See oli üks augustikuine hommikupoolik, kui elektrirong oma monotoonse kolinaga mindarbatist Moskva südamest hea tüki maad eemale viis. Olin teel pere tõlkinasse äsja laulnud mehe kunagisse suvekodusse ja tänasesse muuseumi. Pulatoco Chava sündinud 1924 oli tegelikult Arbati laps. Tema esimesed 10 eluaastat möödusid sellel tänaval majas number 43. Ta oli ja on legend suure algustähega. Looja, kellel jagus ideid, inspiratsiooni kirjutada pea 200 hingeminevat laulu ning rohkem kui 800 mõjuvat luuletust. Lisaks romaane, jutustusi, näidendeid, filmistsenaariume ja saada kõige seejuures sõna otseses mõttes masside ebajumalaks. Oma laulude esitajana. Tbilisi ülikooli lõpetanud filoloogile oli õpetaja amet vaid lühikeseks. Huvitavaks vahepeatuseks. Soov olla vabakutseline sai teoks 1961. aastal eesti keeles ilmunud romaanid, diletantide teekond, kohtumine bana partiga, vabaduse sõõm või luulekogud, lõbus trummilööja, Harbat, moarbad. Ta on vaid tilk meres selle kõrval, mida poeet, dramaturg, filmi, stsenarist ja laulik tegelikult korda saatis. Ja pere telkinus paljude vene kirjanike kuulsas suvituspaigas rongi pealt maha astudes tasin kohtuma pulati lese Olgaga kes oli ühtlasi ka oma mehe muuseumi looja ja selle direktor. Minu nimi on Haldi Normet-Saarna tänases saates kuuletegi vestlust Olga Kuidžaavaga sekka legendaarseks saanud laule ja enne intervjuu algust mängimegi ühe neist, et see räägib pabersõdurist, kes tahtis maailma parandada ent ei osanud karta tuld. Ja selle looja on sarnaselt paljudele teistele lugudele siiagi iseennast tublisti sisse kirjutanud. Olga tervitas, oli keskmisest südamlikum ja vaevalt nüüd küll seetõttu, et siinkõneleja talle kohe esimesest pilgust hirmsasti meeldima hakkas. Pigem ikka seetõttu, et Vladimirov-na temperament. Ta lihtsalt oli selline noh, ütleme, et hooti pisut ülekeevauku pähe rääkida lasi ta endale tükk aega, ent kui juba soostus kohtuma, siis sõnade ja emotsioonidega ei koonerda. Meie kooselu kestis 36 aastat ja neist 15-l sõitsime absoluutselt igal suvel juuli lõpus Baltikumi Valga-Valka külje all paksus metsas seisis meie telk ja see oli vapustav. Me muidugi ei olnud seal ainsad, selles metsas oli tegelikult Teaduste Akadeemia telklinnak. No ja ametlikult said sinna üksnes Moskva Teadlaste Maja liikmed, meie imbusime kohale vaikselt ja salakaubana, muuhulgas on ka. Kui see viis aastat nii oli kestnud, üritati Polati sõprade abiga ka kuidagi Teadlaste Maja hingekirja saada. Entse katse luhtus, sest tema esik oli otsustajate silmis pidevalt nii-öelda kahtlase varjundiga ja ei tahetud riskeerida. Kuid asjaolule, et me sinna oma pampudega jätkuvalt kohale ilmusime, vaadati läbi sõrmede, nii et asi seegi. Ent aeg kui selline polnud tollal üldse kergete killast. Niisiis olid need üsna perestroika-eelsed keerulised aastad kõik kihises ja käelise otse loomulikult polnud ju Eesti mingi erand, pigem vastupidi. Ja neil tuli mitmeid kibedaid pill alla neelata. Olmesfääris näiteks kohalikud elanikud vaatasid meie peale altkulmu, poes ei kiirustatud mind teenindama. Lõpuks olime ju osakesed sellest monstrumist, kes eestile pinda käis ja teda kuidagi vabaks ei tahtnud anda. Aastaid hiljem, kui teie maa iseseisvaks sai, oli meil sõpradega väga suur