Tere kuulama keelesaadet keele saatekülaliselt on ilmunud 70 värsi ja proosaraamatut lastele ja noortele, pluss kümmekond luulekogu täiskasvanutele. Ta on kirjutanud tõlkinud nukunäidendeid, kuuldemänge, ooperi libreto Sid muusikali ja laulutekste. Ta on koostanud aabitsa ja emakeele lugemike, lastefolkloori anekdoodikogumikke, ettelugemisraamatuid, väikelastele. Ta on tõlkinud rohkesti lasteraamatuid. Ta on kirjutanud raamatu seltsimees laps. Ta on olnud õpetaja ja viimased paarkümmend aastat ajakirja hea laps peatoimetaja. Ja selle töö eest pälvis ta tänavu Wiedemanni keeleauhinna. Tere tulemast ja palju õnne leelo tungal. Tere, aitäh. Minuni on Piret Kriivan. Kas vastab tõele leelo tungal, et teie loomingust on sündinud ligi 1000 laulu? See kõlab hirmsasti ja ka tegelikult juba juba siis, kui ma läksin ülikooli piima, et see oli siiski 66. aastal ja mul oli olnud see väike luule kogukene kassetist ilmunud, aga oli, oli mõned laulud tehtud ja nähtavasti üks poiss küsis, ütles, Sa oled nii noor, ma arvasin, et sa oled niisugune Lydia Koidula vanune kuidagi. Et, et tegelikult jah, kogu aeg on kiire olnud ja nüüd, kui ta siin hetkel loetasid asju, siis ma vaatan, et noh, mis seal ikka, et ju siis on asja eest kiire olnud. Aga ega ma ise tõesti nende raamatute arv, ka, seda ma sain teada lastekirjanduse keskusest, sest et ei loe ja ei ole niuksed korralikku riiulit ka, kus ainult enda raamatu tuleks ja ja selle laulutekstide hulka ma vaatasin võib-olla teiega samamoodi, et autorikaitseleheküljelt autorite ühingu leheküljelt seal on üle 900 laulu. Aga no ma arvan, et et mitte, et see vale oleks, aga, aga eks seal on nii palju ka igasuguseid pilte, vaid ma arvan ja ja siis on palju ka selliseid, et mõnele luuletusel on tehtud mitu viisi. Näiteks maasikamuusikale üks lastelaul sellele tegi kõigepealt Raimo Kangro viisi pärast tegi Rene eespere ja Piret Rips tegi veel kah ühe võistluse jaoks, nii et et see on juba kolm, eks ole. Nii et ei ole ma nii väga, väga suurt rahvamaa nende meelest olnud küll. Aga kuidas laulud ja viisid teineteist, leiavad enamasti no üks teie tuntumaid laulutekste on oma laulu ei leia ma üles, kuigi seda vist ei saagi öelda, et on laulutekst, sest tegelikult see oli ikka luuletus ja sellele kirjutati, vii. Ja tegelikult olen ma väitnud, et see on mu esimene viisistatud luuletust oligi kasseti kotkuks ja kirjutatud 15 aastaselt. Aga tegelikult, et avastasin ma remondi ajal, et mul olid noodid, mis olid tehtud, kui ma olin vist ma arvan, kuuendas klassis nimelt tuli Ruila kooli pioneeride paleest selline mees nagu Aleksander Blumberg, kes kirjutas laule ja vis tegeles sealse lastekooriga ja, ja siis tuttasis õpetajatelt, küsis, et kas keegi kirjutab luuletusi ja siis Divi andsime äkki ise ei mäletagi mingeid luuletusi, nii et et kolm laul oli teinud tema mingi jalgrattaasja, mis, mis seal olid kõik. Aga selle oma laulu ei leia ma üles, sellega oli küll jah niisugune lugu, et ta oli ilmunud selles väikeses kasseti kogukeses ja ja kui ma olin vist teisel kursusel, siis kuulen äkki mul oli raadiuma naat raadioarmastaja olnud raadio radiola siirius ja kuulen sealt võistluskontserti kuule, et keegi on minu teksti nagu plageerinud, sest ma ei tulnud selle peale, et, et sellel on ise tehtud. Ja, ja kui see sai vist teise või kolmanda koha, siis, siis leiti mind ikka üles, sest ma olin juba keskkooli lõpetanud, aga, aga Kirjanike liidus ei olnud ja Valter Ojakäär, kes on muidu väga korralik ja korrektne, et ta lihtsalt ei osanud mind leida anda hiljem me saime tuttavaks ja ja siis ma tegin küll suure lustiga talle niisugusi, luuletusi, mis võiksid sobida laulu tekstiks. See mulle väga meeldis, ausalt öeldes, sest see mulle meeldibki, et, et ütleme, helilooja võtab, need vanakooli heliloojad teevad, võtavad ette luulekogud raamatut ja jah, siis kui miski neid inspireerib, siis nad kirjutavadki laulu võib-olla