Ühel märtsi õhtupoolikul juhtusin nägema mingilt Vene telekanalilt Moskva Kremli muuseumile pühendatud saadet, täpsemalt küll kahjuks selle saate lõppu intervjueeriti seal siis mõistagi muuseumi direktorit erakordselt tuttavlikku näoga daami. Jõudsin just mõtlema hakata, kus ja millal ma teda varem näinud olen. Kui öeldi välja esineja täisnimi koos Ootšestuga vene kombe kohaselt ja kõik sai selgeks. Ekraanilt vaatas mulle vastu Jelena juuri, tütar Gagaarina isaga äravahetamiseni sarnane vaikse jutu ja malbe naeratusega mille tagant võis aimata ka mõningaid raudse leedi tundemärke, nagu näiteks kõigutamatu enesekindlus. Selgus, et Kremli muuseumil täpsemalt küll siis muuseumidel täitus 200 ja väike habras Gagaarina on selle Aaretest tungil kolossi perenaine viiendat aastat. Kõik see kokku tundus sedavõrd ahvatlev mõte Jurjev naga isiklikult kohtuda, mind enam maha nud peas ringles juba hulk küsimusi kosmonaudi isa ja lapsepõlve kohta. Tänane töö ja Kremli muuseumid ja nende aukartust äratav juubel mõistagi, kaasa arvatud. Kunstiteadlane Harry Liivrand, kes oli Elenaga mõne aasta eest kohtunud, julgustas mentax ka end isa ja üldse perekondlikke teemasid, soovitas soojalt vältida. Hollen talle selle soovituse eest siiralt tänulik, sest tagantjärele mõistsin, et kui ma intervjuud kuuleppides näiteks juuriga kaarini jutuga lagedale oleksin tulnud, poleks meie kohtumist sündinud. Sest kõike, mida on võimalik olnud, küsida, fantaseerida ja spekuleerida, on vene kollane press juba 100 korda teinud ja kosmonaudi tütar on sellest surmani tüdinud. Samas nagu saate jooksul kuulda, saab see teema täiesti välistatud. Muidugi pole rohkem räägime küll inimsuhetest üldse ja Leena eelistustest selles valdkonnas ja otse loomulikult räägime sellest, mis elu elab 200 aastane Kremli muuseumikompleks täna ja kuidas Gagaarina oma direktori ametis end viie aasta jooksul tundnud on. Ja vaatamata sellele, et tegu polnud kindlasti kõige avatuma esinejaga ning jumal ise teab kui paljudel elu jooksul kogunenud põhjustel veel eelmainitule lisaks andis ta ikkagi oma parima. Seega, kui ma tänase saate pealkirjaks panin kremli juveelid, siis lisaks pesuehtsate vääriskividele pidasin silmas ka direktriss Jelena kaarinat. Saate muusikalist osa sisustavad Moskva patriarhaadi koor, kirikukoor Sankt Peterburist ja ansambel Leningrad kaubois koos Alexandre Vigoriga. Saate koostas Haldi Normet-Saarna head kuulamist. Pärast kombekohast tervitust jäi Jelena oma suurte pruunide silmade valvsa pilguga esimest küsimust ootama ja mina siis otsustasin Sissejuhatuseks uurida kuidas ta ennast üle pea selles auväärses tänavu 200 aastaseks saanud Kremli muuseumikompleksis ka tunneb. Vastus tuli kiiresti ja kõlas nii. Teada, et muuseumi 200. juubel on tohutu sündmus ja mitte ainult Venemaa jaoks, sest Kremli kompleks on üks vanimaid väärtuste talletajaid maailmas ning loodi ta üleüldse tänu saator Aleksander esimese ukaasile. Nii et täpselt 200 aastat hiljem, 10. märtsil 2006 oli eriti pidulik taevaga. Juubeliüritused kestavad mõistagi aasta läbi ja meil läheb kõik väga edukalt. Külastajad on rahul ja mina samuti, lõpetas Jelena juurjevnev veendunult. Nõnda rahul polnud aga reporter, kes otseloomulikult ootas mõnevõrra avatumat siiramad ja mitmekesisemat vastust. Seetõttu küsisin kähku järgmiseks, kui arvestada, millises kohas ta ikkagi töötab, missugused sajanditevanused, väljakud, ehitised, ikoonid, tõlla, tualetid ja