Palveränduri. Päevaraamat. Palverännak ei ole tavaline retk, väljasõit või piknik, sõnaskeesi vorm, vaimne otsing ja füüsiline pingutus, tahe ja valmisolek end ületada. Ning kuigi igal palverännu siht on niisama tähtis ka teelolek sihtpunkt, kulgemine ja rändur. Neist kolmest koosnebki palveränd. Mina olen Martti Kalda, helipuldis on Maristamba ja see on palveränduri päevaraamat. Palveränduri päevaraamat. Meie tänase saate külaliseks on Peeter Vähi. Ilmselt ei vaja Peeter Vähi kellelegi tutvustamist. Tegu on heliloojaga, tegu on muusikaprodutsendiga, tegu on orient, festivali peakorraldaja aga inimesega, kes on mänginud mitmetes ansamblites kes on korraldanud fotonäitusi, kes on välja andnud kümneid varsti sadadesse ulatuvaid heliplaate kirjutanud artikleid, raamatuid. Kuidas sa ise sooviksid ennast tutvustada? Mul hakkas juba natuke piinlik see nii-öelda noh, kas just kiidulaul, aga, aga tegemiste loetelu on mitte vale, aga noh, võib-olla suuresti liialdatud kindlasti paar-kolm raamatut ei ole see, millest, et peaks nii valjuhäälselt rääkima. Ka mina just tahtsin küsida, et kui mitu elu sa oled jõudnud selle ühe elu jooksul elada? No oleneb, mis kontekstis vastata, mõnikord ma mõtlen selle üle, et kunagi sai pool elu sai elatud nõukogude liidus ja pool elu siis Eesti vabariigis ja kokkuvõttes nii-öelda võiks öelda, et vabas maailmas ses mõttes ka on juba kahte elu elatud ja võib-olla teatud mentaalses mõttes või vaimses spirituaalsus mõttes ka kahte elu. Esimene elupool oli selline, kuigi ma olen lapsepõlves ristitud, aga siiski kasvanud suhteliselt ateistlikus perekonnas ja ja eriti ateistlikus keskkonnas ja riigis. Ja siis elu teine pool on olnud selliste ütleme vaimsete otsingute periood ja ida religioonidega ja eelkõige budismiga seotud selles mõttes ka kahte elu. Aga kui sa siin loetlesid NM mu tegevusi, siis võib-olla tõesti neid tundub olevat päris palju ja üsna sageli küsitakse. Peeter, kuidas sa jõuad kõike seda? Esiteks ma pean ütlema, et, et ega ma ei jõuagi kõike seda, mis võib-olla välja paistab. Kui näiteks öelda, et ma olen jah ühe festivali kunstiline juht ja veel teise festivali näitega klaaspärlimängufestivali kunstiline juht ja teen nii ja nii palju plaate. Mõnikord tõesti kirjutatakse selle taha kunstiline juht Peeter Vähi. Aga see ei tähenda seda, et mina neid festivale korraldaksin, selleks on terve meeskond. Aga noh, paraku on niimoodi, et et armastajad tatakse ka raamatu kaanele suuremalt kirjutada autori nimi, aga kes kõik selle taga on kujundajad, toimetajad, keelekorrektorit, need teevad ka tegelikult pool tööd vähemalt ära. Aga noh, see läheb kuidagi ühe mehe arvesse. Ja muidugi tõepoolest, ma võib-olla jõuan ka rohkem keskmisest inimesest, kuna minu unevajadus on aga väike, magan viis-kuus tundi ööpäevas ja see tähendab, et minu nii-öelda tööpäev, see aeg, mida ma saan pühenduda tööle tegemistele, on oluliselt pikem kui neil, kes armastavad 11 tundi päevas magada. Ja, aga kuivõrd meie saade on on palverännakutest, siis ma küsiksin veel niimoodi, et kas sul on mõnikord tunne, et sa selle päris kiire elu kõrval, mis meil, mis meil kõigil on rändad nagu vaimus kuidagi aeglasemalt või kasse. Kas see vaimus kõrvale astumine on mõnes mõttes sinu jaoks nagu vabastav ja teiselt poolt, kas need rännakud, mida sa oled teinud ja mille, mille juurde me ka kohe jõuame kas need on sinu jaoks selline kõrvaleastumine kiirest elust? Osa sellest. Ilmselt nii ja teisiti ja võib-olla veel isegi kolmandat moodi, mida sa otseselt ei, ei