Ei paremat pole kuskil maal, kui suvisel ajal Saaremaal. Aga ei, seal pole talvelgi viga, ühtid. Seda me nägime novembri viimastel päevadel, kui kaasas paras pahvak lumetuisku Helimasin ja Heli Lääts Kaarma kolhoosisaali jõudsime, kus kõik lauad juba hakkamas ja pillid mängu ootele pandud. Rahvast tuli kokku kaugelt ja ligidalt, kõik puha saarlased. Küll oli neid Kaarma kolhoosist ja Saare kalurikolhoosist ja need kalamehed kõik pidid laulma ka. Osa laule, mis seal tookord lauldi ja osa jutte, mis tookord räägiti, on teised saarlased ja mandriinimesed, keda tookord saalis ei olnud juba kuulda saanud. Külalisstuudiolindistuse teine pool sisustab tänase muusikalise tunni. Kauged külalised mandrimaa peal ja oma kodusaare karma kolhoosi inimesed, teid tervitab Saare kalurivokaal-instrumentaalansambel priis. Saare kalurikultuuritöötaja Aime lamp, palun mõned sõnad ansambliteest. Kevadel oli Tallinnas meie süsteemis kalur, kolhooside liinis ülevaatus hõbedane meri 75. Ja kes siis koera hända kergitab, kui mitte ise. Ja olgu öeldud, et tugeva ja peaaegu professionaalsete esinejate järel sel Kirovi kolhoosi täitlejate järel tulime siis oma trammiga ja oma kollektiividega teisele kohale. Ja eks siin eedeni oli, siis luges kalur kolhooside liidu juhatus meid vääriliseks esindama käesoleva aasta novembrikuu algul Krasnodari krai kalur kolhoosides, kus me andsime Aasovi ja Musta mere äärsetes kolhoosides neile pühadekontserdi. Me oleme esinenud väljapool oma rajooni ja vabariiki Lätti, kalur, kolhoosides ja loomulikult ka Saaremaal ja vabariigi kalurikolhoosides. Kuid seda meeldivam on täna kohtuda Kaarma kolhoosi rahvaga. Kuna me siin ei ole kunagi käinud. Teeme tutvust ka pillimeestega. Ma alustan ansamblijuhist, kes istub oreli taga. Minu nimi on Rein Rand. Töötan Saare kaluriraadiojaamas, seal on laevade raadioseadmed, kaja, loojad, blokaatorid, raadiosaatjad, vastuvõtjad, nende remont. Kas te olete muusikat õppinud? Lastemuusikakoolis olen käinud siinsamas Kingissepas. Ansambli instrumentaalkoosseisus mängib ka üks naisterahvas. Tema käes on viiul. Mina olen laine, kalja teete laste muusikakoolis, seda võis juba arvata mängu järgi. Aga teie siis olete ka kogu aeg rohkem tõsisema muusikaga kokku puutunud. Ja siin ansamblis kerge muusika alal isetegevus. Kitarr, killer, lausun. Kellena töötate elektriga ja muusikamees ammu juba või mitte eriti kolmas sammas ja basskitarr. Minu nimi on Hillar Loot. Töötan ehitusinsenerina. Selles ansamblis olen mängija juba ansambli loomisest alates alates 69.-st aastast, aitäh ja nüüd, teie olete üks meremees. Olin õigena. Mida see õhtune mängimine pakub? Noh, eelkõige naudingut Eestile endale muidugi. Saagem tuttavaks ansambli lauljatega. Minu nimi all Arvo Vau. Ja elukutselt olen ma meedik. Minu nimi on kyll ilule ja ma töötan Saare kaluriraamatupidamises ratturina ja teie, Virge Nemvalts, mina olen elukutselt arst, võiks öelda, minu jaoks on see väga suur elamus laulda estraadiansamblis. Siiani olen huvi tundnud ja armastanud põhiliselt raskemat muusikat. Ja veel üks laulusolist. Minu nimi on uljas petas töötamises arganud autojuhina. Lugupeetud Saare kalur, rahvas, palun veel mitte ära minna ja paluks Teie mereveest ka siiapoole tulla, sest meie oleme üks neist lähedastest majadest Saaremaal, kellel ei ole merepiire. Ja teie olete ainukene majand Saaremaal, kellel ei olegi muud kui ainult merepiir. Nii et vastandid, kuid sama tark oleme naabrid ja paluks vastu võtta see väike mälestusese ja ette tööste tulevikust. Tead, et on olemas mereta kolhoos. Suur tänu. Ma tahaks kasutada juhust ja tänada oma kollektiivi nimel Kaarma kolhoosiperet selle meeldiva küllakutse eest siia teie klubisse, et Saare kaluri kolhoos, pidades lugu Saaremaa Põllumeeste staap, esitada vastu küllakutse Kaarma