Tere, kõikidele tegija saate kuulajatele. Vikerraadiole soostus intervjuu andma Kirjanike Liidu romaanivõistluse värske võitja diaArmin Kõomägi. Palju õnne veel kord, Armin Kõomägi väga hea soorituse eest romani võistlusel, suur tänu ka minu poolt. Igal pool öeldakse teie kohta, et olete edukas ärimees ja kirjanik, aga inimesed päris täpselt ei tea, millises ärivaldkonnas te tegelete. Kas te räägite meile sellest pisut, palun? Ja võin rääkida küll. Ettevõtluses olen siis tegelenud aastast 92, alguses palgatöötajana 93. aastal ma tegin oma tänaste partneritega meie esimese firma, mis töötab siiamaani. Mis on logistika, firma Smarten. Ja rohkem me olemegi tegelenud kaubanduses, et meiega on seotud olnud ja osaliselt praegu sellised firmad nagu Bauhof ja click ja säästumarketi, lõime meie kunagi, aga see nüüd mitu korda omanikku vahetanud. Kinnisvaraga oleme tegelenud ka toitlustuses, oleme kätt proovinud, ebaõnnestunult küll. Ja, ja niimoodi kuidagi on neid ettevõtmisi, millega me praegu seotud oleme, on, on mitmeid. Mis teid käivitab äris? Ma arvan, et see, mis mind käivitas kunagi, kui me alustasime, see, mis täna käivitab, on väga-väga erinevad. Täna, kui ütleme, kaalume mõnda uut ärisse sisenemist, siis tööna reaalselt mõtlema kuidagi niimoodi, kuidas ei ole mitte meile kui aktsionäridele üksnes hea, vaid kuidas see on hea inimesele, miks mitte. Miks mitte Eestile, Eesti ärile näiteks kuidagi veis on suurema koha sisse võtnud selline väike patrioot. Hea oleks osaleda ärides, mis on ekspordivõimekad, mis aitaksid Eesti tuntusele maailmas kaasa, see asi peab olema hirmus suur, mida tehakse, aga ta võiks olla omas valdkonnas kuidagi selline silmatorkav ja ütleme, et see on see, mis meid täna tõesti äris üles krutib, et kuhu me võiksime säravate silmadega minna. Mis on järgmine asi, mis teil paneb silma särama? Äris, ja noh, me oleme eelmine aasta. Me ühinesime sellise seltskonnaga, kes arendab välja elektrilist kuidas ma ütlen, motorollerite ja selle turg on globaalne, et see on selgelt tehtud sellise suunitlusega, et suurlinnad kogu kogu planeedil leiaksid endale tarbijaid ja aitaksid nõnda ta seal ka teatud selliseid keskkonnalaadseid probleeme. Nii et see on see, mille pealt me nagu ütleme, mis meil täna kuidagi eriti erutav, et kuidas selle projektiga läheb, et kas õnnestub või mitte, mis seal riskid? Riskid on eelkõige rahalised riskid, et seal au ja selliseid asju mängus tänapäeval minu arust äris ei ole. Vähemalt selle projekti puhul mitte, aga seal on eelkõige see, et kas kas see õnnestub või mitte. Kui ei õnnestu, siis investorid kaotavad raha. Te olete ühes varasemas intervjuus väga tugevalt toetanud rahvusliku kapitali, et kui siit tsiteerida, siis te ütlete, et rahvuslikul kapitalil on visioon ja missioon ei ole täita eesti soost kapitalistide taskuid vaid domineerida kohalikus majanduses, eksportida eripära, aidata kaasa meie kultuurikuvandiloomele piiri taga. Rahvuslik kapital ei koondu ühtedesse kätesse, vaid jaguneb paljude tegijate vahel ja seetõttu peab kaasa aitama ettevõtjate positiivsele Hiibele. Tehke oma juhtkonnast kaasaktsionärid, aidake kapitali paigutusega noori alustavaid ettevõtteid. Siit kumab välja seep, et te justkui ei toetaks seda Eesti äri põhimantrat, et rahal ei ole rahvust ja kapitalil ei ole kodumaad justkui ujute vastuvoolu. Miks. Ei toeta jah, ma ei tea, see on mingi selline ilus sõnakõlks, mida on mugav olnud kasutada aastad, et raha ei ole kapitali, kõik teavad, et rahal on kapital. Kapitalil on rahvussellest, me rääkisime, vabandust, et kui täna hakata näiteks müüma Eestis mõnda suurt ja olulist ettevõtted, siis on hästi suur vahe, kas müüa Vene investoritele või näiteks Saksa investoritele. Minu arust mitte kellelegi ei tekkinud küsimust et rahal on tema päritolu ja sellega seoses ka mingi sellised iseloomujooned nii-öelda. Minu arust nagu selgemast selge. Aga mulle tundub, et siiski mitte kõikidele. See ei ole minu asi kõigile kõike selgeks teha. Te olete väga palju kirjutanud oma juttudes, novellides, romaanides Eesti ärielust. See hea firma, mis kirjeldab seda, kuidas 1990.