Ütle, mis sul on? Unistused ja mälestused elujuhtumid, sisekõned. Neis avaneb tihtipeale kõik see millele otse küsides ei oskagi vastata. Hilisel õhtutunnil on siin klassikaraadio stuudios Kalle Kurg. Siis oli ju ka nii hirmus. Eegaadel kõrvus. Ja. Nii paljude aastate järel Vahel, kui silmad kinni panen, siis. Ma tundsin, kuidas su tähel veresoon tuksus. Mina vaatasin siin salaja. Häbitu vananes. Sul oli ka veresoon meele koa. Aga siiski nii hea. Ei, need väsi. Kord lebavad kusagil paadis, teised inimesed. R ilves lähevad ikka. Unistavad. Teised. Kui see uus aeg tuli, siis paljud inimesed arvasid, et nad ei tule eluga toime. Ei osanud kohanenud. Ei saanud aru. Eks vanapaar oli leitud. Voodist olid kõrvu lamanud. Sellepärast. Mis on imelik? Imelik, et elul on varsti lõpp. Nooruses ei tulnud pähe, et kunagi on lõpp. Kuigi surm oli nii lähedal. Surm lõpp. Ei olnud nii oluline kui elamine. Edasi tuli surm üha lähemale aga ka siis tundus, et lõpp on ainult üks punkt. Ja see ei olnud nii hirmutav valmis ja kõik. Aga kui vanaks saad siis tead, et see lõpp oli kogu aeg kusagil su ees. Ja valitses kogu aeg, Suelu. See punkt. Jah, et paat on silla küljes kinni. Ja sa oled siin kõrval. Head sa tulid, sai kiirustatud ja. Ainult 60 aastat võttiski. Jah, eks ole? Sul oli kooris seitse paari aer. Mis sa siis mõtled? Nii paljude aastate järel? Nii nagu sinuga, et kumbki on oma aeru juures ja sõuame koos mitte kunagi. Seda, et. Ei olnud suhtjaid. Ainult aerud, missa puruks peksid. Mis anest aerudest? Paat alles? Ja aerud ka needsamad, mis tookord kõik on ju alles. Ja. Ühist küll. Kaheksapaat. Valge paat valges laes. Mis? Oli üks koht. See maastik meenutas. Meenutas kuidagi kõike siinset kaldal oli vana paat mitte keelegi oma alati galloni, alati kummuli. Aeg vahel istusin seal. Eks kord sügisel hakkas lund sadama. Varsti oli kõik lume all, kali valge paat ka. Nagu midagi varasemast ei olekski enam olnudki. Ainult jõgi oli endine. Hiljem ostsin aerud ja käin vahel sõitmas. Elasid ka jõe ääres või? Jõe ääres ainult sadakond miili eemal. Zealand jõed laiemad. Eks ikka. Ja naised kenamat. Ei ole kenamad. Aerutaja siis ikka oli. Ei olnud. 60 aasta jooksul ei olnud. Ei olnud noh, paadis, vahel mõniga täis, aga ma ei andnud aja ära. See oli nii pisike paat ka, ega seal keegi niisugusesse paati ärriti tulla tahtnudki. Mis seal on, paadid ka suuremad või? Suuremad ja ajad suuremad ja puud suuremad. Kõik on suurem. Poes eriti kõik poed on lilli täis, kõike, mida loodusest võtta ja osta ja müüa. Sa ei taha tollest elust seal eriti rääkida. Vestostika rääkida saiaator ja. See on midagi paremat ei olnud. Ei olnud. Ei olnud ja. Niisama normaalselt elatud vaikselt. Ei olnud ettevõtja vaimu. Ei olnud. Jäid niisuguseks nagu olid. Joo vest enam-vähem. Jah, see nüüd päris samasugune on. Eksai lollus tehtud. Raamindud sai. Sind oleks ju ka ära viidud. Oleks vist ja aga oleks rutem koju ka saanud, kui nüüd. Siin tuldi enamasti tagasi juba 10 aasta vahel, viie aasta pärast. Sina ajumullaks, seitse. C, mõnega võrreldes kõige hullem ei olnudki. Siiski. Oli sant