juveelid ümberringi on siis vist võimalik vaatamata direktori ametile olla pidevalt arvestav ja kalkuleerib. Tuli välja, et on ikka. Töönaeratas Jelena looritatud enesekindlusega. Emotsioonidega aga puutume kokku rohkem. Vastik on väljaspool ametiposti. Muidugi igas muuseumis võime kohata suurepäraseid eksponaat ja kui sa nendega spetsialistina tegeled, siis tulevad siin kahtlemata mängu ka tunded. Aga kui sinu kohustuseks on eelkõige administratiivsed ja organisatsioonilised asjad, siis need nüüd küll suuri emotsioone esile ei kutsu. Helenaga paarina oli oma kõigutamatusest täiesti tähelepanu väärne siin kõnelejaga tehes veel kord panuse hunnitule Kremli muuseumikompleksile, mille perenaine Jelena on. Küsis, kas vestlus kaaslane üle pea suudab mõnikord unustada, et ta on direktor ja lihtsalt niisama vabama hetke tekkides mõnd eksponaati imetlema. Jaluta teda lihtsalt selleks, et tööpingetest välja lülituda. Teate, kõige parem on välja lülituda looduses, vaieldi mulle siingi vastu sõita, kuskile kaugemale kivi jalutada siinsamas, kas või Aleksandri aias. Pealegi on ta juunikuus väga ilus, ka teie võite selles hiljem veenduda, soovitas Jelena mulle lahkelt. Ent pisut juurelnud tunnistas Gagaarina siiski, et tal on ka muuseumis oma lemmikkohad ikkagi olemas. Näiteks üks üliõdus respolosheenia nimeline kiriku kus võib leida vapustavaid, ikoone ja puuskulptuure. Veel sain aimu, et loomulikult pakuvad moeteadlikule direktrissile nagu kõigile naistele huvi vapustavad sarinade tualetid relvapalatis alustades kulla ja hõbedaga, tikitud kangastest ja lõpetades tegu moodidega, mis paljuski meenutavad tänaseidki ballikleite. Aga see pole ka mingi uudis, sest kust need praegusedki disainerid mujalt kui rikkalikust minevikust oma ideid ammutavad. Ja kuigi Elenaga paarina silmad leiduma lemmikutest kerkides korraks eriliselt särama, lõpetas ta selle teema ikkagi rõhutatult diplomaatiliselt, öeldes, et eranditult kõik kremli muuseumide eksponaadid kahtani nööbist kuni tõllani väärivad ühtviisi imetlust ja austust. Siinkõneleja võib-olla ka juurde lisada, et nii nööta, kuid õldu, hingematvatest, kroonimiskleitidest rääkimata, võib relvapalatisse vaatama jää midagi. Võib-olla et rohkem, isegi tõldu, sest need keisrinna Jelizaveta tseremoniaalne tõllast alates ja armsate pisikeste kuninglike laste tõlgadega lõpetades pole just igapäevane vaatepilt nagu vene keisrite pidulik kroongi Katariina teise ajast. Kremli muuseumikompleks asub teatavasti samal territooriumil Venemaa presidendi residentsi iga. Kuivõrd segavaks võiks seda asjaolu pidada, oli minu järgmine küsimus direktriskagaarinale. Ma ei ütleks, et see just segab, alustas Jelena ettevaatlikult, aga keerulisemaks teeb meie töö kindlasti. Sest siin on ju eriline režiim ja sageli me ei saa isegi määrata, millal meie muuseumid töötavad, millal? Ei, sest vahetevahel tuleb ette ja tavaliselt juhtub, kui ootamatult, et kreml suletud, võetakse täielikult ja siis on ta mõistagi suletud ka meie külastajaile. Aga muidu me avame kell 10 ja sulgeme kell viis. Õhtused üritused, mis teistes muuseumides normaalsed, on meil välistatud ja üleüldse kõik, mis me siin Te võtame, ma mõtlen üritusi tuleb raudselt kooskõlastada Moskva Kremli komandant tuuriga. Nii et oleme muidugi omamoodi kindlus kindluses ja peame alluma samale režiimile nagu Kremli tervikuna naeratas Jelena oma vaevumärgatavalt Tartust. Otse loomulikult oli siinkõneleja seda juba kogeda