Tere, hella hilisõhtut, kallid kaasmaalased, siin pole, ei kellelegi, ma saade üks tõi ka meile nii muusikat ja sõna, minu nimi on Tiit, kus need tänases tunnis ära valitud ei kellelegi, ma muusikal hirmin, Schmidt, tema rahvus on sakslane, sugumees, elukoht mitel, oi roopa kutsumus, eksperimentaalse kallakuga helikunstnik ja kutsetööks klahvpillide mängimine ja filmiheli loomine. Ja selle kõige muuhulgas on hirmus Smitvel muide maitsekalt koeline, mõõdukal määral meeldiv. Meeltelahutaja. Enamuse inimeste jaoks algab nädala vahetamise paiku. Ma ei tea, kuidas teil seal kellelegi maal meil siin eikellegimaal on, nädalalõpp kohe käes ja pole see lihtsalt niisama naljalt nädalalõpp ega isegi mitte ainult Weekend seal le Weekend. Head kaasmaalased, ei, kellega ma tund võiks tublisti soosida neid häid kuulajaid hulgas, kes kas siis kodus või kus tahes, mujal aga kahe raadio läheduses parajasti tumm filmisid, vaatavad sest et sellisel juhul on teil sealpool pilt omast käest võtta, mida mina siis parimalgi puhul teile pakkuda õieti ei saa, aga siitpoolt samas juurde kuulata. Tublisti filmimuusikat, nii palju, kui kulub selle saate kividega, mille loonud on germaani mehe silmis Schmitt, ongi nõnda, et suuremalt jaolt need filmi muusikalised ongi. Ning järgmine viis, mis on võetud aastast 85 on võetud filmist mille režissööriks oli tollal Peeter, Škoda ja film ise, jah, oli seal vääriskirjaks Allen kaitsta Kaiser. Sellest on võetud ritta viis ja sellegi viisi kirjutanud all suuremalt jaolt seda üksipäini mängib germaani mees hirmus. Veel veel veel veel veel ja veel seesugune häälekas nõudmine, kui see peaks tulema tuhandetest kähedatest kõridest, publikust hulgast, siis võiks nõudmine mõjuda püüne pääl esinevale artistile tublisti toonust tõstvalt. Reeglina taoline kõnekoor siinsamas saates tähendab seda olla seal väli, välismaine kõnekoor, pealegi et nõudmine veel veel ehk siis välismaakeeli moor. Tähendab seda, et veel kord tuleb jutuks võtta selleski saates, nagu ühes varasemas kee kellegi osaleja saates üks rokiajaloo üleilmselt olulisemaid otsingulisemaid gruppe kummalisemaid Krautrocki bänd nimega Kell. Tollest kemist moodustas kõneks olev olu hirmin ühe võrdväärse neljandiku või viiendiku olles kuidas rehkendada, sest kujundajate lõprust seitsmendate lõpuni kuulus hirmin Schmidt plahtiline mängides ja hiljem ka lauldes sellesse seltskonda, milles oli õigupoolest neli põhiliiget. Võib meenutada lühidalt seda varasemate kellelegi ma saadet koos Schmidti onu hirminega olemasolu Holger, kes tol ajal nii väga onu Holger võib-olla ei olnudki alustades olid nad kolmekümnesed mehed peaaegu, et kõik neist natukene kitarristide kaar oli lisaks siis Holger Czukai Schmidtile ja kliibetsaid, kes usinasti trummi lõi ning siis olid vahelduvad viiendiku ehk viiendad liikmed ehk laulja mehed mõnda aega Ameerikamaal märkama. Ning lisaks jaapallale vahel samurai liku käitumisega laval vahel mõtisklema. Duda filosoofilmega deemon sukki aga kehtest mitte külg. Hänni rahva enda soovil. Lahkuti sõpradena aga siiski põhiliselt heades suhetes, olles üsna