Palveränduri. Palverännak ei ole tavaline retk, väljasõit või piknik, sõnaskeesi vorm, vaimne otsing ja füüsiline pingutus, tahe ja valmisolek end ületada. Ning kuigi igal palverännu siht on niisama tähtis ka teelolek sihtpunkt, kulgemine ja rändur. Neist kolmest koosnebki palverändmina, olen Martti Kalda, helipuldis on Maristambach ja see on palveränduri. Päevaraamat. Palveränduri päevaraamat. See on palveränduri päevaraamat ja meie tänaseks külaliseks on Marju Kõivupuu eesti filoloog, folklorist ilmselt vikerraadio kuulajale väga tuttav inimene. Oleme teinud koos saatesarja veel üks maailm, ilmselt paljudele tuttav ka Nemo turniirist ja ka telesaatest, kes, kus, millal. Kuidas sa iseennast. Nimetaksid. Oi see nii keeruline küsimus, ma ei tea, seda on hästi palju minu käest küsitud. Sellistel kiiretel päevadel ma nimetan ennast valve Foltalistiks, et siis on, kui meedia algas teles või raadios, on tarvis midagi kommenteerida, mis jaotub või seostub või seondub minu, kas mõne uurimisteemaga või millegagi, mis toimub Eesti ühiskonnas ja mis otsapidi haagib folkloristika tuuri pärandi tõlgendamisega või, või mingite probleemidega, mis sellel rindel on. Aga ma arvan ise küll, et ma olen selline laia põhjaga humanitaar. Et tõesti te omal ajal sai folkloristika ülikoolis õpitud, aga aga võib-olla viimased 20 30 aastat on teinud mõned sellised korrektiivid, et ma olen ringiga jõudnud tagasi selliste noorepõlve, suurte armastust ja nagu inimese ja looduse suhted uurimise juurde ja ja kõike, mis on seotud meditsiini ja, ja surmaga. Et need uurimisteemad ei ole jõudnud minuni mitte läbi, mitte selle, mida ma nagu ülikoolis õppisin, vaid mida ma pinud muidu ja kõrvalt või, või mis kogemused, ma olen elu jooksul saanud. Kui palju see sind häirib, et sinu poole pöördutakse nii sageli? Kas ikka see pigem meeldib sulle või on see pigem pisut väsitav? Kui tuleb rääkida minu tööasjadest ja kõigest sellest, mida ma uurin ja mida ma tean siis ma hea meelega olen nõus oma kasinat teadmisinimestega jagama, sest ma tunnen, et see on ka natuke nagu moraalne kohustus. Aga samas ma üldiselt püüan väga vältida kõiki neid teemasid, mis lähevad isiklikuks, et, et mulle jääks, mine oma privaatsfäär ja ja et ma saaks rahulikult elada nii-öelda oma tavalist elu tavalise inimesena, et et jah, et seda siis on vist küll, et tööteemadel ja nendel, mis on seotud minu teadmistega, siis võib meeleldi pöörduda, aga aga selliseid personaalintervjuud ja a'la kroonika kuskil ka, millal ja kuidas see sobivite. Sa oled viimasel ajal saanud päris mitmeid riiklikke, ütleme siis tunnustusi. Kas sa arvad, et folkloristika-le ja üldse Eesti uurimisele? Ma mõtlen sellise autasude ja hinnangute maailmas pööratakse Eestis liiga vähe tähelepanu või on või on seda täiesti piisavalt. Või, või võib-olla äkki on isegi see eestikesksus liiga suur? Vaat, see on jälle selline väga mitmetahuline küsimus, et võib-olla ma alustaksin natukene tagantpoolt, kui sa ütlesid, et Eesti-kesksus on liiga suur. Mul tuleb nüüd üks tubli 30 aastat sellist õppejõustaaži ja ma tajun, et, et üliõpilased ei tunne meie Eesti ja siinsete lähipiirkondade materjali piisavalt hästi. Aga kui nad seda ei tunne, siis jääb see võrdlusvõime natukene viletsaks. Ja samuti mul on aeg-ajalt piinlik, kui noored õppejõud, kes samuti ei tunne materjali suhtuvad pisut sellesse oma pärimusse nendesse kultuurikihtidesse, kas üleolevalt või, või ühesõnaga, libisevad üle. Et kui me tahame tunda maailma teisi tuure. Me peame suhtest oma maailma teiste kultuuridega siis me peaksime alustama ikkagi sellest, et me teeme selle oma koduringi korralikult selgeks, et selles ei ole midagi häbenemisväärset. Jah, nii-öelda Eestiga seonduv, seda nimetatakse pidulikult rahvusteadusteks ja ma ise teen ka aeg-ajalt sellist poolvillast võllanalja, et noh, et rahvusteadused, et need on umbes umbes sellised väga erilised asjad, mida saavad teha ainult väga erilised inimesed. Aga