Tere hommikust, hea raadiokuulaja selle nädala hommikuste mõtiskluste ajal. On sinuga nende inimeste kogemusi, kes elavad erinevates konfliktipiirkondades. Eelmistel päevadel olen jutustanud Ukraina, Süüria ja Liibanoni lugusid, sellest, kuidas paljud inimesed on jumala abiga leidnud endas jõudu toda tavapärased inimlikud käitumismustrid ning saanud positiivse muutuse kehastajateks väga rasketes tingimustes. Täna kutsun sind Iraaki, kus eelmisel aastal alustasid pealetungi islamiäärmuslased. ISISe rünnakute ohvriks on langenud väga palju tsiviilelanikke. Purustatud linnu ja külasid on raske kokku lugeda. Hukkunud inimesi on tuhandeid ja põgenike arv ulatub kahe miljonini. Need on väga suured numbrid, ent ei suuda siiski haarata iga üksiku inimese traagilist lugu. Ja paljud lood ilmselt jäävadki kuulmata. Islami äärmuslaste eesmärgiks on rajada riik, kus erinevused on kaotatud ja kõik kodanikud alluvad ühtsele rangele religioossele režiimile. Arvamusi ei ole, erinevaid praktikaid ei ole. Selline riik saab koos püsida ainult terrorivõtetega. Ilmselgelt on sellise riigi piirides elu võimatu kristlastele aga ka mõõduka islamirühmituste liikmetele sest islami äärmuslased on vaenulikud ka igasuguste teiste islamiusuliste suhtes, kelle tõekspidamised nende omadest mõnes osas lahku lähevad. Kristlaste jaoks on elu Iraagis nagu tulistasite peal. Neist on saanud ohustatud liik, paljud lahkuvadki, sest milleks riskida enda ja oma laste eluga. Bagdadis on aga kristlik kogudus, kelle pastorara ja paljud liikmed on otsustanud jääda jumala abiga kehastada teistsugust olemise viisi viisi, mis ei ammutama energiat, hirmu külvamisest ja terroritegudest vaid armastusest kaasinimeste hoolimisest. Koos teiste kristlike kogudustega on pastor, haara kogudus nagu oaas keset kõrbe kus põhja ja Lääne-Iraagist põgenejad leiavad peavarju ja toidupoolist. Põgenike abistamine ei ole aga pastor àra ainus missioon. Kui temaga viimati kohtusin, rääkis ta, et tema teistsugune olemise juurde kuulub ka erinevuste aktsepteerimine ja respekteerimine. Ja seda avalikult vastupidi islami sunni Extremistidele, kelle eesmärgiks on teistsuguse hävitamine. Sunni ekstremistid ei moodustab kaugeltki islamiusuliste enamust. Paraku olnud aga kõva hääle ja karmi käega. Nii võibki jääda mulje, et kõik moslemid kiusavad, aga kõiki kristlasi ja teisi, mitte islamiusulisi ja viha kõigi moslemite vastu on varmaskasvama. Sõnaga müüt, mida pastorara oma teistmoodi olemisega murda soovib. Väga paljud kristlased Lähis-Idas, Euroopa maades elavad sõbralikes suhetes islamiusuliste ka. Aga need jutud paraku meedias ei levi. See ei ole huvitav, sellest vaikitakse. Pastor aara Bagdadis on astunud välja nii-öelda vaikiva enamuse leerist ja kehastab oma sõnade ja tegudega veendumust ja praktikat, et erinevad religioonid võivad üksteisega rahumeelselt koos eksisteerida. Põgenike hulgas, keda tema ja ta koguduse abistavad, on rohkem moslemeid kui kristlasi. Teda on sageli näha Bagdadi tänavatel islamiusuliste juhtidega sõbralikult juttu vestmas ja nende kultuuriüritustel sõna võtmas. Tema sõnadel on jõudu, sest tema tegudes väljendub armastus. Araabia teoloogilise seminari üks professoritest Martin akaad ütles mõni aeg tagasi Lähis-Ida kriisi kontekstis et kui kõik rahuarmastavad inimesed astuksid välja vaikiva enamuse leerist siis ei oleks sõjakal vähemusel propageerib fanatismi ja vägivalda kaugeltki seda jõudu. Ilmselt ei peakski ma siia lisama, et väljaastumine ei tähenda sõjakirvehaaramist armastuse, hoolimise ja rahutegude tegemist. Pühakiri ütleb Matteuse evangeeliumi viiendas peatükis. Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse jumala lasteks. Soovin sulle rõõmu rahutegemisest ja ilusat päeva.