Tere hommikust, hea raadiokuulaja. Soovin sulle head hingamispäeva ja kosutavaid hetki nii sinu enda kui teiste kasuks. Sel nädalal olen teiega jaganud lugusid kriisikolletest Ukrainas, Süürias ja Iraagis. Pagulastest, kes nendest kriisikolletest on põgenenud ja oma sõpradest, kes on püüdnud midagi teha, et nende olukorda stabiliseerida ja ohte vähendada. Neis lugudes on olnud palju valu ja kannatust. Ja võib-olla sa oled mõelnud, et see ei ole ilus algus päevale. Ma ei ole tahtnud rikkuda su hommikuid. Pigem on mu sooviks olnud julgustada meid kõiki mõtlema, mida saaksime meie teha, et tuua neisse lootusetutes olukordadesse leevendust. Võib-olla leidsid sinagi mu nädala mõtisklustest midagi, mille üle tasuks sügavamalt järele mõelda ja ehk isegi sõpradega arutada. Pühapäev on selleks hea päev. Täna tahaksin kutsuda sind pöörduma palves jumala poole Ukraina, Iraagi ja Süüria eest ning nende riikide eest, kes võtavad vastu nende maade põgenikke ja kellele see on abivajajate tohutu hulga tõttu muutunud raskeks koormaks. Tahan sind kutsuda, palvetame nende inimeste organisatsioonide pärast, kes on sirutanud abikäe, et nende jõud ei raugeks. Ja meie endi pärast, et meil oleks avatud silmi ja kaastundlikku südant nende jaoks, kes kannatavad. Ma ei tea, kas sa oled enne palvetanud ja kui praktiliseks või mõistlikuks tegevuseks seda pead. Aga ma tahaksin sind julgustada proovima, sest väga paljude inimeste kogemus kinnitab, et jumal kuuleb palveid. Ma arvan, et palvetamise ühendusest on kõigil tänapäeva palvetajatel nii mõndagi õppida mehe käest, kelle nimi on Franciscus assiisist Francis kaanlaste ordule maja ja 13. sajandi algul. Püha Franciscus oli pärit rikkast perekonnast aga ta loobus oma vanemate varandusest ning pühendas oma elu vaeste teenimisele. See oli pärast tormilisi noorusaastaid väga radikaalne muutus tema elus. Ja palvel oli selles tähendusrikas koht. Franciscuse üks kirja pandud palvetest, mis on läbi aastasadade meieni jõudnud annab meile aimu sellest, mida tähendas palve talle. Sellest talvest selgub, et kindlasti jäänute pärast palvetamist kloostri müüride vahele, käed rüpes istuma ja ootama, et mis nüüd juhtub. Franciscus kehastas oma eluga seda, mille eest ta palvetas. Ja täna hingamispäeval tahangi sind kutsuda palvetama koos Püha Franciscuse ka seda palvet, mille tulemusena on muutunud paljude inimeste elud ja paljud olukorrad. Issand tee mind oma rahuinstrumendiks, et ma võiksin näidata armastust seal, kus on pihkamine andestada seal, kus on tehtud ülekohut külvata usku seal, kus on kahtlused viia lootust sinna, kus on lootusetus, läita, küünal, seal, kus on pimedus ja valmistada rõõmu seal, kus on kurbus. Issand, aita, et ma oleksin pigem lohutaja kui teistelt lohutuse otsija. Aita, et ma oleks pigem mõistja kui teistelt mõistmise otsija. Jätma oskaksin armastada teisi, mitte otsida armastust vaid iseenda jaoks. Sest andes Me saame andestades, leiame ise andestuse. Ja surres ise endale ärkame igavesele elule. Rahuliku hingamispäeva.