küsinud kõrvale astumine kiiresti elust sellest üle tsiviliseeritud üle komputeriseerid ja ülekommuniseeritud elust, ma tõesti vajan aeg-ajalt kõrvaleastumist, sest ma arvan, kui ma seda ei teeks, siis ma võib-olla praegu ei istuks siin laua taga, vaid puhkaksin kuskil maal sügaval selline pingestatud elu ja teatud mõttes ka isegi võiks öelda stressirohke elu, see vajab aeg-ajalt sellist puhkust ja ei puhkama välja nädala või kahega. Ma vajan siit eestist eemaldumiseks mõnikord kolm-neli-viis kuud pool aastat ja muide hetkelgi, justkui me seda juttu räägime, olen ma just kavandamas ärasõitu paapua Uus-Guinea-le pärismaalaste juurde, kus ma saan jälle kuu aega olla eemale sellest tsivilisatsioonist. Ses mõttes on see tõesti nagu põgenemine või kõrvaleastumine. Aga samas on, on seega selline, ütleme minu igapäevase ja loomulikud tegevuse osa mitte üksnes puhkuse põgenemine ja isegi mitte ainult palverännak, vaid mul on nendel reisidel kaasas sageli fotokaamera, laptop, arvuti, mingid audiosalvestuse riistad, videoaparatuur, et see on ka mõnes mõttes ekspeditsioon ja ka noh, osalt teadlik, aga osalt ka alateadlik inspiratsiooni kogumine, sest väga paljud minu muusikateosed on sündinud just just kaugetel reisidel. Näiteks üks teos kannab pealkirja Antarktika Tšerto, see juba isegi ütleb, kus kohast on saadud inspiratsiooni või sellist ütleme impulsi selle loomiseks siis Külli Jaapani taiko trummide kontsert jällegi on jaapanireisidega seotud ja siis mitmed budistliku sisuga lood on tekkinud viibides kuskil mõnes Tiibeti või Himaalaja budistlikus kloostris, nii et see on ka töö. Kõikidest sinu rännakutest me kindlasti täna rääkida ei jõua, aga võib-olla tasuks ära nimetada need kohad, kus sa oled käinud ja, ja võib-olla märkida ära need kohad, mis sulle endale on kõige-kõige südamelähedasemad. Küsiks siis võib-olla niimoodi, et mis on need kohad, kuhu sa kindlasti tahaksid tagasi minna või, või kuhu sa ka oma mälestustes tagasi Pöördud no kindlasti ei tahaks siinkohal hakata üles lugema maid, kus on olnud võimalus ja õnn viibida, sest neid riik, see on kaugelt üle 100. Aga ma võib-olla nimetaksin ära neli niisugust, ütleme olulisemat reisi, mida võib teatud mõttes nimetada selliseks noh, nagu maailmareisiks või, või, või ekspeditsiooniks teatud mõttes. Üks selline oli, kus ma küll osalesin ainult aasia etapil. See oli Tiit Pruuli ja Raido Rüütli korraldatud ümbermaailma reis sellise nimega nagu Rolling Estonians. Aga siis võib-olla sellest saingi nagu innustust, et selliseid suuremaid või ulatuslikumad ja kestvaid reise korraldada. Või kaaskorraldada, üks neist oli siiditee reis. Sellega oled sina, Martin, kõige paremini ilmselt tuttav, sest sina aitasid mul raamatut vormistada ja toimetada. Aga lisaks sellele veel peale seda on toimunud kaks reisi. Üks algas Alaska põhjaosast Põhja-Jäämere rannikult ja lõppes Antarktise mandril lõunamandril. Ja kõige viimane neist kandis nime African Round, mis siis, poole aasta jooksul hõlmas kahtekümmend nelja erinevat Aafrika maad kindlasti kõige hingelähedasem ja võib olla isegi mitte, et kas ma tahaksin sinna tagasi minna? Ma isegi julgeksin öelda, et ma kogu aeg olen seal. See on aasia sest kuidagi mu hing, hing ja minu tegemised ja kõik on Aasia maailmajaooga pidevalt seotud, aga muidugi, kõige elamuslikum on olnud minu jaoks siiski aafrika elamuslikum, ses mõttes see on olnud kõige raskem, kõige riskantsem, igas mõttes ohtude, rohke, nii haiguste, röövimiste metsloomade, olematute teede mõttes, nii et kas