Tänase saate külaline on Laidoneri muuseumi direktor tele- ja raadiosaadete tegija Indrek Tarand. Sissejuhatuseks kuuleme arhiivilinti, kus Indrek ja tema noorem vend Kaarel mängivad raadiotegijaid. Aasta oli siis 1973. Noh, mitu hektarit te olete juba vilja koristanud? Üheksi kaheksa hektarit umbes ühe põllu pealt ja heitke pakku, oleme 82, Nad olid koristanud juba. Kas traktoristid on juba väsinud ka? Eksnädal? Millal te hakkate kartuleid võtma? Kartuleid hakkame kae kohe esimesest septembrist peale. Seda Jõgeval kallestia ja siis seda Niukest punast, ma ei tea, mis nimi olnud täpselt. Ja siis seda harilikku kartulit ka, kas kombain pole veel rikki läinud? Ei oska, et läks nii, põllu peal töötasin eks kruvi toimik lahti ja siis jäi seisma. Kõneldakse jah, et need uued kombainid lähevad sageli rikki. Kuidas te elate, Indrek? Mina elan küllaltki hästi. Ei valeta, kas? Ei, vahel ma vastan niimoodi, et patt oleks nuriseda, ehkki paremini saaks alati elada. Kest Indrekule, et õhtune või hommikune inimene, missugused tunnid teile kõige paremini istuvad? Praegusel ajal istuvad mulle hommikutunnid väga hästi aga varem on olnud minu elus aegu, kus mulle hirmsasti pole meeldinud varajane ärkamine ja pigem olen ma tahtnud õhtuti mütata hämarikus. No teil on suur pere, meil on kolm last, abikaasa lapsed võtavad vist kogu selle õhtuse aja. Jah, see on tõsi, kuigi tegelikult kolm last ei ole ju inimkonna ajaloos väga suur pere kaasajal vist on küll kahjuks nii juhtumas, jah, aga muidugi natuke aega nendele kulub, aga ma loodan, et see ei ole raisatud aeg. Kuidas selle arvutiga kodus on, lood? Istub pahasti, pääsen sinna harva siis kui teised lähevad magama, et lapsed tänapäeval muidugi väga tahavad, et arvutimänge ja kõiki kommunikatsioonivariante, mida arvuti pakub, kasutada ja, ja neid on raske sellest mõnes mõttes võõrutada või, või ütelda, et maailmas on ka muid huvitavaid asju väiksem poiss on neljane, isane kass kipub, kahjub arvuti taha, teema kipub hirmsasti arvuti taha ja tavaliselt kipub ta siis, kui suurem vend on seal ees ja siis ei lähe kaua aega, kui kas läheb programmumbe või mõlemad kukuvad tooli pealt maha, niiet. Kas täna pärast saate lindistust lähete lasteaeda? Kas poiss käib meelsasti lasteaias? Väga meelsasti, et kohe tahab minna ja ta harjus nagu vanema vennaga koos käima, et ei olnud mingit võõristust ega sellist asja, et ja sõbrad on ja mängida saab õues ja lasteaed on lahe. Täna, mil me teiega juttu ajame, on üheksas mai. Eile te olite Kundas metsanädala üritusel moderaatori tööd tegemas. Selline roll oli pakutud jah, metsanädala avamisel, kus siis Kunda metsapealinnaks kuulutati ja ja oli ennast on raske kõrvalt hinnata, aga, aga see, mis mina seal teada sain, selle päeva käigus oli huvitav jaa. Moderaator see sõna kõlab väga uhkelt, paljud võib-olla ei teagi, mida see tähendab. Ja mina kuulun ilmselt nende paljude hulka aga ma pakuks niimoodi, et, et ta on tegelikult vestluse juhataja, kes annab mingid reeglid selle vestluse läbiviimiseks ja siis tegelikult ühelt poolt peaks nagu tuld õhutama, et tekiks ka haarav ja kohati siis vastandlike teid esitav jutt. Ja kui läheb liiga põlema, siis võib-olla valaks mitte õli tulle, vaid õlilainetele. Jälle jääks kõik asi viisakuse piirides. Kui te kohtuksite ühe kõrberiigi elanikuga, kes pole kunagi metsa näinud ja ta paluks teil metsast rääkida, mida te talle räägiksite No ma ei tea, kas ma ikka Räikski, et ma läheks metsa ja laseks tal kuulata, et et mis helisid mets teeb ja, ja võib-olla võib-olla siis saakski paremini kohe rääkida. Mets on ikka kodujaam, annab varju ja, ja, ja on põnev seal elavate loomade linnud ja et süüa hankida ja mets on väga rahustav vaik. Muidugi metsa võib ka ära eksida, kui ei mõtle piisavalt läbi oma tegevust. Teie maakodu on Harjumaal Vihterpalu kandis. Nii on. Milline on teie kodumets? Eks ta ole väike ja, ja vaene seoses selle soise ja kuiv, liivase pinnaga, et mingit Mulgimaa või Võrumaa metsaga ta võrdlust välja ei kannata. Oma mets on ikka armas, linnulaulu tunnete kahjuks mitte piisavalt, aga ütleme niimoodi, et, et lihtsama linnu tunnen ära ja kuidas taimedega on ka jälle halvasti, et oleks lapsepõlves pidanud rohkem kannatust olema, siis oleks olnud inimesi küll, kes oleks osanud õpetada neid, et et niimoodi ei ole, et ma iga teise lible oskan ära määrata või et mul läheb ikka raamatut tarvis. Oleks pidanud isa käest rohkem küsima. Isa käest ka ja isa, sõprade ja vanaema ja eks neid inimesi ei ole olnud palju, kes minust palju paremini tunnevad loodust. Kas te olete sedasorti mees, kellele meeldib üksi ringi õitseda või tahate teil seltskond oleks ümber? See ilmselt natuke natuke sõltub asjaoludest, et mõnikord, kui on küllastus seltskonnast, olgu heast või halvast, et siis ikka tahad üksi olla ka. Aga muidu ma olen ilmselt selline inimene, kellel