Tere õhtust. Tänane luuleruum on Kristiina Ehini päralt ja raamat, mida loeme, on kaitsealatekstid, on valinud maris Johannes Loeb, Külli Teetamm. Ning muusikavalik on virve Pulverilt. Teine august, palju päikest ja suhtlemist. Kiskusin endiste majakavahtide tubadest lahtist tapeeti alla. Pühkisin põrandaid, kohvipurust. Kuidas muuta sõbralikumaks selle vana maja õhkkonda. Laulsin siis tööd tehes peamiselt Kuusalu ja Kadrina rahvalaule. Laulsin nii vaikselt imisedes kui ka valjusti, nii et iga nurk pidi kuulma. Harva tuleb selline tuju kuidagi puhtamaks ja helgemaks läks. Üksildased metsajärved minust maha jäävad. Mäekülgedel sulavad lumelaigud, maakivimüürid, see suure tuulega oma teed lennanud katused. Tantsu keerutus, jäljed jäävad enim käte kaunis komme klammerduda hoogu. Tuulajate tagalampides, kraavides südaöisel jõe käänul. Kaks kuju on peatunud aga jõgi ei peatu. Kaks kuju seisavad aga jõgi roomab kaks inimlast talusid ja toibusid. Aga jõgi teadis, et tema jääb maha kandma. Ja kuulatama. Uued mehed ja naised minust maha jäävad. Vabadusest värisenud Ma ja vanaks saama uued majad ja väga vanaema ja päikesepoolsed aknad. Uued tüdrukud ja uued hauad, kivid, uued poisid ja uued puusärgid. Uued riigid ja vanad, väga vanad rahvad. Uued arvutid ja iidsete hõimude viimased hingetõmbed. Uued rõivad ja uued rahatähed, uued koodid ja kondid, uued taevad tähed ja tuulemurrud. Ja vana väga vana armastus nagu nõel hommiku hallases heinakuhjas, mida hardalt otsivad inimeste sõrmed. Piiramatu prygi näed minust? Maha jäävad. Isegi teises ilmas saan tunda oma tarbija elu. Kilekottide läik paberite ja plastmasstopside põlengu lõhna. Kirbet vingu tungib ilma ja silma. Ikka veel nõrkadeks peetavad naised minust maha, vaatad mehi ribadeks, review rikkus sekundi piid, aia, vaeste turjal. Surm, see kulunud soniga vennike tuleb väsinult oma veriselt teelt ja õitsev ja õnnelik elu. Jääd ootama teda aknal. Neljas august. Täna õnnestus mul küsida õigetelt inimestelt õigeid küsimusi. Kui vähe sõnu, aga kui palju head tunnet tekkis? Tuli muidugi ka tähelepanelikult kuulata. Päike vajus samblaste luidete taha looja. Tegin kuuma jooki, sidruni ja suhkruga. Midagi ilusat ärkas minus. Järevus taandus. Hommikupoolikul koostasin nimekirja, mida kõike siin veel hädasti vaja läheb. Küünlaid, seepi, soola, siis jätsin pooleli. Märkasin, kuidas millegi omamise soov hakkab rahulikuma ja kuidas just see rahuraasuke ongi see. Mis rõõmsameelsusest puudu jääda? Viisid, mis viisid mu südame On kuningapoeg kaugel eemal Su lossi tornid vallutavad hommikutaeva. Kas sa ütled, et ei tea kaunimat koitu? Kui mina su käte vahel? Olen uskumatute ussisugu. Olen sosistuste soosik, aga ometi ainus, kes ei tohi sind tõsiselt võtta läidab mu silmis leegi, nagu oleks unenägude mina unustanud enda, nagu oleks öine udu ja vihmapiisad põsel oma tee teinud. Kesksuvel sündisin ja kesksuvel suren. Aga praegu pean pulmi, kleidi kahinal, keereldes oma veel peenikese piha ümber patsid lendamas tuules linna lõpus suure metsa alguses. Olen üleval öö otsa, et kuulda ja kuulatada viise, mis viisid mu südame vanas pärnapuupaadis. Pühajõge pidi alla. Kuhu kaldesse ta jooksis, kuhu kõrkesse kaldus, missuguses muistses