Tänase keskkava on koostanud Õnne kepp ja pannud talle pealkirjaks rea Aleksander Soomani luuletusest. Joonistasin metsa. Joonistasin metsa. Jämedža kohale. Päikese. Inimesed ütlesid, see on hommi. Eestlase jaoks on mets üks väga lihtne ja tavaline asi. Meie arvamustes on mets, enesestmõistetavus oleme pidanud ennast metsarahvaks. Mets on meid toitnud ja katnud. Ta on meid saatnud läbi aja eluloometsale Meile rahvuslik tunnus, nagu baas või raudkivi või ränikivi. Ta on meil olemas olnud igas ajas ja igal pool. Metsast oleme tulnud ja metsaga oleme siiamaile jõudnud. Mets eraldas ja koondas väikest Eestit sadu ja tuhandeid aastaid. Metsaosast meie talurahva igapäevaelus ja kultuuris on räägitud palju. Meie metsaelu on olnud omapärane suhtlusviis mis on kujundanud rahva vaimu ja usku. Metsasuhtluse kaudu kuulume kokku naabritega. Me oleme sama võrdsed läänemeresoomlaste, soomeugrilaste, Kirde-Euroopa ja Põhja-Euraasia rahvastega. Mets ja puu on meie sõnavaras ühe Türksemad vajalikumad. Mets on meie rahva vanas mälus olnud kahepidine. Ühelt poolt on ta arhailine, ürgne metsatunne mida omas metsas toitu ja varju otsiv ning latvu pidi päikeseteed jälgiv jahimees või kalastaja. See oli intiimne varjuline, kaitsev metsloomade, lindude, taimede puude ümber, keerlev elu ja sellele keskenduv jahimehe usund ning kultus Selletalitused tavad mille eesmärgiks ikka tagada hea jahisaak. See tähendab ellujäämine. Aga mitte ainult ka hea tasakaalustatud võrdväärne läbisaamine ning üks elumetsaga kogu loodusega. Urin lammust tere aegadel üks osa inimesest. Teiselt poolt on olnud hilisem juba maaharimise ja külaelu juurde kuuluv ilmavaade mis asetas inimese enda kõige keskele. Kõik see, mis ei tema asi sellest elust ja mõistmispiirkonnast kaugemale oli võõras, vägev, hirmutav ka mets. Seepärast tuli metsa minnes olla ettevaatlik ja lugupidav järgida tavasid, et teenida ära metsa heatahtlikkus. Mine tea, mis võib enne koju jõudmist veel juhtuda. Loomulik olevusena on ju metsal vägi ja võim teha läbi kõiksugu kuju moondumisi. Selline mets on salapärane ja selgusetu, sügavik mõõtmatu ning seletamatu. Sellest viimati mainitud ringist on pärit eesti rahvausundi ja folkloori kõige populaarsemad ja kõige kauem elujõus püsinud kaitsevaimud metsavaimud metsa kui kaitsja varjuandja roll on rahva mälust kiiresti ka kunstkirjandusse jõudnud meenuvad kohe August Kitzbergi libahunt Tiina ning Kodaveremetsad koos mühava Peipsiga Juhan Liivi loomingus. On ka kolmas neile veidi võõram ajaliselt noore metsamõistmine rahva usu ja kristliku õpetuse kokku sobitusel tekkinud metsausk mis kannab oma turjal mitmeid hilisemaid ladestusi pooleldi Bagolikest, pooleldi kristlikest, usuelu kihistustest. Sinna on pühendunud mitmesugused vastandlikud uskumused ja kombed eri aegadest erinevatest usulistest tõekspidamistest. Rahvausundi ambivalentne iseloom. Metsa puhul avaldub metsa tontide vanapaganat kuradit ja teiste kõiksugu halba tegevate olevuste näod. Nad eksitavad, hirmutavad, kohutavat