ei ole hea seltskonna vastu mitte midagi. Kui Vihterpalus suur tulekahju oli, kas käsitega kustutamas? Mõtlesin, et oleks mõistlik osa võtta jahve ja käisin külje, tuli põhimõtteliselt toetada tolleaegsete päästekompaniide ja, ja tuletõrjujate tegevust, kes oma plaani kohaselt siis tegelikult alguses piirasid seda tule levikut ja hiljem läks siis juba kustutamise peale. Üle üks eriline asi oli, meil läksime seal vabatahtlike kooli lastega, kõik olid hästi väsinud ja siis küsis, et kas on vabatahtlikke, kes lähevad nagu läbi raba natuke. Ja koolipoisid kargasid püsti, siis me oleme vabatahtlikud ja läksime siis niimoodi, nagu vend läks ees, mina tulin taga, et need kaotsi ei läheks, taskulampe polnd ja päris pime oli. Andsime neile numbrid, et iga natukese tagant ütlete oma numbrit, et siis me teame, et te olete, et nimesid ei jõua õppida nii kiiresti. Siis mingil hetkel oli seitse kadunud kuus ja kohe tuli kaheksa. Tal ei jäänud õnneks ühe männikese alla kasutama ja ja tagasiteel Me saime ta kätte. Te olete ka jahimees. Sel määral jah. Kas sealkandis ka loomi on, keda jahtida? Jah, on küll ja seal on riigijahimaad ja minu hinnangul ei ole loomadest seal puudust muidugi niisuguseid loomi, kes on ju kogu Euroopa probleem, et suuri imetajaid jääb vähemaks ja nende arvukus on probleem, nii näiteks ei ole hunti enam nähtud mõni aasta ja inimesed hindavad erinevalt, et kui palju siis ilvest metsas võib-olla ja karu pole sealkandis ei jõua sinnani, et mõnes mõttes kui võrrelda nagu oma lapsepõlveaegadega, et siis on võib-olla vähem mõnda looma, aga teised on jälle selle tõttu rohkem kobrast, ma ei mäleta, et lapsepõlveaegadel oleks nii kuivas kohas olnud, aga nüüd on, kus see jahikirg siis tulnud on muidugi, kas seda võib kireks nimetada, et millegipärast ma ütlesin, ma ei ole kirglik jahimees, vaid suhteliselt kiretu. Aga jah, ta on ka väga peenike kunst, kui teda hakata üksipulgi mõtlema, et seal on elemente nii orienteerumisest kui looduse tundmisest. Kui ka nii-ütelda inimgrupi tegevuse organiseerimise eest, siis on seal kindlasti omad. Laske asjandusse puutuvad teadmised Tra õpetamise treenimise küsimus. Mitmekülgne asi ja, ja sellisena küllalt huvitav, kas mõni trofee on kodus ka? Mõni on, on üks ilves ja noh, mõningaid sarvekesi ja Jabe luid, aga selle ilvese üle ma olen väga rõõmus ja selle ma sain oma 33. sünnipäeval kätte. Jahi jumal oli minu poolt see juhtus-Läänemaal tusari kandis, tookord koer oli tema juba üles leidnud ja ajas teda välja metsast viia, siis kütil ei olnudki seal väga teha, kui sooritada õige kindel ja täpne lask. Aafrikasse jahile ei taha ka minna. Ma olen sellele mõelnud, aga, aga praegusel hetkel tiivad ei kanna, ütleme pesast nii kaugele, et kui nagu küsida, et kas ma hakkab nüüd värisema kogu kere, et saaks minna, kui keegi pakuks, et nüüd mine, ma vaatan nüüd 10 päeva kodust ära olla, on päris pikka aega, et kui saaks praegusel eluperioodil, siis ei oleks nii kaua. Ma ei ole tahtnud kunagi karujahile minna, ma olen alati arvanud, et ma ei ole piisavalt kütt selleks, et et minna kalu püüdma. Kuidas metsloomapraega on, kes selle valmis teeb? Kodus on niimoodi kujunenud küll, et, et see, kes kala ja liha toob, see peab teda ka valmistama, enamasti. Mis liha on kõige parem, teie arvates? Ma ei oska öelda, minu meelest kõige omapärasem on kopraliha, aga, aga noh, nagu öeldakse, maitse üle ei vaielda. Suur üllatus oli mulle ka näiteks ilvese liha, millegipärast oli mul selline ette kujutasid kaslasi, söödi ainult Leningradi blokaadi ajal, aga tegelikult ei olnud häda midagi. No maal tuleb igasuguseid töid teha. Milliste tööde peale teie, Indrek meister, olete? Oi ma ei tee ühtegi teed nii hästi, et kogu küla tuleks värava peale kiitvaid, oi küll see mees teeb hästi, aga ja ma olen tööst alati niimoodi aru saanud, et töö on üks niisugune laias laastus nagu sõnnikuvedu, et ta tuleb ära teha, meeldib või mitte ja ja mul ei ole maatööde vastu küll mitte kõige vähematki. Aga tänapäeval, eks ole, on ka väga peenikeseks läinud tehnika ja tehnoloogiat sellele tasemele ei küüni tasapisi oma. Ma kuulsin, et te plaanite uue maja ehitamist vanematekodu juurde. Paljugi, mis inimene plaanib ja mõtlema, kui valmis on, siis on näha, mis sest saab, aga põhimõtteliselt, ega mul ei oleks selle vastu ja kui ma saaksin oma hilisema elu väljaspool linna elada, teen kodu, hakkab kitsaks jääma maal eks häid lambaid mahub ühte lauta ka palju, võib-olla, aga mingil hetkel on see niisugune iseseisvumise küsimus, et kas vanematega koos või oma pesas. Käsk korvpallirõngas on ka kuskil püsti laste jaoks ikka on, aga ütleme minu jaoks enam ammu mitte. Kui ammu see siis oli, kui te veel korvpalli mängisin? See oli väga ammu, ma loobusin sellest ülikooli ajal, tekkis ka muid huvisid, et keskkooli päevil oli sport Mul korvpallimängu näol väga tähtis ja