Teil on väga omapärane nimi kalli, kust te selle nime saite? Siis kui ma olin sündinud ja mu ema ja isa tuli haiglas minuga koju, siis mu vanem õde, kes on minust poolteist aastat vanem, esimene asi, mis ta ütles, oli kalli-kalli ja siis ta hakkas mindki kalliks kutsuma ja sellest saati olema kalli ja hiljem olemas, siis lasknud omale nimele juurde lisada kalli, kuna keegi ei ole mind kunagi millegiks muuks kutsunud. Mul on 12 nimi, on Helen ja on ka isa. Siis kui ristsed olid, siis ema leidis, et rootsis siis ikka ei tohi kalliks ristida, kuna ta on väga lähedane kallele, mis andnud siis poisi nime ja eks seda on minuga nöögitud selleks kalleks, aga mitte eriti palju. Igatahes ema leidis siis, et peab midagi rohkem naiselikku nime panema, nii et Helen ja kaisa Te olete siis sündinud Rootsis. Jah, mu vanemad kohtusid Saksamaal põgenikelaagris, mõlemad sattusid Lõuna-Saksamaale ja olid seal põgenikelaagris või tegelikult mu isa oli põgenikelaagris ja ema oli halastajaõde, töötas seal ühes kloostris halastajaõena Lõuna-Saksamaal, ta sõitis viimaste paatidega Saaremaalt siis edasi Saksamaale ja siis istusid seal ja abiellusid. Aga tegelikult oli nii, et mu isa oli juba varem abiellunud, tal oli Eestis naine, aga ta ei leidnud naist üles ja kaks, kaks poega olid all. Et abiellus uuesti, siis Saksamaal hiljem 1956. Siis kuulsime Mul oli siis äkki kaks poolvenda, kellega mul olid väga head jämed ja praegu elab veel üks nendest siis Rakvere katis. Millega teie vanemad siis siin Eestis tegelesid? Mu ema käis konservatooriumis piss, üks aasta oli sõja ajal üks aasta koorijuhtimist ja siis alustas soololaulu kursust koorijuhtimise kursusel, siis ta oli Todorbetiku õpilane ja hiljem oli tal väga hea kontakteeruda rätikuga ja laulis ta laule tihti Stokonnas, kust tema pärit on, ta on tartu pult kandist pärit, käis siis Tartus koolis, enne kui ta siis Tallinna tuli, konservatooriumi isa on mul Vaivara kandist pärit Ida-Virumaalt ja ta oli talupoeg, käis Jänedal õppimas, aga ei saanud kunagi alustada oma oma tööd, vaid sõda tuli siis vahele. Ja hiljem, kui nad Rootsi jõudsid, siis ta oli sunnitud siis tööle hakkama ja kuna väga paljud Plastikmassivabrikuid tegelikult on nii, et Rootsi ees on plastikmassivabrikut üles ehitatud eestlaste poolt ja siis olid eestlaslik, kel, kel oli võimalus, siis alustasin neid vabrikuid, isa läks sinna tööle ja oli siis eluaeg seal tööl ja juhendas tööd. Emoli kodume pikka aega ta tegi siis kodus natukene tükitöö, tõmbles ja nii edasi. Tegelikult oli nii, et minu isa õpetas emal õmblemise, mis te räägite. Jah, mu isa oli niisugune, kes tegi kõiki asju ära. Esimene asi, mida isa tegelikult Rootsis õmbles, oli ühele sugulasele üks ballikleit ja järgmine asi oli oma endale. Kostüümi õmbles ta ära, nii et tema esimene korralik kostüüm, Rootsis oli ta end õmmeldud, ema tegi natukene tükitööd siis koduste töö kõrval. Ja ma pean täna väga imetlema, sest 60.-te aastate algul, kui me olime juba teismelised või peaaegu teismelised õega, siis ema alustas õpinguid Rootsis ja kas pärast hiljem laboris tööl ja ma pean ütlema, et see oli väga-väga suur samm tema jaoks esiteks, kuna ei isa ega ema ei saanud mingisugust rootsi keeleõpet, vaid nad õppisid lihtsalt sellest, et nad kasutasid seda Igapäevase keelena väljapool kodu. Aga siis ta suutis kolm aastat siis kooli läbida ja sai pärast laborisse tööle. See oli üks Stockholmi suurem haigla, kus nad siis tegi analüüse ja proove Teie sündisite Stockholmis ja muide, kui mina sündisin Stokkumise, kui väikesi nad ennast mäletate, tegelikult nii palju pilte sai võetud, et mul on nii raske teada, et mida ma mäleta nagu pildi kaudu, mis on albumites olnud ja mida ma tegelikult mäletan. Aga mis mul täitsa kindlasti meeles on, et meil oli väga-väga palju naeru ja nalja. Kodus naersime väga tihti, kas eestlasi käis palju külas ka, käisite läbi paljudega, peamiselt eestlastega oligi läbikäimine, et ma oma lapsepõlvest ei mäleta mitte ühtegi rootsi perekonda isegi seal, kus me elasime, nagu kõige parem sõbranna olin, ma olin kolmeaastane, tema kaheaastane, kui me kokku saime teda oma koht tahtsin ka oma koduõues, nemad elasid täitsa ligidal ja, ja tulid peamiselt eestlased. Väga paljud siiski ootasid, et saavad Eestisse tagasi. Et ema-isa rääkis, et kui nad Saksamaal olid, siis nad olid töölt. Kui need tüüpi põgenikelaagrid siis lammutati, siis nad olid veel tööl Ameerika ohvitseri juures. See, kui isa tegi kõiksugu tööd kodus emaga, aitas koduste töödega seal perekonnas kaasa ja siis, kui ohvitser sõitis tagasi oma perekonnaga ühendriikidesse, siis nad tahtsid vanemaid kaasa võtta, aga isa keeldus, sest tema ikka luuetised, eesti saab jälle vabaks ja ta tahtis ligemal olla. Et siis nad tulid tegelikult üle belgia, nad olid veel isoli veel söekaevandustes Tööl Belgias, sul mingisugune kaheaastane leping, millele ta pidi alla kirjutama ja aga ema ei talunud seda, nii et kui aastal oli läinud, siis nad põgenesid tegelikult enam-vähem sellest lepingust, ta sõitsid siis sõela, Raivo hakkab siis läbi Kiili kanali ja jõudsid Rootsilt. Millised mälestused on teil rootsi eesti koolist? Kuna täna on mul väga hea meel, et ma sain nii tugeva eesti keele Ilusa nagu mulle siiski anti, sellega, et ma käisin algkoolis. Samaaegselt võib ütelda, et