varsti kumbki väliskülaline. Nii Ameerika maa nagu jaapanlane jõudsid känniga onu hirminiga sealhulgas koostööd teha plaadi jagu, sealt edasi tulik Hänni, mees, kui nad vähegi tahtsid laulu lüüa, need kohustused enda kanda võtta. Arvatakse küll, et Kell muide nimi, mis võib maakeelde tõlgitud saada, kui konservikarp hakkas rooste minema laiali lagunema, muusikaliselt siis-ndate aastate keskpaigast peale, siis kui Schmidt hakkas ise usina minifilmimuusikat kirjutama ja mehed mõned teisedki sooloprojektidega tegelema. Aga mis tollesse laulmisse puutub, siis onu hirmin koos känni meestega vanast ajast. Aastast aastast 76 on meile laulmas eikellegimaal kohe Baabüloni pärlist. Aastal 1994 Mill üllitati rohelisse köidetud kõhukas karbitäis onu Schmidti filmimuusikat aastaist 1978 90 leidistada karpi üle kuulates ning onu hirmini aegasid, meenutades Briti kirjamees Robiale muu hulgas seda, et, et meenutlustada känni tõmmata end mõtlemast sellele, kuis kännis oli hirmin Schmidti keelpillipartii ta klassikalise eksperimentaalmuusikakooliga süntesaatori, elektriliste akustiliste klahvide kõla, tema arvates üllatavam loel känni kõlapildis too viimane element, mis kõrva torkas. Aga eks ta ole, oleneb muidugi kuulajast, tuleneb kuulaja kõrvadest. Kõik need on igalühel erinevad. Aga isegi kui Schmidti elektrooniliselt lahkhelid grupi Kell laenguga eksperimentaalses rockis olidki kõige vähem kõrvatorkavam osa, siis võib-olla ikkagi on olnud popkultuuris väga olulisi tegelasi, kellele Smitty pool märkamatu pool psühhedeeliline elektriline kõla fool kõvasti kõvasti kõrvakas. Näituseks siine nupukas onu nagu Brainiino Kenny etnilised eeskätt rütmilised vete pildid. Ilmselgelt avaldasid mõju preenino ja David fööni kaheksandate alguse suuresti sugulastega kõlaga sakslaste tehtud edasiarendusena kõlavale plaadile Lightning Bussow tõust, aga samuti võib-olla Smitist lähtunud mõningaid muid, pisut teistlaadi inspireerivaid allikaid. Filmi muusikalike Impressionistlike peale tükkimatuid, nii-öelda tausta, muusikalisi kõlakombinaati, see ole, millest prae nina, oma sellesamuse ämbient, muusika hiljem konstrueeris. Igatahes üks mõeldavaid mõjutajaid paljude seas võiks mitte olla Bronyanio puhul küll. Schmidti puhul, aga tuleme sinna kinni aegadesse tagasi, ühte senisesse palasse, kus Schmidti klahvpillikonstruktsioonid ja foon mis vahel ka esiplaaniks muutub, päris kindlasti vähe. Kõrvatorkav pole. Lõpp on kell. Album on siis viienda aastal, olendid. Vahmasid vilet lööb, head kaasmaalased. Ei kellelgi saates onu hirmi hirmus, Schmidt ei kellelegi äravalitud, muusik Kell rahvus, sakslane, vesi ja elukoht mitel oimu, opa. Kutsumus. Nagu kuulda võis endisest pisut meditsiinilise alatooniga palast, kus Mary on koomas Me võime kõõma on nii hästi meelelahutaja kui hästi ka peksti vigurivänt ja heli Kriskite tekitaja. Krutskeid, mis praegu taustal käivad. Eide onu hirmil näitavad ühed mehed, kellele onu hirmin kunagi üsna hiljuti väga-väga meeldinud on. See on briti industriaal-metal eksperimente, valdaap tehnobänd Thekla Animal. Nendest olengi pikemalt