ütleme, domineeris minu elu, teist oleks elukutseline sportlane saanud. Nonii, jaamavast pold, aga niuke pool elukutseline küll ja kust te mängisite? Ma sain serva pidi mängidega, tollele, seal oli niisugune klubi, mille nimi oli ehitaja üleliidulise malli järgi ja siis mõned mängud, sain mängida Pedagoogikaülikooli koondus eest ja niukene noorte spordivärk siiski. Mis ümber mõtlema pani, et ajalugu ja Tartu No kindlasti oli sellel oma tähtsused, ülikoolis avastab inimene ju tohutul hulgal huvitavaid tegevusi ja päevi jääb endiselt 24 tunni pikkuseks ja noh, ütleme tegelikult jälle, et peab ausalt, vaatame peeglisse ja kui võrdled, endavanuseid, teisi mängijaid, ma näiteks olen mänginud ühes võistkonnas Tiit Soku ka, siis on selge nagu vesi ja töö ja päev, et siin ühel on väga suur tulevik selles vallas ja teine peab jääma oma liistude juurde. Systeritika kõva poiss, kui ta kohe koos mängisime, see oli ka natuke juhus, võib-olla, et me saaksime ühes võistkonnas. Kui suurt rolli mängis teie ajalooõpetajast vanaema ette ajalugu, läksite õppima? Ilmselt ikka mängis easest, ju ta suutis selle selle valdkonna huvitavaks teha, aga muidugi tema soovitus tollel ajal oli risti vastupidine, sest et vaatamata sellele, et kõik teadsid, et Tartu Ülikooli ajalooteaduskonnas on sisemiselt väga kindlameelseid ja antud ühiskonnas ausaks jääda suutvaid õppejõude oli see süsteem siiski suunatud nende osakaalu vähendamisele ja ajalugu oli ikkagi väga ideologiseeritud aine, nii et ega ta ei ütelnud, et see oleks väga mõistlik valik. Teil tuli alustada kaks korda. Nii juhtus ja käisite Kuperjanovi haual ja siis öeldi head aega, siis öeldi head aega ja siis tuli teinekord veel sisse astuda, sest et esimesele kursusele tolle ajasüsteemis niinimetatud taastamist lüps koha taastamist ei toimunud. Teid saadeti siis sõjaväkke. Kas see oli hirmus aeg? Ah, tagantjärgi ei tundu midagi hirmus, aga ütleme, ma mäletan ka neid tundeid, et et mingit niisugust optimismi või sellist hurraa tunnet ei olnud ja eriti võib-olla sellepärast, et taustal siiski oli käimas ka Afganistanis sõda ja minu mõistusesse ei oleks hästi ära mahtunud see, et ma Nõukogude Liidu huvisid relvaga edendanud ja teiseks, noh, hiljem siin 80.-te aastate lõpul räägiti küllalt palju Nõukogude väes toiminud süsteemist, mida venelased nimetasid elushiinakse Anaisakeste süsteemiks. Et see kõik ei äratanud mingeid meeldivaid emotsioone, aga teistpidi võimalusi, mida tegelikult oleks saanud tuttavate arstide kaudu näiteks kasutada neid ma ei tahtnud kasutada sellel põhjusel, et esiteks oleks need arstid võib-olla küllalt suure riski alla pannud ja teiseks oli mul selline naiivne veendumus, et kui ma käin Nõukogude sõjaväelased, siis nõukogude võim leiab, et ma olen oma niinimetatud süü heastanud. See oli ekslik oletus. Üks kuulaja küsib teilt, millist kaitseväge vajab Eesti tulevikus. Ma arvan, et umbes sellist, nagu ta tänasel päeval on, kuid muidugi, kuid muidugi kavakindlalt paremaks arendatuna, sest et kui me mõtleme nüüd oma kaitseväe pääle, siis tahet on distsipliini on juba on ka oskusi ja võimeid tulevikuks valmistuda, aga alati saab paremat varustust hankida, veel rohkem väljaõpet anda, et ma arvan, et ta peaks olema niisugune väikeriigi tubli Kaitsevägi. Kas meil peaks olema palgaarmee? No esiteks armee saab juba palka, et ega siis kaadrikaitseväelased ei tööta ju tasuta. Nii et selles mõttes meil on palgaarmee. Kui rääkida nüüd sellest, et kas meil peaks olema niisugune väga spetsiifiline väeosa, mis omab oma kohta, siis Nato sõjavägede struktuuris oskab teha ühte juppi nii-ütelda sõjalisest tootmisprotsessist ja saab sellest hirmus palju raha, aga samas selle arvelt kaotada ära ajateenistuskohustus, siis mina jään, võib olla vanamoodsaks, aga ma arvan, et see ajateenistus meiesuguses riigis on, on vältimatu. Kui on ajaloo juurde tagasi tulla, mis ajastu teile kõige suuremat huvi pakkus tol ajal? Ülikooli ajal ülikooli ajal oli küllalt elementaarne, et ajalooga sai vabamalt tegeleda alates või tahapoole vaadates, nendest aastatest, kui Karl Marxi ja Friedrich Engels polnud veel sündinud, sest siis läks asi nagu väga doktriinseks. Ja sattus nii et et alguses huvitas mind rohkem, siin see keskajaperiood, mitte et nüüd ütleme, et antiikaeg mind ei huvita, aga no millegiga oli vaja, eks ole, siis süvendatult tegeleda, sellise kursuse süsteem toimis juba nii, et sul peab olema kursusetöö ja teema ja ja niimoodi kuidagi kujunes, aga lõpetada mina sellel ajal ei, ei suutnud, siis oli juba lahtisem aeg ja võis ka võis ka tegeleda täitsa vabalt asjadega, mis muidu nõudsid nagu marksismi ajaloo või partei ajaloo kateedri juures töötamist, nii tegelikult Läksin sealt keskaja juurest uuemasse aega tahtsid õpetajaks saada. See oli üks niisugune lugu, et esimesel kursusel meil oli mõni 50 tudengid seal ATIs saali kokku