Tervist tänane saade läheb eetrisse ülikoolilinnast Tartust, kus olen palunud mikrofoni ette vastselt ring häälingu nõukogu liikmekandidaadiks nimetatud Tartu Ülikooli meediauuringute professori Pille Pruulmann-Vengerfeldt i trepile. Tere arp. Mina olen saatejuht Arp Müller. Me räägime sellises sõbralikus sina-vormis, kuna me oleme 90.-te lõpul koos istunud Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonna loengutel. Nendel logisevatel Tartu Ülikooli peahoone muinsusväärtuslikel puitpinkidel, kust küll millegipärast päeval tudengeid tahetakse tõrjuda, aga see on teine teemat tänases saates hakkame rääkima sellest, milliseks on muutumas maailmas meedia. Ja kuidas meie siin väikese rahvaarvuga Eestis, sealhulgas Eesti rahvusringhäälingus peaksime kaasa minema Ma digimeedia arengutega. Ja loomulikult tahaksin tänases saates avada ka Pille Pruulmann-Vengerfeldt kui inimeste. Kõigepealt, kuidas digipööre sinu enda ja sinu pereelu ja meediatarbimist on muutnud. Oletame õigesti, et hommikul sa postkasti paberajalehe järgi enam ei lähe. Ja õhtul kell 21 tervet peret diivanile Aktuaalse kaamera, et üles ei rista. Kusjuures täiesti valesti oletad. Mina olen see, kes läheb hommikul ja võtab postkastist paberlehe ja minu päevane meedia tarbimine ongi paberleht hommikukohvi kõrvale. Raadiot kuulan autos ja õhtune aktuaalne kaamera, tõsi küll, peamiselt mu abikaasa algatusel rivistutakse ikkagi diivanile või siis aetakse lapsed voodisse, sest Aktuaalse kaamera algusaeg on selge märk sellest, et uneaeg tuleb kobida voodisse ja siis saavad vanemad vaadata õhtuseid. Uudiseid aktuaalsest kaamerast nii pühendunud vaatama ei ole, et ma järele vaataks kaasat kaamerat, aga, aga üldiselt pean ma traditsioonilisest televisioonist ja paberlehest ise. Kingsepal ei ole alati terveid kingi, nii et digimeediauurija ei olegi kõige pühendunum digimeedia kasutaja. Jah, ma olen üsna konservatiivne digimeedia kasutaja just sellepärast, et minu jaoks digimeedia võtab väga palju aega ära ja kuna töö arvutiga nõuab väga sageli pühendumust, siis meediatarbimine ja pidev meedia poolt iseenesele tekitatud surve sellest hirmsasti peab killustama ennast. Noh, minu arvates ei ole vahet, kas uudis on onlainis minut või kaks varem või hiljem olgu ta parem hiljem parem, aga meedia ise tunneb auditoorium, mis justkui on ootus selles konstantses infomüras kogu aeg järjest kiiremini järjest rohkem järjest värskemat uudist saada tarbinud inimmeetod küll enamasti välismaal olles lihtsalt selleks, et Eesti elu ja asjadega kursis olla, aga see eeldab ka siis tõesti seda, et mul ei ole parajasti ülipingelist eesmärki arvutiga midagi muud tehtud saada, aga ma olen jah, selles suhtes kindla sihiga, et minu tööpäev püsiks tööpäeva raames. Katsun ma tõepoolest teha seda, et ma ei tarbima tööpäeva raames väga palju meediat, sest ma lihtsalt tunnen, et see raiskab minu aega. Minu vaade, minu täiesti subjektiivne vaade on selline, et meie ühiskonnas on väga sügav digilõhe on inimesed, kelle kodus enam ei ole raadioaparaati, millega üldse raadiosaateid õhust kuulata. Neil pole kodus enam isegi tavalist teleaparaati, millega ja õhust või ka kaabli vahendusel telesaateid vaadata. Ja paberlehte pole need inimesed ka aastaid enam käes hoidnud. Aga samas on inimesed, kelle elus mitte midagi ei ole muutunud, kelle elu on just nagu 30 aastat tagasi hommikul panevad vikerraadio käima, loevad lehte, vikerraadio mängib õhtuni, kell 21 lülitatakse välja, kui, kui aktuaalne kaamera algab. Kes ei ole Facebookis, kelle telefoniga ei saagi muud teha, kui ainult helistada. Räägi palun meie algav saade põnevaks nende jaoks kes ei ole vaimustunud sellest digimeedia arengust räägisi sade põnevaks selles mõttes, et nad kohe raadiot kinni paneks. Oluline on aru saada, et ühest küljest seadme olemasolu, see, kas mul on olemas aparaat või ei ole, ei tähenda veel seda, et ma seda tarbimissellest kasu saan või naudin või mitte. Et digilõhe on, aga ei ole niimoodi, et on sellel nii-öelda parem kallas ja vasakkallas, et on, on nii-öelda kaasatud ja, ja välja jäänud, et aga, aga meie uuringud on leidnud tõesti seda, et meil on võimalik rääkida laias laastus kuuest internetikasutajatüübist ja, ja vot see on selline asi, mis mulle endale hirmsasti meeldib, hästi tähtis tundub, et need kuus tüüpi on nii poliitika mõttes kui ka kui ka nii-öelda meedia tootmise mõttes hästi erinevad ja nad on just nimelt sellised tüübid, mis nii-öelda internetikasutuse järgi eristavad siis inimesi ja meil on need inimesed, kes üldse ei kasutata. Ta meid isegi on võimalik öelda, et meil on selles skaalas nagu VII tüüp ja, ja neid ei ole Eestis tegelikult väga palju ja seal paari protsendi juures neidki siis teadlikult on otsustanud kasutamisest loobuda. Et. Mind huvitabki, et kui palju on neid inimesi, kelle meediatarbimine on täpselt samasugune nagu inimestel oli 25 või 30 aastat tagasi. Nüüd ei ole väga palju, sellepärast et ka meediamaastik muudes kanalites on niivõrd palju muutunud, kui 25 aastat 30 aastat tagasi oli seal valida sisuliselt Eesti televisiooni ja siis kahe vene kanali vahel, kus ta kremli uudiseid õhtuti sai vaadata, siis, siis täna on ju ikkagi ka juba eestikeelseid kanaleid, eriti neil, kel on kaabellevi, on ligi kümmekond või isegi rohkem, sest väga paljusid mujalt tulnud kanaleid tõlgitakse, varustatakse subtiitritega ja pakutakse sulle omakeelset sisu tegelikult väga paljudes erinevates valdkondades. Sul on palju rohkem valida erinevate lehtedel, ajakirjade, nädalalehtede, isegi kui sa tahad olla