samas, kui me räägime kultuurilisest mitmekesisusest ja sellest üks miljon, rahvas pisut peale selles keeles avalduvate erinevate ilmingutega, mille kohta Jelena Skulskaja minu meelest Postimehes ütles väga ilusti, et me saame teretada teisi kultuure läbi oma kultuuri ja keele siis mulle praegu nagu tundub, et seda tähelepanu jääb võib-olla isegi kasinaks. Sest 20 aastat tagasi, kui need väravad avanesid, sime, Ohmisime kõike sisse, et see oli nagu tulvavesi. Ja vaat kui tulvavesi pääseb väravatest väljast ja teinekord viib kaasa väga palju sedagi, mida ei peaks viima. Nüüd samas on muidugi see, et kogu selle pärimuse uurimine ja tõlgendamine, ta peab ikkagi ajaga kaasas käima, et noh, muidugi, et ma olen ise seda öelnud ja ma julgen ka seda öelda, et mind ennast näiteks ei rahulda see, kui ma kapseldunud ainult arhiiv ja vaatan, mis seal on paarsada aastat tagasi olnud. Sest ma olen nii vana, et mina mäletan reaalselt nõukogude aega. Ja mul on olnud võimalus jälgida, kuidas seda tõlgendavad noored, kes on nüüd üles kasvanud ja kes ei ole nõukogude aega kogenud. Ja siis ma korda mitu olen tabanud ennast mõttelt, et et see materjali tõlgendamine kui me läheme sajanditetagusesse aega, et me ise oleme ilmselt samasugused, et me teeme järeldusi nende kildude põhjal, mis meile on talletatud mis on kogutud koguja huvist ja neil on mingisuguseid valikuid ja need peegeldavad ainult mingi nurga alt. Ja Need tulemused ju peegeldavad omakorda seda, mis on kogutud, eks ole. Ja kui me nüüd vaatame nii-öelda seda seda lähimineviku ja, ja vaatame täpselt sama moodi, et, et kui peegeldama seda nõukogude aega, kas läbisele teatava huumoriprisma ja selle niisuguse nihestatuse ja ridade vahelisuse ja, ja noh, mis, mis iganes ja siis mul aeg-ajalt tundub, et ühesõnaga seal kusagil kusagil on mingisuguseid selliseid nihked, mõni päev tagasi just arutasime, tulime folkloorifestivali töötluste festivalilt, et et näiteks noh, nõukogude aega väga ideoloogiseeritakse üle noorte uurijate poolt ja. Et noh, võib-olla mõned niisugused ülimoodsad teooriad, et, et kui palju meil jätkub nagu kriitik ka või kriitilist meelt, et kuidas neid kasutada ja kuidas seda empiirikate teooriat omavahel ühendada, et et see on täitsa omaette keeruline teema. Ja noh, selle tunnustusega nii nagu on, et eks ma olen olnud vaieldamatult üllatunud ka tänulik, et minu sellist tagasihoidlikku panust on märgatud aga selles suhtes on folkloristid ja rahvateadustega tegelejad tublid, et me anname välja folkloristid, aastapreemiad. Marta preemiad on võimalus Kultuurkapitali toel saada tunnustust. Sest noh, see töö, mis me nagu teeme selle oma kultuuri mõtestamiseks, uurimiseks, et ega keegi seda meie eest ei tee ja tore on, kui inimest tunnustatakse eluajal, et see on ka nagu üks Eesti sellise traditsiooni eripära, et me kipume inimest tunnustama tema vastu huvi tundma alles siis, kui ta on meie hulgast lahkunud, et et see on tore, kui, kui inimesi märgatakse ja hea sõna öelda, kiita ja tunnustada kolleegi kui ta midagi hästi teinud on, minu arvates ju tore, seda ei peaks edasi. Tegelikult kutsusin ma ju sind siia selleks, et rääkida Eesti palverännupaikadest ja enne kui ma üldse selle teema peale mõtlesin see oli mul kerge kahtlus, kas, kas Eestis üldse üldse ühelt poolt on palverännupaiku ja teisalt ka seda, et kas eestlane on tänapäeval või, või on olnud minevikus usuliselt meelestatud üldse käima sellistes palverännupaikades, et noh, teatavasti ju räägitakse eestlaste usulisest leigusest ja sellest et erilist indu ei ole. Kuidas sina sellesse suhtud? Mina suhtun kõikidesse asjadesse teatava reservatsiooniga, ütlen, et kõigepealt me peame kokku leppima, mida me mõistame palverännuall. Ma toon sulle oma isiklikust elust sellise näite, kui mina Võrumaalt ära tulin hästi ammu, siis minul on oma palverännupaikneid, eks, ja, ja kuna see oli selline sügi metali hilissuvi augusti lõpp. Ja mäletan seal taga raipesoos olid mõned