja tööpinke ja mõtlesin, et kui võtta üks grupp inimesi 200 aastat tagasi ja tuua äkki kuueks tunniks niisuguse müra sisse, kes nad pole kunagi, ühesõnaga ma ei tea, mis nendega oleks juhtunud. Nad vist selle sama töö mingi müras nädala, sest ma ei tea, kas hulluks läinud või jooksnud või aga meie inimene tänapäeval, eks ole, ta kannatab ära, teeb tööd selle müra sees, nii. Jah. Aga seal on ka seadustele, aga see tähendab seda, et ajast. On meid harjutanud väga paljude asjadega, eks ole, ja samuti muusikamates ka, eks ole, ma ei taha. Ta muusikat, võlad ära, aga ma tean seda, et see muusika on ikka keerukas nähtus küll lahti, eks ole. Võib-olla tõesti läheb ikka aega, sõjaliselt, läheb veel keerulisemaks paratamatu teha seal, aga selle mõistmiseks peab tundma noh, totakas, online-stiilis loodud muusikat kindlasti ja Aatonaalsel tõsist muusikat ja, ja siis võib-olla see laven, joon ka nii selle kaaslase uue džässivoolu mõistmiseni või vähemalt aru saanud pingevabama kuulamiseni. Kõikide asjadega niimoodi on ju teada, et Einsteini erirelatiivsusteooriat ei mahtunud paljudele pähe, aga elu sundis pähe mahtuma edasi minema sellest kohalt. Nähtavasti kõik asjad arenevad teatud harmoonias, nii muusika, kunst kui teadus ja elu edasi ja paratamatult seda nüüd tunnetada, et vot, et, et ma ei taha, nüüd muidugi võib niimoodi ära elada, aga see ei ole, tähendab iga muusikaga on ikka nii, et pead ikka vaeva nägema, püüda aru saada ja kohe nii-öelda ära, et sest üldse võimatu aru saada ja see üldse muusika ei ole. Ei ole vist päris õige, harilikult elu ise näitab ära, mis jääb sõela peale ja mis läbi voolab. Vot muusikaga on kahjuks nagu me kõik teame, üks kurb asi seotud, et tunnistada ennast profaaniks muusikas, see ei ole mingisugune pat. Paljud isegi uhkeldavad sellega, ütlevad, et mina ei taipa muusikast mitte midagi, aga. Aga aga? Kõik, kes me oleme kooli läbi teinud, keegi ei tule selle peale, et öelda, et ma ei taipa kirjandusest mitte midagi keegi, isegi sel juhul, kui ta tegelikult ei taipa. Ta ei julge seda öelda. Sest see ei vasta meie ettekujutusele haritud inimesest. Aga selle, aga ma ei olnud mitte asjad, aga just nimelt täiesti vastupidine nähtus, ilmneb te ütlesite ka, et profaaniks tunnistada, mõni peab isegi seda nii uhkelt ütleb. Ja just nimelt väga palju on just seda, et kiputakse nimelt kritiseerima ja rääkima, muusikast öelda sest samal ajal ära, et ma tõesti mittemäega ei taipa, aga, ja siis miks te teete niimoodi, miks teda niimoodi, et nii palju, kui minu tutvusringkonnas on nii tõelise džässmuusika armastajaid, siis väga paljud neist ise ei mängi mitte ühtegi nooti, aga sellepärast nad armastavad kõiki sümfoonilise ja kammermuusikat soosid käega mõistmine sellega tegema, see nõuab minu arust väga palju. Enesetöö tähendab enese mõtted. Ja sellega saab ainult loeng-kontserdid ja nende abil ei saa ikka džässmuusikasõbrad. Aga siin on muidugi see asi ka veel, et me teeme natukene suurt vahet džässmuusikast ja teiste muusikaharude vahel, nagu oleks jazz, ei oleks muusika ja, ja nagu ta oleks mingisugune välja välja kasvanud kuidagi kunstlikud ja juhuslikult džässmuusika kuulub üldise muusika arengu hulka ja paratamatult tähendab ei saagi S-i juure tulla inimene ilma üldiste muusikalist huvi tundmata. Kuna džäss on kujunenud kõikides, peaaegu kõikides muusikažanrid, mis nad on kõik omavahel väga tihedas seoses. Aga see on üks terminoloogiline küsimus ka vot mina kui inimene, kes on kutsutud ja seatud pisut keelega tegelema