lihtsalt traditsioonilise meediatarbija, siis sinu meedia, valitsus, kus on palju rikkalikumad ikkagi. Nii et ma ütleks sulle ausalt, ma arvan, et neid, kes on täpselt samasugused nagu 25 aastat tagasi 30 aastaks, neid ei ole, sellepärast et meedia ümberringi lihtsalt ise on nii palju muutunud, see sinna juurde on tulnud veel digikanalid. See sinna juurde on tulnud veel ka sotsiaalmeediavõimalused. Et see on kindlasti väga suurt hulka inimesi puudutanud, kuid tõepoolest seda, et nagu võiks olla, et kellelegi on täpselt samasugune, sest noh, vikerraadio ei ole ju ka täpselt samasugune, nagu ta oli 30 aastat tagasi. Et aga samas ma tean inimesi, kes täpselt samamoodi nagu 30 aastat tagasi nad tõusevad, hommikul kell kuus üles keeravad klõps vikerraadio oma köögis lahti. Vahepeal käivad tööl, õhtul tulevad tagasi, see ikka mängib. Ja siis kell 21, et aktuaalset kaamerat vaadata, keeravad vikerraadio kinni. Just ja neid inimesi on, aga küsimus ongi selles, et et ka ka tööl või pärast aktuaalset kaamerat või enne Aktuaalset Kaamerat vaatavad nad võib-olla telekast midagi muud veel. Ja see ongi selles suhtes meedi auditooriumide juures kõige põnevam, et meil ei ole võimalik öelda, et nad on kõik ühesugused ja mida rohkem meil on veidi võimalusi, seda rohkem erinevaid meedia auditooriumi. Meil on. Aga kus siin siis on probleem, nagu sa just ütlesid, neid inimesi, kes ei ole uuega kaasa tulnud, on hästi vähe. Siis on ju kõik hästi. Mina üleüldse ei tahaks anda hinnangut ka neile, kes ei ole uuega kaasa tulnud, et nendega kuidagi midagi halvasti oleks. Minu arust on nendega ka kõik väga hästi. Kas seda ohtu ei ole, et kui nad ei tulegi kaasa, siis näiteks 10 või 20 aasta pärast nad lihtsalt ei saa enam ühiskonnas toime nendeni ei jõua enam oluline info, kasvõi sellest, et toimuvad valimised või et linnas on suur elektrikatkestus. Kuidas toime tulla? No kui vikerraadio peaks lõpetama nagu õhulainete vahel levitamise, et siis, siis võib see küsimus küll tekkida, see probleem küll tekkida ja noh, eks digitelevisioonile üleminek ka väga paljudele inimestele selle väljakutset tekitas, et nad pidid enda meediatarbimist nagu läbi mõtlema, uuendama-värskendama ma näen täna, kuidas mine oma vanaema väga tõsiselt mõjutab TV3 vabalevist äramine, ka tema muretseb selle pärast ja otsib alternatiivseid meediatarbimise võimalusi, et noh, et on meediakanalid ise saavad anda niimoodi väiksemaid või tugevamaid signaale tuntumaks inimeste meediatarbimise käitumist. Ma tean inimesi, kes on pidanud oma näiteks loobuma oma algsest põhimõttest, mina internetti ei kasuta, sellepärast et nende selts huviklubi, mis, mis varasemalt teatas kas ajalehesabas või telefonitsi järgmistest kogunemistest ja kohtumistest on kogu info liigutamise internetti viinud ja selleks, et infoga kursis püsida, on nad pidanud hakkama internetti kasutama. Aga kindlasti puht tal eetrilainel leviv raadio ei kao veel niipea kuskile ära, lihtsalt sellepärast, et ta teda on suhteliselt odav nii-öelda levitada. Infoedastuskindluse kontekstis on, on ta siiski üks paremaid kanaleid. Sa mainisid kanalite paljusust mis eristab meediatarbimist 30 aasta tagusega, mida see kanalite paljusus kaasa on toonud? Ega see inimestele rohkem infot laiemat maailmapilti pist keskmisel kaasa ei ole toonud? Molata küll, jah, ja et kindlasti on inimesi, kes nüüd tänu sellele, et nii palju kanaleid testi vaatavad hommikul CNN ja vahepeal siis BBCd ja siis kultuuriprogrammi arte võib olla prantsuse saksa ühisühistoodangut ja vahepeal siis veel veel eesti kanaleid ja ja õhtuks saavad palju, palju targemaks. Aga mitu neid Eestis võiks olla? Meil on kaks silma, kaks kõrva, mis tähendab seda, et meie info vastuvõtuvõimekus on piiratud meie enda sisendite järgi me saame vastu võtta ikkagi ainult niipalju kui meie kõrvadesse sisse mahub ja me saame silmadega tarbida nii palju informatsiooni, kui meil siis antud hetkel võimalik on. Et me kindlasti puutume kokku oluliselt rohkema informatsiooniga, isegi kui me mõtleme ainult olemasolevate meedia noh, väljaannete piires kas või tõepoolest kõik need, kes tarbivad digimeediat uudiseid, mida uuendatakse päevas ikkagi nagu koordi sagedamini, kui kui paberlehte välja antakse. Et inimeste maailmapilti ilmselt siiski on mõnevõrra laiem, kasvõi selle järgi, kui palju välisuudiseid meieni jõuab ka meie enda kanalite kaudu. Jah, need uudised jõuavad, aga minu küsimus on, et kas inimesed neid ka jälgivad, kas inimesed neid mõistusega mõttega vastu võtavad? Mõned jah, mõned ei, selles suhtes on see, et väga klassikalised meediatarbijate uuringute jagavad meediast saadava kasu tegelikult terveks hulgaks erinevateks tüüpideks, meil on nii-öelda informatsiooniline meediatarbimises majandus- ja siis meil on meelelahutuslik meediatarbimise vajadus. Ja, ja tegelikult on täiesti okei, kui me tahame lihtsalt meelelahutuseks meediat tarbida me ei, ei saa ja ei pea ja ma arvan, et meid ei tohi hukka mõista neid, kes eelistavad mitte olla maailma asjadega kogu aeg kursis, sest see on suhteliselt stressirohke, eriti tänapäevases sihukeses noh, kriisile ja katastroofi-le orienteeritud meedia uudistemaailmas, et et kui ma siis tahangi mitte olla sellega kursis, siis, siis see on minu valik. Oluline on see, et ma pean teadma, et kui mul endal on infovajadus, kust ma otsima lähen. Et mis on see usaldusväärne allikas, millele ma siis toetun, kust ma saan kinnitust, kust ma saan ümber lükatud ja et, et ei, kaoks ära usaldus meedia kui institutsiooni vastu. Me ikkagi teaksime, et tõepoolest