Olemal. Ei ole ka hea olema. Kui juba nii on lännu, siis tulgu kik, mis tulemen. Aasialoomaks, leidnu seal oma ilun inetuse päeva armu vinetusen, nälg, pess, jõulus, minemine. Mina ole tullu, inimene. Üksik täht täna õhtul Nikolai batuurin. Kui Tarvastu maile olime jõudnud ja Kalbuse teeotsa otsima hakkasime, oli üksjagu külm ja karune jaanuaripäev. Eks batuurini juurde tulegi käreda külmaga minna. Sobib hästi karu südame, mentaalsuse ja põhjamaa ihalusega. Kuigi meie jutt peaks tulema hoopis soojemast kandist mulgi keelest ja identiteedist. Nikolai batuurini, Mulgimaa mõteldud mõtetesseka loeb Ugala näitleja ja Arvo Raimo tema luuletusi kogumikust sinivald. Ja meie käsutuses on ka üks varasem lindistus Nikolai batuuriniga. Nimelt 1989.-st aastast sealtki kolm luuletust autori esituses. Samuti kuuletega Lembit Eelmäe lugemisi mulgikeelselt luuleplaadilt, mis ilmunud 2002. aas. Tal. Nikolai batuurini juttu kuulab ja seab saateks toimetaja maris Johannes. Erinevus seisneb ju selles, et igatahes me räägime ammulgi giidiumi, kõneleme sajandi lahe oma mulgi keel, oma lämmim, teisasin ütelda, peab ikka soojem. Ütleme et muidugi kiilum nagu tema ise nagu luule, temast pole vaja luuletajat, see on poeesia. Minul on selline assotsiatsioon mulgi murdest jäänud, et kui ma üldse kirjanduse üle tulin ja esimest luuletust teen, siis ma nagu just nimelt. Murdekeeles kirjutasin esimest taset. Miks võib-olla sellepärast, et mu esivanemad, vanaisa, vanaema rääkisid väga puhast ilusat mulgi murrakut seal nagu kõrvus kogu lapsepõlveaja. Ja siis esimesed tahtmised luuletusi teha tulid, siis oli see väga loomulik, et nagu läks murde peale üle. Murdekeeles sai nagu mahukamaid kujundeid luua ja seesama soojussugune eufooria, keele, ufoonia, ilukõla, midagi kirjakeeles võib-olla nii palju ei ole. Ja mulgi keeles murdes väljendada sellised Ansse jällegi hingelisi nüansse, mida vastu ei kirjakeeles ei saa. Ilmselt on seal jah, midagi on selles keeles varjul mingisugune ürgne alge inimest mõista ka väljaspool keelt ja keel on siis nagu mingisugune märkide järjepidev märkide süsteem, eks ole, mille läbi sa saad siis sügavamaid asju teada ja neid sügavamaid suuremaid ja endale nagu hinge lähedam, seda asju edasi anda. Eks on ju kirjutatud ka nendega, Adamson kirjutas palju mitmeid oma novelle. Mulgi murre, kus ja tänapäeva murde luuletajad on ka kirjutanud proosat ja näitemäng. Minagi olen näitemängu teinud kuldrannake mulgi muudades. Teatud asju väljendada saab murrakus hästi. Aga kui näiteks mingit filosoofisme või mingisuguseid ajastu probleeme murdekeeles väljendada, siis siis nagu tekib selline lõhe selle vahel kas sa väljendad ja mida sa väljendad. Selliseid mahukaid filosoofilisi üldistusi, arutlusi maailmast, murdekeeles on väga raske edasi anda. Esiteks napib sõnavarast ja sa pead siis nagu kirjakeeles transleerima osa sõnu murdekeelde. Ja kas sa saad alati sõnale niimoodi pihta, täpselt, et ta väljendab seda just näiteks looduskirjeldusi või sauna, lüürikat või murdekeeles proosas väljendada, kirjutada aga juba keerukamaid tekste, luua. Selleks murdekeelel oma funktsioon. On moodsan oioi hooletu haig peris peieri