kolhoosile, teame ju, et ta on rajooni üks eesrindlikumaid majandid ja luure andmetel on tema valitseda ligi viiendik rajooni põllumajanduskolhooside kasumist. Meie kalamehed. Olgu, nad siis kaptenid või, või madrused või kaldakalurid armastavad samuti süüa piima ja leiba. Mida toodate teie põllumehed, kala on ikkagi leivakõrvane olnud, olgugi et aeg mõnes mõttes on kujundanud ka kalamehe elu ja väljenduspõllumees. Põline rikas on jäänud täpselt kehtima ka tänapäeval. Ansambel Triis tutvustas oma kolhoosipidu päevasemast küljest. Argipäevast palun mõne sõna esimehelt Aldur pikalt. Kui palju teie kolhoos tänavu suitsuangerjaid püüdis? Suitsuangerjad ei püüdnud mitte ühtegi, aga elusaid, 30 tonni, see on viie tonni võrra keskmisest rohkem, teil on ju, lähevad ka kaugel ookeanidel, sealt tulevad sardiinid, sardinopside sardid, hellad ja igasugused eksootilised elukad täpselt nii meie ka oma Atlandi kala töötlemise ümber. Osaliselt nimelt töötame. Stauriidi no paljud kalad meie tööstuses ei jõua, aga lähevad teistesse vabariigi, aga ka teiste vabariikide tööstustesse ja kaubandusvõrk ja kui suur on kolhoosi üldtulu kolhoosi üldtulu käesoleval aastal läheneb 10-le miljonile. Heli Lääts, palun nüüd jälle laulma. Et see on nüüd vist kooliõe või koolivenna kerisest, see käib puha sina-vormis. Heli ütlesid, et vanemast pojast ei looda muusikut saada. Aga kas sina noorelt olid veendunud, et sinust saab selline laulja nagu oled praegu? Päris aus olles üldsegi mitte. Mina ei jah keskkooli viimases klassis isegi ma ei mõelnud, et minust võiks laulja saada, sest et ma võtsin südamerahuga oma dokumendid ja saatsin Tartu Ülikooli, et kehakultuuri teaduskonda astuda. Aga siis tuli vahele noorte lauljate ülevaatust Tallinnas. Kus pappi, arger kadunukene küsis minu käest otseselt mulle silma vaadates kullakallis laps, kas sina ei tahaks tulla meile muusikakooli laulmist õppima? Ma ei osanud selle peale midagi vastata, aga kui ma siis tagasi koju jõudsin pärast seda seda küsimust siis millegipärast see hakkas mul nagu kummitama kõrvasse küsimus ja ma ei saanud sellest enam lahti ja ma otsustasin minna muusikakooli sisseastumiseksamitele, hoolimata sellest, et mu dokumendid Tartus sees olid, ma läksin ilma dokumentideta ilma nooti ja nagu te arvata võite, esimene katse mul lihtsalt ebaõnnestus ja ma jäin ukse taha, aga kuna siis juba see saarlase jonn vilkuv võimust võtnud, ega ma siis jonni ei jätnud ja läksin järgmisel aastal uuesti ja siis nad vaatasid vist, et tühjaks vastu, mis ta siis ikka muuta tuleb, kolmatut tüütab meid ära lausa. Nüüd on üks niisugune küsimus, mis oleks nagu juba kohe selle jutu järele tulnud. Võib-olla vabariigis teatakse vähem, et olid kunagi Saaremaa üks parimaid sportlasi, palun, kas tegelikult ka praegu spordiga? Paus on väga pikk ja ma usun, et sellest pausist tõsist loeti kõik välja, millele midagi vastata. Mul on väga piinlik, aga ma ei tegele peale ujumise enam mitte millegagi. Ujumine ka siiski ikka korvab natuke selle mitte midagi tegemise. See korvab väga suuresti muidugi. Ehkki ta ei ole just väga regulaarne ja ta ei ole mittespordina võetavaid, tan lihtsalt mõnusa ajaviitena. Praegu. Petersoni ansambel on Heli Läätse soolokontsertide tavaline saatja mõni sõnaga ansamblist, mis ajast ta tegutseb ja mis ta on teinud? Antud koosseisus ansambel tegutseb 69.