eesti alkul oli suhteliselt karmiin tookord kui Rootsi koolide, seda ma avastasin siis, kui ma seitsmendas klassis rootsi koolis hakkasin. Pedagoogika oli tunduvalt karmim ja ma nägin, et kõik mu Rootsi sõbrad ja klassikaaslased olid tunduvalt vabamad palli, julgemad, et mul võttis kauem aega seda nagu, mida näiteks Rootsi kooli õpilane ei, ei tõuse püsti, kui ta vastab õpetaja küsimustele tookord ka mitte. Eesti algkoolis oli seal rangelt reegel, et ikka püsti seista. Nii et kui ma tagasi vaatan, siis ma võin ütelda, et see oli päris hea koolitus, aineliselt oli ta väga tugev, seda märkas ka Krootsi kooli tulija, kohe tõusid hindadega. Kuidas ennast Rootsi koolis rootslaste keskel tundsite? Väga hästi, oma klassis tundsin väga hästi, kõik olid väga uudishimulikud, nadolid kyll samas klassis käinud, esimesest aastast need ma tulin nagu mingisugune täielik võõras inimene, imeliku nimega tuli siis nende klassi ja aga ma tundsin siiski kodusena, kes te siis olete eestlane või rootslane, kuidas sellega on olnud? Eks toon erinevalt ütleme, et ma olin väga kange eestlane, umbes kuni ma olin 20 aastane, et väga tugevalt toonitas, see oli mulle väga-väga tähtis. Hiljem kadusse natukene eemale, siis mul oli peamiselt Tootsi sõbraadia Rootsi seltskondades liikusin. Ja nüüd nüüd on mul umbes nii, et ma olen mõlemat ja ei midagi, tegelikult ma olen, ma olen väliseestlane, Rootsis sündinud väike väike millele ma siis kuulun. Aga ma tunnen ennast väga kodusena nii Eestis kui Rootsis. Et näiteks see kolimine Rootsi, ega see ei ole mulle eriti suur samm ja ma ei tundnud ka, et see oli nii suur samm, kui ma siia tulin. Et see on umbes nagu ühes linnas teise kolimine ühes ja samas riigis. Miks on hea olla eestlane? Hea on olla eestlane, sellepärast et eestlasi on vähe. Et on mõnus kuuluda rahva hulka, kus on vähe ja kus on inimesed, on uhked oma oma rahvuse üle. Rootslased ei ole eriti uhked omaenda rahvusele. Miks see nii on, kui ma sellele oskaks vastata? Ma lihtsalt ei tea. Ja ma olen nii hämmastunud. Mul, mul oli võimalus sõita Rain ase, külastada ühte Rootsi kilo Ukrainas ja Eesti külasi siis Krimmi poolsaarel. Ja ma nägin, missugune tohutu vahe oli, et need vaesed rootslased, kes olid oma külas, et nad ei saanud mitte mingisugust toetust Rootsi riiki. Sa oled oma riigipiiri ületanud, siis sa oled nagu kadunud Rootsi riigile. Aga samaaegselt ma nägin, kuivõrd eesti riik hoolitses oma inimeste eest. Ja see, see pani mind kadu kord, mis oli ainult aasta tagasi, et aga see pani mind siiski väga mõtlema, et miks need vahed on nii, aga ma ei oska seletada mikspärast rootsi täitsa kaotab huvi oma kodanike vastu, kui nad välismaale lähevad. Ma ei tea, miks on veel hea olla eestlane peale selle, et meid vähe on, minule on see ja sellepärast ma tunnen end eesti kultuuris väga koduselt. Ja ma arvan, et see on tähtis, kui kindlustada või ütelda, mis juured sul on, siis on see kultuuri kokkukuuluvus on väga tähtis. Ja kõik, ütleme, lauluvara on mul tuttav, kunstivara kombed on, mul on tuttavad näiteks Rootsi omad, mul ei ole nii tuttavad, mis jõulude ajal tehti ja ega ma lapsepõlves üldse ei teadnud, kuidas rootslased jõulusid pidavad ja lihavõtted ja mis seal juhtus. Aga see, see on, mulle ka meeldib, et see, see kultuur on väga tähtis minule ja ma leian, et oga põimas. Ta on väga kõrgel tasemel Eestis. Miks on hea olla rootslane? Täitsa kindlasti, sellepärast et Rootsis on heaoluühiskond, seda ma hindan väga kõrgelt. See teeb mulle valu, kui ma siin Eestis näen, kui suured vahed on inimeste vahel. Se jõukuse vahe teeb haiget, lihtsalt. Mulle meeldib, kuidas me Rootsi ühiskonnas hoolitseda rohkem teineteise eest sellega, et meil on kõrged tulumaksud, kõik tahame, mitte kõik, loomulikult kõik, aga väga paljud tahavad siiski seda heaoluühiskonda ja tahavad siis ka tulumaks maksta, selleks et kõigil oleks ja ja ma nägin ka, et nüüd kui ma siin olen olnud, siis mu ema haigestus. Nägin, kui tähtis oli, et meil on heaoluühiskond, et ma usaldasin täielikult neid asutusi, kes kandsid ta eest hoolt ja ta eest kanti väga hästi hoolt. Nii et mul ei olnud nagu vaja midagi erilist teha, näiteks tagasi Rootsi kolida või teda siia tuppa kalli. Kui te lõpetasite keskkooli, siis läksite ülikooli? Täitsa õige, läksite kunsti õppima ja kus kunstihuvi siis tuli? Tegelikult ma arvan, et see tuli raamatutest, mida ma olin Eestis saanud. Need olid mulle tähtsad. Saime Eesti vanakunsti kohta päris palju raamatuid, Wiiralti kogumikke näiteks ja teisi raamatut tõid ja samaaegselt mu ema täditütar oli väga kunstihuviline ja tegeles natukene kunstiga lapsest saadik, maid joonistasin väga palju ja mul lihtsalt muiates ja alustasin siis oma õpinguid ja tookord oli professoriteks. Miks just kunstiajalugu, miks mitte midagi praktilisemat? Oi, see on, see on suur küsimus minu elus, ma olen pidev arst, kõikunud teooria praktika vahel, et mul on olnud nii, et kui ma olen väga palju teoreetiliselt õppinud või kasutanud omapead, siis ma tunnen metsikut puudust sellest, et kätega midagi teha ja vastupidiselt ja ma arvan, et tookord oli niisugune periood mu elus, kus ma tahtsin rohkem oma pead kasutada ka teine põhjus oli ka, et väliseesti ühiskonnas Rootsis oli tegelikult mõtlematu, et lapsed ei lähe edasi ülikooli õppima. Et