Luules peitub euroopalise maailma kultuuri olemus. Selles avalduvad ta palgejooned. Seda tunnetab küll iga eksiil autor, kes oma üksikul tunnil paberi võtab, et üles märkida mõned eestikeelsed värsid. Ta vahest ei märkagi ise, ta pole tegelikult eksiilis, vaid pärast pikka käänakulist. Teed on tagasi jõudnud sinna, kus ta kord lahkus. Eesti asub Euroopas ja Euroopa oli Eestis. Need on keeleaja ja kohaseadused, mis on teda juhtinud sinna, kuhu ta vahest polegi tahtnud minna. Aga ometi on ta jõudnud koju. Bernard Kangro mõtisklusi ja luulet loeb Mikk Mikiver saade aastast 1988. Meil olid mustad hobused ainult üksainuke hall. Tema turjal ma esimest korda elus ratsutasin. See oli põnev. Justkui katuseharjalt vaadata üle põldude sinendava laane poole. Rohi, põõsad, kivid, rattarööpad. Maakapas sõites me jalge alt mööda peadpööritava hulluks tegeva kiirusega. Juhtus see kõik eile või alles täna. Üle kraavi hüpates paiskas hall mu seljast kuid ma ei kukkunud maha. Jäin õhku hõljuma ja liuglesime edasi. Kiiremini ja kiiremini. Nii kihutan ma veel praegugi üle põldude, niitude, kraavide ja teede. Kus on liblika kodu? Küsis mu tütar. Miks on mäed tehtud? Nõudis mu poeg. Nüüd ma tean, kuigi ma tookord lastele vastuse võlgu jäi. Liblika kodu on mägedes? Liblikate pärast ongi mäed tehtud. Ma tean seda nüüd. Meie pööninguaknast võis näha kauguse vinest, kerkivaid, mägesid ja tuhmidel klaasidel tungles alati liblikaid. Kui ma akna avasin, lendasid nad minema kaugete siniste mägede poole. See oli minu nooruslapsed. Meil jutustati harva muinasjutte. Olime kaine, rabas raskes töös möödusid aastad varakult kamina, haarasin hanguvarre, sain pihku adrakured. Aga muinasjutud ei jäänud siiski olemata. Lugesin neid ise söömaaegadel õeraamatuist, vanapagana jutte, kolumatsi, reinuvader, rebast ja lugusid karjapoistest, kes kuningaks said. Isa jutustas ikka ja jälle ainult üht sika lai käpast, kes Riias vooris käies kihlveo peale üksi terve oina ära sõi ja veel paar naela heeringaid, pealegi siis Oinas oli nagu tsipake mac. Paar naela kuradeid sulle vaja. Karjus kihlveo, kaotaja. Paar naela kuradeid. See oli meie muinasjutu visa refrään pärit pikast hämarast eeposest esihõimude laulmata laulust. Minu esimese kiltre koolimaja muutis vald hiljem vanadekoduks. Raiuti maha, sirelipõõsad trepi kõrvalt üksnes täkitud koorega pihlakas jäi seda nägin marju kandmas veel viimsel sügisel. Aga siis polnud enam ka vanadekodu alles. Ainult korstnajalg, ainult palginotid ja kuusehekk, mille istutasime idakaarde idatuulte kaitseks oli kuivanud. Kõik koolimajad, mälestustes helekollased kõik pingipealsed, mustad, kõik puukuurid, hallid. Päike Kissitab alati akendest lõbusalt sisse. Ja kogu talv on ootusest tulvil. Varakevad. Mälestustes mängitakse vahetundidel, sulgi lüüakse Sornaad, joostakse piimast paari mälestustes tõrrele bana koolmeister, kes hiljem maovähki suri. Mälestustes laulab noor koolipreili, kes varsti maa mõõtjale mehele läks. Mälestustes ei muutu koolimajad vanadekoduks ja nad ei põle kunagi ära. Isegi sõjas. Antsla kõrgema algkool asus endises kõrtsihoones oli telliskivist akendega vastu turuplatsi ja vabadussõjas langenute mälestussammast. Käisime õhtust vahetust, kahe