seal mingi silp suleb muutmisele või, või mingi refrääni, osa kordusele või midagi, aga üldiselt ikkagi kõik on niimoodi. Nii nagu sina oled mõelnud. Aga no viimasel ajal on tulnud viimasel ajal vaid juba juba ikkagi ka varem näiteks Andres valdkonna, nii laulud on mul kõik kirjutatud, nii et Andres ümises lindi peale. Ja, ja siis seejärel sai selle ümina järele tehtud tekstid, see oli juba siis, kui Andres õppis TPI-s ja ja tal oli see tiibadega väntoreli bänd ja mina olin üldTartu Ülikoolis, nii et need, need laulud, kõik on sündinud ka, las jääda, ükski mets ja leib jahtub ja ja paljud teised tema, tema laulud on nõnda sündinud, et vahel on siiski tore ka niimoodi proovida, et see on nagu natuke nagu ristsõna moodi, et, et ma ei tea, kas see on kunst, aga noh, see on niisugune, kuidas öelda ameti või, või meistriproov, et kas sa saad hakkama nendesse rütmidesse oma oma sõnade paigutamisega. Kõige viimane tegelikult, mis ma tegin sel viisil, oli Marko ripp, kop rääkis mu pehmeks, et ma tõlgiks siin selle võidulaulu Eurovisiooni võidulaulu, nii et see oli päris kõva pähkel ja ja kui päris aus olla, siis see tuum väga toitev ei olnud. NUT kuulad meloodiat ja kuidagi sõnad ilusasti kõlavad ja kui sa mõttele ei mõtle mõtet taga ei hakka ajama, siis ei ole nagu probleemi, aga, aga mul seal ma isegi tegin ühe muudatuse sisse. Sest et laulul on alati oma maailm, jah, ja, ja oma niisugune kujunditama. Aga vot oma maailmaloogika peab olema. Ja seal on tal isegi kõnelused jumalaga, jumala aitas sky endise esikoha. Ja, ja muidugi ilusaid kujundeid ka, et aeg teeb küll kangelasteks meid, kuid tantsides meis ärkab deemoneid ja noh, niisugusi kohti, aga seal on ka, et kuidas jumal soovitab inimesel sellel kangelase laulda koos kooli britega. Ja, ja no kontrollisin järele, ma ise teadsin hooli, Prjääritus on rohkem see tiibade vuhin see hammer vööd, eks ole, see hammerdamine ongi, ongi see tiibade kiire kiire lehvitamine ja uurisin ka Aleksei Turovski järele tõepoolest, et ainult noh, mingi õienektari pärast kakeldist teevad nad veel. Ja vaat kutsuda nüüd Eesti nagu kogu maailmalauljaid laulmat sekt sekk või vuristama oma tiibu, ma ei tea, mitusada korda sekundis. Et sellega ei saa ükski laulja hakkama, ma arvan, see tiivaliigutustega. Vot siis ma jah, selle selle kujundi jätsin nalja. Aga kas mõnikord olete kirjutanud luuletusega nii, et teile on endale kuskilt mingi viisijupp meeldima hakanud ja olete jäänud seda kuulama. Olete kirjutanud? Ei ole, ei ole küll noh, üldiselt ma viimasel ajal üldse on, kui vähe neid laulutekste olen teinud Alt headele sõpradele ja, ja pole nagu eriti palju aega ja selleks peab tõesti olema. Noh ma saan aru, et jah, et võix lapsena ma mäletan küll, et eriti kui kui nagu mingis võõras keeles oli laul, millest sa ei saanud aru, et siis mulle meeldis nagu omaette tantsida sel ajal ja ja, ja mõtlesin ise mingi teksti välja, aga lihtsalt see oli iga kord isemoodi. Aga, aga muidu ei, olen sunnitud küll olema seda tegema, aga jaa. Aga need eurolaulud nagu merelaine Ja noh, nagu merelaine oli valmis meloodiaga jah. Ka jälle laenas oma, mul ei olnud seda väikest magnetofoni Ki Ivar Must koos Silvi Vraidi, keda ma tundsin, tulid jah, ma olin Eestimaa toimetuses seekord tööl ja ja et homseks on vaja ja ma olin ikka natukene jahmunud, et noh, kas ma jõuan ja, aga laul meeldis mulle. Jaa, jaa jaa. Piiranguid seekord küll ei olnud, mitte nii nagu esimese eurolauluga, mis esimesse finaali ainult jõudis, see oli üldse üks segane asi. See oli valkuneni muusikale muretut meelt. No sellega oli küll probleeme, sellepärast et siis nõuti, et ei tohiks olla, seal on ainult üks Sibylant kuskil terve selle aja peale, nii et kõik pidid olema kõlavad häält. Ta ütles, et noh, niimoodi, et näidata eesti kõik Mukk ja kullatud keed ja ja noh, ma arvan, et Kaari sillamaa, see kaelakee hääl on ka natuke sellest inspireeritud, aga