põli. Pilve veniv möödagic Taiwane haig kuvadisist Eli seke veel päev pöinapnaar majja. Nundusitsid kuuski tühjend Sten Paju, Ossiku kaija näeb pärinik Juuskmann haaval enda petesse jäänuvil. Deküllane manisk, üits ainus leht. Pääle Lillist ja liblikist järgikud ettus suve. Sügismäetrall ehk. Mis sa küll Mennu oled lennu Ääs, mulle sõbras, oled jäänu. Ekülgam ja ei muud. Oled ennu. Kui sulle samatses sõbras jäänu. Mis seal küll, Männullet, Ennu, naljatades näos oled jäänu. Sina üteldi, mitu. Kurb ja, ja kööman ja suitsu, minul ei ole. Kost tullu kohes lähemja tääda ei ole. Peni kikitab kõrvu. Kõrs perre vaata. Kohes jäänuda komme, aukun inimest saata. Sõbra vastu, minul tulle näopööre vääre. Näete nime minu siiski vil, tunne vääre õlgu, kehitan ütleve. Läp põhjamioodi. Aga mina ju tunnet lõunasse viib. See on õige küll, et murdekeel oli nagu pärandkeel, kui inimesed elasid, ütleme ta mehe talu algühikuks elasid põlvest põlve ühest alus, siis ka talu pärandati põlvest põlve ja ka keel liikus selles liinis. Aga praegusele Ajal, kui lapsed rändavad kodust ära, ütleme, vanavanemad räägivadki veel murrakut siin Viljandimaa kandis, küll on neid talus, kus vanad inimesed räägivad, siis lapselapsed rändavad, kes kuhu, kas siin Eestimaa pinnal või siis praegu on võimalus, igal pool on maailmas käia, kui ta ütleme, elab seal kusagil New Yorgis või Londonis kuigi palju ära, eks ole, siis tuleb tagasi, isakodus on tal muidugi, see murdekeel on tal ainult maiustamiseks ta. Ma enam sellist sisemat sidet, keele, sildu, enam selle eluga. Mida elab see inimene tänapäeval. Nii et murdekeelel on siiski suur funktsioon hoida niisuguseid vanu kombeid ja tööd, eks ole, mis selle keele ümber tekib murdekeele alles hoida, elus hoida selles murdekeelel siiski suur funktsioon veel ja tähendus. Sest kaob see keel, siis kaob ka ümbrus, eks ole, loodus, ümbrus ja need vanad majad, tared, talud ja need inimesed ja nende omavahelised suhtlemised, kellel on see alalhoidlik tähendus, niisugused rahvastiku ränded ja kui on suur rahvas absorbeerida assimileeriv ära kõik niisugused nähtused ja ohud, eks ole, aga väikerahval on küll see oht, et kui tuleb siia mingisugune niisugune suurhoos, rahvaste rändamine, needsamad ütleme idarahvad ja tööjõud tuleb, tekivad sellised segunemise, et siis võib lüüa Natkuma ühel hetkel. Rahvas peab ise mõtlema selle peale. Ja selles kontekstis murdekeelele on ikkagi väga suur missioon ka selle kirjakeele just elus loo sees hoidmiseks, sest murdekeel oma sellise praktilisuse ja mänguruumiga on eeskujuks kirjakeelele ja kirjagi. Veel võib teha selliseid kaudsemaid ja huvitavamaid laene. Murdekeelest. Murdekeel on nagu mingisugune põline allikas, mis uhab kogu aeg midagi, midagi sellist, mida kirjakeeles ei ole intiimsust, soojust, keele, ilu, keelemängulusti, sellist. Ta võib olla baaskeeleks hoopis kirjakeelele niisuguse kihistuse loomiseks just kirjakeeleloome keele osaks. Ma isiklikult arvan, et kirjanik, kellele ei ole oma keeleloomet oma sellist eripärast spetsiifilist keelt, kes üldse ongi kirjanik, sest keel, see ongi kirjanduse. Ja selles kontekstis on, on murdekeelel väga suured võimalused