Tund kôige Stru ja no too No nii ja looda omale. Otse merest kerkis linn õmblus juba nii lähedal meie ees, et ma arvasin teda kätega haarata võivat. Ta näis läbipaistev ja ebatõenäoline. Sadamas olid ankrus tontlikud laevad. Mastid kerkisid kõrgele, purjed alla lastud. Ma olin see tõtt pilt, millega tühi ruum ümberringi mind narris. Ükski maalikunstnik ei suudaks seda kujutada. Terashallides ja valgetes toonides ja helkis hõbedat. Piirjooned olid teravad, kuid tundusid otsekui paberist lõigatud tena. Selle taga ei paistnud üldse massi olevat. Aegamööda sai mulle selgeks, et pilt on tõelisus. See on Tallinn värava juures, mis siis sadamast linna Rannavärava juures võtsid meid vastu linnavahid. Renate kreederi raamatus tornid silmapiiril jõudis sel kombel Tallinna laev Lübeckis, mille paaridel oliga kunstnik Bernt Notke ja tegevus toimus 1480.-te aastate teisel poolel. Rannapoolne linnavärav. Pika tänava otsas oli siis juba olemas. Ma veereda üsna üle Kano Vuja köigalo jaani. Aga Toome hääl olla. Pidu oli algamas, rannaväravast tulid rahvamurrus, väärikust tunnustava rutuga, raehärrad prouadega, kaubasaks poodnikud, õllega, õhulised meistrid ja tedretähnilise Tseeellid, elevil pürveli, tütre tähtsate mammadega, teenia piigad, raesõdurid ja hall töövägi. Kõik kiikesid muudkui üles ja keerasid nõelu vasaku õla poole kõveraks. Kaugel rihmal tulid löödeki madrused trupis mööda laeva silda suure rutuga, niiet sild kõmisest. Midagi säherduste pannud nemadki enne näinud. Vasakul tõttas kalamajarahvas salkades lont Maakri nõlvast üles suured tolmupilved kannul. Ümmargused silmad vahtisid Oleviste ilmatu kõrge torni tippu, kus kiiskas kullatud kukk ja kus täna nagu hõbedast juuksekarv ulatus pool kaldu kaugele linnamüüri taha. Enneolematu ja kõigile kõnet andev õhukomejant ide ime käis. Jaan Kross oskas ikka kadestamisväärselt sõna- pilte maalida. See tilluke katke Balthasar Russovi romaani kolme katku vahel algusest ja Tallinna raedokumentidest leiabki kinnitust uskumatu seik 16. sajandi keskpaigast. Nimelt saabunud Tallinna köietantsijad Itaaliast, kes pannud köie ühe otsa Oleviste kiriku torni külge ja teise sadamasse ning sündinud või jooksnud mööda köit alla. Valdas Russovi eluaastad olid umbes 1536 kuni 1600 Tarvaldasar raamatus pall oli kümne-kaheteistkümne aastane, kui ta seda imet vaatamas käis. Suurtükitorn paks Margareeta ehitati aastatel 1518 kuni 29 siis pidi see vägev toorium tol ajal juba oma kohal seisma ja on seal seisnud varsti juba viis sajandit. Nonii, ükskord saab ka kõige pikem sissejuhatus otsa, niisiis ilusat pühapäeva vikerraadiost. Helgi Erilaid ja juba käib täie hooga. Kui saad Läksin Paksu Margareeta le külla pühapäeva hommikul päike paistis ja iidse torni vastas, muruplatsil õitses väga suur ja väga uhke puu õitses ennastunustavalt, niiet lehti polnud valgete õite vahelt õieti nähagi. Murul Estonia katkenud merereisimälestusmärgi ümber särasid kuldsed võililleks oli väga vaikne ja turistid muudkui pildistasid meie rannaväravat ja sellel seisvatva. Pikk ning uhket Margaretaat, mille kõik kolm daamidele tähtsat mõõdet on 78 meetrit. Oi kui teisiti, oli siin kõik viieaastase aja eest, kui Paksu Margareeta vele ehitama polnud hakatudki või veelgi varem. Ajaloolased arvavad 1154 maininud Tallinna õieti kolu vani esmakordselt araabia kartograaf Abu Abdullah Muhammad Al Idriisi oma maailmakaardi. Baarides on teada Nende sajandi paiku, rajati kõikjal Põhja-Euroopas asulaid kaubateede äärde, kuhu ehitati sadam ja linnus. Põhja-Eesti ja Tallinna puhul ei tohi unustada maa kerkimist ja meeletaandumist üha kaugemale. Meri lainetas aga noil ammustel aegadel rõõmsalt praeguse linna kaladel. Uurijad arvavad, et näiteks 13. sajandil paiknes rannajoon umbes nüüdse Gonsiori tänav lava kohal ja ulatus ka praeguse Estonia momendini ja sadam, see siis 13. 