pidu. Seda, kuidas me pöialt hoidsime, on raske isegi kirjeldada. Käisime Tallinnas ka paar aastat enne pulati surmani, üheksakümnendad olete keskel, tal olid siis kohtumised ja esinemised kõik äärmiselt põnev ja südamlik, ent ikkagi võrreldamatu tolle metsast tõlkimisega. Seal Valga-Valka piirimail, kus tõenäoliselt igaüks, kes seda õhku hingas ja loodust imetles sai endale kindlasti mõne elu aastakese juurde. Ja r o osse moosiaga. Asi. Ta on ja ka ta eraska. Jäägi rajoon moodi ära. Ma ei saa nii, nii. Täiersto variin. Abielu ajal pean needki kindlalt kõige õnnelikum naine maamunal, rääkis Olga auku Chava. Seda vastuseks siinkõneleja küsimusele, kui kerge või raske see elu üleüldse niisuguse kuulsuse kõrval oli. Loomulikult olid meilgi omad väikesed tülid, jätkas Olga väikese muigega, ent ikkagi, läksin igal õhtul magama tänulikult jumala poole üles kiigates, et ta nii armuline minu aasta oli. Nii oli minu jaoks, aga mis puudutas teisi inimesi, siis pidin küll aeg-ajalt aru andma ja vastama küsimustele vaimus, et oh, kuidas sa sellise morni ja Tõrksa moelise mehe kõrval küll elada saad. Ise veel 20 aastat noorem? Jah, mõistsin neid küsimusi, siis mõistan ka tänasest ta võis täiesti vabalt mõnikord raskepärase inimese mulje. Pulat oli kõike muud kui seltskonnalõvi, ta ei osanud teeselda ega kohaneda seal, kus tal asja vastu huvi puudus. Oma ütlemistes oli lihtne ja otsekohene, see aga mõjus teatavatele kodanikele alati külma dušina. Kuidas siis nii ei naeragi meie naljade peale ei flirgigi räägigi anekdoote ei laulagi kohe, kui palutakse. Pulat ei sallinud seltsielupinna pealsustega sobinud kohe mitte kuidagi neisse raamidesse, mida aeg-ajalt teatav publik tekitada armastas. Seesugune tõrgesta siis paljudele väljaspool kodu oligi, jagavad koos elada, oli temaga Kerge mis ei tähendanud mõistagi mingit pidevat tülli ja käest kinni käimist, vaid lihtsalt seda, et otsin abikaasat sellisena, nagu ta oli. Aga et ta oli nii väga suurepärane, siis polnud see raske. Ja ma andsin Po latile ka alati õiguse. Näiteks neil puhkudel, kui ta mulle mõne märkuse tegi. Mõistagi rutanud ma talle seda kuulutama, aga sisimas aktsepteerisin alati mulle adresseeritud kriitikat, jutustas Olga. Rahu ja väärikusega. Siinkõneleja vaatas ümmarguste päikeseprillide ja lopsaka juuksepahmakaga naist, kes oma noorepõlve fotodel väga ilus välja nägi ja mõtles, et suureks poeediks olemise üheks eeltingimuseks on leplik armastav naine. Ja kui kõigi poolt imetletud austajatest Ninka austajannadest ümbritsetud mees seda tõesti ka vääriliselt hinnata oskas, oli see tõepoolest üks sajandi abielu. Hulga sirget selga ja kõikemõistvat naeratust vaadates polnudki põhjust asjas kahelda. Ehkki kui norida, siis võiks ju küsida, et kas ikka alati oleks pidanud nii sõnakuulelik olema, mis peale Olga väga resoluutselt teatas? Ja mis siis, kui olingi sõnakuulelik? Esiteks, nagu öeldud, oli ta minust peaaegu 20 aastat vanem. Teiseks ta oli geenius. Ja kolmandaks inimene, keda võib üldse pühakuks nimetada tema sisemine rikkus, tema vaimsus oli sellises suurusjärgus, et kui mul isegi mõnes küsimuses või vaidluses ka õigus oli mõtlesin selle hea meelega temale, sest pulat polnud iial väiklane ega ahne, ta oli valmis abivajajaid