Tere õhtust, ütleb toimetaja maris Johannes. Olen kuulnud. Eesti raadiol on sel aastal juubel. 80. sünnipäev. Jalutame arhiiviriiulite vahel ja lubame ennast üllatada. Enne meid on paljud andekad inimesed raadiosaated teinud. Kuulame täna ühte salvestust 1990.-st aastast. Eino Leino luulest on kava koostanud Mari Tarand. Muusikaliselt kujundanud Silja Vahuri ja ekste loeb Heino mandri. Millegipärast on suve algus see aeg, mil tuleb jälle tahtmine lugeda seda soomlaste üht suurimat luuletajat. Tema loomingus on ju traagilist ja tumemeelset aga selle kõrval voogab sealt vastu nii palju valgust ja joovastavat rõõmu. Malaps olen heleda heinakuu, kirjutas leina ühes oma elu lõpu poole luuletuses. See heinakuu laps sündis 1878. aastal Põhja-Soomes ja tema elutee kunstniku heitlik jamaslev elutee ei olnud väga pikk. Ta suri veel alla 50 mehena. Aastal 1926, tuu sulas. 1895. aastal astus ta Helsingi Ülikooli. Liitus Vabameelse noor soome ringkonnaga. Talikirjanduse ja teatriarvustaja ajakirjanik. Eino Leino on avaldanud juga hulga romaane ja jutustusi, uurimusi, esseid, mälestusteraamatu ja näiteks Dante jumaliku komöödia tõlke. Kuid soomlaste ja ma usun, et meiegi südames on ta kõigepealt luuletaja. Eino Leino mõjustanud eesti luulet nooreestlasi Gustav Suitsu, kes leinaluulet kohe tõlkima asus. Eino Leino käis Eestis 1921. aastal. Tema helka laulud, rahvalaulupärased ballaadid, mida peetakse tema loomingu kõrgsaavutuseks on tõlgitud ja ilmunud Eestis juba 1922. aastal August Annist tõlkes. Ka Eino Leino romaanis jutustused tõlgiti juba sajandi algul eesti keelde. Tema luulet on tõlkinud August Annist ja Gustav suits. Veel Ants Oras, Ellen Niit kõige rohkemaga Debora Vaarandi August Annist ja Debora Vaarandi koostasid ühiselt raamatu Eino Leino kaunimad laulud. Ja see ilmus 1972. aastal ning on tänini ainus põhjalikum eestikeelne valimik. Aga eesti lugejat võiks peale Leino luule väga huvitada ka tema kirjavahetus kas või onervaga Aino Kallasega. Nõndasamuti ka näiteks Pentti Saarikoski värssides kirjutatud fantaasia Eino Leino elu ja loomingu ainetel. Teiskein metsaradu, sooja suvise tõe, suur rööm Mulbaisutav rinda ja laulda vimisebki all nõlva. Mina õnnelapsi üksi, tean seda. Mina ainult ei keegi muujasalu, linnuke, väike ja lõhnav toomepuu. Mu hinges on suur jaanipäev, lillepidu ja sinisaaret. Kui õhtuti pisaraid valangi meist saavad Vikerkaared. Ja kurbusetooja on õhtune kuu. Sealt kase jooksilt mu kätkes segajaskord, idus, jõunele, muinasjutt, semitmeid nii mitmeid on petnud ära. Sebetnodan mindki õnnetut. See sulle kevad lootusi lubab ja kuulutab igavest õnnemaad. Kuid ärase laulu liialt tõususes tõotused iialgi tõeks ei saa. Kes kord sellest laulust end lummata lasi? See kahvatu kurbuse kütke jäi. Kokku ja ärgu oma aardeid näidaku vaid rõõmustagus Alarikusest ja õnne tundku õnnest enesest. Õnn pole loodud kõrvaliste jaoks ta võõrast pilgust ehmataks ja kaoks ta laaneüksindusse peitu. Vii. Ja teda Salakesi maitseni. Issand, hoia mu mõistuse valgust. Kui nuhtledki valjult, siis ometi mind elavast hauast säästa. Sest häälima kuulen, mis kuulata on inimlapsele kole. Kõigi mu pattude koorem on ränk. Päriselt, paadunud pole. Ei alati halba see