ja noh, ma tahtsin mulle natuke teistmoodi see, seda tiivise ehted, kaevu, mis on rahvaluules üks niisugune motiiv. Aga teda tuli nii palju ümber teha, et oleks LM närv hästi palju. Aga aga noh, kuna sel ajal olid need lagunenud Jugoslaavia riigid pundis kõik need, kes andsid üksteisele seal ilusasti ealisi soeni. Jaanika Sillamaa, kes oli ju väga tubli ja väga hästi laulis, lükati kuidagi kõrvale. Mul on sellest väga kahju. Ei aidanud helisevatest häälikutest ei oleks võinud mõne Es ikka salaja ikka panna. Luuletuse kirjutamisel lauluks on ikka väga palju nõkse, millega tuleb arvestada. No seda küll jah, et ei, tavaliselt ei ole näiteks seesama oma laulu ei leia ma üles selle selle jah, ojakäär võttis ja, ja ja hiljem ta see oli, kui ta mulle helistas, et kuule, kas sa oled kuulnud, et Metsatöll teeb täitsa kummaliselt, seda laulu ei olnud kuulnud ja kuulasin ja mulle väga meeldis nad olid noh, tähendab Heli Lääts variandist väga erinev, aga siiamaani mulle väga meeldib. Ja ta on juba uus variant, ei ole lõõtsavägilased lõõtsa. Kus Põldseb koos noorte lõõtsapillimängijatega? Aga nemad ka seda oma laulu ei leia üles, ikka ikka nemad ka, ma ei olegi kuuldud. Kui tore, ei. No eriti tore on mõelda, et kui ma oleks seda 15 aastaselt teadnud, mul oleks vist olnud väga hea meel, oleks naernud niimoodi väga õnnelik olnud selle peale. Kui 15 aastaselt eid saatis raadio üsna alaliselt, siis kuidas praegu on ja kui palju te kuulate ja mõttega kuulate noorte laululoomingut? Päris ei, kuulan, kuulan küll täitsa huviga, mis mind häirib ja ma käisin kevadvarakevadel teadlaste klubis ja mind rõõmustas see, et nemad tõstsid sama probleemi üles. Et meil puudub selline asi nagu teadvustamine. Ja üldse, no ütleme, klassika Raadios, Takapos saates siis kõige lõpus sa pead kaks tundi vähemalt ootama, kui sa tahad teada, et sa kahtled mõnes asjas, et mis see oli. Et kaob hariv funktsioon minu meelest raadiost selles pärast, et et tuleb üks laul teise otsa ja sa tahaksid tõesti teada, kes selle ma tahaks teada, et mis selle laulu nimi oli, mida Vaiko Eplik laulis või või seal teine. Aga vaat see mind häirib väga, et ma tahan nagu mõeldudki siis nagu taustaks lihtsalt laulan ikka laul, et istuks ja kuulaks ja, ja noh, ma ei tea, kas teadlaste klubi on nüüd selle ettepaneku teinud tradikomiteel, aga see oleks küll tore, et. Et tore oleks ka teada, kes on sõnad kirjutanud ja seda ka oleks väga vahva teada. Nii mõnigi kord ja kas on, on palju selliseid laule, kus te jääte kuulama, ütled oi kui huvitavad sõnad, oi kui ilusti öeldud. Ja. On küll päris palju on päris palju ja, ja see ei loe, et mõned on ka inglise keeles laulmas, et noh, näiteks Egert oma draakon itega ja mulle meeldivad need ka hääldavad väga selgelt, et saad nagu aru ka sellest, sest noh, mis seal öelda, et, et meil nagu on see harjumus, et inglisekeelne ongi nagu laul ja jääd ei mõtet, ei olegi mõtet seal taga ajada, aga aga, aga ka eesti keeles ja, ja see niisugune nii-öelda autorilaul on ju väga tore ja, ja nutajatel on nii vahvaid kujundeid ja ja, aga noh, nii mõnigi kord olen ma näiteks Vello Salumetsa käest teada saanud, et vaat üks või teine laul. On teksti autoritest nagu üldse ei räägita ja ja seetõttu ei vastuta sellepärast et on ka päris hirmsaid laulda, kus käänataks näiteks juuksetega. Ja, ja see on võib-olla väga siiralt mõeldud, aga jaa jaa, koeradega ja, ja nii edasi, kui ta on mingi rahva laus, ma saan veel aru, aga aga kui Gretenteeritakse intelligentsile tekstile siis, siis see küll häirib. No Jaan Pehk teeb väga vahvaid, veel neid hoopis teist teistsugust meelelahutust ja ja sealt leiab ka tihti nii mõnegi hua. Ei, neid on, neid on päris päris palju, et ma olengi vahel, et ma lihtsalt eriti palju ei jõua tõesti teha, ma tahaks muid asju kirjutada. Ja, ja siis olengi soovitanud, et kui on keegi noor, on ise kirjutanud meloodia esis. Et Ahmuma sõnad