-te aastate Viru ärikatest said aegade möödudes lugupeetud pankurid kas see on elust maha kirjutatud? Ei ole väga tähendab, et kindlasti on seal mingisuguseid seiku, mida ma olen omal nahal kogenud aga ma ei ole ise kunagi Viru ärikas olnud ja mul ei ole ka lähedasi, ütleme, sõpru-tuttavaid olnud, kes oleks olnud Viru ärikas. Nii et see on tulnud lihtsalt kuidagi välja mõelda või siis usaldada legende, mis on neis tekkinud. Ja ega mu eesmärk ei olnud dokumenteerida midagi, ma ikkagi kirjutajana ja mulle meeldib fantaseerida. Mulle meeldib seda teha üsna vastutustundetult, et, et minu jaoks ei ole, ütleme sellised faktid liiga tähtsalt kirjanikuna. Mul just meeldiks, kui kui neid fakte saaks, nagu ma ei tea, kuidagi lollitada või nendega mitte liiga tõsiselt ringi käia. Ja ka see hea firma kubiseb sellistest asjadest, jah, ma olen mingisugused postamendid võtnud ja hoidnud nendest kinni, näiteks, et mis aastal börsid kukkusid ja mis põhjustel ja loomulikult nii hulluks see kirjatükk pole läinud, et ta nagu kõik pea peale keerab. Aga jah, ma arvan, et selle raamatu, võib-olla ka üks selliseid suuri mõtteid minu enda jaoks ja mida ei ole eriti välja toodud minu arust arvustustes, on see, et kui palju sõltub juhusest ja õnnest, et nii-öelda tippu ei jõua alati need, kes nagu kuidagi inimlikult vääriksid sinna jõudmist vaid võttis sealt tänu mingisugustele juhuste kokkusattumisel jõutakse tipp või mitte, ainult äris, ma arvan, et kõikides valdkondades, ka kirjanduses Kas vastab tõele, et ei ole sündinud Eestis? Ja ma olen Moldovas sündinud. Mis see annab teile rohkemat? Kas maailmanägemist, mõistmist, teiste inimeste mõistmist? Mingil määral küll, kuigi maailm ei koosne ainult Eestist ja Moldovast, eks ole, aga aga mingil määral kindlasti. Kuna mu ema ei ole rahvuselt eestlane, siis mul on jah, mingi mingi arusaamine ka mõnest teisest rahvast. Kuidas nemad mõtlevad, kuidas nemad elavad, mul on ema näol väga hea näide sellest, kuidas inimene tuleb siia 60.-te lõpus ja vaikselt nagu eestistub, ma arvan, ta mõtleb ka eesti keeles. Kuigi, kui ta siia tulid, ei osanud sõnakestki eesti keelt rääkida. Nii et sellised asjad on mul olemas. Et jah, selline sajaprotsendiline eestlane ma ei ole, kuigi ma pean ennast eestlaseks, aga mingi osa minu isiklikust ajaloost ja genoomist ikkagi pärineb kusagilt mujalt. Te olete lapsepõlves olnud suviti palju Moldovas. Kas just palju, aga, aga jah, kuni kuni selle ajani, kui ma hakkasin purjetamistrennis käima, siis enam ei olnud võimalik, nii et ikka päris mitu suve. Nii te olete ka käinud seal. Käisime mõned aastad tagasi perega ühe sugulase pulmas ja muljed kehvakesed ausalt öeldes, et kuidagi viril on see elu seal ja ma ütleks, passiivne pessimistlik paigalda ammu. Et ainus, mis on järgi jäänud, mida mina mäletan lapsepõlvest, on külalislahkus, mis sellistes riikides tavaliselt on ja kultuurides head toidud ja nii edasi, aga üldiselt jah, vaadata, kus on meie maa ja meie inimesed ja kus nemad on. Et noh, siis hakkab kohati vaata kahjugi neist. Aga nad on ise oma saatuse sepad ikkagi keegi ei ole neid sinna lükanud. Kui me tänapäeval ajalehti loen, siis näen ma seal pidevalt sama etteheidet Eesti kohta, et eesti tammud paigal, kuidas te seda toimub? Noh, kindlasti on arengutempo on raugenud ja noh, need, kes tahavad lohutada, ütlevad, et üldse kogu maailm tammud paigal, kui mõned mõned Aasia riigid võib-olla välja arvata või. Aga teeb küll murelikuks, võib olla. No ma ei näe, et meie ütleme ettevõtluspaigalda ammuks või näiteks meie kirjandus paigalda ammuks või meie kunst paigalda ammuks või meie kultuur laiemalt paigalda, ammuks, ma usun, meie kultuurile on üsna head ajad ikkagi. Aga mis, kus me seisame, natukene, on riigi juhtimine, ma arvan see väike riik, mis meile antud on, ta võimaldab niivõrd palju rohkem dünaamikat, kui me täna näeme. Sellest on kahju, kui me ei suuda seda ära kasutada, kivistama kuidagi riigijuhtimises mis algab erakondadesse, algab suurematest erakondadest. Mulle tuleb meelde, et 30.-te aastate teisel poolel oli Eestis täpselt samasugune seis, et kõiges süüdistati erakondi, seda lõputut lehmakauplemist ja kokku leplust. Kas me oleme samas seisus? Vot ei mäleta, ma sündisin 69 aga ei saa kogu aeg kõiki teisi süüdistad, need erakonnad on meie häältega Toompeal, et kui meile see sobib, me anname oma hääle neile, siis kõik niimodi jätkubki. Okei, me nägime see kevadkahte uut erakonda riigikogus, ma arvan, see mingisugune märk. Saame näha, et tegelikult ma arvan, et igaüks peaks tegema iseendaga, et ei ole niimoodi, et et erakonnad on kuidagi sätitud seda maad juhtima järgmiseks sajandiks ja meil pole siin mitte midagi kodanikena ka teha, et, et kindlasti on. Kodanikuühiskond nõuab koolitamist. Jah, inimene