küll. Mis tollest ikka rääkida sai, lõpuks siiski tagasi. Aga sealt sealt ei saanud tulla. Ei tahtnud või? Ei saanud? Nii vist ei julgenud ka ja ei saanud. No ja. Kõik tundus vahepeal nii võõras, siin sina ju kirjadele ei vastanud. Ikka need aerud. Ikka samasugune varsti 80 täis, aga ole nüüd. Olen nüüd rahul. Kosmorausan olla, kui niisugune naine kõrval. Jõgi on ikka samasugune. No kuhu sel jõel mujale minna, kui ikka mere poole ja. Siis teda ei olegi enam. Nii alle sa sellest. Me ei näe teda enam mere sees, aga ega ta sellepärast kadunud ole. Lahustub meres ära ja ongi kogu tema elu. Ainult 60 aastat pidingi ootama, et sa tuleksid. No ja. Et oled surnud? Ma tulingi ju seda kohta vaatama. Surnuaeda. No kas surnuaeda seda elu siin? Väike lootus ju oli ikka ka, et elusale. Vana krõnksu vaatama. Oled siis krõnks või? Et see kiriga pidi linnaminema neile värtside sugulastele viidi veel käsitsi kohale. Ei osanud mujale kirjutada ametivõimudele. Oh kui palju ma olen siin istunud. Kui su infarkti teada sain, siis. Istusid siin. Ja. Lärtsid jälle? Jah. Rääkisid, et olid kuulnud. Aga ega nad sinu aadressi andnud, ma ei teadnud küsida ka? Ei teadnud, et olid kirjutanud. Nagu kahju oleks olnud või? Aga võib-olla oli ümbrik ära põletatud ja neil lihtsalt ei olnudki aadressi. Siis kui sa kirjutasid, siis võis ju Oisu veel karta. Ma pärisin küll hirmsasti, kirjutasin igale poole, aga midagi rohkem teada ei saanud. Heats'e pauk oli. Tuli aru tagasi tulla või? Aja. Maremm märganudki, et mul süda füüsiliselt, ma mõtlen. Aga siis hakkasin tähele panema. Nii mõtlesingi, et enne surma käiks õige ära. Sa ei ütle midagi. Ma arvan, et ma hoolimatusest. Mida saabki sina arvata? Ma vaatan. Jõgi on siiski muutunud, varem tegi siin käänaku, aga nüüd seda peaaegu enam ei olegi. Siberis oli ilus, seal ju ka vägevad jõed. Jah. Ilusad kõrged puud. Kui väga kehv oli? Siis jooksin metsa, nutsin. Pärast oli jälle parem. Ega sina ei taha ka sellest eriti rääkida. Muidu jah, mis seal ikka nii väga rääkida ongi. Kõik on ju tegelikult nii lihtne, Nis selge. Mis sa seal mis sina seal kaugel jõe ääres käisid? Ei tahtnud üldse enam seal olla. Ma vaatasin päeval, kuidas sõid Enne äraminekut, mäletad, meil käisid? Siis sa nii ei söönud? Ahmiseid. Ega seal kõige paremini läinud. Algul oli päris kehv. Mida sa seal tegid? Niisama, mida inimesed ikka tööd koolis käisin. Mis tööd? Ahneesama lendur. Katsetaja ei saanud muidu kuidagi otsa peale see jätta ja issand ega see midagi erilist ei ole. Sain kohe teise peale katsetab. Sõjas oli siin juba korraks nagu oldud. Sai tööd tehtud ja kõik. Sa ei taha sellest rääkida. Ei, ta. Tas kangelase pass, need räägivad. Jäger vajab. Sul niisugune ordeni lehes oli kõige kangem peale alfons rebast. Mis on plekitükk? Oleks eestiaastat. Kas see oli siis see elu? Oli nii soe. Ainult puul olid külmad, käed. Külm, tühi, kui semu sinna vastalkasid. Pool külmad käed. Külmad käed olid sinu. Sul olid külmad käed, kui sa need mulle särgi alla panid, jahedad oksad. Sinul olid kui sina oma käed minule pluusi alla panid. Taevas oli niisugune. Hiljem