virastuvad, nõiuvad. Niisugune demoniseeritud mets ei lase nii kergesti kedagi oma haardest ehk kui siis ära tehtud olekus haige meele ja murtud mõistusega. See on eesti rahva teadvuses ringelnud metsa loomuse olemuse teine külg, see halvem ja kurjem osas. Võib arvata, et eestlast ealine intensiivne metsatunne on jõudnud ka kunsti ja kirjandusse. Milline on metsmehe lüürikas, kas ja kuidas on väga vana mõtlemisviis ööbinud kirjanduse nii tundlikus valdkonda nagu poeesia? Kas me võime näiteks eesti luule kaudu rääkida rahva identsusest seostest selle ammuse inimesega, kes kunagi laulis, loitsis, jutustas metsast. Kui vaatame vanemat ennekõike rahvusliku liikumise-aegset kirjandust, eriti luulet siis peab ütlema, et rahva seas väga populaarne mets on sündimas, kirjanduses siiski tagasihoidlikul kohal. Justiitsõpetlik element ja sündmustik oli rahva harimisele esmatähtis. Eestlaste enda pärast loodusfilosoofiat me suurt ei kohta. Küll aga on palju mitmeid saksa romantismi pärit nii-öelda hinge ülenduse meeleolu tõstmise luulet, mille juurde kuulub ka metsamõnu ja sellega unisuse luulendamine. See on see metsaminek, kuu- ja metsas jalutamise, lõbu ja rõõm. Laulu luule, mis hakkab hingekosutust ja meelekindlust, iidab loodust ja isamaad naudib kõrgelt pilvepiirilt koduna maastikku. Romantilisi stiliseeritud metsi on Johann Voldemar Jannsen, Ilja, Mihkel Veskel, Friedrich Reinhold Kreutzwald ille Jakob Liivil. Aga loomult tõusevad koheselt silme ette muidugi Eduard Bornhöhe jutustuste meeleolulised idülliliseks või veidi salapärased metsa pildid, mida nii hästi oskas edasi anda film viimsest, liiklejast. Tõsisem tavalisem oli tol ajastul looduse, sealhulgas ka metsaühendamine jumalaga jumaliku loomisaktiga kus inimlik tänutunne ei suuda ära kiita maapealset paradiisi. Just niisuguse religioosse ülistuslaulu tähistas Johann Voldemar Jannsen pealkirjaga Mets. Oh, mett, oh metsa mets kui armsast kohatsa mets õhmets, sest ela pätt, kus köige paksem mets, kus kõige paksem, et siin õitsevad lilled, siin kasvavad puud, siin annavad linnud üksteisele suud ja laulavad rõõmsasti oksad pääl. Trarhaa. Maailm maailm, maailm, see suur ja lai maailm on meie teel on meie teelt. Siin kõnnime lauldes ja teeme ka tööd. Siin sööme ja joome ja magame ööd. Siin nutame, naerame. Kanname käit. Üks erisugune joon looduse jumalikust tajumisest avaldub metsa, aastaaegade vaheldumise ja inimelu kulgemist kõrvutamises. Mets on analoog võrdlusmaterjal looduses ja inimese elus kehtivatele jumalikele seadustele ja väärtustele. Näiteks Lydia Koidula mitmed luuletused, sealhulgas luuletus Mets. Kas metsa oled näinud kevadise tega kuid end päikse soojad terad unest võtnud ärata. Kui nad viimast lumetilka puist ja maa pealt ära jõid. Soojad tuuled linnulaulu tagasi meil jälle töid kus kõik tärkab, kohab, tõuseb, püüab välja ajada. Ei saa iialgi jõua seda imet ära rääkida. Nupud nagu silmakesed lille otsas kinni veel, ootavad vait elama, neid kutsub taevaisa eel. Sooja oli öösel saadab tema oma inglid ülevalt