Lubage mul kõigepealt tervitada kõiki külalisi eesotsas Nõukogude Liidu rahvakunstniku professor Tiit Kuusiku ja Valdur Rootsiga. Ning tänane õhtu külalisstuudio järjekorranumbriga 12 sellega lugeda avatuks kõigepealt lühikene Tiit Kuusiku biograafia sündis ta 11. septembril 1911. aastal Pärnus tisleri pojana. 1930.-le aastal lõpetas ta Pärnu poeglaste gümnaasiumi. Koolipõlves oli tal mitmekülgseid kokkupuuteid muusikaga. Pärast kooli lõpetamist alustas lauluõpinguid kodulinnas, jätkas aastail 33 38 Tallinna konservatooriumis professor arratheri juures. Pärast konservatooriumi lõpetamist võttis osa lauljate konkursist Viinis seal saavutatud esikoht avastele tee muusika teatritesse. Tiit Kuusik on täitnud reaosi Viini rahvaooperis. Aga kas oli riigiteatris esinenud külalisena mitmetes välisriikides ja paljudes Nõukogude Liidu linnades? Sidemed Moskva muusikasõpradega sõlmis ta juba enne sõda. Kogu sõjajärgse perioodi on ta olnud Estonia teatri solistiks ja Tallinna riikliku konservatooriumi õppejõuks. Nagu te ise näete, on need andmed äärmiselt napid, võiks isegi ütelda aukudega. Ja need augud katsumegi siis täna täita. Mul oleks küsimus meie raadiokuulajatele ja mitte nende kõige nooremale põlvkonnale. Kas on teie seas kedagi, kes võib jutustada ja mäletab, millal see aaria esimest korda kõlas? Te ettekandes mitu korda kuulnud, aga viimasel ajal ikka. Aga seda mäletan hästi, kuidas võistlusel esikoha saite liinis siis oli midagi noor ja ja oli väga hea veel sellest. Ja sellepärast see oli esimene eestlane vist, kes nii laulus nii kaugele jõudis. Suurhammustus. Sõnast resekad, wini konkurss toimus 1938. aasta kevadel. Äsja konservatooriumi lõpetanud, ma isegi meenutan kuu päevasel 11. juuli kõivul õnnestus esimeseks tulla ja siis oli selsamal sigarol seal teenid, noh, seal oli ka teisi asju, seal oli veel see Renee aaria maskiballist ja lõnga Vallopaatsetest proloog, kuid kõige suurem süüdlane oli siiski Figaro Figaro ternite Lemikaal ja ka kindlasti siis või on tema kõrval Helmanni? Tead ikka, nii kui suhkrut liiga palju süüdistele pliia mahuseks juba tahab soolast ka sinna juurde. Ja muidugi ma olen Figaro tõesti väga-väga palju laulnud, mitu korda, seda ma ei mäleta, ei saagi öelda. Aga, ja ma ikka laulan teda meelsasti kindlasti ta on üks minu lemmikaaria. Laulu alal oli osavõtjaid 120, nii nagu ma mäletan, seitsmeteistkümnest rahvusest siin oli võistlus nii üldtšempioni nimele tähendab nii mulle võistlust, lisaks oli samateegoloratuur sopran kui tenor iga osavõtja oli teisele võist, läheks ma tõepoolest ei seadnud omale mingisuguseid illusioone. Minu peamine siht oli, see oli ka ühtlasi minu esimene välisreis oli näha ja kuulda teisi lauljaid ja selle läbi õppida. Päris õige närv tuli siis, kui ma oma peamised konkurendid, kaks itaalia baritoni olin ära kuulanud, üks oli neist väga suure häälega ka. Ja teine Tal ei olnud küll nii suur hääl, aga ta laulis väga kultuurselt ja hääl vokaaltehnikaga. Ja kui ma neid ära kuulsin, siis ma mõtlesin, et no oi poisu, nüüd paniga pillid kotti ja tuleb ikka koju minna. Ja vaat siis hakkas niisugune joint, katsume omalt poolt ka teha, nii palju kui ma suudan, seadis omale väga kindla päevarežiimi harjutused ja kõik ja, ja siis ema ei julgenud nendele õhtutele enne seda peamist esinemist isegi Viini imetlusväärseid õhtuid vaadata ega midagi, läksin korralikult õigel ajal magama ja nii siis viin keegi tookord nägemata. Ei, no ega ta ei jäänud, ma ikka enne vaatasin ja