riigis, millisel hommikul? Käed otsisid, käsihoog andis hoogu juurde. Valged kased kummardasid üle noorushallide juuste. Kuraditosin verd. Olen käinud öisel ajal läbi metsa, kus tuleb ainult paluda, otsides hommikut, mis tõotas mitte kunagi enam tulla. Kaldale jõudmise külmavärinaid. Põhjamudapalavikus, jõe haige haugi, soomuste, Sonia sügaval uimede une ees. Lõpuste padrikus, nõges peenikese pihaga südamelukkude murdja hingedes hiilija meduusi, juuksed januses tuules, silmades värskes jalad võrgunavoogamas käevarred nagu pikad õngeridvad sügaval uimede unes lõpuste padrikus, jõe haige mündi tydruk. Viies august. Üks tuttav ütles hiljuti, et ei saaks siia saarele elama tulla, kuna kardab krooniliselt pimedust. Olin üllatunud, et ta just selle põhjuse nimetada. Tavaliselt mainitakse puuduvad seltskonnaelu ja seda, et siin pole kuskil poes käia. Pimeduse kartmine ei tundu mulle üldse naeruväärne. Ütlesin, et kardan ka vahel vägagi pimedust. Hirm tundmatuse ees võib-olla lausa halvav. Samas seadsin endale sihiks, et just nüüd, kus ööd hakkavad tasapisi pikemaks venima proovin iga kord natuke vähem pimedast karta natuke julgemaks saada. Üheksas august. Kuidas lähevad mu kartmatuse harjutused? Kui päike on loojunud ja isegi hea tahtmise juures enam midagi ei näe, siis loen õlilambivalgel. Aga silmad väsivad kiiresti ja õli tuleb ka kokku hoida. Kustutan lambi ja mõtlen, milline paik öisel saarel mulle kõhe tundub. Kui selle koha leian, mõtlen end sinna. Samm-sammult, ettevaatlikult. Aeglaselt käin seal ära. Seisan, hingan. Mõni suleb rahulikum, sügavam. Hetkel kardan sääski rohkem kui midagi muud. Leidsin linnas käies kaltsukast ühe pruudiloori, mis sobib imehästi sääse võrguks. Lakas magades tõmban selle alati peale, aga mõnikord ei aita seegi. Ohvi ei taha, see tapab kõik, teised lõhnad. Seksuaalsus sina imeline taim oled klammerdunud mu südame ja sisikonna kõikuvasse traataeda. Põimunud minust verevalt. Nagu ronierruu kõvasti nagu kassitapp väge vastu võtma. Click ja väga tugev väga magusaks ja väga vastikuks peetud. Liiga teha, et eksponeerida liiga ilus, et endale jätta. 11. August pesin hommikul meres pead. Tegin tormi vangidele, keda siin on praegu terve pesakond, pannkooke. Kookide küpsetamine võttis hulk aega. Kuid kui valmis koogid lauale viisin, kadusid need taldrikult mõne minutiga. Mõtlesin oma pimeduse harjutuste peale, kui äkki kutsuti mind õue. Lapsed olid leidnud sauna päikesepoolse seina pealt päästerõnga alt nahkhiire vee Lindlase. Olin näinud neid tumedaid loomakesi õhtuhämaras ranna kohal tiirutamas. Päevavalges ei näidanud iialgi. Vaeseke kartis valgust. Seadsin päästerõnga ettevaatlikult tema peale tagasi. 18. August Raivo, endine saare ja majakavaht läks ära. Nii kiiresti see käiski. Andsime pärastlõunapäikeses rannakivide vahel kätt ja läinud ta oligi. Nagu oleks olnud valvekorra vahetus. Kõigepealt tuleb puhtaks pesta mu palavat palmikud kastannad jahedasse merekaussi, igavesti soolaseks nad jäävad. Otsekui oleks nutetud meisse selle maailma kohtumisvalu ja lahkumisrõõm. Siis tulebki üürida põrandat, jalage neid uusi tuttavaid. Ja heita pilk igasse kivi lohku. Kas juba jälle on sinna kogunenud laule? Päästerõnga varjus tukub ööst