kõik kõik tegid seda lihtsalt. Ja ma arvan, et see, see, mida ma siis õppisin kunstiajaloost, tegi, et ma hakkasin etnograafiat edasi õppima, et mind hakkas huvitama üldsuse rahvakunst ja see pool sellest süvenesin rahvakunsti. Ja ma pean ütlema, et hiljem, kui ma Eestis käisin, siis ma käisin kunstiajaloolaste ka koos professor tuurse Karlinguga, mis aastal see oli, kui ma ei eksi, oli see 1009 71. aastal. Siis me saime Kuu Helmi hüprusega, kes avaldas minule väga sügavat mõju. Ja hiljem ma lugesin suure huviga, kuidas tema analis siis rahvakunstitikandeid kunstiajaloolase perspektiivist. Vot see meid huvitab väga, mis mulje siis Eestis diskui te esimest korda Eestimaa pinnale astusite väga-väga sügava tegelikult oli, nii, me käisime, siis sõitsime Leningradi, siis lendasime Leningradis Tallina pärast lendasime Tallinnast tagasi migrandi ja tookord oli Tallinna tulime, siis oli esimest korda, kus mass kohtasin, oma sugulasi, oma kahte tädi, oma mõlemat poolvend ja ega ma ei näinud tegelikult eriti palju, ma ei mäleta maju ja tänavaid ja nii eriti see oli nii emotsionaalne ja tohutult, et kui me lendasime Tallinnast ära, siis ma hakkasin nutma ja ma ei lõpeta, ma terve öö läbinud, proovisime, üritasin lõpetada. Ma lihtsalt ei suutnud lõpetada. Ja millal see teist korda siis jõudsite siia siis oli, 70.-te aastate keskpaiku oli viis 75 umbes kuskil seal ja siis ma tulin koos oma õe ja oma emaga siis olid silmad pärani lahti, olid pärani lahti ja ja siis ma käisin, jalutasin päris palju ja nägin, nägin tallima. Mida ma ka juba tookord tähele panin, oli, et kuivõrd rahvas hoidis kokku ja kui tähtis sõprus oli, kui tähti sugulased olid. Mis osati Rootsis on natukene kadunud, see võib olla Rootsi heaoluühiskonna pahem pool. Et lihtsalt see, et riigile on antud üle kõiki ülesanded, siis kaob see võib-olla natukene sõprusringkonnast ära, et keegi teine teeb seda. Aga siin oli näha, kuivõrd tähtsad olid sõbrad ja kui, kui palju teineteisest hoiti selles kitsamas nagu sõprusringkonnas, suguvõsaringkonnas. Kui koju tagasi läksite kassisse maalisite joonistasite Tallinna torne ka, tegin tõesti, tegelikult tegin ja tulid kohe. Tallinn oli mulle väga tähtis, see oli ka, et ma tean, et ma sain ka mitte ainult kunstiraamatuid, kui ma olin noor, vaid sain ka Tallinna motiive ja pilte. Nii et siis, kui ma seitse aastat tagasi siia tulin, siis see, et ma sain Tallinna elama tulla, oli mulle väga-väga tähtis ja see oli kuidagimoodi tunne, nagu oleks koju tagasi jõudnud. Tallinn oli väga tähtis. Lähme nüüd ülikooli juurde tagasi, tegin siis kunstiajavalmis, hakkasin siis etnograafiat edasi õppima ja see mind huvitas, aga mis, kes oli see, et ma tundsin, et ma tahtsin midagi oma kätega teha? Ma tundsin sellest puudust, et ma mõtlesin, et kas ma tõesti tahan hakata eluaeg ainult nagu kas uurimistööd teha, tundsin, et seda ma ei taha. Ja siis ma otsustasin, ma katkestan oma õpingud ülikoolis ja. Huvitas ja seda ma sain kindlasti oma ema käest, kes oli väga-väga hea, õpi suhteliselt hilja õmblemise ja tikkimise ja kõike ära ka, tal oli see sõrmedes. Ma vaatasin just hiljuti vanu pilte jälle ja siis ma vaatan, kus fantastilised riided on meil õmmelnud, kui me väikesed olime. Tiina, mu õde ja mina. Me olime nagu väiksed nupukesed ja siis hakkasite vaipu tegema, täitsa õige, siis ma käisin muuhulgas ka siis käisin kolmansberni koolis õelam teel õppisin siis rohkem kunstiliselt vaipa põimima ja hiljem siis mul mõned näitused ka Rootsis. Aga siis ma sain aru, et ma sellega Ma ei ela ära, et siiski sissetulekud on niivõrd väikesed, et ma pean endale kuidagi elatise saama. Ja siis ma saatsin kirju laiali eeskätt muuseumitele, siis ma mõtlesin, et ma tahaks hea meelega tekstiil konsovaatoriks või restauraator-iks saada. Ja Rootsi kultuuriväärtuste amet ja ajaloo muuseumis oli üks ja sama, tookord neil oli parasjagu vaja kedagi, võtsime proovile pooleks aastaks ja siis pärast, kui pool aastat oli läinud, siis mind võetigi sinna. See oli väga huvitav. Ma hakkasin restaureerima vanu tekstiile, eeskätt neid, mis oli Rootsi kirikutes ja nende tekstiilivara tohutu olnud suur. Eriti kui mu kätte sattus tekstiile, mis olid vana, mis olid 15.-st 16.-st sajandist, siis oli hästi tore. Teine suur grupp, mida oma restaureerisid olid vanad lipud, mida Rootsi oli sõjas võtnud. Nii et neid oli hästi palju ja tulid tohutu halvas seisundis. Nendega tuli tükk aega tegeleda, et nagu neid said nii hästi korda, et saaks näitusele ta panna. Kas mõni vaip on omatehtud, vaip on kodus, seinal ka või põrandal põrandal on, aga seina peal ei ole. Huvitav, ma ise ei ole tahtnud nagu oma seina peale panna, aga mu õel on. Ja eks neid said ka müüdud asutustele, nii et neid on. Mul oli töökoht umbes 10 aastat aga ainult, kui ma paar aastat olin olnud, siis ma hakkasin ametiühinguga natukene tegelema, et ma leidsin, et töötingimused olid suhteliselt kehvad, eriti tekstiilirestauraator ritel, kuna meid koheldi natukene kehvemini ja meil olid palgad madalamad kui meessoost inimestel, kes tegelesid kivi või puidu restaureerimisega, niiet hakkasite võitlema? Täpselt nii. Tegelikult on see nii, et kui mul midagi ei meeldi või vastupidi, kui mul midagi meeldib, siis ma võitlen selle eest või vastu. Hiljem siis, kui ma mõned aastad olin siis