Tervist mina olen Urmas Vadi. No tänane saade saab olema väga avastuslik, sest et ma lähen kohe Tammsaare majamuuseumi, kus ootab mind Maarja Vaino, kes on välja otsinud ühe Tammsaare pateerimata ja veel avaldamata armastuskirja. Head kuulamist. Tere, Maarja, Vaino. Tervist. Sa panid kätte kummikindad ja me istume siin Tammsaare muuseumi verandal ja sa ütlesid, et siin võib Nogiseda ongi mõnusat. See korvmööbel niimoodi mõnusalt logiseb. Ja sa ütlesid mulle seda, et sa leidsid ühe huvitava dateerimata armastuskirja. Aga enne, kui me sellest kirjast räägime siis sa võid öelda, et miks sa need kummikindad kätte panid. Ütleme nii, et see nõue ja on ka vastutustundlik ilma nõudeta panna neid arhiivimaterjale puudutades või käsitledes kätte hindad, sellepärast et inimese käsises ka hoolikalt pestud on ikkagi inimese käsi, seal on väikseid imeväikseid baktereid küljes ja, ja kui me mõtleme seda asjad võiksid säilida ikkagi kaua-kaua-kaua, siis Need bakterid, millega ma seda paberit siis kogu aeg nagu näperdaksin, teeksid oma nähtamatut tööd ja tegelikult ikkagi põhimõtteliselt sööksid ära kas siis tindi või mingil hetkel seal paberi enda. Nii et, et arhiivimaterjale käsitledes me paneme ikkagi kindad kätte. Aga kuidas sulle tundub, kui Tammsaare peale mõelda, et minule on just see see tunne jäänud, et on osa kirjanikke, kelle elu me väga hästi teame, aga kelle tekste me väga ei tea siis Tammsaare tundub mulle isiklikult selline kirjanikele tekste me väga hästi teame. Aga kelle elust või ka mingisugusest varjatud elust me eriti midagi ei tea. Kuigi sina arvatavasti tead. Tundub, nii, et Tammsaare probleem võib-olla kõige rohkem on selles, et tema kohta on hästi palju selliseid käibetõdesid. Et võib-olla seda materjali tema kohta iseenesest on ju üsna palju, ma arvan, et ikkagi eesti kirjanik, Neid, kes peaaegu kõige rohkem on temaga elu uuritud. Et nõukogude ajal uuriti tegelikult päris palju tema elu, sest et noh, paljusid loomingulisi Haldekste asju lihtsalt ei saanud uurida. Aga teistpidi seda materjali teata nii hästi. Ja, ja kuna on hästi tugev vaat, kinnistunud müüdid Tammsaare kohta, siis need ikka jälle korratakse aina üle ja, ja niimoodi. No näiteks üks käibetõde on kindlasti see, et Tammsaare oli niisugune vaikne mees, kes hoidis nagu hästi omaette või et ta oli noh, totaal introvert, mis on ühelt poolt tõsi, et ta tõesti ei läinud kunagi nendele avalikele üritustele, kuhu teda kutsuti edasi. Aga teistpidi see ei ole tõsi, sellepärast et ta oli tohutult elavaloomuline, ta oli oma sõpradega noh, niisugune seltskonna hing ikkagi ja, ja armastas nalja visata. Ta armastas, vaielda oli tohutult nagu ütleme, kirglikkus ise eluga. Noh, see müüt, et ta oli siukene, hall, vaikne mehike, no tegelikult ei vasta tõele. Ja teine müüt muidugi, mis on ka niisugune lõputult diskuteeritav, on see see, et noh, Tammsaare oli a'la võitlevate istet seal propaganda tulemus, mis, mida tulebki vaikselt jälle niimoodi võõrustajaks olnud ja see tuleb, hakati rääkima ikkagi jõuliselt 40.