nuppude pääl sõrme pandvat, kergelt nad Jaava kuuselt. Kuis siis noorel koidule õitseb kõik, mis eile uinistas. Kuis Meerutu kõik muutnud. Taevaisa Avitras, met, Sohmets dema lehkav armuand, kui kauniste haljendavad, ehtas hiilgad, päikseõitsev pruudikke, linnu heal, et jõekoogi, elu, elu igal pool, maa, Jehoova jalgealus, oled taevas, tema tuul, kust ta otsima tuleb, piksepilvetiiva peal ahi, sõjamets väänab suvetormi võimu all. Sajaaastased kännud, langevad taevatulest lõhkedes. Maa ja meri värisevad, issand sinu heale ees. Aga isa arm end varjab, viha näol. Tasa ähvardavast pilvest käsib vihmahoogu langeda, taevauksed lahti, lähvad mets, mis suvepalavust kannatanud nüüd rõõmu aurul võtab, vastu kosub Dust. Jehoova nüüd ei tuletormis pikse tuleväel. Ülele, vaat söögise külm edeneb. Puna Koltseb kuuesesse haljas mets end ehitab. Kenamukate mets, sul polnud haljas kuudki. Ometi südames saad tõemõtteid äratav meel andagi. Mulla peale langevad mulla alla kui mu päevad käe mind rahvas matavad. Haledaks tõest, igaühel Südoleb, kel mõtetes mets, soo, sügisene langev ilu silma, hula, kuidas. Ei saa kaua enam jõua, kui und kuube pidada. Teadalve tuleb valge katega sind varjama. Surnud vagusi, siis hingad lume all. Ja siiski ka nõnda taevaisa armu, mõistad, mul kuuluta. Kui sa oma aega võtsid kannatada vagusi ilusamas ehtes tema, siis sind kutsus elusse. Nii ka mind kord hauaunest, jumal võtad, ärata mets. Sa isa oma käega loodud haljaste del sa oma ilu lõpetad, kui mina hakkan hiilgama. Oleme jõudnud eelmise aasta lõppu kümnenditesse aastaks 1887 on Juhan Liiv suur erand meie nii ühtmoodi paistvas 19. sajandil üürikas kirjutanud luuletuse metsahääled. Biograafiline luuletus annab võtme nii autori enda kui areneva metsalüürika edaspidiseks mõistmiseks. Kui lustil kõndsin kauge karjamaale kui kodunt saatis mind mu emake kui näitas temal ligi liller Ale, kust kenamad ma andsin temale. Rohkel rõõmul paisus minu põue. Kui vagusi, sõi metsas karja. Kui selgelt sinas kõrge taeva õue. Kuid kosutas mind magus marjake. Seal hõiskas siis loomusära ja ühes hõiskas Rõõmus linnukoor. Seal õhkasin, kui linnud läksid ära, kui langes roheline leheloor. Ja kui ma sügisega koju tulin, koolisaates mind, mu emake siis puudes alaline sügavsahin. Mul oli jäänud järjest südame. Luuletuse kaks viimast Riga alustavad eesti luulemetsafilosoofias uut algupärast ringi. Seal on mets. Kui viidud millegi kättesaamatu varjatud unistuslikuga metsahelinaga ise võtab oma elu lõpuaastatel selle tunde kokku luuletuses helin. Kui mina olin veel väikene mees, üks helin mul helises rinna sees ja need teised kaunid sõnad. Metsahyvin on tõuge liivi elule ja loomingule. Ühelt poolt on metsa helinas loovus kõrgele püüd kaugust, igatsus, vabadus, teisalt häving, haigus, allapoole suunatud meeleolud ja küülikute elujoon. Mets on piiriks iseenda ja kauge elu helina mõistmisel. Just nagu üleliigne ilma peal, just nagu keegi, kelle paik pole veel ära määratud, kelle otsus ära otsustatud. Ela ja kahetse. Erineva