taha, kes vahelgi libiseb. Ehk jalg liiga nõder. Usumis ilm minust kõneleb. Mu hädast ei ole ta laimu. Sa küsi taevas mu ema käest tema tühjaks põelate läinu. Mind ennast ei nähtud, see oli mu varikest. Ma ise viibisin mujal, sain sõnumeid kaugusest, issand hoia mu mõistuse valgust. Sain sõnumeid sealt, kus asuvad teispoolsed võõratama, ilma. Ja nüüd kogu pilguga pöörksin, on udu, hämus, mu silmad. Pisarais süda läks kergemaks. Sind tänan, et nutta veel suudan. Ehk annad sepatudki andeks kord ja saatuse lahkemaks muudat. Halasta jäis. Minult ära võid võtta kõik mu leib lauluandja elu mullaga sulgema suu. Kuid jääter, mu mõistuse valgus. Andupaat ülevee kõhul lõpeb. Inimelu on, et ekslööja sihitu retk suurt alatasa tuulatakse. Sarri üks sünnib rõõmudeks, teine muredex. Ja igaühel tiksub kell on südamiks. Kui see satub, see aeg minna kuuluklari. Korraks leegitsev mees, jube must tõve plees söetukid ja jääb üksnes peudist uhke hingega koorma all. Pat kuhjupatule. Neid ise hällist saati pärandab pojale kus südamesse leiad lekitaja puhta. Kõik maailm kaasa, rähklemine laevas vere ääretu rin, oh kanna ju mind vaiksesse vett pikkus peegeldub sinine taevas. Kas poleks aeg suuri jumal sinulgi puhata? Vana valge pea sinagi võiksid hinge tõmmata, sest vaata, inimeste surma vaevas. Kandub. Imekaunis on siiski nähe und, saabub kevad, veel uus helge koidutund ja karged tuuled vaigistavat meeli. Hunt lammas, teise vend vendail. Ja tapariista pole kellelegi vaja. Ja unistused köitmise unistatud on kord teoks teeb. Viljaks põimab inimkond. Rahu pole jõel jalai, neil pole rahu, meri üksi, suur on. Ja merre köike mahu voog, maga merede rüpes. Tuiskavad tuuled ja lendavad lehed. Köik laagris kiirustade sõitsime, arutab nurruma rohi vaevaga see tundru soot. See vahel tundub hirmutavalt tuttav. Eks minu rahvaga on samad lood. Miks suur ja kaunis siin ei püsi iial, vaid hävineb või kängu madalaks. Miks nõdrameelseid kohtab üleliia ja väheneid keskeeliganeldaks? Miks elu maruaatemehi räsib? Just kõige paremaid ta põrmu lööb. Miks hingejõud meile emmaegu väsib? Või niidab surm nad keset päevatööd? Kui mujal hälbivad võitlusradu käivad ja vanadeski õhkub aimu tuld mil sülelapsed Raukkadena näivad. Noormees on aga sama hea kui muld. Ja mina ise, kust nutt mõttekäänud. Kas verre kutseline tuimaks jäänud, et üksnes rahva saatus muret teeb? Ei ole vastust, muudkui lapisuvi. Valguse linnud, aated suure tüllata järgi hoopis maha, jätke meid Te lõunamaa eile mingi ainult külla. Siin aga päris kodu, olgu teil nii nagu luiged kevadel taas, tulge. Siin tundru rünnakutel leidub paik, kus keegi kimbutada teil ei julge. Tõid läbi õhu kandku tiivad valget kreemisegu üle koguma. Kui aga näete, siin lõpp on, talvel teid anun meie juurde tulgedas. Nendest oma meelislaulu teen sull suve piis, laulud, annan hinges sügav rahu, harras usk. Ümberelu piirid ahenevad, seisab aeg, ta palged mahenevad. Ja mu ees on hämar, valge tee. Tundmatusse May viib nüüd see. Onu. Suur õis mu südames lahti, lõi lõhna, hääletu sügav on seal. Eino Leino luulet luges Heino mandri muusikaliselt kujundanud Silja Vahuri. Kavan koostanud Mari Tarand. Eesti raadio luulesaated 1990 aitäh kuulamast ja kuulmiseni.