niisugust piirkonda on minu jaoks alati nagu tablool üks on aasia, kuhu kuulub mu hing ja Aafrika, mis on väga põnev. Kui sa mõtled tagasi olles, siis Eestis mõtled tagasi oma oma oma reisidele, mõtled tagasi nendele reisiraskustele. Ja kui sa oled ühel või teisel reisil ja mõtled tagasi oma tavapärasele igapäevasele elule Eestis siis kuidas sulle see kontrast tundub, et kui sa mõtled tagasi oma reisidele või plaanid reisi, kas sa mõtled ka sellele, et reis saab olema füüsiliselt raske ja võib-olla võib-olla kohati ka vaimselt kurnav või, või ootad sa seda, tervitad sa seda ja teiselt poolt viibides sellisel reisil mismoodi või millisesse sellisesse perspektiivi kontekstis asetad selle elu, mis, mis meil Eestis on? Jah, reisid mõnikord on väga rasked füüsiliselt noh, kasvõi ses mõttes, et tuleb ronida Kilimanjaro Roo tippu või või viibida Himaalajas kõrgustel, mis on kaugelt üle 5000 meetri, õhku on vähe. Mõned kolleegid põevad mäehaigust ja nii edasi ja nii edasi. Mõned teised reisikaaslased nakatuvad mingisse, et neid on, neid juhuseid on korduvalt ja korduvalt on olnud. See on kõik, kui on raske, aga samas need raskused, mis on meie ümber igapäevaselt nendest, me oleme seal vabad ja noh, mina kahjuks ei ole nii õnnelik inimene, nagu ma tean, minu tutvusringkonnas on inimesi, kellel ei ole üldse mobiiltelefoni. Minul küll see on, aga ma teen enamasti niimoodi kasvõi pool aastat aafrikaski, olles Frankfurdi lennujaamas, ma lülitasin selle mobiili välja ja pool aastat hiljem lülitasin sisse. Oh kui hea tunne, kui hea tunne see oli. Ja nüüd, kui me oleme ikkagi pool aastat näiteks kodumaalt ära, mõnel läheb võib-olla see kiiremini, mõnel läheb aeglasemalt, aga minul kulub umbes kuu aega. Selleks, et ma enam nagu ei mõtle eestikeskselt. Ei mõtle Eesti-keskselt ja võib-olla mõnes riigis viibides hakkad juba isegi selles keeles kohad eriti mõtlema, aga noh, paraku ei valda ju enamikke neid keeli, kus maades me, me käime ikkagi eesti keel jääb ikkagi suhtluskeeleks. Aga kuidagi see eestikesksus kaob ära ja isegi need mingisugused sündmused või uudised. Ja kui satudki mingis kohas vaatama näiteks mingit telekanalit, siis mitte ainult eestikesksus kaob peast ära, vaid ka selline Europo tsentrism taandub näiteks kusagil Hiinas, näiteks olles uudised ka näiteks CNN-i või BBC uudised nendele maadele tehakse teistsuguseid uudiseid, kõik sündmused, mis meile tunduvad väga kauged ja täiesti tähtsusetud näiteks Malaisias või, või, või Tais. Seal omandavad need äkki palju olulisema aktuaalsuse. Ja ma mäletan näiteks kuskil mingil reisil viibides äkki tuli reisile üks niisugune vahetus liige ja tõi ühe portsu Eesti ajalehti, värskeid ajalehti ja mida ma seal lugesin parajasti Edgar Savisaar lahutas vilja savisaarest ja kuidas see varanduse jagamine toimus? Ja väga võimalik, et kui ma siin Eestis oleksin olnud, ma oleksin ka klikkinud lugenud Delfist suure uudishimuga, et oh, mis siis sai? Mulle tundus täielik mõttetus, ma avasin ajalehed, panin, lugesin korraks vaatasin, ah, see on kõik jama. See ei lähe mulle korda, et selles mõttes jah, väga palju loeb, kus keskkonnas parajasti viibid. Ja kui sa tõesti oled näiteks budistlikus kloostris, siis kellelegi Eesti parteijuhil lahutus või või isegi valimistulemused, see on mulle täiesti ükskõik. Siit võib siis teha sellise järelduse, et soovitada ka teistele eestlastele käia, käia rohkem välismaal või vähemalt üritada sellisest Eesti ja Euroopa kesksest maailmapildist lahti öelda ja vaadata asju natukene