talveööd vantsisin neli kilomeetrit koduteed käes teravate kingadega kadakakepp kaitseks maru penide ja huntide vastu keda Venemaa metsadest sisse valgus. Pilkastele öödel tuli vahel isa mulle teele vastu põleva nahkhiirelaternaga. Siis ta jutustas vanaisast Rehepapist, kes elusana lusti mõisa rehte põles. Olin 12 aastane nagu isa tol ajal. Sestsaadik usun, et inimese süda ei põle üheski maailma tulles sest ta ei põlenud ka tookord kahest otsast süüdatud mõisa rehes. Langenute mälestussammas purustati 40.. Mu isa sai surma 44. aastal. Samal ajal põletasid venelased koolimaja maha. Karjas käisin kodutalus seitse suve. Seitse suve lugesin kõike, mis kätte puutus. Raamatu lehtedele langes ajuti vihma, puhuti paistis päevlik. Taoti rebis tuul käte vahelt lennukeid. Unistus iirdu. Argonaudid Columbus Giuseppe Garibaldi tasuvile. Toomas Nipernaadi lugesin, kui Haanja-Karula ja Sangaste mägedel jaanituled vilkuma süttisid, hüüti. Oi, kipita ei ilm suur ja lai, ai. Sestsaadik olen vahtinud kaugeid tule pilke ja otsinud raamatuist, miilavad tund veres rahutult Loitlev igatsus kauge ning tundmatu järele. Meie koplist jõugles väle ojake läbi. Tervel lehitses, igipõline kahara ladvakõiv. Noore kaasiku hõlmas, varjas end küün katuseni täis suvepäeva kuumi heinu. Seal magasin siis, kui kaslased teerajad mind üle lõhnavad niitude tõmbasid sinna, kus laulud ja pillimäng kõlasid. OMA armu ärkavad tuuliskeerdu. Oo, au valulisi, kaugele kutseid. Kuu kallas läbisi uhkete kaselatvade mu uhipäisesse un oma rahutut kommendust. Järgnesin nõiutud kutsel ja läksin olen veel praegugi teel Leebes kuu kumases suvi öös. 1000 923. lõhuti maha meie vana rehetare ja Anton hunt oma meestega, ehitas uue. Kui kuusk oli sarikaile naelutatud, lõida bussi Paulile kõhtu ja sai viis aastat alasti jäänud ahju keres laulis veel kilk. Kuigi Taklijad ja pujud ja ahne orashein vallutasid peagi endise reheda asemel möödusid aastad kolm korda viis aastat. Kui laoti tartus raamatuks mu reheahju värsse. Siis aga oli juba ilm ammu viimane. Kilk uputanud end talu kuude kaevu. Vastsed olid hooned, uued olid inimesedki. Kuid veel praegugi ma ei tea miks Anton hunt tappis Pauli. Hunt oma meestega tuli Petserimaalt. Aul oli põgenik nagu mina praegu. Mu ristiisaks oli lell Iisak. Ta sai Karpaatides kuuli rindu, kuid tuli tagasi oma kulunud soldatikastiga ja tõimule, kaasas ametise mängu kassi. See peaks veel alles olema kuskil pööningul. Lell Iisak suri südame hätta sel sügisel, kui ma Tartu suurkoolis logelesin. Oli kurb. Oktoober. Kõledad kõrrepõllud, täiskuu trampis oma jahedate jalgadega puruks, mu noore ja hapraid unesid. Hõbedast inglipead lihtsa puusärgi kaanel. Piilusid arksi selle kunagise tsaari soldati madalale elukaarele. Neid oli olnud kolm vaeslast kelledest, Iisak oli keskmine. Keskeltläbimeheks, ta jäigi kogu eluajaks nagu ta ristipoeg. Tühja teatrisaali pimedal laval saalivad ähmased varjukujud veelgi pärast lõppvaatust. Mängisin kiltre algkoolis vale palka. Antslas olin rolli kandja, siidipükstes. Mingis jaburast andis, tegin üliõpilased ise, oskamata üksugi sõlmida. Valgas aga lõppes mu näitlejakarjäär. Alustasin hoopis põnevamat elu näidend. See oli võõras lava, tundmatu teatri