-te aastate alguses, 40 Endal aastal ongi esimest korda räägitud seda nii, et et noh, muidugi sellel on oma alus, kuna ta oli niisugune anti klerikaalia kirikukriitik ja nii edasi, et, et siis oli seda ka lihtne. Aga samas see ikkagi ei ole tõsi või et see on müüt, mida tuleks nagu kummutada. Aga Maarja Vaino, mis kiri see siis ikkagi on, mille sa nende kummikinnastega välja otsisid? Kui sa leidsid selle kirjelduse? See oli tegelikult niisugune tore juhus, kui, kui juhused on olemas, et ma otsisin hoopis teist materjali, meil on naguniisugused, Tammsaare eeltööd seal tõe ja õiguse osade kohta veel niisugused tähtsamad materjaliga kohe lausa eraldi seifis tulekindlas ja, ja ma otsisin sealt ühteteist materjali ja siis see kiri jäi mulle äkitselt näppu ja ma ei oleks talle võib-olla üldse isegi nagu tähelepanu pöörata sel hetkel, sest ma otsisin teist asja. Aga mul tuli meelde see, et sina tegeleda parasjagu armastuskirjade otsimisega ja ma mõtlesin, võtan selle välja ja vaatan, et, et mis nagu mis, nagu kiri, see on, et üldiselt ju Tammsaare kirjavahetus on suures osas ka publitseeritud. Et kas võib olla tegemist kirjaga, mis ei ole publitseeritud ja, ja tõesti, see niisugune kiri on, kuna tontakteerimata ja ta mustand, et ei ole ka tegelikult teada, kellele Tamsar on selle saatnud, nii et kõik edasine rääkima hakkama mingil määral spekulatsioon. No väga lahe, väga huvitav. Aga äkki sa loetki selle kirja ette ja siis me saame edasi oodata, rääkida. Jah, see ei ole pikk kiri, nii et ma loen ette vahepeal, võib-olla ma olen ta läbi lugenud, aga, aga siin käekirjas võib-olla vahepeal me niimoodi ei ole. Näitan seda käekirjaga. Väga korralik käekiri, natuke lapselik, isegi. Ja vot selle käekirja puhul võib küll öelda, et Tammsaare on olnud noor, kui ta on selle kirjutanud, et tema nagu käekiri mida, nagu noorem ta on, seda rohkem on seal ka selliseid nagu konksukesi ja ta käekirja nooremana ka suurem, et mida vanemaks saad, seda väiksemaks läheb väiksemaks ja ühtlasemaks. Kirjutas rohkem ja paberitele arvates. Jah, just nii, aga, aga ma loen selle kirja, sai siis ette? Millal see oli, mäletad, aastad on lennanud, sinul tekkisivad siis naerdes lohukesed palgede peale. Neid panime kõige enne tähele, kui ma sind esimest korda nägin, kus oli Ahja vagunis. Tervikuks läks juba, me olime kolmekesi mina, sina, õunamüüja, kes oma kopikaid luges. Tal olivad kehvad rikutud õunad ja sina ei julgenud neid süüa, nagu oleksid nad kihtitatud, aga mina tegin seda sinu kiuste ning sõin pärast ostsid ka sina ja sõid niisamuti. Mulle tuli nagu keskaeg meelde, kus nii pallikihtidega huvitati teenrid pidivad, siis. Ma jätan mõne sõna vahele, mida ma praegu siit välja loen. Teenrid pidivad siis toitusid kõigepealt maitsma, et näha, kas nad kahjutam. Mina täitsin tänasest teenri osa. Vagun aga vuras edasi ja meie istusime vaikides, ainult laud oli meie vahel. Ja kui pärast küünal põlema süüdati, siis vaatasin ma sinu näoprofiili varju oma lähedal seina peal. Nina oleks nagu natuke liiga tömp olnud, kuna ka huuled pisut avatud, olivad nagu naerataksivad, nad nägid sa, et ma sel korral su näovarju suudlesin? Ei, seda sa ei näinud. Lõpus on üks väike prantsuse keelne tsitaat veel, mida ma siit praegu kahjuks välja ei loe. No see üsna lühike kiri ja noh, muidugi see, see on ikkagi kohe tunda, et inimene on ikkagi väga hea kirjutaja või noh, kohe tekib see pilt kellelegi naisterahva näo profiili, vari on kuskil see ja siis vaatab, et seal mina temp või kuidas see oli, noh siis suudleb seda varju. Noh, väga-väga hea kujund muidugi. Ja siin selles pisikeses kirjas tuleb tõesti välja niisugusi hästi tamm, saarelikke, ütleme, kurameerimis vorme kui niimoodi imelikult nimetada. Sellepärast et kui ka neid teisi kirju lugeda, mis ta on saatnud lutsiie Martlale, mis on nagu valdavalt säilinud et noorpõlvest tal teistele sellistele südamedaamidele