14. Viljandil umbes praeguse Mere puiestee kohal. Sellest vaevalt sajakonna meetri kauguselt algab aastal 1355 valminud kivist Rannavärava lugu. Pika tänavalepp ehitati nimelt sadamasse pääsemiseks esimene nelinurkse põhiplaaniga. Peaväravatorn. Võiks meenutada, mis aeg siis Eestimaal õieti oli? Mine sa tea, aga otse Tallinnas vist mitte. 1219 vallutasid Tallinna taanlased. 1227 kuni 1238 kuulus linn mõõgavendade ordule. Rajas Toompeale kivist linnuse, kuid juba aastal 1238 läks linn lepingu alusel tagasi Taanile. 1248 andistani. Kuningas Valdemar, teine Tallinnale Lübecki eeskujul õiguse 1285 ühines Tallinn Hansa kaubalinnade rühmaga pärast risti usustamist. 13. sajandil moodustasid Tallinna elanike ülemkihi enamjaolt sakslased. Alamkihi hulgas oli peale eestlaste kõige rohkem rootslasi ja saksa keel oli linnas väga pikka aega ametliku asjaajamise keel. 1346 müüs Taani kuningas Valdemar neljas Põhja-Eesti koos Tallinnaga Saksa ordule. Viimane müüs need alad 1347. aastal omakorda edasi Liivi ordule. 1558 kuni 1583 oli Liivi sõda. Tallinna linn alistus 1561. aastal Rootsi kuningale Erik neljandale, nii et olid segased ajad. Ja meile, seekord huvipakkuvatele sajanditel oli orduaeg, mil Tallinnast Läänemerel üha tähtsam sadamalinn sai. Korralik hansasadam ehitati siin välja 14. sajandil ja sadamakai algas tol ajal tõenäoliselt kusagilt suure Rannavärava lähedalt. On teada 1294.-st aastast pärit korraldus, mille kohaselt saksa kaupmeeste laevad pidid oma teel Novgorodi läbima ka Tallinna ja Narva. Kui prooviks need mõneks hetkeks kujutleda meie Tallinna keskaegset sädamalt, umbes sajand konna meetri kaugusel rannaväravast, kuhu hansalinnade laevad sisse sõidavad. Suuremad laevad peavad reidile jääma, ankru heitma ja purjede alla laskma, alles siis võivad mündrikud oma paatidega nende juurde sõita. Meetrikuks võis hakata iga mees, kellel, Kaks suurt ja üks väike lamedapõhjaline paat, kes jõudis maksta kolm marka Gildi sisseastumismaksu ja gildi vendi kombe kohaselt kostitada. See tähendas kolme tündrid õlut, kaht lammast, kaht sinki ja leiba nii palju kui kulub. Mendrikud pidid siis keskaegses Tallinnas reidile ankrusse jäänud laevu oma paatidelt lossima ja laadima, hätta sattunud laeva aitama röövleid jälitama, Tallinna lahte puhtana hoidma ning raekäsutuses olevat kolme eri suuruses laeva hooldama. Niiet ümbrikud olid sadamas üpris tähtsad. Mehed. Iga Tallinna sadamasse sõitev kaubalastis purjekas pidi ka tollimaksu hiljem sadamamaksu maksma ning Venemaale Novgorodi suunduvad kaupmehed pidid linna turul kolm kuni kaheksa päeva oma kaupa müüma. Missuguste kaupadega laevad siis Tallinna jõudsid? Vene poolt Flandriastia, Inglismaalt toodi veini, õlut, mõdu, omalat, met, kalevit, linast riiet, karusnahku ja metalli ja muidugi valget kulda. Soola, Tallinna veetav sool tuli peaasjalikult