vikerraadio uudis on see kvaliteetne uudis, mis annab meile sellel hetkel kõige päevakohasem kõige asjakohasem informatsiooni. Aga aga selle nimel peab meid ise ka töötama, et, et ei tohi neid erinevaid funktsioone liialt segi ajada. Et Ta peab ikkagi aru saama sellest, et, et noh infotarbijate info tarbimisele orienteeritud inimest või mõnevõrra häirida ja solvata see, kui meediakanalites on, talle pakutakse pidevalt kuulsuste pilte ja arutatakse selle üle, et kes nüüd sai emaks või isaks või või, või mingisuguseks muuks asjaks või siis teine asi on tõepoolest see, et kui me oleme oma uudistes väga ühekülgsed ehk et me tõepoolest orienteeruma väga palju just nimelt kriisile ja katastroof-ile. Et kas siis me jätame maailmas tegelikult ühekülgse ja hirmsa pildi, et, et oleks, oleks mõistlik nii-öelda läbi mõelda, tasakaalustada ja võib-olla ka jällegi spekulatsioonid ja pakkuda välja 21. sajandil, kas meil on päris needsamad uudisväärtuse kriteeriumid, mis meil olid noh, pea 100 aastat tagasi välja mõeldud suuresti et kas meil on äkki vaja üle mõelda seda, et kas kas selleks, et 21. sajandi meediaruumis hakkama saada orienteeruma niivõrd väga kriisile ja kui peaksime inimestele pakkuma varianti ka lihtsalt nii-öelda kursis olla, harida ennast, saada midagi rohkemat teada näiteks Boliivia majanduses, mitte ainult sellest, kui Boliivias on mingisugune bum või, või suurem narkokuritegude kinnivõtmine. Täiesti praktiline probleem täna hommikul raadiouudistest kuulsin kell seitse 30, et hoolimata kõikidest nendest teeme ära kampaaniatest ikka järjest rohkem viiakse prügi metsa alla. Ka mina ise tegin selle kevade esimesi rattaringe Tallinna ümbrust ja ja nägin metsa visatud autorehvide hunnikuid seal, kus neid sügisel ei olnud, keegi oli vahepeal käinud ja visanud. Millest see võiks meile kõneleda? Meedia ometi ju räägib kogu aeg. Tasuta on võimalik oma vanad autorehvid kaheksa tüki ära anda, jäätmejaamas aga ei jõua inimesteni. Vaata siin on igasuguseid teemasid, üks asi. See oli hästi praktiline teemas. Boliivia metsasid aga probleem, meie metsad, inimesed saavad tasuta ära anda autorehvid. Ma pakun, et nende kodus sinna jäätmejaama sama pikk maa kui sinna metsa sõita nende vanade autorehvidega. Ma ei usu, et nad nimelt viivad need metsad. Ma ei taha jäätmejaama viia, ma, ma arvan, et nad ei, nad ei tea. Nad kardavad, et äkki ma pean selle eest raha maksma või midagi, midagi sellist. Miks nad ei tea, kui minul on probleem, mul on kodus, on, mul on prügi ja võib-olla mul on pakend ja, ja võib-olla mul on, ma olen teadlik sorteerija. Aga kui ma lähen kohaliku omavalitsuse koduleheküljele ja katsun sealt üles leida, kuhu oma prügi viia saaksin, siis pakutakse mulle Keskkonnateenuste jäätmeladustamine, jäätmehoidmine ma ei räägi sõnaga jääde, mis tähendab seda, et meil on aeg-ajalt üks, üks probleem, on meil keeleline probleem selles mõttes keeruline, et me ürdid Lähme oma informeerimist, kodanike informeerimist hoida äärmiselt kontseliitlikus poliitkorrektses keeles kui täiesti teistpidine, isiklik näide. Ühel hommikul avastasin, et minu torud ei käi enam läbi, mul on keldris uputus. Mis on see teenus, mida ma peaksin sellisel juhul tellima pühapäeva hommikul? Internet, laht, otsisin, mis ma otsisin. No ei tulnud selle peale, et söön fekaali äravedu, mida mul ja tellida. Et sellised keele nüansid võivad teinekord saada takistuseks, et ma ei tule selle pealegi. Et kuidas ma kõige paremini seda infot üles leiaks, et selge on see, et noh, et on ka lihtsalt rumalat hoolimatust ja ükskõik kui head meediat me ei teeks. Ikka jääb terve hulk inimesi, kes ei tahagi tarbida mitte midagi muud kui kõige Tõmpsuvamat raadiot ja niipea, kui sealt tuleb see kohustuslik uudiste kaks minutit, siis nad vahetavad ruttu kanalit. Aga äkki peaks siis kuidagi on katsetatud ka varjatud sõnumite lisamist, näiteks teleprogrammidesse kaadrite vahele, nii et sa teadlikult ei näegi seda nii eesti kui vene keeles. Vii autorehvid tasuta jäätmejaama. Mitte lihtsalt jäätmejaama, vaid jäätmejaam asub nagu selle tänaval nurga peal ja see koht, kuhu sa saad tasuta ära viia autorehve, selle nimi on jäätmejaam. Aga üldiselt on see tänases ühiskonnas me siiski varjatud propagandasõnumite, ükskõik kui positiivne see propaganda ka poleks, ükskõik kui hästi keskkonnasäästlik heaks ei kiida, see on, see on samamoodi nagu me. Me oleme siiski väga kõhklevad inimese kloonimise suhtes, et me oleme ka väga kõhklevad selliste alateadlike sõnumite edastamise suhtes. Ma usun, et hoolimata sellest, et tundub, et kõik need aktsioonid ja 10 aastat metsa koristamist et nüüd justkui ei oleks andnud mingit tulemust, ma siiski usun, et nad tegelikult tulemust on andnud. Aga see võtab aega, harjumuse muutmine võtab aega, kui sa mõtled selle peale kas täna autosse istudes turvavöö peale panema. On see norm veerand mõtlema, et see pigem on norm, kõik inimesed nagu teavad, et turvavöö tuleb peale panna. On olemas üksikuid jobusid, kes ei pane turvavööd peale ja seovad selle kohtu, iseennast ja teisi. Aga enamus ikkagi vanem. Ma olen näinud, mõni on isegi oma auto tagumise põrkeraua peale kleepinud sildi siin autos surrakse, nagu mees. Just, ja see on, see on nii-öelda vastupanupraktika, see on, see on vastupanupraktika, sellele, et üldine ühiskondlik normiväärtus on see, et turvavöö pannakse peale imiti surra nagu meest, vaid elatakse nagu pikemat ja tervemat elu näiteks nagu täiskasvanud ühiskonna liige. Aga selles suhtes on, on tõesti see, et noh, turvavööpraktikate muutmine on võtnud