niisugust ei ole olnud. Seal tuli ta taevas küll meelde. See valge öötaevas. Mustad puud vastu valgust ja jõgi. Seal seal oli taevas kõrgem. Tuleb vist maastikust. Seal oli tegelikult ka ilus vaade metsale öösel kuu alguses jõe raskevool. Seal mõjuvad vahemaad teisiti. Kuigi ega see päris lähedal ei olnud. Eks nädalavahetused ja puhkused siis käisin vaatamas seda. Paati. Üksi. Ei anna see sulle ära üksi ja. Seal oli seal kõik olemas. Sõela ei olnud, mis siin? Tulnutest tagasi. Ja ma teab. Oleks võinud halvasti minna. Ei tulnud tagasi sellepärast, et soovitati mitte tagasi pöörduda. Miks. Ma olin ju sõjaväes, see oli rohkem nagu keeldu. Mina oleksin ehk tulnud. Sõjaväelase juurde. Kes oleks sind lasknud? Või sõjaväelast sinu juurde? Ühima hakkab sadama. Ei? Hakka. Ma näen tihti unes, kuidas vihm tuleb jahu puid, kuni jääb ainult tühi. See üks piisk, päike kõrges taevas kuu hakka ei hakka. Ei hakka, kui sa nii ütled. Ikka hakkab. Adame presendi peale. Võtan. Krõbiseb. Ega see kaua kesta. Krõbisesid midagi, maja oli, noori mehi täis ei olnud. Kus need aerud siis? Ega siin midagi saladust. Siin hea paadisild ja koht lõbusõiduks taheti avalik paadilaenutuspunkt teha. Jäidki kuuri all. Mõtlesin, et kui sa tuled, siis so on kõigiga korraga. Sa võtsid kuuri alt just need aerud. Lase oli, juus. Saga ei muutu. Ei või ka üht inimlikku sõna öelda. Teised aerud lõid puruks, kuigi need olid uuemad, võtsid need vanad. Neil ju meie märk peal, kus mas, neil ei võtnud need ju päris hästi hoitud. Sai nagu tookord nendega sõita. Tuleb kahekesi sõuda. Üks ühe aeruga ja teineteisega. Aga tegelikult? Tegelikult panime aerud üldse ära. Peitsime paati pikali ja. Pilved libisesid puulatvade vahel tagurpidi. Ma olen seda unes näinud. Miks sa siin elad? Miks sa linnas ei ela, doktor? Tuleb välja, et teadusajakirjas artiklit täis. Tulid äkki instituudist ära. Ei tahtnud linnas elada. Siin on parem. Kui maa tagasi anti, siis eks siin ole ka nagu. Laboratoorium. Ma tundsin jah, nagu künkast ülesained, lõhnad löövad üle pea. Doktor kuuma. Sellepärast sul endal pidi ju ka olema mingi aukraad. Ahi, mis Tales? Nunn. Lokkis pea. Jah, see on sulle tähtis. Vaat nii, teeme hull vanamees. Paat võib ümber minna ja sees ole muret, kui sa tahad ikka hullata. Seene elu heka. Katsu mitte mõelda kurbi mõtteid. Elu ei läinud nii, nagu oleks tahtnud. Vahel on tunne, nagu. Mitte midagi ei oleks olnudki. Ainult see. Valge pahetanudki alles. Meelase oleksid tahtnud rikkaks saada. Midagi võid ju veel nüüdki saada müüma äraja? Ei mitte seda. Oleksin tahtnud elada nii nagu nagu praegu. Nii et midagi nagu ei olegi. Et on ainult kõige lihtsa, kõige vajaliku Aga just kõik see võetigi ära. Sai ju lubatud olla? Jah, eks ole. Paadi värvisid küll ilusti ära. Sein hea värv, sama, mis seal. Aja seda küll sama aja. Ei oleks uskunud siin külapoes nii hääd värvi, võib-olla. Agu siis mismoodi siis nagu siis? Sama mark või? Ei ole. Aga sama lõhn. Sul on veel meeles, mis mark. Saalid värvi ka kuuri alla panna. Ise ju käisid ostmas. Meete see vana ikka ära ütle, et sa ei teadnud. Purk