peab ise ka seda tahtma, et et ei vajuks sellises mugavas kirevasse meelelahutusmulli, et mis, mis paratamatult vormib meie ajusid ja mitte paremas suunas, ma arvan. Ja nagu sellises olukorras ongi lihtsal inimesel väga lihtne teha väga lihtsaid otsuseid mida mõjutavad väga lihtsalt plakatid. Ja kui selle taha nagu ei näe, ei viitsi mõelda, ei viitsi analüüsida. No siis ongi tulemus käes, et siis siis lähevad asjad käest ära, kivistuvad mingisugused süsteemid, et ei ole nagu nõudlust. Uute uute dünaamiliste arengute järgi. Peame ise nõudluse tekitama kodanikena. See nõuab ränka mõttetööd ja, ja analüüsi, aga enne kui me läheme teie kirjandusliku loomingu juurde, mida on ju ka iseloomustatud kui, kui meelelahutusega pikitud ja kergesti loetavat. Ma võtaksin ette veel ühe teie teise teksti ja see on minu äri, 10 käsku. Siin on tõesti need käsud ja need on ka natuke lahti kirjutatud, võtta vastu uus, ära tee midagi vaid raha pärast tekita ühine intuitsioon. Kui partnerlus ei tööta, ära venita selle lõpetamisega, ära karda juhtkonda vahetada, sea endale eesmärgiks vaba aeg teemaailm paremaks. Kui te nendest valite mõne, mida te tahaksite kuulaja jaoks pisut laiendada ja selles ei ole ju midagi midagi. Meelelahutuslikus on pigem niisugune elufilosoofiline tekst, ärifilosoofia. Millise punkti te tahaksite nende hulgast valida? Noh, ma ei tea, kui ma seda praegu kuulan, siis mulle tundub, et ma olen mingisuguse magusa juhtimisõpika otsa sattunud, et ma tõesti ei usu, et need on minu suust tulnud, need asjad aga aga ju siis kunagi on noh, mulle mulle tundub, et et laiemalt võttes ma propageeriksin seda, et inimene leiaks endas üles nagu selle tee ikkagi, mida ta tahab teha. Et ta jumala pärast nagu ei hakkaks tegema mingit asja nagu valedel eesmärkidel. Et näiteks raha pärast midagi teha. Aga samas, kui nagu raha on selline läbimõeldud eesmärk, siis, siis miks mitte, et mul on raske niimoodi mõeldud, teid on nii palju õnneni ja rahulolu, et ma ei taha kuidagi asetada ennast mingisugusesse õpetaja rolli, et see ei sobi mulle. Ja ma arvan, et see on üldse selline väga, väga kahtlane, väga kahtlane asjata õpetada kedagi elama. Aga see maailma päästmine, kelle käest me seda maailma siin ikka päästeamet, ma arvan, et kui aknast välja vaadata mida me siis näeme, et lõpuks, kui me nagu ise hakkama ei saa, siis maailm taastab ennast ise. Et nii lihtne see tegelikult ongi. Siin Eestis ei saa sellest aru, aga kui ringi sõita maailmas siis mul tuleb ikkagi väga sageli tuleb selline masendus peale, et kui kasvõi lennukiga üle Euroopa lennata, see maa on üles haritud, see on nagu ristsõna. Et seal ei ole loodust enam, alpides on natukene metsi, aga tegelikult väga ei ole ja ja noh, ma ei saa sellest ümber, et nad kogu aeg tuleb, selline mõte pähe, et meid on liiga palju ja keegi ei reguleeri meie arvu, et meie siin laseme metssigu maha, sest me leiame, et neid on liiga palju. Aga see, et meid endid liiga palju on, et sellest ma aru ei saa ja noh, need, kes saavad aru, neid on vähe. See on ebapopulaarne teema. Ja kuidagi sealt tulebki, et no kes peaks päästma, et kelle käest, et ise ju kõike seda teeme. Praegu on jah, väga lihtne kuidagi pessimismi langeda, aga kes teab, võib-olla võib-olla tulevad muutused läbi läbi valu näiteks noh, valu on ikkagi võib-olla veel liiga vähe maailmas. Et peaks tulema rohkem valu. Äkki siis jõuab see mõte nagu rohkematele pähe, et me peame tegema natukene suuremaid muutusi üldse maailmas. Kui me räägime inimeste arvu reguleerimisest, siis läbi sajandite on seda teinud epideemiad, sõjad. Ja ebaviisakas oleks tänada neid selle eest, aga niimoodi on läinud. No ma arvan, et edasi peaks inimene ise sellega tegelema. Inimene peaks mõtlema välja, palju see planeet kannatab ja siis võtma vastu mingisuguseid otsuseid. Hiina on ju tegelikult võtnud otsuse vastu, tema piirab oma rahvaarvu kasvu. Võib-olla hakkas seda liiga hilja tegema, aga tema teeb seda. Te olete väga palju reisinud Aasias, Aafrikas, Ladina-Ameerikas, Antarktikas käinud Põhja-Koreas, mis on olnud suhteliselt suletud. Kas teile mida te sealt kõrva taha panete? Aina enam seda, et kõige ilusam koht maakeral on Antarktika, seal on vähe inimesi. Et seal on, on tunda, kuidas loodus saab ilma meieta väga hästi hakkama. Tegelikult meid ei ole vaja. Ise oleme kuidagi mõtlemas ja võtmas sellist seisukohta, et me oleme kõige tähtsam liik siin planeedil. Aga mida rohkem