kõik hinge tagant ära andma. Ta polnud kunagi kellelegi kade ega palunud ilmaski midagi. Üks tõsisemaid konflikte võis meie perest tekkida siis, kui mees oli haiglane ja mina tahtsin kutsuda arsti. No need olid küll hetked, kus hambad ristis endale kindlaks jäin, sest pulatarvas ka, et arstil on muudki teha, kui tema pärast kohale sõita. Kuna Olga auku Chavali, hariduselt füüsik, viskasin kulunud nalja, et teil oli siis füüsiku ja lüüriku liit. Mina panin meie kooselu alguses kiiresti oma ameti maha ning keskendusin kodule ja mehe abistamisele. Pulat terav meelitsus vahel, et füüsika takistab mul nõudepesusest, oli juhuseid, kus pesemata nõud tõesti oma järge ootasid. Aga üldiselt elasime me esialgu üpris vaeselt, jätka last, polnud kellegagi. Ta siis lõppkokkuvõttes kõlaguse või veidralt oli perele tulusam, kui mina koju jäin, hoolitsesin majapidamise ja üldse kõige olmega seonduva eest ja raha kulus sel moel vähem. Aga tegin jõudumööda ka pisikesi tõlketöid ja teenisin niiviisi mõned kopikad. Olin kabulatile sekretäri eest ning osalesin mõne filmi stsenaariumi juures kaasautorina. Nõnda see minu füüsika jäigi, kus see ja teine, ehkki alguses võib olla pulat Shalvovitšile isegi natuke Emponeeris minu jõuline ala. Ta teatas aeg-ajalt inimestele tähtsalt, et tema naine on küberneetik noja tähtsalt muigega suunurgas muidugi ent siiski, kuivõrd ta üldse taipas, mis küberneetik on, pealegi polnud mingi küberneetik, vaid tavaline raadioinsener, itsitas Olga Vladimirov-na. Jama kergendasin tema elu oluliselt võttes hulga kohustusi enda kanda, luues tingimusi loominguks. Aga see olmesfäär oli ka tegelikult põhiline, kus minu abi vaja läks inimestega suheldes tööasju väljaspool kodu ajades esinemisi kokku leppides. Kõige sellega sai iseteadlik ja sõltumatu dublat mõistagi ise hakkama. Ja kui liigutavalt ta veel ära oskas öelda, kui miski talle ei sobinud, see oli täiesti märkimisväärne. Kui mina pidin kellelegi ei ütlema, siis piltlikult öeldes eelnes sellele peaaegu uned tööl. Närveerisin ja vabandasin paljusõnaliselt ja ikka jäi paha tunne. Plataga oskas niimoodi keelduda, et inimene, kellele ta oli sunnitud ära ütlema, tundis end vaatatise süüdlasena, tuli üldse julgenud paluda, naeris Olga. Loomulikult oli nii igasuguseid inimesi, aga enam-vähem hingesugulased mõistsid, et keeldumine oli järelikult vajalikega jäänud mossitama. Muidugi pulati kui isiksuse võlu, tema suhtlemismaneer, see kõik oli nii ebatavaline ja ainult talle omane, et seda polnud võimalik matkida. Ja nii ma ei õppinud ka tema keeldumise kunsti tookord ära. Tänasel päeval on muidugi lood teised ja ma oskan rahuliku südamega keelduda kõigest, mis mulle ei sobi. Elu on õpetanud täpsemalt öeldes küll sundinud. Ka saak niga. Jonni nagu Stru Avagagi astri võin Asjoni. Jobu. Meloodia. Elu on pulatukuyczava naist Olgat õpetanud ja sundinud, sundinud ja õpetanud ning eriti tubliks õpilaseks tuli saada pärast mehe surma. Iseseisvaid otsuseid tuli hakata ridamisi vastu võtma ja üks esimesi neist oli rajada Polati mälestuseks muuseum. Küsisin, kas ta teadis, et nii läheb või võttis muuseumi loomise mõtte ikka aastaid, enne kui see teostuma hakkas. Järgnevusraasu. Taime jäädvus jõhvitas kri, vaju. Teadsin seda kohe ja