jõudnud, kui koos pressisekretär Tanjaga üle pea territooriumile sisenes. Läbida tuli miilitsatest ja eriteenistuse meestest valvata metallidetektor, aga küsimusi Te ei esitatud, ilmselt päästistania juuresolek. Edasi kinnitas Jelena kaarinaga üsna loogilist järeldust selle kohta. Muuseumikülastaja on vaid valitud kohtadesse Kremlis oodatud. Mis tõsi, see tõsi, pole mõeldav, et siin saaks liikuda vabalt tervel territooriumil. Muuseumikompleksile ei kuulu mitte kogu siin ajaloo varamu. Me võime näidata Ta ainult relvapalatit, patriarhi paleed, kirikuid ja katedraale, kõike seda, mis ümbritseb katedraali väljakut ja on ühtlasi Kremli tähtsaimaks osaks. Aga jah, eelpool mainitud piirangutega too on inimestel tekkinud kujutused, siia on üldse väga raske, kui mitte võimatu pääseda. Absoluutselt vale, tegi Jelena Julimine otsustavat häält. Muuseumidesse pääseb täiesti tavaliselt nagu ikka, tuleb minna kassasse näiteks sellesse, mis asub Aleksandri aias, joosta pilet. Ja meil on siiralt hea meel iga külastaja üle ning loomulikult oleme huvitatud sellest, et inimesed ei käiks ainult püsiekspositsioone vaatamas vaid huvituksid ka põnevatest näitustest, mis siin alailma vahetuvad. Noh, siinkõneleja võis kogeda, et huvipuuduse üle Kremli muuseumid loomulikult kurta ei saa. Pigem aja ja kõlagu see pealegi absurdselt ruumipuuduse üle, sest jäi küll mulje, et vähemalt sel juunikuu päeval, kui seal olin, oli tung tohutult palju suurem, kui võimalused vastu võtta. Aga et olin külaline, siis mul vedas ja sain näha tõepoolest fantastilist näitust, saksi kuurvürsti August tugeva juveelikollektsioonist. 18. sajandi haruldused toodi Dresdeni spetsiaalselt kremli muuseumide 200. juubeli auks kohale ja neid saavad külastajad imetleda patriarhi palees vähemalt suve lõpuni. Igal juhul võin kinnitada, et pole vist seni elus nii meeletus koguses briljantne Ruviine kulda ja hõbedat näinud ja mõistagi tegi kogu selle vaatemängu eriliseks sajanditevanuste meistrit ülipeen töö pluss pressisekretär Tanja asjatundlikud kommentaarid. Kui olime sära ja hiilguse seest jälle värske õhu kätte astunud, teatas Tanja mulle usalduslikult, et vaat alles Jelena Jurjerna tulekuga Kremli muuseumidesse sai siin alguse tõeliselt intensiivne näitusetegevus. Ja et kogu see elu on siin üldse tundmatuseni muutunud. Muul polnud ainsatki põhjustaniat mitte uskuda ja, ja see eriline nimbus, mis hõljus muuseumi, kirikute, droonide ja muude harulduste kohal, andis end tunda ka Jelena Gagaarina kabinetis. Oli viimane aeg uurida, kust siis kremli muuseumide tublil direktoril Jelena juuri tütar Gagaarinal üle pea kunstihuvi pärit on ja kas mingeid juured on siin kuidagipidi ka isakodus kinni. Ei, see on sügavalt minu isiklik huvi, meie peres sai igaüks valida eriala, mis talle meeldis ja kedagi ei sunnitud millekski. Kunsti ja filosoofia omavahelised seosed, nende roll kultuuripildis tervikuna, vaat need on asjad, mis mulle pinget on pakkunud. Küsimusele, kas varjatud, kuid raudselt aimatava temperamendiga Jelena Gagaarina pole kunagi tahtnud ise pintslit haarata, vastati nii. Ma oskan joonistada küll ja üldse mitte halvasti, aga professionaalsusest on asi ikkagi kaugel ja ega ma pole kunagi tahtnudki tegevkunstnik olla. Arvan, et iga inimene, kes tegeleb kunstiajalooga, proovib ühel või teisel elu läpilga oma kätt, aga seda ei saa mõistagi liiga tõsiselt võtta. Nii et kõik jääb ikka hobi piiridesse, naeratas Jelena kaarina taas seda