pärast kavatasin jälle, aga vaata enne seda kõige raskemad ja niisugust otsustavat momenti siis oligi armas Figaro see poiss, kes mind üles upitas. No siis oli veel tore seik. Ma saatsin muidugi professor Arthurile kohe Telegrami med, tulin esikohale ja pakutakse töölepinguid Viini ja see oli küll nii, et Düsseldorfi ja kus need kõik olid, mis ma pean tegema. Ja sain siis professor Ardaliselt niisuguse toreda vastuse. Õnnitleme. Igaüks on oma õnne sepp ja niisiis jäi mul omal otsustada, kes oli see mees, kes teid esimesena õnnitles. No tookord oli žürii liige meil lauluõpetaja Ludmilla Hellat-Lemba ja meie omadest, tema tema oli ka esimene. Aga enne seda ma olin juba nii mõnedki Ungari tütarlapselt musi saamist. Mul oli niisugune ebadelikaatne küsimus. Kas te koolis olite hea õpilane? No alguses olin kindlasti hea õpilane aga. Kardan, et muusika vist võttis mul kaunis palju aega ära, sellepärast et minu kadunud eesti keele õpetaja August Rööp mingi üks kord laskis niisuguse väljenduse lendu, et nojah, käib suure pilliga ja ei õpi oma tükke ära. Suurest pildist esimene kokkupuude muusikaga ei olnudki mitte suure pilliga tuli väikse pilliga nimelt viiuliga seal Pärnus, kus meni elasime, kõrvalkorteris. Ametnik, kellel oli viiul ja kes seda vahetevahel ikka mängis. Aga ühel õhtul tuli ta koju. Ta oli vist nii-ütelda jooki kasutanud või mis ta oli. Igatahes ta oli niisuguses tujus, et võttis seinalt selle viiuli kaelast kinni ja lõi vastu seina ja minu kadunud isa ostis poolteise hõberubla eest need viiulitükid ära. Kuna tema oli elukutselt tisler, siis võttis ta kätte ja liimisele viiulitükid kokku ja nii sai sellest jällegi viiul. Ja see oli siis minu esimene muusikariist ja ta on mul tänapäevani olemas. Kas seda äkki näha tohib? Võib küll, aga ta on praegu kaunis armetus olukorras, sellepärast et üks keel puudub. Aga igatahes häält ta teeb ja kui oskab mängida, siis ei olegi väga viga. Ta ei olegi muidugi meistripill, minu arvates. Olgugi, et siin sees oli kraavist tradivaarius. Ma tahtsin küsida, nagu te ütlesite, ta häält teeb, olete te selles päris kindel, olete te kogenud ka hiljaku? Selles hiljaku ei ole, pean pattu tunnistama. Aega ei ole, lihtsalt, aga, aga varemalt olen ennast ja oma näpusid sellega õige palju vaevanud. Siis on mul veel üks küsimus. Kas te selle neljanda keele ei võtnud mitte selleks täna õhtuks ära, et mitte meile siin mängida? Ei, seda Batuma hinge peal küll ei ole, aga siis on mul veel üks küsimus. Paga niini mängis teatavasti ühel keelel. Kas kuusik kolmel keelelisa mängida, neile? Ei tule välja enam. Ei ole see, ma oma kõrvad ei kannata neid toonist välja. Nojaa, aga nüüd me ei ole ikka veel jõudnud selle suure pilli juurde, kui ma käisin Pärnu gümnaasiumis, siis Gustav David õpetas poistele seal viiulimängu ja üldse nii keelpillimängu gümnaasiumis oli sümfooniaorkester, kui kooli lõpetas tšellomängija, siis tema ütles mulle niimoodi, et kurat, sinul on ikka suured näpud ja viiulimäng võtab ikka veel aega, sa tahad kangesti orkestrisse pääseda ja et kas sa ei taha tšellot hakkata mängima, mõtlesin, mul ei ole ju tšellot, koolil on tšello ja ja ma ütlesin noot. Aga kus mu viiulimäng siis jääb? Eima viiulitund, annan sulle edasi, aga, aga kas sa ei taha ikka tšellot? Nonii, ta meelitaski mu ära ja ma hakkasin siis tšellot õppima ja siis kadunud isa tegi mulle tšello ja siis oli mul ellu ka olemas. Ja nii ma käisingi suure pilliga siis hakkasingi laule õppima. Laulu õppima hakkasin