Tseerichi suurest raudteejaamast võib tõenäoliselt jõudega Londonisse, Pariisi, Rooma või Barcelonasse. Maailm on suur ja põnev, aga päris magus elu. Dolczeviita on ka siinsamas Šveitsis. Nende kuuenda ja 2008. aasta uurimuste põhjal tunnistati Süüri Euroopa kõige rikkamaks linnaks ja parima elukvaliteediga linna annaks terves maailmas, mille linn on ta ka kesklinn on Ristvaid trammiteid täis, eriti just raudteejaama ees pöörab neil igas suunas kõigile tänavatele. Liine on lõpmata palju. Sa oled üle tee minnes väga ettevaatlik olema, sest trammid liiguvad peaaegu hääletud, tegelikult aga täna Metsüürichisse ei jää. Just Me läheme mägedesse, istume pearaudteejaamas rongi ja sõidame Sarganssi, seal istume bussi ja sõidame Vadotsi, mis on väikese Lichtensteini pealinn ja Lichtenstein, on maailmaga kõige rikkamate riikide nimistus Katari järel teisel kohal. Veel kord Ladoltševita ikka ilusat pühapäeva vikerraadio Helgi Erilaid ja muidugi. Alguses saadab sind rongiaknast lõputuna tunduv vapustavalt roheline järv, mille teise kalda moodustab sama roheliste kõrgete metsas küngaste pik levi aga juba nad algavad alpide kaljused, enamasti lumised, taevasse kõrguvad ahelikud üha võimsamad, ehmatamapanevalt vapustavalt kaunid madalad laia lausiku põhjamaa inimese võtab säärane pilt, maks alandlikuks ja õnnelikuks ka, et talle on midagi sellist näha. Vatikani San Marino ja Monaco järele lihtne neljas, kõige väiksem riik Euroopas. Härra Hispaania piiri ääres ja Luksemburg on siis juba pisut suuremad. Lichtenstein paikneb kenasti Šveitsi ja Austria vahel, mägedes on 24,6 kilomeetrit pikk ja 12,4 kilomeetrit lai ning riigi pindala tahaks, ütlevad kõik allikad. 106 manud ruutkilomeetrit. Võrdluseks. Tallinna pindalaks on kirjutatud 156,3 ruutkilomeetrit. Lichtensteini kõneldakse saksa keelt ja kohalikku dialekti. Siia mahub õige mitmeid väikesi linnu ja pealinn ei ole hoopiski riigi suurim linn. Suurim linn on Shan. Pealinn on Agawaduts, kus seisab kõrgel kaljul muinaslugudest välja astunud vürsti loss sest Lichtenstein on vürstiriik ja selle riigi moto kõlab alavürsti ja isamaa eest. See. Oli. Nii. Leiaks voodid? Muss tiirutab enne pealinna jõudmist päris pikalt mööda seda väikest riiki. Üks linnake vaheldub teisega ning siinsamas voolab Reini jõgi oma viljakas orus. Alpide maalilised pisut madalamad nõlvad on siin kaugemale tõmbunud, mõnedel on ruumi avarust, majad on madalad, vahest neli, viis korrust kõige rohkem, pigem siiski kakskolm. Tee vingerdab uuesti mägede poole. Sõidad läbi valdsersi linna, mida näib kõrge rohelise künka tipust valitsevat tore 13.-st sajandist pärit Gutenbergi loss. Tõeline kindlus hallist kivist ja punaste katustega. Mõnes linnakeses leidub vanu kirikuid või kabeleidsica kõrgel mäetipul. Triisenbergis seisab näiteks tore sibulkupliga kirikutorn. Vaatajad võtavad sõnatuks ja lõpuks oled jõudnud pealinna erinevad õhutsi, mis on Reini orust pisut kaugemal ja kõrgemal. Inimasustuse jäljed pärinevad siinsetelt aladelt muidugi juba aastatuhandete tagant. Ajaloolased on avastanud, et umbkaudu viis sajandit enne Kristust on siinseid asukaid mõjutanud kreeka jäetrovski tsivilisatsioon. Helveedid olidki õldi