Tere hommikust, hea raadiokuulaja. Minu selle nädala mõtisklused keerlevad pagulaste ja sellega seotud teemade ümber. Paari viimase aasta ühiskondlike arengute taustal on need teemad saanud aktuaalsemaks kui kunagi varem. Ilmselt peaks igaüks meist endalt küsima, kuidas käituda siis, kui sõja, tagakiusu või looduskatastroofidest põgenejad koputavad ühel päeval meie uksele. Mõned nädalad tagasi käisin Ukrainas päris rindejoone lähedal, sõber Donetskis umbes 20 kilomeetri kaugusel niinimetatud donetski rahvavabariigi praegusest piirist. Kohtusin Luganski oblasti koguduste pastorite ka, kes olid kokku tulnud nii Ukraina poole pealt kui ka okupeeritud territooriumilt. Ida-Ukraina on üks räsitud piirkond nõukogude ajal oluline industriaalpiirkond, suurte tehaste ja uus asumitega. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist hakkasid lagunema ka sealsed tehased ja kogu piirkond näeb oma auklikke teede ja murenevate majadega väga nukker välja. Ja nüüd veel lisaks sõjapurustused, mahajäetud kodud, õhku lastud sillad. Kiievist sõber Donetski on umbes 800 kilomeetrit autosõitu ida poole, millest viimased 250 kilomeetrit on auk augus kinni. Auke on rohkem kui asfaltkatet ja nende vahel manööverdamine on omaette kunst. Mööda neid teid sõites ja kogu seda ümbrust vaadates tunned otsekui surmahõngu. Kui me oma läbi raputatud ihudega lõpuks ever donetski kirikusse jõudsime oli esimene asi, millega meid vastu võeti. Tervitus, Kristosvascress, poistenno, Boscress, eesti keeli siis Kristus on üles tõusnud. Ta on tõesti üles tõusnud. Ükskõik kuhu sa selles piirkonnas ka ei vaata. Igal pool on kannatuste ja surmamärgid. Aga kokku tulnud koguduste töötegijad kuulutasid elu Kristuse ülestõusmisest. Ja mitte ainult oma sõnadega, vaid ka oma tegude ja teenimisega. Üks Harkovi pastoritest, kellega kohtusin, rääkis, et kui sõda algas ja tulid esimesed surmateated ning sõjapõgenikud püüdis kogudus sellest üle olla ja ennast asjasse mitte segada. Osad koguduse liikmed lahkusid sõja jalust Lääne-Ukrainasse ja nende kogudus hakkas tasapisi kahanema. Ja siis tulid sõjapõgenikud nende koguduse ukse taha, et abi saada. Aga koos otsustasid nad, et neil on endilgi muresid küll ja tegu, et sõjaolukorras hakkama saada ning uusi muresid sõjapõgenike näol nad enam kanda ei suuda ega taha. Peaks ütlema, et väga eestlaslik lähenemine. Siis aga otsustas ühe koguduseliikme pere oma kodus sõjapõgenikke vastu võtta ja neid aidata toidu ja peavarjuga. Tasapisi hakkasid seda tegema teisedki. Siis tegid nad oma kogudusemaja uksed lahti, ehitasid sinna narivoodid, avasid supiköögi lohutaside, kinnitasid neid, kes olid pidanud oma kodud maha jätma ja kelle lähedased olid sõjas surma saanud. Kõike seda tehes hakkasid nende endi elud muutuma. Nad olid muutunud sõbralikumaks ja avatumaks. Nende kogudusest on saanud tugev kokkuhoidev kogukond, kes stabiliseerib sõjaolukorras kogu nende piirkonda ja kelle kohta kohaliku omavalitsus ütleb, et ilma nendeta oleks väga raske hakkama saada. Paljud koguduse liikmed, kes olid kahevahel, kas minna või jääda on otsustanud häda ja teenida neid, kes on hädas. Sest nende usk Kristusesse, kes on üles tõusnud, näitab teed elule mis ei ole ainult iseenda vajaduste eest võitlemine. Üks Luganski oblasti basturitest, kelle kogudus on teinud läbi samasuguse teekonna, ütles. Kui me võtame kellelegi valu kanda nagu enda valu, siis see muudab meid. Või nagu ütles oma aprilli lõpus Postimehes ilmunud pagulasteteemalises artiklis Olev Remsu, aidates teisi puhastumega ise ilusat päeva ja kohtumiseni homme.