Eikellegimaa eikellegimaa eikellegimaa. Tere, hilised kuulajad, kes te olete kenasti kuulanud juba minutit kolm saadet nimega ei kellelegi, ma. Mina olen teid, kus need meelaga kameeleon, kadunud olla pühendatud daamile, kes ei ole päriselt džässidiiva, ei ole soulilaulja alla pole ta kabareeartist aga olnud, on ta kõike seda ja mõndagi muud. Rohkem kui 40 aasta vältel. Ta sündis veebruaris ammu-ammu Põhja-Carolinas, kui ionis võimen. Enamus ilma rahvast neuroop paša valas kui Ameerikas uue silmas tunnetada, aga kui Miinast sai moni sellest väga toekas tegusest daamist nii palju, kui on võimalik ühe tunni vältel anda aimu tema muusikali stilistiliselt erinevatest tegemistest püüab tegeleda tänane eikellegimaa. Ninast sai mu laulja alla, kes tegi nõndamoodi häält, nagu neid viimases kolmes loos ehk ei kellelegi. Ma esimeses kolmes palas on kuuldud 1900 kuuekümnendatel aastatel tol kümnendil, kui ta käis Ameerikamaal Oll, kus ta sündinud oligi afroameeriklanna, nagu ta oli läbi usinasti nimelt kolmekesi kadunud Martin Luther kingi kui mustade ohvritega ning jõudis oma populaarsusele muusikas vaatamata lüüa lõplikud käega Kodumaal Ameerikale ning sealt kuuendate lõpus lahkuda, et sinna mitte enam kunagi kodanikuna elama tulla. Tol kuuendal kümnendil nudis ninast sai muul plaadistada kontsert esitada äärmiselt erinevat materjali, nagu ta tegelikult oli seda hakanud tegema juba 50.-te aastate lõpust. Lauljanna kohtan õelnud kummaliselt kombel mitmed tema suguõdedest kriitikutki, näidates üles väga väikest sellist kadedust. Et selle lauljana no peaks ilmselt iseenda jaoks avastama iga muusikahuviline võlunud. Kas just peab, kas just kohutust all? Seda võib-olla ei tahakski siit kellelegi pealt nõnda väga rõhutada, küll aga on olemas see võimalus ja põhjusi selleks ohtrasti. Või kui kõnelda veel kord selle koha peal võõraste sõnadega ja tsiteerida Joel Siigelit, siis tõepoolest lühidalt kokku võttes. Ehkki see lühike kokkuvõte saab sõnades üsna pikk tähendab Miinast sai mõõn muusikas lauljanna ala, et võib laulda ühtviisi hästi nii Bachi kui Billie Holiday aafrika või jõululaule. Kössonite Bob Dylan, gospeli hümne ja kabareelaulusid, šopäenja, tšakverrit, kantrit ja bluusi šansoone. Kõike seda Oll ninast saime, on aastakümnete jooksul esitanud ning arvatavasti on valida üht ainsat kokkuvõtliku sõnade oma tarbeks kõige paremini selleks rakendab ta võiks natukene kantseviidi maiguga, kulunud aga ometigi õige antud juhul interpreet. Nimelt see ole olnud Niinas sai mõjul suurepärane, seejuures kaks järgmist ja nii nagu kolmeenmistki ei ole tema enese sulest, ehkki vanamemm Niina noorpõlvelood ei kuulmata nii mõnedki, mis kui tema enese sulest pärit olla sellesse järgmised. Kõigepealt on rahvalik lugu Wood ja rändis tiirensoni aim kanade Ko. Kaks kontrastsed pala. Sedalaadi hingestatust järevat esitust on kerge arvata pärinevaks kirikuga lähedalt seotud ringkondadest ja tänaseni kellelegi meeli vennastusime õuni puhulisega nõnda olla. Vanemate taust on äärmiselt kiriku lähedale ja ehki tema mentalistist ilmsesti tütarlapse hilisemas küpsemas eas seda sugugi mitte heaks ei kiitnud. Mida, kuidas ja millistel lavadel tema tütreke juunis kellest oli saanud, Niina esitas siis esialgu toetas küll metodisti temake tublisti Niina klaveriõpinguid, need algasid laastu vanuses tütarlapse jaoks ja ambitsiooniks polnud midagi rohkemat ega vähemat kui saada esimeseks afroameeriklannast klassikalise muusika kontsertpianistiks Ameerika Ühendriikides. Õpingud jätkusid, katkesid ja sisutud jätkusid põhiliselt tänu heade inimeste omakasupüüdmatult abile mõnele stipendiumile ning lõpuks jõudis ka muul välja tagasihoidliku nimega end suurepärasesse muusikaõppeasutusse muusikakooli New York. Küll aga läks tema