hõim, kes elas praeguse Šveitsi ja Liechtensteini aladel alates teise sajandi lõpust enne Kristust. Täpselt teada, et aastal 58 enne Kristust säiline vibrakte lahingus Julius Seederi vägedelt lüüa. Järgmine Rooma keiser Tiberius alistas kogu Alpide ala ja praegusest Lichtenstein ist sai ilmatu Rooma impeerium rääkija provints, suure leegionäride laagri ning roomlaste loodud kivideega. Impeerium tuli jagadus. Läänegermaani Alemannide hõim asus viiendal Islandil praeguse Šveitsi aladele ja kaheksanda sajandi lõpuks Alpide orgudesse. Siia tekkis aegade jooksul frangi riik, mis allus esimese aastatuhande lõpul Püha Rooma ehk Saksa-Rooma riigile. Selle keisririigi rajas Saksa kuningas Otto esimene pärast Põhja- ja Kesk-Itaalia. Liechtensteini vürstiriigile nime andnud dünastia pärines Alam-Austrias asunud Lichtensteini lossist, kus perekond oli elanud umbes aastast 1140 kuni 13. sajandini ja hilisemale seal alates aastast 1807. Lihtestaineid soetasid endale valdusi moraavias Alam-Austrias ja Sileesia. Kõik Nad kuulusid tegelikult suure haavsburgide suguvõsa erinevate harude mõjusfääri. Aga ilma otse Saksa-Rooma keisri haldusse kuuluva maa valduseta polnud Lichtensteini dünastia liikmetel õigust kuuluda riigipäeva raistagi, kus siis riigi asju otsustaks? Niisiis koht riigi valitsuses oli Lichtensteini teleeluliselt oluline kuid selle oleks neile kindlustanud vaid mõne Saksa-Rooma keisririiki kuuluvate maa-alade otsene haldamine, ilma vahepealse lääni härrata. 1699. aastal õnnestus tollasel lehtensteinide perekonna peal osta Hohenemisi perekonnalt umbes kolme ja poole ruutkilomeetri suurune Sellenbergi maakond. Ning aastal 1712 omandati ka Vadutsi piirkond. Mõlemad alad ei kuulunud ühegi lääni valitseja haldusalasse. Sellega sai hakkama Liechtensteini vürst Hans Adam esimene müsti nimetuse andis püha Rooma keiser Matthias oma poliitilisele abilisele Karl Lichtenstein neile juba seitsmeteistkümnenda sajandi alguses. Nüüd olid lähemas Lichtensteini telekuuluvad maa-alad. Oli olemas ka vürst ja 23. jaanuaril 1719 kuulutas Saksa-Rooma keiser Karl kuuess ET Padotsi Schellenberg. Jalad tuleb ühendada ja muuta Lichtensteini vürstiriigiks keisritruu teenri Anton Floor Jan Lichtensteini jaoks madise eliidestonnist Püha Rooma või siis saksa impeeriumi täieõiguslik liikmesriik. Kuid esialgu oli see samm puhtalt poliitiline Lichtenstein ilusti tee viinud peaaegu 100 aastat oma jalga sellesse väikesesse vürstiriiki. Kõik muutus 19. sajandi alguses Napoleoni sõdadega pärast austerlitzi, 1806 Buzz Franz teine oma keisrikroonist ja Saksa-Rooma impeeriumi aeg sai otsa. 1818. aastal sai vürst Aloisist esimene Lichtenstein, kes külastas oma nime kandvat vürstiriiki väikest vürstiriiki mägedes Austria ja Šveitsi vahel, kus kui nüüd ka vähehaaval arenema hakkas. 