seal olnud ametiühingus kõigi Panti juhatajaks valiti juhatajaks, siis kultuuriväärtuste ametis ja ajaloo muuseumis, hiljem siis kõikide riikide ikke kultuuriasutuste ametiühingu juhataja aktsia, siis hiljem siis paluti, et ma siis hakkan ombudsmanina tööle Rootsi riigiamet Heiki ametiühingus ja need olid hästi huvitavad ja toredad aastad, kummaline ombudsman ja sain nagu teatada siis mitte ainult kultuurivaldkonna, siis tulite ülikoolid ka mängu mõned teised asutused, kus maskisin tihti läbirääkimisi pidamas, mida te peate nagu suuremaks võiduks täitsa kindlasti, et meil õnnestus minu aastate jooksul tõsta kõiki kultuuriametnike palkasid, saime ühe suhteliselt suure lisasumma, mida siis kasutati selleks, et tõsta kultuuriametis töötavate isikute palka, kas see nagu ei tee ametiühinguga hakkasite tegelema siis käsitöö jäi kõik sinnapaika? Lihtsalt ei, ei lubanud mul midagi kõrvalt teha. Ainuke asi, mis mul alles jäi, oli, et ma ma ei mäleta, kuna ma alustasin selle tööga, kas pidi olema kindlasteks 20 aastat tagasi, kui Mai raud Stockholmis tahtis siis alustada eesti etnograafiahuviringi selleks, et rohkem arutada, et kuidas rahvariideid kasutada toda, kuidas rahvakombed on lihtsalt tutvustada Eesti rahvakultuuri mitte ainult eestlaste enda seas, vaid ka väljapoole. Ja see jäi mul kogu aeg ka töö kõrval, et sellest ma pole kunagi lahti ja ei ole ka siin Eestis oldud aastatel sellest ära ütleb. Nii et minu tegelikult peamine töö kogu aeg on olnud, et tutvusta rootslastele rohkem eesti rahvakultuurirahvariided on teil kodus olemas, on, need tegi ema mulle, mul on Ansekilost rahvariided, on päris huvitav. Ta on, et kui ma olin viieteistaastane ja ema tegi need mulle, et ta ise ei kudunud kyll kangaid, aga kõik muu tööd tegi ta ära. Et siis ma tahtsin just Anseküla rahvariide, sest mitte kellelgi ei olnud neid Rootsis. Need olid täitsa tundmatud. Nii et ma arvan, et eestlaste seas on minu Anseküla rahvariided tuttmütsiga väga-väga tuntud, see kulub nagu minuga kokku ele tantsüklaridad, kas eesti rahvariided on ilusamad kui rootsi rahvariided on, on vägagi palju ilusamad. Väga paljud on seda ka ütelnud, et me käime iga aasta Stockholmi vabaõhumuuseumis, Kans, näitame oma rahvariideid ja oma õige mitu aastat, siis tutvustas mind. Et Jaapani ja Mehhiko Aafrika riikide rahvariideid hästi põnev oli, aga kui me siis neid näitasime, siis me kogu aeg saime kuulda, et kui haruldaselt ilusad meie rahvariided on? Ei, tähendab mis rahvariided, näitasime, kas Põhja-Eesti neid lahtiste käistega ilusti tikitud rahvariideid või värviküllaseid siis saarerahvariideid või Lõuna-Eesti arhailised rahvariideid kõikide kohta saime väga positiivseid kommentaare. Kui te väike olite, siis õmbles emadele riideid, hiljem õmblesid, ise tegin, mul oli periood elus, kus ma õmblesin enam-vähem kõik oma riideid, mida ma ise kandsin. Et ma lihtsalt leidsin, et ma ma eridest ei leia nisukesi riideid, mida ma ise tahan kanda. Õmblesin, kuidas siin Tallinnas on läinud need asjad Tallinnas, mul ei ole nii palju aega automaat kätega tööd teha, et seda ma igatsen nüüd arvutisse tagasi tulema, loodan, et mu tulevad, ei nõua sama palju aega minust kui praegune töö on teinud. Et siin ma olen rohkem imetlenud ja vaadanud teiste käsitööd ja, ja proovinud ka endale, keda ühte ja teist siin olid teised asjad, mis mind hakkas ka huvitama, näiteks eesti ehted panevad Eesti ehtekunst, on väga-väga kõrgel tasemel. Mul sõrmes on, on mari debina, sõrmust on minu argipäevasõrmus ja seda ma tegin, kuus Mari Käbin, aga tema on muidugi kõik töö ära teinud, aga kivid, mis siin on, need on Eestimaakivid Pedamale siis valinud välja tema kogust ka Eestimaakivi. Hästi soojad ja mõnusad, mis ameti peal te siis olite, kui, kui see Tallinnasse kolimise mõte tuli, siis maali Rootsi kirjanik ja fondi direktor, Rootsi kirjanik, kel fond tegeleb siis autori hüvitusega, see hüvitus, mida riik kannab kirjanikele, tõlkijatele ja illustraator toritel selle eest, et nende raamatud on siis vabalt kasutatav raamatukogudes ja see oli suhteliselt suur asutus, mitte inimeste poole, et me olime suhteliselt väike kollektiiv, ainult kaheksa inimest kokku, aga raha oli päris palju. 120 miljonit Rootsi krooni oli, kuidas teile see tühistus väga hästi istus? Hästi sellepärast et need inimesed, kellega ma seal koos töötasin täielikult fantastiliselt, on ikka veel pidevalt nendega kontakt, nad on käinud kaks korda Eestis. Mul on õnnestunud oma praegust kollektiivi, kellega ma olen ülimalt rahul ja kes on ka täielikult fantastiline, et need kaks kollektiivi omavahel kokku viia. Nad tunnevad teineteist päris hästi. Tihti aega kosepad kollektiivselt mulle väga meeldis ja mulle meeldis ka kirjanikega kultuuriinimestega koostööd teha. Nimelt on seal ülimalt suur juhatus 24 inimest ja need on eeskätt kirjanikud, siis ka tõlkijad ja, ja illustraatorid. Ja nendega tead, kus teha, oli ka väga-väga tore. Kuidas elavad rootsi kirjanikud, kas samamoodi nagu eesti kirjanikud või on nende elu natuke parem? Nende elu on Marwan natukene parem. Meil on suuremaid võimalusi stipendiumi saada ja nad saavad ka, ma arvan, rohkem makstud oma müüdud raamatute kest. Rootsis on siiski piisavalt palju kirjanikke, kes elavad ära ant sellega, et nad on kirjanikud, et neil ei ole kõrvalt nii palju teisitööd vaja teha, nagu eesti kirjanikud peavad tegema, kus sisse Tallinna kolimise mõte tuli või oli see teil kogu aeg siin kusagil kuklas, et ikka peaks minema sinna. Ja tegelikult mul oli juba varasemalt, kui ma olin ombudsman ja ikka veel olid need tekstiil, restaureerimisoskused oli 80.