saadetud kirju ei ole säilinud, siis sealt tuleb välja natuke selline provotseeriv ja vahel kiuslik noot. No ja just et nina on ikkagi natuke ja õuna sai söönud. Jah, jah, ja mina siis sõin ja olin sinu teener ja ja ja samas ka nagu tõesti niisugune nagu kaude nagu vihjamine, et, et tal on ka mõni mõningates teistes kirjades, et nagu sellised, mäletad mingisuguseidki kordi ja noh, nüüd me läksime muidugi tõesti niimoodi automaatselt sellele siia Martma juurde, et tõenäoliselt on see kiri kirjutatud mustaldud siia Martnale, mis on jäänud saatmata. Vähemalt on Tamsar, tütar Riita Hansen niimoodi, nagu siis uurijatele arvanud, aga samas ega ta seda kinnitada kuidagi ei saa, sest ta ei olnud siis veel. Kellele teadaolevalt siis Tammsaare armastuskirju on kirjutanud selle nimel siia Martnad, kes tema Lutsiie Martna on nüüd päris kindlasti olnud üks Tammsaare sellistest noorpõlve armastustest. Nad tutvusid 1903. aastal, kui tants läks Tallinnasse Teataja toimetusse ajakirjanikuna tööle ja ta elas seal Martlate perekonnas või noh, käis nendega väga tihedalt läbi ja, ja kuna ta alguses ka kedagi eriti Tallinnas ei tundnud ja kuna tema tööülesandeks oli käia ega kontserditel ja etendustel ja neid pärast arvustada, siis ta kutsutud siia alati endaga kaasa ja üsna varsti neid nähti juba niimoodi käest kinni hoides kõndimas ja, ja üsnagi pea oli, oli selge, et nende vahel on nagu midagi enamat, aga noh, mis enamat nagu tolle aja mõistes tähendab, ega me seda lõpuni nagu kinnitada ei, ei oska või ei saa. Aga mõningate kirjadest võib aimata, et, et nende suhted olid küllaltki intiimsed. Et ma võitsid pärast siis mõne koha peal ette lugeda juba avaldatud kirjadest ja lutsiiega. Nende suhe tegelikult oli, võiks isegi arvata suhteliselt nagu pikaajaline, kuigi võib aru saada kätte, et Tammsaare flirtis ka teiste neidudega sinna kõrvale. Nii et Nende selline tihedam suhtlemine vajuski ära siis, kui Tammsaare läks ka Tartusse, kaalutsiie õppis Tartus, aga siis ta juba nägigi Tammsaaret jalutamas Toomemäel teiste neidudega ja, ja see nende suhe vajus ära. Kuigi ühel hilisemal korral, kui nad koos jällegi vagunis sõitsid, oli Tammsaare poolnaljatlemisi küsinud siia käest lakkunud mitu aastat kohtunud. Et kas ta tuleks talle naiseks, teadmata, et siia on tegelikult kihlatud juba teise mehega, nii et, et sisse kuidagi kukkus niimoodi kehvasti välja ja pärast seda nende suhted lähebusi täielikult, et nad hilisemas elus vist üksikud korrad niimoodi väga põgusalt kohtusid juhuslikult. No vot, sellessamas kirjas on ka ju rongis, eks ju, jutt võib-olla ongi seesama situatsioon Jah, kes teab, et kuigi ma arvan, et see on siiski varasemaga samas tõesti kuna sandateerimata me ei saa seda kindlalt väita. Nii et, et jah, see see siia, Mart Laan üks üks südamedaam, kellele Tammsaare on selgelt nagu selliseid kirju kirjutanud. Nüüd selliseid nii-öelda armastuskirju rohkem säilinud ei ole, et me lihtsalt teame veel erinevaid neidusid, kellega Tammsaare Sis suhtles, kellega tal olid lähedasemad suhted või kes siis olid nagu mõned sõbrad on mälestustes nimetanud, tema lõõmavad huvid. Lõõmavad huvid väga poeetiline. Jah, et, et üks lõõmavamaid huvisid olevat olnud ka Hilda Lõhmus just nimelt ka Tartu ülikoolis õppimise ajal. Aga kes tegelikult olemas, vaat teinud seal esimese sammu ise, kes oli palunud oma ühel tuttaval, siis võta Hansen ühele oma perekonnaõhtule või siis peole kaasa, et ta tahab tingimata Hanseniga