väsinud veel Endlane. Käpad silmadel. Mu armastuse marjakobarad, Rusked ja rasked väljas vihm ihub ümarat ööd treppidel veeremas mahajätmist, äriühingud, kes keda te randal sõstraveini peekrid, sinu silmade võrk, kestvalt veerin, kaastundemärke, veerin rõõmu ja alles ahnimata hingetõmbeid. Sööstan öösse nagu vasttärganud veel Endlane leere, kelleerige mustad mahajätmist täringud väljas vihm tehku oma tööd. Mu armastuse marjakobarad. Rusked, herr rasked. Üheksateistkümnes august. Viinistu noored kartsid vaime. Kui nad siin olid, julgesid nad pimedas liikuda ainult viiekesi kätest kinni pikas rivis ja lambivalgel. Kui palju kihistamist ja põnevuseiha oli neis peidus. Kangesti tore on ju uskuda, et siin kummitab. Lugesin nende nägudelt. Saatsin nad õhtul lakka, nagu kartmatu pimeduse rändur. Oh seda Killimist, kui miski põõsastes sahistas. Tunnen neist juba puudust. Irilindlasest enamse valguse kartja päästerõnga taga ei kükita. Ta on vist leidnud endale mingi puukuuri või keldrinurga. Minul põle endiselt pimeduse eest pääsu. 25. august. Jälle hüümi tulemas. Selle suvepäeva, hele, sina on veel idataevas õrnalt aimata. Kui palju toredaid inimesi siin saarel käib. Elu ja ilma näinud loodusesse sulanduvaid rändajaid. Aga on ka neid, kes tulevad, õllepurgid kaenlas, loodusesse lihtsalt jooma. Küllap nad on oma töökohal vastutamisest väsinud ja tahavad ennast pisut lõdvaks lasta. Sellest on kahju. Mina siis vastutan nende vastutusest väsinud loodusearmastajate eest. Selline prügi korjamine pole raske. Ainult tõsiseks teeb. Vahel on tunne, et enam lihtsalt ei jaksa vastata seisuste, linlaste tüüpilistele küsimustele. Kuidas te mõtlete siin üksikul saarel hakkama saada? Kuidas te poes käite? Telekas, elekter, vannituba, vann. Olen vastanud, et kui meie esivanemad poleks taolistes tingimustes hakkama saanud siis poleks neid üldse olemas. Siis järgneb uus küsimus. Kas tohib pildistada? Hommikul korjan rannast pudelikilde ja voideksi karpe, vodka, Veera pudeleid, purke, milles ikka veel loksub ja lõhnab ammu nahka pandud šašlõkimarinaad katki astutud päikeseprille, rannaraadiote patareisid, korjan pannakuaasid, jäi viiene karastusjookide korke ja õllepurke nii palju, nii palju, nii palju plastmassikilet, plekki ja klaasi, mitte ühtegi sõrmust, mitte ainustki kuldse kõrvaga karikat. Korjan, korjan ja korjan sel selgel hommikul suurde musta prügikotti. Veneaegsete poenukkude käsi ja jalgu, kummist pingviinipoja, pea Vene piirivalvuri mütsi. Nii väikese oli ta alles laps, vahtkummitükid, kerged nagu liblikad, pagevad mu külmast kohmetunud käte vahelt. Ei ühtegi karikat, ei ühtegi sõrmust, aga nii palju muud. Kummist täispuhutav naise keha, mis on mõeldud kasutamiseks vees ujudes auke täis nagu juust, rinnad, õhu tühjalt, puu hambutu karjumis, võimetus sugu kutsuvalt lahti, siniseks võõbatud laugude all veel sinisemat, silmad tarvitamist tühjust täis. Missugune mees kaisutesse kasutas sind enne kui torm süles su siia selle selge hommiku suurde musta prügikoti. Kisun ära õhukese kile oma õrnadelt ranna roosidelt. Raagus okkalised oksad tuleb puhastada enne, kui kõva kevadine tuul puhub rohkemate pungade peale. Puhastan. Uhked roosid ei peaks kasvama läbi selle, teab