värskus tegevuseks ei rõõmutunde vaba väljahüüet, ei nukruse katteta avaldamist. Nii väike, nii Varatu geni marjukene, suure jumala ilma all, ilusa mererannal või armsa mühava metsa keskel. Mühagu mets, hoia eta sinule ei mehise. Ja vaata, kas lubagi on seal olla. Istuta metsise, siis istu sisse. Minu oma on ainult Isamaa mälestus, mitte ta annid, mitte ta tulevik. Šamets oled must, tume ja muremõtetes. Su üle on hallid pilved sea sügis taududes. Siin helinal hüüdnud kägu luht palju õnn näinud siis olid seal selge ja ilus ja helkisid kaugele ja taevaäärega kui sulasid, viimati. Päike oksudel pääl. Ja liblikas lehvis su vahel ja kõlas ööbiku hääl. Siis vaatasid ta vaba õue, tasinawa põues. Ja üksikud kuusekroonid, need tõusevad kõrgele. Kui eha ajal jäid mõtte jäid kuulama vaiksusti siis kohisesid ise nii rahul. Armsasti. Liive jutustustes, eriti varjus on autori suhe metsamaastikuga tugevalt sümboliseeritud. Kas või üldtuntud lause, kui seda metsa ees ei oleks, mida öeldakse mitmetes olukordades erinevate tegelaste poolt ja iga kord metsa erivarjund, eri tähendus. Varju on sisse põimitud ka paar luuletust, mõlemad räägivad metsast samuti mitmed metsa pärimusliku trahvajutud. Kõik see on vähemalt varju ülesehituses jutustuse mõistmisel äärmiselt tähtis. Juhan Liivi rahvalikkusest rahvuslikkusest rääkides peab rõhutama alad tema metsatunnetust ja metsa kui eestlaste juurde kuuluva looduspaiga poetiseerimist oma loomingus. Niisugune metsa filosoofia oli eesti kirjanduses esmakordne ja siiamaani ainulaadne. Edaspidi pöörduvad küll mitmed luuletajad näiteks Paul-Eerik Rummo, Mats traat, Debora Vaarandi tagasi mitte ainult Liivi luule kujundilise süsteemi, vaid just selles peituva rahvusliku metsatunnetuse juurde. 20. sajandi alguses ja esimesel poolel tervikuna liikus metsamotiiv venis keskkonnakirjeldustest ja üksikutest kujundi piltidest, inimese sisemaailma, tema vaimu ja hingepoole. Uku Masing on tabavalt märkinud, et kuni 19. sajandi lõpuni jutustas eesti rahvas metsast. 20. sajandi algusest hakkas ta rääkima vanapaganast, puukidest, puslikest huntidest, koera Koonlastest, see tähendab rahva elulaad ja sinna kuuluv metsa mõtte asendushuviga isiku isiksuse vastu. Ka eesti luules leiab alguskümnenditel ääretult vähe metsa värsse mainida saapaid Ernst Enno, Jaan Kärneri, August Talle üksikuid luuletusi. Ja kõige Ernst Enno on see luuletaja, kes nagu tõstaks Juhan Liivi metsaigatsuse ja helina kõrgemale filosoofilisele religioossele tasandile. Aga ikka on see seesama inimene ja seesama kutse. Igatsusest sellest vääramata võimust, laula sa mis, kui laane taga helin kõnnib meie südametes tulena. Laane taga helin muinasjutuna idus, võitlejatest, kuningate lastest, lendva madu rõhujatest meist, kes vastavad neid, kes seotud saagiks pimedusele. Ilma koidumaal laul tunneb üht selle, et kõik, kes sinnapoole iial rändasid. Kõik need Enda laane taha läksid. Latt kullast uuest sündisid. Kõik need jätsid järgi ilujäljed, jäljed nagu krooni kandjad, laulud, laulud, tiibu, sünnitajad. Küünlaks kurvastusele. Laula mulle seda laulu, armas. Laula. Vajutan pääsenu hella rinnale. On mu süda, täna on nii haige. Oo, kuis kõliseb grilt, kullake. Kõliseb. Kui ahel neetud kalju külge kõliseb. Kui orjapäevi osa. Helisevad metsad koos talumaastikuga jäävad mitmeteks aastateks proosa pärusmaale meenutuseks kas või Anton Hansen, Tammsaare, Kõrboja peremees või tõe ja õiguse esimene osa kõnelemata veel 30.