edaspidi, kui saatus laseb aga venelased ja nii edasi onu hirminiga, kes on teinud seda sortigi vigureid, mida, mida nad juba siis kujunud hirmin koos teiste semudega, ansamblit Glenn tegi nimetasivat koos onu uurimine on seda mõistet pruukinud edaspidigi. Etnilisteks pettusteks nimetasid nemad seda, mida nemad tegid, see tähendab Ken hirmin. Schmidt, sealhulgas ilmnes ka üksipäini on teinud seda, et mänginud just nagu Bulgaaria rahvamuusikat või Dixi ländi või kaugele vaade eksootilist just nagu folkloor või ise seda muusikat võib olla küll tundes, aga mitte tingimata väga hästi mängida, osates sellegipoolest küsida lusti ja rõõmuga teha nagu järgmiseski paaris palas kuuleb Schmitt isoleerima koos kaaslastega mängimas võiv tulemusel lao päris kenakene. Niisiis järgmised pool minutit, kus ilming Schmidt siin eikellegimaal. Kalpsan rõõmsasti just nagu läbi jaapani Aafrika ei ole jaapani aafrika tegelikult mitte, vaid ikkagi seesama, mitte neuroopa ja onu hirmine. Nagu niuhti, kolm minutit mõnusat muusikalist tugitooliturismi ja ei kellelegi ekskursioone ikka koos onu iirduminiga nõrgaks Virbol kuuldud etnilist pettust pärinesid ikka jälle hirmin Schmidti kirjutatud filmile filmidele, filmidele, planeeritult, disainitud muusikast ja võib arvata küll, et ega leeki kellelegi kuulajad, kes sul võtnud kasutada tola ühte võimalust tänast eikellegimaad ja siit tulevat häält. Ju tegelikult rohkem veel muusikalist heli tarvitada. Oma peas või ekraanil käima pannud tummfilmid võivad olla ilmsesti mõnevõrra rahunema selle muusikalise filmilik atmosfääriga. Kuigi olemas konkreetsed filmid, kus nad palad Sungu ja fotoonu hirmini esituses kõlasid kunagi võetud kunagi nende jaoks tehtudki all. Eksperiment siis me kaheksanda aasta filmist Messa mille režissööriks oli Reinhard Hoff ja teine 92. aasta linatööst neeger küsse režissööri Reza Wagneri tööst või kasutadalt Rimi huvilised, suurematki hääl, ei kellelegi ma kuulajate hulgas pole kumbagi filmi näinud, nii nagu keegi saate tegija liit, kus need nõustuda taastule eelpool tsiteeritud briki kirjamehe Robbie vangiga, kes on ka imestanud, kuulates Schmidti muusikat. Et diaküll muusikal mõnus, aga kas nad filmid ka midagi väärsel? Hüva, onu Irwin mängib veel edasi koos sõprade seltsi listega ühel oma varasemalt Hänni järgsel sooloalbumil kaheksandateistkümnenda aasta plaadil maske, task ja pala, mille pealkirjast ei oska küll praegu midagi välja lugeda, kõlab see pealkiri igal juhul. Alkuum. Selliseid tehnilisi tegelasi populaarmuusikas selle sõna kõige laiemas tähenduses on piisavalt palju, kes kunagi on äärmiselt olulised olnud, võib-olla hiljemalt avastatud, aga siis, kui hilisema aastane toimunud on teemalised tegelased oma loomingulisest loengust kui mitte kõik, siis väga palju kaotanud. Hirmin perekonnanimega Schmitt, rahvussakslanna sugu, mees, elukoht, mitel, ajukaupa, tänase eikellegimaaga meeleni muusikatunni äravalitud artist. Arvatavasti õnneks lande kunagiste endiste jõuetud veteranide kilda ei kuulu. Šnitti heitnud ühes suhteliselt hiljutises intervjuus aastal 97. Taastad, mis ta veetis