Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona. Tänase saate külaline on Pimedate Ööde filmifestivali eestvedaja filmikriitik Tiina Lokk. Mina olen Marje Lenk, head kuulamist. Kuidas elate, Riina? Kiirelt oleks vist kõige õigem öelda, kui otsida tunnussõna või iseloomuliku, jah, minu eluviisile rütmile siis kiirelt. Kui tihti te helistate oma tuttavatele lihtsalt selleks, et küsida, kuidas elad, vot sellega on lugu niimoodi, et ma helistan ikka nagu üsna sagedasti. Aga ma näen neid. Ei arva, et see häda on ikka küll selles mõttes, et ma seda telefonisidet oma sõpradega püüan säilitada. Et helistada, nendel aeg-ajalt küsida, et, et mis nad teevad ja kuidas nad elavad, aga, aga minust ei ole kindlasti sellist. Noh, kuidas ma ütleksin regulaarselt saunaõhtute pidajat või kohvikus käijat või, või mis iganes. Mul ei ole selleks aega ja võib-olla ma siis ei ole ka seda tüüpi nagu see seks ja linn, käia sõbrannadega nagu iga nädal või iga päev või kuidas võtta niimoodi kokku saada, rääkida, et vahel ollakse vahvaga. Aga mu elu on nii sporaatiline, nii kiire, et paraku ei jätku selleks aega ja kui vähegi aega, jääbki ülaõigemini mitte üle jääks vaid vaid mul on nagu kaks prioriteeti elus välja kujunenud hetkel võib paraku anda nii, et et lapsed ja töö ja siis on jällegi töö ja lapsed. Ja nii ma siis üritan nagu vaheldumisi hallata. Et hommiku või öine, oi, kõik minu lähedased tuttavad teavad ja sõbrad mul leida suvelist ta hommikul enne kella üheksat ja see on kohutav, kui ma pean minema hommikul mingile töökohtumisele kella üheksaks või kella kaheksaks, mis on veel hullem? Et selles mõttes ma olen puhas ööinimene, et ma võin lõputult olla öösel üleval, vaadata, filme, lugeda, raamatut kirjutada mis iganes, aga palun mitte puudutada mind hommikul isegi kui ma lähen täiesti normaalsel ajal magama. Mis Gillani tavaliselt tuli, aknas põleb, see on nii ja naa. Praegusel hetkel on küll nii, et ega ma nagu enne kella kahte või kolme magama ei lähegi. Et vaatan filme ja loengud ette valmistada ja kui on olemas öö ja hommikuinimesed, siis mina kindlasti kuuluma kui inimeste hulka, see on päris kindel. Mulle meeldib see vaikus ja ma saan keskenduda ja ma olen nagu ise endaga ja ja omaette ja ma tean, et keegi kusagil ei tõmblema ümber, et see annab sellise erilise seisundi ja rahu. Te olete ühes intervjuus öelnud, et kui ma tunnen, et mul hakkavad vuntsid kasvama pean reisile minema, millal viimati selline tunne peale tuli? Aga vaat enam mul vuntsid ei kassa. Selles mõttes, et, et tegelikult elu on läinud nagu nagu oluliselt kergemaks või olen mina lihtsalt kõikide nende asjadega ära harjunud niivõrd et ühelt poolt mul on PÖFF-i juures õnnestunud lõpuks kasvatada välja ja tekitada aastatega selline meeskond, kes on lihtsalt niivõrd tubli ja professionaalne juba hetkel, et ma saan nagu teatud lõõgastust juba võtta endale vahepeal. Et ma ei ole enam 24 tundi pluss seitse ainult sellega rakkes. Et seda esiteks, teiseks lapsed on juba peaaegu suureks kasvanud ja, ja, ja üldse kuidagi on asja taga nagu palju paremini laabuma ja, ja eks ma olen nende riskidega muidugi ära kaarjunud. Näiteks 10 aastat tagasi, kui sai alustatud, siis see kõik tundus palju hullem, õudsam oma, eks ta oli ka raskem ja tundmatu ja nii edasi. Nüüd mul enam ei ole sellist tunnet, et ma tahaksin nii väga minna reisima, tegelikult mulle kohutavalt meeldib kodus olla. Ja ma täitsa olen armunud eesti maasse, see kõlab võib-olla banaalselt, aga näiteks suvel mul on süda verel, kui ma pean kusagile festivalile sõitma jälle ja mitte mingi hinna eest ei taha vabatahtlikult siit kusagile ära sõita, puhkama minu meelest on Eestimaa nii müstiliselt ilus suvel. Et võimalik, et see on ka lihtsalt selline eluperiood, et ma lähen nii palju aastaid pidanud olema. Noh, ütleme kusagil 50 protsenti aastaste vahel isegi rohkem võib-olla eemal. Et sellest on tekkinud selline nostalgia igatsuse nagu täiesti aru saanud sellest, et minust ei saaks iial seda inimest, kes siit kusagile mujale elama asuks, et ma ei elaks seda lihtsalt üle salajane komandeeringus, siis ma juba kibelen koju tagasi. Et jah, vuntsi teha meil kasu päästel pärast Pimedate Ööde festivali põrutasittide Niiluse kruiisile. See oli selline omamoodi juhus ja samas ka seaduspärasus selles mõttes, et pärast PÖFFi. Eks ma ikka olen nagu väga väsinud küll ja ma alguses tegelikult mul ei olnud plaanis mitte kusagile sõita ja ma alguses üritasin ikka Tallinnas puhata aga siis ma sain aru, et mina ei oska seda telefoni välja lülitada sellisel kujul ja et sellest puhkusest ei tule mitte midagi välja. Ja siis ma ütlesin lastele, et okei, pakime kohvrid, lähme ja see oli lihtsalt, et selline viimane pakkumine või viimase hetke pakkumine, kuidas nad nimetavad seda. Ja kuna mu noorem tütar oli terve oma teadliku kui elu unistanud Egiptuse püramiidide ste Niilusest ja krokodillid Ast, siis ma otsustasin, et võiks nagu sõita sinna, kuhu mul oli vist, ma ei tea, kas kaks päeva jäänud sõiduni kohtasin ma kaubamajas üht oma sõbraga sõnades, kes kuulis, kujutas, ma lähen Niilusa peale Egiptusesse, oh jumal küll, lastega veel, et oi jumaluke, kaheks nädalaks. Mis sa mõtled, õige ometigi tühista ruttu need piletid. Tegelikult see asi ei ole üldse nii, võib-olla sellepärast, et me käisime lastega kunagi Indias paar aastat tagasi. Et ma arvan, et sellest ekstreensamad katsumust annab otsida. Pärast seda võid nagu ükskõik kuhu sõita ja miski ei ole enam hirmus. Olete te ka suur pildistaja? Jah, ma vist oleksin, aga, ja see on kallis lõbu. Ma olen vahel väga kirglikult seda teinud, aga siis mingi muu