Tere õhtust, ütleb toimetaja maris Johannes Eesti raadio sünnipäeva aastal kuulame ka neid saateid, mis tehtud enne meie aega. Salvestus on 1980.-st selle, mida täna kuulamiseks olen valinud. Kas on veel rohtu, mis avitab? Need on Anna Haava tekstid ja loeb Jüri Karindi. Muusikaline kujundaja Mart puust toimetaja Vilma, Jüri salu. Tahaksin naer appida. Vast tahaksid sina ka? Koguni ilma naeruta ei ikkagi läbi saa. Ma tahaksin naeru nii südamlikkust ja õnnelist õppida. Ma ükskord oh küll ammu vist ju seda mõistsin, k. O südamlik, õnnelik õnnestav naer ohtule tagasi. Mind kuldsele päikesepaistelisele või pilgukski jällegi. Kaks naaberperemees. Tulid tülis? No tüli ei ole nüüd kunagi ilus, kuid kui see tuleb, mis sa teed ja kuhu sa selle eest ikkagi lähed? Ja seisis kumbki omal maal. Ja aed oli vahel vaenuraal. Nii andsid nad sõnu üksteisele ja kumbki ei andnud ka järele, sest nutikad olid johtu mõlemad ja õrnad ka üsna ei olnud nad. Ja kui nüüd kõiki öelnud said, siis viimased trumbid nad välja tõid. Ja sinu võrukael kahu poeg, kah mõni asi, sa heldene aeg, mu tütrel on iga sõrme jaoks peig ja peale selle veel küllalt on neid vahe sinu tütar, kus kullatükk must, ise, teine nagu Tuck. Las silmad küll säravad, sulavad, mu poeg ei vaatagi teda. Tead. Ja nõnda vanade vaenu hääl veel kaigub, kaua painul seal. Kuid nooretajate, too võrukael kahu pää poeg ning kullatükk särasilm, tütar Need ilusti istsid, seni järv rannal kaugel kae kõrge kivi pääl. Ja päike paistis nii mahedalt seal ja laulis ning meelitas lainete hääl. Ja kui ma nii mõtlen, siis näib mulle vihaselt, nemad ei olnud vist küll vaid väga sõprust, tundis neil meel. Ja hoopis taevas paist lähedal seal. Kui taevataadil luba mul tükiks ajaks, saaks maailma valitseda. Küll tööd, siis minul saaks kõik takistused õrnalt mat tuulde tõstaksin ja pilveääre peale nadistma paneksin siis aastaajad üsna oma ühte segaksin kõik jõed vastu mägema joosta, käsiksin roosidel pilvedeni kasvada, lubaksin ja okastega ainult ahju kütaksin. Eemanditeks lahjus, muudaksin pisarad. Ja peale selle teeksin neist hiilgavad ahelad. See ahelaga päikse mad taevast kannaksin külatänavasse ta paistma, paneksin siis mättale paju pillima uhkelt puhuks ja teid ja taevataati mind kiitma ootaksin. Kuid kas ma kiitust saaksin? Ei taha uskuda. Ma kardan, et mu kavas vast vigasid on ka. Istus Ilmar, sihuke peenike poiss pühapäeval ja mängis kannelt ning mõlgutas muremõtteid. Mis ma sest rändamisest saan? Ja mis ma seda tööd õige kokku Haan, kui maja ei ole, kus vahest võiks veidiga viibida ja pühapäeviti puhata või mõnikord mõtteidki mõlgutada, nii paremat põlvegaa pidada. Ja raha see muidu nüüd lendu läheb diaisegi, kuhu see jääb, kas sööb selle susi või sulatab kuum või võtab külm, kuid otsase saab? Kui maja oleks. Kuid kes teda majakest valgustab, kes seda kodu mul kaunistab, kes neid uksi lukutab, kes mu teenistus toetab, kõik seda elu edendab, kui naist ei ole. Kas võtta nüüd enne naine või koguda kukruce raha ja võtta siis naine? Või koguda kukrucker ahaa. Ja katsuda tammepuust tuba ja võtta siis naine. Või võtta kukruce raha ja teha tammepuust tuba, kõik võlgu. Ta siis naine või oht Tatuline 1000, kui kuskilt saaks kosida kaunis naine ja tammepuust maja ja kukruce raha, kõik korraga. Näe, mina ise, Elmar, sihuke peenike. Poiss istus siis Ilvar ise sihuke peenike poiss ja mängis kannelt. Nii et kägugi gaasikus kuulisi Akelmimalt kukkuma hakkas. Tark talu kosida ainust, tütart taluga. Oma süles suured kasud, õnnelik, kui sinna asud, oled priske, perremees elavad nagu kala vees. Targalt asja toimeta. Seadis juuksed siledaks, kaelaräti sirgemaks, õppis pähe armukõne kurvastusest sõna, mõne tegi näo tõsiseks. Õnneteele jalgsi läks, rästas, laulis mehe töö. Mesimagus, marjuke hõbe, hele Hellake kuningas, kui oleks mina vaene, mahajäetud sina üksi sind Macosiksin. Sinuta ma sureksin. Liiga peene, tundis meest. Kuldaväärt, sa kallis mees, päästjaks seisad siin mu ees oled tulnud armu sunnil kosima mind õigel tunnil, vaene mahajäetud ma isast emast, varast ka, kõik mu rikkus ise maa. Kuidas, mis, kas raugal mind soovib isa, rikas lind? Tõrgule vastu jään ma ilma kõigest, mis siin puutub silma missest viga varata veel ehk armsam. Endale aga tõusmas higi katsub, kuis saab ukse ligi. Hääd sul päeva homseni, siis ma jälle tagasi. Vilets, veider