pole asjad tegelikult, kui nad on siiralt mõeldud, siirust päästab ikka, see ongi nagu minu meelest põhiasi. Et siis võib ka mõni niisugune ebatäpsus sees olla, et see ise ka ju midagi. Kui palju laulud mõjutavad lapse kasvamist inimeseks? On ma arvan, et väga, ma arvan küll, sest et noh, laulu võtab laps ikka vastu vastu vahetud kõrvadega ja, ja, ja tal lauldakse siis ka silmadega ja, ja südamega, kui ema laulab, nii et et ma arvan, et see on oluline. Ma ütleksin, et minu lapsepõlves tegelikult lapsepõlvelaulud olid samuti nii-öelda raadiolaulud. Ja mäletan, kuidas naabrid naersid, kui me mängisime ikkagi kontserti ja siis ma teadvustasin, nüüd laulab leelo tungal Veera neeluse häälega. Siis laulsin Finsid mingeid sirel toomingas ja matus, Sovskid ja tunnejevskid ja nagu nad tol ajal raadiost kõlasid ja, ja väga palju kuulasin pioneeride palee lastekoorilaulu laule. Need olid väga vahvad ja no igasuguseid, aga ma arvan ka, et et siiamaani näiteks mingi nostalgiasaade tuleb kuskilt, kuuled laulu ja ma blokkide kaupa, mul tulevad need tekstid meelde, lapsed naeravad, minu omad ütlevad, et no kuidas on niisuguse absurdseid asju, mäletad siin? Maja juhataja, tal ei olnud mind kuskile jätta ja ja siis ma käisin nendel rahvamaja pidudel kaasas ja ja siis kuulsin kogu seda repertuaari, mis ka raadiost tuli. Pluss ka see, et noh, siis isa koos muusikaõpetaja Heino moos rega kirjutasite raadio Luksemburgist, raadio Nordon oli mingisugune, kirjutasid maha ka lääne muusikat, seda ei tohtinud meil avaldada, aga nad kirjutasid, jagasid kuidagi, et üks kirjutas neli taktideni, neli takti, nii et nad kõrva järgi kirjutasid üles, siis mängisid ka pidudel. Ja need olid väga menukad. No need olid põrandaaluselt mängitud, muidugi ei tohtinud selliseid asju olla. Ma pean tunnistama, et ma olen teie tütardega ühel nõul, mina küsiksin ka, kuidas te seda kõike mäletad? Kui ma lugesin seltsimees last, siis ma kogu aeg mõtlesin, et huvitav, kuidas on võimalik niisugust asja mäletada kõike kogu seda poliitilist tausta, seda mäletada ja ja nagu näiteks kasvõi sellise punamütsikese lugu, kuidas mäletate oma lapsepõlve mõttekäiku, et punamütsikese vanaema võis olla üks kole inimene sest kuidas muidu hundiga segamini aetud Et sa saad, sealt on külma, oli sel juhul tõesti tõsine probleem. Minu vanaema oli ikka ilus kords, kortsuline külla ja alli pea aga väga ilusat, kuidas, kuidas mul vaataks hunt näkku sealt, et kuidas ma ei tunne küsinud, miks tal nii suured kõrvad on, eks ole. Et ei, nuh lapse, ma arvan, et igaühel on sees noh, oleme lapsepõlvest tulnud ja, ja aga aga noh, tähendab see on, miks kolmandat osa isa kirjutatud, et selleks on vaja rahu ja omaette olemist, seepärast, et sa hakkad iseendas urgitsema, kõik tuleb just niimoodi tulebki blokkide kaupa meelde. Üht-teist siiski peab uurima. Jahul oli sellesama raamatu ka niimoodi, et üks laused, tulime trammist välja Stalini väljaku peatuses ja siis hakkan mõtlema, kas ikka sai olla. Terve päeva surfasin internetis dise, leidsin trammi ja trollibuss bussiajaloost, et oli selline peatus. Et noh, alati ole kindel oma sellele mälule, aga aga noh, mis emotsionaalsetest asjadest, kui need jäävad ju väga sügavale, et me lihtsalt peame nagu aega võtma ja saad rahulikult mõelda, siis üks asi tuletab teise meelde ja ja eks palju asju siiski oli ka sellist, ma arvan, et need kolmeaastase mälestused ja need ongi kindlasti rohkem sugulaste vanemad. Ta meenutas, et ka mida muidugi korrati ja ja, ja ma ei väsi väsi ikkagi rõhutamast seda, et perekonnad peavad omas siseselt ka läbima, et kõik need põlvkonnad kõigil on üksteisele midagi öelda. Lapselapsed, vot meile teateid selle praeguse aja kohta. Ja, ja meie ütleme ikka teeme ajaloost ka oma perekonna loo ka, et et see on niivõrd oluline, et saaksid vanaemad ja lapselapsed rääkida, mitte nii, et mõlemad istuvad kõrvuti, üks istub oma telefonis, teine