kummalist põgusat naeratust oma võlvlaega kabinetis, aga mis seal, vaata siinkõnelejal oli ikkagi kuri kavatsus koduteemat pisut jätkata ja mõistagi jõuda kuskilt kaudu välja ka isa juuriga kaarini. Ja seejuures oli mul tõesti võimalus huviga jälgida, kui osavaks oli elu selle daami kasvatanud osavaks, vältimaks teemasid, millel ta kõnelda eriti tahtnud. Võtame näiteks minu küsimuse, kas rasked ja töörohketel aegadel aitab teda see, kui ta meenutab oma isa tohutut töövõimet? Aastus kõlas nii. Tööd on mul alati väga palju ja ma isegi mäletan hetke, kus seda oleks vähe olnud. Töövõime see on tegelikult üsna haruldane omandus ja sageli peitub selles paras annus vastutust ja kohusetunnet. Ja kui inimene suudab pikema aja vältel kõvasti tööd murda, siis räägib see ka jõulistest eesmärkidest, organiseeritusest. Nõnda minagi püüan oma tegemistes hästi organiseeritud olla, planeerida neid asju nii, et jõuaks kõike. Selge see, et naisterahva jaoks pole see lihtne, sest naistele kõige rohkem tegemist kodu ja töö ühitamine pole kerge, aga sinna vahele tuleb leida ka toibumise aeg iseendale, et mitte muutuda robotiks rääkisi Leena pisut mõtlikul toonil. Vot seesugune diplomaatiline vastus siis, ja mitte sõnagi isast. Nüüd küsisin, mida Jelena oma tähelinna lapsepõlvest mäletab? Lapsepõlv oli mul tähelinnas absoluutselt õnnelik, mis seal rääkidagi, ilmus Jelena näole nüüd tõesti pisut teistsugune naeratus. Olid noored vanemad, kes tegelesid ülitähtsa ja põneva tööga. Ema oli mul muide arst, oli nõelasilmast tulnud kool, samuti noored ja rõõmsameelset õpetajat, palju sõpru ja hulgaliselt vahvaid huvialasid. Tegelesime usinasti spordiga ja nautisime absoluutset vabadust ja turvalisust, kuna Tähelinn oli teadupärast keelutsoon ja kinnine ja ükski võõras pääsenud oli õhtuid, kus kõiki meid, lapsi koguti kokku ja tegeldi meiega, kuna täiskasvanud lenduritest ja kosmonautidest isad koos emadega olid kutsutud näiteks Moskvasse mingile üritusele. Tuletasin käänded. Väike-Leena oli täpselt kaheaastane, kui isa Juri Gagarin kosmoses ära käis. Sellest ei mäleta ma isiklikult muidugi midagi, loomulikult räägiti mu lapsepõlves asjast palju, eriti kui veel, kui elad peres, kus on absoluutselt igapäevane jututeema sest see lihtsalt täitis meie elu, rääkis Elenaga kaarina oma relvapalatis asuvas direktori kabinetis ning heitis pilgu aknast paistvale ajaloole sest see täitis need tema elu, et restaureerimistööd kulgeksid normaalselt, et inimesed saaksid giidide juhendamisel teada kõik, mis neid huvitab. 40 tunnisest saar suurtükist 1586. aastal valatud või maailma suurimast kiriku last või Ivan Suure kellatornist või millest väärtuslikkust iganes kremli muuseumide seas. Venemaa president määrascagaarina kremli muuseumide peadirektoriks täpselt tema isa, legendaarse kosmoselennu 40. aastal päeval ehk 12. aprillil 2001. Mina aga ei saanud Helenal kuidagi küsimata jätta, kas ta lisaks välimusele ka muus osas isaga sarnaneb mõnes täiesti erilises maailmavaatelises küsimuses, näiteks vastus tuli kähku ja oli resoluutne. Ei, ma ei arva, et me sarnased oleme ja pealegi eriline oskus ilmale ja inimestele vaadata, see sõltu elukutse haruldusest, nagu isaleja pisut minulegi osaks on saanud vaid inimese sisemistest hoiakutest. Tean paljusid, kes ei suuda mitte üksnes maailma erilise suhtega võtta, vaid leiavad ka probleemidele leidlikke ja nutikaid lahendusi. Ja seda kõike ikka seetõttu, et nad erinevad hallist