-te aastate lõpupoolel, siis olid väga kindlad plaanid juba tegelikult juba muuseumi olime rääkinud, et ma tuleks sinna, oleks ajal kolmeks kuuks pidin jääma, aga siis ma ei saanud viisat. Ma ei tea, mille taha see jäi, aga lõpuks ei antud mulle viisa, kui kõik oli Tartus ette valmistatud ja ma ise oli ka täitsa valmis, aga see oli, löök, oli, oli, ma olin väga pettunud, siis ma alustan siis oma uut tööd Rootsi Kirjanike fondis ja ja eks mul kogu aeg oli kuskil taga aset, tahaks kunagi siiski tulla Eesti tõele ja siis mu üks sõbranna küsis mu käest, et kuule, kas oled näinud, et Põhjamaade Ministrite nõukogu kuulutab välja tööd Tallinnas Eestis ja ma ise ei olnud näinud seda ka siis vaata siis ma leidsin, et see oli nagu tehtud, minul seda siis ma taotlesin ja suures konkursis, see oli päris suur, kus ma tean midagi x sadakond inimest, autosid, seal sadakond inimest ja nad on väga atraktiivsed kohad, samuti oli nüüd, kui meie lõpetasime, siis oli, oli 150 sest nad ei võtnud teid sellepärast, et te olete eestlane, vaid ikkagi sellepärast, et te olete rootslane. Täitsa õige, täitsa õige. Päris palju küsiti mu käest, et kui aktiivne ma olen eriti poliitiliselt ja mis, mis ringkondades ma liigun ja kui suured kontaktid on, et neil on siiski tähtis, et minul ka, et ma siin esindanud Põhja-vaid. Et ma ei ole väliseestlane siin eeskätt, vaid ma olen eeskätt põhjamaalane. Kui siia tulla niisuguse töökoha peale, siis peab olema väga ettevalmistatud selleks, et sa oled väga-väga üksi, kuigi konsuur, sekretäriaat On on Kopenhaagenis. Aga siiski seda juhtimist sa pead täielikult ise tegema, sul ei ole seda tuge Kopenhaagenis, neil on hoopis teised seadusandlused, mis reguleerivad siis personalitööd näiteks seda sa pead ise siin kohapeal selgeks õppima ja siis ise nagu kasutab, mida siis teile öeldi, lähete Tallinnasse hakata tegema, mida tookord vaevalt julgen seda ütelda, aga tookord, kui ma küsisin, kui ma intervjuul oli ja siis ütles mulle üksnes, et et vot, Me oleme kontoritel andnud raha meenuda, tähtis, et me oleme kohal ja tee seda, mida süda ütleb, et saadakse ja tegelikult see mind ei rahuldanud. Ma siiski leidsin, et mingisugune strateegia, mingisugune mõte peaks siiski olema. Ja eks nende seitsme aasta jooksul on ka strateegiat paika pandud ja on, on palju kindlam eesmärk Põhjamaade Ministrite Nõukogu tööl. Siin Eestis. Seda põhja, regiooni Läänemere regiooni koostööd, et igat moodi tugevdada Põhjamaade ja Balti riikide ja ka Poola siis koostööd, mida ema ütles, kui te Eestis töökoha saite, kui ema oli nii õnnelik, et ma sain selle. Ja tema käisin tihti külastamas, kuni ta haigestus. Ta ei võinud. Tööde nii huvitavad, et kunagi saaks, mis asjad Eestis vastu hakkasid, millega oli alguses raske harjuda, kõige raskem alguses oli, ma rääkisin juba natukene nendest vahedest, need suured sotsiaalvahed, mis on ja see oli, see oli, on kogu aeg raske olnud, ta on ikka raske sellest ma kunagi vist üle saada. Aga mis olid rasked olnud, niisugused asjad, kui oled nagu ühes ühiskonnas ühes skulptuuris täielikult üles kasvanud, kogu aeg sellest töötan, siis on teatud asjad, mis lihtsalt on teatud moodi. Ja kui sa vahetad seda kultuuri ühiskonda, siis toimivad asjad natuke teistmoodi. Ja eks alguses oli natukene raske harjuda, et esimene reaktsioon mul oli, seda esimesed aastad oli, nüüd peab seda muutma, teistmoodi tegema, aga nii kiiresti kui ma nagu hakkasin mõtlema, siis ma proovisin iga kord vaadata, et mis on, mis on parem tegelikkust. Sest kõik see, mis mul Rootsis oli, ega see ei olnud igat moodi, parem. Vot siin ma näen ka õppinud neid asju, mis on tunduvalt parem ja mis on teinud minust Marvaga parema juhataja, Rootsis on väga luterlik ühiskond, rootslane teeb tööd kaheksast viieni ja ta ei sega kunagi oma oma eraelu siis tööga. Ja mis mulle Eestis siis hakkas väga meeldima. Alguses ma nagu ei saanud aru, inimesed tulid ja läksid ja ma ei saanud aru, mis toimus. Aga mulle hakkas see tegelikult väga meeldima, mulle meeldis see, et kui mu personali siis lapsed tulid tööle, tulid külla ja et see tihe nagu põimimine, eraelu ja töö vahel, mis siin on, see ei tähenda mitte, teeksin siis vähem tööd. Aga lihtsalt see töö tegemine näeb teistmoodi välja. Rootsis keegi Dunctivisele mõtte peale teada seitsmele juht, et kui nüüd just keegi ei sunni teda seda tegema, aga siin on see väga loomulik, kui te tulite Tallinnasse asusite tööle, siis ootas TV-s kollektiiv ja see asutus oli ennast nagu juba sisse töötanud, teil ei olnud vaja alustada päris nullist? Ei, täitsa nullist ei olnud seal mitte alustada. Aga tookord, kui ma tulin siia seitse aastat tagasi, siis nagu ma ütlesin. Mulle öeldi, et ma teen seda, mida minu enda süda siis tunneb, siis oli ka näha, et et kontor, nagu ka meie kontorit Riias ja Vilniuses ja Peterburis, olid nagu väikesed saarekesed kuskil hõljumas. Ja kontakti näiteks peasekretariaadi ka ei olnud üldse ja väga palju sõltub sellest, mida ainult juhataja tegi. Ma arvan, et