lähed sellistesse kohtadesse, kus on ülerahvastatus? Seda rohkem kuidagi tulevad just pessimistlikud mõtted pähe, seesama, mis me just rääkisime, kõik, et miks on nii läinud. Et mida kõrgemalt, seda kõike pildistada ja filmida ja vaadata siis nagu tundub, et see on üks hullumeelne liik, kes niimoodi sigiv ja niimoodi käitub. Väga head on ju? Kindlasti olete näinud, et filmis sam Saara ja Baraka, et seal pole mitte ühtegi sõna nendes filmides ja ometi on seal kõik kirjas öeldud. Antarktika köidab teid rohkem kui New York ja Los Angeles. Mind linnad tegelikult ei köida. Kas on tunnete kaotate iseenda rahvamassis? Selline tunne tekkis ükskord Tokyos, aga nagu see ei ole see, et ma ma ei tunne inimesena linnade üle uhkust, et keegi ütleb, et oo, sel ajal 30 miljonit linnas mahla nagu peast kinni 30 miljonit inimest kuskil linnas, et minu jaoks on see nagu peavalu, et mitte saavutus. Kindlasti on toredaid linnu, kus võib aega veeta, aga, aga üldiselt niimoodi linnast linna sõita ja tunda ennast laheda maailmakodanikuna kuidagi see ei ole minu moodi. Mis sellest purjetamisest sai? Purjetamine lõppes ühel hetkel ära ja tänaseks on selle kiiluvees selline tore hobi nagu purjelauaga sõitma mina, mida ma iga suvi harrastama. Mul tekkis see küsimus siis, kui ma mõtlesin meie ümber maailmapurjetajate peale, et meri ja ookeanid on ju see, kus inimesi harva kohtab, et kas ei oleks võinud teid Aitäh, ma ei ole selline põgeneja, tundub, et ikkagi, et jah, loksumine ka hästi ei sobi. Missugune inimenegi, keda te armastate? Kui te ütlesite, et inimesi on liiga palju ja mida rohkem neid on, seda, seda raskem on võib-olla iseennast üles leida. Nii, ma sain aru, missugune on see inimene, kellest lugu peab. Keda te hind? Inimene, kes mõtleb? Inimene kes teeb kuidagi intuitiivselt heal ja kurjal vahet. Inimene, kes ei piiritleda oma elu nagu talle antud aastatega, vaid saab aru, et ta on tegelikult üks väike molekul pikas ajareas. Ja meie vastutus ei lõpe meie eluga. Inimene, kes hoolib oma lähedastest keskkonnast loodusest, kõik need ilusad sõnad. Kas te jälgite inimesi väga tähelepanelik? Kirjanikuna on selline komme jah, kuidagi välja kujunenud, et mul on selline tunne, et mida rohkem ma kirjutan, seda vähem ma räägin. Et kui ma siis parasjagu ei räägi, kui teised inimesed kõrval räägivad, et ega ma siis ennast välja ei lülita, et ma siis vaatan, kuulan, poetan mõne sõna sekka ja ja ilmselt siis nagu talletab midagi endas. See paistab teie tekstidest välja, et jälgite ilu tähelepanelikult, karaktereid näete tüpaaži, panete nad tegutsema. Aga mulle tundub, et siiski see, see on teile nagu igav või üksluine, siis te keerate niisukese vindi peale, et, et viite kas ulmelisse või, või reaalses elus täiesti ette tulematusse olukorda, et, et te teete selle asja enda jaoks mängulisemaks ja huvitavamaks ja lugejale tõenäoliselt ka. See võib tuleneda sellest, et mul on väga meeldinud muinasjutud, Ma võin Brauga muinasjutte lugeda, et ei ole mingit probleem, kuigi ma ei mäleta, millal viimati seda tegin. Aga jah, niisugune nagu puhas sajaprotsendiline realism, see kuidagi nii väga ei köida, kuigi ma usun, et mul on ka selliseid lugusid, kus kus ei toimu mitte midagi müstilist. Aga jah, et ma arvan, et seda me näeme iga päev enda kõrvale, aga samas on ka võimalik iga päev endale välja mõelda mingit sellist nagu arusaamatut asja, kui lihtsalt jääda mingit sündmust, mingite inimeste kellelegi käitumist natukene kauemaks vaatama. Kui seda on tavaliselt kombeks, siis võib-olla hakkadki juba nägema midagi, et mis selle taga võib olla, mis selle sees võib-olla siis su oma fantaasia võib-olla toobki noh, mingisuguseid selliseid pilte sulle silme ette. Et kui sa seda teistele Räikest, teised ei usuks seda. Mõnikord mulle tundub, et, et keerate selle vindi peale, sellepärast et elu on muidugi liiga igav. Kuidas lugejad on teie teoseid vastu võtnud või kuidas nende vastuvõtt on teieni jõudnud. Ma ei arva, et elu on igav, et ma isegi ei tea, mis asi Nigavlemine igalemine on minu jaoks suhteliselt selline positiivne asi, et, et kui ma näiteks ütlen, et ma praegu igavlen, siis, Ja see on väga hea, et aga väga tore on kogeda iga olemist. Aga ma usun, et igalühel läheb ruttu üle, et ikkagi millegi jälgimiseks ja nii edasi ja jälgimine ei ole kunagi igav minu jaoks. Ma pidasin rutiini silmas rutiini ja rutiinidega, nii ja naailma rutiinideta oma oma elu päris ette ei kujutaks, et