kased, olid kollased ja ja siis ma lähen püüan igal augusti lõpus käia seal kohas ära oma lapsepõlvekodu varemed, istuda, pidada endaga plaani ja, ja see on nagu minu selline rituaal. Kus ma siis mõtlen iseenda jaoks läbi, et mis ma selle aasta jooksul olen teinud ja mis ma olen, mitte nii väga head teinud, mis on läinud halvasti? Võib-olla või, või mida ma tahaks või millised on nagu unistused või ja tead kui hea pärast ka. Ja ma ei oska öelda, kuivõrd see nüüd on seotud religiooniga, kuivõrd see on seotud rituaalide või mingisuguse kombe käitumisega. Nüüd teine väide, et eestlased ei ole usklikud, oi nalja teete, mida eestlane kõik ei usu, seda ei suuda täna ära kirjeldada. Eestlane usub kõike, aga võib-olla eestlane ei ole sellises klassikalises mõttes kristlane. Et eestlase usk on selline sünkovet tüüpiline nähtus, siin on väga erinevaid komponente, et väga palju on tegelikult ka kristlust, kui hakata nii-öelda analüüsima, aga nad inimesed ise nagu ei defineeri, seda kõike kristlasena ja palverännuteema on tundub, et on tõesti taasiseseisvumise järgses Eestis muutunud väga aktuaalseks. On üles leitud needki kohad, kus kas siis varauusajal või keskajal on kogu Euroopas siia kokku käidud mõnedesse kohtadesse. Ja samuti näiteks on kirikukalendriaasta või tähtpäevadel on näiteks ühes või teises linnas kusagil hinga Tallinnas näiteks käiakse läbi Jeesuse kolgata tee nii-öelda sümboolselt. Ja samuti seoses piiride avamisega on võimalus käia, ma mäletan kui tulisede see kloostrisse käimised, muud sellised, et see on ühelt poolt nagu seotud ilmselt sellisega kultuurilise eneseharimisega, pigem ja võib-olla vähem on kadunud selline palverännuürgne mõte minu jaoks vähemalt on see nii, et sa paned ennast proovile, sa püüad teha läbi mingeid katsumusi, statistid, oma vastupidamist, sa püüad kontrollida oma suutlikkust ja selle kõige käigus nagu püüad kas sündida uuesti või saada paremaks inimeseks või õppida ennast tundma, sest et vahel noh, mulle tundub, et tegelikult me kõige paremini õpime tundma ennast, mis inimesed me oleme siis, kui on mingisugune kriisisituatsioon, isegi see kriisisituatsioon võib-olla see, et seal on hetkel kõht tühi ja ja vabandust, jalasel vihma tõttu püksid märjad ja sul on äärmiselt ebamugav olla. Et, et noh, nagu need asjad, see on paljude inimeste jaoks olulised, aga, aga noh, tänapäeval on võimalus ka ju nii-öelda turismireis on siis markeeritud sõnaga palverändsest, see müüb, inimene istub mugavalt bussi, ta sõidab nagu iga tavaline turist punktist A punkti B võib-olla rohkem mingite religioossete objektidega, on need siis inimkäte ehitatud või mõne teisega ja, ja, ja noh, ütleb, et see on palverändet, masin ise Eestis ka suviti aeg-ajalt inimsõpradele teen selliseid kultuurireise ja tahetakse käia näiteks pühakohtades ja kes võtab seal vett ka puhas, kes teeb seal mingeid rituaale, et kas see on siis tema, tahaks lihtsalt ekskursioon või on see midagi muud? Ütleme niimoodi, et see vahe on siis siis hägustunud, nagu ma aru saan, sinu sinu enda jaoks see pingutus või seal teatud selline eneseületamine selle palverännaku käigus on siis nagu oluline Ja sellepärast on küll oluline isegi sellisel juhul, kui see palverännumõte minu enda personaalse isiku jaoks on hästi oluline. Et ma leiaks augusti lõpus millalgi seal 20. augusti paiku teel Võrumaale. Ma planeerin selle sisse, ma korrigeerin oma kava niimoodi, et ma saan seal ära käidud, sest tänapäeva sellises kiire, kiire, kiire, kiire, kiire, kas on see pea küll lohmis? Ma hakkan minema, eks ole aga ma teadvustan endale, et, et see annab nagu mingi hingerahu ei pidepunkti. Ja ma jalutan ja ma istun ja mõtlen ja samas ma tean, et ma pean seda teadlikult planeerima, ma pean oma elu niimoodi korraldama. Ja muidugi ühesõnaga siit edasi juba tõepoolest. Et lihtsalt, et minu meelest palveränd on see, see asi, kus ma tahan olla üksi. Ühesõnaga, kus ma ei vaja seltskonda, võib-olla see on isikust