umbes 20 aastat. Et need asjad ei juhtu väga kiiresti ja need asjad peavad andma inimestele nende isiklike kasunud tundma seda, et, et nende elu on parem, kui nad niimoodi käituvad. Peab lootma, et mida rohkem meil inimesed jõuavad metsa äärde rattaga sõitma, seda rohkem nad saavad aru, et autorehvidele metsa alla ladustamine pole kõige mõistlikum tegu. Lähme jutuga tagasi digimeedia digipöörde juurde, mis juhtub ühe ajalehega ühe ajakirjandusväljaande ka raadiokanali või televisiooniga oli ka, kes praegu ei lähe digitaalsete suundumustega kaasa, kes jätkab nii nagu nagu seni on võib-olla jah, peegeldab oma kasvõi paberlehte internetis ja võib-olla küsib selle vaatamise eest ka tasu, aga, aga see on kõik. Kardan, et tasapisi marginaliseerub. Seda ei juhtu kiiresti, seda ei juhtu üleöö. Aga aga, tehes valikuid, kas üks või teine, kas hästi indekseeritud otsingusüsteemiga ajaleht või PDF-is veebilükatud ajalehte inimesed hakkavad tasapisi eelistama neid, mis toetavad rohkem nende vajadust. Aga ega internetiliikumine ei ole tähendanud ju hästi indekseeritud otsisüsteemi minu kui meediatarbija minu kui ajakirjaniku arvates, kes ma väga tihti pean otsima, näiteks mida mõni poliitik ütles aastal 2001. Ma leian, et seda ei ole võimalik ajalehtede veebiversioonidest leida. Isegi mõne suure nädalalehe vanu numbreid ei ole ajalehtede veebiversioonidest võimalik leida. Ainuke võimalus neid aastal 2015 leida on minna Rahvusraamatukogusse ja siis lapata läbi terve tolmust ajalehtede. Rahvusraamatukogus on ka tegelikult olemas digiteeritud versioonid nendest samadest lehtedest, paraku mitte kõigest jah, paraku mitte kõigist, aga, aga, aga üha rohkem nii-öelda tagasi digiteerimine toimub just nimelt selleks, et sa ei peaks lehte minema füüsiliselt lappama, vaid saaksid seda lapata. Onlainis. Mul on siin hea näide, kirjutasin aastal 2000 artikli, viga 404 oli 14. detsembril 2000 Eesti Ekspressis ja kus ma rääkisingi just nimelt sellest unistus internetist, kui ideaalsest tulevikuarhiivist ei ole täitunud, et internetist asjad kaovad ära ja nüüd on ära kadunud ka see artikkel, seda saab lugeda ainult raamatukogus. Need asjad kaovad ära osaliselt sellepärast, et me väga sageli mõtleme, mõtestame digiteerimise mehaanilist tegevust, lükkame vana ajalehe skänneri vahele ja siis tahan ära skännitud ja tegelikult ilmselt see 404 on skannitud kujul Rahvusraamatukogu ajalehe arhiivis olemas. Inimene, kes Google'i otsinguga või ka Eesti Ekspressi netiotsinguga tahaks treida, ei leia seda. Aga seal ongi see teema, et, et mis juhtub, on see, et me digiteerimine ja ladustamine, digitaalset sisu, ilma seda sisuliselt märgendamata. Ja nii juba 20 aastat. Miks midagi ei ole muutunud ja kas midagi on muutumas? Midagi ei ole muutunud osaliselt sellepärast, et see on lihtsalt nii kallis. Palju odavam on lihtsalt digitaalselt teha asjast pilti ja ladustada seda kui pilti, aga, aga selleks, et, et seda asja oleks kasutatav arhiiviotsingute asjadega, selleks peab seal, sest täna ei saa seda asja seadmele usaldada. Seadmed ei oska täna luua metaandmestiku seadmed, ei oska täna luua sedasama informatsiooni kihti, mis oleks seda tõlkimis kihtimis tõlgiks selle digitaalse pildi infokeelde, mis oleks inimesele otsitav Google'ile arusaadav ja nii edasi ja, ja ma arvan, et päris nii ei ole õiglane öelda, et midagi ei ole juhtunud vahepeal seda protsessi sellest protsessist on väga paljud inimesed teadlikud ja nad tegelevad sellega. Aga, aga kuniks meil siiski väärtustatakse esialgu nii-öelda digiladustamist rohkem kui korralik noh, ühesõnaga ladustamine hoolimata sellest, et see on, see on ka väga kallis tegevus. Sellest saavad inimesed ja näiteks ka poliitikud palju paremini aru. Noh, me ostame suure skänneri, me paneme selle inimese, kes hakkab skännima seda teksti. See on palju loogilisem, arusaadavam kui see, kui me ütleme, et nii me paneme siia nüüd inimese, kes vaatab seda pilti ja varustab seda metaandmetega. See on oluliselt kallim tegevus ja selle tegevuse väärtustamine, eriti tagasiulatuvalt, näiteks ajalehe arhiividele, raamatu arhiividele, see on see, mis, mis tegelikult selleks, et seda tykki keskkonda võimalikult hästi ära kasutada tuleb alles teha. Aga kas sa näed, kas praegu loodava praegu internetis loodava meedia sisu puhul on see metainfosüsteem, kas see, mida täna kirjutab Postimees Online kas ma leian selle artikli viie 10 15 aasta pärast 50-st? Seepärast ma arvan, et ehk leiad, aga siin nüüd, aga esiteks on see asi, et et näiteks Rahvusraamatukogu veebiarhiveerimise töörühm, mis peabki nagu vaatama selle üle, et Eesti veebis saaks põhjalikult arhiveeritud. Neil on näiteks väga tõsine dilemma, et kuna meedia ise torpedeerima seda üritust tootes kogu aeg juurde informatsiooni, milline hetkeseis. Ta meediast, kas võtta igal hommikul või igal õhtul, kas kommentaarium kuulub Arsineerimisele või ei kuulu arhiveerimisele, millise seisuga kommentaarium kuulub arhiveerimisele millisega mitte, kas me otsustame Marhiveerime kommentaariumi 10 päeva pärast uudise ilmumist, kas siis on kõik arutelud ja vaidlused lõpetatud, võime, otsustame arhiveerimise iski ainult toimetatud sisu? Need on selles suhtes äärmiselt suured arutelud, sest veebiarhiveerimine hoolimata sellest, et meie digivõimekus järjest suureneb, on kohutavalt kallis, lihtsalt sellepärast, et sa seadmete ülevalpidamine alates sellest, et Ostani piisavalt Stroomi, aga teine asi on see, et seda kettaruumiga pidevalt elektriga varustada, näitaks et sellele on olemas oli ainult ühekordne