ma Pärnus oli 3000 963. aastal astusin, sügisel astusin ma konservatooriumis oli üks poolteist aastat BM last, siis ma läksin kohaliku lauluõpetaja Helena Rebase juurde ja palusin oma häält proovida. Ja see proov lõppes siis sellega, et ta määras mulle tunnid. Ja ma hakkasin nii süstemaatiliselt tööd tegema. On teil meeles kustil üldse see esimene kordse hääle tegin, tegemise mõte tuli meil kodus, lauldi palju, isa olevat kauges nooruses küll mänginud seda bajaani või tehnikat, nagu ta nimetati. Ja poisikesena ta oli isegi viiuli teinud omale minu eluajal nad mingisugust instrumenti otsekohe mänginud, aga laulda armastati palju ja pühapäeviti tuli meile tihtipeale külla üks poissmeest onu tähendab isa vendadest kes ka armastas laulda ja nii siis aeti juttu ja vahepeal tehti laulu ka ja ja sealt minul ka tekkis niisugune ja kooris laulsin kooris olles juba mul nii, tekkis oma niisugune mulje, et ma saan nagu kõvemini laulda kui teised väga-väga paljudel noortel on just see niisugune häbinud, kardavad oma häält, ei julge, ega teil teil oli selles mõttes hoopis teistsugune õhkkond. Üks asi oli vist see küll, et tol ajal ei olnud ju raadiot. Tänapäeval, mis sa iseennast vaevad, kui masin, kuusik, tuleb meil külalist stuudiosse, laulab. Nähtavasti inimestel oli siiski tarve ennast väljendada ja seda nii nii tehti. Nüüd ma segasin vahele nüüd nüüd sinirebaseõpetaja rebase juurde ja ja tema juures ma siis õppisin. Jah, nii poolteist, umbes poolteist aastat. Meil oli küll niisugune plaan alguses, et ma õpiks nii kogu aeg tema juures ja püüaks siis eksternina lõpetada konservatooriumi. Kuid ma hakkasin siiski ise varsti aru saama, et ta on oludes ei ole võimalik kõike neid aineid õppida, mis konservatooriumis kõik õppida. Ja hakkasin siis vaatama, kas ma saaks konservatooriumi, vaata esimene samm selleks oli siis kohtumine professor Arthuriga. Ega see mul nii lihtsalt ei läinud, tähendab, no laulupeo aeg, eks tal oli ka palju tegemist ja kus oli, igatahes ma käisin ja käisin ja ikka sisse ei saanud, aga ma jonni ei jätnud. Igatahes kuues kord oli siis, siis ta avas ukse ja kuulas minu soovi ära ja palus mind kohe siis lähme klaveri juurde ja tegime siis hääled ära ja ta isegi tegi mul väikese nisuse musikaalse katse ära kõik, mis, mis tarvis, on. Mulin ja ütles, et sügisel tuledega õppima ja muud midagi. Mida te laulsite kodumaal tähendab pärast Saksamaalt tagasitulekut kõige esimesena Tallinna laval? Kui ma õieti mäletan, oli see Jeletski Padaimates, väga tore oleks kuulda praegu mõnda laulu just sellest perioodist, millest, millest seal juttu oli. Esimene osa oli siis tore toorkarminist. Seda küll ja noh, võib ju ka. Jaa. Laval ei anta midagi, ainukene asi, mis ainukene ooper, mis ma siiamaani mäletan, kus midagi antakse, sümposka. Toskas on samuti seal, nendes Karafinides on limonaadi. Ja ükskord ma olin nii kergemeelne, mul oli kange janu. Ja panin nii. Tähendab, võtsin väikse konksukese ja maadlesin pärast sellega, et saada uuesti häält kõlama. Veelgi enam. Ja ükskord oli mul veel niisugune asi Hiina reisil, seal ei antud Te limonaadi, vaid nuh igal pool Hiinas pakutakse ju teed ja seda rohelist teed. Ja ma ei teadnud seda lihtsalt ja ei tulnud selle peale, et see roheline tee on. Seal on palju parkhapet sees. Ja jõin jah, väga meeldiv. Ja lähen teist osa laulma kahe kontserdiosa vahepeal. Kuidagi ta hääl välja tulla, enam kinni raski, mis lahti on? Ma olen täitsa paanikas, alguses esimeste lauludega noaga, siis