olen nimetatud fakti tänini enda teada hoidnud. Miskipärast pole tihanud teistele tunnistada, sest alati on ju lihtsam öelda, et üldsuse survel ja nii edasi. Aga ei, asja esimene initsiaator olin ma ise, inimene, kes istub teie vastaspingil, vaatas Olga mulle silma. Mul on paljugi meelest läinud, mil moel kulgesid mu elu kaks järgnevat aastat pärast pulati surma ja see juhtus teatavasti 1997. aasta suvel Pariisis. Tagasi mõeldes nagu polekski elanud, tegelikult saatsin korda mitmeid asju, alustades sellest samast muuseumist, siin ja muuseumiga seonduvast on mul ülimalt selged mälestused, alustades sellest, kuidas kõik üldse arenema hakkas. Mäletan selgesti hetke, kui sisenesin üksi siiasamasse suvemajja kust olime kahekesi Pariisi sõitnud. Ja võtsin mingid raamatud, ühe foto, too nihutasin midagi. Muutsin paari äsja asukohta, sidusin vaibakest, tõmbasin käega piki aknalauda, lukustasin enda järel ukse ja väljusin juba muuseumist. Pärast seda pole ma siin enam kunagi ainsatki päeva ega ööd veetnud, see on muuseum. Ja ma ei tunneks end siin elades hästi kõik. Õnneks jätkub mul nii palju raha, et üürida pered, jõlkinus, suviti tuba, nii saan muuseumile lähemal olla. Pealegi pole see minu eas enam üldse naljaasi. Moskvast läbi tohutute liiklusummikute siia autoga sõita. Talvel ongi see juba sama hästi kui võimatu. Muide, muuseum ise avas oma uksed ja riiklikus staatuses aastal 1998. Aga seda, milline kirbutsirkus asjale eelnes, kuidas mulle tehti kultuuriministeeriumis selgeks, et mis te õige mõtlete, kõik teised tahavad muuseumi, muud enam ei tahetagi. Seda kõike on mõttetu, meenus, et oma hakata tänu paarile heale inimesele, kes sattusid olema ka kõrgetel kohtadel asi lõpuks siiski õnnestus. Erinevalt minust, kes ma oma endisesse suvekoju ja tänasesse muuseumi enam oma jalga tõsta ei taha, viibivad minu head kolleegid siin mõistagi pidevalt juhatavad külastajaid näitavad maja räägivad sellest, kuidas siin aastakümneid tagasi elati. Veel teevad töökaaslased rahumeeli minu kunagises köögis minu kannuga teed, tehku mind, see ei puuduta, naeratas Olga leplikult. Olen suurema osa ajast siin teises nõnda nimetada teatud sõprade majas, mis muuseumi tekkides juurde sai ehitatud sõprade majas, millest pulatu unistas juba eluajal sest neid käis palju, ent tegudeni siis ei jõutud. Täna asub siin majas muuseumi administratsioon tillukesed näituseruumid. Saal koos pisikese lavaga, kus laupäeviti kirjanduslikke õhtuid korraldame. Nagu juba öeldud sai, olen samuti kõvasti muutunud dollast, mind pole lihtsalt enam olemas. Olen kohanenud tänase eluga, selle muuseumiga, pulati kordusväljaannetega seotud murede ja rõõmudega ning mõistagi heade sõpradega, kes minu ellu samuti kuuluvad. Olen suutnud saada iseseisvamaks, ehkki pulati vari on minuga igal pool kaasas. Nii grusiini Misha misse, paadid mis liiki jässideaars nägigi kui Hiina, tema ju nugadki Võrru giidiaani. Jätkasin meie vestlust küsimusega, kuivõrd loetav on kirjanik pulatoco Chava täna. Sel aastal on erinevate kirjastuste poolt välja antud 10 kordustrükki. Raamatu puhul on see juba teab mitmes taas ja taas avaldatakse romaane, jutustusi, luuletusi võiks Öelda, et kirjastajad on asjast ikka sügavalt huvitatud ja mitte ainult