-te aastate taaspuhkenud rahvusMeirega ajaloolisest romaanist. Rahvusmeelsust püüab kolmekümnendatel värsis kirja panna Erni hiir kelle uue eestid kodu juurde kuulub rida sinimetsades sinilaante sinisiint kujutelmi. Tema luuletuskogudes, kodutee ja Sinimäed kujutab mets eestlase igiomast elukeskkonda, mida parema tuleviku nimel tuleb loova tööga ümber kujundada. Hoopis vastu hakkame mitmekesisema Bernhard Kangro arhailine aja, elu ja surmatunnetus mitmetes luuletustes. Nagu näiteks surmametsad metsmaa, mets metsas ja mitmed teised. Üks ilus näide võiks olla 30.-te 40.-te aastate vahetuse mingi luulemetsamõistmisest. See tuleb samuti vennad kongrolt, kus siis vana muinasjutulise mängulise tagapõhja ja uue aja naljalt Leva inimese elutunne on kokku külla viidud. Astu astu läbi metsa põlispuude vahele mida kõike mets ei varja, ikka leiad abi, siit. Metsahaldjad oma karja soegi vastu võtavad, miks siis ei võtaks mind? Astu astu mööda, kiit oksal laulab väike lind, tule sealt temine siit tserampliikme lõngad maas, siin on võrgud võetud, teelt läheb vähem. Koha plaas. Mõistan hoidja linnukeelt. Heidan jalast murre, kingad seljast, valu, vammused astun, astun alasti metsa puude vahele. Sinna jääkski igaveseks. Sinna jääks sinna, kaoks silmad, muundaks Kasele heks, sõrmed, paneks oksaraoks. Nõnda läheks nõnda kaoks. Sellest põlispuude vahelisest Võrumaa metsast algab mõned aastad hiljem vastse pagulase koduigatsus. Theretuseks näed, sirutavad rõõmsalt vastu rohelised käed. Siit see rada viib, kes sinna, kus on koduõu, vilistavaid linde äkki täis on pea ja põu. Suvehommik kodumetsas karjakellahääl, kodukatus, põuaudust kerkib kingu pääl, karjatee viib ülesmäge. Algel lõunat, tund kõnnid, kõnni läbik õige mööda pikka und. Nis käänd. See on meelistee, mis ilmsi käimata on jäänud. Kaasaja 1960.-te 70.-test pärit luulejoon on kinnitanud metsatunde meie kodu ja Isamaa külge. Teda luulendav autor, näiteks Hando Runnel või Jaan Kaplinski või Nikolai batuurin süveneb üha enam ürgsetest, metoloogilistesse või etnopoliitilistesse. Kujuta ilmadesse Jaan Kaplinski luuletusest mehed laulsid vankrite kõrvalkogust, tolmust ja värvidest. Algab Eesti kaasaegse luule väga populaarne meie hõimude tulekumatiiv maa asustamine. Ja sel puhul on palju juttu metsast hiljem näiteks luuletajatel Ants Viiresel, Viivi Luigel neli verevil ja teistelgi näide võiks siia juurde tulla hoopis etnograaf Ants Viirese 70.