tingitud, võib-olla see on tingitud sellest, et ma väga palju inimestega suhtlema läheneme, alguses ka rääkisime, et minu töö ja kohustused ja kõik on on seda laadi, et ma olen pigem koos inimestega, mul on vähem aega üksi olla. Et, et see on just see, kus sa nagu kuulad oma mõtteid siin. Mõni aeg tagasi tuli heas seltskonnas jutuks, et miks on poes nii vali muusika, siis ma ütlesin, see on selleks, et meil kuulaks oma mõtteid, et äkki oleks vaikus maksimumi teid kuulama. Ja järsku need mõtted ei meeldi meile. Et see on see aeg, kus sa kõnnid ja mõtled oma mõtteid ja korrastada oma niisugust maailma, suhtestada ennast võib-olla mingil uuel tasandil selle välise maailmaga. Sa rääkisid oma väga sellisest isiklikust palverännupaigast. Sa oled ühtlasi kirjutanud ka raamatu 101 Eesti pühapaika. Millised lisaks sellele isiklikule kohale sulle Eestis kõige sellisena sügava mulje jätnud või, või ütleme niimoodi, et mis sulle isiklikult midagi tähendavat? No kuna ma olen lõunaeestlane, siis minu jaoks tegelikult on üks väga huvitav kohtunud, läbi aegade on olnud see Vastseliina linnusekabel ja see kirik. Ja see kabel küll renoveeritud ei ole küll selles kohas, kus ta asus, aga see valgeristi, see lugu iseenesest on nii-öelda taasesitatud turistisõbralikus versioonis. Ja ta on põnev just nimelt sellepärast noh, Eesti on, igas mõttes on ju piiririik käib ilma et ma tahaksin siis ühte teatud kirjandusteost parodeerida. Aga ta on ju ka piir ida ja lääne vahel religioosses mõttes poliitilises mõttes ja see, et ühesõnaga, et selline võimas kindlus, nagu see Vastseliina on olnud. Ja see legend, mis siis tõmbas palverändureid kokku kogu Euroopas, sest üldiselt meie selline argiteadmine ütleb ju seda, et palverännakule käijaks siis ära, et me ei kujuta, et ka näiteks kristlased võiksid käia või oleksid siin käinud palverännunoh nõukogude aegset noored, ei teadnudki sellest midagi, selliseid asju õpetad. Ja see püha ristilegend ulatub tegelikult ju praktiliselt meie risti usustamise suhtelisse algusjärk. Nimelt räägitakse siis seda, et 1353 kuuldud tühjast lossi kabelist oli siis selle kindluse peatorni teisel korrusel väga kaunist ja väga ilusat muusikat ja see suur linnuse kabeli altaririst oli siis küll kinnitatud nii-öelda naeltega. Kabeli seinale oli nagu omalt kohalt ära tulnud ja seisis tari kividel iseseisvalt püsti. Ja, või siis ühesõnaga, teine versioon on ka nagu ikka sellistel pärimuslikel legendidele, et olla siis nähtud seal kabelis kahte valges rüüs inimest, kes seda risti seinalt altarile asetasid, mis iseenesest on ju ka imetegu, sest üldiselt need kiviristid, kes neid näinud on, need on suhteliselt. Ma ütleksin, raskesti teisaldatavad. Ja, ja seal siis ühesõnaga need küünlad olid läinud samuti ise see noh, nagu ise kinode läinud ise põlema ja see valge Vastseliina linnuse reliikvia valge rist muutus siis selliseks kummardamise sakraalse kummardamise objektiks. Ja loomulikult sellist ilmutust ei hoidnud keegi ju enda teada ja saadeti siis teatis Riia toonasele peapiiskop pile ja see omakorda saatis kirja paavst Innocentius kuuendale. See dokument peaks olema alles mulle teadaolevalt ja siis oli võimalik see Püha Risti kabelit külastus andis siis 40 päevase indulgentsi, eks ajaliku patukahetsuse. Ja siis, kui aeg-ajalt niimoodi seal Vastseliinas käin või viin oma sõpru või tuttavaid sinna siis mega tuletan seda neile meelde. Et ühesõnaga, et, et on võimalus oma oma natukene siis oma patukoormat kergendada, sest eks me kõik oleme rohkemal, vähemal seal ikka natuke patused. Ja ühesõnaga palverännakud olid seal veel 15. 