saab ainult ja osaline oli kuidagi tuttav. Kõik oli ainult kergemeelne mäng eluunistuse ees nagu kuulekas kutsikas. Iga issanda päev oli uhiuusiga vastse vaatuse jaoks kirjutasid väikesed sinised mehikesed. Uue teksti. Ei märganud, kui möödusid viis pikka vaatust. Enne kui põleva Vanemuise laval. Mängus epiloog. Tühi oli siis juba Saalgi. Kui jõesuu Juulivana lesta merepaat 44. aasta septembris meid ära tõi, Valkla tühjalt rannalt mängis Stalini orel juba presiidiumi, uuele tragöödia-le. Põles koguma. Paljud jäid tulle neil päevil. Paljusid uputas pao teel, võõras vesi. Kõige rohkem pärismaa Siberi taigas. Mind vedas rootsi loots hundisaare tagant kotkakilbi lahte. Loe ilve ja õrnskels kiik. Kodutalu jäi mere taha kuid seda selgemini terendus ta uues vormis. Pühapäev vahetas välja põlenud puueikellegimaa. Tule asenelgi pühitseti seitsmendal ööl suviharja. Ema käis ikka talitus teid kodumurul. Siis viimaks ei kõndinud enam ta jalg. Kummelisel kaevu teel. Saabus sügis. Nüüd õde õeke üksi on südasuve haldjaks. Vanad vaimud ärkavad minengu tulles. Nüüd on väljas sügise õhtu, pihuvik. Põldudelt veetakse viljakoormaid sisse. Reheahjud suitsevad, uudsevilja lõhn tungib sõõrmeisse, paneb pea pööritama. Mu vanaisa põles tuhaks just sel ajal. Just sõge rikku saabudes pimediku langedes vastu pilkast maa musta sügiseööd. Hallil hommikul korjasid orvuks jäänud pojad sööstunud luutükke jahtu kast toast. Kõik oli põlenud. Üksnes süda oli alles nüüd, kui kõik muu on ammu põlenud. Ja kui sügisõhtu madal videvik pikkamisi tiheneb õpetan ka mina oma 12 aastasele pojale. Sõda ei põle ära mitte üheski tulles. Täna tornult tuul väga akna ja seina taga. Mulle tuletab alati meelde suuri koemetsa ja Arukülametsi. Käisin poisikesena seal metsatööl puid lõikamas vedamas. Siis läksime eelmisel päeval ära ja olime laugsaarel ööd. See oli meilt oma 25 kilomeetrit eemal, suurte metsade sees. Ja seal kohisesid männid nii võõralt ümber toa kui põrandale õlekotil isa kasuka alla masina kuulasin kuidas suured inimesed rääkisid. Jäin sele kohine sisse, maga. Ja iga kord, kui läbi seinad tuult kuulen, on säärane tunne, nagu jookseks külm tuul südame alt läbi. Ja on üsna hea olla. Näen tolmuse pööningu hämaras üht säravat valguse laiku. Ilmub kirjatud kaane alt pühapäev. Täis kuivanud loomide maiku. Küll punane lõim virab viledalt LÄBI tammistest Soa piidest. Koirohu ja vanade aegade hõng. Üles kerkib koltunud riidest. Sinilillelist siidi ja selles kleidis SIND ema kordi Waltari eterniidi. Ja katisse jooniks sõba kord. Su noori kumerad õlgu. Kuid paljusest rõõmustad tagasi said mis andsid teistele õlgu. Mis märgid need higirätikus, tuhmid, laigud pleegitatud linnas? Palju suvesid tagasi linanurm sulle hõlmetes vastu seinas. Kes suudaks neid kirju lugeda sinipunastes pulma vöödest sees mustad lõngad, kedratud pikist, valu ja vaeva öödest. Aastate kangas sõrmede all lahti ja kokku vanu särab kirstupõhjast, kaalide Althõbe litreid, mõrsetanu. Ah keerle aegade kerilaud meelislõngade uuesti keri. Et jälle neis muistsetest kambrites lööks lõkkele rõõmus veri. Seo puusale rõhudes põrandal, võiks kuulda summetked sammu. Ei ole veel ilut kadunud, mis olid nii ammu. Iija sõlg kinnita kõvasti