kursuse siis no ja kelleks te tahate siis saale siis kõik, kes olid tüdrukud, ütlesid kunsti aja loolaseks ja kõik, kes olid poisid, ütlesid arheoloogiks siis, kui kord oli minu käest tema. Kuna meil oli spetsiifiliselt pedagoogiline haru, siis ma ütlesin, et ma tahaks õpetajaks saada. Ütleme, pälvis küllaltki arusaamatuid kulmukergitust kaaskursuslaste ja, ja isegi õppejõudude poolt, mis mees siukene olete õpetajana töötanud ka olen, aga väga vähe andnud tunde, aga, aga mitte koolis töötanud, teil ei ole õpetaja närvi? Ma arvan, et mul võib-olla isegi alguses oleks olnud, aga nüüd närvis ei olegi küsimus, võib-olla nii palju närvi oleks mul küll, aga, aga on ju õpetaja töö on selles mõttes väga raske, et mistahes vanuses pead sa ise aru saama, mida sa õpetad. Ja siis sa pead peensusteni teadma ja sest see on üks väga raske töö, tegelikult. Teaduse tegemine ei ole teid huvitanud, ma olen liiga kärsitu, et tahaks kohe oleks valmis ja ma tahaks just nimelt, et kõik oleks selge ja klaar ja 10 aastat vaeva näha ja tööd teha tulemuse nimel, mille sünd ei ole üldse kindel, et kas sünnib avastus või sünni. Üks kuule, küsib, et kui oleks võimalus korraks ajas tagasi või edasi minna, millise ajastu te valiksite? Muidugi tahaks olla selles ajas, kui lapsed on iseseisvad ja suured, saaks näha, kuidas neil läheb, mis neist saab, aga seda on võimalik mingil määral. Aga kui tagasi minna? No ma ei tea, ma arvan, et et minu põlvkonnal on niisugune õnn, et me olemegi sündinud, kasvanud ja elanud nagu armastasid ütelda klassikute väga huvitaval ajal. Et Ma ei tahaks sellest ajast teistsuguses olla ja ma ei tahaks näiteks olla ajas, kus käib teine maailmasõda. Ma arvan, et see oleks väga raske. Ta nüüd veidi üle aasta juhtinud Eesti sõjamuuseumi Laidoneri muuseumi, kuidas see aeg on läinud? Aeg on läinud nagu linnutiivul, sellepärast et mõeldakse küll, et muuseum on selline vaikne ja tolmune kohake, kus õigupoolest midagi ei toimu ja mingid friigid sülitavad hardalt kunagi kellelegi kasutada olnud eset. Et tegelikult see muidugi nii ei ole, olen saanud tuttavaks tänu sellele tööle väga paljude inimestega, keda ma seni ainult võib-olla teadsin või, või, või ka ei teadnud. Ja oleme koos saanud mõtiskleda, et mida peaks tegema ja teinud ka üht-teist, nii et väga kiiresti on see aasta läinud. Tahaks niimoodi, et igal aastal siis 2007 oleks see, see hoone täiesti valmis selleks, et kõiki muuseumi mõelda, vaid funktsioone seal saaks täita, alustades siis kogudest Nendele põhinevast teadusest ja kolmandaks ikkagi ka ka sellest, mis muuseum kaasajal on, et inimestel oleks seal lõbus, huvitav ja hariv olla. Teil on väga ilus maja ja väga ilusas kohas olete. See on tõsi, see on suur üleoleku ja naudingutunne sõita hommikul Tallinnast maale tööle, sest viimiseni maakond ja vaata, kuidas siis maainimesed trügivad Tallinnasse tööle, aga muidugi koht, vanad põlised puud seal niuke kuigi erinevate omanike käes siiski täiesti mõisasüdamehoonetekompleks ja väga mõistlikuks. Teie muuseumi ei saanud väga palju põnevaid asju. Tänagi täiendati muuseumi kogu. Kuidas need asjad teieni jõuavad? No täna oli selline päev, et merevägi andis siis üle kunagi admiral pikale kuulunud hõbedast teeserviisi ja, ja kuna hõbedale on teatavasti selline hind, mis seal saab väljendada ka rahas, siis see pälvis ka muidugi meedia tähelepanu. Tegelikult rahast olulisem on, on võib-olla selle sümbol väärtused. Admiral Pitka on siiski tema tegevus on niivõrd keskne Eesti iseseisvuse sündimisel ja, ja, ja temale kuulunud asi laaniga Niuke pool reliikvia tähenduses. Aga kui vastata küsimusele, kuidas meile asjad tulevad, siis on kaks peamist viisi, esimene viis on see, et inimesed tõesti ise võtavad ühendust ja ütlevad, et vot näiteks minu isa ema surid ära. Hakkasin nende asju vaatama, avastasin niisugused ja niisugused asjad, kas see on huvitav, kas teie meelest sellel on mu sealset väärtust, et see on üks viis ja teine viis, on see, et tuleb ka ise valvas olla ja silma peal hoida nii vanakraamiturgudel kui kollektsionääride tegevusel ja, ja ilmutada sedasorti. Vabandust, kas te ise olete ka olnud koguja? Vot see ongi väga huvitav, et minus ei ole kogu ja kirge, et ma tegelikult üldse ei põe, kui, kui näiteks Johannes börsil Lagedil vabadusvõitluse muuseumis on, on märgatavalt muljetavaldavat kogud. Aga ma saan kogujatest ka väga hästi aru, et, et see on niisugune omapärane motivatsioon, mis neid kannustab ja, ja püüd selliseid täiuslikkuse poole. Nüüd me saame sellest sarjast kõik asjad ja, ja siis ei ole tegelikult oluline, mis objekt on kas marke koguda või nagu vanasti linnumune koguti, et lapsepõlves k-d korjanud midagi. Ei no ikka laps korjab end neidsamu marke, ta korjab ja oli kunagi ka putukate korjamise huvi, aga nüüd on, ma arvan, mõlemad kollektsioonid on põrmuks saanud, et nagu kogungi häid