16. sajandil ja ja noh, näiteks lätlased ütlevad Vastseliina kohv siis krust Pils, mis siis eesti keeles tähendabki nii-öelda ristiga linnust, realisti linnust. Ja kusjuures, kui siis Liivi sõda lahti läks, siis tehti isegi sedasi, et noh, ühesõnaga palverändurid ei saanud sinna sisse, sest kardeti salakuulamist. Ja siis ühesõnaga pandise risti noh, kas jäljend imitatsioon, ühesõnaga siis see nii-öelda sinna kuskile lossimüüridele det saadi siis Miikse oja poolt ja mitmed muutvad oli see vist oli näha, et saadi seal siis kummardada seda risti ja käisid seal pimedad ja kurdid ja uskusid, et nad said pärast seda terveks, et noh, väga paljude selliste palvepaikadega on seotud imeline imeline tervenemine ja seal natuke seal noh piiblimotiive on ka, eks ole, Jeesuse imeteod ja ja sellest, kuidas ta pani käed pea peale haigetele ja kuidas ta andis tagasi tervise, eks. Nii ongi, et kui sa väga usud, et võib-olla tuleb tervis tagasi ja no vot ühesõnaga, et see, selles mõttes selline põnev koht, et seal nagu osa sellisest keskaegsest ja varauusaegsest ajaloost, kus me tegelikult oleme kuulunud Euroopasse kristlikus mõttes, kuhu me väga tahame kuuluda tänapäeval, aga noh, tänapäeval on need motiivid hoopis teistsugused ja, ja selles mõttes. Mulle see Vastseliina kant nagu väga-väga meeldib. Ja, ja ta on selline põnev ajalooga kohti on hästi tore, et ta nüüd taasavastatud ja, ja seal on kõik selline suhteliselt turistisõbralik, noh nagu ikka, võib-olla pisut liiga nunnu. Aga see käib asja juurde. Aga kui me nüüd oleme juba kindlaks teinud, et Eesti ühele hetkel kuulus sellisesse Kristlikusse kultuuriruumi, kus ei olnud vahet, kas sa käisid palverännakul Lätis, Eestis või kusagil Saksamaal nii Eesti siseselt kui kui ka Eestist välja kui ka väljapoolt Eestisse, kas oli eestlastel enne ristiusu saabumist ka selliseid kohti? Ma vaatasin, sinu raamatus on, on päris palju selliseid nii-öelda looduskohti, looduskauneid, kohti, mida mõningaid võib pidada kahtlemata sellisteks pühadeks paikadeks ja kindlasti näiteks skulptuuri palverändeks ole, on olemas, kultuuri palverännu käigus käiakse no võtame kasvõi Kaali kraatri Saaremaal või, või Taevaskoda, mis on, mis on väga paljude Eestis laiemalt ringi sõitvate turistide programmis. Kuidas nende kristluse-eelsete paikadega on või kas võib öelda, et mõni nendest paikadest, mis mis kristluses ka oluliseks sai, on kindlalt teada, et nad ka varem olid säärased pühad kohad? Jah, kristlusega ja looduslike pühakohtadega või siinse maa rahva poolt pühaks arvatud kohtadega üks side on olemas, et et siis väidetavalt külakatoliiklus, ütleme kõigepealt katoliikluse ja pärast seda sai temast külaga katoliiklus katoliiklus, suhtestus üsna mõistvalt ja mõistlikult, jaga pragmaatiliselt tõenäoliselt pühakohtadesse, sest väga paljud kirikud või tähendab siis kõigepealt kabelit, selle järel tulid kirikud, et on ehitatud pühakohtade nii-öelda vahetusse lähedusse mu omaenda kodukirik, Hargla kirik on samamoodi, et on nagunii-öelda õpikunäide, et kirik ja, ja kunagine nii-öelda kabelikoht või puukirik, mis enne on olnud, on suhteliselt samas kohas, kus tõenäoliselt on siis kohalik rahvas käinud oma asju ajamas, siis loodusjõududega loodusjumalatega on teatud ajal käinud, kas pidanud seal mingeid palveid lugenud, viinud sinna mingeid ande või ohvreid. Ja noh, selles nii-öelda pragmaatilises usus katoliiklased tegutsesid, et kui ta juba käib ühes kohas siis ta tuleb teise kohta ka ette. Ta soodustas seda sellist teatavat tsükletismi. Ja kui me vaatame siin nii-öelda varauusaegseid tekste, siis väga paljude kabelikohtade juures ju noh, Luteri kiriku reformatsiooni ajal pannaksegi pahaks seda, et et lisaks siis nii-öelda kristlikule jumalateenistusele tehakse seal kõike, mida ei saa teps mitte nii-öelda kristlikuks toiminguks arvata. Ja kui need kohad on juba korra olnud sellised, nagu me tänapäeval ütleme, hakkad, kus inimesed uskusid, et ta saab oma tervise tagasi, eks ole, tõmbame nüüd, paralleelid, inimene võtab ette palverena näiteks kohta x võib-olla kilomeetrite poolest kaugemal, sest tal võib-olla on peavalu või kõrvad valutavad, ta tahab tervistuda. Või näiteks seesama talupoeg, kes võib olla kodus nii kaugele, aga tal on üks kohta, ta teab, et ta seal ära käib, et et tõenäoliselt algas silmanägemine paraneb