muusikutee selles mõttes vähe vildakuti kontsertpianisti temast ei tulnud. Enamuse palade klaverisaade mehki lugudes, mis selles ei kellelegi saates kuuleb algul tema enese mängitud ja pianistina kõigis neis erinevas stiilis, mida ta näolase esitada võtnud on ta veel vanu õigigi, kui nii tohib öelda. Üsnagi heas vormis. Küll puudub see klaverisaade. Järgmisest loost minna läks imilis ja mille kahe poole minuti kestel ei kellelegi mõelter või rändkujutada ümber asuvat New Yorki. Hooli kontserdisaali aastasse 1960 näri märtsikuus. See. On küll. See läheb. Sinna. See kõõrd. Andõ. No. Strei hitt. Ainult minu enese viga laulis keegi väga karusel häälel ja nii palju tõepoolest, kuigi tegemist aastaga oli 1994 ei oleks selleks ajaks muutuda Meinassi. Et nõndaviisi kõlaks. Ja tõepoolest oli tegemist nagu uniga kuulaja ilmsesti tähele pani ära, tundis kangesti kuulsate Inglismaameestega petja plaantiga veelgi kunagisest kaugemast supergrupist Led Zeppelini oma 94. aastakoostöö plaadi nõu, kvoote avalooks olid valinud Page plaanud täpselt monolõugade poolt, vot main ta lugu, kummatigi on tänaseni kellelgi oma saated, mis ninast Maunist kõneleb ja tema muusikat mängib, tema esitusi eetrisse laastav. Just nimelt esimene pala tänases saates, millal Linas Simoni autorlus, üks tema palasid ja võib-olla mitte kõige kuulsamaid stiimseste tuntakse paremaid paremini lugusid, vähemasti Ameerikamaal nagu subjon kihvidel, Black või mõnigi teine veel. En Page anti esitatud 94. aasta versioon ei tohiks jääda siia kellelegi õhku. Üksi ilmsesti tuleks võtta ära kuulata Niinastasime õuna eneseesitlus sellest tema enese valast. Meie versioon täna hein on aastast 1968. Taas üks suurema orkestriga esitusi 60.-te aastate keskpaigast ei luus, mina jään kaotajaks nii või naa voodilinasse mõõn. Puht kunstiliselt ja muusika sisukuselt inglaste võitjate kilda kuulunud peaaegu alati, ehkki kaheksakümnendatel, kui ta oli ammu Ameerikast lahkunud eranud Barbadosel, Libeerias Šveitsis lõpuks maandunud Prantsusmaal olid temagi karjääri katkenud. Päris mitmed erinevad isiklikud probleemid ning ei võidutsenud, kui esineja peol enam kindel olla. Nii juhtus mõnigi kord Londoni linna ühest tuntumast džässiklubis kus teda esinema kutsuti ja esinemine menukat möödus, et järgmiseks korraks teda kohale valudes juhtuski, nii et publik oli küll olemas, aga Niinast Simon mitte. Varaldasema daamina on niine olnud ka tuntud kui üsna mitmekümnest tujukas esineja laval vaika võrdlemisi ärksa närviga naisterahvas, kes teinegi kord oma leivaandjatega muusikafirmadest on vaidlusi pidanud ja mitte lihtsalt ägeda sõnalise väljenduse juurde jäänud vaid ootamatult kõigi jaoks kusagilt väitsa välja võtnud ning vägedasti vehelda silmilisti argumentide kasuks lisapunkte võitnud või teada, et veel mõni aasta tagasi Prantsusmaal elades lärmakalt naabreid katsus rahustada põhiliselt sellega, et nende suunas umbes sinnapoole naabermaja suunas üle heki aiapüstolit paugutas. Aga seisuse ägedusega ei ole ta suhtunud mitte alati muusikalist materjali, mida ta käsitleb. Sest nii hästi kui selles hääles on väge mõnigi kord vihane ja ägedust on seal ka ära seletamata, palju õrnust. Ja kõik need muusikalised kombinatsioonid ei ole jätnud sugugi ükskõikseks neid erinevaid põlvkondi, kelle kohta vennastusime õuni. Talle sümpatiseerivad naiskriitikud on arvanud, et just nimelt selle kõige pärast peakski iga järgnev generatsioon ta enese jaoks avastama. Vastanute enese jaoks Ingisti teda hellalt kahe kõrva vahel kandnud mitmed põlvkonnad, ka mitmed uuemate nooremate põlvkondade poplauljad lauljannade. Nõnda on muuni nimetanud oma lemmiklauljate hulgas nii kunagisi koktood, vintsigrupi linnuhäälne laulja Fraiser kui kangesti Kuresti kuulsa poprokiansambli