võib olla. Minu elu ongi kuidagi selline, et teatud rutiinselt verstapostide vahel meeldib tekitada. No mitte päris kaost, aga mingit sellist segadust. Aga pärast segadust tahaks jälle ilusti laua puhtaks kraamida, et kõik toimiks, teha hommikuvõimlemine korralikult, eks ole, käia jooksmas ja siis tekitame jälle natukene segadust. Päris kaose inimene ei ole upuks ka vist ära sinna lihtsalt. Kuidas lugejatega kohtamas käite? Olen ikka käinud? Jah? Ja kuidas nendega on, kui ma alustasin, siis oli võib-olla kõige üllatavam mulle see, et peamine vastukaja tuli vanematelt daamidelt ja kuna mu raamatud olid suhteliselt sellised naturaalsed oli ka sellist nagu kuidas ma ütlen nagu mitte rõvetsemist, aga otsese keele kasutamist ja mitte vähe. Ma ei teagi, miks alguses niimoodi oli siis daamid olid need, kes patsutasid õlale, ütles, et jaa, väga huvitav, väga põnev lugemine ja see oli mulle nagu üllatav. Ma ei uskunud seda, et see nii võiks olla. Aga praegu ma ei tea, ma arvan, need daamid on ikkagi alles veel kõik. Ja igasuguseid lugejaid, onu, noori, vanu mehi, naisi, et ma ei oskaks küll öelda, et minu lugeja kuidagi teistsugune kui teised lugejad. Aga kas te peate silmas kedagi, mingit lugeja gruppi, kui te kirjutate või te kirjutate lihtsalt nii nagu te tunnete, et on õige ja siis on lugeja asi, kas ta ostab ja loeb või ei loe. Ma ei pea üldse lugejat silmas täitsa ausalt kohe kui ma kirjutan, et ma naudin väga kirjutamist. Ja kui ma ei naudiks seda, ma ei kirjutaks üldse, ma olen selles täitsa veendunud, ma ei kirjuta kellelegi teise jaoks. Et see on minu jaoks selline väike väike sisemine teraapia. Kui sa kirjutad, siis sa ei suhtle samal ajal kellelegi, kas suhtled iseendaga, otsida endas midagi? Ükskõik olgu see kasvõi mingi sihuke kergem kirjutamine. Ja, ja siis ongi, et kõige parem hinnang tuleb iseendalt, mis ei ole kindlasti alati adekvaatne, aga kui ma jäälooga rahule, siis seda lugu keegi ei näe. Kui mitu korda te kirjutate oma tekstid ümber? Muudan vähe, aga, aga ma võin suhteliselt pikalt võttetaile viimistleda. Aga kompositsioon on positsiooni, ei muuda, ei, ei ole valmis. Kui ma esimest romaani kirjutasin, siis ma kogenematuses tegin tagantjärgi võin öelda sellise vea, et ma nägin väga pikalt vaeva kompositsiooniga ja kirjutasin selle nii-öelda kompositsiooni või siis lühiversiooni sellest peatükkhaaval endale valmis. Ja kui ma hakkasin pärast nagu päriselt siis liha luudele kirjutama siis see oli üsna vaevaline ja ma ütleks ka igav, sest mul oli kõik selline. Loovtöö oli enne kuidagi ära tehtud. Nüüd viimased kaks romaani, ma olen kirjutanud ikkagi niimoodi, et et ma väga täpselt ei tea, kuhu ma välja jõuan ja kuidas ma sinna jõuan. Ja see on kirjutades palju meeldivam, palju, põnev, arvan, et see on ikkagi selline retk tundmatusse. Ja, ja see ongi see, mida ma naudin viimast seda romaani ma kirjutasin ligi ligi kaks aastat ja see oli väga tore hetk minu elust. Need kaks aastat seda kirjutades hetk palju öeldud või vähenenud, et tore aeg. Te vahetasite žanri te alustasite novellide juttudega. Ja ma kirjutan siiamaani novelle. Mõlemaid. Mille poolest romaan rohkem köidab, on mastaapsem. Ma ei saa öelda, et ta köidab rohkem et see on sama, kui jooksjalt küsida, et kas on nagu sadat meetrit parem joosta või näiteks kümmet kilomeetrit, et nende lihtsalt nii erinevad asjad. Romaani jaoks tuleb kuidagi ennast pikalt pikalt kokkuvõte. Novelli võib mai tea päevaga valmis teha, et need on kaks täiesti erinevat asja. Mõlemad meeldivad mulle väga. Võtame nüüd selle, mis teile tõi romaanivõistluse võidu, Luivutoon. Žüriiliikmed on seda iseloomustanud äärmuslike sõnadega kõigepealt, et ta on meelelahutuslik, aga ta on väga sügavalt enesekriitiline ja ühiskonnakriitiline. Et ta on kergesti loetav, tav, aga samal ajal tuleb mõelda ja juurelda ja aru saada, mis on sõnade taga. Kui te hakkasite selle peale mõtlema süžee Jafaabula peale. Mis eesmärk, miks te just nii ja sel teemal, kui ma põl kuulajale ütlen, siis tegemist on noore mehega, kes veel hommikul ärkab, ta on täiesti üksinda maailmas, see meenutab mulle minu lapsepõlve muinasjuttu ühest poisist ballest, kes samamoodi ärkas hommikul ja ja avastas, et ta nüüd siia alguses oli väga tore ja pärast oli kole paha. Mis oli teie eesmärk, mõte niisugune süžee kirja panna? Niisugune karakterluu? Tavaliselt on niimoodi, kui ma hakkan kirjutama, siis mul ei ole eesmärki, et see, kuhu suunas