reaalsus paneb nagu piirid peale, et ma olen selline inimene, kellele meeldib elada tänases hetkes. Ja Ma ei ole selline suur nostalgitseda, et võib-olla ma ei ole selles eas. Tuleb, kus meeldib võtta neid fotosid välja ja siis vaadata ja tuletada, meelde jäi niimoodi Nuugruutsada ja kõik nii edasi. Mulle meeldib pigem nagu edasi liikuda ja selle tõttu ma teen jah neid fotosid, aga ma ei hoia nendest niimoodi kinni. Tahtsite kangesti spordiarstiks saada ja seal oli nagu mitmesuguseid soojaga, üks nendest oli küljest saada spordiarstiks, selline mõte oli, aga sellele pani tollel hetkel piiri peale kaks asja, et esiteks oli tolleaegsed eksamid spordiarstiks saamiseks Tartus vene keeles ja ma ei osanud vene keelt, mis mind muidugi seganud järgmisel aastal minemast Moskvasse samasuguse vene keeletasemega. Ja seal oli keemia eksam. Ja vot ma pean tunnistama pattu üles, aga terve äkkimia. Ma omal ajal kuulis, spikerdasin maha lihtsalt ja siis jäi asi katki ja siis jäi asi kätki. Jah, sest ma vaatasin keemia õpikuid ja mõtlesin, et issand jumal, aga seda mina ei ole suuteline endale selgeks tegema. Praegu ma vaatan nagu omaenda laste pealt, et ju see on ikka väga tüüpiline, et sa mingi 10. 11. klassini võid nagu liikuda ühes suunas, nagu minagi seda tegin. Ja siis, kui see viimane hetk on, kus sa lõpetad selle kooli, siis sulle ühel hetkel on nagu tõeline kaaspeas, seda enam, et kõik suruvad kusagil, et sa pead minema õppima. Ja nagu mul enamus pedagooge koolis, kuna nad said aru, et ma ei tea, mida ma tahan minna õppima, siis nad hakkasid mind suruma igaüks oma ainesuunas ja nii edasi. Et siis oli hoopis see, et ma otsustasin minna mägedesse matkama ja ja läksingi, minnes siis kodustega tülli ja tulin sealt mägedest tagasi täpselt niimoodi, et päev enne Tartu sisseastumiseksameid ja läksin sinna sisseastumiseksamite ruumi siiamaani hästi meeles sellise linnu. Nojah, seal õieti mööda erinevaid teaduskonnad sinna keskele panin silmad kinni, tegin näpu märjaks sõna otseses mõttes, püüdsin siis tuult, et kuhu see näeb, siis kukkus, kukkus ajaloo peale. Nii et ma läksin tegema tegelikult pärast keskkooli, vahetult ajal eksameid, ajalukku, nende eksamite tegemise. Ma lugesin esimest korda läbi kõigi ajalooõpikud ja mulle enam ei meeldinud see asi. Ja mulle kohe mitte üldse ei meeldinud see perspektiiv õppida ajalugu. Ühelt poolt ja siis teiselt poolt oli ka veel see, et, et ma mäletan, et me läksime professor vääriga vaidlema Shakespeari Hamleti olemuse üle ja, ja nii lõppeski minu kuulsusrikas sisseastumiseksamite ajalugu Tartu Ülikoolis ja tulite tulema. Tulin tulema ja ema-isa kuidas suhtusid, olid šokis. Sest ma olin eeskujulik õpilane olnud koolis isa tollel hetkel ma teda nagu ei mõistnud, aga aga ilmselt ta tegi nagu kõige õigema otsuse, mis ta üldse sai teha, sel hetkel oli see, et ütles, et ta lõpetab igasuguse minu finantseerimise, noh ju ma olin ikka selline õudne udu, kägu. Ja, ja ega ma täpselt ette kujutan, mida ma täpselt tahan saada. Ja siis ta ütleb nii, et neid on lugu nii, et kool on läbi ja sa oled 18 ja nüüd vaata, kuidas ise hakkama saad. Ja eks ma siis hakkasin vaatama, et kuidas ma hakkama saan. Ja siis ütlesin, et okei, et ma lähen siis tehasesse tööle selle peale nad ehmatasid taas. Aga, ega ma pean tunnistama, et ega meil noh, niisugusi, mingeid erilisi suuri vaidlusi kodus ei olnud, et seda nagu ei olnud, et noh, et ma lihtsalt nägin, sain aru, salvestatud et see vist ei olnud ka kõige parem otsus, aga siis oli nii, et meil oli koolis oli tegelikult filmi eriala, mille ma lõpetasin 20 teises. Ja siis helistas ühel hetkel minu filmikunstiõpetaja, kes ütles, et kuulete, et on olemas üks selline firma nagu meedium aegne kinolevifirma, riiklik, et seal vajatakse toimetajat, et kas sa ei taha minna, mis oli mu tahta või mitte tahta? Ma ei teadnud sellest mitte kui midagi. Ja lihtsalt midagi oli vaja teha ja sinna ma läksin Ahto Vesmese juurde ja ja sellest hetkest alates siis võibki lugeda, et ma olen nagu kinoga seotud olnud, et seal mul hakkas meeldima, mitte küll nüüd meediumis endas niivõrd-kuivõrd, tegelikult oli seal üks saatuslik asi oli see, et, et seal tehti tollel hetkel, kui mina seal töötasin, korraldati Tallinna spordifilmide festivali ja vot see oli hästi põnev, et kogu see atmosfäär ise ja need tegijad, kes tulid filmid ja nii edasi ja see oli see koht, kus ma selle pisiku sain, kui noh, niimoodi nakatumisest rääkida sellest, seal ma otsustasin, et ma lähen filmi õppima. Ahto Vesmes tegi väga mõnusaid kommentaare televisioonis. Tiia hakkasite vaikselt kirjutama. Noh, see oli veel omaette lugu. Et sellega oli lugu, nii et tegelikult ma alguses tahtsin minna hoopistükkis majandust õppima. Kiki aga siis parasjagu lõpetasid Vaskvai Hooyasu sarja. Vaata, kes seal kummas oli, aga no ühesõnaga nemad kaks. Ja siis oli üks selline asi nagu noort kinematografistidega sektsioon või kuidas iganes teda nimetati. Kuhu nad siis mind kutsusid, ütlesid, et niidet hakkad hoopistükkis kriitikaga tegema ning mets ei oska üldse kirjutada. Ja ikkagi läksin, viisin nagu paberit sisse majandusse, pealegi kinematograafia instituuti tollal ei saanud otse viia, vaid oli vaja nagu läbi selle vabariikliku süsteemi teha kinokomitee. Siis läksin sinna taguma, paberid ära lõplikult vormistada ja tol ajal oli kinokomitee esimees, oli Liivi ja Beltsikaalid seal eesotsas. Ühesõnaga, kui ma sinna läksin, sealt tõesti niimoodi prillidele. Kas A te oletegi, sest see Tiina Lokk, et ahaa, et vaata, te isa siin käis rääkimas, tahate ikka Moskvasse minema, sealt? Jah, tahaks küll, aga siis kui, et kui, et