Prantsusmaalt ja Portugalist vähem Kalüüne purgist soola kulus noil aegadel hiigelkogustes ja see andis linnale kõige suurema kasumi. See oli Buy ajal, kui heeringas elas kuival maal ennemuistsel ajal kui ringrada, kui halva ta hoidis ennast Emalveeeszteeaa ta p-d, kas see ees ta ennast emal v? A B, C korvpall ja ka hästi läks? La süstiga orga ka ei. Too la veega alla Paalo oli. Ma ei räägi veeta, seal oli heeringa epi. Et ta ringa oli maiasmokk. Talve. Ola, vaat see oli, ma ei saapatald. Laava ei pannud. Riiv poola vas. Riid au. Tallinnast liikus sool edasi Soome, Rootsi ja Venemaale, ida poolt tõid laevad kanepit, lina, rasva, aha, nahku ja välja veeti ka kohalikke kaupu, teravilja, mett, lina või tõrva hülgerasva paekivi Jägala kuid kõigi teiste kaupade seas oli soolika. Kõige tähtsam on teada, et soolakaubanduse kõrgaeg jäi 1000. 430.-te kanti siis külastanud Tallinna sadamat lausa 100 suurt soola lastiga laeva. Baas ka läheks ja laes tee ka. Ja ka päeva ka Läku ja. Ei ta laane tondi ta seakoole rõngas. Ja õe laeva ja seega riistu. Eks ta nüüd. Elama seitsme. Teeb ei tahaks ja trenni ei tee. Ja veel, ta ajas sind. Seid laane ja ta. On? Ja soola kõrval oli ka heeringas üks tähtsamaid lääneb. Tallinna toodab häid kaupu, nii et keskele, seal oli Tallinn arvestatav kaubalinn, mille sadamat tuli kaitsta ja ka linna ennast tuli kaitsta. Pole teada, millised olid Tallinna esimesed kindlustused, kuid linnamüür oli olemas juba enne kolmeteistkümnendat sajandit. Aastast 1265 on nimelt pärit Taani kuninganna Margarete käsk uuendada ja täiendada Tallinna linnamüüri. Ümbritses keskaegset linna. Selle kivise vöö katkestasid vaid väravad. Ühendus välise maailma ja linna vahel. Taevast linna saabujad pidi mõistma, et nüüd jõuab ta kaitstud omaette ruumi. Tallinna linnamüüri ehitati kuus välisväravat. Tänaseni on alles vaid suure Rannavärava eesväravavõlv. Tornid ning eesväravatornid Viru tänaval. Keskaegse Tallinna tähtsaim liiklustsoon oli pikk tänav. Seda jõudsid sadamast, tulevad külalised ja kaubad. Linna 1340 kuni 55 ehitati pika tänava otsa rannapoolse linnavärava kaitseks esimene 14 meetri kõrgune torn, mis nimetati hiljem suureks rannaväravaks. Selle linnapoolne osa oli lahtine, korruste vahel olid trepid, õhtuti värava puidust uksed suleti ja langevõre lasti ette. Kahel pool väravatorni kulges linnamüür. Uskumatus. Rusu. Ja või hoopistükkis lausu? Veevulin pimedas. AEG rutas, Tallinn kasvas sadamasse, saabus üha rohkem laevu, jaga suurt rannaväravat tuli tugevdada. Aastatel 1434 kuni 60 sai peaväravatorn püramiidikujulise katuse. Müürinurka hakkas tähistama kõrgestoltingi torn. Eesväravamüür pikenes ja ehitati ka uus eesvärav. Järk-järgult kujunes suurest rannaväravast võimas kindlustust pleks ning ees. Väravad täienduseks kerkis aastatel 1518 kuni 29 lai ja madal suurtükitorn, mille abiga sai kogu toonast sadamat tule all hoida, kui vaja. Uhke paks Margareeta. Midagi täiesti uut Tallinna eeskaitsevööndis. Rannale päeva ümberehitustöid juhatas Münsterist pärit ehitusmeister ja kiviraidur Gert koonink, kes oli ka Oleviste kiriku ehitamisel ametis olnud. Paks Margareeta ja Oleviste kõrge sire sale terav cooteligdorn kuuluvad siis muidugi. Ühte ja samasse ajastusse vägev hallidest kividest laotud suurtükitorn oli kolmveerand ringikujuline läbimõõt 25 meetrit, seinte paksus ulatus