lugusid ja häid mälestusi leidma kogunud. Indrek, kas te mäletate veel neid aegu, kui te siin raadiomajas ema käekõrval esinemas käisite? Mäletan muidugi jah, ega siis ma olin ikka juba ju koolilaps peamiselt ja see oli omaette põnev ja mis seal salata, see oli ka nagu lapsele tähtis, et tema teeb ka mingit tööasja ja kuigi võib-olla mänguvormis Esinemine on teil peres? Mulle tundub nii. Teie suguvõsas ju palju esinejaid avaliku elu tegelasi. Jah, ma enda meelest ja see võib-olla alati ekslik, aga enda meelest ma ei ole inimene, et ma peaks vältimatult nagu öeldakse, igas pulmas peigmees olema. Aga kui on vaja, siis ma muidugi esinemist nii hullupööra ei pelga, et, et hakkaks üleni värisema. Te olete teinud telesaateid ja praegu teete saadet Kuku raadios. Marko Matvere ütles eelmises persona saates, et televisioonitöö ei ole väga keeruline. See on rohkem tehniki tehnika küsimus. Mida teie jaoks televisioonitöö tähendab? No ma arvan, et Marko Matverele võib-olla omas aspektis vägagi õigus, et kindlasti on see kehniki, aga neid, mida me seal tehnika all siis mõistame, et kas näitlemist või valgustamist või hoopis heli või, või operaatori tööd, et minu jaoks oli eelkõige on olnud siiani televisiooni kogemusi ka väga hea meeskonnatöö kogemused. Et igaüks teeb oma jupi omavastutused ja kui keegi midagi ära ei unusta või midagi viltu ei lähe, siis tuleb hästi välja. Keegi küsib, et kui teil oleks oma telekanal, mis saated seal peaksid kindlasti olema. Mis oleks niisugused saated, mida? Kristjani kanali Canal siis ma tean, et siis tuleb teha nagu Silvio Berlusconi, osta ainuõigused jalgpalli näitamiseks ja ülejäänud ülejäänud vaatajaid on sinu päralt niikuinii, sõltumata sellest, mis näitab. Aga mina teeks lastesaateid kindlasti. Ja mul on õudselt kahju, et näiteks minu lapsepõlves olid sellised saated ja siin ma ei vaadanud seda sellepärast, et isa tegi, vaid see oli seal tegid ka Kaarel Orviku, Jüri Martin ja see oli põrgulikult huvitav, oli, oli, kuidas lastele nagu püüti looduse asju ja maailmast teadmisi, siuksed viktoriini või mänguvormis esitada, et niisugust saadet õudselt tahaks näha tänapäevast ses vormis muidugi ja no mida seal saladega, mina ise vaatan telekat küll vähem kui mingi uurimus ütles, et eestlane vaatab 24 tundi nädalas televiisorit, et ma usun, et mina küll nii palju ei jaksa, aga ma vaataks vabal ajal, kui on, siis vaataks kas mõnda hääd kunstilist filmi või siis ajaloodokumentaali seda tüüpi saateid ja muidugi võiks muusikat olla. Milline teile meeldib? No mul on niuksed väga kindlad levimuusika või ma ei tea, kas see termin on nüüd õige, aga et mul on seal omad väga kindlad maitse-eelistused, ma olen niisugune väga konservatiivne vaade, et 20. sajandil on tegelikult toiminud ainult kolm ansamblit. Ja need on biilse kuini aba ja ülejäänud on sekundaarne. Aga kuna ma kooliajal ei viitsinud õppida muusikatundides, siis on minust mööda libisenud terve hulk inimkonna poolt aegade jooksul loodud väärt muusikat. Et seda ma kuulan hea meelega praegu ja vaatan, üks kanal näitab seda telekast. Välisministeeriumis töötades kohtusite te paljude maade esindajatega tuntud riigitegelastega, keda neist kutsuksite oma saatesse esinema. No ma ei praagiks kedagi välja nendest, kellega ma olen kohtunud, et demokraatia tingimustes on siiski niimoodi, et et mitte vältimatult ei pea keskpärased inimesed tõusma nendele liidripositsioonidele, et et selleks on ikka tükk haridust ja, ja teadmisi vaja, nii et kui ma mõtlen, minusuguse väikese riigi Nicole on, mitte et ma peaks neile alt üles vaatama, kui me riiklikul suhtume, aga väga sügava mulje on avaldanud näiteks mõlemad inglise printsid Charles kui Henry ja Hollandi oma muidugi ja Hillary Clinton, kui me mõtleme, milliste pingete või painet te ka tema võis siia visiidile tulla ja ja kui hästi ta tegelikult seda oma rolli siin täitis ja temaga vestelda. Äärmiselt huvitav. Mis teemal te senaator Hillary Clintoniga vestlesite? No võib-olla peaks temaga alustama paraku sellest, et kuidas 2000-ga üheksanda aasta USA presidendivalimistel tema võimalik osa on ja ja kindlasti oleks temaga rääkida. Huvitav, mitte need, kes on USA-s tipus, on väga mitmekülgsed inimesed. Et üsna mitmel teemal, ma kujutan ette, et selleks aastaks peaks väga kõvasti valmistuma aga kindlasti üks huvitav komponent on ka see, et milliste pingete ajal näiteks tema töötas USA esimese leedina, kui tema abikaasa, USA president oli, eks ole kistud väga mitmetesse sellistesse vastuoludesse skandaalidesse, et kuidas inimesele mõjub ja, ja mis aitab toime tulla, et see oleks võib-olla huvitav. Reisisaateid teeksite ka ja üks koht, millest te kindlasti räägiksite Itaalia linn Polonia. No sellest ma räägiks, raudselt. Koloonia on fantastiline linnake ja üks paremaid asju, mis minuga elus on juhtunud, oli, oli see, et ma sain seal õppida