oma arvutis ja ja ei tea tennisest mitte midagi. Kuidas hoida lapselapsed ja lapsed enda juures või see võib-olla ei olegi kõige paremini küsitud, kas need just enda juures peab kinni hoidma? Ei, seda muidugi jah, et, et nendega kontakti, et nad viitsiksid sind ära kuulata, sest et eks noh, muidugi paljugi asju on, mida ma ise mõtlen, et mu ema rääkis mulle mitmeid-mitmeid, asju, aga, aga mõnda üht-teist korda, seda nii palju, et, et viitsinud nagu panid kõrva kinni lihtsalt. Ja nüüd ma kahetsen, et oleks, vot seda, seda ei ole kelleltki enam küsida, et et, et see on niivõrd kaduv ikkagi ja see on, aga, aga ma ei, ma ei oska praegu küll midagi öelda, mul on vanem lapselaps on viiene tema kuulab küll huviga, eriti, mis on lapsepõlves juhtunud selliseid lugusid ja räägib oma oma lasteaialugusid ka muidugi. Aga noh, teine on alles kolmenädalane, tema on kõigega nõus. Räägi, kasulik. Kasvõi loe. Võiks Eesti rahva ennemuistseid jutte ette lugeda, peased juures olevat. Aga peaasi, et räägid. Räägi. Just nimelt, et oma oma oma inimeste hääletoon seal annab ikat eluteele kaasa midagi täiesti kohe mingi õpetus meenub. Minul näiteks meil vanaema õpetas alati, et kui midagi oli väga halvasti läinud, kes teab, milleks see hea oli ja ja nii mõnegi asja puhul on niimoodi, takkajärgi mõtlen, vanaemal oligi õigus, et näed, ma olin väga õnnetu, et nii läks. Aga nüüd tänu sellele sain palju targemaks või tuli hoopis teine, palju parem võimalus. Nii et alati võib natuke julgust, annab see alati. Kas te oma lastele ja lastelastele siis eeskätt sellele viieaastasele räägite ja loete oma raamatuid? Või enne, kui olete raamatuid valmis kirjutanud? Ma märkasin oma lastega küll jah, sai palju loetud ja, ja, ja ka siis, kui sel ajal tõlgiti, palju nemad väiksed olid, sai tõlgitud ja kohe oli näha, et kui asi läks igavaks, siis nad on ju siiralt lapsed, noh, niisugust nelja-viie kuuesed, et kohe haigutus tuleb peale, kui on igav ja, ja, ja, ja küsivad sõnu, mida näiteks igapäiselt ei kasuta. Ma mäletan Kirke küsiskuma koera raamatut, lugesin, et mis händ on ja, ja natuke aega hiljem, kas händ on ikka veel saba? Nagu midagi annab, aga aga jah, praegu oma väiksele krid luulet lugedes enamasti loeb küll ta ema, aga aeg-ajalt, kui mina olen hoidva ja hoidja ka, siis ikka. Ja siis ma märkasin, et kui vähe mul on tegelikult niisugustele väga väikestele, nüüd ma olengi hakanud kirjutama, tema on nagu kontrolllugeja olemas. Et need on ikkagi natukene suurematele, mis mina olen teinud. Võib-olla mõned luuletused, jah, aga, aga nüüd ongi tulemuseks jänesepoeg otsib sõpra, mis on siis puhtalt mõeldud nagu just sellele vanusele, et et on näha, mida tahetakse, millest tahaks lugeda. Kuidas tänapäeval seda lugemisarmastust raamatutearmastust lastesse süstida teie lastel ilmselt on see kaasanud. 1000 kohe ei, midagi pole teha ja sest, et noh, me lugesime mõlemad vahel, mul õnnestus siiski abikaasale Telegeerituse. Eriti suur kompliment oli külalistele, kui meil jäid külalised kauemaks, õhtul lapsed tuli magala panna, siis nad lubasid ette lugeda kellelgi midagi, nor raamaturiiul oli seal. Aga no minul meest luges ette, tema ei viitsinud midagi sellist, mis teda ennast ei huvitanud, tema luges neile viie-kuueselt kapten Granti lapsi ja selliseid asju, mis teda ennast huvitas. Lapsed mäletavad seda siiamaani, et võib-olla oli natukene raskem, oligi parem. Ja Emil kodus muidugi on vastupidi, on probleem, et et kõik tõotama, et enam raamatuid juurde ei too, ei ole, riiuleid ei ole kuskile panna ja sellised hunnikud on tekkinud. Nii et millest on nii raske jälle midagi leida, et panemine juba raamatukokku. Aga, aga ikka toome jälle kõik, et nii palju ilmub ju häid raamatuid ja ja igaühel on oma ala veel ka kirgede kunstiasju ja Maarja toob filosoofia ja igasuguseid muid ja minema ja luu uut luulet ka jaotumine. Tassin veel lastekaid sinna ja ja Magdaleena