võib-olla natukene häirib niisugune probleem, miks me tihtipeale siiski hoolimata sellest, et meil on juba aastakümneid pühitud, selgitada, mis vahe on Chessil estraadil siiamaani ikkagi aetakse need mõisted kaheksegi. Ja minu arvates kuritarvitatakse sõna kohutavalt palju. Seda pruugitakse kõikvõimalikel juhtudel külge. Seda juhtub ka tihti. Džässorkester pannakse lihtsalt kokku tavalise, niisuguse võrdlemisi mittemidagiütleva kuradi kavaga. Meil on praegu nii omapärane olukord muusikased üle liidu on lihtsalt võimatu öelda, missugune ansambel mida pakub. Kui me teame näiteks Uutioossovi, Roosneri ja Lunstrami nimesid siis on viimaste aastate jooksul nende kõrvale kergemad nii palju ansambleid, kes osalt mängivad väga hea džässi osalt mängivad head estraadimuusikat ja osalt mängivad väga halba muusikat. No minu arust on väga tähtis küsimus, on, on mängijates ja mängumeisterlikkuse džässmuusikas omab, tähendab, muusikalise andekuse juures omaduse või kõrval põhilist tähtsust muusikalise andekusele põhineb aga, aga, aga siis ilma tehnikat ta siiski ei saa mitte midagi ära teha ja mikspärast meil on Virtoose väga vähe. Meil on väga vähe noori saksofonimängijaid näiteks või rääkimata truba mängijatest, keda võiks ütelda, et ta valdab pilli täiesti Etampilistile. Ja see, see on üks üldine, väga kurb tendents, mis on tulenenud võib-olla niisugust asjaoludest, et nõudlikkus on enda vastu, väike, tähendab nõudlikkust selles mõttes, et on võimalik igal pool mängida, eks ole, ja kuidagi inimesed hakkavad pilli õppima, saavutavad teatud taseme kohad näiteks koolist lahkuvad koolist ja mõtlevad, et nad on nüüd juba küllaltki head mängijad ja kuiva koolist lahkutakse, siis on teada, tavaliselt areng jääb seisma ja kui oleks džässmuusika tähendab tegemine orkestrid ja need oleks siiski mingisuguse Organisatsiooni organisatsiooni organiseerituse lipu all. No ütleme klubi, aga see, mis võiks neid ja mis tõesti keelaks mängimast halbadel, eks ole, mis rangelt kohe, et Poolas on näiteks käsklusi tõendid ja liikmemaksud ja on kõik, on kõik on teada, mis tehakse ja siis paratamatult tekkis ka mängijatel endal niisugune nõue, et kui ma on halb mängija, ma täiustan ikkagi meisterlikkuse küsimus, see on üks kõige olulisem asi. Tundub, et meil on see hüppelatt praegu veel suhteliselt madalal. Meil on ju väga heaks õppetunniks ka eelolev džässifestival, kus osa võtavad Moskva, Leningradi ja teiste linnade parimad näiteks saksa fonistidest. Konsmann garan, Jan Goldstein, need on ju virtuoosid, suurepärased virtuoosid. Meil ei ole mitte ühtegi niisk virtuoosi. Nüüd me oleme tükk aega mõtteid vahetanud, kohvi joonud ja aeg tänase õhtuni ühe pidulikuma osa juurde pöörduda. See on meie viktoriini võitjatele anda üle auhinnad, kahjuks neist on praegu siin meil ainult üks, teine on esindatud asemikuga ja kolmas elab Tartus, ei ole saanud tulla. Kõigepealt seltsimees Eversti Seltsimees Eversti esindajale Kaarel Blachi plaat, seltsimeesora teile siis mälestuseks sellest viktoriinis Jugoslaavia sääs festivali plaat, ma loodan, et teil seda veel ei ole. Seltsimees uus vali, tahtis paar sõna rääkida ühest asjast, millest meil täna ei ole veel juttu olnud, see on nimelt džässmuusika vokaalsest küljest ma mõtlen just meie oma kohapealsest kõigepealt no siin peab mainima, et neil vokalist peaaegu et ei olegi. Ma mõtlen vokalist kes oleks võimelised nii korralikult üht või teist asja ära tegema. Ja millega seda seletada, seda ma ei tea isegi praegu džässlaul on kõigepealt