kulu, vaid ka püsikulud. Ja väga sageli Eesti kontekstis ongi see, et me küll saame aru ühekordsest kulust, noh, me ostame ära masina. Me ostame ära jällegi skänneritest üle ega ümber. Aga, aga me ei saa aru, et selleks, et see asi toimiks, on meil vaja sinna juurde inimest, tehnik, kott, elektriarvet on vaja maksta, inimesel on vaja palka maksta ja, ja vot see on, on niisuguse projekti digiteerimise häda, et me teeme nagu ühekorraga mingi lao valmis, aga me ei suuda seda enam üleval pidada. Samamoodi me teeme meediasisuga, me suudame nagu sisu küll hetkel juurde toota, aga mitte üheski R ilmselt välja arvatud ei ole nagu teadlikult arhiveerimisega tegelevaid üksuseid inimesi. Meediaväljaannetest. Aga jah, praegu meie jutt läks liialt pikaks, vist arhiveerimise peale. See ilmselt väga paljudele inimestele probleemi ei valmista, aga räägime just nimelt sellest maailmast, mida meedia kujundab, mida ajakirjandus kujundab. Kuidas muutub see maailm meie jaoks tänu sellele digipöördele, selle maailma tajumine? Digipöördega ongi täpselt samamoodi mõnes mõttes nagu arhiveerimise jutuga, et me saame rääkida sellest, et me viime asjad digiseadmetele, meil on digitaalne televisioon, sest meil tulevad kõigil peab olema kas digiboks või mingisugune ressiiver, mis suudab seda sammustki digisignaali vastu võtta, telekasse tõlkida, see on tehniline pool sellest. Aga nüüd on see küsimus selles, et millised on need sisulised võimalused, mida selline pööre annab ja kuidas me neid saaksime kasutada, kas me lihtsalt lükkame uudiseid kolmes erinevas formaadis lükkamine audiofailidena, videofailidena ja tekstifailidena veebi või me mõtleme, et nii mis nendega teha saame, mis me sisuliselt saame nüüd teha teistmoodi kui enne. Ja, ja vot see on see koht, kus minu jaoks digipööre muutub huvitavaks sellepärast et me saame ja peame ilmselt üha rohkem ikkagi mõtlema selle peale, kuidas digipööre tähendab kahesuunalist kommunikatsiooni. Ja see on see, kus minus räägib see minu niisugune klassikaline kommunikatsiooniteadvuse haridus, mis ütlebki, et kahesuunaline kommunikatsioon on parem kui ühesuunaline. Ühesuunaline ütleb, mina jutustan. Ja ma arvan, et kõik kuulavad, raadiot, õpivad, panevad kõrva taha, mis neile meelde jääb, mitte on teine asi. Aga aga see, kui saaks kaasa rääkida, kaasa mõelda, oma küsimusi, küsida, oma mõtteid avaldada, see on ilmselt see, mis on üks nendest digipöörde võimalustest, mis täna ikkagi on natuke alakasutatud. Kuidas teha head kahesuunalist kommunikatsiooni Eestis on ka tegelikult aastaid proovitud. Oli jutt, et internetikommentaarium, see on tuleviku suur ühine aju no ei ole kujunenud väga heaks ühiseks ajuks, see on väga väike protsent, kes kommenteerib seal ja enamasti sellised äärmuslased või kasvõi meie oma vikerraadio, me võtame vastu kuulajate kõnesid kell 13 45. Ja pahatihti on nii, et helistavad ühed ja samad inimesed, kellel on võib-olla mingi natukene kibestunud olek või. No nagu ei teki seda aga mitut varianti proovinud olema, mis variandid veel on? Vot siin ongi see küsimus selles, et et tegelikult täna kommentaarium on ju samamoodi ühesuunaline kommunikatsioonikanal kommentaariumis. Palju oled sa näinud näiteks sisulist dialoogi ajakirjaniku ja kommenteerija vahel? Ma arvan, et ajakirjanik kardab seda, mina ka ajakirjanikuna ei tahaks näiteks mõne äärmuslasega avalikku diskussiooni astuda ja oma poolt tööpäeva sellele kulutada, kui oleks argumenteeritud diskussioon tõepoolest teemaga kursis oleva inimesega. Kahte asja tuleb nüüd eristada, üks asi on see, et demokraatlikul arutelul ei ole alati kvaliteet, teetse arutelu tunnuseid ja see on niisugune kurb tõsiasi, et et me, meil on igasuguseid inimesi, ERR-i arhiivist on võimalik leida üles Allar Jõksi mõni kuu tagasi tehtud skeem selle kohta, millised on meie riigikogulased ja seal olid ka targad ja rumalad, ausad ja ebaausad ja, ja ta ütles, et noh, et see on ühiskondlik läbilõige nii nagu ühiskonnas. Kas targad ja rumalad, ausad, ebaausad, nii on ka riigikogus täpselt needsamad tüübid olemas liiga ajakirjanike seas seniga ajakirjanike seas ja nii ka kõikide muude konfessioonide seas kahjuks et, et ei ole ühtegi professiooni, mis oleks nagu sellest läbilõikest puutumatu. Aga selles selles kontekstis ongi see, et me oleme kippunud nagu jääma. Okei, kommentaarium töötab millegi jaoks, aga kuna ta ei anna seda kvaliteetset tulemust, siis me kanname ta üldse maha. Ei julge sinna minna me ja me ei julge seda kinni panna, olgem ausad, mis on ka nagu teistpidi küsimus, et noh, kui me siis seda nii väga kardame ja ei suuda nagu integreerida pärmi, siis üldse nagu tee seda. Küsimus ongi lihtsalt selles, et, et on praegu lihtsalt selline liivakasti nurkus, kõik käivad mängu noh, mingeid oma asju ajamas, aga erinevaid formaate erinevaid võimalusi kaasata mitte ainult nii-öelda eksperti, aga inimest tänavalt noh, kui kui tuleb kaamera ja mikrofoniga päris inimene sulle tänaval vastu küsib, mis sa arvad siis niisama kibestunult arvamusi enamasti ei avalda? Ei ütle juudid ahju. Nahmani ilmselt ütleb seda ka selles suhtes. Jällegi sõnavabadus senikaua, kuni kuni see ei ole teiste inimeste otseselt ohustav, peaks olema. Ja demokraatlikuks diskussiooniks tuleb inimesi kasvatada, see tähendab seda, et me peame mõtlema välja, et me lihtsalt ei kommentaariumi poksi vaid me küsime küsimusi, millele võib-olla on võimalik arutelus, vastad. Ta, võib-olla on ka see asi, et võib-olla peaks olema ajakirjaniku töö osa see kohustus vastata kuulajate küsimustele, see kohustus kaasa