Lendavad pead, lendavad, pead, lendavad-lendavad, pead lendavad, pead. Head sõbrad, head raadiokuulajad. Tervitusi siis jälle võib-olla ehk natuke teistmoodi Eestist teistmoodi kasvõi sellele pärast, et esimest korda meie kodumaa ringhäälingu ajaloos läheb eetrisse saade pealkirjaga lendavad pead ja ühte Eesti raadio stuudiosse on siis kogunenud seltskond koosseisus paremas nurgas Tartu kunstikooli õppejõud Andreas vee ja üleval paremas nurgas kultuurihuviline Jaak Tomberg. Olen saatejuht ja toimetaja Janek Kraavi. Ma ei hakkaks tegelikult seda saate pealkirja lendavat peadsin eriti lahti seletama. Ma arvan, et iga kuulaja ise ühendab selle asjadega, mis ta arvab õige olevat. Mulle tuleb sellega seoses meelde üks meedia kriitiline artikkel aastatagune artikkel, kus siis arvustaja pahandas, et saade ja saate sisu ei ole vastavuses näiteks saade kuurort ei räägi üldse kuurordist kuurorti probleemidest. Nii et selles mõttes sellele meedia arvustel. Me võime muidugi kohe öelda, et lendavad pead on täiesti olemas, aga noh, kahjuks me lihtsalt ei näe neid või, või teie ei näe neid kahjuks. Selle saate kohta ehk veel nii palju, et see läheb eetrisse igal neljandal püha päeval vikerraadios algusega kell 13, null viis. Ja me räägime siin kultuurist kõige laiemas tähenduses erinevatest kultuurinähtustest, ma ei tea, alates söögikommetest kuni lõpetades päri või ulmekirjandusega, nii et kõik need teemad on ühtviisi, kuidagi olulised või, või võivad muutuda olulisteks. Aga tänase selle esimese saate teema oleks ühtviisi ajakajaline ja samal ajal ka igavikuline. Me räägiksime mütoloogiast eesti müütidest, Eestiga seotud müütidest, maailma müütidest ja sealt tulenevalt ka mingitest märkidest, mis näiteks praegu kultuuris olulised on ja mingitest müütilistest või märgilistest isikutest, kes meie hulgas siin ringi käivad ja ja, ja keda me meedia vahendusel oma meelest hästi oleme tundma õppinud. Aga põhimõtteliselt ma võib-olla alustaksin nagu selle teemaga, et kas eksisteerib midagi sellist ülepea, mida me võime nimetada üldse eesti mütoloogias. No kui ma sain kätte sinu käest need saate sissejuhatavad teemad siis esimese aga tundus mulle see, et kui hakata rääkima, see peaks olema lihtne. Sest et kogu seda mütoloogiat luubib meie ümber nagu lakkamatult igal pool ringi ja et noh, et mis see siis ära ei ole siis järgmine moment, niipea, kui ma selle esimese tunde elanud tekkis mul tunne, et minu peas on nagu täielik tühjus selles osas, et kuidas ma saaksin tuua mingi näite. Hakkasin otsima näidet ja selgus, et see kõik kaob nagu hämarusse. Ühtegi näidet nagu ei olegi, et mis siis oleks nagu piisavalt raskekaaluline ja mütoloogiline. Ja noh, sealt loogiline samm on muidugi kohe edasi sinna juurde, et noh, püüda siis nagu defineerida, mida me siis hakkame üldse metoloogiliseks pidama ja mida me välistame mütoloogia definitsiooni alt. Niipea kui ma olin sinnani jõudnud, tundus mulle ka, et ka see on mõttetu käik sest et definitsioonis, ükskõik kuidas me seda definitsiooni püüdsin üles ehitada, see hakkas noh, silmapilkselt mingisugust osa materjali välistama ja mingit teist materjali nagu jõuga sisse suruma. Ja siis sain aru, et tegelikult ma nagu ei taha üldse rääkida mütoloogiast üldistatud kujul, ühesõnaga ma ei taha üldse tuua sisse midagi definitsioonile. Ühesõnaga ma jätan kõik meelsasti definitsioonile, parandused teie kahe ülejäänu jaoks ja