kust kohale lennanud lipitseva Lipendava okaste külge klammerdunud kile. Käed saavad torkeid ja hommik otsa. Aga loojangul jooksen koju, sõrmed sõrmustest, rasked käed, kaardus ümber karika. Olen vesivool on hommikul välja. Mul on huuled, prillid, sõrmus ja käed. Olen vesi. Ühest unisest järvest sügavalt maal. Tungin välja, kui allikas mulinel trepist alla tänavale. Vaatan kella, jõuan kooli. Tere vesi, kuidas siis läheb? Olen täna soojemaks saanud, mullune lumi on läinud. Ja mida sa vesi siis tahaksid? Tundma tulg ennast kaotamata. 10. september. Kas õhus on juba sügist? Ei. Ja. Õhk ja meri on veel soojad aga värvid juba natuke kargemad. Eile käisime õega Ida ta tipus. Vaatasime merre vahuvalgeks uhutud palki kivide vahel. Sõime juustu ja leiba. Õde ütles. Mõtle, kui maakera oleks kausikujuline. Siis näeksid kõik 11. 11. september vahel mõtlen, et kõige mõttetumaid tülid ja arusaamatused sünnivadki sellest kui inimesed 11 ei näe. Kui nad lihtsalt ei kohtu. Ei teagi, kas tahan või ei taha siia internetisaarel elades tahan õppida seda et mul oleks jälle inimestest hea meel. Oskaksin hinnata kohtumisi. Vaevu pääsesime surma ratsude kapjade alt. Vaevu pääsesime mu käed sinu kätes kõvasti kinni. Kas päästsid mind? Või vajutasid päästikule? Mähinentekkidesse nagu oleks mul tõbi kallal nina vastu seina, poen kõigega. Kaugemasse nurka. Lasen sul mõelda ja üksi olla, kallata ja kanda mulle teed. Mis sul on, küsid, kas sul valutab ja olen haavatud. Glen hingest haavatud ja hai. Peitsin näo kätesse. Käristasid nad lahti? Kas sellest pidin kuulma südant? Mis oli nii kaua vaikinud? Kuulsingi tumedat tugevat trummi su südamele tal kas kutsub mind või minu vastu sõtta. Oh, kus tuli nagu udu. Ei kuulnud ega näinud enam midagi. Olime pimedad ja kurdid võitlejad armastuse lahinguväljal. Vaevu pääsesime surma ratsude kapjade alt. Vaevu pääsesime käed sinu kätesse kõvasti kinni. Kas päästsid mind? Või vajutasid päästikule? Oo, lõputud lahingud, sinuga põrgulikud ja põnevad. Ülistanud tülides häbrulist vett, kui mu laevade võitmatu armaada on heisanud purjed. Ja sinu elevandid tulevad aeglaselt ja peatumatult ülemuaipide. Olen sinuga sõjas oma vabade Pustale pärast sõjas kõigi oma südamesuurtükkidega. Möödunud ööl oli eriline märul. Ostsime mõlemad oma ajas, kus kardetavasti kummitas. Aga öö otsa ei juhtunud midagi. Ainult hiiliv hirm oli käivitanud meie mõtete mürsud. Jälle pidin palk, kama omas südames salaluurajad, et uurida, kuidas sa raiskad mu tunnete nurgelisi rahatähti, ulmade kuldseid kopikaid. Millises mängupõrgus parseldasid maha minu isu olla sinu ees igavesti uhiuus. Vasakkahurikorpus tuld. Jalavägi, rünnakule. Vibukütid valmis olla, aga ai. Enne kui ükski kuul sinuni jõudis, moondusid magajaks laisaks loheks, kes Rooma Pilemu kirglike sõdurite haigutab ja uinub koon esikäppadel. Kogu keha uneraudrüüga ehitud ja hoitud. Hom. Tuleb hallane ja selge. Riietuge valgesse mustavad jäägrid. Kohe pärast koitu võtame üles selle ilge roomaja kohutava koletise jälje. Torm peksab mind nagu merd. Koju vist enam ei saagi kinni, väravad paiskuvad äkki lahti. Lammutage, lammutage mu lootuste madalat lauda, aeda madalat ja merepritsmetest märga. Pilk paplilatvades. Käed taskutes