personal vaevalt oli üldse Põhjamaades käinud sekretäriaadis rääkimatagi ja see oli nagu seda ma tundsin, et seda ma tahan kohe nagu muuta, et ma tahan, et oleks nagu rohkem seotud siis terve Põhjamaade Ministrite nõukogu tegevusega, et kõik, ka need, kes siin on tööle pandud, on ka üks osa tervest Põhjamaade Ministrite nõukogu kollektiivist. Ja selle eest ma olen võidelnud nüüd kõik need seitse aastat ja iga aastaga läheb aina paremaks ja paremaks. Et nüüd on ju täitsa loomulik, et kõik nõunikud siis tänapäeval nõunikud, et nendel on nagu omad, loomulikult omad kontaktid nõunikega, siis Kopenhaagenis ja teevad siis omavahel otsest koostööd, et kõiki peajuhataja kaudu minema. Kui kõik läheb juhataja kaudu, siis juhataja on lõpuks nagu mingisugune suur takistus. Ta lihtsalt ei jõua kõik teha, et selleks, et saavutada väga palju, siis on vaja, et kõik, kellega sa koos töötad, nad on iseseisvad, oskavad omaenda tööd, teavad, mida teha ja kui te olite aasta Tallinnas töötanud, siis panite te aluse ühele väga toredale traditsioonile hakkasite korraldama Põhjamaade luulefestivale, kus see idee tuli? See oli vist ikka minu ide alguses, ma tahtsin teha siis luulekohvikuid. Et ma ise olen luulehuviline, ma ei loe eriti palju luuleraamatuid, ma vahetevahel ikka sirvin ja mul on endal väga ilusaid luulekogumikke. Aga Mul on väga tähtis, ma kuulan, eriti kui luuletaja ise loeb, aga võib ka olla teine, kes loeb, mulle meeldib seda kuulata. Ja ma olin tihti käinud rootsis siis nii luulefestivalidel kui luulekohvikutele, nii ja siis ma tahtsin seda läbi viia. Ja mul oli juba tookord üks väga hea kultuurinõunik Eha Vain, kellega, mis arutasin ja Eha vist leidis, et ma olin natukene imelik, mis asi see nüüd küll võib-olla logis tegime ära ja see toimis väga hästi. Ja meie esimene külaline oli rootsi luuletaja Eva Rinne, sealt, kes on abielus olnud tunnist Tõnissoniga. Need tollinagu väga sobilik ja ütlemata tuntud Rootsi seal, sealt ja see toimis neil väga hästi. Ja siis hakkasime arutama, et miks mitte teha luulefestivali. Ja nii sai oma alguse, nii et ütleme, et see on Eha Vainu ja minu päike, laps, mida te peate selle asja juures kõige olulisemaks, miks see hea ja on seal sellepärast, et me toome kop kui Põhjamaade ja Balti riikide ja võib-olla nüüd ka natuke laiemalt balti riikide luuletajad ja mitte ainult luuletajad, vaid ka seda, mida nad esindavad kultuuri. Et me saame siin põimida meie kõikide kultuuri kokku. Me kuulame Näeme saladusi ja ma pean ütlema, et need Põhjamaade luuletajad ütlevad, et see on ainuke võimalus nendel, kus nemad saavad omavahel nagu läbi käia pikemat aega, et nad tulevad siia, saavad Kukussi, eesti luuletajate, aga see annab ka võimaluse eesti luuletajatel minna põhjamaadesse. Sest väga paljud nendest luuletajatest, keda me siia toome, neil on nagu omad festivalid ja nad soovi võtavad omakorda. Nii et väga paljud on käinud igal pool. Näiteks ma mäletan, mõni aasta tagasi käisid Andres ja Kristiina Ehin siis Islandil ja see oli ainult tänu sellele. Meil oli islandi luuletaja, soon, käis Tallinnas ja kuulas neid ja tahtis täitsa kindlasti saada Reykjaviki festivalile. Kristiina Ehin on üks teie lemmik luuletatest. On jah, aga mul on neid palju Eestis Doris Kareva ja ja ma tunnen nii suurt aukartus tema ees, et tema luuletusi on ülimalt raske tõlkida. Tegelikult on alati nii, et ma tunnen, ma natukene kardan seda tõlkimist. See on kunstiteost, mida eks luuletaja on teinud ja ta sõnastanud seda ühes ühes keeles ja mina siis tõlkima. Pean mitte ainult sõna tabama, vaid ma pean tunnetust tabama. Ma pean mõtet avama ja ma seda ma pean tõlkima ja see on ülimalt raske, eriti Doris, kes siis kasutab eesti keelt. Ikka veel natuke tõlkida, aga ma ikka üritan ja ta läheb ikka paremaks ja paremaks. Pean ühte asja ütlema, et turiska ütlesite asja, mille peale ma olen palju, mõtlen, mis puudutab luuletust ja mis on päris huvitav. Ta ütles, et Ta näeb, kas tõlge on hea või mitte, ta näeb seda pildist ta kirjapildist. Ta ei saa aru keelest, aga ta näeb. Ja ma olen mõtelda. Täitsa tõsi, et seda võib tõeliselt näha ka, et ta ei ole mitte ainult ainult sõnaline sisu, vaid ta on ka silmadele. Millal te tõlkima hakkasite? Tegelikult siin Eestis ikka siin, et enam-vähem sunniviisil, meil oli lihtsalt vaja tõlkida rootsi keelde ja mind huvitas. Te olite varem ise ka luuletusi kirjutanud, omaenda sahtlisse? Ant ja vähe, vähe neid, see ei olnud see, mis mind huvitas, aga tegelikult tõlkimine huvitas mind just Rootsi Kirjanike fondist, ma sain kokku väga paljudega tõlkijatega. Mind hakkas huvitama, kuidas nemad arutasid seda tõlketööd ja mille peale mõtelda, kui tõlgib ja nii ja ja kui siis meil oli vaja siin Tallinnas tõlkida rootsi keelde, siis ma võtsin su enda peale, et ma proovin ära ja siis mulle nii meeldis. Kust te tõlkeid avaldanud olete? Me oleme raamatuid trükkinud siis iga luulefestivali järgi on raamat ilmunud, ütleme kahe viimase mitte nüüd selle aasta, vaid 2005 2004 oli üks ühisvulin, oleme andnud välja raamatu, mis sisaldab siis kõiki neid luuletusi sõnu küll, peamiselt on siis originaalkeele, siis on eesti keeles, aga mõnikord on ka olnud. Me oleme tõlkinud siis rootsi keelde, aga siis on meil ka olnud ülesandeks, et tutvustada Eesti kultuuri Põhjamaades. Ja siis