minu jaoks huvitavaks muutus mõte alles sellest hetkest, kui ma proovisin leida midagi, mis on väljaspool üldistust, midagi sellist, mis on hästi selline juhuslik fragmentaarne, minu enda pea sees mingid juhuslikud katked kas kuskilt juttudest või juhuslikud asjad mis ujuvad välja kuskilt mälu kolikambrist, võib-olla isegi veel sügavamalt, kus enam ei olegi nagu tegemist kolikambriga, vaid kus on juba tegemist sellise noh, nagu laotuva kultuurkihiga ja kuhu me nagu väga sageli võib-olla oma pea sees üldse ei lähegi. Mütoloogia oleks vast mütoloogia siis kui ta asukski nagu väljaspool mäletamist, aga samal ajal toimiks. Et ta on midagi sellist indefiniitsete ja ebaselgete, mille kohta laagi midagi täpset öelda, aga niipea, kui meil teda vaja on, siis kohe plaks. Kuskilt meenub mingisugune asi, mis tundub olevat piisavalt üldistatud või piisavalt raskekaaluline. Et noh, selle juurde võib öelda, eks ole, üks võimalik klassika definitsioon on see, et klassika on see, mida me veel mäletame, kuid millesse me enam ei usu. Mütoloogia on siis sellisel juhul see, mida me veel mäletame küll ebatäpselt. Aga siiski me veel mäletame ja me usume sellesse Või võib-olla tõepoolest miskit, mida ma enam ei mäleta, aga millesse me usume? Oleme hakanud seda mälu kaotama. Jah, just nimelt, et see on veel parem, mida me mida me enam ei mäleta, kuid millesse me usume? Jah, ma olen sinuga selles osas nõus, et mütoloogia on tõepoolest, tundub ka mulle olevat midagi määratlematult. Et kui hakata püüda mütoloogiat kuidagi üldisemalt või täienisti kokku võtta, siis see kipub killustama, lagunema, Saagmentideks muutuma. Mütoloogia ongi justkui miski, millele saab ainult igavesti läheneda, kuid mida ei saa ümbert haarata, kokku võtta. Jah, ja niipea, kui saaks, siis oleks juba tõsised kahtlused, kas me saame enam mütoloogiast rääkida. Aga kas see on midagi sellist, mida folkloristid nimetavad autentsuseks või teatud isaks selle autentsuse poole, aga aga nad noh, ühel hetkel ikkagi ei jõua sinna kuidagi, et see on pidev selline püüdsel autentsuse poole vä. Ma olen sellega vist isegi nõus, et mütoloogia tundub olevat tõesti miski, mille kohalolu on justkui paratamatu või vankumatu, kuid mida, millele läheneda, kui mida haarata väga hästi, ei õnnestunud. See ongi selline, justkui hajutatuse paratamatu kohalolu. Samas autentsuse küsimus minule jälle tundub, et kui ma nüüd nagu siin oma definitsiooni või sellel oma platvormil püsin, et siis ma ei saagi nagu üldse hästi aru, et mis asi see autentsus on või või ma ei saa seda mõistet isegi nagu sisse lasta sellesse tõlgendusstruktuuri, sest et see on võib-olla hästi kitsalt, et selline nagu noh, selle selle teadusliku raamistuse mõiste. Et see toimibki, niikaua kui me püüame maailma vaadata folkloristide seisukohalt ja niipea, kui me folkloristid seisukohalt vaata, kui me kuulume lihtsalt mingisugusesse muusse voogu siis noh, minu jaoks isiklikult autentsuse küsimus ei oma mitte vähimatki tähtsust. Autentsuse asendab minu tunnetusliku spektrisse arusaam sellest, kas ma kontaktid selle materjaliga, mida mulle pakutakse või ei ja kas ma olen nõus seda nagu endale ligi laskma ja kas haagib minust hektariga minust hektariga meiega kuidagiviisi või ei haagi, aga küsimus sellest, kas ta on autentne, rohkem või vähem, see kuulub minu meelest rohkem sellise metafüüsilise substentsiaalse tõeotsingute valda ja selle tagajärjel ma