rinnale, et kiikudes maha ei kuku. Nii kõrgele kiigu, et manalauks käiks igaveseks lukku. Siis äkki näen säravat liblikat mööda lendamas, tahmasest ruudus. Su valget säravat rätikut kui lipuna lehvimas tuules. Ah, ema on sellest põgus helk. Su poja tumedas luules. Mis meie rähklemisel on õieti oluline või mitte oluline. Kes vastaks. Ja vanasti näis kõik, mis meie ümber juhtus, oluline. Maailm on nagu suur tõrs, kuhu kõik sisse mahub Jakust, igat asja võid leida. Nii filosofeerisime Tartus oma tudengitoas, kus kõik oli tuttav. Kaks kõrget akent lõunakaarde, nende vahel vastu seinakirjutuslaud nurgas pungil täis raamaturiiul kõikumas oma rangjalgadel. Kaks ükskõikset sirge korjuga kaineb. Valge pesulaud rõõmsa sinist kirja kausi kruusiga. Ooker kollasel põrandal raamatuid laiali ja riidas. Vaesumine. Kui õhtuti punases kumas, lõi kutsuvalt leekima lääs rännumõtteid rahutult sumas. Päikesest hõõguva pääs pakase pütkest lõid valla kord märtsikuu jahedad veed. Siis avara taeva alla said minugi kitsad teed kaasaslaulud ja pillikeeled ees kaugemal sinised mäed. Nii rändasin rikkust täis meele ja küllust, mõlemad käed. Seal äkki mind ahistas raugus. Imetühine Is maantee käänud imetühine Is rikkalik kaugus. Millal oled nii vaeseks? Nõnda kõnnin mu juukseid, ei riiva enam, lõkendab taevarand. Ainult külma ning määrdunud liiva vajub raske. Väsinud kand. Ühel õhtul ma põgenesin laevalt. Tummana. Mustade rebenenud purjedega jäi selja taha kodumaatus. Kuni hommikuni ma jõin ja jõin. Ja kõnelesin kurtidele kõrvadele oma kodumaast. Ainult sellest Sinkjasmustad tormipilved. Tumeroheliselt ringutav meri ainult meri, ainult pilved. Kuid teadke, et mina ei põgene hädaohu eest. Tal on Pärb ja pääsu silmadest. 10 1000 silm, 100000 silm, miljon pääsukest sisse ja välja. Mina lendan nagu tuul varakevadel. Katuste kohal lehvivat suitsu, hallikassinised, vimplid. Ilukübarat ilukübarat seadsid enesele pähe peegli ees, mis minevik, kui näitab peegli ees, mis tulevikku näitab. E-kliis, millest vastu vahib olevik üksindus, unustus. Sügis udu, virgad, jahedad sõrmed. Teid lookleb pudeneva eha poole horisondi taha. Sinnapoole sügisest pööripäeva. Kõik lehe kirja mulle on hilinenud. Väiksed lapsed on siis nii kaugel meie kihva Khani ja ma. Võib-olla paljude maade taga võib olla paljude merede taga. Tormides lõhenenud lipp. Meie päris kodumaa kohal. Sinine. Kurekellad helisevad tee pervedel üle nõlvaku kergitab suvetuul rohelisi laineid keskpäevale vastu. Mul on põlvpüksid jalas ja peos kakslill mälestuste õiermalt. Neis taitab. Rusk lilla õhtu astub aknast sisse. Pole kahju lahkuda. Midagi pole jäänud tegemata. Vastuvarisenud müüri purunevad mõistuse teravad noolavad. Linnu tiivad kannavad hingi taeva alla. Käisin äsja väljas jalutamas. Vahepealne sulalume Lundi ümbruse lagendikel kaotanud ja veebruarikuu maa päris alasti. Ja otsekui lõdiseks, kui vile tuul idast sellest üle tõmbab. Taluhooned loodes üksikute raagus puude vahel katsuvad justkui külmunud maakamara alla vajuda. Pruun-halli lagendikku ja külmalt punetavad taeva dominant on nii tugev et kõik näib nende kahe vahel ebaoluline. Mis siis kõnelda veel minust. Semba kiskunud jalutajast linnalähedaste teede parempoolsel