ma kuulsin, et mu isa siin käis, siis mõtlesin, et nüüd ma enam ei taha ja siis oligi nii, et ma keeldusin sellest vabariiklikus kohas, panin ukse kinni ja tulin sealt tulema, tulite isa veel pahane? No see on nüüd väga pehmelt öeldud. Et me ei rääkinud pärast seda sündmust umbes aastat kaks, aga nii, et sellest esimesest vabariiklikus kohas ma siis nagu keeldusin. Siis oli selge, et ma ei saanud seda ka teist korda enam taotleda järgmisel aastal ja siis olin ma liha ja soos oleval laskes ajasid mulle kärbest pähe, et nad on pima hoopistükkis kriitikuks. Ja siis ma otsustasin, et okei, et kui ma suudan enne seda ennast nagu Pi lüüa, kirjuta ajakirjanikuna ajalehtedes, et noh, et, et siis ma vaatan seda asja. Aga mis siin salata, ma tõesti hetkel ma väga ei lootnud või noh, mul oli ikka mingi tõrge oli ka olemas, sellepärast et tõesti ma vene keelt ei osanud, näitakse ja see tundus ikkagi niisuguse küllaltki hirmsa ettevõtmisena Moskvasse minek ja kõik nii edasi. Hakkasingi esimesest loost alates avaldama oma kirjatükke, ma olen tänase päevani väga tänulik oma esimesele toimetajale, kes oli maris Laubre. Ja teine oli Vello Kallaste, kes tol ajal aitas siis toimetada lugusid, mis seal ei valetata, meil oli üks ajakiri, oli ekraan ja siis oli veel niisugune pisikene kino ja need olid niisugused minu hüppelauad, kus ma alustasin seal oma kirjutiste avaldamist ja nii siis tuligi nagu minna Moskvasse õppima, sest ma olin ju lõpuks niimoodi lubanud. Ja isa oli siis selle peale nii vihane, et andis mulle ainult üheotsa piletiraha, et sa sõidad. Marcoce enam ei taha sind näha. Tol hetkel pidin mul ka olema, siis vabariiklik koht, selle ma siis nii nagu tõepoolest ajasin ise endale igatipidi ja keegi ei julgenud seda enam puudutada, nagu arvata võis, eks. Aga mul on nii meeles, kui Soosaar helistas mulle mingi kaks päeva enne sõitu Moskvasse küsida, et kas vabariiklik koht on sinu käes või ei ole. Aga kas sa arvad, et ta sul on olemas või mis ma tahaks nagu loota, et on olemas. Aga siis, kui ma sõitsin ja jõudsin Moskvasse, siis selgus, et minu paberid ei ulatunud Moskvasse. Ja etteruttavalt öeldes nad ei jõudnudki sinna mitte kunagi kohale ja nii tegin ma siis eksamid ja nagu kunagi minu meister ütles hiljem aastaid tema tollel hetkel arvas, et ta ei ole elus nii suurt aferisti näinud. Kes tuleb, siin ei räägi, tahame vabariiklik koht vene keelt, ei oska paberit, paberi pole mitte midagi, ei ole peale selle, et kirjutised olid, eks. Mis oli tõlgitud vene keelde, see oli ikka tõeline seiklus, ma pidin näiteks kirjutama vene keeles kirjandit, mul oli sõbranna tualetis ootas, et ma võiksin talle seda parata. Venelanna, aga ma ei pääsenud, ma ütlesin, et selliseid ei lasknud, ei lasknud välja, jah, seal ei tohtinud välja vesine kõikidele asjadele vaatamata sain sisse. Kas see asi istus kohe algusest peale? Kohutavalt istus, see oli nii huvitav. Sealt alates ma lähen ikkagi tohutult oma erialast vaimustatud ja sellest, mida ma teen. Et see oli megahuvitav, ta oli nagu huvitav esiteks kõikide nende ainete poolest, mida meile õpetati ja mul on nii õudselt kurb, et kõik need ju praegu õpivad filmi nad ei saa, nad saavad kolmandikku sellest haridusest, mida meie omal ajal saime tegelikult. Et see, et me seal sealhulgas saime ka paar ideoloogilist ained, ma, ausalt öeldes, see on jama võrreldes sellega, mida meile kõike, et seal kõik mina jõudsime sinna sellel ajal, kui seal oli Eizesdeni, noh ma ütleksin veel, et ülikonna lõhn hõljus ringi ja šovi, naine õpetas näitlejaid. Väga paljud olid sellised vene kõrgintelligentsi põlvkondadeks Kaupo kuuluvad õppejõud, kes oma kvalifikatsioonil oleksid pidanud õpetama Tartu Ülikoolis aga ideoloogiliste põhjustel sinna ei sattunud või ei saanud õpetada ja siis õpetasid meil näiteks no vene kirjanduse ajalugu siis üldse väliskirjanduse ajalugu, teatriajalugu teatriteooriaga, pesime seal kunstiajalugu ja nii edasi. Et see oli täiesti vapustav maailm, millesse ma sattusin, pluss siis veel see, et, et nendel oli ka see kultuuritraditsioon omane, nagu üldse iseloomustab vene intelligentsist ääretu missioonitunne. Väljendus meie puhul selles, et mida ei saanud nagu lugeda ametlikult loengutes siis olid sellised väiksemad tudengite ringid, keda kutsuti koju pannkoogiõhtutele teed jooma ja seal siis räägiti veel muudest asjadest. Nii et keskkond, milles sama sattusin siis tohutu filmide pagas, mida meile näidati, noh ütleme jällegi näide. Alice kinoajalugu ei saanud õpetada sellisel kujul lugeda küll, aga meile näidati absoluutselt kõike, mida oli vähegi võimalik näidata. Nii et me istusime seal vene kinoarhiivis päevade kaupa vahele, eriti kui nad Poola sündmused näiteks hakkasid pihta, siis meile näidati kogu Poola kinost, õppejõud ütles, et noh, võib-olla ta mitte kunagi enam eales elus ei näe Poola filme ja sellega me siis istusime, me saime ekstra tahavad, kus me siis sealt ei tulnud sealt üldse välja, vaatasime neid filme seni seni elu huvitavaim aeg oli see viis aastat, mis ma seal õppisin, kes oli see õppejõud, kellesse ta armunud olite, mina ja ei ole seda iialgi olnud tõesti kahjuks jah. Mikita Michal koht ei ole ta mitte kunagi. Aga Nikita andis ka midagi, jah, ei ta meile niimoodi ainult üksikuid loengutsükleid lugenud siis suurist, aga ta oli nii ülbe juba siis minul ei ole kunagi meeldinud, aga looming? See on nii ja naa. Ta on vaieldamatult kohutavalt andekas inimene ja väga hea režissöör, nii et, et siin nagu tuleb nagu lahus hoida need asjad, et enamuses mulle meeldivad kõik filmid Tallinnas ei ole tahtnud teda kutsuda. Ma mõtlesin seda isegi mingil aastal, kas