distantsilt. See oleks hea, loomulikult kui me saaksime tõusta veel kusagile kõrgustesse, noh, nii füüsilises kui vaimses mõttes nii-öelda vaadata maa peale jumala positsioonilt, siis võib-olla ei oleks ka need asjad enam tähtsad, millest ma siin rääkisin. Aga paraku meil see võimalus puudub ja ka selleks peab olema teatud oskus. Mõned minu tuttavad viibivad ka aeg-ajalt pikemalt, et Eestist ära, aga nad elavad tegelikult ikkagi selles selles nii meedia kui mõttemaailmas edasi ja ikka ta kuskil mujal olles sa oled kasvõi Aafrikas kuskil mingis suguharu juures. On inimesi, kes ka sealt otsivad seda võimalikult Eesti pärast või Euroopa pärast, kui saaks ikkagi mulgikapsaid süüa ja coca-colat juua. Ja ikkagi lugeda mobiiltelefoni kaudu ikka igat tühiseimadki eesti uudist, nii et alatise geograafiline distants ei pruugi veel anda seda soovitud tulemust, millest. Praegu rääkisime ka, võib-olla siis ütleme niimoodi, et tõeline palverändur ongi see, kes suudab omamoodi sellisesse meditatiivsesse seisundisse minna, et laseb lahti sellest. Sest noh, see on ju üks nii-öelda meditatsiooni eesmärke ja vabaneda sellisest tavamaailmast, mis teda mis teda ümbritseb. Jah, palverännaku puhul kindlasti, kuigi see, millest mina rääkisin praegu veel nagu ütleme, palverännaku, nii nagu pole jutuga jõudnud, kuigi see meie saade ju sisaldab sellist Atlust näiteks siin Ameerika ja Aafrika reisilt minu jaoks ei ole kindlasti olnud palverännakud palverännakuks, võib-olla ma julgeksin tõesti ainult oma aasiakäike nimetada ja eelkõige ringi sooritamist ümber püha kailashi mäe. Räägime kalossi mäest sa käisid sel aastal 2007 ja tegu on siis Lääne-Himaalajas või Lääne-Tiibetis asuva pühamäega, tan püha. Nii budistidele, kan püha hindudele on pühaga tonnis, tankistidele, sainistidele samamoodi, eks ole. Kes usub, et seal elab jumal Shiva, nii nagu nii nagu hindud kes usuvad, et mägi ise on, on jumalanna. Nii nagu tiibeti budismis, sealt saavad alguse väga paljud Aasia jõed. Seal hinduse, induse, lisajõgede lätted on seal Brahma putra. Sealjuures on kuulus mansard paarijärv ja see kõik on nii-öelda püha püha püha maastik ja selle ümber. Traditsiooniliselt tehakse siis sellist ringkäiku, mida tiibeti budismis nimetatakse kooraks. Jah, just nii see on. See on tõesti väga, väga. Eriline, eriline mägi seal transHimaalajas ja nende ringide ehk rahade kohta ma olen kuulnud, sellist asja, räägitakse, et, et inimene, kes sooritab ringi ümber selle mäe ja noh, ilm sooritab seda kui palverännakut, et siis ta vabaneb elu jooksul sooritatud pattudest. Väidetakse veel, et kui ta sooritab 10 ringi et siis ta on ka puhastunud nendest pattudest, mis ta sooritanud oma eelmistes eludes teatavasti ju need religioonid, mida sa nimetasid, need usuvad reinkarnatsiooni desse ümber sündidesse, et inimene on elanud ilmselt korduvalt ja sooritanud ka eelmistes eludes, patusid aga, et kui ta tahab neist lahti saada, tuleb 10 ringi sooritada ja et inimene, kes sooritab 100 või mõningatel andmetel 108, mis on budismi selline üks pühadest arvudest 108 ringi noh, et siis ta on praktiliselt valgustunud või, või noh, teatud, kas võib olla nirvaanasse jõudnud. Muide, ma kohtusin seal ühe ühe šerpaga kes osutab siis palveränduritele sellist teenust, et kannab nende seljakotte ja tema väitis, et, et temal on parajasti 400. ring käimas. Tema siis peaks juba kaugelt kohe väga nirvanas olema, noh, ma ei tea, kas ta oli seda ja samas võib ju olla niimoodi, et kui sa raha eest sooritad, neid asju teed, et võib-olla siis