19. sajandi jooksul alustas seal tegevust esimene keraamikatöökoda. Loodi kohalik pank, riiki hakkas läbima esimene raudteeliin. Šveitsi. Tollase Austria-Ungari vahel ehitati kaks Šveitsi viivat silda üle Reini jõe. Kuni esimesena maailmasõja lõpuni oli Lichtenstein tihedalt Austriaga seotud. Valitsevad vürstid said suurema osa oma sissetulekutest Habsburgide aladel asuvatest mõisatest ning elasid asjalikult oma viieni lossides. Kuid Austria-Ungari impeerium lagunes. Lichtensteini side Austriaga lõdvenes ja vaadati üha enam oma teise naabri Šveitsi poole. Teise maailmasõja päevil ei joodeldatud Alpides tõenäoliselt enam nii rõõmsalt. Liechtenstein jäi ametlikult neutraalseks riigiks ning otsis nõu ja abina naaberriigilt šveitsilt. Lesbi perekonna-aarded, Gröönimaa moraavia ja Sileesia valdustest ja lossidest toodi kiiruga Lichtensteini varjule. Sõja lõpust on teada päris ootamatu seik. Lichtenstein võttis nimelt vastu umbkaudu 500 asüüli taotlenud endise esimese Vene armee sõdurit, kes olid sõjas Wehrmachti ridades võidelnud. Väikese ja tollal vaese riigi jaoks oli see suur hulk inimesi, keda toita, jagate Ta umbes 200 sõdurit otsustes vabatahtlikult kodumaale Nõukogude liitu tagasi pöörduda. Nad astusid viini viivale rongile ja sõna otseses mõttes kadusid. Ülejäänud sõdurid jäid veel terveks aastaks näitraalsesse. Lichtensteini Jalta konverentsil lepiti küll kokku. Lääneriigid saadavad Saksa poolel võidelnud nõukogude kodanikud kodumaale tagasi. Et näiteks Suurbritannia just nii käituski, kuid väike Lichtenstein pidas vastu ning Argentiina valitsus oli lõpuks valmis rohkem kui 100-le sõdurile varjupaika pakkuma. Pärast teist suurt sõda oli Lichtenstein väga raskes majanduslikus seisus ja vürsti perekonnale jäänud muud üle kui müüa oma varasid ja kunsti. Näiteks Leonardo da Vinci Maali siin Evra Ventsi ostis USA rahvusgalerii 1967. aastal viie miljoni dollari eest, mis oli noil aegadel suurim ühe maali eest väljakäidud summa. Praegusel ajal tähendaks see hind kolmekümmet viit miljonit dollarit, kuid Lichtenstein tegutses finantsküsimustes targalt, tähendas muu hulgas korporatsioonide riigimakse ja avas niimoodi uksed paljudele väliskompaniidele. Juba 1970.-te lõpuks oli Lichtensteini saanud üks maailma rikkamaid riike. Praegu on Liechtensteini vürstiriik kuselt kuues monarh maailmas ning väike vürstiriik kuulub maailma kõige rikkamate ja kõige kõrgemat elutaset nautivat riikide hulka. Sel puhul võib juba rõõmsamaid ja natuke naljakat laulu joodeldada. Väga lihtne Estonia kohta leidub ka päris üllatavaid fakte. Nii loen ma, et alles esimesel juulil 1984 said selle riigi naised valimisõiguse muidugi viimastena terves suures euroopas. Referendumil hääletasid ainult mehed ja vaid 51,3 protsenti hääletajatest oli naistele valimisõiguse andmise poolt. Lichtensteini son päris arenenud tööstuselektroonika, Tööriistad, been, instrumendid, tekstiil, kuid väga palju tehakse siin keraamikat ja valehammaste valmistamise alal olevat see maa esimesel kohal maailmas. Korda hoiab selles väikeses riigis rahvuspolitsei kokku 125 inimest. Liechtensteini see on kõige madalam kuritegevus terves maailmas. Siinses vanglas on vaid üksikuid vange, sageli pole ühtki. Kui peaks leiduma mõni kurjategija, kes rohkem kui kaheks aastaks vangi mõistetakse siis viiakse ta sellest rahulikust riigist kiiresco, kuidas minema antakse Austriale üle. Liechtenstein on jätkuvalt neutraalne riik üks väheseid suures maailmas, kus sõjaväge olegi. Austria-Preisi sõjas 1866. aastal võitis Lichtensteini poolt osa 80 sõdurit, kes tegelikult