seal eelmine järgmine aasta ma tahtsin ja mõtlesin, et kas kutsuda teda žüriisse või mitte ja tegelikult jäise selle taha nagu pidama, et kuidas ma ütleksin vot ta nagu inimene minu jaoks, kes ajab kunstia ideoloogia segamini. Ta ei oleks võimalik kutsuda muidu kui žürii esimehena, eks ju. Ja ma lihtsalt kartsin, et, et võib-olla see tendents jätkub ka, kui ta on žürii esimees. Selle tõttu jäi ta nagu kutsumata, ehkki oleksin ta ilmselt siia saanud. Praktikal olite Mosfilmis, nägite, kuidas töötab Tarkovski. Jah, nii see juhtus, tähendab, ma ei näinud otseselt, kuidas tema nagu grupis töötab vaid ma nägin seda, kuidas tema toimetaja kaitse sama parteipiletiga välja tema filmimaterjalid Stalkeril. Ma töötasin toimetuskolleegiumis, praktika Mosfilmis, ma olen kuulnud veel Moskva selles filmiarhiivis praktikale ja televisioonis praktika, nii et mina nagu mõtlesin või lähtusin nagu sellest, et no ma tean, paljud eestlased tulid Eestisse praktikale. Aga mina leidsin, et ma pärast Sulbiin surmani. Et mul oleks nagu oluliselt huvitavam, tõenäoliselt igal pool mujal kõik muud võimalused ära kasutada ja nii manika üritasin kasutada. Ja siis tulite Tallinnasse tagasi ja Tallinn film võttis teid vastu. Nii see juhtus küll jah, televisiooni võtnud, ütlesid, et ei kõlba ideoloogiliselt. Nii ütlesidki televisioon, võib-olla ehk ütleme esimesel pilgul ta pakkus mulle rohkem huvi, et mitte niivõrd võib-olla kui toimetajana võib-olla, kui üldse teha saated ja nii edasi. Et ta tundus mulle nagu elavam ja võimalusterohkem. Aga ma arvan, et tegelikult ma kohutavalt vedas. Ma sattusin Tallinnfilmi sellepärast, et tollel momendil, kui ma sinna sattusin, ma veel väga hästi isegi kujutanud ette ikkagi lõpuni, mida sa nagu filmitoimetamine, nagu tegelikult tähendab mu esimene Pali Nipernaadi kiisk ja Feeding ja Tõnu, Virve ja Jüri sillalt, selline meeste punt sattus mulle kohe niimoodi plaksti kõrvale. Et see oli nii huvitav. Ja sealt edasi oligi jällegi vot huvitav, sellepärast et sisuliselt iga mängufilmiprojektiga. Sa pidid ennast ka nendest materjalidest läbi suruma ja söömata, kui seal eriti ajastufilm või, või oli see ekraniseering mis iganes, et, et see ei olnud ju pelgalt lihtsalt ainult stsenaariumi lugemine, kommenteerimine või arutelu, vaid, vaid ka kõikide muude taustal selgeks tegemine. 10 aastat möödus, no ütleme nagu üks hingetõmme ja tuliga parteisse astuda, et filme läbi suruda, seda ma tegin enne ära. Et kui ma olin seal lossimispraktikal olnud, et siis ma sain nagu ühest asjast aru, et kui ma üldse tahan oma erialal selles süsteemis midagi ära teha ära teha selles mõttes, et kaitsta neid veendumusi, mis minu jaoks olid nagu olulised. Et seda on võimalik teha ainult sellisel juhul, kui sa oledki seal mängus, siis sellisel kujul sees, sellepärast et vastasel korral, aga sa võid lihtsalt kusagil kõrvalt higised, aga mitte kedagi see ei huvita, mida sa seal kilised seda kahetsenud, sellepärast et tegelikult see andis mulle võimaluse. Aga palju asju ära kaitsta. Milliseid nippe, milliseid vahendeid kasutasite kaitsmisel? Seal ei olnud vaja nippe kasutada, tegelikult nii imelik kui see ka ei olnud, seal on hoopis, pigem oli see, et et ega näiteks tolleaegne Moskva koos kino, kus kohas ma käisin, stsenaariumit kaitsmas ja film ta enamalt jaolt koosnes muideks filmiprofessionaalidest ja see oli nagu selline omamoodi mäng, kus olid omad reeglid. Et nemad teadsid seda, et minul on peidetud mingisugused asjad nendesse stsenaariumidesse ja nende asi oli need üles otsida, mina teadsin seda, et nad need üles leiavad. Ja nüüd oligi siis nagu see oskus tegelikult, et kuidas sa siis sellest situatsioonist välja tuled, et kuidas nende õigete argumentidega nagu nagu ennast välja kaitsed. Ja see oli päris selline hasartne ja aeg-ajalt oli see väga paeluv mäng, sellepärast et sul oli tark vastane üle laua. 90.-te aastate alguses tundsin nagu väga suurt puudust isegi sellest Moskvast tõsiselt sellepärast et see oli professionaal, arutelu ennekõike. Sa ei saanudki nagu muidu üldse apelleerida või, või diskuteerida üldse oma mingisuguste asjade seisukoha peal, kui sa ei oleks professionaalselt suutnud kaitsta ennekõike seda stsenaariumit. Nii et selles mõttes see oli nagu omamoodi huvitav, aga samas oli ta muidugi ka väga tüütu ja väga kurnavalt on siiamaani meeles, kus ühe stsenaariumi pärast istusime mingi kaks nädalat, see režissöör hakkas jooma, läksin tahtsin koju tagasi. Ise istusin seal Moskvas kovskina ukse taga edasi, selleks et see stsenaarium välja kaitstuse stsenaarium, nimi, jälle keskea rõõmud, kes mõni jäigi kaitsmata jäi, millest mul on kohutavalt kahju, siiamaani oli peegliraamatu järgi. Ma langesin esimesel sõjasuvel stsenaariumile, kirjutas kliimast, kiisale, mis oli tegelikult äärmiselt huvita, dalai ka tehniliselt väga huvitav. Jaa, tegelikult muideks see stsenaariumi välja kaitsmata mitte Moskva pärast, vaid seda ei lasknud meie enda Eesti seltsimehed läbi, seal oli nagu kaks asja, et noh, tal oli tollel hetkel oli selles ideoloogilises pildis oli uus see, et räägiti tegelikult selle teise maailmasõja esimestest aastatest, kus oli teatavasti nagu lüüa saamineks. Tol hetkel ei olnud sellest nagu väga palju nõukogude kinos nagu juttu olnud, ega ka kirjanduses ja see ematsoon sealt see valus tõdemus ja teise kandi pealt oli siis see, kuidas ta tegelikult oleks pidanud olema nagu esteetilised, lahendatud, see oli subjektiivne kaamera, me olime seal on siiamaani meeles kohutavalt kihvtilt välja mõeldud. Et ja me läksime peakangelast näinud ainult mingi, ma ei tea, kolm või neli korda põhimõtteliselt