toita nagu toiteallikana, et murdekeelt, kui allikat ei tohi lasta kinni vajuda. Maopilk New jaosom. Suure arvu nimega suuregaani unenjovemjoverid. Ja ei ole 1000. Mina ei ole miljon. Ja ole hüüts. Lugemede Arv. Kõigest, millel enge, mina kõnni ringi Kivi lipsu rinna vastu, külm küllen, mulla rähka, ideede ilman, lambid tähta, tuhm ja kuskil siiski sära, kum ja kivi poetesse ära, kasvõi meelest minna lases lääs, minul äkist rassis. Kiriku Minnen, vanaema käekõrval, seal Kööndmed, kõrgend, kõlasime kellaga haigu ja luitunud vikerkaarin valgi Norwen Akisse vakku värske tõru lahinguslaid pilte vaadas, kes noid palle kodu, Minnen kirsi poneetile, kirku, aiangu, veretilgana, Klavust. See kant, kus minagi sündisin, Tarvastu väluste, kandsin ümberringi kõik suured rikkad talud. Mäletan seda, kui nad talud olid kõik tühjad ja ühes sellega viidiga loomulikult aga murdekeelseid paljud inimesed ei tulnudki tagasi, need, kes tagasi tulid, noh, elasid ka siin mõned aastad ja läksid ka kadula teed ja need nooremad, kes jäid, noh, mingisugune keel veel nende hulgas elas nende kõrvus kaikus talud. Et uuesti uus rahvas tuli sinna ja ta ei tarvitsenud alati ka eesti rahvas olla siin tuliga muulasi. Nii et see keel nagu kahanes, see keeleala murdekeeleala kahanes tugevasti just võrreldes näiteks Võrumaaga siin viljandi mulki arvaks, vanad läksid ära ja niimoodi see murdekeel nagu haistus, noored läksid õppima, jällegi see vanavanemate keel, mis kõrvus veel oli seegi ahistus seal kõrgkoolides õppides ja nii jäi see murdekeeles üsna hõredaks, arvaksin ja selleks, et seda keelt siiski veel alal hoida. Lõime siinkohal oma Mulgi Instituudi, mis kuigivõrd funktsioneerib muidugi Võru instituudi, kui võrrelda siin on nagu puudus milleski, aga seal nagu on üle, eks ole, et kui need kahe peal saaks mingisuguse kuldse keskmised, oleksid mõlematel midagi. Aga me oleme siin keele heaks siiski asutanud ühe murdepreemia. See mõte tekkis juba väga palju aastaid tagasi, aastat 30 tagasi, kui ma hakkasin kirjutama neid esimesi murdevärsse ja kõrvus, olid Hatsoni Adamsoni suurepärane lembelüürika ja keerama sain otsekohe pihta sellele, et keel on ilus ja, ja ta potentsiaalselt on palju võimekam, keel luule keelena kui kirjakeel. Sest tal on veel mingisugune see ilukõla sees, eks ole. Nulli Kures Vihma need lõive, kuid piitsa, rihma las lühve ilmann kyllüüdu Essole, ammuelli nüüd ilma jällegi vilutele päägodzil neil varju kupliilutsevee. Aga puhunum resse koskilt sajanes sisse. Kas on vihma vahepeal vahenenu võime esimärkamine? Kui me vana enne kirikuni käis. Leeripäev roll, Perilasse Olli vigu, valge vaimu hoiden, sülem punases Buy enge. Küünlal Reegi võbiševie võbižewins, sõrmin ökolihtsameelse enge. Pritsige sõssess, näe, mina ütlesin, te näi oma jumala palvin, tahtis seda, ütlen viia, aga mina olli viilväega väike jumal, minu sissess mahu. Nüüd mina olen suur ülearu. See pole jumala Veske kivi mürinal. Reada läbi peo libisele tunni taeva libisele koskelvikatisi sätes sirp, Peihutes, kõrre koristades vihku vihud des ärbessetes, pärand tuulates. Tere sahinid salven kuulates. Veskel viies Tiidmis kige lähenda Missos tere, peske