Venemaal. Kui ükskord imestust avaldasin, et millest selline tung, öeldi mulle, et OK mina hingelise inimesena ahmisin esimese hooga õhku ja küsisin, et kuidas Puškini lood on, pidi samuti müüma iga Maatova protski ja mõned üksikud veel üks minu jabulati hea sõber, kes on aga jumalast antud sädeleva talendiga, vaat teda ei avaldata, sest miskipärast ei pidavat müüma seesugused lood siis ühesõnaga ühest küljest olen muidugi ääretult rõõmus ja mõistagi on mul vastavalt lepingule raamatu ilmumise või mitteilmumise osas ka üsna kaalukas sõna kaasa rääkida. Alates kujundusest ja lõpetades sisu korraga. Minu valitud on kõik kordustrükid, illustraatorid ja mis seal salata. Vahel peavad nad mõndagi ümber tegema ja rohkem kui üks kord. Aga seevastu kui see raamat kord ilmavalgust näeb, on ta ka võrratult ilus. Nii et ühest küljest, nagu ütlesin, on mul hea meel, aga teisest küljest, kui mõtlen, et vaene pulat ei osanud seda uneski näha. Vaat sellest, teisest küljest tuleb siis nutt peale. Nõnda palju Sisoquidžaava raamatutest, aga kuivõrd nõutud on tänasel Venemaal plaadid Polati lauludega? Võimalik, et neid ostetakse pareminigi kui raamatuid, aga väljendatakse väga vähe. Kõigepealt seetõttu, et lokkab piraaditurg, mis nagu kõigile teada, suudab ikka väga tõhusalt oma kahju teha. Teine põhjus on selles, et pulati eluajal tal peaaegu et professionaalseid salvestusi polnudki. Miskipärast läkseni jah. On lindistatud kodustele esinemistel mingitel vabaõhuüritustel ja nii edasi, aga kvaliteet on sellistel puhkudel teada, oli allapoole arvestust. Tänaseks päevaks on muidugi tehnika nii kaugele arenenud, et neid laule oleks võimalik korda teha, aga see nõuab palju aega ja suurt pühendumist. Ning kassettide ja plaatide väljaandjat pole paraku seesugusest vaevanägemisest üldse huvitatud. Olete väelastuv neist keegi minu juurest läbi ja ütleb, et nii meie tahame Polati laule välja anda, mis võlgneme. Mina soovin esmalt kuulata, tuuakse mulle siis midagi, kuulan ja hoian kahe käega peast kinni, see ei ole läbi ragina ja mürina kuulen mingit häält. Ei see ole oku, Chava on Külloquitšova, kinnitavad nemad ja imestan. Misasja ma ometi põen läbi raginaid mürina saab ju mõnest sõnast isegi täitsa aru. Jätan härrastega viisakalt hüvasti. Õnneks on meil pulatiga väga andekas poeg. Tal on oma tilluke stuudio, ostsime sinna üht-teist vajalikku ja pulat. Juunior, kes muide, igapäevaelus arvuti muusikaga tegeleb on teatava hulga isa laule plaadikõlbulikuks töödelnud. Et nad kõlaksid täpselt niisama, puhtalt ja võimsalt, nagu see omal ajal, enne, kui ajahammas ja viletsad tehnilised võimalused oma töö tegid. Plaati tegi poeg pool aastat, kui mitte rohkem, igast laulust, umbes 100 varianti. Mina vastasin, et kuidas nii saab, väljaandja läheb hulluks. Aga temal oli see isa pärast vajalik, sest kõik pidi olema sellisel tasemel nagu siis, kui neid lugusid omal ajal lauldi. Aga väljaandjatel pole seesuguste aegluubis tempodega midagi peale hakata. Neil on vaja kähku kähku asi välja anda, raha kätte saada ja edasi teenida, nagu öeldakse. Aga seesugune ratsa rikkaks mentaliteet on nii mulle kui minu pojale muidugi sügavalt arusaamatu. Pojaga on muidugi ka see asi, et kuna tema nimi on samuti pulat, naeratas Olga