kogu aeg tema näo asemel oleks olnud kaamera, mis oleks uurinud ja siis kaadritagune tekst. Kumbki ei läinud Tallinnfilmi kanala peale ja Moskva oleks seda käiku lasknud. Ta ei tahtnud lasta ainult üheksandaks maiks seda käikusid, ainukene tingimustes, palusid, millal siis te firma omanikuks saite, kas seal 93 94, see oli see hetk, kus enne seda oli minu alt läinud pankrotti ei mäleta enam mitu firmat, kus ma kõik olin töötanud ja see oli täiesti nagu anekdoot oli, nii et jõudsin, maga oma kabineti võtmed kätte saada, kui firma kadusema balt. Aeg oli selline ja need olid 90 91 92 aastat, eks. Kus need ilmasid tekkis nagu seeni ja täpselt sama kiiresti neid ka kaduseks. Ja üritajaid. Ta oli ju palju, aga, aga noh, võimalused ja oskused ja, ja kõik, need ei olnud just nagu kõige soosivamad. Ja eriti siis veel oli ka see aeg, et noh, mina ikkagi. Ma ei ole kordagi kultuurivaldkondadest veel nagu väljunud kogu selle aja jooksul. Et eriti kõik see, mis puudutas kultuuri, see oli ju ikkagi Eestis noh 90 kuni 95 oli ikka nagu, nagu ikka, jube, Rankja lootusetu. Ühesõnaga, ma tegelesin igasuguse asjaga, seal ei olnud vist enam asja ja ega ma ei oleks tegelenud, sest mul oli vaja seitset inimest kodus üleval pidada, ma olin ainukene, kes leiba teenis. Ja ma ei tea kõike, mida ma tegin, seal oli igasuguseid lõbusaid lugusid. See, kuidas ma andsin näiteks välja ajakirja, mille nimi oli multimeedia. Mulle helistati koju pärast seda, kui ma olin ühes seltskondliku ürituse rääkinud, kuidas mulle meeldiks filmiajakirja teha, siis tuleb vene ajal helistab. Ma kuulsin, et te tahate filmiajakirjapilt on idee, meilt on raha juhtimist kaks numbrit teha, sest selgus, et nemad tahtsid kollast ajakirja teha. Aga nad unustada seda mulle enam ütelda, kui nad mind sinna palkasid. Ja nende ettekujutus ajakirja tegemisest oli umbes nii-öelda tõid mulle 10 ajakirja ja lõikasid. Kui me trükime ära selle et selliseid huvitavaid ja lõbusaid seiku oli, siis oli nii, et mulle lõbuks pakuti ma nagu üldse tegelesin küll väga palju nagu filmiajakirjandusega tol hetkel ma tegin mingit saadet raadios, kus ma korjasin memuaare, kirjutasin ja ja siis mulle pakutigi nagu hoopistükkis ühte ajakirja, kus öeldi, käin, et palkame, maksame sulle õudselt hästi, aga kinost võid sa kirjutada, no kvartalis korra teeme sulle meelehead ja Siimas seal maad, et okei, et ma siis käin teiega nagu kuuega kaasas. Ma mõtlen, et kas mulle meeldib või ei meeldi ja juba nägin nagu ette silmade ees, kuidas ma kõik igasugused oma majanduslikud augud lapin ära ja nii edasi. Mõtle kui tore, et ükskord Kazaalne kui modi järje peale. Ja siis ma tundsin, et noh, et kas see, kas see ikka on nagu see, mida ma tahan. Ja ma mõtlesin, et ma ikka veel ei ole nagu kõiki asju selles kinos nagu ära kasutanud ja mul oli siis järelejäänud, see kõlab nüüd tõesti nii kui ameerika une nagu enam-vähem, aga 300 krooni sellega sai firmale, filmide lavale toomise firmas ja abikaasaga koos kahekesi vedasite seda vankrit. No alguses jah, hiljem tulid juba teised appi sai meeskond loodud, kellest nüüd on tegelikult ütleme enamus teeb siiamaani PÖFFi ja see oli tol ajal esimene levifirma Nõukogude Liidu endiselt territooriumilt, kes hakkas tegelikult ostma filme täna Moskva kaudu vaid otse siis kõnefirmadelt ja tekkisid juba vaenlased. Kohe hoobilt hakati raha lugema. Ei, see vast ei olnud isegi niimoodi, et alguses nad ei suutnud. Noh, mis täna nüüd vana asja üles kitkuda taga. Aga muidugi kurb oli, nüüd on nad kõik käinud vabandamas moes, aga, aga põhimõtteliselt, mis sa enam vabandad kui firman õhtale lõpetuseks ja veelgi, nii mõnigi asi on selle tõttu võib-olla õhtale läinud, aga, aga seal oli lihtsalt pigem oli see probleem, et taat ega kunstiinimene pole üldse eriti osanud nagu kulusid näha, vaid pigem nad ikka otsivad neid tulusid. Nägid seda kinomaja, uks käib lahti ja kinni ja et rahvas istub saalis, aga nad ei saanud sellest aru, et sellega seal on täpselt samasugused kulud. Pärast seda tulud on astronoomilised. Mäletan, kuidas neyland lubas hakata kõikide nende rahade eest filme tootma ja ma ei tea kõike mis iganes, et sell senine noh, ütleme kavandatud võitlus, mis neil õnnestus võita, nad käivad, silmad maas käigu ega sellest ei ole nagu Gailiti midagi. Aga edasi saigi see, et, et et noh, oli selge, et kuna filmimaks oli siiski nii nõrk firma, ma mõtlen majanduslikult, et noh, ütleme praegusel hetkel sedasama rolli täidab sõpruseks. Ja Tallinn film, no ütleme, see toetuste summa, mida nemad saavad siis nagu riigilt linnalt ja Euroopas kokku, eks ju, see on Meiega võrreldes astronoomiline. Meie saime nagu mingisugune 100000 krooni suts pealt aastas, et noh, mis siis 100000 krooni küll 94 oli oluliselt suurem kui, kui praegu on, aga ometigi noh, ütleme et ikkagi kogu selle Euroopa filmi või nonii, niinimetatud alternatiiv Ameerikale, alternatiivse filmi levitamine näitamine Eestis ja üldse ainult Eestis, vaid Euroopas ta on, igal pool on ta doteeritud. Et meie vedasime seda ikka nagu puhtalt oma rahakoti peal. Kusjuures sealt ma olengi nagu saanud selle tunde, et noh, et need riskid olid niivõrd suured, mis ma võtsin ja ma mõtlesin, et jumal hoidku, et et noh, et, et ma võiksin rahulikult mängida vist ilmselt ükskõik missugust start, mängu või hipodroomi või kus iganes, et noh, et ükski ei ole Lääne, nende riskidega, mida mina pean võtma nende filmide levitamisel või sissetoomisel. Et lõpuks kadus nagu see tunne üldse ära juba lõpuks, et noh, et, et kas see on sinu raha või ei ole see minu raha, et noh, et, et see oli nagu paratamatult, noh, sa lihtsalt pidid sa