lahingusse ei jõudnud. Seejärel vabastas saksa konföderatsioon Lichtensteini nii-öelda armee omamise kohustusest. Küll vaidles vastu, et maa jääb maailma kaitseta, kuid parlament toetas konföderatsiooni otsust ja 1868. aastal saadeti kõik riigi 80 sõdurit koju. Punane Lichtensteini sinipunase-kuldse krooniga lipu all teeninud sõdur lahkus siit ilmast 1939. aastal 95 aasta vanusena. Juhtus küll selline lugu, et 1900 kaheksakümnendatel pidas Šveitsi armee sõjaväeõppusi ning süütas kogemata põlema väikese metsatuka Lichtensteini maa peal. Selle intsidendi lahendamiseks kulunud osapoolte vahel kast valget veini. 1007. aasta märtsikuus taas Šveitsi sõjaväeõppustel ekselnud 100 seitsmekümnemeheline sõdurite rühm kogemata Lichtensteini pinnale lausa poolteise kilomeetri kaugusele kahe riigi olematust piirist. Kui viga avastati, pöördunud mehed kohe klaasi ja Šveitsi armee esitanud Liechtensteini vürstiriigile ametliku vabanduse. Tundub siis nii, et oleme kadestamisväärses probleemideta ülirikkas mängu riigis, mille elanikud ei pea millegi ees hirmu tundma naabrite ees kindlasti mitte. Säästud pealinnad uudsi postimaja juures bussist maha ja ainus tujurikkuja on väike vihmasadu, mis pole oluline. Õnneks ei osanud sa Lichtensteini kuidagi ette kujutada, sest avanev pilt on päris üllatav. Linn tundub kuidagi väga uuena. Enamus maju pika peatänava ääres näivad just värskelt värvitud olevat. Kõik on erakordselt tip-top ja piinlikult korras. Mõned on madalad, peamiselt vaid kaks kuni neli korrust. Tänaval on palju kaunilt kujundatud lilleseadeid ja toredaid, moodsaid, enamasti abstraktseid skulptuure. Leidub uskumatut maalilisi õuesid ja aedu, lumivalgeid, tulipunaste akna luukidega, maju, roninud taimede alla peitunud maju, varjulisi, tänavakohvikuid ja lilli igal pool tänavatel, akendel ja rõdudel. Ja lähemalt vaadates hakkad mõistma, et ega nood pea- ja kõrvaltänavate restseisvad hooned ei olegi nii väga uued, pigem äärmiselt hoolitsetud ja igati korras võitud majad, mis siin tõenäoliselt aastakümneid seisnud on. Päris uued hooned on väga põneva kaasaegse arhitektuuriga kas või üleni meem, värviline, ilmatu kõrge katuse ja ühegi kaunistuseta otsaviilu ning pikasammastereaga ehitud tiibhoonega land, taak, maapäeva hoone, äärmiselt lihtne ja väga tänapäevane ehitus. Või siis kõige ehtsam must kast, kaasaegse kunstimuuseum ümbris 2000 valminud Šveitsi arhitektide moor, keri, keelo ja keereci loomine ning mustast basaltkivist ning toonitud betoonist ainsaks ehteks tohutu nurga aken. Akna taga särab äärmiselt tänapäevase ja põneva sisustusega paar valget toonid, metall ja ilmatu suured lilleseaded. Muuseumi on ees, lamab tõeliselt volüümikas daam. Colombia kunstniku pater, rohtume, skulptuur lebav naine. Rotero nimi juba kommentaare ei vaja. Tony viib aga puujalgadel seisev katusega kaetud ja palkseintega ääristatud puusild. See on küll ehtsalt vana. Liechtensteini pealinnas Rootsis on muidugi olemas ka palju vanemaid hooneid aga need on kõik tiptop korras ning jääb mulje, et just eile üle värvitud tutsi rajamise ajaks peetakse aastat 1322 kuid šaabima sõja ajal 1499 tehti linn maatasa. Mäletatavasti tekkis Liechtensteini