Marimaa raskest olukorrast ja rahvuse ja keele ja kultuuri allasurumisest. Jaa jaa, venestamise pealetungist me oleme siin kuulnud, aga kas see kuidagi ka väljendus nüüd teie laagripäevade jooksul, kas see tuli kuidagi jutuks, oli mingeid intsidente? Meie jaoks muidugi kõige ebameeldivam intsident oli, oli muidugi see, et kui Eesti päeval siis Eesti delegatsiooni päeval see on siis teisel augustil, ehk siis kolmapäevasel päeval, kui me olime ära teinud Eesti hommikvõimlemise ja siis me olime teinud ka üleskutse metsa või selle looduspargi harrastamiseks, oli tohutult taarat ja igasugust sodi. Planeerisime seda üritust kahetunnile ja me saime tegelikult 20 minutiga said meil kõik, Tiit, kõik taara, tähendab, meil oli lihtsalt selles mõttes vahendit, kuhu korjata said kõik otsa ja ja seda ei olnud sugugi mitte vähe. Lapsed jälle suhtlesid omavahel, kõik olid üksteisele abiks, seal ei olnud oluline, kas nad keelt oskasid midagi, nad rääkisid ka täiesti, olid ühe koti juures, eks ole, aitasid 11 äärmiselt äärmiselt meeldiv ülesanne neile ja lahenes hästi. Aga siis kell 15, null viis, justkui oli, oli vaikne tund lõppemas ja kui pidid hakkama õhtupoolsed meie läbiviidavad üritused siis otsiti mind, ma arutasin, lastetu baas nii-öelda neid pidepunkte läbi, et kuidas õhtu Baltic korraldada ja kes kellele saab pinnin. Ja saabus meile miilits ikka nende kuulsate näpujälgedega. Tähendab, taheti siis lastelt kõikidelt näpujäljed võtta või millega seda põhjendati? Jah, lihtsalt, et eestlased on välismaalased ja vihjati või viidati õigemini sellele. Ta on Euroopas selline seadus. Ma ei olnud küll sellest kuulnud, ma tean, et Ühendriikides on seaduseelnõu seoses terrorismiohuga ja Interpol ise antakse tõesti, eks ole kurjategijat ja siis see oli minu jaoks hästi hämmastani aja võitmiseks, ma ütlesin, et jah, et ma lähen korjan lapsed ta ei teadnud lihtsalt, et ma tulen lastetoast ja läksin tegelikult tuppa, kuna me olime levist ära lõigatud, siis ma teadsin, et minu voodinurga juures on, on on võimalik püüda, kui ma maas olen kõhuli, et püüda võimalik kaks posti, helistasin kohe Eestisse, et kas selline nõudmine on põhjendatud. Õnneks ma sain eesti keelt, et ja öeldi, et ei et kui sa vähegi saad, et siis kindlasti ära. Et see on jõudemonstratsioon, ära allu sellele, kui sul valikuid ei ole, et siis lihtsalt lepi sellega. Ja aga samal ajal helistades palusin ma kiiresti kohale kutsuda nii meie tõlgi kui laagriülema ja, ja siis me vestlesime ja mõtlesin, et kui nad ütlevad, milles nad meie lapsi süüdistavad. Ah et selline seadus on eelnõuna, aga et see on Krimminogeenide kohta kohtulikult karistatud, ennem tuleb esitada süüdistus, et milles nad meid süüdistavat, meil on kutse, meil on registreerimine olnud miljon viisat, meil Sa pead viisat, meil on tagasisõidu piletit, meil on kõik olemas ja et me ei ole territooriumilt valvetele, kui nad muuseas territooriumi halvad üksuse vool kahe koeraga, nii et, et me olime ikka korraliku valve all, see ei olnud. Rääkimata sellest, et meil ta levib olnud laagris ühes punktis ainet. Ja Õnneks mind toetas täiesti meie laagriülem ja ka meie tõlk, kes ütles, et on Euroopas väga palju reisinud ja tagasi ei ole veel kordagi küsitud näpujälgi ja laagriülem ütles, et tegemist on lastega. Saage palun aru, et siin on 13 kuni 16 aastased lapsed. Et, et nad ei liigu laagrist, et kui väed kirjutavad marsruudi, et me võtsime rongijaamast peale ja sinna me ka need viima, et milles on probleem, siis Tallinna nurka aetud omamoodi miilits ma ei teadnud, mis selle, mis selle tagama siis oli, aga aga siis nad lahkusid, aga hästi ebameeldiv punane päev, siis võttis jupp aega, et ennast koguda sellest ebameeldivast intsidendist. Te ütlesite just, et laagrist nii omapäi lahkuda ei tohtinud, kogu tegevus toimus just laagri territooriumil, seal kõik koos oli ta ka korra siiski pääsesite Marimad vaatamadid ikka viidiga päris külaelu vaatama. Aga see oli ka vist üks põhjalikult ettevalmistatud ettevõtmine. Jah, ja nii kui ma sinna laagrisse jõudsin, hakkasin ma küsima, et kas me laagrist välja ka saame, tahaks mari küla näha, tahaks tavainimesi näha ja hästi võitlevaid vastuseid tuli mulle niispäev, noh kuni siis, kus laagrisse, Vene Föderatsiooni välisministeeriumi esindaja Marimaal, nii on vist õige. Ja Larissa Pulušinna, kellega meil oli siis vestlus kella 12-st, kolmveerand kaheni. Vestluse alguses ei tõotanud küll väga sõbralik kujuneda, vaid puuriti ikka, millega meie asutus tegeled. Aga pinged tegelikult, et ütleme niimoodi, et esimese 20 minuti jooksul