oli sarikate vahele surutud, läksin üles, vaatan kaugesse ja räägin seesama muidugi ära kuivanud. Ega sellisest väiksest purgist kogu paati oleks üle värvida saanud. Noore mehe asi ei osanud arvestada. Siis ma arvasin seda ka, et saan su ära viidud. See polnud Linuxi. Ma ei saanud sind kaasa. Mina sind ei süüdista. Tahtsid valetasid. Aja ma tean. Siis arvasin, et sai ta tulla, et jäid meelega maa. Värtsid arvasid, et kõiki mahu Ma ei saanud sind kaasa. Kui ma esimest korda sinna kuuri alla läksin ma mõtlesin, et oled paadi ära põletanud. Kes tasub kuuri alla, vedas? Ise ahhaa. Tahtsin ise küll aitajaid oleks olnud. Laama usu hobusega siis oli veel nii, ära. Ja ka valge. Ega see nii kauge olnud, ainult pidin ta õigetpidi pöörama, rullide alla panema. Kuidagi sai. Kuidas siis kuuri all oli, siis? Oleks nagu? Matja. Kolhoosi ajal taheti ükskord ära võtta. Ütlesid veel, et kes paati valgeks värvib? Mõtlesin ta heinte alla, mitu päeva vedasin peale. Neile ütlesin, et põletasin ära. Ega neil eriti huvi ei olnud. Ma ei tea, mis inimesel vahel on, miks ta midagi teeb? Ükskord sügavas öös edasi peaaegu siiamaani välja sillani. Ise Elmo hobuseta. Ei saanudki kunagi lapsi sõidutada. Tollest ainsast ühes sees enne minekut Mis need linnud hirmsas tikkis endavatkest osti, linnud hakkavad siin nii vara minekule sättima, kesksuvel. Ma oleks parema meelega. Kas tõmba silla juurde tagasi? Ma vaatasin jahet kõvad täkked sees. Enam ei ole. Raha ja panin uued tükid, siis. Selleks tulidki, tsin paati parandada. Sätivad varakult minema. Varsti tulevad külmad vihmad. Ei need veel tule. Linnud käituvad teisiti. Lähevad teisel ajal vahel ei lähegi. Vahel tulevad varem. Looduses on kõik segamini. Seda küll, kui ajaloo tehakse, siis läheb looduses ikka midagi segamini. Ei kujuta ette, kuidas nad seal lennukite vahel hakkama saada. Ega ei saagi? Neil. Seal oli ühel lennuväljal nii palju lind, et kogu aeg olid õnnetused tõusu pealt mootor siia satuvad, on lennuk, läks tulistati neid, aga lindudel on ikka oma elu. Lennuväljadel jahispetsialistid pistrikega. Ta oli siin lähedal ka endine lennuvälibaas ja Ei julgenud alati metsa mindagi. Soldatite pärast või. Ja. Ja vets oli seal ka, nagu oli, seinikud palju, kõik imelikult suured, kuldpuravikud, kõik puha kulda täis. Kaskul ta maju, taimemürkide uurija. Eks mõnest kiirgustest ka ikka midagi taipa. Ma mõtlesin su peale Ei tainud kirjutada. Aju, nagu ütles. Algul arvasin, et halba teeb. See ahi oleks nüüdki tagasi tulnud, kui ütle välja. Sa tahtsid öelda, et ma ei oleks nüüdki tagasi tulnud, kui surm silma ees ei oleks. Ei tahtnud. Ma tahtsin öelda, et raha lõppes otsa, ei saanud eluga hakkama. Ja nüüd tulid siia, et. Ainult üht on sul vaja ikka nagu noores põlves, et saaks, aga ise vana mees, aga varsa aru ja. 80 terendab, aga. Ma olen ju nii kole, nüüd lohutasin sind kõik need aastad ja sa tuled nüüd, kui ma ei ole enam muud kui far. Vana lihakeha. Et. Ma mõtlesin, et kui saaksin metsavahi koha. Ma olen kuulnud, et Soomes oli üks metsavad 102 aastaselt lapse teinud. Sul on siis niisugune plaan või? Me