nagu pigem pigem eemaldunud millestki sellisest kui sellega üldse, nagu sooviksin diskussiooni asuda. Eesti kultuuris on tegelikult ju olemas selline kihistuse, mida peetakse mütoloogiliseks küll ekslikult, aga see on puhtalt siis 19. sajandil nii-öelda ilukirjanike poolt loodud selline mütoloogiline diskursus, kuhu kuuluvad kõik need Vanemuise, et kuhu kuuluvad kõik need Kungla rahvas, kuhu kuuluvad kõik muud sellised olendid ja, ja, ja nähtused ja mõtlesin muidugi nagu ülimalt huvitav on see, et kui ma hakkasin selle peale mõtlema, siis ütleme, pooltel Eesti teatritel on sellest pseudomütoloogiast, muide pärite nimed on Endla on vist Narvas tegutseb Ilmarine on siis Vanemuine ja midagi veel Ugala ja põhimõtteliselt mahub ka sinna hulka, et, et see on olnud niivõrd selline tugev või seda mütoloogiat on edasi kandnud niivõrd tugev institutsionaalne, mingisugune jõude nendesamade teatrite näol nendesamade mingite mälestusmärkide näol ja ilmselt veel mingite asjade kaudu on seda edasi viidud. Vot sellisel puhul sellisel juhul ja seda ei ole keegi kunagi varjanudki, on mütoloogia või siis antud juhul selle pseudomütoloogia eelduseks või toekse ja püüdeks olnud siis mingisuguseid rahvuspoliitilised, mingid püüded No ühesõnaga, siin võikski siis rääkida sellest, et kui, kui me mõtleme, et see on, et tegu on siis võib-olla mütoloogia, institutsionaliseerimine, mütoloogia toomisega institutsionaalsete tasandile, siis tekibki küsimus, kas tegu on enam mütoloogia või mitte ja siinjuures ma tuleks just nimelt tagasi sellise hajutama tatuse paratamatu kohalolu ja samas ka selle autentsuse juurde. Et kui mütoloogiast rebida välja mingisugune fragment ja tõsta see kilbile, siis tegu ei ole enam sedasama määratlematu sellise müütilise mõõtmega, vaid seesama Kilts on saanud juba märgiks märk kui selline selgesti eristuv ja võib-olla vahetult lihtsalt mõistetav asi on just nimelt juba institutsionaalses teenistuses. No vot, mina tahaksin siin kohe tuua nagu mõned näited just nimelt selle sellesama asja ilmestamiseks, eks ole, kui me võtame kõik need Vanemuises ja, ja Ukud ja Endlad ja kõik need muud asjad siis nendega on kuidagi see asi, et neid on kuidagi raske tõsiselt võtta, praegusel hetkel tähendab tee, mis sa tahad, aga vaat ei, vaat ei teki seda tunnet, et need oleks midagi sellist sellisest süvakultuur kihistusest, millega kuidagi suudaks nagu kontaktid ja neil on ikka selline liider, Tafelik Kerge lenduv, niisugune loor hõljub nende ümber, eks ole, ilus ilus udu tõuseb kusagilt väljadelt, aga seal puudub nagu sihuke noh, realistlik surve sõna otseses mõttes realistlik surve tähendab sellelt, mis on mütoloogiline. Mina eeldan, vähemalt iseenda tunnetusliku spektris, sellist realistlikku kohalolu esse kuidagi survestaks mind seestpoolt, WCd tabaks mind ja mulle tuleb meelde sellised näitajad, tähendab, et kus ma nagu hämmastusin kunagi väga kaua aega tagasi. Ja kui ma hakkasin praegu järgi mõtlema, et noh, et mis lood siis need oleksid mingid eesti muinasjutud muistendid kuhugi sinna nagu kaugesse aega ulatuvad, siis mul hakkasid meenuma hoopis hoopis teised asjad. Ja kui tuletada meelde nüüd kiviräha rehepappi, siis vot seal olid ka mingid sarnased asjad sisse toodud, aga need loode ma kohe räägin. Näiteks mulle tuleb meelde selline jutt ka see võis olla kuskil raamatus Eesti rahva ennemuistsed lood, aga võib-olla hoopis mingisugune muu