tutvuda. Ja, ja seal nad siis tõesti tutvusid ja nende suhted arenesid ka niisuguseks, et nad käisid üksteisel seal külas ja ja tegid isegi sellist nagu ütleme siis jällegi kiuslikku nalja, et kuna Hilda Lõhmus justkui suhtles läbi selle alga Jaan Tõnissoni ka, et näiteks ühel korral on siis teada, et nad määrasid, et Hilda määras siis Jaan Tõnissonile kohtumise Tammsaare akende alla, siis nad ise kahekesi vaatasid sealt ülevalt aknast, kuidas, kuidas härra Tõnisson sildad, tõotab tulemusteta, jäitsitasid pihku. Aga, aga muidugi noh, viimasena tõesti naeris härra Tõnisson, sellepärast et ja et tema oli just see, kes Hilda Lõhmusega abiellus ikkagi, nii et Tammsaare hoopis pika ninaga ja väidetavalt sõprade sõnul oli, oli see talle üsnagi põrmustavalt mõjunud, et oli vägagi pettunud, siis selles, et tegelikult tihtipeale siis võidavad mitte mitte tingimata nagu tunded, vaid ka ratsionaalselt kaaluda. Lätlased aga Tammsaare loomingus on ka see noh, see naine ja, ja ka see, et see naine kuhugi kaob ära või, või selle naisega midagi juhtub. Tegelikult läbiv motiiv Jah, Tammsaare tegelaste puhul on tõesti öeldud, ka sõidab tema naiskarakterid on tihtipeale komplitseeritumaid huvitavamad kui tema meeskarakterid ja no muidugi kindlasti on ühelt poolt taust siin tema kõik need noorpõlvele läbielamised, aga teiselt poolt on kindlasti tema enda hilisem abikaasa keete Hansen üks üks nendest komplitseeritud naiskarakterite inspireerijatest et, et keeta ja oli kindlasti väga väga omapärane naine, kes, kes Tammsaarele Tammsaare naise käsitluste mõjutanud. Ei, meil on terve suur kirjavahetus ajast, kui nad on juba abielus ja, ja kui nende peres kujunes välja niimoodi või kujundati Tammsaare poolt välja niimoodi, et suvel oli tema siis üksinda linnas ja perekond oli alati kuskil puhkas valdavalt Narva-Jõesuus, aga vahel ka mujal. Ja, ja siis need Tammsaare sinna saadetud kirjad on ogeetegi kalles hoidnud ja neid me saame ilusti lugeda. Ja need küll tõesti tihtipeale algavad, et armas keeta ja kallis keeta ja nii edasi. Ja Allan, sinu Anton või midagi muud, aga nüüd on väga ulmelised, et seal on ikka sihukseid, praktilistel teemadel arutletakse, et ega seal nagu suurtest tunnetest küll ei räägita. On teada see, et see kette Hansen nägi Tammsaaret. Kui ta oli hästi noor tütarlaps, kuidagi kiindus temasse siis paratamatult tekib koheselt tõest ja õigusest see Indreku ja Tiina paralleel, et see Tiina küsib, et kas ootad mind. Ja väidetavalt keeta olevat jah, teda niimoodi põgusalt näinud, siis kui ta oli ise nii-öelda plikatirts. Aga noh, ma arvan, et see motiiv võib-olla sealt ikkagi nii palju ei ole, pigem tundub, et GTA nagu otsesemalt mõjutanud, seda nad abiellusid, eks ole, 1902 10 Nende keede lehte pandud kuulutuse tagajärjel, noh, ütleme nii, et seal kuulutus, polnd nagu peamine põhjus, aga see kindlasti kiirendas asjade käiku. Mis Kuulutus sellega oli niimoodi, et Antonia kette olid juba mõnda aega suhelnud ja nende põhiline kohtumispaiku tegelikult Estonia kontserdisaal, et nad mõlemad tohutud muusikaarmastajad ja käisid valdavalt muusika kontserte kuulamas, aga suhtlesid ka nagu muul pinnal. Ja ühel ilusal päeval sõitis keete Tammsaarele koitjärvele külla, kus Tamsar siis sel ajal elas ja, ja Aegviidu rongijaamas nad kohtusid ja keete ulatas Tammsaarele sõna lausumata ajalehe sotsiaaldemokraat, mille all päise all kohe esimesel lehel oli kuulutus Anton Hansen, keete Hansen abiellu astunud. Ja