Tere hommikust, hea raadiokuulaja. Tänasest päeva alguseks loen sulle Luuka evangeeliumi 18.-st peatükist. Kaks inimest läksid üles pühakotta, palvetama. Üks oli variseride, teine töölner, seisma vanades palvetes varise lendamisi. Oh jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed röövijad, ülekohtused, abielurikkujad ega ka niisugune, nagu see töölner. Ja paastun, kaks korda nädalas. Annan kümnist kõigest, mis ma saan. Aga tööler seisis eemal ega tahtnud Silmegi tõsta taeva poole. Võid lõi endale vastu rindu töötles. Oh jumal, ole mulle patusele armuline. Ma ütlen teile, tema läks alla oma kotta, õigeks mõistetult mitte. Too teine. Kord kohtusid kaks usklikku meest arutasid omavahel maailma usu jumala üle. Korraga ütles üksteisele niisuguse jutu peale. Ma ei ole nagu sina, ajad sa küll taevasse ei saa. Teine mees kergitas üllatusest kulmu ja küsis, kas taevas on hilja. Praegu remonti tehtud. Mismõttes remonti ei saanud, esimene mees aru. No kas on hiljuti näiteks uksed välja vahetatud? Vanasti oli taevaukseks ikke kristus, aga sinu juttu järgi võib oletada, et oled ise selleks ukseks saanud. Varisel tänases evangeeliumis on samalaadne remontimine. Ta on uhke oma vabaduse üle ja veendunud selles, et ta on jumalale kõigiti meelepärane ning pääseb taevasse. Oli ta ju kogu Ma kindlasti järginud käsuõpetust. Nii seda, mis seisis pühakirjas kui ka seda, mida tema esiisad olid talle õpetanud aastasadade jooksul isalt pojale edasi andes. Kuuldud evangeelium kutsub meid vaatama oma hinge ja südamesse kohtuma endaga sellistena, nagu me oleme oma heade ja halbade külgedega. Seda ei ole kerge teha. Palju lihtsam oleks ütelda, mida teised peavad tegema, et minu elu muutuks. Enda tundmaõppimine ja sellest ka mingite järelduste tegemine nõuab julgust. Pausust nõuab oskust tunnistada oma piiratust ebatäiuslikkust. Kui me seda suudame siis ei ole tarvis endale, teistele ega ka mitte jumalale midagi tõestada ega ennast kellelegi teisele arvelt paremaks ja targemaks liialdada. Variserluse ilminguks võib pidada ka seda, kui inimene usub, et kõik Heamistele tegelikus elus on, on tema enda ponnistuste tulemus. Kuna ta ei ole enda arvates midagi valesti teinud, sisi vaiadega armuukse taha taevasse või kuhu iganes, mujale avab ta endale alati ise. Hoopis teistsugune pilt tekib, kui mõtleme loo teisele osalisele töölnerile kes tegeles igapäevaselt maksude kogumisega ning oli tollases ühiskonnas jõuka Ariel ent samas põlatud, sest tema rikkus oli saadud teiste arvelt. Ta läks jumalate alandliku meelega mõistes, et ei tema vara ega midagi muud siin ei aita. Ainus, kes aitab, on jumal. Inimesena ei suudame iialgi lõpuni mõista jumala armu suurust. See on alati midagi palju enamat kui oma inimlike meelte ja mõtetega suudame kujutleda. Tõenäoliselt sellepärast leiame ikka ja jälle põhjusi miks arm ei peaks ühele või teisele inimesele laienema. Mõnikord ka meile endale mitte. Ent jumala ei sea meile mingeid lisatingimusi. Evangeelium rõõmusõnum sellest, midagi Maal Jeesuse Kristuse kaudu meile inimestele kinkis on kõlanud, kõlab ja saab ka edaspidi kõlama. Kristus on igaühele meist, uks igavesse ellu. Igaüks saab jumala armu osaliseks pärast ja tema läbi kalkuse armeid läbi tänase päeva läbi kogu meie elu õnnistatud teekonda sulle hea raadiokuule.