Collection. Lugu sellest, kuidas ühel naisel suri mees ära ja siis maeti ta maha. Ja oh seda imet, eks ole, mõne päeva pärast oli nagu mees ukse taga ja koputas ukse peale ja akna peale ja kõik oli väga kole. Ja siis ikkagi lõpuks oli see, et naine lasi ta tuppa meest tuli uksest sisse ja küsis süüa. Naine andis talle süüa ja mis siis meist tegid, et mees sai nagu kanamune ja herneid. Ja siis ta sõi kanamunad koos koortega ära, aga herneid hakkas koorima. Ühesõnaga, ma mäletan väga hästi seda, seda füsioloogilist vastikustunnet, kui ma kujutasin ette kedagi söömas kanamune koortega ja noh, see herneste koorimine see oli nagu see selge sihuke pöördpidisus, ühesõnaga seal seal hõljus selline noh, raske, raske, rõhuv tonaalsus ümber, aga see tundus, tulevad kuskilt nagu sügavast kihist, nii et ma ei suutnud seda nagu kuidagi välja tõrjuda. Ja aastakümneid ma olen seda lugu enda peas kandnud kui noh, ühte sellist nagu noh, tõelist Eesti lugu, eks ole, siis läks, see lugu läks muidugi ainult koledamaks, sellepärast et mees käskis naisel ennast kokku pakkida ja hakkame nüüd uude koju sõitma. Ja siis noh, kui nad juba vankris olid, siis viskas mees naisele sülle Ühe inimese käpas ja ütles, et säh, söö seda. Et noh, et, et siis on nagu parem lõbusam sõita. Ja siis naine muidugi ei tahtnud seda süüa, peitis seda kord ühte, kord teise kohta, siis mees aeg-ajalt hõikas häälega, et käpp, kus sa oled siis käpp ütles iga kord, kus ta on, ja see mehele sugugi ei meeldinud ja mees nõudis, et ikka naine selle käpa ära sööks, kuni siis lõpuks naine suutis selle inimese käppa ehk siis panna endale kuidagi nagu rinna alla. Niiviisi noh, kui nüüd seda ette kujutada mingisuguse gooti horrori võtmes, eks ole, siis see kõik on juba nagu piisavalt jäle ja õudne ka siis, kui mees hõikas uuesti, et jälle käpp, kus sa oled, siis ütles käpped südame all. Ja siis mees arvas, et ei suuda siis selle nüüd ära sõi et ju see tal nüüd siis kõhus on see inimese kätte siis jättis nagu rahule ühesõnaga lõppkokkuvõttes kuidagiviisi see naine ja siis sealt kas kukk laulis või juhtus mingisugune muu selline nagu noh, suuremast struktuurist peale langev langev asi seal aga igal juhul noh, see oli nagu ka väga karm või siis mingi teine lugu, tuleb mulle meelde, kuidas kuidas sulane leidis lakast supikausi ja sõi selle ära ja siis äkki läks mingi mürgel lahti ja sulane peitis ruttu ära heinte alla ja vaatas, et tulid, kaks krati. Oluline on veel see, et sulasel sulane polnud harjunud nii rammusa toiduga ja siis nii kui ta selle supi ära söönud oli, kuna teda oli hoitud kogu aeg lahja, viletsa lake peal, siis tal läks süda pahaks ja ta euroopis selle supi sinna kaussi tagasi. Ja siis põgenes suure mürgli peale, siis tulid kaks krati, kaks krati tulid ja hakkasid seda roopi sööma sealt kausist ja ise vaidlesid vihaselt, üks ütles, see oli selline nagu vigane murtud keel. Üks ütles, et see on äkkja, teine vaidles talle vastu, et ei olek. Ja noh, ühesõnaga kõigis nendes seda tüüpi lugudes, seal on mingisugune niisugune hästi tugev nagu noh, lõhutusele vigastatud kontseptsioon, eks ole, juba see, et mees on nagu pahupidi, et ta sööb, eks ole, mune koortega ja koorib herneid, noh, niisugune tõeline noh, teine teine tagurpidine ilm, eks ole, väljaspoolsuse kratid, eks ole, kes räägivad sellist vigast katkist keelt ja ja see kõik on see kõik on kuidagi selline, et ma sain nagu väga ruttu