rääkida, see kohustus öeldagi, et noh, et nagu noh, ma saangi selle eest palka, et ma lähen ja astun siin diskussiooni inimestega, kelle vaated mulle ei meeldi või kelle vaadet väljenduslaad mulle ei meeldi. Sest Ühest küljest nad on teistsugused ja noh, meile kipub teistsugune, mitte meeldima. Sageli. Aga teisest küljest on ka see, et et ma näen selles arvutis elus väärtust, ma näen selles, et mina lähen sinna ja küsin küsimusi ja küsin, et mida te siin selle all mõtlesite, et kuidas seda täpselt võiks siis nagu teha või mismoodi seda kõike nagu asetada, et ma proovin seda dialoogi astusest, praegu on lihtsalt see, et nagu eeter karjub ühesuunaliselt ühelt poolt ja kommentaarium teisesuunalised teiselt poolt. Dialoog. Ma tuletan kuulajatele meelde, kes võib-olla poole pealt on saata kuulajaskonnaga liitunud. Stuudios on Tartu Ülikooli meediauuringute professor Pille Pruulmann-Vengerfeldt kelle riigikogu ilmselt tuleval nädalal nimetab ringhäälingu nõukogu uue koosseisu liikmeks. Eksperdina. Ja sellest lähtuvalt küsingi, et Villem, millised digimeedia ristmeedia võimalused on seni Eesti rahvusringhäälingul kasutamata? Oi, ma arvan, et neid võimalusi on kasutamata päris palju ja ma arvan, et neid võimalusi tuleb siia juurde leiutada, sest ma arvan, et siin ongi see asi, et kui oleks keegi kuskil leidnud hea viisi, kuidas suhelda, et oleks olemas mingisugune hõbe kuulmis kõik probleemid lahendab siis me kõik juba kopeeriks sedaviisi. Aga täna on ikkagi see, et neid võimalusi tuleb leida nende võimalustega tuleb läbi, kui ta neid tuleb katsetada. Ma arvan, et sotsiaalmeedia kaudu dialoogi astumine võib olla ümarlaudade koos korraldamine võib olla avatud uste päevade korraldamine võib-olla nii-öelda miksida digitaalset ja traditsioonilist kaasamist ja õpetada välja võib-olla näitaja, eks. Kooli õpilastest koosne klubi, mis saaks kaasarääkimist harjutada selles eas, mis saaks, mis saaks ajakirjanduslikke võtteid proovida, žanreid laiendada. Ma arvan, et neid valikuid on palju ja neid tuleb katsetada erinevaid ja mõnedega ebaõnnestuda ja, ja kui ebaõnnestuda, siis mitte nagu püssi põõsasse heita, et näed, noh, proovisime enne kui kommentaariumiga proovisime, ei tulnud välja. Anu, ärme siis üldse teeme midagi. Noh, siin on, siin on neid variante neid otsida, mõni mõni formaat õnnestub mõne teema sisuga paremini. Mõni formaat nõuab teistsugust teema sisu. Et siin neid lahendusi on kindlasti väga erinevaid ja, ja öelda, et vot see üks on nüüd proovimata ja kui sind selle ära proovida, siis läheb kõik jumala hästi, seda ma ei saa küll kahjuks lubada. Aga ikkagi, kuhu võiks digipööre pöörata Eesti rahvusringhäälingu, selle küsimuse noppisin meedia konverentsi kavast, nimelt sa järgmisel nädalal, ehk siis eeloleval neljapäeval esined samateemalise ettekandega Eesti televisiooni 60.-le sünnipäevale pühendatud meediakonverentsil liikuv pilt liikuvas ajas, mis peetakse Tallinna ülikoolis. Niisiis, kuhu võiks digipööre pöörata Eesti rahvusringhäälingu? Aastatega dialoogilisemaks ja erinevaid dialoogi partnereid arvestavalt dialoogilisemaks, et selles suhtes minu lootus ikkagi on see, et ajakirjaniku töö osaks saab olla astuda dialoogi mitte ainult eksperti, mitte ainult poliitiku, mitte ainult asjatundjaga vaid tavalise inimesega. Ja, ja tunnustada seda, et tavaline inimene on ka ekspert igasugustes asjades näiteks oma isiklikus igav tavaelus. Nende kogemus on ka väärtusi, et see, et ajakirjanikul on teistsugune kogemus, ei tähenda seda, et mängu nende teiste inimeste kogemust tuleks selle võrra maha kanda. Aga ehk võiks selle sõnastada niimoodi, et minge taas mikrofoni ja kaameraga rohkem välja, ärge kutsuge ainult inimesi, lipsude ülikondade ja kleitidega stuudiosse, vaid minge telemajas ja raadiomajast välja, rääkige inimestega mujal. Tuleb minna välja, aga tuleb minna ka Facebooki muuhulgas näiteks, et see välja ei tähenda täna enam ainult lihtsalt tänavat või laat või, või klubi või kus on inimesi võimalik rohkemates kohtades. Aga mida rohkem inimesed harjuvad kuulama või nägema pildis enda taolisi, seda julgemalt nad julgevad kaasa rääkida, seda enam nad väärtustavad omaenda arvamuse kaasa ütlemist. See on seesama teema, mis, millest ma ilmselt ka räägin. Konverentsil on lastesaadet S piltide näitamine, kirjade ettelugemine ja telefonikõnede vastuvõtmine. Et kui ma saan lapsena selle kogemuse, et minu arvamus on piisavalt tähtis, et seda panna eetrisse minu joonistatud pilt on piisavalt ilusaid seda panna eetrisse. Aga mitte ainult eetrisse, vaid ka sotsiaalmeedia sisusse. Et, et siis mul tekib see tunne, et ma tahangi osaleda, ma tahangi kaasa lüüa, ma tahangi proovida Omalt poolt panust anda. Mis sa arvad, kas ja mis aastal kaovad eetrist telekanalid aga miks mitte ka raadiokanalit tänapäevases vormis, kus on saatekava lineaarselt saatekava järgi siis saatejuhid teevad saateid. Mis sa arvad, kas 10 aasta pärast ETV seitsmekümnendat sünnipäeva me saame tähistada tähendab ETV 10 aasta pärast lihtsalt mingisuguste internetiportaali, kus inimesed tellivad nii-öelda neid huvitavaid saateid? Tänamatu töö, see ennustamine, nagu sa tead Huvitav oleks 10 aasta pärast meil saade arhiivist välja otsida ja kuulata, viies. Mina pakun, et 10 aasta pärast on meil siiski programmilised saated jätkuvalt olemas. Ma usun, et toimetus kui numbri kui terviku kokkupanija et on pettus, mis, mida siiski oskavad ka 10 aasta pärast inimesed hinnata. Ma usun, et toimetaja valik muutub järjest tähtsamaks hindamisobjektiks ja pigem ongi see, et