raha välja käima selleks, et see film sisse tuua. Samal ajal Eesti turg võrreldes noh, ütleme teiste turgudega siiamaani, ta käitub absoluutselt vääramatult. Sa võid teha miljon analüüsi ja võrrelda, kuidas üks või teine film näiteks seal skandina alles läheb või Euroopas läheb, mitte miski ei toimi Eesti peal. Isegi see toimime, lehvitasime nagu Lätis ja Leedus ka samavõrdväärselt, et noh, et üks film, mis näiteks Eestis täiesti totaalselt läbi kukkuda ja Leedus oli sitaks, on et noh, et, et selles mõttes see oli selline väga riskiäri, et ma olen, ma arvan, et kõik oma riskid. Me oleme sellega nagu veskis ohuimised, adrenaliinisüstid olema, seal kätte saanud. Pluss oli siis ka veel see, mis nagu mõjus sellele, et, et see asi ka kokku kukkus ja oli lootusetu. Et see oli ka kinode sulgemise aegu. See oli see hetk, kus kohas tegelikult nagu kogu see kinovõrk meil kola sisse kukkus mis vist jäid nagu kinod ainult põhiliselt Tallinnasse kaks kino ja no kui väga vara suurtesse punktidesse pargin alles. Et ei olnud ka kusagil enam näidata, ekraaniaega ei olnud. Ja tegelikult seda filmi maxi tehes kogu aeg valmistasin ette vaikselt festivali paljude nende näiteks riiklike filmi institutsioonidega, mul võib olla levi seisukohalt ehk ei olnudki tarvidus nivad kontakti luua, aga ma olin juba selleks hetkeks selle võrgu naguniikuinii loonud, et festival käivitada, sest et ta oleks olnud ka nagu nagu levi seisukohalt hädatarvilik. Ja, ja siis, kui oli selge, et see finimaks alt ära kukub, siis saigi see festival loodud selles mõttes, et ühelt poolt oli nagu omamoodi protestiaktsioon tollel hetkel, sellepärast et see oli ainukene võimalus säilitada üldse Eestis nagu alternatiivsete kultuurfilmide näitamine et tõmmata tähelepanu kogu sellele valitsevale kinosituatsioonile, sellepärast et ka kõik see, mis tootmises valitsus oli noh, praktiliselt nullilähedane. Mäletatavasti meie esimesed festivalide tegime spetsiaalselt sellistes kohtades, kunagi oli olnud kino selleks, et tuletada rahvale meelde, et näete, mis kunagi kõik on meil olnud, eks, et tekiks küsimus, et aga mikspärast meil neid filme ei näidata, miks me ei näe neid filme igapäevases kinorepertuaarist? Üldiselt tuleb ütelda tegelikult meile suisa õnnestusse ja siis oli veel ka see, et, et mäletan, et kui ma seda festivali tegema hakkasin, siis siis oli ju ka niimoodi, et noh, et kes ütles, et ma lähen sulle hõljakas peast, et kes neid filme tuleb vaatama, jääd nagu sa näed, et sul oli käinud kinos filme vaatamas, mitte keegi ja nii edasi. Aga samas oli ka väga palju aitajaid, oli ka kohe väga palju vaenlasi, sest et noh, eks ta ole ikka niimoodi, et püti jalga taha panna. Loomulikult, aga noh Ma arvan, et see on ka mingisugune elu, seaduspärasus või või Juuseni, siis peab olema niimoodi. Aga mis oli nagu vahva tollel hetkel oli see, et et, et kes nagu tohutult uskusid meisse ja kes seda festivali nagu tahtsid ja leidsid, et see peab olema saitama rollis nagu väga õigesti aru olid. Muidugi välisfondid ja välissaatkonnad, diplomaadid noh, ilma nendeta ma arvan, seda festivali siin Eesti vabariigis kindlasti ei oleks või oleks teistsugune ja oluliselt hiljem sündinud. Rebel visati kinoliidus ka välja ja nagu Deckab risti naine, sealt nad tegelikult tahtsid välja visata mu eksabikaasat säält ja viskasidki. Aga kuna noh, ma ütlen mõnigi nagu Deckablisti naine, sest mitte keegi mulle mingit süüdistust ei osanud kaela määrida kui süles roosakale ka niimoodi, et ega keegi näkku julgenud mitte midagi ütelda. Lihtsalt toimus, küsiti põhjust tol hetkel ei olnud üldse mitte mingisugust. Nii oligi Tiinadi segaseid ilmselt kedagi. Ma arvan küll jah, aga elu on selline ja eks kui sa tahad midagi teha või ütleme, et need inimesed, kes midagi teevad ja kellel on mingisugune elus eesmärk, mida nad tahavad tegelikult realiseerida või ühesõnaga, nad teavad, mida nad tahavad. Ma arvan, et need inimesed alati mingil hetkel segavad neid, kes ei tea, mida nad tahavad ja kellel võib-olla ei ole nii kindlaid huvisid või veendumusi või, või mis iganes, küll aga nad tahaksid olla keegi ja on olemas mingi ambitsioon, millel ei ole katet, siis loomulikult segavad need, kellel võib-olla ei olegi ambitsiooni, aga nad vähemasti teavad, mis nad tahavad. Et noh, mul ei ole näiteks mind iial olnud ambitsiooni saada kellekski ausõna ma olen lihtsalt teadnud kogu aeg, mida ma tahan teha, mis mind huvitab. Pimedate Ööde filmifestival, see kõlab väga hästi, kes selle nimetuse välja mõtles, selle aitas välja mõtelda, see sündis ühes lõunalauas oli selline Soome kultuuriatašee Eeva lilla ja et tema oli üks nendest asutajatest festivali tõelistest asutajatest, kes tuleb ka sellel aastal siia, me oleme kutsunud oma sõbrad, kes kunagi seda festivali aitasid teha üle maailma, kuhu nad neid on sattunud selleks detsembrikuuks siia. Ja vähemasti seni on enamus nendest ka lubanud tulla. Ja vot temaga me siis fantaseeriksime, arutasime, et missugune pealkiri võiks siis sellel või nimetus võiks siis festivalil olla, sest et noh, teatavasti selleks, et ühte üritust müüa turunduslikult, selleks ei ole mitte vähetähtis see, missugust nimetust kannab ja, ja siis me arutasime seda, et, et noh, et esiteks ka seda, millal seda teha, seda ma sai arutatud väga paljude inimestega, et milline see praegu on kõige õigem ja milline see legend peaks olema. Tase, kui me olime siis lõbus jõudnud sinnamaani, et, et noh, et ta ikkagi võiks olla see periood, kus ta on ja turundada tuleb ilmselt väljapoole kõike seda, mis meil on kõige ebameeldivam ehk teisisõnu lörtsist ilma märga keskkonda, pimedaid öid, eks. Ja