massist on säravad isiksused. Seesugused inimesed on mulle väga lähedased, rääkis Jelena ja särasid temagi silmad. Siinkõneleja otsustas samal ajal isa teemat enamik puudutada ja oli tänulik, et talle nii palju vastatisest ja Jelena juuriagna tõrksus perekondlikel teemadel on teada. Nagu juba saate alguses mainitud sai vene kollane press ja lõputud spekulatsioonid kõikvõimalikel isiklikel teemadel on aastate kaupa ikka ja jälle seda põhjustanud. Nüüd soovisingi kinnitust oma sisetundele ega prouaga paarinaga pole vist kerge sõbraks saada. Ei, kõlas lühike ja konkreetne vastus. Küsisin seepeale, et milline peaks siis olema inimene, kes temaga ikkagi sõprust tahaks soetada. Loomulik eelkõige minul on muidugi see naljakas nüanss juures, et tänu kremli muuseumide direktori ametile on tohutult tuttavaid. Võib-olla keegi arvab, et tutvusest võib automaatselt ühel hetkel sõprus saada? Mina igatahes nii ei mõtle, sõprust kontrollitakse ikka väga pika aja vältel ja ka siis võib alt minna, vaatasin Leena oma suurte silmadega mulle ainiti otsa ja teadsin, et vaat sel hetkel oli ta tõeliselt siiras. Küsisin, kuidas Jelena olukorrast, kus teda on petetud välja tuleb. Ma ei tea, kuidagi ei tule, turtsatas vestluskaaslane lõbusalt. Kui inimene on minu suhtes inetult käitunud, ma lihtsalt Lacandada tundmastega põe sealjuures midagi. Kuidas siis nii naisterahvas jäi põe, imestasin mina. Aga milleks, imestas Jelena Jurjevne vastu. Põdeda tuleb ise Enda möödapanekuid, mitte teiste omi. Miks ma peaksin võõraste probleemidega oma pead murdma, teatas kosmonaudi tütar uhkelt. Aga isiklikke möödalaskmisi üritan loomulikult heastada. Nii kuis vähegi võimalik ja vabandust, olen alati valmis paluma. Ja mitte ainult vabandama, vaid ka oma seisukohta olen võimeline muutma, kui mind suudetakse selleks veenda. On inimesi, kelle arvamusega arvestan ja olen valmis vajadusel ka korrigeerima oma põhimõtteid. Samas on loomulikult olukordi, kus mitte keegi ei suuda mind ümber veenda. See on siis, kui olen oma õiguses raudkindel ning Elena malbe naeratuse taga võis tunda suure ülemuse kõigutamatut enesekindlust, mis mõistagi ei tulnud üleöö. Kui ma alustasin, oli mul tõesti väga raske muutusi Elenaga kaarina taas harukordselt avameelseks. Lahendust ootavad probleemid olid üksteise otsa kuhjunud, aga lahendustega polnud võimalik viivitada. Olin sellesse kadastiku nii uppunud, et mul tekkis raskusi inimestega suhtlemisel. Muutusin kinnisemaks, kuigi kunagi varem kaane närvilisemaks päevade kaupa vooriti mu juurde kõikvõimalike küsimustega, neis kõigis orienteerumine sõi viimse kui energia raasu. Tänaseks päevaks olen õppinud tegema valikuid, mis on tõeliselt tähtis ja nõuab kohest lahendust ning millega võib oodata. Viie aastaga olen muutunud kogenumaks rahulikumaks, enesekindlamaks nii organisatsioonilisest kui psühholoogilises mõttes. Seega ka inimestega suhtlemises. Ja olen kõige seejuures ülimalt tänulik oma võimekatele abilistele, kellele saab vajadusel usaldada vägagi vastutusrikkaid ülesandeid. Ja lõppude lõpuks on minu jaoks prioriteet number üks ikkagi see, et kremli muuseumide areneksid ja säraksid mitte aga mingid isiklikud ambitsioonid, teatas Jelena veendunult. Kremli muuseumide direktori Jelena Gagaarina hoiak oli suursugune. Mida rohkema temaga vestlesin, seda selgemaks sai tõsiasi, mis võib meeldida või mitte meeldida või enamgi veel, mida võib tituleerida ka sootuks teiste nimedega nagu näiteks