ja Tamsar luges seda siis lehest, et, et selline lugu on juhtunud, et ta oleks nagu abiellunud ja olevatki ette mälestuste kohaselt olnud ikkagi maruvihane ta peale ei olnud temaga mitu päeva rääkinud ja, ja kuigi ette, siis pärast Tallinnasse tagasi sõitis ta polnud aimugi, et mis nüüd üldse nendest saab. Ja ja noh, nende põhjuste üle, miks Tammsaare lõpuks otsustas keedeega abielluda, võib väga palju arutleda, et ma arvan, et praegu meil ei ole selleks nagu otseselt aega. Aga reaalselt nad tõesti siis umbes aasta hiljem 13 märts 1920 abiellusid ja, ja Tamsar kolis Tallinnasse kette juurde elama ja tegelikult aasta hiljem sündis esimene laps, tütar Rita ja, ja, ja selle aasta hiljem ilmus ka tema näidend Juudit, mida võib siis pidada ka tema sellise nii-öelda perioodi loomingu alguseks. Nii et, et see on nagu väga selgelt niisugune murrang tema elus ka tema loomingus. See abiellumise fakt, kui selline. Jätkame vestlust Maarja Vainoga. Anton Hansen Tammsaare armastas kirjadest. Aga võib-olla sa loed ikkagi ühe kirja veel, mis on küll avaldatud, aga mis on siis selle Martna leekiri? Jah, ma loen ühe katkendi, ma lihtsalt mainin veel siia juurde, et kuigi ei ole armastuskirju säilinud Tammsaarelt leeni ploompuule, keda peetakse tegelikult tema eluarmastuseks siis me võime seda romaani Kõrba peremees tegelikult pidada ka üheks armastuskirjaks. See on huvitav, seda ma üldse ei teadnud kellestki ploompuust. Jah, et leeni ploompuu oli tema naabritüdruk seal koitjärvel ja, ja tema, tema, tema puhul tema on see Kõrboja Anna prototüüp, et tema puhul arvatakse, et ta oli nagu Tammsaar, üks eluarmastus, ei, samuti ka Anete Mikelsaar Kessoridiisikusse, nii et noh, et tal tallad selliseid läbi elatud armastus ja oli tegelikult päris palju seal noorpõlvest, nii et, et ma usun, et see kirglikkus, millega ta armastusest kirjutab oma romaanides, on ikkagi nagu väga isikliku taustaga. Aga jah, siis näeb säilinud kirjad neetud siia Martnale kirjutatud kirjadest ma valin siis väljasid ühe mõned katkendid moderwe kirju ei loe seepärast, et nad ei ole nii. Aga kaua see kirjavahetus kestis? Murdma algas umbes noh aastast no paar aastat tegelikult sellepärast, et et ajal, kui Tamsar läks Tallinnast ära 1009 täitsa ta läkski juba Koit tervele ta hakkas valmistuma eksamiteks Tartu Ülikooli juura, teadus, minna õppima ja, ja see kirjavahetus ongi ikka paariaastane, ainult et siis nad juba mõlemad seal Tartus. Nii et ma vaatan, ma ennem siin vaatasin mõned kohad üle. Et siin jah, mitmedki algavad ka sellise nagu nagu natuke kiuslikult, et pidin, pidin mitte kirjutama, aga mõtlesin tulin otsusele, et mõistlikum tark on mõistlikum, see tähendab targem annab sellele, et noh, et sihukene, Ratkagi kiusamine käis selle kirja, vaata ka, et kes peab kauem vastu võtta, noh, mul on ükskõik, May, kirjutage sulle kohe või, või mingi selline. Või siis näiteks selline selline algus, et alles täna küll andis oodata, teie arvasite, et ma nüüd enam ei oota? Praegu küll mitte, sest kui kirjutan ma ise. Nii, aga siis on siin palju Jutanud siia, Martna juustest. Juustul oli siin-seal, ta tunneb huvi, et kui pikaks on ta juuksed juba olnud, sest ma vaatan, siin oli kaheksa. Loen siit ühe koha ette. Või juuksed on teil endistviisi vabad, siis võib neid endistviisi silitada. Teie, ütlete, et ma teid narrinud olen võib-olla, kuid te võite eksida, kuid aga selle kirja kätte saate siis ma sõrmitsen teie lahtiseid juukseid, mis juba pikaks on kasvanud. Aga Harry teid seega ju mitte. Ja ma teen seda ainult siis, kui see teile vastu meelt pole. Noh, näiteks sellised niisugused vihjelised õrnused. Ja vaatan kohe, siin oli üks eks väga ilus kuuga koht. Nii, ja siin on nüüd Cyrilud siia Martmale 21.