aru, et need ei ole need lood, mida meile koolis lugemikus pakutakse kui Eesti rahva ennemuistseid lugusid, et, et seal on mingi mingi väga raske ja madalkiht on sees, mida üldiselt selline ohvitsiaalne esitus, loogika eelistab nagu kõrvale jätta. Et ma olen nõus, kui sa esimese loojumas rääkisid sellest, et sa tunned mingisugust sellist süvatasandilt tulevat õudu, et siis see on, see on just miski, mida ma nimetaks kokkupuuteks sellise müütilise mõõtme, aga just sellega, kuhu justkui ligi ei pääse, mida ei saa H'ta, aga mida sa tunned, et on sinu sees olemas? Me võime võtta seda ka üldkultuuriliselt tasandil kõik need lood juba iseenesest, mis sa siin jutustasid, noh, tegelikult praktiliselt üleüldse ei seondu ühegi kultuurilise markeriga mitte millegiga ühegi mitte ühegi sellise lihtsama märgilisema kultuurilise killuga, millega oleks lihtne identifitseerida oleks vahetult mõistetav või selgelt eristuv, vaid see on just midagi nii fundamentaalset võõrast. Aga ometi ei saa lahti sellest tundest, et see kõik on meie sees või kuidagi määratleb meid kusagilt sealt, teiselt poolt. Aga mulle jäi enne kõrva see, et sa ütlesid seda kogu seda mütoloogiat või, või seda suurmütoloogiat, mida meil siin esitletakse. Ma tea kalevipoegade ja, ja teatrite kaudu. Et seda on raske tõsiselt võtta ja kui me mõtleme Tänapäevase näite peale näiteks sellesama tantsu peale, mis käib kelle merre asetatava Kalevipoja ümber selle Kurikuulsa, Tauno Kangro Kalevipoja ümber, siis sellest kalevipojast on kõigile täiesti üks, kõike see kaebaiga ei huvita mitte kedagi. Üks kõike, mis huvitab, on Tauno Kangro inimesi ja teine asi, kas keskerakondlik linnavalitsus umbes annab ikka lõpuks selle loa või ei anna seda luba. Nii et selles küsimuses see Kalevipoja mingisugune olemus või mingisugune selline sisu on täiesti kõrvaline. Kalevipojaga, mul tuleb kohe meelde see, et minu teada tähendab muidugi need folkloristid võivad mind parandada selles mõttes, et ma ei, ma ei väida, et ma valdan andmepanka, vaid ma pigem kasutan seda ja kindlasti suudaks keegi teha täpsustusi, aga minu teada üks esimesi, selliseid nagu korrektselt kirja pandud lugusid Kalevipojast räägib seda, et Kalevipoeg oli üks kole vastik koll, kes mauras ja Dallas mööda Eestit ringi sõitma, Maria ja inimesi ja lõhkus ja laastas ja lõpuks sai mitme külameestel sellest ikka nagu tõsiselt villand. Et nad panid kamba kokku, kui võtsid oma koodid ja aisad läksid, andsid kalevipojale korralikult peksa ja panite osale köide, kui nad olid tõsiselt läbi globinud. Ja siis noh, ega siis lugu sellega ei lõppenud, ses mõttes, et Kalevipoeg siis tohman, nagu ta oli, ei suutnud linnas ka sellest köiest lahti teha, sest ta nii palju ei mõistnud lihtsalt. Ja siis ta ühesõnaga hüppas ja mauras ja laamendas seal ja noh, kõik koht oli seda kisa täis ja lõpuks lendas ühesõnaga õhuhaldjat salk sealt mööda ja neil oli ka nagu noh, ikka ikka nagu sõna otseses mõttes kopp ees sellest kisast ja kärast ja looduse reostamise eest. Ja siis nad lihtsalt võtsid pikka oda ja äigasid talle pika odaga kuklasse ja lõite sealt nagu ülevalt maha. Ja siis oli kõik hea ja rahulik, sest Kalevipoeg oli surnud ja enam nagu kolle laaberdanud ringi ja ei söönud rahvast ja inimesi. Kalevipoeg oli toona 19. sajandi teisel poolel vaja selliseks kujundada, sest oli oli tarvis telge või mingisugune sa mõtet nüüd selliseks ilusaks ilusaks ilusaks just