neljast ja poolest meetrist kuue ja poole meetrini ning kahanes astmeliselt ülespoole. Kolm alumist korrust olid mõeldud suurtükkidele, neljas ja viies oli taga marsiku liigorrused. Võib olla On kuulajad piisavalt targad, mina igatahes pidin järele uurima ja sain ka targemaks. Mašikulid ehk piginukid kujutasid enesest eelduvat rinnatise müüri, mis toetus välisküljel konsoolidele ja konsoolide vaheliste avade kaudu sai vaenlastele keeva vett, tõrva või muud asjalikku kaela kallata. Paksu Margareeta. Žiguli korrus oli ka arvukate laskeavadega. Tornil olid tugevad puidust talalaed, mis toetusid võimsale kivist keskpostile. Torn rajati looduslikule künkale, mistõttu selle läänekülje kõrgus oli 16 meetrit, idaküljel 22 meetrit. Laske rahasid, pakub Paksu Margareeta-le üks allikas 50, teine aga üle 100 nende parv võis aja jooksul teadagi muutuda. Nik luid sulisemats kella liiva. Üks ärev pulss või kaaris murtud tiiva. 1529. aastal Paksu Margareeta ehitustööd lõppesid Se vägev toorium külgnessi sees väravaga, mida toetas teisel pool geene osakidega läänetorn ja eesvärava kohale nöörile paigutes ehitusmeister ja kivi raidur Gert kooning dolomiidist leekestiilis vapitahvli, mis seisab seal tänaseni, kuid aeg tiksus, linn ja sadam kasvasid ning et rannavärav ikka tugevasti kaitstud oleks, rajati seitsmeteistkümnenda sajandi algaastatel olemasoleva eesvärava, et seitsme meetri kaugusele veel vallivärav 13 meetrit lai, üheksa meetrit kõrge. Väravamüüris oli kaks ust ja asja juurde kestestes ei leid. Ei tohi unustada, et linnamüüri ümbritses vallikraav. 1683 kuni 1704 ehitati ka paks Margareta ümber. Massicoli korrus lammutati ja selle asemele tõusis tavaline suurtükikorrus ning torn sai kõrgehkivigatuse. Kuidas siis keskajal paksus Margareetas tegutseti, suurtükid seisid Nonii mitme meetri paksusesse müüri ehitatud laske avades ja mahtusid sinna väga hästi ära, mida ka praegu torni sees ringi vaadates näha võib. Tulistamisel tekkiv püssirohusuits väljus laskekambrites olevate ventilatsioonilõõride kaudu, suundus müüris ülespoole ja jõudis nonii ülemisele platvormile. Tollal olnud see väga moodne konstruktsioon. Tormi meeskonnaruumid olid eesväravahoone teisel ja kolmandal korrusel torni taga olevas vahihoones. Igal torni korrusel oli ka kamin. Ethorni kütta ja püssirohi kuivana hoida. Korruseid. Tornimüüri ääres seisnud keerdtrepp, väike osa sellest on praeguseni alles. Tallinn oli tugevasti kindlustatud linn isegi üks kõige paremini kindlustatud linnkogule Läänemere ümbruses. Linna kasvamisega muutusid nii linnamüür kui tornide süsteem ligi 300 aasta jooksul üha täiuslikumaks ja said umbes 16. sajandi keskpaigaks oma lõpliku kuju. Tallinna alllinnas. Toompeale oli kokku 66 kaitsetorni linnas. Müüri kogupikkuseks võis mõõta 4,7 kilomeetrit. Suure Rannavärava vägevat kivist 78 meetrise ümbermõõduga suurtükid. Orni kutsuti 16. sajandil, kui ta valmis sai, lihtsalt uueks torniks suure Rannavärava ees või uueks torniks roosiaias. Seitsmeteistkümnendal 18. sajandil nimetati suurtükid Turnaga roosigrantsiks sest keskajal oli siinsamas värava läheduses olnud. Vanalinnapark linlaste armastatud roosiaed Rosenberg, ütlen niinimetatud ka teisi linnaparke kasvas seal siis roose või mitte, et aga võib-olla kasvaski tolles vanas pargis mõni metsik roosipõõsas, arvatakse, et paksus Margareetas