-st detsembrist aastast 1972, pärast lõunat. Nonii täpselt pluateerib kellaajaga kohe. Jah, siin ja valdavalt on kellaaega lausa pandud, et kas hommikul õhtul või päeval kirjutatud. Lugesin viimase kirja läbi, temast jäi nagu nael mulle otsaette, teie küsimine pärast olema niisugune tola. Ega ta ometi ei taha, et ma sellele küsimise peale pean vastama või tahate, et ma selle vastu hakkan tõendusi ette tooma? Raske oleks nii hästi ühte kui ka teist teha. Ma peaksin ehk iseennast selle juures süüdistama hakkama, see tähendab muidugi niisugusel korral, kui te tõesti tola oleksite. Ma peaksin arvama, et minu lollused titu laks on teinud aga, sest polegi suurt viga, kui te ise selle üle väga suurt kahetsust ei tunne. Ja kui te minule mu kuritegu andeks annate ja kui te minule seda andeks ei annakski, siis poleks sellest ka suurt viga. Mad röstiksid ennast sellega ette, mu süü läbi, tola olete ja tolad mulle meeldivad, sest nad huvitavad pealegi omaenese nendega õige palju sugulust olema. Te tuletate seda ööd meelde, küsite, kas ka mina seda mälestan? Mälestan seda niisama hästi, nagu ma seda tean, et see kuu, mis teie juures nii kange külmaga aknast sisse vahib ja Anhaimlik teeb, seesama puuga meie juures paistab minu toa aknast ei suuda taga sisse vaadata, riided on ees, kuid ta vahib siiski mu akna peale tõsine. Ja kui sa lähemalt silmitsema hakkad, siis nagu kelme naeratav mulle ei ajada vana nahka ihu peale mas ilmitsendada, mõtlen, et ka mõni teine sedasama teeb ning seal kuu peal, kus kõik juba hangunud, kui nad on, saavad meie pilgud kokku, kurat võtku. Kuid see on juba jällegi lolluste vallast ning seda lollust nimetataksegi romantism museks, kuna selle sõna juures mõistlikud ja kained inimesed piltlikult naeratavad. Ma arvan isegi, et teie sedasama teete kõige, vähemalt oleksite varemalt seda teinud. Kuid ajad muutuvad ja inimesed ühes nendega. Nojah, vot Tammsaare armastas seal ongi, et detail kuidagi see ei ole küll kuidas ennem valijatelt leegitsevad huvid või, või tähendab et aga, aga lõõmavad huvid jah, et on küll, ilmselgelt armastas kirjaga. Aga ta läheb kuhugi mujale ka. Jah, ja üldiselt niipalju kui kõikidest nendest mälestustest ja keete mälestustest võib aru saada, vaata et Tamsar, selles mõttes oli küll introvertne ta oma kõige sügavamad isiklikud tunded hoidis nagu hästi enda teada, et ma arvan, et ta oma loomingus avab neid kõige rohkem, et ta teistele inimestele neid ei tahtnud väga nagu avada just nagu armastus, tunded, et muidu ta avaldas küll oma arvamusi igasugustel teemadel aga, aga just see, et kui oli mingi väga nagu sügav, intiimne tunne, et siis nagu sellist hinge lahti rebida ei olnud tal nagu eriti raske või tähendab eriti kerge, et see, see oli just nimelt talle raske jaa. Ta kirjutab siinsamas selles lõigus, mis ette lugesid, eta teated, et ta otsib mingisuguse kujundi, kuidagi kirjandusliku kujundi, et kuu, et minu minu juures vaatab see kuu ja sinu juures vaatab see kuu. Aga et minul on riided ees, et see ka ju väga kujundlik, et umbes, et ta ei, ta ei paljasta ennast. Jah, ja isegi lapsed on meenutanud seda, et nad said paremini oma isaga nagu noh, ütleme lähedaselt rääkida või tundsid