siis ta ütleski, et aga kuule, mis sa arvad, sellest on nii hästi meeles, et räägitakse valgetest öödest ja aga pimedad ööd, juhav absoluutselt nii jääbki hein, aga kas sa ikka julged seda, paneme seda, miks ma peaks julgema, et see on nii äge ja siis arutasime veel seda, et, et noh, et mitte Taagnaitse inglise keeles, vaid just nimelt lapp, naised, selles on sellist intrilla teravust kõike muud ja, ja nii ta jäigi, nii et noh, teda võib pidada täiesti selle festivali ristiemaks, kuidas pläknaid siis Euroopas silma paistab, paistab päris hästi seal silma. Et nüüd võib juba ütelda, aga tollel esimestel aastatel läks seda nii, et, et ma arvan, et üheks selleks võlusõnaks oligi tegelikult sedasama black natsa. Ühelt poolt mul oli teda lihtsam teha seda festivali sellepärast et ma olin juba ennem seda nagu rahvusvahelises äris sees kõvasti sees sedasama Euroopa Cinema ketti kuuluv kinomaja, see oli tegelikult Ta euroopasinema ta ketis, üks paremaid, nii et. Ma panin seal nagu, ma ei tea, peaaegu nagu mingisugustki paneelidele pidin, käime esinemas ja puha, et, et noh, et selle tõttu mul oli nagu väga suur kontaktide võrgustik enne sõda ja, ja tegelikult noh, sellest sain alles hiljem teada, et näiteks osa festivale, mis tekkisid samamoodi Ida-Euroopas nagu siis, kui vabanemise reformida, aga oli noh, näiteks kas või Ukrainaski ja nii edasi see, et selleks, et filme kätte saada, oli vaja mingit täiesti n garantiikirjade süsteemi. Mina sain filmid niimoodi, et ma kirjutasin allkirja, et mina garanteerin, et see film tuleb, et mingit taotlust ei toimu, sellega nad saavad oma OP tervelt kätte. Aga tol hetkel ma seda kõike veel ei teadnud, ma lihtsalt nii peabki käima, et milles küsimus, ütlesin mingeid aastaid hiljem sain teada, et kuule, et kas sa ei olegi selle organisatsiooni, kuidas niimoodi, et kuidas sa siis neid koopiaid kätte saanud siis, no ma ei tea, kirjutan, on allkiri ehk et noh, et, et see oli selles mõttes ta oli suhteliselt erandlik. Ja, ja teine asi oli see, et, et iga kord kui telefoni, sest küsi töötjad Oli siis et ja sellega oli juba asi nagu otsustatud, sest see oli nii-nii uudne, et mingi selline nimetus on festivalil. Et see jäi nagu kohe meelde ja koheselt tekkis selline avatuse nagu, nagu huvi, aga seda ongi vaja tegelikult müümisel, eksju. Ma vaatan teid Tiina kõrvalt ja mõtlen, teist oleks võinud ka näitleja saada, teil on seda song. Kas keegi pole teile filmirolli pakkunud? Kunagi kiis kutsus mind Nipernaadi, aga ta vist tegi rohkem nalja ja, ja ma ei saanud, ma pidin Viidinguga koos mängima ja seni viidingulinime. Naljakas, et mina ei suutnud küll sellesse Mare rolli sisse elada. Kuidas te tunnete end suurtel rahvusvahelistel filmifestivalidel nagu kala vees ja seda küll jah. Kas geid festivalidel ikka filmi vaatamas või teete põhiliselt lobitööd. Nüüd ma ikka rohkem vaatan juba filme või noh, ütleme eks ma teen. No aga lihtsalt nad, õu asetused on olnud nagu erinevatel perioodidel erinevad ikkagi ütleme esimesed mingi viis aastat, siis see oli see praktiliselt lobi. Ma vaatasin filme kannustanud kogu aeg ongi see pinget, et et vaatad filme samal ajal sa pead maksimaalselt suhtlema inimestega. Ja ta on ja jääbki. Ta mitte. Ega ta minul ainult nii palju, see on enamuses kõikidel nendel inimestel, kes kes, kui nad osalevad nagu filmiäris, kui sellises, aga festival on seda, ta on üks osa show business ist, eks siis tegelikult ka iga vastuvõtt tegelikult sa oled tööl. Et noh, mina näiteks ei tea, mida tähendab lubada endale luksust jääda svipsi vastuvõtu ajal. Ükskõik, kas ma joon ja, või noh, ütleme seda, et ma pean seda alkoholi, seal tarbimine tihtipeale polegi midagi muud juua või mingile ärilõunasöögil või midagi taolist või ma ei tea, mis tähendab olla purjus. Ma pean säilitama endale kogu aeg, sõltumata sellest. Väsinud ma olen või kui väsinud ma ei ole kaine silma ja kaine meele selleks, et mitte kunagi ei tea, millal mingisugune täiesti vaba vestlus võib üle minna, eks ole, ärivestluseks. Ja teiseks, see lihtsalt ei ole hea too, rääkimata sellest, et ma pean olema hommikul kell seitse, kaheksa üheksa kui on läbirääkimised straksis ja keegi ei tohi näha, kas, missuguse õhtuma olen ennem seda veetnud, millal ma magama olen saanud. Te olete ka Euroopa filmiakadeemia liige, mida see tähendab, mida see teile annab? See annab tegelikult oluliselt vähem, kui seal sa kunagi arvasin krohviga liikmeks osutusin oma kurvastuseks ütlema, kui keegi mõtleb, et ta midagi väga palju annab. Et noh, eks ta, selles mõttes ta annab, et annab mingisuguse staatuse ja enesetunde ja, ja noh, ütleme tol ajal, kui mina sinna astusin, siis oli ta seda olulisem, et Ida-Euroopas kuulus sinna üldse väga vähe inimesi. Praegu on nagu läinud nad piirid vabamaks ja, ja ka väravad laiemaks selles akadeemias ja nii edasi, aga siis oli päris kitsas pilu ja ma olin, ma olen siiamaani üllatunud, et mind sinna nagu tol hetkel kutsuti ja vastu võeti. Ja siis ta andis, nagu see oli selline enesetunde küsimus, et olen momendil ma mõtlesin ka seda, et ma saaksin võibolla nagu rohkem kaasa rääkida ja olla kursis igasuguste muude selliste abiliste protsesside juhtimisega Euroopas, eks, aga see asi juhtus sellepärast, et selle akadeemia peaüritus on täpselt sellel ajal kujund. Ja selle tõttu ma ei saa ennast lasta mitte kunagi valida sinna ühtegi juhtorganisse ei ole mitte ühelgi sellel assambleel käinud. Ja nüüd, kui hästi veab, siis õnnestub see akadeemia lõpuks printsiibil, et kui Muhamed ei lähe mäe juurde, sisime Muhamedi juurde, siis võib-olla, kui on 2000 et 11 Euroopa kultuuripealinn, siis vähemasti