õnnekütt. Piigale ka nukker meel, ohkab kurvalt, sõnub keel. Isa viskab Aravete ära, tootad päeva ette. Õnnetust mulle toob valevõrku silmil koob ahnus. Püüdel armukuub. Süda on ära varastatud sellel vanal poisil see olnud siis, kui ta käinud lõbureisil ta tulnud koju nii imeline, vahest tusane olevate äkiline, vahest jälle armastavata kuuvalgel nurmel kõndida ja mõtle koguni tantsimist, ta jälle armastavat vist ja kaartada enam ei sallivad ka ja, ja luuletusidki lugevata. Kes teab nüüd, kuidas sellega jääb ja kas ta südame kätte saab? Ei usu küll. Vanale poisile on säärane lugu liig tõsine. Ent vanale neiule vastad sa ka, samane lugu, võib juhtuda? Ei, vanu neidusid polegi, kõik neiud on noored. Ükskord oli ühel mehel muidu tubli tindipott, aga tindipotis asus, oh kui kahju. Vanatont. Mees, kui sulle kätte võttist tarka kirja kirjutas, tige tont tindipotist kohe välja upitas, haaras mehe sulest kinni, hakkas kohe hoolega targa mehe tööd ja tulu otse ära rikkuma, määris, määris, mis ta mõistis, tonditarkust, rumalust ja see oli päris paha. Mõnigi kord õigel must mees ei märganud tonditempu vennikese vallatust, mõtles, et on asi korras nagu olema peab, just. Aga võta näpust, teised kõik kius, algul seisavad, tont on sinult endi potis kohkudes, Nad hüüavad. Pole, ütleb mees ja uhkelt, kirjutab ja kirjutab. No siis ela hästi, meile sellest viimaks villand saab. Pole tonti, tulge kuulge, mis on minul mõttes veel. Aga juba kõik nad kadunud tühjusesse kajab hääl, kahmas, mees siis tindipotti, viskas vihas minema. Arvate, et sellest surmast tont ei pääsenud eluga? Pääsis teise tindipotti asustige elama. Kuidas saab see vaene veli jälle toime temaga? Tõnu tahtis passi laulda ja ta oleks laulnud ka toredat ja mõnusat. Passi niiet ime kuulata. Aga kogemata puudus Tõnul passi tarvis hääl ja ta tahtis ometigi esimene olla seal. Tõnu mõtles asja ümber. Parim, laulan tenorit. Pealegi saan selles hääles vistist esimeseks, nüüd aga kogemata polnud Tõnul kuulust tenorit ja tal polnud põues südant elustamas lahket viit. Tõnu mõtles asja ümber. Passis kuulsaks ma ei saa. Tenor ka ei too mul tulukooris lauldes teistega. Tõnu laitis passi lauljaid, laitis lahket tenorit. Laenas naabrilt lõõtsapilli, algas uut ja võõrast viit. Tõnu mängis, mängis, mängis pilli katki, tegi ta. Tulevikus tahta Tõnu bassi lauljaks hakata. Tohtrihärra ma olen haige vist ja rohtu heide kuluks mulle vist. Kõik valutab, melon liha ja luu ja nagu tubakale põrgumusu. Kui vana sa oled? Kes nüüd seda vanadust teab ja kes neid kirikuraamatuid näeb, kuid kremme sõjas ma olin küll ka, kui England käis Riia laevaga suurtükimees mina seal suurt häält, kui tagasi tulin või mitu keelt. Ants minule näitab keelt, siis pühib ta ise minema, säält ta teeb seda targasti, tunnistan ma. Sest nalja ei mõistaks temaga Vaik laskma, nüüd kuulan. No süda taob küll nagu see, et ka mina teen sepist osavkäpp. Vaik ole, las ma kuulan veel. Tulijal mul jõudu jätkub mul veel küll. Kui meie mardiga tülli vahest lähen, siis ikka ta pihuks ja põrmuks teen. Vanal kuul mõru veel polnud suu kuid mõisas, kui käisin jahi pääl, Ma tohtrihärrat ei näinud, seal siis juba tundsin. Kas rohtusid oled tarvitanud? Jah, veidike liikuvad, võtsin ma ja tärkestiniantiga ja saunas käisin ahjuski, kuid abi ei saanud saamaski. Siin on nüüd rohi, kuid meelespea, kui õpetasin kõik nõnda, tee siis varsti terveks, jälle saad. Soor tänu tohtrihärrale ka. Aga kas andsite kange oma Ruda, sest tülituste eriti välisema joonelt, nõnda mu haigus ka? Kui palju sa võtsid korraga ära salga kõnele, tunnista mis sest enam kõnelda, eks tohtrihärral saad võrrelda, etraažike rohkem rüübata. Kõik ära läks klaasist korraga. Sul vanni võtta, käskisin ma, kuis lugu sellega, jutusta, vann, võta tohter, käskisid ja. Oleks ehk võtta võinud ka, kuid hakka veel sellega jändama, koor saunast otse ojja pistsin, maa saab, vanamees, kas sul arupääs lähed ojja, kus lumi maas? Oh, mis tülli nüüd minule. Kes Kalamees olnud, see seda teab, maa meto kord sügi kukkunud jääpraos, pai tohter, seal supelda ei kordki veel surnud ei uppunud. Kuid ega oi ja nüüd enam ei, ei tohtri käsu vastu ei tee. Hai tohtrihärra, mis nüüd küll saab, kas on veel rohtu, mis avitab? Kuulsite Anna Haava tekste Jüri Karindi esituses. Kava pealkiri oli, kas on veel rohtu, mis avitab saade 1980.-st aastast?