kivi. Oma nägu tuntas ralleele kurden. Nardas iketes ja lauldas kodumurdele. Sinna oleks 30 aastat tagasi pöördusin ma kultuuri tollaste ülemuste juurde, siis tehti mulle selgeks, et keelemurded don Annakranismid, et need takistavad kirjakeele arengut ja tehti ühesõnaga selgeks, et see on hääbuv nähtus. See keel ainult on jalus, nagu takerdub kirjakeel sellesse. Kuigi ma sain siin Tarvastu kandis, oli üksnes legendaarne kolhoosi esimees nagu Arnold Almers, kes asutas siin oma muusikakooli ja spordikooli kolhoosis, kust tuli paljud, pole kuulsad sportlased, niisugune väga ärksa vaimuga meheselt. Ta leidis isegi raha, selle oleks leidnud, et seda preemiat rahastada või andadel nagu Kate ja me olime siin kokku rääkinud ja kõik ja ma läksin siis Tallinnas seal, mul lihtsalt keelati see preemia nagu esidoteerida, et see ei ole selline nimi. Endiga Adamson on mingisugune küla leigaret. See ei ole mingisugust tähtsust eesti luules, aga nüüd me paneme ta ühele kivile Juhan Liivi ja Enskännoga, eks ole, aga tol ajal kujutanud ta midagi. Ja nii see jäigi soiku aastakümneteks. Nüüd, kui tulid need valdade tagasi asutamised, siis ma leidsin niisuguse mõttega kaaslase jällegi väga erksa särksus Tarvastu kandi mehes, Tarvastu vallavanemasse, Jaan Lukases, kes otsekohe aru sellest asjast, kui tähtis on, oli nõus õla alla panema ja nii me siis asutasime selle Hendrik Adamsoni murdepreemia, mis on nüüd juba mitmeid aastaid vaktsineerinud ja loodame, et ka edaspidi me alguses mõtlesime, et me teeme ainult mulgi murde baasil selle siis esimesel või teisel koosolekul otsustasime avardada, et kõikide Eesti murrete, et see nagu süvendaks ei avaldaks seda meie missiooni ja žürii esimeheks on professor muru Viikberg, Keele-Kirjanduse Instituudist ja nüüd see aasta me siis otsustasime anda esimese koondkogud laureaatide luulest. Esimene laureaat oli Mats traat meile siin Kärner oli seal eelviimane, oli näiteks ainult valeta oma suurepärase murdekoguga võib-olla siiamaale kõige tugevam murdetöö ja seal on teisigi päris huvitavaid leide nooremaid ja isegi seto keeles. Seto Mardesse toonata. Sõits tõus loogeldeni läksi, pool nägime töökva kooki lahti kui kõnnid, tali haigoilatseega Ta kostatulep. Kuues VII ja ümberamm lume, lume, lume luminurka, Miia niite pääl. Valge varinaist, Eingene. Ossoits sina oletses hüüdsinde tume. Siin seen kullad, põhuõdus on mullatsen, õhum. Unilas leebi, Su lauge Kev Väi vil tulema kauge. Kui jääbip ja tarretep, jõgi ja järv pale ja närv, jää ja tarretab. Ses Allikamanumine ja kummardas sügavest. Hästi sügavest kassas. Ei olegi Janno. Ma ütlen ja mõtlen, et luulega tuleb tegeleda ikkagi nooruse eas. Need niisugused ergutia, hingejõud ja fantaasia ja nooruses ergem nagu tahad rohkem luulesõnas ennast väljendada, aga aastatega tekib selline nagu rohkem mõti raskus, kaalukus või graviteet või kuidas õige mõelda see nagu suud selle sihukese luulendamise mõtete luulendamise taga poole, sa püüad kirjutada proosat rohkem, seda enam, et maailmas on praega probleeme kirjanikud ja seda on muidugi peab ikkagi olema ka missioonikandja mingis mõttes, sest inimese looming väljaspool missiooni nonsenss mingit