ülikoolis hakkasite seda kohta armastanud ja täiesti, et et kui siin enne oli küsimus, et kas Aafrikasse jahile läheksite. Et kui oleks niimoodi valida, kas emb või kumb, et siis ma läheks pigem Polonias, mis on see, mis sinna ikka tagasi tõmbab kohad inimesed, palju tuttavaid ja sõpru, siis see ajalugu, kujutage ette, kui ühes Tallinna suuruses linnas on 80000 üliõpilasega ülikool, et see kõik vajutab oma oma pitseri ja loob selle meeleolu seal linnas ja ta on selles mõttes ka vahva, etaan seal appeniinide jalamil, et ei ole üldse pikk matk minna välja mägedesse, loodusesse. Te käite seal aeg-ajalt, kui võimalust on, siis olen ikka käinud jah. Indrek te olite ka vahetusmadrus kuulsal jahil lennuk, kaua teie merereis kestis? See kestis umbes neli kuud või ei, kolm kuud. Ja see oli üks väga õnnelik aeg minu elus. Inimesega saab häid asju juhtuda, siis see on üks nendest. Ja ma sõitsin siis esimest korda elus üle Atlandi. Kus te peale istusite, Portugalist madeiralt ja lõpetasite oma reisi Brasiilias, kuidas teiesugune rahutu hing suutis nii kaua nii väikesel pindalal vastu pidada? No pindala on tõepoolest väike ja inimtihedus suur selle väikse laeva pardal, aga aga ju siis meeskond oli niivõrd hea, et meeskonda kuulusid väga huvitavad ja head inimesed ja see loomulikult võimaldab pikemat aega ühes viibida, et inimesed saavad ise aru, kui nad hakkavad millegiga teisele nagu närvidele käima ja korrigeerivad ennast, et see on väga haruldane koosseis. Millised olid teie suuremad seiklused sellel merereisil? Kogu see reis oli tegelikult selles mõttes seiklused. Ma polnud nii pikka merereisi teinud, ma polnud ookeani varem näinud, ma polnud näinud elusalt ei Casheloti ega delfiini ega ka mitte kaheksajalga. Ent kala, nii et selles looduse elamuse mõttes oli see kindlasti väga võimas. Ja seiklusi hakkas saama loomulikult. Kui me jõudsime Brasiiliasse, siis seal tekkis arusaamatusi piiri ületamisel. Nad tõlgendasid ühte rahvusvahelist lepingut täiesti erinevalt sellest, kui rahvusvaheline praktika on ja ja tegelikult sellel etapil ainuke erialane eriolukord või sündmus oli see, et ühel õhtul läks meil poom, murdus ära, läks pooleks ja see oli, see oli siis natuke selline. No paanikat seal kindlasti ei olnud, kõik toimus nii-ütelda ettevalmistatud kava kohaselt, aga ikkagi erilaadne olukord, et kuidas jätkata ja kuidas saad õilsa katkine poom masti küljest lahti, et inimesi ei ohustaks, mida vahetusmadrust pidi tegema, siis vahetus madruseülesanne ja kuna ma juhtusin olema kokpitis sellel hetkel, siis minu ülesanne oli rusikaga tekile tulevatele meestele pähe lüüa, kes ei taibanud pead madalas hoida, sest see poom pendeldas seal niuke alumiiniumist toru suure tuule käes, et sellel pea otsast ära. Kapten Mart Saarso on teie klassivend ja te olete temaga varemgi merd sõitnud. Jah, Mart hakkas õigupoolest väga varakult, juba koolipõlves sai õiguse jahikaptenina sõita ja siis oli meil erinevates koosseisudes kogu suve purjetas siin Läänemerel nii palju, kui see nõukogude võimu tingimustes oli võimalik. See oli väga õpetlik ja, ja silmapiiri avardav tegevus. No kunagi käisite te kahekesi ka surgu saarel, mis asju te seal ajasid? Jah, tegelikult me käisime neljakesi ja, ja asi, mis oli ajada, oli see, et me tahtsime katsetada niisugust üle jääminevat ekspeditsiooni alget liigutakse suuskadel ja varustus veetakse siis rihmadega keha külge kinnitatud ja sinu taga lohiseva kelgul kaasa ja ja eesmärk oli proovida Dali tingimustes ööbimist ja mardil oli tollel ajal ka juba väikesed meregeoloogilised huvid, tuli võtta ka jää ja põhjaproove, nii et selline õpilast, teaduslik üritus. Nüüd ta tahtis midagi niisugust teha, ta tahtis ju Antarktikasse jaama ehitada, sellest ei tulnud kahjuks midagi välja. Sellest praeguseks ei ole midagi välja tulnud, aga mina kangesti loodan, et tulevikus me oleme võimelised, et selle ekspeditsiooni eestvedajaid senisest palju enam mõistma ja seega toetama, kuna Eesti Antarktika ekspeditsioonil on, on noh ja mina, kes olen mina, et ma sellest räägin, aga, aga ma ütlen, et väike rahvas peab tundma ära, et mis asjad on tähtsad ja, ja edasiviivad. Ma ei ole kompetentne ütlema, kui palju see nüüd annaks maailma teadusele ja, ja millegile veel. Aga kindlasti see annaks meie enesetundele midagi ja see teeks meid jällegi nende nähtamatute niidikestiga, selle maailma võrgustiku osaks, mis, mis on nagu igati minu meelest oluline ja muidugi, kui küsida, et, et kas nii mitu miljonit krooni sellisele asjale kuulutatuna on õige kulutus või peaksime me hoopis tegema midagi lasteaednike või õpetajate või meditsiinipersonali kasuks, siis seal on koht, kus poliitikud võivad oma otsuseid teha. Aga teistpidi, kui me vaatame, kui piisku siiski Antarktika ekspeditsioon oma kulutusteks taotles siis naeruväärne sinna võimsust ilmutada, et et oleks minu olemine