kirjatükk hakkab jõudma, see selgub töö käigus, eriti, mis puudutab romaani. Selle loo üheks selliseks algusest tõukeks oli selline väike mõttemäng oma pojaga, et lihtsalt arutasime, et mis siis saab, kui sa tuled koju ja helistad ja kedagi ei ole ja üldse kedagi ei ole. Ja mis sa siis teed ja algul ta on armunud siis ja siis ta läheb külmkapi tühjaks ja siis läheb jälle arvutisse, siis magab ja hästi rahulik oli ta mitu päeva nii-öelda vähemalt sõnades. Ja lõpuks me jõudsime selleni välja, et kui kodu on tühjaks söödud ikkagi ükski telefon ei vasta, kedagi näha ei ole, siis ta läheb kaubanduskeskusesse siis seal on ju sööki ja riideid ja saab jalgratta kui enda oma katki. Ja siis kuidagi, ma arvan, et isegi mitte teadlikult, aga alateadlikult mul hakkas nagu see teema huvi pakkuma, et milline võiks olla tänapäeva korilus. Eks ole, taristu ja kõik on meil ju olemas. Ja kui, kui sa pead siin nii-öelda linnas nagu üksi hakkama saama, et sa ei pea ju maa seest kaevame mingit juurikat, mida söövad juurikaid konservi näol tonnide viisi üle terve linna laiali laotatud ja sa ei sure nälga. Võib-olla sa ei suudagi nälga surres, toit on nii palju, kui sa oled üksi. Aga ometi noh, mul tekkis küsimus, et kui kihvt see selline elu on, et algul nagu päris lahe olla, eriti kui inimene ei karda üksindust. Aga et kuhu see välja võiks jõuda ja kus suvi muutub sügiseks, sügis muutub talveks, et siis elu kõiki muutub ja, ja sealt tekkis minu enda jaoks selline lihtsalt see intriig, prooviks seda kirjeldada, kuidas noormees elab. Ja kuna see noormees juhuslikult oli turundusjuht, siis ta Ta hakkabki nägema maailma seda valmis ehitatud maailma, mis on nüüd äkki hüljatud läbi sellise noore, isegi tulevase turundusjuhi silmade läbi. Ja no kas siis hakkas juba nagu kõik tööle iseenesest, et milliseks kujuneb. Žürii liikmed ütlevad, et, et teie romaan on tugev protest tarbimisühiskonna vastu ja kõikide nende brändide ja tohutute kaubanduskettide vastu. Kas see on kurja juur? Ma ise ei ole sellega päris niimoodi nõus, et ta oleks puhas protestiraamat siis kui see keskkond ei oleks nii tehislik, nagu seal raamatus on. Me me ei kujuta endale tegelikult ette maailma, kus elab üks inimene ja kõik on alles. Ma ütleksin, sellises keskkonnas tarbimist, kaubandust, kõike seda kritiseerida võib, aga ta ei ole liiga adekvaatne, see liiga tehislik, see keskkond. Kui ma kirjutaksin või keegi kirjutaks romaani, kus kõik inimesed toimetavad igapäevaselt ja sealt me hakkaksime seda kõike kritiseerima, siis see oleks nagu usutavam. Ma ikkagi ütlen, et see on kriitikasugemetega selline seiklusraamat minu enda jaoks. Jah, muidugi nagu inimene on kriitiline inimene on seal ahastuses, hüsteerias masenduses, aga ta on ka kohati väga rõõmus, talle midagi väga-väga meeldib. Ja siis hakkavad mingid asjad lihtsalt nagu mingid arusaamised hakkavad tekkima, et mis, mis see inimene üldse on ja mis on, kes need teised liigid siin on ja mis toimub ja. Ma arvan, et see on mulle endale kirjutada selle kõige huvitavam esseed kujutadagi ette ennast ühe noore mehena sellises maailmas, kus kõik on alles peale inimeste. Mulle tundus hästi huvitav. Tegevus läheb edasi niiviisi, et peategelane Lui läheb läbi Euroopa Pariisi ja jõuab lõpuks Gibraltari väina juurde ja liigub sealt edasi Aafrikasse, kui inimkonna algsesse. No te lähete praegu palju kaugemale, normaallõpeb varem ära, sellist asja ei ole. Ma ei tea, kust see info pärit olen rääkinud žüriiliikmetena eksaka, keeravad vinti juurde, võib-olla nende fantaasia hakkas niimoodi tööle, nad ei saanud ise ka pidama. Äkki. Aga Gibraltari väin on selles romaanis olemas. Nojaa, üsna viimases lõigus Mis tähendus või, või märk see on? Ei tahaks liiga palju ka raamatust ära rääkida, kui me juba viimast peatükki hakkame siin lahkama, aga, aga noh, mis on Gibraltar, Gibraltar on selline koht, kus eurooplane seisab ja vaatab aafriklaste vastupidi. Ja see ongi, seal on, ma ei tea, kas 20 30 kilomeetrit vahet kus kaks kontinenti jõllitavad teineteise otsa üle üle sinise mere ja need on väga erinevad kontinendid. Praegu tundub, et see koht, kus Aafrika-Euroopa teineteisele näkku vaatavad Lampedusa saar ja ja muud niisugused Vahemere saared, kuhu pagulased oma paatidega tulevad. Jah, no mitte ainult, see on võib-olla see kõige tulisem koht teha teisi kohti ka Malta ajas ja samas Gibraltar riski, ma arvan, toimub. Mis te arvate, mis Euroopast saab? Ahah, see on tore