nimelt ja, ja noh, tegelikult on see ju võte, mida on kasutatud väga palju, et luuakse mingisuguse isiku ümbert kultuuriline telgteljel, siis on kõikvõimalikud omadused, kõikvõimalikud süžeed ja võimalikud edasi arenenud. Samas muidugi tema juhmus on isegi selle nagu ilusaks kujundamise juures siiski hämmastav sest ma mäletan oma tõelist arusaamatust, kui, kui ta läks ühesõnaga allmaailma ja noh, ta ei osanud nagu ühtegi probleemi ära lahendada, iga natukese aja tagant tulid mingid väikesed loomad ja ütlesid talle järjest umbes seitse korda, et helista kellukest Kalevipoeg ja siis nagu kui Kalevipoeg, siis nagu suutis aru saada, et mis, mis see kelluke on ja kuidas seda helistada, siis ta helistas jälle kõik probleemid lahenesid kui nõiaväel, et noh, mind hämmastas just see, et nagu pärast seitsmekordset nõuannet ei ole tegelane suutnud meelde jätta, et äkki prooviks kellukese helistamise trikki, et äkki see aitaks, ei, jälle peab tulema väike loom ja ütlema ja noh, tundubki, et nagu kalevipoja kuulsus püsib väikeste loomade peal peas. Aga enne oli siin juttu müüdiste märgistada, kas Kalevipoja müüt, nagu me aru saame, hõlpsasti tänapäeval ei toimi, aga ma saan aru, et kuidagi toimib ikkagi see märk või. No tähendab, kui mõelda juba selle peale, ma tuleksin tegelikult tagasi selle juurde, kuidas Kalevipoega ilustatakse. Meil on ka siin praegusel ajal selliseid globaalsema tasandi näiteid, kui me mõtleme näiteks selle peale, kuivõrd tervisest pakatav, tugev ja ilus on Heracles meie jaoks, siis kui näiteks lugeda antiikdraamasid, siis võis võis tihti täheldada, kuidas eraklasele meeldis kõrtsis laaberdada ja, ja ülearu tihti üle aisa lüüa. Et noh, mingis mõttes neist on tõepoolest ja võib-olla see on praeguse aja tendents saanud kuidagi selliselt jällegi lihtsasti mõistetavad märgid, mis aitavad meil olla eeskujuks kuidagi kokkuleppele jõuda. Kummaline seos millega, milles ma nüüd nii väga kindel ei ole, et seda väga tõsiselt tasuks võtta, aga millalgi hakkas mulle tunduma, et võib-olla Kalevipojas on siiski kirja pandud üks nagu oluline asi, et mäletad, teatavasti vennad katsusid rammu sel teel, et kes hakkab nagu kõige kõvemaks ja kõige kangemaks meheks, et nad viskasid kivi. Ja siis see, kelle kivi lendas kõige kaugemale, et see oli kõige kõvem mees, aga kui vaadata siin nagu lähispordiajalugu, siis kettaheite mine, oda viskamine on Eestile toonud nagu kõvasti kuulsust, et nagu, kui saab mingi raske asja endale ära visata, et tundub, et see siiski nagu eesti rahvale sobib, tähendab, et vähemalt on meil selliseid mehi, kes, kes tõepoolest suudavad rasket asja visata kaugele. No ega meie terased spordikommentaatorid ei ole jätnud seda võrdlus ka kasutamata, eks. Minu arvates, aga hästi sujuvalt olemegi tegelikult ju kuidagi tänapäeva liikunud. Kui me loeme ajalehti näiteks Eesti ajalehti, siis iga mingisugune kuues pealkiri sisaldab sõna müüt. A la haigekassa müüte, mingisugune müüt Eestis sotsiaalhoolekandes, mingid sellised asjad ja seda kasutatakse täiesti valimatu müüt Nõukogude ajaste müüt Välis-Eestist edasi. Seal on ju selge, eks ole, ses mõttes, et selle koha peal mõeldakse midagi, mis kohe kokku kukub. Müüt kui mingi ühesõnaga selline habras õõnesvorm, mis esimese nõelatorked. Ma olen suure pauguga lõhki lendab. Et selles mõttes nagu meie saate kontekstis noh, sedasorti müüt meid vist väga ei aita. Aga võib-olla on siin müüt