kõrkus või mis iganes. Ei, see oli täpselt välja mõõdetud vaoshoitus, pluss täiesti sõbralik pilk koos üksikute avameelsus puhangutega. Väga üksikute pressisekretär Tanja Ta ütles mulle hiljem, et oi, te ei kujuta lihtsalt ette, kui pööraselt palju Jelena juuriagna suhtlema peab. Selge see. Aga kas väike ümmargune, viieaastane tööjuubel on ka elevust tekitanud? Jah, teate, mulle pidevalt meenutatakse seda, aga mina unustan ikka jälle Mare märkuse peale, et äkki oodatakse šampust vastast direktrissi, mis šampust see voolas ja 10. märtsil, kui oli muuseumi 200. juubelipäev. Seejärel küsisin, kui palju Vladimir Vladimirov ehk president Putin isiklikult muuseumi asjadesse sekkub? Meil on siin nii, et president juhib riiki, mitte muuseumi, seega lähen tema jutule ainult äärmistel juhtudel, siis kui enam teisiti kuidagi ei saa, kui tulevad jutuks mingid täiesti põhimõtet, sellised küsimused. Igapäevasemad, näiteks juriidiliste majanduslike küsimuste jaoks on meil endil siin piisav kaader olemas. Küsisin, kas Venemaa president muidu armastab ka ikka neid muuseumi külastada või kuidas? Ja usun, et armastad meie muuseume küll, aga tal pole kunagi aega, ehkki väliskülalistega on tal võimalik meie fantastilise ekspositsioone vaatamas käia küll. Tavaliselt on muidugi ikka nii, et delegatsioonide koosseisus olevatel daamidel on rohkem võimalusi oma aega muuseumides veeta, rääkisid paarina ja jooksis telefoni juurde tema kui kuulu nende daamide hulka, kellel aega piisavalt on. Ma teadsin, et vastusest minu viimasele küsimusele saab kremli muuseumide direktori Jelena kaarina leivanumber. Seetõttu jätsin selle tõepoolest nii-öelda desserdiks. Puudutas see siis mõistagi juubeliüritusi kremli muuseumide kompleksis. Fantastiline näitus nimega imperaatorit ja relvapalat on pühendatud siis erinevate valitsejate panusele meie muuseumile. Kõigil neil oli ju mõni kirg või nõrkus mingite aarete vastu ja seda suurejoonelist valikud saavad külastajad näha. Siis muidugi praegu laineid lööva augus juveelide kollektsioon treestenist. Sügisel avame valikulise näituse Ermitaaži vääriskivide ekspositsioonist maneezis aga paneme välja need kingitused, mida nõukogude riigijuhid erinevatel aegadel on saanud. Lisaks toimuvad suured restaureerimistööd 1508. kas tal ehitatud Ivan Suure kellatornis on lõpetatud ja praegu oleme ametis sinna muuseumi sisseseadmisega. Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis aasta pärast on see valmis ja ekskursioonid võivad alata. Restaureerime ja töötleme teisigi mälestusmärke, nii et tähelepanuta ei jää ükski kivipõrandalaud või ratas meie muuseumis, naeris Jelena kaarina. Ja lisas, et alustatud on ka suure muuseumi kataloogi väljaandmist. Tänavu on ilmunud juba kolm esimest köidet ja see tähendab mahukad teaduslikud mis on ühe muuseumi jaoks muidugi erakordse tähtsusega, sest annab põhjaliku ülevaate selle kollektsioonidest. Mõnekümne aasta jooksul loodetakse sel moel avaldada täisülevaade kõigi kremli muuseumide kohta mis tähendab muide, ligi 100 neljakümmet köidet. Need on siis meie põhilised üritused ja ettevõtmised, mis seal juubeliaastal kauba võtsime, aga sinna vahele mahub mõistagi pisemaid toredaid sündmusi. Veel võttis Elenaga kaarina asja kokku ja ma teadsin, et nüüd on ka tagumine aeg viisakalt hüvasti jätta ja just seda ma tegingi. Muuseumide direktori Jelena kaarinaga kohtus Moskvas Haldi Normet-Saarna. Saate helioperaator oli Kätlin Maasik. Kuulmiseni.