me suutsime siiski vestelda rahulikult, asjalikult ja siis ma tehtlesimegi, ma edastasin uuesti oma valve, et kas oleks võimalik ikkagi laste näha, et võimalik, et neil kunagi ei ole võimalust enam, et hinnad on kõik ühesugused. Et, et külas on säilinud midagi, traditsioonilist, midagi, midagi, mis on Jaam aegadele vastu pidanud ja siis oli see võimalik, nii et meid viidi viimasel päeval, see on siis enne ärasõitu õhtul, esmaspäeval olime siis liik poolia külas, kus siis kõik olid minuti pealt kirjas siin majas te võite olla nii kaua lähme-lähme-lähme siin maja eest, nii kaua näidati muidugi Nende valikul ma ju mitte meie valikul, külatänav oli tühi, ainult haned olid seal ühe, ühe värava vahel, siis piilusid kaks Murienit nihukest väikest last, nad olid nii armsad olemas, et me ei suutnud neid pildistama pildistama, et noh, nii nagu lapsed õues on, kes on mõnusalt tegelevad seal oma asjadega mängivad jaa, jaa, äärmiselt sümpaatsed ja piilusid ja siis mulle jäänud, et, et ei, et seda ei ole vaja pildistada. Tähendab, Me võisime pildistada, soovitatud pildistada. Ja kooli juures kohaliku kooli juures olid kõik lapsed üles rivistatud meid tervitama. Kool ise oli äärmiselt unikaalne, sest koolis ei olnud siin ühtegi vaba seinamisi on täis maalitud küll Kasemetzee küll, mis loodusvaateid, meie poisid olid täiesti vaimustuses sellest koolimajast vastuvõtust ka, muidugi see, et meil ei olnud vabadust ja mitte kellegagi nagu suhelda, et me tegelikult ei saanud inimestega rääkida. See on nagu teine teema. Aga noh, meid jälgis ka eriteenistus samal ajal niimoodi, et ma aeg-ajalt jälle nägime seda autot. Teatavates mingite meetrite Elle vilksas läbi alguses saanudki aru, aga siis me saime muidugi aru, samamoodi oli meiega kaasas kogu aeg haridusministeerium, mida nad kardavad? Ma ei oska seda öelda, aga, aga võimalik nad ei karda, võib-olla neid, aga nad võib-olla kardavad enda inimeste otsekohesust ja ausust ja nad ei taha näiteks võib-olla seda, et et ütlevad, et on midagi halvasti. Et meie selle visiidiga ei, sinna ei suutnud külm midagi muuta. Noh, ei ühtegi alustala, millel see riik koos püsib, eks ole. Seal oli selline hetk, kus öeldi oma lastele, et kas te soovite midagi küsida, siis kõik lapsed tõstsid korralikult käe, kõik küsimused olid ära õpitud, eks ole, kõik olid neutraalsed küsimused, kas teil on arvutiklassid ja mis keeles til õppimine toimub sõlmendigi hästi lohakalt ette valmistatud küsimus sellepärast et meie vastasime kõikide eesti keeles. Ja, ja samal ajal küsisime siis vastu, et mis keeles teil koolis õpe, sisenti, umbmääraseid, vastuseid, aga tegelikult õppimine vene keeles mari keel ja kultuur tähendab literatuuri ja keeleõpetajana ainult viis tundi nädalas kohati kuus, kohati viis. See, see on sama, mis meil võõrkeel tegelikult noh, minu arust peab seal sellepärast juba käima lastega, et, et meie lapsed näeksid elu siin on nagu see aspekt, et kui meie lapsed alati kõik õhkavad kuskil Ameerika viir Rootsi või heaoluriikide poole ja siis arvad, et meil kodus on õudselt halb, on palju rahvaid ja maid, kus inimesed saavad 300 rubla, Valka toimub täiesti naturaalmajandus. Et ots otsaga kui tulla, eks ole, see see 300 rubla, mis siis palka saadakse ja kui seda ka veel kinni peetakse, sest ei ole palgarahasid välja maksta siis see on ainult sisuliselt soola ja suhkruraha, eks ole, mida ise teha ei saa. Siis on, järsku saavad aru, kui hea on Eesti riik ja maaelu neil on, et neil on õigus tõesti eesti keeles õppida, neile seda võimaldatakse, osad probleemid tunduvad sellised pseudoprobleemid ja, ja samas ja nendele soome-ugri lastele neist hoolitakse, sõnum, isegi meie lapsed seal sõbralikud, nad ei ole üksi. Nii et teda on äärmiselt mõlemale poolele vaja ja kõik need lapsed on valmis iga kell tagasi minema, kui kuskil toimub soome-ugri lastelaager täiesti, kusjuures poisid on nii mures, et nad on järgmine aasta 17, et kui nad ei saa laagris ise osaleda, et kas neid võetakse kaasa kasvatajad, abid, nad tuleks vabatahtlikena. No see juba ütleb midagi. Aga on teil kutse järgmiseks lisaks olemas? Meil on kutse olemas Harjumaale, kuid murtiasse, nii et loodame. Ja muuseas udmurdid, me kutsusime see aasta esimest korda Eestisse, Nad olid Võsul, 12. augustil läksid võsu laagris ja nad jäid ka väga rahule. Ja ma arvan, et selliseid kontakte lihtsalt mõlemale poole, et ainult nii saab ehitada. Raamat maailma. Aitäh teile selle toreda intervjuu eest, Fenno-Ugria asutuse direktor Kersti Sepper ja et järelejäänud suvapäevad oleksid teil sisutihedad ja toredad.