oleme ju ühevanused, kulla mees. Selleks on noorem vaja vaadata. Hakkad siis vaatama või? Sellepärast tulidki? Ei ole vaadanud ega hakka. Ega ma sulle haiget teinud. Maanisama katsun ka midagi sekka öelda. Nalja teha. Mis aga kõige selle elu peale ikka oskad? Ei olnud. Seda väikest asja kaisa öeldud. Põhjust peab. Lennuk murdus pooleks. Need uued masinad meeste diakunagi. Sul on ikka sündimas joonud. Sünnib sündmuseks nimetada lihtsalt pole mõtet igale poole tükkida. Sul on rohelised silmad. Sündmus küll Nicole arr. Siia tulles oli aega mõelda, mida ma sulle ütlen. Sina olid kogu selle aja Ja et sul on rohelised silmad. Issak. Elad kaheksakümneseks, nüüd avastati? Ei osanud vaadata. Külma mõtlesin, et kui tagasi tulen, siis vaatan järele, sulle ei ütle, aga salaja vaatan järele ja siis ütle. Aga ikka läks teist. Aga mina tahaksin olla siinsamas paadis, just nii nagu praegu. Vaata siia on tulnud uusi linde. Minu meelest selliseid siis küll ei olnud. 60 aastat tagasi. Hall haighrudia ala, kured, lõokesed. Peavad muudkui kuhugi eemale kolima, põgenema. Eks neid tuleb siia ka. Aga ühel päeval ei ole neid siin ka enam. Kõik kaob nagu midagi ei oleks olnudki. Aga miski on ikka seesama. Näed sa ikka seda imest head. Õe kohal või nagu ei näe või? Seal on tõesti nagu miski Ta isa saadab poisi vaatama vaeste inimeste elu. Ta näeks ja eile oskaks rääkida, kui hästi nad ise elavad. Poiss tuleb tagasi ja isa küsib, mida ta nägi. Kassa nüüd oskad hinnata seda, mis meil on? Küsib isa. Mida sa nägid? Isa, vastab poiss, ma nägin, et Meil on maja taga suur poole uueni ulatuv bassein aga neil voolab majandaga jõli, millel lõppu ei ole näha. Ma räägin, et neil on kõrge taraga piiratud tagaaed täis hoolega kastetud ja aretatud puid, põõsaid. Aga neil on maja taga ääretan metsad. Ma nägin, et neil on maja ümber pimedusse valgust andmas uhked laternapostid. Aga neil on maja kohal taevatähed, mille taga on lõpmatud taevas. Ilus jutt. Kui ma seal mõtlesin, mida ma mäletasin siit Siis ainult üksikuid asju õieti ei mäletanud. See aeg sinuga, see kaduvväike hetk. See on kõik meeles. Minul on ka Oleks vaja olnud maailma põgeneda. Ei tea, võib-olla on oma, puudutan neid lokk. Pea tõmbasid ära täpselt nii nagu vanasti. Tuul kohises, aga maas oli soe. Särgil oli heina lõhn. Saab tehasolit, kõrred. Ma olen seda nii palju kordi unes näinud. Paat libiseb, nagu oleks õuks. Veel aikus. Vaikne sulid. Oh, see kriimustus hakkas parajasti sadama ja. Näinudki, kuidas meie kohal ilmus kas oli Vene lennuk või ei? Juhuslik valang. Keegi ei saanud peale minu pihta. Pool aastat hiljem. Olin just siin ja panin jalad vette. Kui. Mitte kedagi. Ja vana naine. Nad lamavad päikesepaistes istmetel kõrvuti sirgelt käed rinnal. Heata ärani silmad taevas. Sillast lahti pääsenud valge paat triivi foorusega poolviltu ja kaugemale. Peagi muutub vihm nii tihedaks, et jõel aerudeta libisevad paati. Ei ole enam näha. Halliks muutunud tunud maastikul kostab ainult vihma, kohin. Ja kõik mattub sellesse. Nagu midagi ei oleks kunagi olnudki. Laupäevasel õhtutunnil oli teiega, Kalle Kurg