need need korrad ei lähe arvesse, nii et ma ei tea. Aga nüüd, kui ma tuleksin selle patujutu juurde tagasi, kindlasti ma olen oma elu jooksul palju patte sooritanud. Ja kas ma siis sain nendest vabaks ja nüüd ma olen siis absoluutselt patuta ja puhas ma ei oska seda tegelikult, eeldan, aga muide, kui ikkagi uskuda sellesse mingil määral siis minul tekkis küll pärast, et selle palverännaku sooritamist selline tunne. Et mõnikord me teeme mingisuguseid ebaeetilisi tegusid suhteliselt kergemeelselt, noh kui oled juba mingit asja 100 korda teinud, kas valetad 100 korda või olete valetamas 100 esimest korda, ega seal nüüd väga suurt vahet ju pole enam noh, 100 või seda ükskama kõik. Aga kui sa tõesti nagu usud, et Sa oled puhastanud nendest pattudest siis tekib küll väga tõsine selline mõtlemine, et praegu ma olen jällegi puhas, et kas ma nüüd esimest korda sooritan selle patu või jään nagunii-öelda, minu kontosse jääb null pattu. Et ma usun, et inimesed tahavad seda ümber kailoši palverännakut tõsiselt. Et neist võivad saada, on suur potentsiaal, neist saavad paremad inimesed edaspidises elus. Nii et võime öelda, et see Kai Lassi ümberringi tegemine oli sinu jaoks mõnes mõttes unistuste täitumine ja teiselt poolt oli see kindlasti teetähis ja, ja selline nii-öelda uus all. No nii üks kui teine unistuste täitumine selles mõttes, et ma tegelikult Tiibetis olin parajasti teist korda oma elus ja esmakordselt oleks tahtnud ka mõned aastad varem ümber kaelas juba käia, aga sel perioodil mingil põhjusel paariks-kolmeks kuuks. Hiina valitsus sulges kailošile pääsu välismaalastele. Ja siis mul ei õnnestunud sinna sinna minna. Aga kui ma nüüd siis teist korda käisin, siis see oli mul tõesti selline nagu juba ammune unistus. Nii et, et see oli, oli küll jah, unistuste täitumine. Räägime selle retke praktilisest poolest ka, et kui äkki meil on mõningaid kuulajaid, kes hakkavad nüüd sinu vaimustusest osa saades mõtlema selle peale, et äkki äkki läheks sinna sinna retkele. Et see ei ole lihtne sinna sinna pääseda, kindlasti. Kindlasti see pole, pole lihtne. Enamasti sõidetakse sinna kas siis Nepaali poolelt katmandoost või siis Tiibeti pealinnast administratiivset keskusest Laasast ja see sõit ikka võtab kolm-neli päeva aega autoga. Ja kui saakski kiiremini, siis ma kindlasti ei soovitaks, sellepärast et seal sellel retkel kalossimäe tuleb jõuda üsna kõrgele alpinisti teoks, mitte erilistesse kõrgustesse, aga noh, tavainimese jaoks, kes on harjunud siin meil maarjamaal sajameetriste kõrgustega, siis sealsed kõrgused on palju suuremad hõlma. La ehk taara kuru taara teatavasti on üks budismi selliseid päästja jumalanna Sid podisaatvasid üks populaarsemaid jumalusi, nii et see härra nime kandev guru on umbes 5660 meetrit kõrge ja see on ikkagi juba selline kõrgused, et inimene vajab aklimatiseerumise ikka noh, vähemalt kolm-neli-viis päeva, soovitavalt koguni nädal aega. Meie tulime kailoši ümbrusesse, eriti rasket teed mööda, mitte Nepaalist ega mitte Laasast kust siiski on väga normaalsed ligipääsuteed, autoteed, meie tulime sinna põhja poolelt uiguuriast üle. Ja ühel läbi sellise kunagi indi alt või või Ladakilt vallutatud piirkonna, mille nimi annaks Aid džinn. Ja see on muidugi päris karm tulek seda noh, vaevalt isegi et ja öelda, et ma ei soovita, sellepärast et noh, enamasti inimesed, nahk, keegi ei, ei satugi sealtpoolt tulema, aga noh, kuna meil oli selline kõrvalepõige siiditeelt, siis meie, et tulek oli erakordne väga harva, kui sõidetakse Tiibet läbi