Tere hommikust, hea raadiokuulaja. Minu selle nädala mõtisklused tegelevad pagulaste ja sellega seotud teemadega. Kuigi eestlastena elame praegu rahulikus ja toredas maa nurgakeses jõuavad uudised erinevate maade kriisikolletest ja neist põhjustatud kannatustest ka meieni. Osad kaugemalt, osa taga päris koduukse tagant. Oleme rahvana ja üksikute organisatsiooni täna oma käe sirutanud ja saatnud abi neile, kes kriisidest tingitud viletsusi oma nahal kogema peavad. Usun, et oskame olla tänulikud rahu ja stabiilsuse eest Eestis, aga kuidas seda hoida? Üks viimase aja suurimaid kriisikoldeid on Süüria. ÜRO hinnangul on see suurim humanitaarkriis pärast teist maailmasõda. Araabia kevadega alanud kodusõda on teinud põgenikeks üle 11 miljoni inimese. Neist ligi neli miljonit otsivad varjupaika naaberriikides, sealhulgas Liibanonis. Eelmise aasta novembris käisingi liibanoni evangeelsed koguduste humanitaartööd toetavate partnerite konsultatsioonil. Kohtusin inimestega, kelle jaoks need mitmed miljonid ei ole lihtsalt numbrid, vaid konkreetsed inimesed oma valusate ja hingimatvate lugudega. Üks Liibanoni pastor, pastor Chichaad, kes teenis oma kogudust Bekaa orus Zahle linnas, räägib enda ja oma koguduse Süüria kriisikogemusest. Kes ei tea, siis Liibanon oli alles hiljaaegu Süüria poolt okupeeritud aastatel 1976 kuni 2005. Pastor džihaad räägib. Süürlased olid meie vaenlased. Nad tapsid meie inimesi, põletasid meie kodusid ja varastasid meie viljasaaki. Nad okupeerisid meie maad 30 aastat ja meie südamed olid täidetud vihaga nende vastu. Palusime jumalalt kättemaksu, et nende maaga juhtuks seesama, mida nad tegid meile. Ja et nende maa ujuks veres pisarates. Siis küsib pastor džihaad endalt, kas ei peaks menüüd nähes oma vaenlase hävingut olema rahul ja otsekui õnne tipul. Aga ei, sest me näeme süüria lapsi, kes elavad nirudes telkides ja veedavad oma lapsepõlve võõral maal. Me kuuleme nende vanemate lugusid sõjast ja põgenemisest. Ja meie südamed on täis valu. Me palvetame nende maa eest ja meie kogudus töötab ööd ja päevad, et parandada nende haavu, pühkida nende pisaraid ja toita nende lapsi. Kättemaksu asemel on Liibanon, lased valinud andestuse ja kaasaelamise teiste valule. Tänase seisuga on iga kolmas või neljas inimene Liibanonis, Süüria pagulane. Arvestades möödunud okupatsiooniperioodi on selline süürlaste hulk Liibanonis väga suur potentsiaalse konflikti allikas. Aga võttes vastu Süüria pagulasi ja hoolitsedes nende eest on paljud liibanoni kogudused ja teised kogukonnad ellimineerinud uue konflikti võimaluse. Sildade põletamise ja enesekaitse asemel on paljud Liibanon lased vaatamata valusale minevikule ehitanud uusi sildu oma endise vaenlasega ja kaitsnud kaitsetuid. Üks tänapäeva kristliku eetika suurkujusid ameeriklane Glenn staassen kes on süvitsi tegelenud kurjuse ja lepituse teemaga. Uues testamendis ütleb, et kurjust on võimalik võita ainult selle ahela või ringi katkestamisega tehes head. Liibanon. Laste jaoks on see järgi proovitud tõde. Nad ütlevad, et selle kogemuse nimel on väärt elada. Pühakiri, ütleb Matteuse evangeeliumi viiendas peatükis. Te olete kuulnud, et on öeldud, armastama ligimest ja vihka oma vaenlast. Aga mina ütlen teile, armastage oma vaenlasi. Palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad. Et te saaksite oma taevase isa lasteks. Olgu meiegi päevadest tolerantsust mõista tahtmist ja teenimisvalmidust nende suhtes, kes esmapilgul meie arvates seda ehk ei vääri. Või kes on meie suhtes valesti käitunud. Jäädes hoolivaks ja armastavaks, avame ukse jumalale, kes saab tulla ja tuua tervenemise pingelistes olukordadesse. Ilusat päeva.