me hakkasime vaatama, et kuidas seda kõige paremini teha. Mul on väga hea instrument, on meil üks stipendiumi vorm, Sleitne, mis on suunatud noorte kunstnikele ja selle toega olemist, sattunud hästi palju kunstnikke, põhjamaadesse, aga me oleme ka suunanud noori kirjanikke, luuletajad siis Põhjamaade luude ja kirjanike festivalidele. Ja seoses sellega olema siis ka mõned väiksemad vihikut välja andnud, kus me oleme tõlkinud siis rootsi keelt ja norra keelt. Enne kui me alustasime oma tööd, siis Eesti ei olnud esindatud Põhjamaade suuremal raamatumessil kätte raamatumessil, aga nüüd nüüd ma arvan, et tänu meie tööle, siis on ka Eesti esindatud. Aga siis me ka tegime väikse raamatu koos meie teiste kontoritega Riias ja Vilniuses, nii et meil on kolm vihikut, kus me tutvustame Eesti, Läti ja Leedu luuletusi siis rootsi keeles, see on olemas ja siis on veel olemas teine raamat, mille taga siis väga tugevalt Asko Künnap sai, siis mis on siis rootsi keeles, kus mõist tõlkisin? Asko Künnapi, Karl Martin Sinijärve ja Doris Kare, vat kuidas messidel on läinud, meil üldiselt ütleme nii, et raske on messil nähtav olla, kui sul ei ole tõmbenumbrite tõmbenumber, peab olema keegi, kes on tuntud eeskätt siis keegi rootsi, rootsi luuletaja või kirjanik ja meil ei ole nisukesi etteasteid olnud otseselt messi ajal, aga ma loodan, tulevad edaspidi. Aga mis on väga-väga õnnestunud, on, et me oleme teinud mitu aastat väljapool messi linna peal oleme teinud luuleõhtu ja see on kohutavalt palju rahvast tabanud, et see on olnud puupüsti täis, eriti kui me esimene aasta tegime, siis see oli seoses siis, kui me tegime, et kolme balti riigiga koos andsime ka selle väikse luulevihiku välja ja kõik kolm riiki tutvustasid ennast, siis algas õhtu, siis oli, kõigepealt olid leedulased lätlased siis tuli paus ja siis tulid eestlased, saal oli täitsa puupüsti rahvast täis, noored väga palju noori oli seal. Siis ma mõtlesin, et oh ahhaa, et nüüd tuleb pausetaile paus ei ole mitte kedagi. Aga vastupidiselt siis hakkas alles juhte voolama rahvast ja see oli hästi tore. Täitsa kindlasti kõige tugevam osa proosat ei ole tõlkinud. Ei, aga alustan nüüd suvel. Kes on see väljavalitu? Eeva Park ja tema romaan lõks lõpmatuses? Ma leian, et on väga tugev raamat nii vormiliselt kui sisuliselt ja ma arvan, et on ka raamat, mis huvitaks rootsi lugejat. Seda hakkate siis tegema juba Rootsimaal juba nüüd suvel Eestimaal, et ma jään see suvi veel eesti lahku kohe peale suve. Te käisite Eestis olles ka Venemaal, Novgorodis, Peterburis, mind Venemaa väga huvitab. Ta on, ta on väga rikas riik ja samaaegselt mind ka huvitas, et näha, et mis kultuur nagu Venemaal on ja mis rahvaga Eesti on olnud pikka aega nüüd seotud Venemaal võib tõesti ütelda, et ükstapuha mida sa tihedad sa kunagi ei saa nagu sa ei jõua kunagi lõpuni mitte millega sa kunagi ei saa nagu otseselt vastust ja kõik, kõik ainult venib. Kui mina alustasin 1999, siis räägiti Põhjamaade Ministrite nõukogus, et meie varsti-varsti avame kontori Kaliningradis. Ja nüüd, seitse aastat hiljem me avasime kontori Kaliningradis, eks see on üks mulje, mis mul nagu Venemaalt on, need asjad võtavad tohutult palju aega. Aga mul on ka väga meeldinud näiteks Vene Karjala. Ma leian, fantastiline, mul oli võimalus autoga sõita ringi Vene Karjalas ja sum fantastiliselt ilus muidugi väga-väga kulunud ja väga-väga vaene. Peterburi kohta ma alati ütlen, kui ma seal ringi käin, suu ammuli lahti ja vaatan, et hiigelsuuri maju, kulda ja karda, et täielikult saab aru mikspärast revolutsioon seal algas, et need tohutud vahed, mis seal on, et need toovad endaga kaasa ka väga suured pinged inimeste vaheda, te hakkasite ka vene keelt õppima? Hakkasin jah. Et tähestiku mul täitsa selge ja natukene saan ka aru, niukse lihtsamast asjast, aga ma peaks lihtsalt sõitma veel kord Venemaale, et ma saaks nagu rohkem kasutada sõnavara jätsi peal liu ja selles salli, mis mulje realisti meestest on jäänud. Siis me tuleme küsimusele, mis puudutab siis suur roll. Ja tegelikult on see üks valdkond, kus meie kontor on päris palju tööd teinud, läbi aastate, kui ma siia tulin, siis oli ministeeriumi sotsiaalministeeriumis üks inimene, kes teatas soolise võrdõiguslikkuse ka nüüd on seal osakond. Tahaks loota ja arvata, et meil oli seal natukene ka väike osa sedasi, et et soolise võrdõiguslikkuse küsimus on, on pidevalt olnud päevakorral ja et see küsimus on arenenud. Loomulikult on Euroopa Liidu sisseastumisega ka väga tugevad saanud, aga ma pean siiski selles natukene rääkima suurrollidest, sest ma olen üles kasvanud Rootsis, kus soorollid on muutunud väga tugevalt, eriti ütleme 60. seitsmekümnendatel aastatel muutusid tugevalt ja kus väga palju arutati, et meie enam ei ela 19. sajandil, kus need suurrollid olid otstarbekohased vaid meil on uus ühiskond, kus siis mõlemad, nii naine, kui mees töötavad ja on võrdsed, siis teades, et et siis, et kuidas nagu neid koduseid töid kõikide ka muutuma, et ei saa nagu naistele kõik seda panna, see on üks väike osa sellest. Ja ma näen, et on mõjutanud päris palju Rootsi ühiskonda ja Rootsi mehi, rootsi naisi ka, kui ma Eestisse tulin, siis ma nägin, et siin ei ole täitsa nii, et siin Eestis on, on suur, olid tunduvalt tugevamad tähendab, on ikka veel suuremad vahed naiste