vürstiriik 1719. aastal Vadutsija Sellenbergi alade ühteliitmisel. Sellest oli eespool juttu kui lihtne insteni vürstid hoidsid jooma riigist vähemalt veel sadakond aastat eemale. Niisiis raske on täpsemalt öelda, mis ajast pärinevad vad uudsi, ajaloolised, hooned arvatud üheksanda sajandi pühaku floori nime kandva, vanade puude varjus seisva katedraali puhul. On teada, et see saleda uusgooti torni, toredate kaunistuste tugiga, kaarte ja terav kaarealiste akendega. Kirik ehitati keskaegsetele alusmüüridele aastal 1874. Tõenäoline oleks, et ka teised vad uudsi vanemad hooned on pärit enam-vähem samast ajastust või siis juba 20. sajandi algaegadest. Uue moodsa maapäeva hoone kõrval uhkeldab vana maapäeva hoone esiküljekeskuse Seenduv sammas fassaad teisel korrusel lilledega rõdu, kus kõnesid peeti, vahest peetakse ikka veel toredad püramiidikujulised tornid katuse nurkades pisut kivi pitsi heleda liivatoonis fassaadil üks tähtis kolmekorruseline Lichtensteini liit põdega hoone, mille ees peatub väike kolme vaguniga rõõmsavärviline rong, mitte küll rööbastele, ka ratastel. See viiks sind parema ilmaga päevalva Tootsi ja linna ümbrusega tutvuma. Vihmaga täis, sõida ja vihma muudkui tibutab. Siinsamas Lichtenstein-is on kõik siinsamas, seisab riigimuuseumi kõrge ja kivine hoone pisut maad mööda peatänavat edasi ja sa jõuad toreda ümargaarelise sammaskäiguga raekoja juurde, millel on vahvad värvilised aknaraamid ja mille ees seisab kujur Arnoldi 1928. aastal valmistatud moodne skulptuur. Kolm hobust, treekavali, väga uhked hobused. Kogu rännaku ajal vad õudselt linnas jälgida, takse sind pidevalt. Muidugi sa tead seda esimesest hetkest peale sellest hetkest, kui olid tõstnud jala Lichtensteini pealinna pinnale. Sest esimene asi, mida sa selles linnas tähele paned, mida sa otsekohene käed on sissesõidul paremale poole jääb väga kõrge, kohati paljas, kuid enamasti puude ja rohelusega kaetud lõputult pikana tunduv kaljumüür, mille serval otse linna kohal seisab iidne Vadotsi loss. Lichtensteini vürsti residents näib sind kõikjal jälgivad, kus seal linnas ka parasjagu juhtuma. Viibid pilved, mis kohati ripuvad kui maalilised paelad mäeahelike külgedel, pole õnneks seekord nii madalad, et lossi enda alla peita. See seisab 120 meetri kõrgusel kaljumüüriserval ja sinna ronimine mööda treppe. Kiviseid radu on päris vaevarikas toiming. Seda enam, et lossi sisse ei pääse. Seal elab Lichtensteini parasjagu valitseva vürstipere. Tema kõrgus vürst Hans Adam teine ja vürstinna Marie ning nende kolm poega ja tütar oma perekondadega. Kuid ometi võid sa imetleda nende iidset loss ja sealt ülevalt avanevaid võrratuid, vaateid vad uudse linnale ja Reini jõe orule ning ähvardavaid alpiahelike kauguses. Lossi taga. Madotsi lossi ehitamist alustati juba 12. sajandil ning praeguseni on säilinud selle kõige vanema osa suur idapoolne peatorn, veerg, Friid. Nii kutsuti kõrget kaitset torni, mis oligi ehitatud ainuüksi kaitseks. Inimesed selles ei elanud. Vaata uudsiberghidi, alumised nöörid on lausa nelja meetri paksused. Torni ülaosas on väikesed laskeavad. Lossi ümbritsevad tugevad sakilised, kaitsemüürid ja müüritornid põhja küljes on tohutu