-te aastate loomingust kelle hõimutundest sündinud värsid on niivõrd väike rahvameelsed trüki pääsesid alles 1991. aastal. Päevast päeva rändasime helepruunide, lillakashallide kahvaturohelise samblaga, tikitud tüvede salapärata sammastikus mis kandis rohetavate okste hõredat katust liival ja paluka vartel ja kannarbikul ja kõigil helendavaid tüvedel. Meie ümber mängis lahingut tipp, päike. Hommikupäike keskpäeva päike, õhtupäike, hommikupäike. Mets oli ühtlaselt hele ja avar laine hennat tõusvale langeval maal vahel väikesed avandikud, kus sinist taevast oli rohkem päikest ja mõned nõmme lilled. Kõik see tuttav armetust tuttav oleks tahtnud näha mõnd sünget mustavat rägastikku või rabasood vaevakaskede, kidurate, kääbusmändide ja salalike laugastega või vähemalt ähvardavat äikest, pimenevat, hirmul, ootele, tardunud puid. Kuid ei, päikel haigutas metsaalust ja kõik oli ühtlaselt rõõmus ja nukker ja hele. Siis tulid ka karud. Iga murdunud tüve ümber mängis kolm kohmakad karvane essi, kolm mõmmi söövad väikest jõmmi. Ja neid oli palju. Nad saatsid meid kõik. Nikolai batuurini metsamõistmine pärineb just sellest samast ammusest soome-ugri mitoloogilisest kihistusest Jahimehe loodustundest. Tema pilk libiseb looduses käies alt ülespoole, puude kasvamise suunas mullapinnalt taevasse. Mets ei ole massiiv, mets ei ole eraldaja, ta ei ole meie mõistes kodugi. Ta on inimese ümber seesama igipõline loomulik keskkond, igikestva elu, võimaluse sünni ja surmaga. Mets on batuurinile elulaad ja elufilosoofia. Ei hala puud, kui nende pruun kuldsed kehad nagu paljad seotud metslased langevad jõgedesse kätt geid, Jazarku, Sarkuja kätt käid malm, külmissilendike lakitud laudu, kus peegeldub küünlaleek ja kõnet. Kõrget ülevat nagu ladvakohin, nulgude, Hongade haabade. Nii jääb kõik ega kao ju midagi jäljetult. Soome-ugri liku hõimu kuminat kostub Aino Perviku kogust unimetsad ja Heljo Männi luuletusest minu hõimud. Metsa iidsest külgetõmbejõust võrutuna otsivad metsast rahu ja pelgupaika paljud tänapäevaelust tüdinud luule tajad Ellen Niit, Helvi Jürisson, Leelo Tungal, Henn-Kaarel Hellat ja veel mitmedki. Üks olekust ja üksiolekust metsaga saab meie luule tröösti ja elujõudu siiamaani. Luuletused mõtistraadilt Jaan Kaplinskile. Üksikkänd vaigu piiskades tardunud lootuse valust puhas. Tulevikuta. Kiirgab elujõudu. Kuuskedest kaduvmetsa tee. Kivimäe eelne päev välgatab muinasaegne päikesekiirämblikuvõrgus. Silmapilguga sündinud taas kustub ootamatuse maailm. Võlgnen sulle rõõmu eest tänu. Suletud aeg, miks ruttad lahustuma sambliku rohekashalli, valguskuused tüvel. Nagunii ise ei vasta. Maa ei lähe eksi. Tuul jääb puhuma üles kõrgele all kaskede ja vaarikate all. Kasvab tasapisihämarus, kust vahel sööstab lendu. Kaob tehnikusse. Mõni anonüümne lind. Suvi ehitab puus hõrestikule mitmekordse postmodernistliku maja, mille elanikud 11 õieti ei tunnegi. Vaevalt saab mättaalune kokku ladva asukaga. Ökoloogiline niit, mis seob kõiki kõigiga, on liiga pikk ja peenike. Tuled siia, oled võõras. Siin kehtivad teised seadused ja vahekorrad. Siin ei ole kellelgi nime. Meie oleme need küll ristinud, aga neisse see ei puutu. Nad ei teagi seda. Linn