-st aastast. Meil on suur rõõm ja õnn selle üle, et meil on tulnud saata just meie vabariigi juhtivaid soliste. Heli Lääts, Artur Rinnet, Voldemar Kuslap abitseidrit ja palju palju teisi põhiliselt meie ülesanne ongi saata solistide soolokontserte. Teenindame põhiliselt vabariiki ja väike koosseis yhe autoga viin ära. Ühe autoga võib ära jahil väljastada Waba riiki oleme esinenud nagu Ukrainas, kus saatsime samuti meie juhtivaid soliste Sis eelmisete kaadid Armeenias, Gruusias, Usbekis ja mõned sõidud ka väljaspool Nõukogude Liidu piire. Kuhu Soome, Hollandi, Ilsa, Slovakkia, Kanada ja kaks aastat tagasi. Neljakuuline reis Aafrika riikidesse, kus külastasime seitset riiki. No paistab, et neid mõnesid sai kaunis palju, missugune reis nendest on olnud kõige huvitavam või meeldejäävam? Kahtlemata Aafrika reis, ehk mõni niisugune ere elamus sellest lõunamaisest reisist muidugi küllap Saare kalurimehed on ka Aafrikat külastanud, aga põllumajanduskolhoosi inimesed satuvad sinna. Harvem minule võib-olla kõige suuremaks ootamatuseks oli see, kui me sõitsime autoga mööda maanteed ei ole hoiatusmärk. Ettevaatust, elevandid mitte põder ega lehm. Kas siis tuli ka mõni elevant ähvardanadi lei? Päris maantee peal ei tulnud nad rahulikud loomad, aga ümber hotelli jalutasid küll aitäh. Suures paksus kuusemetsas ava ja mootorsaag. Ja tana. Rannapiiga rannapiiga mõtle veel ja pane hästi tähele, et näiteks minna või ta mandrimehele maade Tabardideedilise puhub lained vahule lemminiideni. Ma palun siia Oskar Toompuu et rääkida pisut sellest, millega siis tegeleb Kaarma kolhoosi spordiorganisatsioon. Väga viljakas oli meil just möödunud kui tulime sotsialistlikus võistluses rajooni ulatuses esikohale ja meie harrastama väga palju see spordialase eeskätt just maamehele väga kohaselt spordialad on raskejõustik, maadlus ja tõstmine. Kuid mitte box, sest box on siiski, et rohkan klassikale ja rohkem viimasel ajal linnameeste lõbu. Siis peale selle muidugi, et kergejõustik, võrkpall, jalgrattasport ja nii edasi. Eks seegi näitab seda, et meie majades sportlane, au sees ka tänaõhtune koosviibimine on ju meil võimlas. Ja see on nii tore ja suur võimla ega niisugust igal kolhoosil vastu panna ei ole. Jah, seda küll peab ütlema, et Saaremaa kolhoosidest ta ainukene Kummad on teie kolhoosis sportlaste hulgas kangemad, kas naised või mehed? Ausalt öelda, siis meil on ikka tublim pool naispere nemad toovad meie võistkonnale alati rohkem punkte, kuid meisterlikkuse poolest võib-olla on tugevamad jällegi mehed, sest meeste seas siis on meil meistersportlane meistersportlase kandidaate ja esimese järgu sportlasi nende hulgas ka majandi esimees Heino Uus, on esimese järgusportlane kabes. Võib-olla võiksite veel nimetada kedagi? Nimetada võiks, vaatame saale, seal istub Juhan Vladimir Ta on meie üks tublimaid autojuhte, kuid samal ajal ka ei karda rinde pesta. Raudkangiga. Tubli karjabrigadir. Jalgrattur, kes kuulub rajooni koondvõistkonda tihel lemmi. Jällegi, et autojuhtide perest kiil, kalev. Tubli sportlane, tõstesportlane jalgrattur, meistersportlase kandidaat tolli augu ja nii edasi, et see nimekiri läheb väga vale kudest, kollektiivses tundmine ja kollektiivselt võistlustest osavõtmine, see on meie võidu pant. Savine siis edaspidi Sekski palju suuri võite veel. Tänan väga. Läheme ehk lauluga edasi meie saarlased kõik oleme väga uhked oma toredale, piiskopi lossile, mis asub Kingissepas. Kui ma olin väike tüdruk, koolis veel käisin, siis oli minu armsamaks ajaviiteks selles lossis lihtsalt ringi kolada igasse nurka oma nina toppida ja kujutleda, et. Ma olen ise selle lossi elanik. Ühesõnaga, kujutleda ennast lossi preilina. Ja nii kummaline kui see ka on. Sel suvel õnnestus mul vaata üks laul, mis nii väga mulle hakkas meeldima just sellepärast, et ta tuletas mulle meelde neid aegu, kus ma oma uudishimus tahtsin tundma õppida iga sopikest sellest toredast lossist. Ja ma usun, et tulevikus hakkab ka kõigile saarlastele see laul meeldima. Selle laulu pealkiri on kuni kunde. Oli ammu see, kui käin siin vanas rüütlilossis, kord suures olis üksisse, isin, kutsus trepp ja kutsus tor rõdult, vaatasin siis vargsi, õhus hõljus uduloor ning lossipargis laulab mulle rüütlikvoor. Seondmesserena. Sinu auks vill ei läinu