ümarkaitsetorn, mis tundub pisut meie Paksu Margareeta meenut olevat. Iidse kindluslossimüüride vahel on kivised lilledega ehitud siseõued. Müürile toetuv puutrepp viib keskaegsesse Püha Anna kabelisse. Siseõuedes on toredaid vanu trepp, pehm, lange võredega kaar väravaid, seinte liidseid, vapp P ja ühe nurga külge kinnitub romantiline lossipreili torni. Vahvaid tuulelippudega tornikesi leidub siin ja seal. Loss on kaitstud ja kompaktne, elu käib kaitsemüüridest seespool ja lossihoonete ning müüride väljapoole võtavad aknad on ainult ülemistel korrustel. Neid ehivad punavalged luugid alt, linnast ülespoole vaadates näedki kõigepealt lossihallis aktilist kaitsemüüri ning selle torne. Müüri taga seisavad päikese käes lumivalged tena tunduvad lossihooned ning akende punavalgete nomentidega luugid. Õnneks anti meile sel vad uudsi päeval tibutava vihma ja hallide pilvede vahele umbes kolm minutit päikest. Vala. Lõpp. Šaabima sõjas 1499 läks vad uudsi lass põlema kuid seitsmeteistkümnendal sajandil asus krahv Kaspar fon Hohenems seda vana kindlust korrastama. Ja mäletatavasti oli aasta 1712 Lichtensteini vürst, sai endale vürstiriigi ja muidugi kalossi. Los rekonstrueeriti korralikult alles 20. sajandi algul. Alates aastast 1938 on siin ametlik Lichtensteini vürstiperekonna residents. Sellesse residentsi pääsevad muidugi vaid kutsutud külalised, kuid fotosid lossiruumidest on ameti avaldatud. Ja sa leiad siit näiteks tabulae ning tumedate tahveldatud puuseintega koodi võõrastetoa seina arvas on rõõmsavärviline paljude patjadega diivan. Tumedamustrilise vaibal seisab tore kaheksanurkne laud õiges stiilis toolidega. Raske öelda, mis on ühes ruumi nurgas kummalisel valgel, kelle alusel seisva suure säravrohelise kirstu otstarve. Aga milleks otstarve oma peente ornamentidega on see lihtsalt üks ilus asi ja tumedate lagedel ja seintel on palju vahvaid puulõikeid ja laest ripub alla kuldne lühter. Stiilne gooti võõrastetuba Lichtensteini vürsti lossis. Üha põnevamaks läheb tumedad tahveldatud ja kaunistatud puule sobivad Vadotsi lossi ruumidesse imehästi. Esimese korruse eesruumi tagaseinas viib lihtne trepp suurde söögisaali. Lumivalge sein ühel pool on taustaks keeruliste ornamentidega pidulikele tumedast puust ustele ning pikale kõrge seljaga puupingile, mida kaunistavad tõeliselt uhked Intaarse mustrid. Eesruumi teist valget seina ehivad aga hoopiski heledad, pisut antiikornament, meenutab seinamaalingud. Trepi kõrval seisab tillukeses nišis tore purskkaev kivist purskkaev, mis toob meelde villadest Tiivolis. Ja selle kõrval seisab suur keerukast sepisvõrest Kaaruks. Tagant mees, ruum ja ega suur söögisaal alla ei anna. Marmorsammastega kamin. Tume uhke kroonlühtri kuldsete kaunistustega vahvel lagi. Kaks kolmandikku seintest alumised osad ikka mustjaspruunist puust. Seinte ülemine kolmandik on aga taas täis heledaid õrnu lillemaalinguid. Et tegu on söögisaaliga, sellest räägib üpris suur, lihtne ja tugev mustjaspruun laud keset tagasihoidliku mustriga heledat põrandavaip ja seintele kinnitatud kuldsed vaagnad. Vestibüülis kutsutud suures heledas ruumis on pisut rohkem tänapäeva valkjas pehme mööbel, diivan, tugitoolid, klaaslauad, heledal