niisugune asi, et meil on väga pikka aega olnud niisugune ettekujutus, et seda on võimalik teha ainult inglise keeles. Siin tekivad keeleprobleemid, väga paljud ei valda korralikult inglise keelt. Tihtipeale kuuleme, et püütakse seda teha, tehakse seda küündimatult mingisuguse Võru- või Viljandi aktsendiga. Või ka põhjaeesti aktsendiga? Viimasel ajal on päris mitmeid tunnustatud džässlauljaid kuulda olnud, kes laulavad ka teistes keeltes, näiteks üsna toredasti teeb Alice kaps näiteks laulab rootsi keeles moniga tsetel und rootsi keeles prantslase keeles väga toredasti lauldakse. Minu arust sellest peaks üle saama ja peaks hakkama julgemini ka eesti keeles laulma sealjuures muidugi mitte inglise aktsendiga vaid vaid eesti keeles, nii nagu ta meile kõigile kõlab. Ja püüda leida võib-olla neid džässi like elemente kusagil mujal kui selles keele kõla on ju päris selgelt. Instrumentalistina õpivad selle kõige muusika najal, mida nad kuulevad raadiost. Ma pean ütlema, et ma ei oskagi praegu konkreetselt mingisugust nõu anda neile meie lauljatele, kes kavatseks džässlaulja profiili endas välja arendada. See on üsna keeruline protsess ja nähtavasti me peame lihtsalt lootma. Õnneliku juhuse peale tuleb andekaid inimesi, kes suudavad ühendada džässilaulu maneeri, meie keele ja meie võib-olla veidi mõõdukama rütmitunnetusega ja ja kõige muuga. Kahtlemata. Paulus täpselt samuti nagu instrumente muusikas peab jääma teatav improvisatsiooniline element. Aga minu arvates see probleem siiski lahenes, senikaua kuni muusikakool sellele mõtlema ei hakka. Te olete veendunud, et tuleb leida võimalusi mingil määral ühendada seda nii-öelda akadeemilist kooli ja džässlaulukooli. Ja see eeldab kõigepealt vastava pedagoogi olemasolu. Kes põhjalikult tunneb džässlaulumaneeri ja kes söandaks üldse teha katseid neid kahte poolust hakata lahendama. Üks kindlasti raskus, selles seisnebki määr. Olete te suutnud selle huvitava vokaali jutu juures midagi kõrvale panna konkreetse muusikalise soovi osas? Mina paluks esitada midagi Mildsegsoniga Modonilises korditega. Sooviktoriskulate mailis tekst. Minu sooviks oleks kuulata Tšanro Reinhardti mälestuseks kirjutatud pala tšenko. Just sellepärast, et minu arvates see on üks üks parimaid näiteid. Tähendab selles suhtes, et kes muusikat peetakse ju kergeks muusikaks ja kuivalt traagilist ja niisugust kurba siiski. Niisugust koloriit võib kandeks džässpala. On üks lint sellest viimasest Praha festivalist seal kuskilt ma lugesin, et esines kaks Rumeenia pianisti andsigressi kast eilses lindis on ka midagi tema trio esituses või ei ole. Ja mind huvitab üks võrdlemisi omapärane kuju. Saalas. See on mees, keda mõningad spetsialistid ja mõningates ajakirjad on asetanud isegi vist kuni kolmandale kohale maailmas džässpianistidel seda kui millegipärast, sest minu arust on väga vähe kuulda. Aga kui see peaks olema võimalik, siis ma tahaksin tõesti kord kuulmusega oma surnud. San, thats, roller, midagi, meil vist on temast Twide midagi. Mingisugune rabiseb, lähen. Ma olin isegi ainult krõbiseb. Minul üks soooleks, ma ei tea, kas seda on võimalik rahuldada või mitte lihtsalt omapära vigastamiseks. Lui aasta kolmekrossi, ooperi kolmekrossi ooperi see noh, mingi laul. Ja. Aeg on möödunud päris märkamatult. Oleme muusikat kuulanud, vestelnud ja mitmesuguseid probleeme arutanud. Oleme üksteisega tuttavaks saanud ja loodan, et jääme tihedasse kontakti ka edaspidi. Niisiis jälle kuulamiseni meie järgmises saates džässmuusika sõpradele.