põhja-lõunasuunaliselt, meie läbisime seda kaks korda. Aga nüüd, mis puutub kailashi raskustesse otseselt, mitte enam kohaletulekust ma ei räägi sinna mäe jalamile, vaid selle ringi ümber, siis seal oleneb kõik väga palju aastaajast. Väga sageli käiakse seal buda sünnipäeva paiku, mis jääb mai ja mõnikord vist ka juunikuus. See on muidugi parim aeg ja, aga teisest küljest siis olevat seal ikkagi tohutu palverändurite ja ka turistide vool. Selles mõttes on see jällegi noh, kõige ebasobivam aeg, aga noh, võimalik, et et see on just selline periood, kus mäe pühadus on kõige rohkem väge täis, nii et ma, ma ei oska öelda. Meie käisime seal oktoobrikuus, mis on jällegi absoluutselt kõige viimane aeg novembris enam seal noh, liikuda ei saa, sellepärast siis on juba kõik need jää ja lumeolud sellised noh, isegi kolm päeva enne meie saabumist olevat olnud nii, et et ei näinud viie sammu kaugusele, tohutud lumetormid, aga meil siiski õnnestus ära käia. Oktoober on jah selline aeg, millal jõed on külmunud, lumi on maas. Aga noh, miks mitte? Lisaks mäehaigusele, mis, mis on tohutult ohtlik. Ja lisaks nii-öelda madalatele temperatuuridele, et vaatasin umbes miinus 10 on selle sel ajal, kui, kui sina käisid. See on päris pikk ring, et 52 53 kilomeetrit ümber mäe on see kuidagi tähistatud, on seal sellised kohad, kus saab inimene ka rahulikult peatuda või või on see tõepoolest siis mina ja. Kus ta on tähistatud, mõneti on mägedes üldse selline komme, aga muidugi veel, kui see on selline palverännaku teekond, siis lisaks sellele, et muidugi mägimatkadel ja ka sellistele pinistlikel reisidel on kommed Mägimat gladi, alpinistid panevad laovad teinekord kive üksteise peale. Ühest küljest on see nagu mingisugune selline nagu sümboolne akt, aga see on ka ühtlasi teetähiseks, et on näha, et sealt on mindud. Aga lisaks sellele aeg-ajalt siiski lähed jälle mõned kilomeetrid edasi ja näed kuskil palvelippe, nii et see ring ümber kalossi on selline ütleme ikkagi eksida on seal võimatu. No küll on seal jah, teisi ohtusid nagu see mäehaigus ja sellesse peab suhtuma väga tõsiselt. Ma lihtsalt ühe tuttava inimese surmast kahjuks kuulsin eesti rahvusest inimene, kes jättis oma elu sinna ja juhtusin täiesti pealt nägema ka ühte surma seal sel ajal, kui, kui meie käisime ja nii õnnetult, et kuskil kilomeetri kaugusel ühest kloostrist inimene ilmselt väsis ära. Ta ei olnud üksi taligrupiga ja Ta arvas, et nad ikkagi lähevad edasi ja lubasid sellel ühel isikul tagasi minna, et ta läheb kloostrini. Aga ta jäi kivi peale istuma, puhkama ja sinna oma elu lõpetaski. Ma ise mõtlen muidugi, et kui oli tegemist niisuguse, ütleme, tõsise budistiga, siis tal võis olla isegi kokkuvõttes päris hea, et ta elu sinna jättis, mitte ei näiteks ei juhtunud mingi õnnetus kuskil, ma ei tea, trepist ei kukkunud alla näiteks kuskil ehitusel või ei jäänud auto alla. Nii et ilus surmsamas. Kas sa arvad, et sellised oskused ühel ühel palverännakul nagu sa kirjeldasid kaelas juures on olulised, sest noh, paljudesse olulistesse palverännaku paikadesse, no kasvõi näiteks mekasse, kuhu moslemid kokku sõidavad, on, on tehtud tohutuid mugavusi, Saudi Araabia päris päris rikas riik. Samas Kai Lassi ümber ilmselgelt neil ei ole kasutatud, et kui mugav seda palverännakut on teha või kui raske seda palverännakut on teha, see mõjutab ka selle palverännaku kvaliteeti. Ma arvan, et mõjutab. Mul on just nagu meeles ühest väga noh, ammusest ajast veel nõukogude ajast või mõnes mõttes võiks isegi öelda, et see oli mu esimene