vaibal. Konsoolidele toetuvad valged seinakaared, tore sammasarkaad. Kauneid kobe läänid seintel. Ruumi tagaseinas viib heleda ornamentidega maalingutega kaunistatud käsipuuga trepp, galeriile endine muuseumiruum. Nii kutsutakse taas mustjaspruunide lae seinatahvlitega suurt lahedat elutuba, milles on säravkollane pehme tänapäevane mööbel. Seina ääres tumedast puust peenelt nikerdatud toolid ja lauad, tillukesest rombikujulistest klaasidest aknad ning nurgas kuldsetel jalgadel, rohelistest ja rõõmsate heledate maalingutega kahhelkividest ümara kupliga ahi. Pealinna kohal kõrgel mäeküljel seisva Lichtensteini vürstiperekonna lossi suure taas mustjaspruunide lae ja seinatahvlitega raamatukogu põrandat katab valge vaip. Siin on valgeid ja helesiniseid, pehmeid diivaneid, toole nende vahel väikesi tumedast puust, peenelt nikerdatud laudu, kuhu võib raamatu käest panna. Raamatud on kõrgetes, kab pides seinte ääres. Seintel on klassikalisi maastikumaale. Tänapäev ja ajalugu on kõigis ruumides, elegantselt ja maitsekalt koos. Millegagi pole üle pakkuda. See maailmas oma rikkuselt kuuendal kohal seisev väikese riigi valitseja ei demonstreerinud otseselt oma rikkust kuid kvaliteet on siin tugevasti au sees ja ajaloolised esemed tema lossis on kindlalt ehtsad ning maalid seintel kuulsate kunstnike originaalid. Praeguse vürsti Hans Adam, teise perekonna kunstikollektsiooni loevad asjatundjad maailma väärikaimate hulka. Nii palju joodeldamist nagu sel tunnil täna pole vist tükk aega kõlanud. Aga see anna Alpidegunst. Vihmase ilmaga siin ilmselt ei joodeldata, kuid need helid on ammustest aegadest sellesse maastiku sööbinud ning küllap kõlavad ikka pidustustel ja pühadel, kasvõi näiteks linna kaitsepühaku floorini päeval seitsmeteistkümnendal Nove numbril, kui püsti pere tõenäoliselt külastab ka lossis asuvat Püha Anna kabelit. See on valgete seintega tagasihoidlik, tugevate kivi võlvidega ruum väikese gooti altariga, mille pildiks näib olevat sajanditevanune kuldse taustaga tiibaltar keskel jumala mamma ristilt maha võetud pojaga kahel pool pühakud, tõstlikus kabelis on lihtsalt pingid ning vähesed pühapildid seintel. Kontrastid selle ruumi vaikusele ja haridusele on Lichtensteini lossi esimesel korrusel ka relvaruum. Selle rasket lage hoiab ruumi keskel ülalt tugev rist. Palkidele toetuv nelinurkne puusammas, mille ümber seisavad raudrüüd ja odad, on sõjakalt püsti. Riiulitel on reas kiivride turvised, teisel pool soomussärgid ning mõõgad. Et minevik ei ununeks, näete, siis lossi meid sisse ei lastud. Aga teade. Saime ikka nii üht kui teist ka seda, et vürsti perel on lossi lähedal oma viinamarjaistandus mille nurgal seisab Lichtensteini kõige vanem maja 15. 16. sajandil ehitatud toreda sakilise viiluga punane maja oma hallidest, kividest, torni ja kõrvalehitusega, kus kunagi oli klooster. Praegune Lichtensteini vürst seitsmekümnendates Hans Adam, teine määrasemad pärijaks vanima poja prints Aloisi, kes riigiasjad oma isalt juba üle on võtnud. Aeg läheb, kuid iidne vürsti loss jälgib ikka päeval ja öösel ülalt kõrgelt kaljuservalt oma väikest riiki. Ja Alpide lumised tipud jälgivad siin kõike ja kõiki.