mõtet ta peab ikkagi osutama mingisugused tagala, rööpad kellelegi kuskil siis endal mõtet, aga kui ta on siukene eklektiline häma, mis midagi ei kanna, siis ei ole tal ka mingit mõtet peale selle enese lustimis. Selle juures tekib see viinudki nagu rohkem proosa poole proosas ära kirjutada need asjad, mida elus on nähtud ja sa oled kokku puutunud vähemalt elu on nagu vanused turbulentne ja paisanud paljudesse kohtadesse kaugetele aladele ja igasugustes situatsioonides, nii et seda ainet, millest kirjutada on. Aga luulet, olen ma viimasel ajal näidendites ja niisugustes muusikalidest või loonud laulusõnu. Teatris teatavasti luule ei mängi luule ei kannatanu ega nõudlik. See ei ole luule etlemisega lava lavaministeeriumi paik, seetõttu peab olema rohkem laulu ja luulevahepeal, et ta ei oleks ka päris odav laul, eks ole, see nagu praegu üritatakse igasugust mõttetut sõnade massi aetakse välja, mida siis tapetakse niisama mõttetu muusika helide mürtsuga ära needki sõnad Sulmataks ära, mitte kõik, kogu muusika ei ole selline moodi. Eks Heleniga Rain truu muusikat kuulata, see on ka teatrimuusika, eks ole. Suurepärane muusik. Kuigi ta on kaugelt kreeka heliloojaga, sa kuuled, su maja katus tõuseb seda muusikat kuulates, see hävitasindajaid, see ehitab, sind ei kisu sind maha, tõstab seda oleks pidanud minema ka teatrilaulu sõnateatri laulu tekst oleks ainult seda mürtsevad sõna, eks, vaid ka oleks seal mõtte oleks mingisugune vaimne liikumine selles. Seda ma olen püüdnud nendes teatri tegemistes luua. Vihma kõneleb enda tühjas vastu, põbatasid põlde. Lume laulab hommi laule riialastel tuulelepalehti lõkerdele. Kuu kõneleb järve põhjan, guuge ja päiv Tedreda näge. Üldsegi ei tähe. Millest mina saan aru Gigest, mis laudas, mis kõneldas laulaya kõnele edesi. Mis lännu tullennu kõrt Kaus jo kick. KIK puu on kõrb, kännu, šamp, tulevik. Kõrt, tuhmi, silme kuliisunu lombi ja süveme, külme Gucata kombi. Kõrgmere on vaga kuu umbs järve lilli leinave taga kaotled Värme. Hai, Küütse kõrt, planeete perre, maast Umbeste saab in terra ei kannata enam maa igijää Prismist. Kaob viimane Mulgimaa filosoos pessimist. Koduküla kodukeel. Kas olide peol, Alleviil? Vits, Kalamees siin sõuab vett. Ta tuli kui enda bet. Kukistub Vilsi tuli, silm kaob silmist. Viimane maailm. Ma arvan, et ennekõike kui me hakkame niimoodi paigutama lahterdama, et mis on oma, mis on võõras, siis ahendab meie maailmatunnetust. Ma arvan, et oma on kõik see, mis on inimlik inimkondlik. Mult on küsitud, et kellele ma siis lõpuks kirjutan, ma kirjutan inimkonnale. Ja kuna ma kirjutan eesti keeles, siis ennekõike eesti rahvale. Kui juba maailma vaadata, sisestada. Millest on näha ka meie kõik tornid, eks ole, mitte, et kui ma vaatan millestki väiksemast tornist siis ma kõike ei näe, eks me näe, maailma kogunisti maailma kogupildis. Minu loomingu üheks mõtteks ongi ja eesmärgist tõustavad sellesse eksistentsi taevasesse kõrgusesse, kus ei ole miski võõras, kus kõik on oma sealhulgas ka see väike maalapp, kus ma elan ja väike maakoht ja seesama väike maja, kus mulle. Ma usun, et suure kunsti mis minul on meeldinud ja mis mulle on hinge ja pähe jäänud, on