kinni, ootan ikka veel, õlad paigal nagu kaljud. Esimene november. Täiskuuvarjutuse ööl lugesime köögilaua taga legende ja vaatasime, kuidas maa punane vari aeglaselt dile kirka kuus hõõri liikus. Kunagi olnud murtidel valgele kase tohule kirjutatud tarkuseraamat. Siis ühel rohelise rohupäeval tuli see raamat hävitada, et hoida saladusi vaenlase eest. 12 meest õppisid raamatu pähe ja andsid nõnda tarkust edasi põlvest põlve. Kui palju sellest tarkusest on meieni jõudnud? Kas üldse oskame seda ära tundma? Kuu on nüüd üleni punane. Kuuvarjutuse kõrghetk on käes, loeme udmurdi vanasõnu. Ei saa olla ilusam kui vesi. Ilma hingeta laul südamesse ei lähe. Kui süda on pime, siis ka silmad ei näe. Inimene on kõvem kui kivi ja õrnem. Kui linn. Iseloom pole kleit, teda ei saa ära võtta. Oma silmade sära, ise ei näe. Inimene on loodud kannatama. 25. november. Mu lapsepõlve armsale paluküla hiiemäele tahetakse rajada mäesuusakeskust koos hotelliparke platsi, tenniseväljaku, lumekahurite, tõstukite ja lasketiiruga. Mandril oleku viimasel päeval käisime seda niigi kaitsealust mäge kohale sõitnud buldooseri tera eest kaitsmas. Seadus ei kaitse enam kaitsealust kohta. Inimene ehk siiski veel suudab seda teha. See oli nagu filmis no oligi tegelikult filmis. Kõik Eesti telekanalid olid kohal. Mida me tahame? Tõepoolest, mida olin nagu tumm selle paiga hilissügisesest ilust lummab. Lasin teistel rääkida, palasin koosviibijatele, lõkkel auravad teed. Ise mõtlesin, kas kaitset vajab see koht või hoopis midagi meie enda sees. Äkki oli sündmuskohal rohkem ajakirjanikke kui asjaosalisi? Ah nii, tehaksegi uudist. Miks kaitsta üht endist püha kohta? Võinuksin vastata sellepärast, et hiiemägi, liiati veel mitme maakonna kõrgeim ja pärimusrikkaim tähendab ikka veel midagi. Võib-olla elava ja puutumatu looduse võrdkuju meis enestes või hoopis. Üle mere muhnilt mandri poole vaadates ei tea ma, mida vastata. See hiiemäele mäesuusakeskuse ehitamise mõte on nii kirjeldamatult jabur. Nägin siin kohvikus ja tahtsin ära joosta. Aga jäin Jen piinama oma põski naeratamisega varjama valu ja vuristas stama viisakaid lauseid. Kui tõmbasin kohvi, kui köhisin, köhisin selles kenas kohvikus kurbust, kärnkonni ja killustikku. Köhisin purunenud lootusekilde ja kunagi õitsenud õnne õhinaid, millest olid saanud kahisevad õlelilled. Köhisin oma kohmakust ja unetus, Ta öid. Jäin vaikseks ja üsna tühjaks. Aga jäin. Sinagi jäid kuumad lootuse kopikad käes kõrvale järjekorda seisma. Armastus ütled sa? Ei, ütlen ma, kaks elavat ringi lihast ja lihast ja veel midagi, mis mahub. Meis sära nähtamatult uste ja akende vahele. Armastus, ütled sa. Jajah, ütlen ma. Ja me läheme lahku üks ühele, teine teisele poole ilma maad. Läheme sinna, kus kokku enam ei saada. Kus võrgud veavad välja Adrut, aga ei ühtegi olendit, kelle südamel poleks soomust. Armastus, ütlen mina, magan. Ütled sina? Kuidas ma saaksin. Eluhein valutab pisut. Liiga vilu. Praegu vilistades minna. Liiga kurb rõõmsalt lahkuda. Julm laske olla. Liiga lihtne, lohutada. Siis kateetu. Süütult kannatada ainus võimalus uhkelt vaikida. Kuni tulevad sõnad, kuni ilmuvad pilgud, mis peavad vastu sellele pingele. Vaatan päikesevalgusse. See on võimalik, kui