nimetasid selle Tallinna linnamüüri kõigevägevamat torni alles 19. sajandil madrused, kes laevadega sadamasse jõudes seda kohe nägid. Köln sans Usap meri lei tudesse, kui oli tema toores ja õitseva seal. Veel, mida laulab leiuke? Kui merre õue apteegist läbi ja rebi niikaua kui Kattegati väinas läbi Üks ammune lugu tuleb kaera rääkida. Niisiis elanud koored kahel pool Tallinna linnamüüridest väljaspool noormees ja neiu, kes igal võimalusel salamahti püüdnud kokku saada pika ja sihvaka nooruki nimi olnud Hermann lühem ja lopsakam neiu, olnud Margareeta. Õhtuti jalutanud nad käsikäes alllinna asja Toompeal, kuid enne, kui raekoja kell südaööl 12 lööki lõi, pidid nad linnaväravast välja jõudma. Muidu tabas neid raehärra needus. Ühel põhjamaa valgel suveõhtul ei pannud noored tähelegi, kuidas aeg lendas ning äkki külastanud Raekoja kella esimene südaööd tähistav löök Margareeta lippas mööda pikka tänavat alla ja Hermann kiirustas ruttu tänavat pidi üle mäe, kuid kumbki öelnud enne viimast kellalööki linnamüüri väravast välja ja mõlemad Dusid kiviks selline on Pika Hermanni ja Paksu Margareeta muinaslooline tekkelugu. Uskumatus hinge, rusu. Ja mõni hoopistükkis tõusu. Aga v vulinena ruttava aeg jätab alati oma jäljed. Tallinna kaitseehitisi uuendati pidevalt, seitsmeteistkümnendal sajandil rajasid rootslased siia bastionid. Ette ulatuvad madalad kindlustused suurtükkide jaoks ja linna müür ning selle tornid polnud enam linna kaitsmiseks nii tähtsad nagu varem. Pärast Põhjasõda. Aastatel 1700 kuni 1721 läks Eesti vene impeeriumi koosseisu. 1757 süttis suure Rannavärava peaväravatorn põlema. 1782 mõtteti selle varemed koos eesväravani ulatunud kaitsemüüridega. 19. sajandi keskel lammutati ka vallivärav jäidki pikapeale järele vaid paks Margareeta ning eesväravahoone koos läänetorniga rohkem kui nelja meetri paksuse müüridega. Suurtükitornist paksus Margareetas sai alguses sõja toona hiljem toiduladu ning umbes aastast 1803 vanglatornis hoiti sunnitöölisi ja hiljem pisisulisid. 1885. aastal ehitati torni külge vangla jaoks kontorihoone. Pärast 1905. aasta revolutsiooni toodi Paksu Margareeta. Nonii juba poliitvange. Ajad muutusid üha segasemaks. 1900 seitsmeteistkümnenda aasta veebruarirevolutsiooni päevil tungisid tsaarivõimu vastu mässavad töölised ja madrused Paksu Margareetasse vangid vabastada. 1936. aasta 11. oktoobri Päevaleht vaatas sellele sündmusele tagasi ja kirjutas mitmetuhandeline töölist. Teie madruste salk tungis esimesel revolutsiooni päeval läbi suure rannas värava Paksu Margareeta ette ja nõudis vangide vabaks laskmist. Väikese kokkupõrke järel vangimaja ülem aga kusjuures viimane maha lasti, lõhuti vangimaja uksed puruks ja kõik vangid lasti lahti. Varsti pärast seda disaastasadade vanune torn seestpoolt põlema ja leegid tõusid nagu suurest korstnast. Taeva poole. Põlesid muidugi torni puu osad üle kahe sülla paksudele kivimüüridele ei jõudnud leegid mingit viga teha. Järgmisel hommikul hakkasid inimesed hulgana varemeid vaatamas käima. Kõik kohad käidi läbi, ükski urgas ei jäänud vaatamata inimeste voorid läksid treppidest üles. Julgemad ronisid Paksu Margareeta müüridele ja silmitsesid sealt veel suitsevaid Duke, mille keskel pikk ja hästi tugev korsten seisis. Nii kirjutas siis Päevaleht 11. oktoobril 1936, lisades, et leitud veel mõned vangid ning