lon kah oma oma, niisugused kunstiala huvid jälle ja. Raamatut saab olema natuke kinni kasvanud, et ei teagi kohe, aga et ma märkan ta muidugi toimetan seda head last, mis on nagu rohkem laste kultuuriajakiri ja selle ümber olev ringkond on küll taga suured lugejad, nii et isa midagi öelda ja kui mul on ka kohtumistel käinud raamatukogudes tehakse ikka väga head tööd ka praegu Nendel on seal väljapanekut teemade kaupa ja ükskõik, kui väike vaene raamatukoguga ei ole lasteraamat, kuid ikka hangitakse juurde eriti eesti omi veel ja ja no vahepeal oli kangesti moes rääkida, et lapsed ei loe, see oli nagu trendikas oli niisugune peened daamid, rääkisid, laps ei taha lugeda, ütleb kolm raamatut suve jooksul lugema ja no ma ei tea. No aga, aga mis seal ikka tegelikult need sort ainult tõrvikuga rääkisime sellest, tema ütles, et kuule lelu. Kas sa ei mäleta, et kuidas sinu kooliajal oli, minu kooliajal oli ka mõned niisugused, kes hiilisid lugemisest kõrvale, et noh, et, et neist said tublid koristajad ja ja, ja noh, ütleme, et ega nad ju töö inimestena võisite tublid olla, aga et ei olnudki nii hull see asi, et, et, et ei oleks, et praegu ka on ju selliseid inimesi, et võtab seal, ma ei tea. Ma ei tea, mingisuguse Cosmopolitani lahti ja veerib seal midagi juttu ka juurde, sensatsiooni, mis seal ikka, et et ega ei saa, et õunapuu peal kasvavad, ikka tunnevad, et kui ikka isaemal Vicky perekonnast toe ütleksin siiski oma põlvkonna kitsekesed, vanaemad on need, kes palju lastele raamatuid ostavad ja ma olen näinud head last, tellivad tihti, et vanaema tellidele just oskavad hinnata seda asja, et laps ise loeks, ise kirjutaks. Et praegu nagu see trend hakkab mööda saama, et nüüd enam ei, ei sobi seda öelda. Et on alati olnud lapsi, kes ei loe ja lapsi, kes loevad. Jah, mis seal ikka, et no ega nad sellepärast võib-olla on tõesti, mul oli sekkum, olin õpetaja, mult sain sellise üheksanda klassi Endel, kus selgus, et kaks poissi pakuti, oskagi lugeda. Mul vajus suu lahti. Teemaks oli jumalaema kirik Pariisis, mille kohanimesid endalgi raske ajad näpuga järge ja aga mis selgus, et väikest katkendit, et ei ole küll ma olin hädas Ohma Tõnneligatki kriminalistika aja lukkusid põnevik ja asju ja ja, aga samas said nemad said autojuhiload, mida minul ei ole siiamaani ja said neist väga tublit traktoristi ja töökad inimesed ja ja mis seal ikka, peaasi, et kool sai kuidagimoodi läbi ja ei saa ju sundida, et kõik inimesed loeksid. Kuigi ma arvan, et, et kui nad ikka selle asjaga harjuksid, siis tunneksid ka rõõmus raamat ikka võib ikka vahel niisugusel raskel hetkel ka lohud. Ja võib-olla ongi nii, et äkki on inimesed nii rõõmsad, et rõõmsal hetkel meil polegi vaja niisugust lohutust või hingekosutust. Võib-olla on elu läinud nii kergeks, meeleolukas, et aitab ainult siuksest tümpsu kuulamisest ja ongi kõik moekad riided selga. Või peaks siis e-raamatu kaudu kuidagi, et see on ikkagi arvutis ja see on infotehnoloogiline, et selle kaudu neid teisi kaduva raamatut. Mina ei tea, mul paistab, et arvuti rikub rohkem silmi kui, kui raamat ja peale selle minu mõnu hetk oli ikkagi see, et ükskõik kui väsinud ka ei ole, kui hiljem magama ei lähe. Alati on ikkagi raamat kõrval ja, ja kas või üks kaks lehekülge loed ja, ja ja oled nagu see on nagu niisuguse kahe oleku vahe ilmsi ja unes oleku. Et ma arvan küll, et et seiram kindlasti tast saab asja kindlasti hakatakse, paljud ju loevad. Noh, ütleme rongis või kuskile lennukiski ja sõites, et siis on lihtsam kaasa võtta, ma ei tea, aga ma mina ise nagu väga ei, väga ei ole selle pooldaja, ma ei tea. Hea laps on enamasti paberkandjal, nagu öeldakse. Ja endiselt kodulehekülg olla on olemas küll ja noh, tähendab, materjalid ja muud on niisugused. Aga jah, niisugust väga võimsat uhket ei ole, Facebooki lehekülg on meil ka olemas, nii et et sinna kaht vahelika lapsed kirjutavad, vahel keegi küsib, kuhu, kuhu