võib-olla me ei vaata mitte ühte ETV programmi, vaid me vaatame, meil on võimalik, üks asi on see, et ise kokku panna oma programm, aga me paneme kokku. Vaatame arti saatel päeva vaatame täna Pille saatepäeva, me vaatame, hakkame oma saatepäeva eelistusi panema kokku, mitte ainult iseenda, võib-olla oma sõprade, aga võib olla ka hoopis arvamusliidrite kokku pandud valikute järgi. Ja ma arvan, et neid arvamusliidreid ja valikuid, noh, kas me seda nüüd 10 aasta pärast sellises viisil oskame rakendada, oskame, et teha. Seda ma ei tea, aga, aga ma arvan, et, et see võiks olla see valikute suund, võiks olla üks, mille peale me liigume. Eesti erameediaomanike ja, ja erameediajuhtide seast ühte küll viimase aasta jooksul, ega ma ka mõne aasta tagant ma mäletan küll väga tõsiseid etteheiteid. Miks Eesti Rahvusring hääling panustab raha, miks Eesti rahvusringhääling palkama töötajaid tegelema ERR-i interneti portaalidega? Nad leiavad, et see on kõlvatu konkurents. Erameedia esindajad on leidnud, et tänapäevase digimeedia kaldamise ja sinna sisu tootmisega saavad ka erafirmad väga hästi hakkama ja maksumaksja raha eest seda teha ei tohiks. Kuidas kommenteerid? Kui r täna ei teeks onlain portaal onlain-kanaleid, siis ei oleks ER via pärast olemas. ERR on ellu kutsutud põhimõtteliselt siiski seadusest tulenevat eesmärki täitma ja seadusest tulenev eesmärk on teistpidi seotud, eks ole, põhiseadusega, mis ütleb, et peab eesti rahvas, keel ja kultuur peavad säilima ja õitsema ja ERR-il on seetõttu täita missioon, mis on, mis on laiem kui lihtsalt eetri täitmine, kas siis raadioeetri või tele-eetri täitmine. Et emissioon tuleb täita vastavalt sellega, kus on meediatarbijad ei saa jääda tegema analooglainel raadioprogrammi, kui kõik sinu meediatarbijad liikunud onlain keskkondadesse isikliku kõik ei ole liikunud, see on jällegi seesama rahvusringhäälingukohustus pakkuda mitmekülgset meedia sisu erinevatele rühmadele erinevate kanalite kaudu. Kui hästi r seni on kaasa läinud selle just nimelt meediatarbijate suureneva nõudlusega tarbida meedia sisu kas oma taskus oleva ekraani või kodus oleva ekraani kaudu, mis ei ole televiisor, mis ei pruugi olla raadio. Hästi, aga mitte veel piisavalt hästi, et saaks paremini tooni meile. Täna hommikul ärkas mu laps kohutavalt vara, mis tähendab seda, et ma vaatasin seda programmi, mida ETV pakub siis kui ei ole üldse veel eetrit ja, ja seal on QR koodiga võimalus vaadata uudise kõrvale videot. Et küsimus on see, et QR koodiga video aga võib olla ka siiski QR koodiga Tallink, kus ma saaksin oma arvamust avaldada, lugeda teiste inimeste arvamusi või siis hoopiski digimeedia, mis võimaldaks mul mitte QR koodi ehk võtta mingit kõrvalist seadet, vaid võimaldaks mul lihtsalt otse klõpsata sealsamas teleekraani peal ja vaadata seda videot selle uudise sees. Et ma arvan, et ka seda, kui palju erinevaid näiteks Facebook'i kanaleid dialoogiks on oma oma auditooriumidega ka seal ei ole me liiga veel kõiki võimalusi ära kasutanud. Aga samas. Ma ei saa ka ette heita öelda, et nagu midagi oleks, jube halvasti, pigem on täpselt see, et neid võimalusi, mille üle eksperimenteerida, mida proovida süstemaatiliselt läheneda ristmeedia sisule, et seda on kindlasti veel ja veel. Räägime sinust endast ka. Kui ma ülikooli kodulehe abiga meenutasin, kellega sina samal aastal Tartu ülikooli kirjandusosakonna lõpetasid, siis ma leidsin näiteks tuntud suhtekorraldajaid nagu Daniel Vaarik või Kersti Luha tuntud ajakirjanikke nagu ETV meelelahutustoimetuse juht Mart Normet, kes juhatab praegu Eurovisiooni vägesid Viinis või siis Aktuaalse kaamera raudvara ja Epp ehand. Millal ja miks sina leidsid, et sinu tee ei ole praktiline meediatöö vaid sinu tee on meediauuringud? Proovisin praktilist meediatööd terve ülikooliõpingute ajal, ma olen üks neist inimestest, kes samal aegselt bakalaureuse õpingutega töötas. Ja ma pean tunnistama, et mulle ei meeldinud praktiline meedia töö. Mina, kes ma küll tõsi küll proovisin suhtekorraldaja tööd, siis suhtekorraldaja leib ei olnud just kõige kõige magusam just nimelt sellepärast, et surm erinevate inimeste arvamuste esindamise poolelt oli, oli väga-väga suur. Ja teine asi oli see, et kuna aga kuna mul avanes võimalus magistrantuuris jätkata ja kuna ma sain oma magistrantuuri jätkamise juurde selles suhtes ma alustasin õnnelikul või õnnetul aastal minu magistrantuuri esimese õpingunädala jooksul sisuliselt juhtusid 11. septembri lennukatastroofi ja neist sai minu magistritöö teema just nimelt sellepärast, et tuua sisse Tartus. Et inimesed ütlevad, internetis toimub ainult lahmimine, kurjustamine ja, ja, ja sõimlemine ja mina nägin, kuidas inimesed sellel raskel hetkel keerulisel momendil 11 toetasid. Kuidas nad seda uudist vastu võtsid? Ma leidsin, et selle asja mitmekülgse mõistmine on kindlasti ka väga oluline ja tundsin, et mul on kompetentsi seda teha. Õppida Mei teooriaks just nimelt uue meedia uuri. Kas kas see poliitika vastu ka huvi tunned? Mõnevõrra ikka. Kas sinust võiks saada uus Marju Lauristini? Kõik kõiki otsivad Marju Lauristini järeldusi, Marju Lauristin, ma arvan, et meil on juba eks, Marju Lauristin 30 aasta pärast enam ei ole. Ei tea ja sest pikaajalisi ajamised Mängu ma arvan, et uut Marju Lauristini ei tulegi sellise haarde ja sellise ulatusega inimest. Selleks on vaja teatud sorti turbulents, et aega, mis võimaldaks koonduda selliste suurte figuuride taha. Selliste suurte isiksuste aeg, kes mõjutavad kogu Eesti ajakirjanik konda poliitikat, ühiskonda. Selliste isiksuste aeg