silmi mitte päris, avada silmad päikese poole ja pilk iseendas. See on mu lemmikolemisviis. Millegipärast meenub mõne aasta tagune Hiina ja Tiibeti reis. Seal hakkasin uskuma, et inimene võib õppida lendama. Samas on see usk, mida ma Eestis või mõnes teises pigem ratsionalistlikult mõtlevalmaal naljalt välja ei ütle. Lihtsalt ei taha näha inimesi, kes naeravad võimatuks veel ühe ime. Täna vaatasin kajakat kuidas ta vastutuult õhus Loovides paigal püsis. Teda vaadates tajusin, kuidas ta pingutab, kui raske tal on. Äkki sirutas ta tiivad välja, lasi lihtsalt tuulel end kanda. Poole minuti pärast polnudki teda enam näha. Nii lihtne, seal hindamine ongi. Midagi meeletu pingutuse, täieliku puhkuse vahepealset. Jääb yle ainult leida endas ülesse miski mida võiks nimetada tiibadeks. 10. detsember. Olen juba mitu kuud handi maa reisilt tagasi, aga muljed ikka veel sätivad. Kaheteistkümnes detsember Nižni sortõmy lasteaias, ütlesid kasvatajad ühe lapse kohta. Ta ei räägi. Kas ta nägi tumm? Selgus, et laps räägib ainult handi keelt. On aeg, kus võib näha läbi tosina metsapuud raagus nagu Hinn laas, marjadest ja armudest. Tühi. Lumi laskus ehmatusest siia linna poole silmapiiri. Puudutasin varju, mis ilmus mu ette. Kes teab, kust silitasin ta tumedaid auku vajunud põski. Tassilmituid, silmakoopaid. Sinna, kus tuleb lumetorm sinna, kuhu ta läheb. Pilvedes magas mees ise ka pilvest. Kõik nägid pilve, silmad kinni, pilve, huuled paaki, käed rinnal. Risti. Kas ta hingab? Kas elab? Või lamab see mees juba pilve, lautsin. Liikumatult muutumatult kantakse teda üle taeva. Uned on nagu hirved kui jämedad ja iseseisvad halendit udusel unekaldal. Kütt, kes kunagi ei lase, ei lase ka silmist. Suure valge surmajärve kaldal algas elu. Igal hommikul hõõrusime moosiks hõõguvad pohlad ja puhastasime puravikud. Kaks tumedat elu jõge voolas järve. Jää yks, ainult üks tuli välja. Udusel unekaldal olen kit. 13. detsember leidsime ka Liisa 20 aastase handi tüdruku kes peab oma hõimukombe kohaselt varjama nägu kõigi suguvõsa, meesliikmete ja muidugi ka külaliste eest. Tema nägu kirju silmile tõmmatud rätiku varjus oli otsekui kaitseala. Väikeses handi elumajas elab ühes toas koos mitu põlvkonda. Võib-olla ongi naistel nõnda kergem? See komme annab neile võimaluse oma tundeelu iseendale hoida. Minuga omavahel olles puges Liisa rätiku alt välja. Te peate meie tsiviliseerimate elu küll väga põlgama uurista. Võtsin kokku kogu oma jõu, et seletada sellele vene algkoolis oma rahva looduslikku eluviisi häbenema õppinud noorele naisele, miks ma neid ei põlga, vaid hoopis imetlen. Liisa nägu oli tõsine, selge, väga ilus. Rääkisin, et linnas olles olen minagi vahetevahel väga tahtnud oma nägu varjata. Meie kultuuris ei ole selleks muud võimalust, kui muuta oma ilme millekski maskitaoliseks või kanda lihtsalt ohtralt meiki. Võib aga juhtuda, et selline mask jääbki inimese ilmesse kinni. See kivistub sinna. Ja polegi enam, mida kaitsta. Kas ma ikka suutsin ennast talle arusaadavaks teha, mõtlen praegu. Hean Liisale mõelda, kirju, rätik jäi kaitsema, ta ilu ja siirust. Kuulsite tekste Kristiina Ehini luulekogust kaitseala luges Külli Teetamm. Muusika valis irve. Pulveria toimetas maris Johannes.