ja boreaalis ei tea midagi, ikka voolus, linn usest. Ainult kasvab. Kolm kokku kasvanud mändi. Toetad selja vastu üht, tüvi on veel soe. Ilma külmenemine pole veel nendeni jõudnud. Kui kivid on juba jahtunud. Inimene metsaalge tuletab ennast teravalt meelde stagnatsiooni aastate Hando Runneli loomingus. Mets ja maa ühendub ja ülendub kodus. Ürgne metsatunne kaitseb vana rahvast. Kodu leidmisel ja nimetamisel on üks kahest loodusest võetud detailist alati mets. On maantee ja maanteelt käänak. See ongi minu kodu. Edume metsseal, taamal. See ongi minu kodu. Muid märk, Juskama on, muid märke ei olegi temal. Siin on mu saatus ja sugu. Mu aja ja elu lugu. Samasugune ma ja metsakodu pilt tuleb Aleksander suunanilt. Alati ärka, ärevus. Mu elu. 1000 häälne tuli. Mehed ei naera. Olles armunud Nad on karedad kuused valgete kaskede vahel. Pehme, kui sammal. Lihtne, kui sona. Vaikne, kui vihm. Kui lõputa kohin puude latvades on minu laul sinust. Või siis teisal Runneli tänapäevases olustikus juba Liivilikke vihjeid tekitav luuletus üks naine lehmaga läks üle mäe kus mets on kui igatsus. Kui millegi ihaldusväärse, varia ja vastuolu tegelikkuse joonistuste vahel. Üks naine lehmaga läks üle. Tal lambad oheliku pidi teises käes. Ning sääred pallijad, kriimulised tal. Lapse põnnid. Õueväraval. Üks naine lehmaga läks üle mäe. Siis laante tagant kostis rongi kuigk. Siis üle kõrge taeva lendas valge luik. Siis lehm nii laisalt raskelt järel käis, et süda pilgeni sai nukrust täis. Nii läheb iga päev tõusku luik või tähelaev. Ei unune see lihtne maine vaev. Saate alguses ütlesin, et põlluharija strahvale oli metspiiriks kodu ja mitte kodu oma ja võõra tuntud ja tundmatu vahel ühe maailma eraldajaks teistest ilmadest. Nii on ta Liivist alates meie lüürikas. Mets ei ole meie luulele pelgas elukeskkond või mitte, ainult kodu. Ta on ka silmapiir ja eluhaare unistus ja igatsus. Kell veelgi ammu oli mets eestlastele või siis õigemini läänemeresoomlaste elukoht ja varjupaik, toitja ja kaitsja. Lihtne ja enesestmõistetav, turvaline ümbrus. Täpselt nii on ka luuleloos saksa eeskujusid järgivast, romantilisest metsa paatusest, tänapäeva paljude elu väsinud lüürikute pao värssideni. Eesti luule on läbi aja märkamatult joonistanud metsa valgust ja metsaõhku. Ja lugeja näeb luulemaalil alati hommikut, mitte kunagi õhtut. Ja nüüd kõige lõpuks luuletus mats traadilt pealkirjaga metsaõhk. Kes metsaõhku korrudon kopsudesse hinganud ja hellununa kaenud kõrgeid puid seal laanes jalast võtab, kuumad kingad loeb mõttes eemal igatsetud, kuid Milorav puudes nokitsenud üksi ja kaski katsunud kevadmahlapruul mil metsaserval kollast kikkapüksi on vargsi jalga proovinud purjus tuul. Rünk pilvedesse ununenud imet. Keskmetsa rohet suvetaeva sinet, suur puhtus, tunne olemusse poeb. Mis elus läinud vääriti Võnni ihu ses puhtuses nüüd paindub sirgeks heaks. Peal seab ta päikse kuldse vihu. Ja mõtleb siit lahkuma. Ei peaks. Keskkava koostas Õnne kepp, eesti luulet esitas Andres Ots. Saate kujundas Külli tüli.