häbelikult. Hoiata oma tegemistes meelsasti oma etega, otsi avalikkuse tähelepanu. Ta on oma arvutiasjandus arvuti muusikasse täielikult süvenenud. Ehkki siin muuseumi üritustel lööb väärtusliku abimehena alailma kaasa, olgu siis muusikalise või mõne teise kandi pealt. Kui arvestada pulataquitšova tohutut haaret, dramaturgia, filmistsenaariumid, romaanid, jutukesed, luuletused, laulud, siis, mis selle kõige hulgastel enesele kõige hingelähedasem oli? Olga vastas, nii. Arvan, et eelkõige oli ta poeet. Luuletusi kirjutas ta alati, oli Muuga, kuidas olija tohutu nõudlikkus nende suhtes oli enesestmõistetav. Mõistagi hinnanud esimene pähekaranud stroof kohe paberile, vaid seda tehti palju kordi ümber. Ta kirjutas proosat, siis koosnes seegi värssidest. See oli poeedi proosa muusikaga justkui valgus juba iseenesest tema luuletustest välja, mis ei tähendanud muudkui, et ta oli seal juba algusest peale olemas. Pulatoli poeet suure algustähega, rääkis tema naine Olga ja patsutas suurt hundikoera. Ehkki muuseumi neljajalgset valvurit pere telkimas, kes vahepeal meid uudistama tuli koera silitades igal miski veel üsnagi hinge peal olevat ja järgmisel hetkel ta sellega lagedale tuligi. Kas teadsite, et pulat oli parteis? Minu jaatava vastuse peale rääkis Olga edasi, et tegelikult oli pulat Shalvovitš ju rahvavaenlaste poeg jäät tema grusiinlasest isa last Ibeeria valitsuse ajal maha armeenlast. Temaga saadeti laagrisse Platon sõja läbi teinud ning kui ema 1956. aastal rehabiliteeriti ja saabus Hruštšovi sula tundus poeedile, et nüüd on saabunud hoopis uus ja parem elu ja taastus selle kinnituseks teisse. Pettumine tuli kiiresti surma, põlgliku väljaastujad temast ei saanud. Sukeldus lihtsalt üleni oma loomingusse totaalselt apoliitilise elu inimeste ja sõpruse üle filosofeerivasse. See oli omal moel tema protest valitseva riigikorra vastu Pole oma parteisse kuulumist iialgi ühelgi kohtumisel varjanud ja kui ta ka 90. aastal pileti lauale pani, siis polnudki enam teab mis tähelepanuväärne, sest sest otse loomulikult Polnud oma hingega sellesse organisatsiooni kunagi kuulunud. Jah, noh, kui esmane õhin välja arvata, aga kestis see ju imelühikest aega. Ka ta, mu spirisi löödi Peedu. Ka luba takja, järseeniderali, Buzzašuus kadu, Vassili. Järsiiniderali. Küsisin lõpetuseks Kazbulatuma olemuselt oli ja jäi Olga jaoks ka mõistatuseks või hajutasid kooselatud aastat siiski salapära olematuks. Vähemasti minu jaoks on ta otse loomulikult mõistatuslik tänaseni. Aga ma siiski arvan, et igaüks meist kujutab endast omal moel saladust. Iseküsimus on see, kas tema salapäraga teistele pinget pakub teinekord Ongi, nii et ole nii mõistatuslik kui tahes, aga mitte kellelgi pole selle kassinaeri solga. Ent andekate ja muidu tähelepanuväärsete puhul loomulikult kiputakse nende salapära uurima ja harutama. Ning pole vist mõtet siinkohal mainidagi, kui ennastunustavalt haarav teinekord olla võib. Soovisin õnne ja rõhu sellele majale pulatoco Chava muuseumile pere telkimas tõrjuvas ja me jätsime hulga joaga jumalaga. Kuuldud saate koostas Haldi Normet-Saarna, materjali aitas koguda Ain Saarna, helioperaator oli Kätlin Maasik. Ja arvestades poeedi päritolu on lõpetuseks õige mängida gruusia laulukest kuulmiseni.