saad luuletusi Öelda. Neid kirjutavaid lapsi on ka praegu ja ja üks, üks omaette liik, eks neid oli vist enne ka, aga, aga ma märkan, hästi, palju on lapsi, kes teabekirjandusest on huvitatud need, kes võib-olla Punamütsike, sest ei loe, ütleme, poisid just palju ja jaka tüdruk, kuid et noh, praegu on väga, ma ei saa midagi öelda, vana Eneke oli väga heal tasemel, kui võtta poliitilised asjad sealt välja, mis on üksikud manusena. Aga meie teadlased tegid ikka väga head tööd, kui see on sellest ajast midagi vaja. Kontrollitud on üsna ja korralik. No praegu on neid niisuguse nii-öelda laste entsüklo peedid, kus on suur õunapilt ja kaks, kaks õunasorti ka juures, millest parimal juhul üks on Eesti oma, eksole nimetatud, aga aga on ka väga, kas sisukaid, huvitavaid tuli suurt dinosauruste teatrientsüklopeedia ja, ja selliseid lapsi on ka päris palju. Need on niuksed. Noh, kas üldse tänapäeval tegelikult tuleks vaadata teistpidi asjale, et vanemad ja vanavanemad peaksid püüdma olla kursis sellega, mida laps loeb sest võrreldes sellega, kui palju meie ajal oli kirjandust ja kui palju praegu on, on ikka öö ja päev. Ongi nii sellepärast, et, et kui oli see ülemineku aeg, eks ole, siis tulid lasteraamatutest tulid siis tuli see Miki hiir ja siis tulid need igasugused roosad ja rohelised raamatut mille puhul juba omal ajal, kui ma sain esimest korda elus Polonia raamatulaadale, see oli veel nõukaaeg ja vaatasin, oh sa poiss, et no meil oli niukene vilets, seal paberil väljapanek Eesti oma oli, Eestist oli vist ant Jaan Rannap ühe raamatuga esindatud ja aga no muidugi Vietnami Korea omad olid veel kahvatunud, aga, aga aga vaatasin neid ilusaid, värviliste piltidega suure peaga jäneseid ja, ja keel väljas koer ja et noh, nihukesed uhked lastele ja kui siis hakkasid lugemad, oh sa poiss, et su nagu polegi olemas. Et neid keeli nendes keeltes, mida ma oskasin, täitsa üllatus kohe, et vaata, ülemineku ajal tulid, tulid need raamatud kõik siiani ilmselt Hongkongis trükiti 50. keeles tuli odavad ja, ja mõni sai rikkaks, mõni kirjastajaga praegu tuleb ju. Käid ja oma kirjandusest on väga lai valik, kui enne oli mudilaste kirjanduse koha peal lohk, nüüd on seal muhk juba päike ja pilv teeb meeletult palju raamatuid ja ja kõiki. No mina püüan kursis olla kõigega, vähemalt, mis hea lapselugejast hakkab, ütleme kaheksandast kuni 13. eluaastani või ja annab lugeda, ikka. Vahel mõtlen, et loeks rohkem natukene ka muid romaani asju, aga, aga seda on ikka meenutab palju, mis, mis ilmub ja, ja väga head. Ja isadel-emadel on tõesti raske, ma arvan. Ja vanaemadel ka mis mind ehmatas, kui räägiti, et eesti lapsed enne oli nõnda Vene lapsed. Oma õpikute puhul nagu ei osanud hinnata Oskar Lutsu kevade katkendeid, et nende jaoks oli see võõrasse Hutori maailm, kõike, noh, niisugune talud ja muud. Aga aga, et nüüd eesti lastel olevat ka see raske, et vot sellest on natuke kahju, et et ma siiski ei tahaks uskuda, et lapsed ei viitsi mõelda või et neil ei ole kedagi, kellelt küsida guugeldades sa ei saa teada, võib-olla mis tähendab haamri alla minema või või muud niisugused väljendid seal noh, lati patsimängud ja muud sellised, aga ma ja kriiskad peal ahjus, miks ahi suitsu sisse ajab ja no nii et et võib-olla selles ka, et ei ole kelleltki küsida, et seda on raske teha, meil kõigil on meeletult palju tööd ikka, kellel on tööd, kellel ei ole, see on kurb, et tal ei ole üldse tööd, eks ole. Ja, ja, ja siis nagu lastega suhtlemise kuidagi niimoodi, et ma arvan, et praegu tegelikult on see alati muudkui minu lapsed olid väikesed, siis ma õhtul kuradi juba magasid, mõtlesin, et näed, nad on nii armsad, head lapsed ja, ja et nad, ma ikka hakkasin rohkem nendega mängima, et nad kogu aeg jagad ennast tööde ja, ja, ja laste vahel ja aga, aga ikka noh. Et kui see usaldus on säilinud, sinult võidakse küsida ja, ja ei pahanda pahaks, kui sa ei tea, vaid