hällis, olid tema elu kõige intensiivsem loominguline periood, kõige intensiivsem eluperiood ehk üldse. Sest tegemist ei ole ikkagi seesuguse kommuunina elanud muusikonnaga, kes saabusid kaheksa aastat praegu, et järjest välja arvata tuurid. Iga päev pärastlõunal kell kaks, kolm või neli stuudiosse. Improviseerid krutisid, miksisid kokku kõike seda tolleaegsel tehnikal oma muusikat. Tõndy 10 12 13 14 ning läksid siis lihtsalt ära koju magama. Oh kui ülejäänud korralikud kodanikud läksid aga baitel hommikul kuus, seitse või kaheksa ja nõnda kordasse päevast päeva. Ja seesuguse koosluse puhul ei olnud ehk ime, et känni muusika kosermi Smitiga taastad. Väga tihti võis kõlada kummalise telepaatiliselt kooskõla ja rikulise Fair värgina mille sarnast võib-olla tollest ajast hilisemast kallab tegelikult otsida kell mille puhul hirmus Schmidti osa ei ole põhjust ülearu tähtsustada, tal ikkagi üks võrdväärne komponent selles oli kaunikesti teedrajav väga paljude hilisemate kümnendite gruppide jaoks ka hirmus mitte, on öelnud ka seda, et nii huvitav ja põnev kui aeg pooluka kännis ühel ajal oli ka nagu igal elusorganismil. Sünniaeg eluaeg vananemine ja siis hääbumine. Keminam, aeg, täisleheke kolisid lahku, ehkki nad on edaspidi kahe-kolmekaupa kombinatsioonides üksteise sulalbumitel mänginud ning sellele, mis oli olnud, tulin rõõmsal meelel hüvasti öelda. Miks mitte aru? Meie tänane olu hirmin Etooviskeemist tehti, oli küll väga-väga põnev, aga see ei ole ainuvõimalik viis muusikat luua. Ning seda on ta jõudumööda tõestanud päris mitmetel oma sooloplaatidel ja hulgalisel hunnitul. Filmimuusikaketastel, millest täna mõndagi näidet on kuuldud ja mõnda saab ehk kuulda veel, ehkki võib möönda, et ega kõigil ei pea Schmitt tingimata meeldima. Ja mitte kõik tema tehtu ei pea meeldima, sest on olnud ka ameeriklasi ja britte ja mitte eurooplasi, kelle arvates sees, mis mitte filmimuusika taustaks disainib, on küll kenakene ilusakene, üsna huvitav, aga tihtipeale ka tüütu, totakas ja igav. Olgu igalühel oma mee laseme käima plaadilt kannibalism number kolm, puhuk Hänni, meeste soolotööd, sinna hulgas hirminema valitud ühe Palamis tehtud Smitil ja pruulas põeryl kahasse aastal 81 albumilt Hoiblanet. Kab piiradenoaag on lugu. Kallid kaasmaalased, muusikatunni ei kellelegi ma kuuler kordiga, maa saab otsa igal saatel otsa, lõpeb viimane laul. Laulan kellelegi maal onu hirmilt, kelle perekonnal õnneks mitte kel rahvussaksa sugu, mees, elukoht, mitte loll roopa kutsumiseks olla kaunikesti viguri, Ventlik. Nick. Temalgi saab viimane laul selles saates lauldud ja ei kellelegi, ma on tagasi tulemas ja võib-olla siis minemas Kesk-Euroopast kuhugi kaugemale ja ei ole välistatud, et järgmine kord samal ajal nädala pärast siinsamas eikellegimaal käiakse korraks kummalisi populaarmuusikalisi radu pidi Jaapanis. Nii siis see kõik võib tulla ja me laseme käima viimase laulu, mille saatel keegi liikus, need. Nägemiseni kuulmiseni etes, teiega ei oska öelda muud, kui seda, millest laulgi räägib. Sest mina saan aru, et see laul räägib sellest, et rege rauta suvel.