või mingitest hädadest saab lahti siis nagu fenomen on tegelikult suhteliselt ju sarnane, eks ole, et me käime kusagil mingi koht, millise koha külastane seal mingite rituaalide läbiviimine, aitab meil vabaneda mingitest probleemidest. Et mis, kuidas ja mis seal päris täpselt tehti enne kristlust meil ju kirjalikke dokumente. Ta ei ole, meil on suuline pärimus, suuline pärimus on kogutud ka suhteliselt hilisel ajal nii-öelda pärimust koguti, eks ole, hurda ajal, see on siis 1800 kaheksakümnendad aastad ja peale seda enne seda kiriku visitatsiooni dokumendid, igasugused nõiakohtute protokollid, erinevad muud dokumendid. Aga need on kirja pandud ikkagi nii-öelda võõra kultuuri kandja silma läbi ja nende arusaamade kohaselt. Et mida me sealt välja loeme, noh, see sõltub jälle meie lugemusest ja sellest, mis me sealt välja lugeda tahame. Aga, aga tundub küll niimoodi, et inimestel on nagu, nagu läbi aja on soov olnud kuhugi minna. Kas viia oma probleemid siis kodunt ära ja tuua tervist kusagilt. Et see on nagu, nagu kultuuris olemas ja ja noh, võib-olla, miks 101 sai niimoodi mul oli jah, selline ettekujutus, et ma teen nagu viie pealt ühe ringi Eestimaale peale enne seda, kui veel ei ole mingeid kabeleida kristlikke selliseid sakraalhooneid teise ringiga tulevad kabelid, siis tulevad kirikud ja ma kindlasti tahtsin tuua sisse ka selliseid paiku või inimkätega ehitatud hooneid, mis on tänasele inimesele ka pühad pühad, mitte niivõrd loodususu mõistes, mitte võib-olla kristliku konteksti mõistes vaid mingitel muudel põhjustel pühade seotud isa maustamisega või, või kultuuripärandi tutvustamisega või identiteediloomega, et mis on nagu võib-olla meile kui eestlastele olulised, et näidata, et see püha mõiste ta venib. Ma ei taha öelda, halvas mõttes, venib, aga tegelikult see on väga lai, et see algab mingist oma isiklikust kohas, noh näiteks siin, kui ma Tallinnasse 15 aastat tagasi tulin, siis ma käisin Stronkal metsas, käisin oma lapsega jalutamas titekäruga, selline hea tervistav. Ja siis oli seal üks proua, kes me saime alati igal hommikul kokku, tema käis oma puud kallistamas ja tema jaoks oli seesamasugune mingisugune rituaalne retk või või selline miniatuurne palverändajad ütles, et ta saab terveks päevaks jõudu. Ja ma kujutan ette, mida selle naise jaoks tähendaks näiteks see, kui ühel päeval seda puud ei ole. Või kui ta ei saa seda rituaali teha. Et see on kuidagi jah, selline hästi keeruline, et et mis kellegi jaoks enese üle, kuidas on, et mõne inimese jaoks on eneseületus see, et ajab ennast hommikul üles, paneb riidesse ja vaata, läheb selle puu juurde. Kellegi jaoks ei olegi üldse mingisugune katsumus, eks ole, et noh, mis, mis me siin räägime, eks ole, mis see siis on 100 sammu astuda kellegi Okson. Jah, selle peale meenub mulle, kuidas minu vanavanaisa kes elas väga kõrge vanuseni, temal olid viimased 15 aastat elust, oli, oli hommikune rituaal oma oma talumajast kõndida 100 meetri kaugusel asuvasse välikäimlast ja sealt tagasi. Et ka kindlasti omamoodi selline rännak ja eneseületus ka kahtlemata kindlasti, aga sa oled pannud sellesse raamatusse minu meelest väga, väga huvitava valiku just nimelt sinna lõppu otsa sellistest nii-öelda eestluse monumentidest, et metsakalmistu ja Jüriöö park ja lauluväljak ja siis ka katkenud liin, kes ei tea, siis Estonia huku monument. Kas võib siis öelda, et nii-öelda Eesti vabariigi sündimise ja eestlusega, eestlase sündimisega, eestlase tekkimisega või isegi konstrueerimisega seotud monumendid on, on nii-öelda tänapäevane religioon ja tänapäevased palverännupaigad? No kindlasti osaliselt ma arvan, sellepärast et eks rahv buss ja karmilt võttes on ju ka tegelikult kultuuriline konstruktsioon ja kogu see identity teedi loome, ma saan aru, et kindlasti on praegu kuulajate hulgas neid inimesi, kes saavad selle jutu peale kole pahaseks, kirjutavad halvustavat kommentaari. Aga, aga kindlasti kui me tahame eestlastena püsima jääda