tundma, siis see oli nii. Keda võtta, keda jätta, kelle ette heita rätt? 1000 aastat mööda tõttas kõik nad paluusirmuke mõõtvasest taotud öödel kiivri küljes suletutt. Kõik laulsid sellele öösel koju minna polnud. Laste seas need kord olin kuni tunded, nemad üldse ei tea. Kodan mõtte visalt, puuri otsib vastust mar teel, kuhu jääb trubaduuriks, kes mulle. Siis see oli nii ja ei näinud, on ka siis oliivi. Las see oli Kuna neid oli tegemist tõesti peaaegu et Saaremaa lauluga, siis ma tahaksin jätkata oma esinemist Valter Ojakääru lauluga, millele on kirjutanud teksti Aira Kaal, õigemini Valter Ojakäär kirjutas Aira Kaalu tekstile laulu. Ja see laul kannab pealkirja lahkumine Saaremaalt. Nüüd oli juttu edasi veeretada ja seekord võtavad mikrofoni enda kätte peremehed ise. Paluks rajooni täitevkomitee aseesimehel põllumajandusvalitsuse juhatajal, seltsimees toidulaugul siia tulla. Neli ka. Peab. Lugupeetud teeneline kunstnik. Oli kunagi aeg, kus muusikas väga võhik keskkoolipoiss pärast tudeng ütles, nii et sina õpid muusikat. Miks sa hakkad ooperilauljaks? Eli ütles nii, et ei, et ma ei kavatsegi hakata ooperilauljaks, vaid mina hakkan laulma estraadi. Ja näete, sellest päevast peale on meie saarerahvale Eli laul toonud pikkade aastate jooksul palju rõõmu küll raadio, küll televiisori kaudu. Ja mis kõige tähtsam meie Saaremaa kontsertlavadel me kõik oleme selle eest väga tänulikud. Ja mul on suur au anda üle Heli Lääts saarlaste väikene tagasihoidlik tunnustus Kingissepa rajooni parteikomitee täitevkomitee aukiri selle eest, et sa meie saarlasi alati ehk oled meeles pidanud. Aitäh kullakallid, sõbrad, minul on suur rõõm seda vastu võtta ja ma luban, et ega ma tulevikus ka saarlase nimele häbi ei tee. Nonii nüüd mul on kange isu jälle natukese seda kodusaare keeles rääkida teiega ning öeldi, et nüüd on siis see aeg kätte jõudnud, kus viimane laulan tulnud ning ning me algus nii kenasti kõik seltsis hakkasin selle asjaga pääl ning nüüd ma mõtlen, et me võtame, laulame jälle kõik koos kenasti, nipp, sest et selle laulu see refrään või kuidas teda nende nimetama peabki. See on väga kena ja väga lihtne ja kui te nüüd nii kenasti kuulete kõik kohe selle meelde jätta, et te võite kõik seltsis laulda. Elamule lõppeks lamp, vedasite, miski kesta nii ei saa, et. Siin on üks kord uuesti, kes mõistis seda tundmatuna. Näed kahju, et ma sulle varem mikrofoni oi minu eluunistus. See maruline aplaus puhkes siis, kui Heli Läätse õlgadele pandi Kaarma kolhoosipere sooja. Tänutäheks imepeenvillane pitsrätik. Aitäh Heli Lääts sele, aitäh. Nils Petersonile. Aitäh teile kõigile. Lugupeetud kallid saarlased, palun siia. Mõlema kolhoosi esindajad. Aleksander Hiiuväin ja Aldur kik. Me jätame sellest õhtus mälestuseks teile mõlemale Eesti Raadio suveniir, vimplid. Suunate nõiad tagasi armu kolhoost vedas oma 25 aasta juubelit ja laskis teha siin selle juubeli puhul ühe tahvli mida meie siis anname üle Eesti raadiole selle külastuse mälestamiseks. Palun võta vastu. Laikre korvikele Kaarma kolhoosist. Poolt see ei ole küll meie enda kasvatatud, kuid siiski Saaremaal kasvatatud lilled kogu raadiorahva tänasele perele. Kaarma väikesed vimplid. Suur tänu. Tänasest õhtust jääb väga palju. Niisuguseid materiaalseid mälestusi. Ja me paneme need kõik enda muusikalise tunni toimetusse ja alati, kui me nendele otsa vaatame, siis tuleb tänane õhtu meelde kindlasti. Aga teate, mu kallid, ma mõtlen, et me võiksime veel ühe laulu koos laulda, seda te kindlasti ka kõik, teate, palun, Nils, see on see vana hea ja armas tsirkus. Nulli koju ilma andis meile kõik lapsa. Aasta. Nonii tuli vaimustust, vaatas mulle ka. Võitlen sinu eest. Põua-aasta tõugatud pleed. Kui ma tänapäeval tsirkuses oma pojaga vaimustus, meetrikematika sondeerin, kuidas jaksab, jõudis akrobaat.