ennast nagu temaga lähedaselt siis, kui nad olid kahekesi, et nii kui juba keegi kolmas pereliige tulijat, siis ta juba natuke tõmbus endasse, et et tal tõenäoliselt oli, oli selline komme küll, et ta hoidis sellist väga tugevat distantsi teiste inimeste või noh, ütleme oma niisugustest lähedastes tunnetes just nimelt Aga millega see Martna ja Tammsaare kirjavahetus lõppeb? See lõpeb, me võime siit kohe raamatust vaadata. See lõpeb aastal. Kirju. Vaata, kui lühikesed kirjad nüüd lõpus on, lõpus on see jah, lähebki nagu järjest lühemaks, lühemaks ja siis kustub ära, nagu vaatad kohe selle kirjade pikkuse järgi. Ja siin on nii, et et ta ilmselt see kirjavahetus katkeb siis, kui nad mõlemad on Tartus ja ta on kirjutanud lutsiiele veel ka punaselt lagedalt, kus ta oma tiisikust käis ravimas ja, ja seejärel Pulumioloogiaga Punane Lageda on Kaukaasias üks Eesti, kuidas siis öelda asunike paik, et 19. sajandi lõpus terve hulk eestlasi rändas sinna Krimmi ja Kaukaasia poole välja, et ikka samadel põhjustel nagu alati, et seal on soojem, rikkaliku muld ja parem elu ja, ja neid läks sinna päris suur hulk, nii et, et nad sinna sotsi linnast üles mägedesse punasele lagedale Krasnaja Poljanas on see päris koht rajasid sellise Eesti küla, mille ja kes on praegu alles ja seal on praegu isegi alles jätkuvalt ka Tammsaare muuseum see maja, kus ta seal elas. Tammsaare muuseum, seal Tammsaare muuseum, see kuulub Vene riigile, aga noh, Eesti riigi poole pealt on siin aeg-ajalt tehtud investeeringuid ja ka noh, meie oleme siin mõne näituse teinud. Nii et see majakene on seal alles ja elasime ka need Sotši olümpiaküla esitused. Aga mis kontekstis seal hetkel on, ma ei tea, sest ma käisin seal ise aastal 2006 viimati. Siis ta oli veel noh, niisuguses pigem nagu küla moodi, aga ma ei tea, mis seal ümber nüüd praegu on jah. Aga mis seal Tammsaarest säilinud on, et siin praegu selles Kadrioru Tammsaare muuseumis, kus me istume verandale, on täpselt see tunne, et ma olengi siin kellelgi kodus, et, et see on kõik niimoodi interjöör ja laud ja, ja kõik on säilinud ja kirjutas vahendeid ja nii edasi, aga mis seal No seal on põhiliselt see maja, et see koht oli kuulus perekond farmanidele, et nemad võtsid Tamsar endavate kostile ja väga hästi hoolitsesid tema eest. Nii et, et see tuba siis, kus tants are, magas, et me lihtsalt teame täpselt, et mis, mis seal vise, kapikene voodikena, aga need ei ole enam, et originaalesemed ja, ja noh, me lihtsalt teame, et siit aknast ta vaatas välja ja nii edasi, et ega seal tema mingeid selliseid nagu käsikirju või muid asju ei ole, et me lihtsalt nagu puht info pärast poolest teame, mida ta sellal tõlkis ja ta sai seal just inspiratsiooni kirjutada oma miniatuur, poiss ja liblikas ja, ja nii edasi. Aga mingeid originaalesemeid, kui selliseid seal Tammsaarest ei ole. Aga nüüd see viimane kiri, siis sellele Martnale Viimane kiri, kust on ka pikalt ilmselt midagi maha tõmmatud ja mis on nagu natuke pahura stuunis kirjutatud, väga lakooniline. Kuule, see, sul on kindlasti originaalid olemas, et kas sealt välja ei anna lugeda, mis ta maha tõmbas. Ei, ja ta üleüldse tegelikult väga hoolikalt noh, see, et ka need kirjad on iseenesest säilinud, säilinud needki, mida teised oma kätes hoidsid, sest et on juba teada, et 39. aastal, kui tal oli tervis juba kehv ja ja noh, sõda oli ukse ees. Nii-öelda hirmuga või ettenägelikult, põletas hästi palju ära. Nii et et selles mõttes ka seda