servakese. Tuul lõikab näkku, surub justkui nähtamatuid jäänõelu põskedes. Ometi hoian pale vastutuult, sest nii on siiski kuidagi kergem. Tead vähemalt, et kust, mida ja millal. On sellest teadmisest midagi kasu. Kõigi aegade tõde täna miskit ei loe. Valede lahe põhja kaotab ustavaim Kippergiloodi palve. Üle luhtunud lootuste laotab otsi lõputul teel vana kulunud kuue halli. Ulgumerele kaob. Seisame täna, kas tõesti uute aegade? Veelgi kõrgema valede müüri. Keegi Me ümber laob. Mida pikem vaheaeg, seda intensiivsem tööperiood järgneb. Pärast infarkti, kui mind jää peal hoiti ja kui ennast ka nagu tööst eemal hoidsin oli palju raskem millegi niisuguse tekkiminemis sisemiselt huvitama hakkaks. Süttimine peab tulema teist teed. Eile õhtul istusime Malme Arkadenis kohvilauas. Ja Olev Mikiver arvas, et kunsti inspireerib mingi õnnetu armastus. Hoiame õlilambis nagu hoolas neitsi. Enamasti tulebki meile öö ajal. Ära kunagi uim ära kunagi uinuma ning kui ka magama jää. Ära kunagi peatu, kui tolmunud king on sootuks kulunud. Kui petliku elu jääd täis sinu tee. Kui sind raametab raugus, kui siin pimestab, ahvatleb, ahistab maailma kurjaturicus. Sest see pole see. See kõik pole see. Sinine Sirjendab kaugus pole muu. Pole midagi muud, kui sul rahutu rännutee pikkus. Kirjutasin selle hommikul tsükli tuulelaulud. See oli murdekoht. Olin son ette kirjutanud ja veel kuidagi nende mõju all. Kogu eelmise õhtu olin maadelnud noru tunde ja nelikridadega mis kuidagi ei tahtnud minna. Siis hommikul ärgates oli äkki kõik selge. Võtsin paberi ja muudkui kirjutasin. Kui 17 luuletust valmis oli, koondasime mõned avaldamisel ära. Siis oli säärane tunne, et võiksin kirjutada nii palju, kui tahan ja millest tahes. Tegin ainult väikese vaha ja käisin kohvikus. Aga õhtul ei olnud see enam sugugi nii. Siiski oli hea olnud olla. See kirjutamise rõõm on mul enamasti sellest saadik abiks olnud. Olen vahel kuni 30 luuletust ühe joonega üles kirjutanud. See-eest aga vahel aastatepikkusi vaheaegu pidanud. Aga 20. märts on mulle ikka tähendanud nagu mingit. Kes tuleb, kes tuleb säält mere päält nii avar ja valgustäis. Ta juba mõõtmatus kauguses nivooga ning selge näis Kas viib minu kaasakas minusse jääb tema põletav jälg mis sest ta kõrvetav, janu on? Ainult kisendab, nälg. On lähedal juba või eemal ju. Või tornid minu sees? Ükskõik, ükskõik kui tal leegitseks olgu tagasi või ees. Kui su juurde tuulekujul tuleb, hõiskab kaugus siis saab äkki Bastikuks ka kõige armsam raugus. Siis sa leiad teisal hoopis avaramad ilmad. Ümbrusest sul räbenevatkeendunumat silmad? On tuul, siis, kelle pärast jooksed alla randa. On see maru, kelle käte kõiki ihkad anda? Seal ainult välispidi, nõnda võimsad tiivad sisemusest, teised tuuled sinu kaasa viivad. Ja sa lähed mõeldes ise tuuleteede rikkust. Kuid see vist ei märka enam nende hiiglapikkust. Kui peakski mu minek jääma ööks üle kosele tõmmatud traadi. Ma ootan tuult, mis mu puruks lööks kui väikese õõtsuva paadi. Ma ootan tuult, mille vihin tooks mulle julgeid, pate ja mõrvu. Ma ootan, millal mu enesejooks lööks tummaks kartlike kõrvu. Ootan, millal me ühine hääl oleks terav. Kui Kivivise. Siis. Nii uhkelt kui jumal ise. Mis vahel jõudu annab kirjutamiseks