ja, ja hoida oma riiki ja seda kultuuri alles siis meil peavad olema mingisugused niisugused kollektiivset mälupaigad, mis peegeldavad meie teatud ühiseid väärtusi, tõsi. Ja noh, need on olulised, kus, kus nendes kohtades käies või koos olles vähemalt mingi hetke eestlane individualismi, nagu ta on, eksole on kaks eestlast, on kohe kaks erinevat parteid. Et see individualistlik eestlane, kus ta tunneb ennast nagu ühtsena, kus, kus mingil hetkel noh pateetiliselt väljendudes. Me kõigi süda lööb ühes rütmis ja me saame aru, et me oleme tegelikult nagu ühtede asjade eest väljas. Ja miksi ahneid, kalmistuid siia raamatusse sai, on tegelikult see, et et võib-olla mitte ainult minu sellisest erialasest huvist surmakultuuri vastu, vaid tegelikult ju me oleme võlgu tänu oma kultuuri ja iseolemise eest teatud hulgale inimestele, kes mingil ajahetkel võitsid vastutuse, tegid selle otsuse. Ja nendes lugude jutustamine, nende väetamine on samamoodi rituaal. See on nii-öelda oma sellise kultuurilise iseolemise vundamendi eest hoolt kandmine, sest vaat, mida tugevam see vundament on, eks ole, siis ta vist paremini see maja püsib püsti, mulle tundub. Ja loomulikult noh, mingid sellised traagilisemad mõõta sündmused, vaat seesama Estonia valge rist, katkenud liin. Et see annab nagu tunnistust, et kui habras on inimese elu ja hoolimata sellest, et näiliselt meile tundub, et me valitseme seda maailma, siin. Võib juhtuda midagi, mis kuidagi annab märku, et me oleme tegelikult väga väikesed ja meie meie olemasolu, meie eksistents sõltub väga paljudest arvukatest teguritest, seda riiklikul tasandil kui ka riiklikul tasandil. Vot minu arvates see on oluline ja neist asjadest nagu, nagu peaks aeg-ajalt rituaalset üle rääkima. No arusaadav, kui me räägime eestluse nii-öelda eestluse monumentidest ja, ja räägime noh, vabadussõja monumentidest näiteks kalmistutel, see on kõik mõistetav, aga noh, meenutame, et kalmistud ilmselt üks sinu lemmikteemasid olid, olid olulised juba juba varemgi, eks ole. Arno ja Teele käisid juba kevades kalmistul jalutamas ja, ja selline kalmistutel käimine isegi siis, kui sul ei ole seal lähedasi maetud on olnud minu meelest üks selline eesti kultuuri osa. Et kindlasti on see ka paljudes teistes teistes riikides nõnda. Jaa, no näed siis küsikski lähtuvalt sellisest kristlikust maailmapildist, et, et kes maetakse pühasse mulda ja kes ei maeta pühasse mulda teatavasti kalmistu pinda nimetatakse kuidagi pühaks, et kuidas see kalmistu kultus ja selline kalmistutel käimine on tekkinud. No, vaat kui me läheme hästi kaugele nii-öelda inimkultuuri algusaegadesse tagasi, siis väidetavalt üks selline esimene ohvri toiming, mida inimesed on tundnud on lahkunud lähedal Tase kalmul koos söömine, rituaalne viimane toiduvõtmine talle jäetakse sinna siis pärast, kui ära minnakse, natukene toitu ja et kuidagi nagu lahkunud esivanemad teatud sellise maailma stabiilsuse või korra järelevalvajad, eks ole, et mingil ajal võtame esivanemate hingesid koju ja, ja noh, võtame neid vastu nagu kalleid külalisi, näitame, kui hästi meil siin kõik on ja kuidas me tuleme selles maailmas toime ja ja nii-öelda ei ole midagi hukka lasknud ega midagi halvastega valesti teinud. Ja kui me räägime koduma mõistes seda võib ka nagu defineerida väga mitut viisi surmauurija defineerib seda sedasi, et kodumaa on maa, kuhu on maetud meie esivanemad ja see avaldub minu arvates kõige paremini käesolev ajahetkel meie piiri diskussioonis. Kes ühesõnaga saab oma esivanemate juurde, kes ei saa sinna niisama lihtsalt. Ja noh, edasi siit hakata seda teemat arutama, et eks ole, et lähme rahvuseepose Kalevipoeg, seal on ju ka Kreutzwald on sisse kirjutatud, kuidas Kalevipoeg käib oma oma isa haual, et küsida nõu, et erinevatel elu puhkudel teatud mõttes kalmistule kolmud, et see on nagu selline maailma telg või võõrkeeles öelduna see aksis mundi see, mis hoiab, eks ole, seda meie meie maailma koos ja noh, nagu ikka