on läbi. Et kui ma päris ausalt ütlen, siis ma tahaks loota, et on, sellepärast, et sellised suured isiksused saavad sündida kriisi ja murranguaegadel. Ma tahaks loota, et Eestil ei seisab ees ühtegi nii suurt kriisi ja murrangut, mis võimaldaks sellistel suurtel isiksuste esile kerkida. Et rahulik emal aegadel EKI selliseid vaimukaid juhte või, või, või märki väärseid suuri liidreid. Noh isegi kui nende isiksuseomadused on sarnased või samasugused, siis selleks peab ühiskond olema teistsugune, et nad saaksid esile tõusta. Tartu ülikool ikkagi ei ole enam see kese, kus tulevad kõik Eesti ajakirjanikud ja, ja suhtekorraldaja. Võib oletada, et äkki on asi selles, et, et just nimelt enam ei ole sellist keset ka Marju Lauristini näol ta küll õpetab enam, aga, aga enam ei, ei ole, ei ole kogusele ajakirjanduse ja suhtekorralduse maailma kese, aga ikkagi mitmed õppejõud on Tartu ülikoolist lahkunud. Nad on rajanud Tallinna ülikooliga oma konkureeriva ajakirjanduse ja suhtekorralduse õppe keskuse. Mis pilguga sina sellele vaatad, kas Eesti-suuruses riigis on mõistlik, et selliseid spetsiifilisi erialasid, nagu näiteks arhitektuur või ajakirjandus õpetatakse riigi raha eest mitmes ülikoolis, kes siis omavahel konkureerivad? Ma arvan, et praktiliselt kõiki erialasid Eestis võiks õpetada mitmes koolis lihtsalt sellepärast, et akadeemiline debatt, akadeemilised koolkonnad on väärtus omaette. Küsimus on jah, see, et kas me jõuame neid kõiki toetada või mitte. Pigem võiks küsida, et kas optiline füüsika on see, mida peab Eestis õpetama, kui optiline füüsika on täpselt samasugune Soomes, Rootsis, Leedus. Aga ajakirjandus on ühiskonna spetsiifiline ühiskonna nõuetele ja ootustele vastavalt spetsiifiline, siin oleks jube hea, kui oleks dialoog. Noh, Tallinna Ülikooli häda veel on see, et nad ei ole jõudnud veel dialoogipartneriteks kasvada, et samamoodi meie meie akadeemiline tase, meie. Meie teaduslik tase on Tartus täna ikkagi nii palju parem, et, et jah ajakirjandust kui kui käsitöövõtet ilmselt suudetakse seal õpetada, niisamuti aga ajakirjandust kui maailmavaadet, ajakirjandust, kuid põhimõtet tõelist ühiskonna mõistmise ja mõtestamise vahendit. Ma arvan, et nad täna seal ikkagi lõpetada, sest selle jaoks on vaja olla võimeline ühiskonda uurima ühiskonda, mõtestama laiemalt. Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituut asub nüüd mõned aastad juba Toomemäel kunagises sünnitusmajas, kus on sündinud põlvkondade kaupa tartlasi, mina kaasa arvatud. Kas sina ka? Ja mina olen lisaks sellele, et ma olen seal sündinud, ma olen seal ka oma esimese lapse sünnitanud, kuidas on töötada majas, kus sa sündisid, õudselt lahe. See on üks üks õudsalt vahva auraga ja jube hea maja. Ei ole vist isegi lõpuni ei suutnud kokku leppida, kes millises auditooriumis sünnitanud on või ise sündinud, aga, aga maja on, on hästi vahva ja majas on, on väga positiivne aura, nii et mulle see kolimine täna, et me saame Toomemäe ülemiselt servalt peahoonele alla vaadata, et see mulle väga meeldib. Just sa oled kolme lapse ema, 10, viis ja kaks on laste vanused. Milliseid meediaharjumusi, milliseid digimeediaharjumusi sa emana oma peres juurutad? Ühest küljest üsna rangeid digimeediaharjumusi, meil on, ekraaniaeg on väga rangelt piiratud ja reglementeeritud sellega mitu lehekülge sa oled lugenud paberil olevat raamatut, et päris hea nipp ja absoluutselt mida kompetentsem lugeja, seda raskem on konvertida peatüki arvutiminutiteks, et minu viie aastane, kes saab kohe kuueseks, tema saab veel sõnade eest peaaegu et minuteid ja suurem vent peab siis lugema peatükki, et saada kümmet minutit, et on aidanud meie lapsi väga palju raamatuid lugema juurde, aga teisest küljest olen ma ka väga suur, eriti just viimastel kuudel väga suur järelevaatamise fännimultikad järelvaatamises on meie peres väga suures aus. Kas vastab tõele, et õppe- ja teadustöö viib sind peatselt hoopis valvesse? Jah, vastab tõele. Miks? Kas Tartu ülikoolist villand? Ma loodan, et ei saanud villand selles suhteliselt kui ma kunagi väga ammusel ajal põhikooli läks ühest põhikoolist, kus ma olin inglise keele eriklassis, ütlesin, et ma lähen sealt nüüd ära. Ma lähen Treffnerisse matemaatika-füüsika eriklassi, siis minu füüsikaõpetaja ütles, et aga miks sa seda teed, et sa saad siini olla kõige parem füüsikas selles klassis. Et aga Treffneris lähed, sa oled lihtsalt keskel tänane. Aga mul oli just vaja testida iseennast ja, ja minna ja olla treffnerist ka klassi parim füüsikas, et ma Ma tahan iseendale tõestada, et ma suudan olla tipptasemel teadlane ka suuremas, võib-olla natuke teistsuguses keskkonnas, teistsuguses ülikoolis ja tulla selle teadmisega tagasi Tartusse ja teha Tartus veel paremat teadust kui enne. Sa ei lähe jäädavalt. Kähku küll. Kindlasti jätan kõik asjad koju alles ja lähen, tõsi küll, perega koos, aga siiski mõneks aastaks tiibu sirutama, mitte jäädavalt. Suvi sulle palju jaksu nii maailmas, aga ka ringhäälingu nõukogus. Stuudios oli Tartu Ülikooli meediauuringute professor Pille Pruulmann-Vengerfeldt ja Pille valikul. Kuulame Olav Ehala sulest pärinevat lugu praegu ja siin mille teksti on kirjutanud Paul-Eerik Rummo. Miks see lugu sulle on eriline? Olav Ehala muusika väga meeldib, aga osade muusikast on selline väga lüüriline, kurb, aga selle lauluga on tõepoolest see tempo ja energia vastab üsna hästi sellele, kuidas praegune ja siin nii meediamaastik kui ka kui ka minu isiklik elu on kujunemas. Stuudios olid professor Pille Pruulmann-Vengerfeldt ja saatejuht Arp Müller.