Tere hommikust, hea raadiokuulaja. Sellel nädala hommikutel olen sind kutsunud hetkeks peatuma ja mõtlema pagulastele inimestele, kes sõja- ja kriisikolletest põgenemiseks on pidanud lahkuma oma kodudest sageli matnud ka oma pereliikmeid, kes rünnakutes hukkunud ja on nüüd teel tundmatusse. Vaevalt et keegi meist tahaks olla selles olukorras aga paljudel ei ole valikut. Mõeldes sellele tohutule põgenike hulgale nii Lähis-Idas, Aafrikas kui ka meie koduukse taga Ukrainas on kerge anda maad lootusetusele ja lüüa käega. See probleem on nii ulatuslik, et meil väikses Eestis on raske midagi ulatuslikku ette võtta. See hulk inimesi, keda meie suudaks aidata, oleks nagu tilk meres. Kas siis on üldse mõtet? Uus testament jutustab meile edasi Jeesuse mõistuloo sinepiivake, sest loen selle Matteuse evangeeliumist 13.-st peatükist. Taevariik on sinepiivake sarnane, mille inimene võttis ja külvas oma põllule. See on küll väiksem kõigist seemnest ent kui taim kasvab, siis on see suurim aias ja saab puuks. Nii et taevalinnud tulevad ja pesitsevad selle okstel. Suurtel muutustel on sageli väiksed algused, vahel nii väiksed, et ei ole palju neid, kes seda tähele panevad. Sinep tibakese võib maha külvata nii et ei jää mingit jälge ja seda on uuesti leida võimatu. Nagu tilk meres, mida on tullut otsida, kui sa sinna on juba sattunud. Nii on ka väikeste heade tegudega. Selle tegija võib jääda tähelepanuta. Aga tegu ise algatab protsessi, mis kasvatab lootust ja aitab muuta olukordi. Sinepi ivakese kasvamises mängivad kaasa mitmed tegurid. Kui seeme on külvatud, teevad muld, vihm, tuul ja päike oma töö. Et seemnest saaks puu, igaüks eraldi, ei saaks puu kasvatamisega hakkama. Aga üheskoos toimides avab igaüks neist oma potentsiaali ja nii tekib elu, mis täidab oma eesmärki. Puu sirgub suureks ja pakub pesapaika taeva lindudele. Ega ei olegi mõtet arvata, et üks väike heategu muudab maailma. Aga seda heategu on hädasti vaja, et leida ja avada paljude teiste väikeste tegude potentsiaal, mis üheskoos kasvavad üle omakasuahnuse, võimuiha ja kurjuse hävitavast jõust ning annavad maad elule. Nii nagu looduses on tähtis erinevate tegurite koosmõju, et puutsaks kasvada, lilled õitseda ja vili küpseda. Nii on ka inimühiskonnas igalühel meist on vaja sirutada käsi ja pakkuda oma osa, et selle kaudu saaks reaalsuseks meie enesepotentsiaal ja koos teiste panusega muudaks tegelikkuseks meie ühise potentsiaali. Ainult nii võib maailm muutuda paremaks paigaks meie endi jaoks ja nende jaoks, kes on meist kaugel, aga kellega oleme seotud, jagades meie maakera ühist eluruumi ja toidulauda. Väga paljud riigid, organisatsioonid ja üksikisikud on andnud oma panuse põgenikeprobleemi lahendamiseks. Mitmed riigid on eraldanud finantsabi vee, toidu ja medikamentide ostmiseks. Paljude organisatsioonide vabatahtlikud töötavad põgenikelaagrites, kandes hoolt kannatanute eest ja pannes käe alla kohalikele abiprojektidele, mis aitavad luua stabiilsemat ühiskonda. Meie Eesti riigina ka mõned seemned on külvatud, aga me ei ole veel realiseerinud oma potentsiaali. Puu peab veel sirguma, et pakkuda pesa paid ka neile, kes on sellest võimuiha, hoolimatuse või kasuahnuse pärast ilma jäetud. Kuidas väljendame meie oma lootust parema homse jaoks? Ilusat päeva?