ja meeste vahel ja ja mind üllatas ka natukene. Tihti nägin seda, et kodudes mees ja naine neil olid nagu täitsa omaenda maailmad. Seda ma Rootsis enam ei näe, et kui on mees ja naine, siis nad teevad väga palju ühiseid asju on koos ja aga siin siin ma näen, et väga palju tehtakse nagu omal käel või ma ei taha ütelda varem või teine, ma lihtsalt näen neid vahes ja ma olen sellega nii harjunud. Ütleme, et kui meestest rääkida, et ma olen rohkem harjunud sellega, et mul on mehed, kes on minu sõbrad puhtal kombel ainult sõbrad, et siin mul natukene ebakindel, et kuidas see toimib, eriti minu vanust. Kas üldse toimib ja niisugused väiksed asjad, aga eesti naine on üks kange naine ülimalt kange ja ma austan eesti naistega ja ma olen uhke selle üle, et ma ise olen ka eesti naine. Kas kurb ära ka minna on, et niisama lihtne ei ole. Kuigi, kui ma lohutan iseennast, ütlen, et ma ei lähe ju kaugele tund natukene rohkem kui tund lennata ja ma olen jälle tagasi, kohalsin. Aga kurb on Ta kollektiivi ja ma mainisin siin Eha Vain, oh, ma tahaks ka mainida Madis kanarbiku, kes kõik need aastad minuga koos on töötanud. Need kaks on need inimesed, kes on jäänud minuga kogu aeg ja keda ma väga austan, samuti ylejäänud diviisis neid ma hakkan kindlasti järele igatsema, aga ma oletan, et ma teen edasi, nagu siiamaani on teinud viin oma oma töökollektiivi. Kuna ma olen juba kutsunud Tallinna kollektiivi kylla Malaisiasse, kuhu ma siis lähen tööle, tatuleks, sinna, teeks mõne personali seminari mõlme sara, nii et ma loodan. Ma nendega täitsa kontakti ei kaota. Samuti on, on väga raske ta kõiki neid sõpru ja koostööpartnereid, kes mul siin on olnud ja mul on kahju, et ma lähedalt enam nende tööd ei saa jälgida ja ei saa ise mõjutada, et missugune kuust ja edaspidi saab olema, mis tööd temalmest tegema hakkate. Ma lähen juhtima Rootsi kunstiühingute liitu ja ma arvan, et siinkohal ma pean natuke seletama, mis asi see on. Rootsis on väga tavaline, et töökohtades ja linnades väikestes asulates on kunstiühingud, mille eesmärk on kunsti tutvustada ja kunstiga tegeleda. Et mitte ainult ei tegeleks nagu igavat paberitega, vaid sul oleks mingisugune kreatiin osaga tööle pannud paljud eriti suured töötavad Ericssoni, kõik need, neil on, kunstiühingud on väga-väga tähtis, nad näevad, et kui inimene töötab rohkem kreatiivsusega abstraktse asjadega seega soodustab töötulemusi ja soodustab lihtsat inimese arengut, inimese mõtlemist. Igatahes need ühingud on väga-väga tavalised, mina lähen tööle sinna kes siis koondab kõiki neid ühinguid ja neid on 1200, ütleme töökohtades, Rootsis ja ligemale 200 siis üldist, kes on linnades ja asulates ja mida ma eeskätt ruumi ja siis teha. Nüüd kui ma sinna tulen, on, et natukene tõsta latt. Et võib-olla tutvustada raskemad kunsti rohkem, et nad rohkem tegeleks raskema ja moodsa kunstiga ja mitte ainult selle klassikalise ja kergemalt kättesaadav kergemalt sulatav abi mõistvalt kunstiga. Kas korter on juba olemas? On kolm-neli aastat tagasi, siis ma hakkasin mõtlema, et mida ma tahan teha, kui ma pensionile lähen, siis ma mõtlesin, et ma siiski tahan siis ikka Rootsis elada, et nagu ma mainisin, see heaoluühiskond tähendab mulle palju. Ja mu õde elab ka Rootsi, sealt ei tahaks tänast olla. Mõtlesin, et Stockholmi ma tagasi ei taha minna, et Stockholm on nii agressiivseks muutunud ta sinna ma ei tahtnud, aga Lõuna-Rootsi, kus ma väga palju oleme veetnud aega, et sinna ma tahtsin. Ja kuna mul Kopenhaagen ka väga meeldib, siis ma mõtlesin, miks mitte Malmesse sansonaid poole tunni rongisõit üle silla ja oled kohal. Ja siis ma hakkasin vaatama, olid maailmas ja leidsin ühe täitsa mere ääres 10 minutit jalutada tsentraaljaamast malevas. Ja mis Noa Stockholmi korteri maha ja ostsin selle uue Hannes. Nii et mul on kõik seal olemas ja, ja mul on ülimalt hea meel, et mul ka õnnestus saada nii hea töö, koht valvas, et see oli natukene ka võib-olla võib-olla on siiski natukene seda hulljulgust, ma lihtsalt mõtlesin, et küll läheb, külma saan ja siis sealt eesti keeles õega suhelda lastega ja õemehega ka. Täitsa õige, mu õde abiellus ka väliseestlasega ja kui me olime õega olnud esimest korda, siis koos Eestis 75, kui tema siis tagasi tuli, siis ta ütles oma mehele. Nii et mina sinuga muud ei räägi kui eesti keelt. Ja nii see oli enne, nemad räägivad kogu aeg omavahel eesti keelt ja kõik kolm last oskavad ka eesti keelt, õppisid eesti keele ära, käisid Göteborgi, Eesti algkoolis käivad tihti siin külas, poiss, kes on 28 aastane, käib siin tihti oma rootsi sõpradega, tulevad need suvel jälle Pärnus ja Tallinnas. Te olite Eestis seitse aastat seitse, on niisugune müstiline arv, seitse aastat. Tiibetis tuli mul see film meelde. Te peaksite nüüd kirjutama ühe raamatu seitse aastat Eestis või on vara veel, ma arvan, et on vara peal. Ma arvan, et see hägu pensioni aega tegelikult on minuga nii, et ma nii palju tagasi ei vaata, ma tahan ikka edasi vaatama kogu aeg planeerin edasi ja Danes mu vaesel kollektiivi lase natukene raske olnud, et ma kogu aeg nii kiiresti kui üks asi on valmis või isegi enne, kui valmis jälle järgmised mõtted, ideed ja et kuidas edasi minna, mida järgmiseks teha ja aga nad on igati igati mind jälginud, just selles mõttes väga, väga tõhusat tublit tööd ära teinud.