palverännak, ehk ma olin vitamiiniansambliga parajasti kontserdireisil sellises linnas nagu Lannu tees, mis on teatavasti Burjaatias ja pealinn või keskus. Ja sealt sellest pealinnast umbes 40 või 40 kilomeetri kaugusel asub üks klooster, Ivalgaa tatsan, mis Nõukogude Liidu ajal oli üks kahest tegutsevast budistlikus kloostrist üldse, kõik ülejäänud budistlikud kloostrid olid suletud ja ma teadsin selle kloostri olemasolust. Ja mõtlesin, et et ma siis sõidan mingi bussiga linnast välja ja asun nii-öelda jalgsimatkale, et lähen siis terve päeva ja lähen sinna kloostrisse. Ja läksingi jalgsi. Arusaam kuidagi oli sel ajal budistlikest kloostrites jumala lugenud raamatutest ja, ja võib-olla neid kloostreid on ka teatud mõttes idealiseerida haritud. Ja kuidagi mul oli selline arhailine arusaam ühest budistlikus kloostris ja läksin jalgsi. Ja siis ma olin ikka äärmiselt pettunud, kui ma nägin, et mungad kihutasid šigullidega minust mööda ja ma olin üleni tolmune. Ja kuidagi ma olin väga pettunud, et, et mina kui noh, ütleme võõras kui palverändur, tulen sinna sinna jalgsi ja mungad tulevad jutumärkides nii-öelda kloostrisse tööle tulevad siis autoga. Aga sellegipoolest ma olen kokkuvõttes rahul ja arvan, et igav ja sellise asja nimel eriti sellise vaimse asja nimel, mida sa tahad saavutada, kui see tuleb liiga kergelt kätte, et siis sellel ei ole nagu seda väärtust. Muide budistlikes tekstides on ka mitmeid selliseid jutustusi, kus õpetajad gurud isegi nõuavad oma õpilastelt mingisuguste raskuste ületamist või isegi raha või kulda või mida iganes. Ja lõpuks nad viskavad selle minema. Nad ei vaja tegelikult seda kulda. Aga selleks, et, et näha, kas õpilane on valmis selleks välja andma nägema pingutust, selleks ikkagi talt nõutakse seda ja ma arvan, et ka üks tõeline palverännak peab olema raske. Kuigi ma aiman, et, et sinu vastus on, on, on jaatav, siis ma küsin siiski, et kui sa oled mõnel sellisel rännakul, siis kas sul muusikuna hakkab mõni viis täiesti iseeneslikult tekib sinu peas just nimelt sellise sellise rännaku jooksul, kui sa oled nii-öelda tava keskkonnast välja ostnud, oled ennast vabaks lasknud? See on, see on mõnes mõttes vabastav rännak, teiselt poolt on see meditatiivne tegevus. Kas sa võid öelda, et mõni väga konkreetselt sinu teostest on sündinud ühel või teisel rännakul? Oojaa, ja vägagi vägagi kuigi ma ütlesin, et, et ma lülitan oma mobiiltelefoni ja sidevahendid enamasti välja. Mul siiski on kaasas laptop arvuti. Muide raadiokuulajad ärgu arvaku laptop, arvuti on mingi selline masin ja mingi muusikaprogramm, mis praktiliselt teeb pool tööd helilooja eest ära. Ei, see on lihtsalt minu jaoks nagu kõige mugavam viis sellist informatsiooni muusikalist informatsiooni talletada, üles kirjutada need mõtted mõnikord verbaalsest vormis, mõnikord ikkagi nii-öelda muusikaprogrammis, rotatsiooni programmis. Ma ei ütleks võib-olla et mul hakkavad helisema mingid viisid noh, kui sinu sõnastust kasutada. Küll aga tekivad mingid teoste ideed nagu üldisemas suuremas plaanis, mõnikord näiteks puutun kokku mingi tekstiga. Ja tekib mõte, et ma tahaksin seda teksti kasutada või seda ideestiku kasutada, seda mingit noh, ütleme sellist vaimset ruumi kuidagi ära kasutada oma oma muusikateose loomisel. Muide pool juhuslikult on praegu siin meie ees vesteldes laual ka üks, üks heliplaat, mis on küll natuke oma teemal, et nagu ei lähe päris sellesse väravasse, selle teose pealkiri on Maarja Magdaleena evangeelium. See on koptikeelne teos, aga see mõte