üldse elamiseks, on mulle mõistatuseks jäänud. Mingi tasakaal on kuskil olemas või keegi, kes minu teadmata tasakaalu hoiab. Nii on ka jaotatud jõuetuse ja jõulisuse perioodid vahelduva rütmis. Need pole nagu öö ja päevavaheldus kalendri järgi, nende pikkused on erinevad. Kuid vahest on küsimus ainult ajamõõtühikust teises. See on psüühilises ajas, mitte astronoomilised. Meil vanematel pole ju kuhugi pakku minna ka illusioonide koopasse mitte. Peame seisma ja ootama nägu vastu, saabuvad. Olen miljoneid päevi lamanud. Minu nägu on mureneb baas. Kuid mu süda iial ei sure. Vana kask, mis on värava ees. Minu mõtted on ammu põlenud. Vaiksel lõkkena koduses Lees. Rahetormid mureenid, andeksnud molekule vihmahood. Eastika uhtunud Mobalgeid valu, jõgede vihased vood. Taeva tulimulaasi on laastanud mu külades pidutsenud nälg. 100-st 1000-st sõjavankrist minu näkku on jäänud jälg. Kuid ikkamatisin Jõela. Muhingus on põhjamaa tuul? Mõte on põhjama õite rõõmus naeratus kivisel suul. Kus on mu päriskodu on see Tartus või Võrumaal või kuskil mujal ning kaugemal? Saab seda üldse siduda mingi kindla geograafilise nimetusega maailmas. Äkki lehvivad mu ümber need sajad tuhanded leheküljed, mida olen lapsepõlvest saadik lugenud. Leidub kuskil nendes üles tähendatud tõeline kodukoht. Mitte ainult Eestimaa vaid paljud maad. Mitte ainult täna ja eile, vaid katuna eelne ja palju sajandeid tagasi on kirjutatud sinna päikeses Pirvendavasse Emajõevette. Alalõpmata eest ära voolavale peeglile. Jäägu nähtamatuks rahutu rändpeatu teel õhtusse. Peipsi poole. Talveõhtuses hall sinkjas, sumus, ebatõeline linn, ebatõeline vari, võõras ka Kristian Jaak seismas võõral kivil. Peas kindlus ja nakro kaukas varased värsket. Kas siis selle maa keel, peatu Emajõgi, Hikim pettus. Silmad pimedad vahtimisest kirjatähtede vahelt avanemasse kitsasse pilusse. Tõde. Õhtutund rullib kokku pilvepurjed päikse lohutavad kiired veel puudutavat koralle, Emajões, välgusähvatust, allikal. Toomemäel kõnnib muusa hoides kõrgel lampi täpselt nagu eil. Raudselt teel. Ent trambib julmalt. Raske rautatud võõras saabas. Kõik tuled alllinnas on kustunud. Punasel purustatud kivisillal juuksed, udu, valged, lehvitab tuul lahkuvale praamile järele. Hingedetolmuga ülest püksi. Peatub viimaks hiline öörändur. Viskab varna oma musta lammuse istub Arboiata lauda. Sõprade selts. Ööl vastu kauget hommikut, mil surm raskel käel taob süsimusta rauda. Tõuseb väisur sõprade lauast. Men, Šaed, leebool, ihaamiden, siig, rongen. Kaks korda oli hinges harvad sõbrad Loitkuse mis püha julgust täis mul lauluks valat. Talvehommiku kollakas udus. Ebatõeline linn. Oma kivist soklillent raud, tõeline Kristian Jaak. Milliseid märkene kogu elu vaja otsime? Oleme otsinud. Kas vastus on kodule vees või peitub see silmapiiri taga kus veiklevad vabad veed ja meelitavad avarat maailma? Kas kõik päralejõudmisega olid tõelised? Või elame vaid kangastuste petlikkus, mahelmas? Vastuse võiksime vahest leida teekonnalt eneselt. Mil homne hingetuisk muutub lahendavaks jää minekuks. Süda ei põle ära. Te kuulsite kompositsiooni Bernard Kangro loomingust. Koostanud ja kujundanud Heidi särappu luges Mikk Mikiver. Eesti Raadio luulesaated 1988.