küsimus. Ei tea, mis tast ikka saab? Ma ei, ma ei oska niimoodi midagi ette näha. Mis maailmas saamisinimestest saab, mis Aafrikas saab? Messi stuudios saab? Ma ei tea, ma ei oska sellele küsimusele vastata, aga te mõtlete sellest? Nojah, ma võin ju mingisuguseid mõttemänge teha, aga ma ei ennusta. Ma lihtsalt mõtlen, mis võiks muutuda ja mismoodi, mis ajendil. Aga samas kiiresti hakkad mõtlema, et inimloomus on lihtsalt selline, mida ei muuda. Et kõik ikkagi läheb nii, nagu inimloomusele kohane on. Selles perspektiivis noh ma ei ole, ma ei ole ise pessimist, aga aga selles perspektiivis on ka väga palju negatiivset ja on ka positiivset ja kes nüüd siis lõpuks peale jääb ja kas seal selget võitjat tuleb ja kaua me suudame veel, ütleme, Kawase maa suudab neid nii-öelda kõiki toita siin. Ja meie arenguid, seda ei oska öelda, on ju ka teadlaste, tõsimeelsete teadlaste hulgas palju selliseid hääli, kes ütlevad, et ärge muretsege, et teadusmuudkui areneb, et me võtame sellelt samalt hektarilt veel 10 korda rohkem välja, toidame veel rohkem inimesi ära. Ja on teadlasi, kes arvavad, et, et niimoodi ei saa, et niimoodi saab teha ainult ajutiselt, et sa võid korraks võtta sealt välja, aga, aga ta ise ei taastu. Nii et on, on igasuguseid jõud, igasuguseid teadmisi. Ja on igasuguseid inimesi, kellele meeldib üks tõde rohkem soosib seda, kellele teineteist. Tõde muutub väga ähmaseks. Kas te suudate prognoosida tõdesid, millesse usuvad teie lapsed, kui nad on nii vanad kui teie praegu? Mingil määral võib-olla, sest lapsed on ikkagi oma vanemate mõju all ja ja üllatuksin, kui meie lapsed. Sellise nagu maailma tajumise ja nägemise mõttes meist nagu kaugele triiviksid, et me et käbi kukuks kännust väga kaugele, seda ma ei usu, et kuidagi ka kõnet noh, need reisid, mida perega on koos tehtud, et need on alati sellised nagu õppereisid, et me ei lähe ilmtingimata kuskile päikest ja merd nautima, vaid proovime mõtestada, et mida me tegelikult näeme. Üks asi veel, mida mul paluti teie käest küsida, on see, et mis on need kõik edukad ärimehed hakkavad kunstikollektsionääride, eks alates Jaan Manitskit ja Urmas Sõõrumaa Ast ja kadunud Robert Lepikson neist ja, ja teiegi kuulute sellesse. Rita kindlasti ei ole kõik edukad ärimehed kunstikogujat aga tahan hästi, loogiline. Kunst maksab raha. Kunstikogu tähendab palju kunsti, palju kunsti tähendab palju raha, kellel on palju raha. Ettevõtjal, kogu valem tegelikult mida teie pakute, on teil mingi kitsam siht ja ma hakkasin jah, rohkem kui 10 aastat tagasi koguma suure vaimustusega Eesti kaasaegset kunsti. Ja siiamaani hindan Eesti kaasaegse kunsti kõrgelt, elan kaasa, aga kogumise kui sellise olen lõpetanud, et ma ei soeta enam töid juurde, mulle lihtsalt tundus, et kogumine kui tegevus ei sobi mulle. Sest see kogu jäi kuidagi, noh, kuidas ma ütlen, ta läheb avalikkuse silme eest ära ühe inimese ruumidesse kuskil kätte ja sageli need kogud on ju nii suur, et nad isegi ei kaunista enam sinu eluruume, vaid nad lihtsalt ladustatakse kuskil need tööd. Ja see hakkas mulle kuidagi vastu käima, siis ma hakkasin oma töid välja laenama ja teen seda praegu ja mul on häid häid inimesi, kes aitavad tõesti siis neid töid pakkuda ja, ja tundub, et et ma saan oma kogu enam-vähem kõik välja riputatud üle Eesti erinevatesse ühiskondlikesse ruumidesse. Ja noh, siis võiks, siis võiks hakata uuesti mõtlema, et äkki ka edasi koguda, aga niimoodi enda kätte kuhjata kuskile pimedasse ruumi, et see tundus mulle hästi vale. Enn Kunila korraldab ju näitusi mitte ainult Tallinnas ja Helsingis, vaid ka Roomas. Väga tubli. Aga tal peab olema selleks siis, eks seda jõudu, energiat ja ja see ongi, et sa ei saa ühte ja sama pilti näidata Eestis kogu aeg, et kui sa lähed Eestist välja, jah. Aga noh, mina ei ole näituste korraldajaga. Kida kaasaegsetest kunstnikest Eesti omadest eriti hindad. No päris paljusid, aga võib-olla ma nimetatakse neid, kellega mul on ka isiklikult väga hea suhe. Need on toomicole, Mäetamm peamiselt, aga ma hindan paljusid teisi ka. Need on ikkagi teie põlvkonnakaaslased enamasti või? Nõksa vanem mad, aga mitte palju ja ka seal 40.