kirjavahetust vaadates. Me teame, et mõned tema lähemad sõbrad, kellega tal ka kindlasti oli kirjavahetus, et pole mitte midagi säilinud, et me nagu võib-olla mõni inimene, kelle, kelle kirjavahetust ta ise pidas ka näiteks vähem oluliseks on säilinud sõltuda, nagu võimendub meie silmsed, meie peame seda tähtsamaks inimeseks tema elus, aga võib-olla kõige tähtsamate inimeste kõige tähtsamad kirjad lihtsalt hävitas ära, nii et noh, see on alatise ajalooallikatest soriminetsa ei tea tegelikult päris täpselt, et kas see, millega sa tegeled, oli noh, tema seisukohalt see kõige tähtsam asi. Aga aga jah, et need, need kirjad, nende, nende originaalid on kirjandusmuuseumis ja, ja nende puhul on, on nad on säilinud ikkagi valdavalt tänu sellele, et siia Martna ise on neid nagu alles hoidnud ja üldse, et valdav osa on siis teised inimesed alles hoidnud, et tants on olnud need ära hävitada. Aga Maarja Vaino, mis sa arvad, kas Tammsaare milleks ta neid kirju pidas, et kas see oli osa tema kirjandusest, et kas ta oli teadlik, et see on tema kui kirjaniku kirjandus või siis need olid hoopis midagi muud? No eks põhiliselt suur osa sellest kirjavahetusest, mis säilinud on ju puht asjaajamine, et väga suur osa on, selline asja ajab mine erinevatel, kas kirjastamis või muudel põhjustel ja, ja ta oli lihtsalt infovahetuseta tol ajal nad ei saanud teisiti targa telefoni kodus ei olnud, et ta ise ei tahtnud seda endale. Nii et, et suur osa infovahetusest lihtsalt käis kirja teel. Aga mis nüüd seda siia Martat näiteks puudutab või ka teisi, kellele ta tõenäoliselt kirjutas, mis ei ole lihtsalt säilinud. Siis ma arvan, et ta sel hetkel ei tajunud ennast veel niisuguse kuna või vähemalt mitte kirjandus klassikuna, sest et see oli ikkagi sajandi alguses, ta oli kirjutanud alles väga vähe ja, ja ka ühiskonna silmis ta ei olnud veel mingisugunegi noh, väga tähtis kirjanik. Nii et, et ma arvan, et pigem just see hävitamine hiljem toimus sellest perspektiivist, et ma tean küll, et pärast minu surma tulevad nad kõik siia minu asju sorima. Neid kytte lugema ja et ma ei taha, et nad midagi minu kohta teada saavad. Et seda ta ju ütles ka kõikidele ajakirjanikele, kes tal siin sama korterid ukse taga käisid ja tahtsid intervjuusid teha. Et mul ei ole enda kohta midagi rääkida, et kõik, mida ma olen tahtnud öelda minu loomingus, lugege minu tekste. Nii et noh, eks see tema, selles mõttes tema eraelus nii-öelda sorimine on alati mitme otsaga asi, et, et kindlasti me ei täida nagu tema tahet sellega. Aga mis sellest, et loeme ikka selle viimase kirja ette Jah, viimane kiri on jah niisugune lakooniline kirjutatud Tallinnas 22. mail aastal 1914 ja kõlab siis nii. Pole minu süü, et ma teie ühise kirja peale vastuse võlgu jäin, kui te muidu ei usu, siis lugege seda Voldemar Tomsoni kirjas, tervitades Hansen. Ja siis on meil siin üks Puccian, mis on siis nagu, nagu noh, lapsukene või neiukene. Ja sealt edasi on ainult punktiir, et mida ta siis veel on sinna võib-olla lisanud, et ilmselgelt on olnud siia talla kellegiga ühise kirja kirjutanud, mis on Tamsar solvanud, et on tundnud ennast riivatuna ja, ja kiusuks veel päris lõpukirjutanute tervitajaga neiu Herkeli, mis on siis kindlasti lisatud selleks, et lutsi jälle mingi okas hinge jääks. Tänases saates rääkisime siia Martna ja Anton Hansen Tammsaare armastuskirjadest. Saatekülaliseks oli Maarja Vaino. Saate panid kokku Maristomba ja Urmas Vadi kõike head ja kohtumiseni.