kõigil olnud see suundumus ja see Türgimine just selle eksistentsiaalse kõrgus, kus ei ole ei araablase ja ameeriklasi ei venelasi, ei eestlasi, sakslasi, prantslasi, Vaidan, inimkond. Ja kui me ennast tunneme identsena inimkonnaga, siis me oleme identsed rahvusena. Selles kontekstis tuleb vaadata ja kui me ei ole identsed inimkonnaga, siis siis on ka muud suhtumised hoopis teise. Et jah, et sellises teises kontekstis igapäises ringluses on raske selleni välja mõelda, eks ole. Aga ma ei saa ennast kuidagi ka sellesse iga päisesse ringlusse sellesse rattasse mõelda, sest ma olen kirjanik ja mõtleja, elukutseline mõtleja ja kelle kohuseks ja ülesandeks siis veel on sinna maale jõuda ja näidata ta seda, et see on võimalik või mitte mõtlejaga, mitte kirjaniku kohuseks, olemas selline suur rahvuste ja rahvaste ja rasside tähendamisvõime. See ei ole mingi uus mõte. Üheski rääkis sellest pidevalt, et ühinemine kunsti kaudu, ühinemine, kirjanduse, muusika, poeesia, eks nad ole ju kõiki ühendanud ka. Me ju mõistame väga hästi kõikide rahvaste kirjanikke, eks ole, kõik, millest nad kirjutavad, kui nad kirjutavad inimkonna suurelt, siis me mõistame ka seda ja ükskõik, mis keeles nad räägivad, kas nad kirjutavad või ükskõik mis rahvakirjanik. Luuletaja selle poole peaks nagu iga rahvas mõtlema, sinnapoole püüdlema. Sest püüd, ütleme puudutada sel Vikerkaar lähenemine jõuab aadik ja poisid olime siis me jookseme heinamaal ringi ja ikka vikerkaar oli ikka kaugemal kuskil, eks ole, aga otse palee pomine sinna vikerkaare poole, see oli juba ka midagi, eks ole, see on ka juba põgus saavutus. See on ka mingisugune nähtamatu puudutus Vikerkaare kiirelt inimene peaks ka püüdma nägema enda silmis kogu aeg mingit vikerkaar kuskil püüdlema sinna, sest see püüdlemine ongi ainult see vabadus, mida me õieti kätte saamegi. Igas asjas on, aga kui ei ole seda püüdlemist millegi poole, vaat siis me siis me tarduma ja siis me hanguma kohale. Ja siis me tunneme tõesti ainult rõõmu omas oma raskest puhast jama uhkest autost ja roosadest paksudest, põskedest. Eve ja ole jää sunnis väänd ja suutses uude järgi. Ame vahet poolba, ära end vii varem. Kes huvitet, talvehaigu kestalvitep, suve haigu, minul talihaigu, lilli angambril, suvel aknaluugi, Uželambril, murre, katik viimetuse, kus sule kigist potest, kaldaväljad, tindi tossellise, mina suveeaa suure lengi külge seo musta lindi. Kummut, veetes ratta pääle. Sula tõrvangeedites Maalutides. Needitas piil kõrgveetas ratta pääle. Ja hoia kinni omanaaru. Sest Tim muidu kaotas ameti. Kohtuniku au. Kultur. Diaatri. Peasmi avastoometa. Tänase õhtu üksik täht oli Nikolai batuurin. Mulgikeelset luulet luges Ugala näitleja Arvo Raimo tekstinäiteid kuusitega autori enese esituses. Samuti kasutasime Lembit Eelmäe lugemisi mulgikeelselt tuuleplaadilt. Vaata, režissöör on Külli tüli ja Nikolai batuurinil käis Mulgimaal külas toimetaja maris Johannes. Meie tegemisi toetab riiklik programm, Lõuna-Eesti keel ja kultuur. Kuulmiseni. Jobul mängluse düna solvumise köök lipuga mehena vaenlase maha surma sulle. Kupoll. Palju vaenlasi. Äkiste nakkas. Kole emmeredsin dev Väinlase. Näike omaselt ei ole.