otsustamine, mina oleks ka valitsuse poolt andnud väga selge signaali, et see on meie projekt, me toetame seda ja, ja oleks ka eraettevõtlust palju paremini kaasa tulnud. Praegu tegelikult on väga häid uudiseid sellest viimasest sektorist. Aga nagu me teame, valitsused vahetuvad Antarktika ekspeditsiooni. Teie isa töötas Antarktikas rohkem kui 30 aastat tagasi. Kas teie läheksite sinna ekspeditsioonile? Minust nüüd võib-olla ei saaks Antarktika ekspeditsioonil osalejat, et selleks peab olema minust palju sisukam ja karmim tegija. See ei ole mingi soft asi Antarktika. Indrek, te olete elus teinud vempedempe ja nii edasi ja nii edasi. Me ei hakka nendest asjadest pikalt rääkima, sest sel teemal on, nad on palju, nad on tjah, nad on tehtud, sellest on kirjutatud ja mõelge, kui palju puid on langetatud, seda paberit saada, mille peale teie lugusid kirjutada. Sel ajal, kui te välisministeeriumis kantslerina töötasite, vahetus nii palju ministreid, et neid annab üles lugeda kellega laabus koostöö kõige paremini. No kõige paremini võib-olla laabus koos Siim Kallasega, aga mitte vähem halvemini Jüri Luige ja Toomas Ilvesega ja ka Riivo Sinijärvega, kuigi Nov sellele seal puhuti üles mingit toodud vastasseisu. Tegelikult laabus ka temaga koostöö, mida saabumine tähendab teie jaoks, see tähendab seda, et kui nüüd pisut hulgaarselt ütelda, et sa ei topi oma nina teiste asjadesse ilma, et sind otseselt pallutaks ja, ja kui niimoodi saab töötada väga hea, siis tekib miski viljakas mõtete vahetus ja on teada, et mõlemad töölõigud on korralikult tehtud ja ja siis on kergem seda asja juhtida ja mõelda uusi eesmärke välja. Kui hakkab niimoodi, et ilmtingimata selle aluseks on muidugi usalduseks. Aga kui hakkab, nagu umbusalduse udusse toimetamine, siis muidugi võib, võib tööpäevade kasutegurid täiesti nulli ja miinusesse kirjutada, et. Ja siinkohal loen ette järgmise kuulaja küsimuse. Kahjuks on nii, et teiste inimeste head teod ununevad siin Eestimaal üsna kiiresti ja meeldejäävad negatiivsed asjad, kuna viimastest räägitakse ja kirjutatakse rohkem. Te töötasite kaheksa aastat välisministeeriumis kantslerina. Mida peate oma suurimaks kordaminekuks? No esiteks ma ütleks, ma ei tea, kas ma olen siis ebanormaalne, aga minul ununevad jälle pahateod kiiresti, head teod jäävad meelde ja head lood. Aga mulle õudselt meeldis välisministeeriumis tagantjärele mõeldes, noh esiteks aeg oli niisugune dünaamiline ja, ja sai justkui palju teha, millel on ka käegakatsutav tulemus, sest niukses etableerunud välissuhtluses on, on tihtilugu raske niisugust tunnet üldse saada, mõni ei saa kogu elu seda kätte. Ja Ma ei tea, kuidas, aga ma väga paljudest oma töökohtadest mäletan väga häid inimesi, kellega tahaks tegelikult tihemini kokku saada mitte tööasjus, aga niisama kui küsida, mis on kõige suurem õnnestumine, no ma vastaks niimoodi, et minu kõige suurem õnnestumine on see vaatamata püüdlustele, mida juba kaks ja pool aastat harrastatud välisministeeriumi töötav masinavärk ära lõhkuda, ei ole see päriselt õnnestunud. Tuum töötab edasi ja ja mina arvan, et, et saab terveks nendest raskustest, mis vahepeal olid. Noh, öeldakse, et seitse-kaheksa aastat praegu ühe koha peal olla ongi nagu paras aeg. Selles suhtes küll, et, et ega inimene ju liiga kauaks ei või ühe koha peale jääda just nimelt niisugustes administratiivsete ess skeemides näiteks võib-olla teadlase puhul ei ole see vältimatu, et ta läheks iga kaheksa aasta tagant hakkaks mingit uut eriala tegema, aga oli jah, muidugi aeg ise küsimuse, et kas nüüd just nii pidi juhtuma, aga, aga kui aeg oli, siis ta juhtub. Te olete 42 aastane, praegu küll energiline mees, kauaks sinna muuseumi kavatsete jääda? No vot, siin on jälle nüüd niimoodi, et mis see loeb, palju mina kavatsen, ütleksin, olla teistel inimestel võib-olla mingid omad vaated selle kohta, aga ma olen öelnud ka oma tööandjatele ministeerium, mis ja, ja muuseumi nõukogused, kes on tegelikult minu käest sedasama küsinud, et no kaua sa siin nüüd siin muuseumis. Ma olen ütelnud, et et kui mul pakutakse näiteks ÜRO peasekretäri kohta, siis kindlasti ei suuda ma kiusatusele vastu panna ja püüan seda saada, aga kuna mulle seda suure tõenäosusega ei pakuta, siis olengi kuidas suure poliitikaga oleks? No ma ei tea, kas Eesti poliitikat võib üldse märgusõnaga suur iseloomustada? Räägivad? Nonii, nad räägivad ise, aga mina kui publik ei saa seda kuidagi kahjuks suureks pidada. Et ei tõmba ja eluprintsiibi olen sõnastanud niimoodi, kuni vähegi võimaldatakse ilma parteipoliitikasse sekkumata elada, siis elan hea meelega vabas riigis. Kui enam ei võimaldata, siis võin astuda vastu üles lüüa, ka suuri kohti ei jagata ilma poliitikata. See on kahjuks nii, aga, aga siis tulebki teadlikult valida, et, et kas eesmärk on suurkohti ja selle nimel mingisugused sisemised verejooksud oma