Armas kuulaja soovin sulle rõõmsat päeva algust. Tänases hommiku palvuses mõtisklesin pisut Taaveti lauludest. Ja sissejuhatava teksti loen psalm 149. Halleluuja. Laulge issandale uus laul, tema kiituslaul vagade koguduses. Iisraeli kuningas Taavet, kelle laulud moodustavad salmidest enamuse oli hingelt parandamatu muusik. Elu tolle ajastu ühiskonnas pani teda tegelema erinevate asjadega. Kord oli ta karjus, kord sõjamees ja siis ka riigivalitseja. Kuid igal ajal ja igas eluolukorras oli tema lahutamatuks kaaslaseks kannel. Lisaks lauluhäälele ja pillimänguoskusele oli Taavet ka suurlaulude looja. Seega tänapäeva mõistes oli ta tubli ja viljakas helilooja. Kui süveneda tema loomingusse, siis see on väga emotsionaalne ja hõlmab inimese elu erinevaid valdkondi nii-öelda seinast seina. See sisaldab ülistust ja ahastust, kiitmist ja ka kaeblemist. Ja näib, et muusika oli see väljund, mis aitas taavetile leida rõõmu ahastuses ja tasakaalu elutormides. Taaveti elukogemus õpetab meile, et muusika võib inimest saata igas olukorras. Salmidega on aga üks probleem. Nad olid algselt mõeldud laulmiseks, mitte lihtsalt deklameerimiseks. Siis meieni pole säilinud ühtegi autentset meloodiat. Me ei tea, kuidas need laulud algselt kõlasid. Ühelt poolt on see kurvastav. Kuid teiselt poolt on siin ilmselt mingi õpetlik element juures. Kuulasin kunagi ühel seminaril ettekannet Taaveti psalmidest ja meelde on jäänud lektori mõtteviiside puudumine on psalmide puhul olnud nagu taotluslik. Kui pühakirja inspiratsioon on lähtunud jumalast, kes jumala lasigi kirja panna üksnes laulusõnad. Igal ajastul tuleb inimestel lisada neile sõnadele oma meloodiad lähtuvalt sellest kultuurikontekstist, milles parajasti elatakse. Ja see muudab psalmide käsitlemise väga universaalseks. Kõik põlvkonnad saavad neist osa ühelt poolt minevikupärandina ja teiselt poolt just kaasaja muusikast lähtudes. Ajaloos on olnud aegu, kui inimeste seas on vaieldud küsimuse üle kas instrumentaalmuusika sobib kirikusse. Olen seisukohal, et jumala kiitmiseks sobib iga muusikariist ja kinnitust oma usule leian viimasest 150.-st salmist mis kutsub inimesi üles kiitma jumalat. Me loeme kiitke teda pasuna helidega, kiitke teda naabliia kandlega, kiitke teda trummide ja ringtantsudega. Kiitke teda keelpillide ja viledega. Kiitke teda helisevate Symblitega, kiitke teda kumisevate Symblitega. Kõik, kellel on eluõhku, kiitke issandat. Selles pillide loetelus on esindatud nii keelpillid, puhkpillid kui ka löökpillid. Veel kord, kõik pillid on selleks sobivad, et jumalat kiita. Ja oluline on, et see kiitus jumalale tuleks meie südamest. Sest jumal on meie austust ja ülistust väärt. Me palvetame issand, sina oled andnud inimesele oskuse teha erinevaid muusikariistu ja luua kaunist muusikat. Lase Sist tõusta meie häälel ja ka pillihelidele sinu poole austuseks ja kiituseks. Sest sa oled seda väärt. Me palume seda meie issanda Jeesus Kristuse nimel. Aamen.