lauljanna Shirley Manson ansamblis klubis. Ja kahtlemata leidub ka nooremate džässi lauljannade hulgas neid kes ei väsi kiitmast, olgu nimetatud nende seast ja ilmselt on neid džässiliivasid praegusel palju, kes Emmuuni imetlevad, kaugus nimetata, jään riid. 99. aasta lõpupoole jõudis ninasse Mõun ühele oma harvale kontserdile kuhu ta kohale ilmus. Taas Londoni linna ja kutsujaks oli Nick Keiv, kes korraldas oma vältav festivalijärgne isegi loo puhul võib nimetada vägagi tuntud popstaar paari lausa super või mega mega või gigakategooriast. Aga arvatavasti see kokkulangevus, et järgnevad pala Dmitri Dionkin Ivallide mõnd laulnud nii David Bowie. Ilmselt on see tõepoolest juhuslik, kuigi võib arvata David Bowie noores eas. Päris kindlasti on kuulnud ka nõuniversiooni. Taas olid, ma arvan, kaks poolust kõrvuti kellelegi maale kaks poolt väga paljudest pooltest ninast Saimooni sellisest pärandist. Sest öeldud on õieti. Ma ei oska nii hästi kuulajat ülendada, läbi selle valu ja tavalugudes läbi elab. Ja samahästi võid olla tormakalt pidurdamatu, jõle kee valt isegi rõõmus, vaatamata laulu teemale, nagu oli see viimatine, kus kõneldi lõplikust lahkumisest Nonii elus ja karjääris olnud ohtrasti ka üsna ohtrasti. Õnnelikke juhuseid võib pidada meie kuulajate võiduks vahest sedagi, et kontsertpianisti tee kabaree polistilistilise popmuusika poole kiskus juhtusse vendade keskel, kui tegelikult moon heade kavatsustega küll vale nime all püüdis Atlantic Citys paarides lihtsalt oma õpperahale lisa teenida. Vale nimega seal esineda kõigest seetõttu, et jumala eest, kui tohib öelda sugulased, eriti oma sellest midagi teada ei saaks. Esinemistega läks aga nii, et kuna tal seesuguste toidu joogi, söögi, lõbupaikade lõbustamise kogemus sootuks puudus, siis oma esimesel õhtul olla ta mänginud jutti kolm tundi praktiliselt improviseerida. Lauluhäält, üldse mitte tehes. Baariomanikule avaldas neiu anne küll kõvasti muljet, ent ta ütles, et järgmisel õhtul on see tööots läinud. Kui ta laulma ei hakka. Nii poolenisti vastu tahtmist jõudis avalikkuse ette üks selle sajandi popule paar muusika, iseäraliku, vaid tõepoolest rikkamaid lapsakamaid hääli. Õnnelik juhus oli ka see, et 50.-te aastate lõpus salvestatud pala Davidschest Smi aastal 1987. Kõigepealt inglise tänu sellele, et seda firma hea lõhna rekla olles kasutati taas pop valiti tippu, jõudis ja ninaksime õuni. Ilmsesti mitte just suurt vara natukest tublisti rohkendas sest tolle loo puhul väidetakse, et puhtmuusikalise juriidiliselt ei oleks ka Inglismaa avaldaja Charly Records pidanud tänu mitmetele keerukatele litseetseerimis lepingutele üleüldse ehitaja tasu maksma. Palaise polnud Femmuuni kirjutatud autoriks Donaldson. Aga Charlie tegi kas selle žesti või siis kartusest minast Simoni kurikuulsuse ees et tasustele üsna heldesti ja toob ala võib-olla ka üks neid, mis ma olen noorema põlvkonna või nooremate põlvkondade esindajaile. Laulda vist üks vähestest tuntutest on. Siinkohal on ta eikellegimaalt Maibavičest Šomid. Vendade Köženite kaunis laul, igiroheline koogi mõõni tänase kellelegi maile, viimane vala. Viimatist lugu tulen, aga minul, kes ma siin ei kellelgi lõpus olen koos teiega, Tiit, kus need tunnistada, et vahel mõne väga meeldiva tegevuse juures, mida on väga meeldiv jätkata, tuleb endale tunnistada, et tegevust mõneks ajaks katkestada. Mis tähendab seda, et kaunis kniksu tegemine ja aupaklikult kummardused kaunistele ja andekatele daamidele kellelegi maal mõneks ajaks jäävad poolele? Ei kellelegi maal minnakse üle, kusjuures täiesti ilma kella keeramata järgmisest nädalast samast ajast siinsamas jätskaar ajale mõneks ajaks, et siis jälle kaunite ja andekate daamide juurde tagasi tulla. Ja me järgmise Järgmiste kordadeni nägemiseni.