teadvuses või või väiksem koht ja tervem sisemine mina. Selline küsimus Te olite Narvas valitsuse esindaja, kas need küsimused, mis tol ajal päevakorras olid, on tänaseks lahenema hakanud? No muidugi on nad lahenema hakanud, sest kui me mõtleme 13 aastat tagasi, oli ikkagi reaalselt õhus küsimus Ida-Viru ja Narva autonoomiast, mis ära tõlgituna oleks tähendanud teatud eraldumist Eesti Vabariigist. Et loomulikult on need küsimused lahenenud, ma arvan, et antud hetkel mitte ükski täie mõistusega inimene ei tule sellise propagandaga üldse kodust välja, kui taga võib olla südames nii mõtleb aga hulk teisi küsimusi muidugi ei ole lahendatud ja võib-olla, et neid nii väga kiiresti nagu ehk mõni erapooletu raportit ette näeb, mingi rahvusvaheline soovitus ei saagi ikkagi lahendada, sest kui me mõtleme kasvõi iseendile nii-ütelda ainult Eesti inimestele, kes eesti keeles elavad, töötavad ja mõtlevad, siis meil tekib ka ikkagi veel väga teravaid lahkhelisid Nende asjade mõtestamisel, mis on 60 ja rohkem aastat tagasi, et oleks ju, võib olla viga ette kujutada, et et vene inimene suudaks 13 või 15 aastaga selle ajaloolise murrangu, mis, mis, mis mõnes mõttes enamusele neist tuli kui välk selgest taevast nagunii ära leppida, et nüüd üldse probleeme ei oleks, et võib-olla peabki võtma rohkem aega. Ja aga muidugi terve hulk asju, mis seal Narvas on, tegelikult Öeldakse, et Ida-Virumaal on nii ja naa. Tegelikult on Ida-Virumaa fantastiliselt huvitav piirkond ja seal toimub väga huvitavaid asju ja arenguid, olgu Narva või olgu Sillamäe või või ka kaevandused või mis iganes. Takse, millist presidenti vajab teie arvates Eesti? No kui parteid hakkasid mängima seda mängu, et nemad on koostööaltid ja ja teevad riigikogus presidendi, siis sõnastasite teatavasti viise selliste raam, tingimust, milline see kandidaat peaks olema. Siis ma vaatasin, kellelt nad õmblevad mulle seda ülikonda, mina vastan kõigile nendele tingimustele. Aga see on väga trafaretne, oleks ütelda, et president on tasakaalustav ja president peab olema niisugune ja naasugune. Praegu, mil me teiega juttu ajame, on presidendikandidaate veel 12. Praegu esitatud 12 kandidaadi hulgast paraku presidenti ei tule. See on minu ennustus, tundes parteide sisemist nihukeste pimesoolepõletikus olevat hingeelu, nad ei vali riigikogus presidenti, sest see ei ole mõnede erakondade huvides. Teie Brüsselis töötav isa käib nädalavahetustel kodus. Kas siis räägite palju Eesti ja maailma asjadest? Jah, ega see võõramaaltöölisega kokkusaamine on kindlasti huvitav, aga noh, vahel räägime pikemalt, aga üldiselt oleme elu jooksul õppinud 11 mõistma ka lühikese jutu põhjal, nii et. Mul on isegi pigem hea meel, kui, kui poisid räägivad vanaisaga. Ma vaatan kõrvalt, mis isa ütleb, jätka samas vaimus, Indrek. Ei. Eks ta ikka arvab vahel ka nii, et niisuguses vaimus ei maksa võib-olla jätkata. Aga ta annab nõu, hea meelega jäi. Ei, ei tee mingit saladust oma arvamustest asjade suhtes. Et see ongi hea. Kas teil on palju seda, mida tõsiselt kahetsete, mis oleks võinud olemata olla? No kindlasti on asju, mida tuleb kahetseda aga ma püüan elu mõtestada niukses lipi ahvi laulu vaimus, et ei kahetse õigupoolest midagi, sest elu on täis üllatavaid pöördeid ja juhtumusi ja ja ei ole ju mõeldav, et, et ükski inimene oleks võimeline 110 protsendiliselt ära kasutama kõiki avanevaid võimalusi, midagi niikuinii läheb teisiti, kui on kavandatud ja kui teinud halva asja, siis tuleb muidugi kahetseda, aga kogu elu elada nagu selliseid, oi küll oleks. Et seda ma ei oska. Üks inglise satiirik ja luuletaja on öelnud. Juua tasub ainult kahel juhul kui on vaja janu kustutada ja kui on vaja jalu ennetada. Millised on teie alkoholi tarbimise põhimõtted? No minu põhimõte on see, et janu tuleb ennetada, ei teki, aga eks nad on erineval eluperioodil ilmselt erinevad olnud, et üks asi on niisugune uljas üliõpilase elu ja teine asi on jälle mingisugune tööelu. Ja kolmas asi on sealjuures pereelu, et et see põhimõte võiks olla nii, et ükski nimetatud printsiipidest, mis on nagu inimese jaoks tähtis, ei, ei kannataks. Kui kaua te olete abielus olnud Indrek? Abielus ametlikult olen mina olnud 88.-st aastast saadik ja see on siis 18 aastat. Millal te oma abikaasaga viimati tantsisite? Vot see on väga hea küsimus. Me oleme maikuu jooksul kaks korda olnud üritusel, kus on võimalik tantsida, aga kuna ma ei ole väga suur tantsulõvi, siis siis ega me seda eneses unustuse nii ei teinud. No kui teie peale vaadata, siis tekib muljete muuga ei tegelegi, kui liikumisega te näete väga, kuidas öelda, peenike välja. Peenike suli? Ei jah, aga võib-olla minu anded rütmi ja kõige selle tantsu juurde kuuluva plastilisuse puhul ei ole ei ole Eesti keskmisest mitte oluliselt erinevad, nii et see ei ole kõige tugevam külg minus. Aga peenike olen, ma ütleme nii geneetilisest.