just tekkis. Selle teose loomise mõte tekkis mul siis, kui ma olin väga lähedasel perioodil kahes erinevas kohas. Kõigepealt Etioopia kirikutes, ortodoksi kirikutes, mis tänaseks tahaks küll, ei ole enam kopti kirikut, nimelt aastal 1959 sealne kirik nagu eraldus kopti kirikust ja muutus eraldiseisvaks Etioopia ortodoksi kirikuks. Aga ma sain nendest koptikeelsetest tekstidest teada just Etioopias viibides nägin neid rituaale, seal on need liturgiat võib-olla isegi palju arhailisemalt säilinud kui Egiptuses, kus on nagu rohkem nii-öelda välismaalasi ja tsivilisatsiooni. Ja teiseks, enne seda ma käisin Kashmiri Kashmiri keskuses rina karis on väidetavalt üks paik, mida peetakse, mida mõned peavad Jeesus Kristuse hauaks. Mõtted kõik tekitasid selle, et selle tagajärjel sündis teos Maarja-Magdaleena evangeelium ja näiteks viimasest Aafrika reisist ma leidsin ühe Fulaanikeelse teksti. See on üks initsiatsioonirituaal kai tara müstilisel maal ja praegu hetkel ma just kirjutan peost, mis kannab nii sellist pealkirja kui ka kasutan seda Fulanikeelset teksti, nii et noh, ma ütleksin isegi, et vähemalt pooled minu viimase 20 aasta jooksul loodud teosed on tekkinud või saanud inspiratsiooni just kaugetes maades viibides. Kõik teavad, et sa oled budist, aga samas on meie jutus olnud tubli annus sellist multireligioossus. Ütle tänapäeva maailmas, kuidas sa sellesse suhtud või kuidas me peaksime inimestena seda religioonide paljusust endasse ammutama. Nii eestlaste kui kui inimestena. Ma ei arva, et see on valdkond, kus keegi saaks öelda, et kuidas me peaksime veel vähem saaksin seda öelda, mina, ma ja ma ei võtaks kindlasti endale sellist õigust, et hakata moraali lugema, et, et nii eestlased, kuid eestlased, vot niimoodi peab suhtlema, niimoodi peab tegema. Aga kui, kui sa mainisid, et ma olen eelkõige budist, aga me räägime siin paljudest muudest religioonidest, siis ma arvan, et ongi kaks erinevat asja. Et üks on see noh, mida sa südames enda jaoks tähtsaks pead ja, ja võib-olla see ongi natuke sedasorti noh kuidas nüüd öelda, intiimne tee, ilma et ega ma võib-olla ei tahakski väga siin avalikkuse ees ikkagi raadiomikrofonide ees sellest rääkida oma nii-öelda budistlikest. Vastustest ütleme nii. Aga see, et me räägime kristlusest hinduismi ist islamist ja seda ma võin hea meelega teha, ilma et ma kuuluksin nende religioonide pooldajad või, või noh, ütleme järgijate hulka otseselt. Aga mida ma küll tahaksin võib-olla soovitada küll mitte öelda, et nii peab, et siiski suhtuda kõikidesse religioonides. Sallivusega on ühe või teise religiooni esindajad, aeg-ajalt nad on kõik inimesed ja ei ole olemas patuta inimest nad on korda saatnud ühte, teist ei ole mõtet võib-olla igav selle või sama religiooni järgijale külge pida, seda noh, nii-öelda kurjategija või terroristi silti ja noh, siin ma praegu läänemaailma meedias ja üldse mitte ainult meedias, vaid ka võib-olla inimeste mõtlemises väga tihti olen näinud või kogenud seda, et et igale moslemile tahetakse noh, peaaegu igale moslemile terroristi silti külge kleepida, see on enamike suhtes moslemitest väga suur ülekohus. Ma olen palju käinud islamimaades ja noh, niisugust igapäevasel tasandil ja inimese tasandil on nad sageli võib-olla isegi palju sõbralikumad, külalislahkemad kui meie siin, eestlaste keskel oleme harjunud olema. See oli väga ilus lõpetus. Tänan sind, Peeter. Tänase saate külaliseks oli Peeter Vähi. See oli palveränduri päevaraamat. Mina olen Martti Kalda ja helipuldis oli varistama aitäh.