hetkel ajame neid asju nii, et see kultuuripealinna ürituste rida algaks 2010, sest et et see on seotud seal ka akadeemia reeglistiku üks aastana Berliinis üksaastanud väljapool, et vot see väljapoole aastal 2010, et me alustame seda aastat Euroopa filmiakadeemia assamblee üritusest siis Tallinnas, et see siis tõenäoliselt saab olema minu esimene üritus, kus ma saan sellest osa võtta. Aga seni ma naudin seda, et ma saan iga aasta nagu hunnikus kassett septembrikuus endale vaatamiseks enamus filmi olema sellest juba enne ära näinud. Ma pean hääletama, et millised siis Euroopa filmid võiksid kandideerida lõpuks nendele auhindadele. Mul on hunnikus sõpru tänu sellele akadeemiale, kellega ma kohtun ja räägin festivalide ajal. Aga sellega minu roll seal piirdub, on septembrikuu defon tegelikult ukse ees. Mis järguste praegu olete kõige hullemas. Et selle oma võrdlen juba aastaid umbes nihedase nagu pensi hüppe. Et septembri alguses ma tekitan siis endale pensi hüppe ja kuidas ma sellest hüppest välja tulen, see siis selgub tavaliselt 10. detsembril kubefon läbi. Nii et hetkel ma olen seal hüppe tekitanud. Kuidas ma sealt välja tulen veel, ma ei tea. Mis siis, et paljud asjad on ette valmistatud ja töö selle nimel käib tegelikult aastaringselt. Aga ikkagi nagu see lõplik kokkupanemine, ma mõtlen ka eelarve kokkupanemine ja siis filmiprogrammi, kokkupanemine, eriürituste kokkupanemine. Et see toimub väga kontsentreeritud väga lühikese aja jooksul. Ja kuna on läinud nüüd nii suureks kätta ja ta toimub paralleelselt veel nii mitmetes linnades, nagu ta praegu toimub siis aastal me tahame oma kümnendat aastapäeva tähistada veel selliselt, et me oleme üle terve Tallinna linna laiali ja nagu ikka, on ka mingid rahaprobleemid. Et noh, et see on niisugune iga-aastane, ma räägin, et et inimene harjub lõpuks kõigega, et kunagi, kui ma olin nagu veel paar aastat tagasi, siis oli ikka jube närvipinge. Närvipinge on praegu ka, ilmselt on kusagil alateadvuses, ta lihtsalt on kolinud võib-olla sealt pealispinnalt rohkem sügavusse see nagu filmi loomine või ükskõik missuguse loominguga tegelemine, et sa hakkad teda looma, sa hakkad teda vormima, praegu on see vormimiseks parasjagu. Millisena ta välja tuleb, konkreetselt see päev, seda siis näeb vaataja paari kuu pärast, kui praegu tuleks üks onu ja küsiks, mida ma võin sinu heaks teha, Tiina, mida te sooviksite? Võib-olla see, et mu lastel hästi läheks, kõlab banaalselt ilmselt. Aga, aga see vist on ainukene, mis mind nagu ikka, väga kõvasti mulle korda läheb. Aga tööasjadega, kuidas on, tööasjadega on see, et ma olen nagu mingis kriisis, kui päris aus olla. Et ma tahaksin mingisuguseid uusi väljundeid. Aga ma ei oska neid leida otse välja, öeldes et selleks, et oma erialas kusagile edasi minna, siis ma ilmselt peaksin Eestist lahkuma, aga seda ma ei taha. Ja Eestis nagu tundub, et pärast pimedat tööde filmifestivali ja seda pinget, mida ma olen nagu selle tegemisel üle elanud seda hasarti. Ma ei oska leida, ma ei ole siiamaani leidnud endale ühtegi nagu võrdväärset väljundit või, või asja, mida ma tahaksin sellise innuga teha. Ja samas noh, muidugi mul on ka nii vahva meeskonda, et ma ei tahaks nagu sellest kuidagi loobuda. Aga samas ma tunnen, et noh, et, et mina ei ole tegelikult üldse see inimene, kes noh, öeldakse, et juhid on kahte tüüpi, ühed ehitavad ja teised siis hoiavad seda viivad edasi, et Ma kindlasti ei ole see inimene, kes rutiinselt suudaks nagu midagi lõputult kaua teha, et ma tunnen, et mõelda, nagu valmis ehitanud ja teatud etappi viinud isegi nüüd on juba igasugused alafestivalid üle Eesti tekitatud. Et mida veel või kuhu edasi, et noh, et minu jaoks on nagu see küsimustest tegelikult ma ei tunne ennast vanana absoluutselt. Jaa, kui ma vaatan oma suguvõssa tagasi, siis pühajumalad on kõik üle 80 elanud. Et ma mõtlen hirmuga, et millega ma täidan oma aastaid sinnamaani, et see on nagu võib-olla see mure, kuidas sina, pedagoogi ametis tunnete? Ma olen nii edev inimene, mulle õudselt meeldib, et selles suhtes. Mulle hullusti meeldib, esiteks mulle meeldib kohutavalt noorte seltskonnas olla, mitte et mulle meeldiks igavese devoška roll. Aga lihtsalt elu on niimoodi kujunenud, et PÖFFi teevad ju ka kogu aeg noored. Ja Ma olen tõepoolest õpetanud, nüüd juba ma vist vist juba peaaegu ligi 20 aastat küll väikeste vaheaegadega, aga see nagu mingi eriline tunne, kui saad, hoiab nagu mingit moodi pulsi selle peale, et sa näed, missugused noored teevad, missugused põlvkonnad, mis nendele väärtushinnangud on. Et sa tunnetad neid iilinguid, fiilinguid, mis kinos tulevad uued, sest et noh, paratamatult see nagu kivi viskab ette kuskilt ja siis need lainetused tulevad ja nad kanduvad edasi isegi kas tahad või ei taha. Et see on nagu hästi huvitav ja teiseks, noh ma ütlesin, et ma olen nii edev, ütleks, ma pole tahtnud saada, aga mulle meeldib nendes seal vaielda, kus te õpetate hakkan õpetama, neid veel ekas õpetan emas ehtis muusikaakadeemias, seal loen ma hoopistükkis kultuuriprojektide juhtimist. Siis ma loen sõnalistikat ja teiseainena, nüüd ka siis väljendusvahenditest arengut balti meedia- ja filmikoolis. Suur tänu, Tiina, et leidsid aega stuudiosse tulla. Ma kasutasin saates ka kuulajate küsimusi, nii et öelge palun üks number ühest seitsmeni. Üks kuule saab oma küsimuse eest väikese auhinna. Seitse. Persona saate külaline oli Pimedate Ööde filmifestivali eestvedaja Filmikriitik Tiina Lokk. Persona saate auhinna saab Anu viigar, kes küsis Tiina lokilt, kuidas talle meeldib pedagoogitöö. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni persoone.