ikka pikapeale hakkas jälle, hakkas jälle minema. Mis asjad need üldse on, mida lauljad endale lubada võivad? Alalõpmata käivad nemad sallidesse jagalossidesse pakitult. Ei vaata nemad ühegi baari ukse poole mida nad üldse endale lubada võivad. Peaaegu kõike. Praegu just kuulsime nupulianu parkhapet ei või. Ja räägitakse niimoodi haput igasugust enne laulmist, nagu räägitakse nii Holongi kodus niisugune menüü, kui etenduse päev on või kontserdipäev, siis kapsaid lõunaks ei, ei taha. Ja pähkleid ja kus on palju niisugust ekstra aktiivseid õlisid mis ila nahad kuidagi üles tursutavad. Aga muidu, muidu olete ikka inimesed nagu teisedki ausunga. Aga võib-olla teil on just mingisuguseid selliseid erimõnusid, millega lauljad ennast vormis hoiavad? Ma ei tea, röövitakse kõiksugustest asjadest, aga mis minusse puutub? Minul ei ole mingisuguseid erilisi muna, ma ei joo enne esinemist ja ja seda Termusega kohvi mul ka kaasas ei ole. Ja. Aga mis seal siis on? Huvitav, kas mõni osaleja niisugune olemas, mida te siiani ei ole saanud laulda ei ole võimalust olnud, aga te kindlasti tahate veel seda lauda? Kindlasti on ooperiliteratuuri onju võrdlemisi rikkalik ja ja paljukest mina sealt olen ära laulnud. Umbes üks, 40 osa. Tahaks tahaks küll. Aga mis see just konkreetselt peab olema, ma ei oska nüüd neid on, on päris päris mitmeid kohe. Nii Itaalia ooperiliteratuurist kui vene ooperiliteratuurist ja ja meie omi. No nüüd ma vist enamikus olen laulnud kõiki. Me oleme siin omas teades väga vähe mänginud Wagneri ainult ühe Ooperi, Lendava hollandlase, nimelt aga vanglale on suurepäraseid baritoni roll. Samuti moodsamast ooperiliteratuurist. Meil kahju on suur niiütelda vajaka. Nüüd on ettevalmistusel poogia pess vaatama, võib-olla mul õnnestub seal ka midagi teha. Mind isiklikult huvitavad rohkem niisugust osad, milles oleksid Ta lihtsalt laulda ja mängida. Nii et mulle meeldivad muidugi rohkem, siin vist ei ole raske ära arvata, kes teil on siin kõige südamelähedasem ja seda võib-olla küll poris paaris ja jäägu ja ja ma ütleks ka. Seal ju palju laulda ei ole. Ja nii kaua, kui sa laval oled, ei saa hetkekski lasta ennast nii-ütelda. Lõdvaks tuleb ka sõnadeta mängida. Jaa. Armunud. Toona. Negatiivseid osi on huvitavam mängida, seal on palju rohkem värve ja nii ja no üldse ühesõnaga kõiki neid hulle karakterid välja tuua, see on huvitav, palju huvitavam kui ühte siledat poissi mängida ja laulda. Räägitakse küll, et oligi vist kuulus filminäitleja Jennings, kes ütles, et temasse tema iseloomu jääb igast osast midagi püsima. Minagi püüan ennast sellega lohutada, kui ma vahest võib olla võimatu, olen, et no kogu aeg tuleb mulle võimatuid osi mängida, ega midagi, jääb juba külge. Kui halbade osade mängimisel peakski midagi külge jääma, head osad tasakaalustavad. Ja jääb ikka inimeseks samaks. Olgu see teile siis lohutuseks ooperis Sa oled üks ja teine vaheldumisi annavad teatud puhkuse siis veel laiemas mõttes ooperimuusika ja kontsertmuusika. Need annavad ka väga suurt vaheldust ja nii-ütelda puhkust ja naudingut, teisest küljest täiendavad 11 kontsad palade juures vajalik palju detailsem väljatöötlus ja läbi töötus. Kui seda õieti ooperis saab teha, sellepärast ooperis on ju noh, seal on lava, oma nõuetega on dekoratsioonid, on orkester vajadus ennast tingimata ka kuuldavaks teha, saalisistujale. Ja siis on seal natukene võib-olla veidi see ei peaks küll nii olema, aga kahjuks meie ooperis ta paraku tihtipeale kipub nii olema, et