-te lõpus 50 aasta vanused. Tänases saates tegija on külas ettevõtja ja kirjanik romaaniga Luivotoon Kirjanike Liidu romaanivõistluse võitnud Armin Kõomägi. Üleeile samal päeval, kui Kirjanike maja musta laega saalis kuulutati romaanivõistluse tulemused välja tuli ka uudis selle kohta, et kütusefirma Olerex ostab ära tanklaketi Lukoil. Eesti Vene kapitalil põhinev koil on oma tanklakette müünud eelmistel aastatel ka mujal Euroopas nii tšehhis, slovakkias kui Ungaris. Missugune hinnang näiteks sellele tehingule anda, kui see nüüd konkurentsiameti loa saab? Ma arvan, see on pigem positiivne ja see, et Lukoil otsustab Ida-Euroopast või Euroopast väljudes on puhas tema otsused. Mina ei oska seda kommenteerida, sest tegelikult selline otsus sündis vigastatu õlil, mõned aastad tagasi statoili keti kuulu Janamastatu õlile, see kuulub Kanada firmale. Ja veel varem, kui keegi mäletab, tegi samasuguse otsuse shell, kellel olid ka Eestis nüüd suured naftafirmad, sageli otsustavad niimoodi, et nad ei taha jaekaubandusega enam tegeleda, tegelevad puurimise ja muude asjadega. Aga Ma arvan, positiivne kahtlemata on see, et ostjaks on meie oma Eesti firma Olerex. Et oleks võinud ju mõni teine välismaa firma osta või, või ma ei tea, et see on hea. Olerex on, ma saan aru, Eesti ettevõte, Eesti inimesed juhivad seda, neile läheb Eesti elu korda, kui neil hästi läheb ja ma hoian pöialt, et neil läheks hästi saab tugev ettevõte anda oma panuse nii maksude näol, eks ole, ühiskonda kui ka, miks mitte toetada kultuuri ükskõik mida. Hoian pöialt. Kas te hoiate pöialt ka nendele maksumuudatuste rebis, praegu on just riigikogus ja, ja millele ettevõtjad üldiselt millesse suhtuvad kriitiliselt? Ma pean ausalt tunnistama, et ma selliste väiksemate maksuteemadega ennast ei suuda väga üles ärritada. Et ma kuidagi oma igapäevases elus võitlen nendega liiga palju kokku. Nii et ma lihtsalt ei oska väga kaasa rääkida, et kui üks protsent siia-sinna minu arust ei mängi kuigi suurt rolli kellelegi. Et kui me räägiksime siin, ma ei tea tulumaksu tõstmisest astmelisest tulumaksust, siis need on suuremad muutused, et siis võiks hakata kaasa mõtlema, kaasa rääkima. Aga see üks protsent kuidagi ma arvan, et ei ole tegelikult oluline. Aga mootorikütuseaktsiisi tõus, majutusasutuste käibemaksu ühtlustamine Olen vilets analüüsi ja siin, et. Ma ei tea, tõesti, igalt poolt leiab nii poolt kui vastu argumente, mul on tuttavaid, kes majutusasutuse ärizon sees, nemad on loomulikult pahased. Siis on keegi, kes arutab välja, et tegelik rahaline tõus on imeväike, pole väga palju põhjus nagu pahane olla, et et kui ma hakkaks, tahaksin, nakatasin kuidagi mingit oma arvamust kujundama, ma peaksin selle teemaga ennast palju rohkem kurssi viinud lahmida ei taha, et nüüd arvamusliider Kõomägi tuli stuudiosse, hakkab igat asja kommenteerima, et niimoodi näide. Meil on iga saate lõpus niisugune palve saatekülalisele, et ta räägib, missugust muusikat hea meelega kuulab, kui aega on, ja siis kõige selle hea hulgast valib välja ühe, mida me kõik koos kuulajatega saame imetleda. Janu. Ahaa, see on tõesti tore, selleks, ma ei olnud üldse valmis. Muusikaga olen ma oma elus varem olnud väga tihedasti seotud, isegi teie kolleeg Eerik Murnaga oleme kunagi bändi koos teinud. Aga siis mingil hetkel hakkas muusika minu elus kuidagi tahaplaanile vajuma ja täna. Ma selline aktiivne muusika kuulaja ei ole klassikaraadiost, mulle meeldib klassikat kuulata isegi sellist muusikat, mis mulle ei meeldi, aga ta kuidagi on nii suures kontrastis kõige sellega, mida ma autoaknast näen, et mulle lihtsalt meeldib see kontrast, et vaatad sellist hullu linnaliiklust ja siis mõni paks proua laulab sulle ooperihäälega, et see tundub lihtsalt huvitav. Aga kui ma peaksin mingisuguse loo välja valima, siis kangesti tahaks pakkuda moderlytookingi lugu, jumahhaatjumasson, see on väga ilus laul minu arust. Kas see on teile kuidagi tähenduslik või seostub millegagi teie elust? Jaa, kindlasti. Ma arvan, et kui see lugu tuli, siis ma olin just selles nagu õiges, õiges vanuses, et see pani mind tantsima ja maadistants on siiamaani selle loo järg. Aga kui te kirjutate, kas siis on vaikus või kusagil mängib vaikne muusika? Muusika segab mind kirjutamiseni täiesti, aga ma usun, et, Te, võib-olla teil on pisut kogumisaega vaja nüüd peale Luiv tooni ilmumist kirjastuselt tuum. Aga väga loodan, et see romaan ei jää teile viimaseks jätta, kirjastused võtavad teid lahkelt teie käsikirju vastu ka ilma romaanivõistlust. Järgmist ehk võitmata. Saame näha. Täna oli tegija saates kirjanik, aga ka ettevõtlusega omale hea karjääri teinud Armin Kõomägi ja küsitleja rollis oli Kaja Kärner ja Moden doking jääb siis meie saaretena lõppema.