arvatud, et neid võib maa-alustes kongides rohkemgi olla. Kuid sissepääse maa-alustesse käikudesse ei suudetud avastada. Teada, et eelkõige taheti vabastada 1905. aasta revolutsiooni ajal vangistatud naisvangi Marie lepa kuid mässajad ei teadnud, et viimane oli ilmselt juba 1915. aastal vabastatud. Pärast põlengut jäi vana suurtükitorn kauaks varemeis. Tänapäeva sooja olla. Suure Rannavärava lähedal peeti lahingut ka Eesti vabariigi iseseisvuspäeval 1918. Teadaolevalt langes just Paksu Margareeta juures esimene inimene Eesti iseseisvuse eest. Kui Tallinna omakaitseliikmete ja enamlaste vahel tulevahetus puhkes. Hukkus 35 aastane oma kaitseväelane, läti rahvusest Johan Muischnek. Kuid Eesti kuulutati iseseisvaks riigiks 1900 kahekümnendatel. Kolmekümnendatel aastatel tegelesid suure Rannaväravakompleksiga mitmed Eesti Wabariigi ministeeriumid ja mõeldi põhjalikult, mida selle iidse vägeva halli kivise torniga õieti Te võtta. Plaani olnud mitmeid sõjamuuseum, kino, linna puuladu ja isegi pöörleva põrandaga tantsusaal. 1932. aastal rajati läbi suure Rannaväravaesise kindlustusvööndiränne mäetee mistõttu täideti vallikraav ning Paksu Margareeta ala Osamatus mulla alla. 1940. aastal avati endise vanglakontoriruumides linnamuuseum. 1960.-te alguses kolis siia Eesti meremuuseum. Tunnistati ka võimalusest vana suurtükitorn muuseumiks muuta, kuid see unistus täitus alles 1900 kaheksakümnendatel. Siis avati paksus Margareetas päris suur. Meremuuseumi väljapanek. Purjelaevaga siin väikses palvi mere tõest on juhtunud nägema saaretestas üles kutsutud. Laeva suunzi, vana laadija igal tööle Vahmas. Seal noored me täna on julged, meremehel ei karda tormi, vägevust, kohtu murdjaid, mainid, suured kiivrid, neid oma turjalkandvad midagit, kaneel andva jaagu kohta. Küll mäles saavad nad ka hirmus orm ära kus mäed kõikjal laevakavas kaubad täitsa ära. Kui õnnelikult näinud reis ja võõronen jahmuduvad. Mooduste eined rõõmud. Kui elu lõudvad olid. Paksu Margareeta kaitsvate paekivimüüride vahel on neli korrust Eesti meresõidulaevanduse ja kallanduse ajalugu. Algusaegadest. Kuni tänase päevani välja ja just paar päeva tagasi avati Paksu Margareeta torni suus ja põhjalik meremuuseumi väljapanek, mis jutustab Tallinna Sadama suure Rannavärava ja Paksu Margareeta lood läbi pikkade sajandite. Üht-teist neist lugudest püüdsin minagi täna teile pakkuda kuid tasub minna panna käsi korraks torni kivisele pinnale ja mõelda viiele aastasajale. See tunne ja see maailm, mille sa iidse torni paksude müüride vahel avastad kaaluvad üles kõik sõnad. Elame-näeme. Areneda. Ana elame-näeme. Arendada. Areneda. 1000 eurot kaduma. Kui palju This on soojus jõelule riigi. Mäletate kes sündinud? Nii vanad armsad taadid Ei uppujad siin kõõvist peagi tõstetud. Kui paljud neist on suun elu läbi käinud? Kes mäletab noorust, kes? Ja tants, kurk valus. Kui sul on soo Jälgiva kui ma näen Su südant. Sest ainult see keskvärk Keegi pea sinult küsima, kas võiksid saata koju, siis ta keelduma? Sest ainult see, kes koju ära ümber Kuule uurin, siin on nii. Ardas ei, oma siin. Thorin son ruudus veel. Noori siin. Moorin R, eks siis stiili siin juba Audma, aga ma kuula, kuis tooks. Ta veel. Uurin. Siitsa? La. Sley sihituma ja siit ka. Oht kuule, siin. Moori. Uurin siin on nii. Ardas ei oma siin ja kui ta ei, ta ei. Ole Rein. See moori Si.