väga peen musitseerimine ei ole nagu võimalik. Aga kontsertlaval on see täiesti võimalik ja vajalik. Kas teil on meelde jäänud, milliste lauljatega te olete, ütleme, kõige paremini sobinud laval koos mängima nii meie näitlejate hulgast kõige külalisesinejaid Estonia laval? No omal ajal, kui Martin taas oli veel teatris, siis üks paremaid sobimisi oli meil Boriss Suiski, no üldse me sobisime nii-öelda hästi omavahel, nii kui kolleegid ja ka töös. Aga siis viimasel ajal ja külalistest võib-olla üks niisuguseks eredamaks mulje jääks mulle andmiseks Tosca etendus, millisel laulis Pariisi grand Opera solist kastelli. Ja see oli huvitav, sellepärast, nii mulle kui ma sain aru ka temale. Et me kumbki ei teadnud, mis teine võtab laval ette, olgugi me proovi tegime, aga see proov, see oli kõik nii pealiskaudne ja ja see oli väga huvitav, ei teadnud, kuidas, kuidas teine nüüd kavatseb mängida ja vot nii kukkus kõige paremini välja värske värske looming otse kaeni. Kui te olete näiteks ise külalisetendusel, kuidas on see enesetunne lülitada teise kollektiivi, ainukesena? Ei ole viga monarhia, selle osa alguses oli muidugi veider aega vähemalt ära tean ukse, kust ma sisse pean minema ja pärast, kus ma välja saan seal juhtub, ühesõnaga, et, et kõigepealt lavale saaksid särada. Mul oleks üks küsimus laval olemise kohta, aitäh, Teil on ühesõnaga kontakt oma partneriga, see on üks liin, võib-olla on teil isegi aega mõtelda seal hoopis kolmandaid asju veel ja siis milline on kontaktteatris publikuga, kas tunnetate ka kogu aeg publikut ja kuidas tunnetate? Ehk kolmandat asju mõelda ei või? Sellepärast et publik saab aru kohe. Ja ja siis nad ei lase ennast enam kaasa tõmmata. No eks muidugi ma ei ütle, et see absoluutne on üks ja teinekord peavikanis tehnilisi küsimusi mõtlema ka üldiselt ei või siiski sellepärast et publik on väga-väga tundlik, märkab otsekohe, kui sa tema nii-ütelda otsast lahti laseb ja siis on juba raske tagasi saada neid, nii. Mina kujutan ikka kogu aeg niimoodi ette, et no on ju, tähendab muidugi operetis ja on niisuguseid momente ka, kus tuleb võib-olla nii publikule mängida, aga enamuses ma kujutan ikka nii ette, nagu ma oleks ühes toas, millisel puudub neljas sein, tähendab, see sein, kus istub rahvas ikka suhtlen oma partneritega ja nende esemetega asjadega, mis seal on. Ja kui hakata saali vahtima, vot siis on otsekohe aru saada, ei ole nagu asja juures enam ühti. Dirigent varastada ikka küll, nüüd dirigendi tuleb vaadata ja, aga see ei ole ka mitte väga ilus, kui seda nii avalikult teha. Kui ma ei eksi minuga? Ja mammut. Ütle mulle, kus on peidus tütar. Nii. Kallas siis. Esimest korda teatrisse tulijaid tavaliselt väga häirib see, kui surma saanud tegelane pärast ilusti kummardama tuleb. Aga kui teie oma rolli väga sisse late, kas teid ka häirib, kui pärast aariat tegevus läheb edasi? Aplaus äkki 14 seinast sisse, red. Mis ta seal nüüd häirib, aga me ei tohi seda mitte toimite maast üles tõsta, jää kummardada ja seda aplausi vastu võtta. Ja see oli samuti seda ka, kui megi ära surnud ei ole ja kui aplaus tuleb ja nüüd need kummardus teha ja siis jälle uuesti omasse rolli minna. See on muidugi täitsa lubamatuse. Pretis on asi jälle teine, mis ma eile õhtulgi laulsin miiniverd ja kui ministri laulu peale oli aplaus, siis seda ma võisin vastu võtta, sest see on niisugune number, seal me peaaegu peaaegu jõudsime. Teatrianekdootide tähendab, see on üks anekdoot riik, mis on tõesti tõestisündinud lood.