Tere hommikust, hea raadiokuulaja. Minu selle nädala mõtisklused on osalt inspireeritud minu viimase aja töökogemustest ja teisalt aprilli lõpus Postimehes ilmunud Olev Remsu artiklist pealkirjaga põgenikud. Tulge palun. Põgenike teema on valus teema. Valus sellele, kes on sunnitud või otsustanud põgeneda ka sõja, tagakiusu või katastroofi tagajärgede eest. Ei ole kerge maha jätta oma kodu, isegi kui see on puruks pommitatud, sest kodu ei ole ju ainult maja, milles elatakse. Kodu on juured, mälestused ja lootused, värskete kuklite lõhn, pere ja naabrid, päike ja heinamaa. Suurel osal põgenikel ei ole aga valikut. Väga sageli on põgenemine ainus võimalus ellu jääda. Nii nagu Iraaklastel, kes pagevad ISISe veriste rünnakute eest kui ida ukrainlastel, kelle jaoks sõda on võtnud oma kodukohas võimaluse perele leiba teenida, haigete eest hoolitseda ja lapsi koolitada. Ja see on valus, väga valus. Põgenike teema on valus sellele, kes otsustab oma uksed lahti teha ja võõra vastu võtta. Võõras on teistsugune, see tahab harjumist või pigem harjutamist. Kohanemise käigus tuleb õppida kuulama ja mõistma ning otsida võimalusi koos hakkama saamiseks. Käigus tuleb tegeleda konfliktidega, mis tekivad erinevatest arusaamadest, harjumustest ja kultuuridest. Tuleb jagada. Võtab aega, enne kui sillatulijate ja tulijate vahel valmis saavad ja kannavad. Enda haavatavaks tegemine on valus sest suure tõenäosusega ühel hetkel saadaksegi haiget aga katsumusest väljutakse tugevamana. Ja lõpuks on põgenike teema valus ka sellele, kes ei usalda oma turvalisust panti panna ega võtta riski tundmatu ees. See on endassesulgumise valu, eraldumise ja üksijäämise valu. Tõsi, esialgu võib eraldumine endasse sulgumine tunduda turvalisena aga paraku on sealt väike samm sobinismini oma rahvuse, riigi, rassigrupi või kogukonna teistest paremaks ja tähtsamaks pidamiseni ning teiste ala vääristamiseni. Ajalugu on näidanud, et see maksab valusalt kätte. Eestlastena on meil võõraste suhtes väga raske usaldust ja osavõtlikkust üles näidata. Ilmselt on üheks põhjuseks meie sajanditepikkune kollektiiv mälu mis samastab võõra sissetungija rõhu ja rüüstaja vaenuliku elemendi ja oma ideoloogia peale surujaga. Need pildid püsivad ja elavad meie keskel edasi. Aga kas peaksime laskma minevikul, ükskõik siis, kuidas me seda tõlgendame? Määrata oma tänast iseloomu ja identiteeti. Kas peaksime enda valu teiste jaoks elus hoidma ja edasi kandma? Piiblis vanas testamendis, viienda Moosese raamatu ühes peatükis on kirjas väga konkreetne nõuanne Iisraeli rahvale kes on vabanenud võõra võimu alt jõudmas peagi tõotatud maale ning astumas omariiklust. See on nõuanne rahvale, kellel on oht keskenduda eelkõige iseenese heaolu ehitamisele ja kõlab nõnda. Seepärast armastage võõrast, sest olete ise olnud võõrad egiptuse maal. Selle käsu kohaselt ei pidanud Iisrael oma viljasaaki jagama mitte ainult oma pere ja religioossete juhtidega vaid ka võõrastega, kes elasid nende maal teistest rahvustest ja religioonidest inimestega, kellel ei olnud maad, kes elasid nende keskel, immigranti täna lühemat või pikemat aega. Iisraeli rahvas, olles ise orjana elanud võõral maal kogenud rõhumiste viletsust, teadis, mida see tähendab. Nüüd peagi tõotatud maale jõudes pidid nad küll oma orjapõlve kannatusi meeles pidama. Aga selleks, et uuel maal elades ei põhjustaks nad teistele nuid, sammu, viletsust ja kannatusi, millest jumal oli nad välja toonud. Iisraeli rahvas pidi võitma võõraste poolehoiu oma maal tehes neile head nii nagu oma pereliikmetele ja muutudes seeläbi ka ise tugevamaks. Või nagu ütles oma artiklis Olev Remsu, aidates teisi, puhastame ka ise. Ilusat päeva ja kohtumiseni homme.