kõik kombed, eks nad muutuvad ja teisenevad. Tõepoolest, et kui Eno Raua selles lasteraamatus lugu lendavate taldrikute mäletad seda Eesti film ka vist keskpäev jooksis, eks ole. Et kuhu, nagu siis veel minu lapsepõlves selline teismeline noormees kutsus oma meeldima hakanud tüdruku kalmistule, no tänapäeval ei kutsuta, traavel kutsutakse Viru keskuses, eks ole. Ja kui nüüd lugeda Kiviräha seda pildikesi heade inimeste elust, siis kõige koledam koht oli ju kalmistu, see oli, see oli nii nunnu raamat, kõik oli stabiilne, ainuke koht, mida inimene kartis, oli kalmistu, eks ole, seal võsa vahel liiguvad tont teab kes, eks ole. Et jah, et kalmistu on park. Kalmistu on osa osa tegelikult ka sellisest eetikast. Vaata, kui me vaatame ainuüksi Tallinnas, kuidas nõukogude võim kirjutas, maastik, üled, sõitis kalmistud maatasa, eks ole, siin kopli näiteks, või kui ma käisin soome-ugri rahvaste juurde, kas Volga rahvaste juures Marimaal ja, ja udmurdi-is ja kui sa vaatad, kuidas seal suured maanteed on tehtud läbi kalmistud? Ta on vot need on need raudbetoon, Latakad, eks ole, need suured plokid, mis kannab, sõidad lihtsalt jõhkrat kalmistu läbi. Ühesõnaga, see on see, et noh see on ühesõnaga, minu arvates noh, selline, kuidas öelda jõhkra mälu, genotsiid, mida saab teha, et sa teed, eks ole, kalmistule nagu koplisse tehti, kus meeletult kultuuri, varaatsilist, kalmistu, kultuuri, kabeleid, kunstiteoseid, kõike seda hävitajat ja, ja noh, ühesõnaga ütleme, et kui ma seal käin, et mul on ikkagi hästi kummaline, et noh, laste, mingisugused sellised. Praegu on need mänguplatsid, mis on nagu sihuke terve komplekt, et ma olen nii vana inimene, et ma ei saa seda endast läbi lasta, on selge see, et ühesõnaga noh, kalmistud mõõtmatult laieneda ja erinevates usundilistes rahvast erinevad usundi praktikad on selle kuidagi enda jaoks lahendanud. Kalmistu laieneks mõõtmatult. Et kuidas ja millal peale mattaya ja kalmistu, kui selline kogukondliku mälu, hoidja, esivanemad kultuuri austaja, et mul on tunne, et selline, selline klassikalise kalmistu praktika isegi hakkab kultuuripildis taanduma seoses tuvastus matuselevikuga ja teisalt ka meil ja teisalt kalmistust on saanud omalaadsed sellised ütleme siis ja vabaõhumuuseumi, palun vabandage väljenduse eest, eks ole, et me praegu planeerime või teeme juba kalmistutele, laiendame parklaid, turismibussidega saaks sõita, et noh, meil on sellised kalmistut, kus on, mida vaadata ja, ja on kellele küünlaid viia ja ja, ja võib-olla seda kalmistukultuur ja kõike peaks nagu ka lastele õpetama siin. Kui kultuuripärandiaasta oli paar aastat tagasi, siis ma võtsin oma noorema poja klassi lapsed kaasa. Noh, ilm oli küll selline talvine ja käisime ka metsakalmistul ja ja püüdsime leida kultuuritegelaste hauad ja rääkisime sellest vaatamisest ja heliloojatest ja lastekirjanikest ja nad said sinna oma küünlad panna ja ja mulle tundus kuidagi, et nad hakkasid nagu elu üle natukene teistmoodi mõtlema. Et kui meil on praegu võimalus säilitada inimesest häält, pilti, eks ole, kõikvõimalikud veebikeskkonnad, digitaalmälu siis kuidagi kalmistu kõige täpsemini vist peegeldab seda, et kodumaa, kuhu on maetud sinu esimene Täna oli külaliseks Marju Kõivupuu. See oli palveränduri päevaraamat. Mina olen Martti Kalda ja helipuldis oli Maristama aitäh. Harga tõrgimalda too tee härga, türgimaal. Oli fännid, on ema. Kes pole nii? Natked pole Jaanike. Ta tahab arvet Talvel hoida taevad käikalt kui taeva hoida. Et kui. Kali tuuri Halibak, too ka liidu reali endi mäekendid, männimäed, mündid, männitooted kummuli. Kündi hooned on, mul ehitati. Leib. Ja need ei mõtle, ma ei. Ei ma ei vaidlema. Jääda. Toore ei torma ja eelvooremajja. Ta ei tee ja Tartu maantee ja Tartu maanteede ema tapja törgema meheta Ridalveda meetodid arveda. Ta ei, ta oli vennakene poolee, väikevenna. Me poisikene mäed puru. Lendama käänad ja. Ja nii. Ehk siis ta ei suure laeva tai toore laevaga ei. Ei. Ei.