vaatad Kaise guugeldad, järeldad, mis on, et see on niivõrd oluline asi minu meelest? Kui me tuleme nüüd jutuajamise lõpetuseks selle oma laulu juurde tagasi, et oma laulu ei leia ma üles, teie ilmselt olete neid hulganisti juba üles leidnud, aga kas te arvate, kas mõni on veel leidnud? Oi, ma arvan, ma arvan küll, et on no tegelikult see oma laulu oli tõepoolest väga noorepõlveaegne, aga kui nüüd rääkida raadiost, siis näiteks mina sain oma abikaasaga Raimo Kangrot tuttavaks raadiomaja kohvikus siis kui ta oli tulnud lindistama koos Marie Aarega laulu. Ah juba lumi maas, mis peaks vist raadio fonoteegis veel alles olema. Ta oli võtnud selle noorusest, selle luulet, see ja teinud lauluks ja, ja see oli noh, meie elus nagu niisugune. Takkajärgi sain aru muidugi noh, nagu mingisugune kohtumise punkt täiesti, et et sa ei või iial teada, kust mingi laul vastu vaatab ja kust kust 100 üles kurjad ja kas sa ikka leiad. Ja noh, ma arvan, et et laulumaailm on ikka huvitav küll. Tegelikult olete te abikaasaga ju rohkemgi koostööd teinud. Oya Raimo väitis, et Mozart olevat öelnud, et selleks, et ooper õnnestuks, peab libletistiga ühes voodis magama. Aga hästi ei usu seda, sest Mozarti ometigi kirjutas ikka meesterahvaste tekstidele, aga no tänapäeval mine sa tea. Aga, aga, aga jämed üks üks mõnusamaid asju, mida oli tore koos teha, oli Tõnu Kaljuste tellimusel. Tema koor tegi Raimo seades Karl August Hermanni kui ja Vanemuise, aga et see oli liiga lühike, siis ta tahtis kaasaegset lugu ka. Ja siis me tegime, tol ajal oli see eurotsooni minek alles ja ja siis tegime uku ja ecu. Ja siis seda olin kohutavalt mõnus teatud tehasest. Noh, pilatunne oli, mäng oli kogu aeg seal sees, olid Paabajagaga ja sellised tegelased ja ja, ja noh, niisugust euromängu mängida, aga mõned asjad on täita. Issand nalja, viis nalja. Naljatamisi sai öeldud. Aga siis see, te tegite seda kahekesi koos ja ühel ajal. No mina kirjutasin teksti ja siis Vahepeal oli siis elutuba ja tema tuli oma toast sisel, et kuule, nüüd oleks sellist asja vaja ja väga kiire oli sellega nii et tõepoolest oli, ma ei mäleta, mitu õhtut mina seda tegin, aga siis Raimo kergelt itsitas seal kõrval, sest igasuguseid muusika tsitaate sai ju ka seal pandud kapi kalevipojast, Deutsche pianist ja ja kõigest, et seal on igasuguseid niisugusi all tekst, mida nagu. Ja inimesed rohkem teavad ja Kaljuste muidugi ise ka oli väga-väga hakkamas seal, nii et et lõpuks jah, me niimoodi käest kätte käis asi ja siis lapsed olid juba siis noored juba, nii et nad kuulasid, jäitsitasid ka. Aga noh, nüüd praegu võib-olla poliitilise korrektsuse huvides ei tohi tont seda teab, äkki, kes võib seal jälle solvuda, kui seal tuli meil Endli läkitamine Euroopasse ja? Nii et endal oli seal väga vahva tegelane, tulid needsamad Uku ja Vanemuise tegelased edasi eurotsooni minevas Eestis kui niisugune omaette lugu ja meil on jah, laste üks lastemuusikal, Juku on isegi veel jäi ette kandmata, sest jah, see Vanemuises peakse käsikiri vist olema, aga kuidagi jäi. Jäi jumala ja nii, nagu ta jäi. Aga no üht-teist, üht-teist on päris palju, lastelaule on koos ja Kadri Hunt arvas, et ta teeb sellest oma kooriga plaadi Raimo lastelauludest, nii et seda ma jään väga ootama. Huviga. Meie koos teiega aitäh, suur tänu leelo tungal ja soovime teile vikerraadiost palju elurõõmu, et te saaksite ikka seda teistele edasi anda. Suur aitäh teile samuti tervele raadiole. Keelesaates esines Wiedemanni preemia laureaat luuletaja leelo tungal. Kuulame nüüd leelo tungla luuletestele loodud laule. Käisime. Mošee münte kui vana, aga see, kui mängisin ja mängisin ma onu. Ma väng sai, ära läinud, ei tulnud ja pisarad said otsa. Läksid ära? Toome Kiisakene sinisesse jõud oli päris nukker ja nutsin mängunud. Kes on nüüd jälle mängi last, kest? Millestki. Käega. Sinu imelist laulu keeli kuulamast vis ei väsi. Puudutab iga üksi. Kuues meel