just selles tähenduses, et mingisugusest konkreetsest nähtusest, no ütleme sellest samast sotsiaalhoolekandest räägitakse lihtsalt tohutuid paljusid erinevaid lugusid ja ei ole tekkinud mingisugust nihukest konkreetselt, et või ettekujutust selle kohta, mis tegelikult toimub ja siis nimetatakse seda justkui müütiliseks või. Ja mingisugune kolmas võimalus on siis põhimõtteliselt selle pinnalt defineerida seda müüti ka niimoodi, et see on teatud meie siin kultuuris või ühiskonnas levinud triviaalselt arusaamade kogum või kogun käibel olevate mõtete või arusaamatuste kogum, mina ei tea, miks seda müüdi sõna nii palju tänapäeval kasutas. Mäletate, üks seitse aastat tagasi oli selline periood, kus iga artikkel kasutas sõna tuss või kultuslike, tähendab, kõik asjad olid kultuslikud ja kui seda sõna ei olnud artiklis, siis sisuliselt noh, artikkel oli väärtusetu või midagi sellist, et täna on tegu sellise märgilise moesõnadega. Aga see ilmselt on lihtsalt mingi mingi jah nagu selline laineserv. Et kui mõnda sõna nagu piisavalt palju kasutada, siis ta hakkab nagu imbub ilmselt automaatselt keele struktuuri sisse ja kuidagi nagu noh, teda on mugav võtta, sest see vormistuslik moodus on välja töötatud, et mulle tundub, et sellele, sellele asjale, sellele aspektile võiks läheneda, ütleme, mingi lingvistilise nurga alt või siis mingi mentaliteedi uurimisnurga alt. Aga ma jätkuvalt jään selle juurde, et mulle tundub, et see müüdi kontseptsioon meid siin eriti palju edasi ei aita. Aga ometi on üks väga mõjukas müüdi kontseptsioone kirja pannud kuskil 50.-te aastate keskpaigas. Prantsusmaalt äri Jasson Roland paati essee tänapäeva müüt, kus ta tegelikult arutab seda müütilise müütilisuse üle tänapäeval võrdlemisi põhjalikult ja võib-olla siin olekski sobilik uuesti meelde tuletada see müüdi ja märgi erinevus. Nimelt noh, kui, kui märki, kui me räägime siin näiteks Eesti märgist või miks mitte minu poolest ka eesti Nokiast siis see on märk on tõepoolest justkui miski, mis on vahetult tajutav, kättesaadav koheselt arusaadav, aga samas selgelt ja maksimaalselt eristuv, et ta teiste märkide juures esile tõuseks siis paat müütilisuse või müüdi kohta räägib just seda, et müüdi eesmärk ei ole mitte niivõrd mingil moel ennast kättesaadavaks teha, vaid just hajutada iseenese sellist selget tähendus keset tekivad hästi paljude erinevad versioonid ühest ja samast asjast ja seda asja ennast nende erinevate versioonide lasu all ei olegi justkui naha ja paat räägib müüdist tihti seoses just nimelt kodanlikus ja kodanluse klassi nii-öelda võimulolek kontekstis. Part ütleb seda, et kodanlus ise justkui definitsioonilt ei tunne väga endast erinevat või endast teist ja ta peab pidevalt jõudma kokkuleppele sellega, et ta ei saa olla miski muu kui tema ise. Paart ütleb veel ka seda, et seal võivad tekkida sellised nii-öelda ideoloogilise halastuse momendid, näiteks kodanlane võib küsida, mismoodi saan mina nüüd olla mustanahaline või midagi niisugust, aga igal juhul paat, müüti kui sellist peab just nimelt, et seal või müüdiloomet peab kodanluse võimuloleku selliseks vari näiteks või vahendiks. Sest kuivõrd kodanlus iseennast ei saa nimetada, ta ei saa öelda, et ma olen võimul, sest oleks söönud ja banaalne ja paljastaks tema sellise võimuloleku mehhanismi siis tuleb just luua selline müütide paljusus ja lõputu hajusus. Et see kodanluse enese nimi ununeks ja ta saaks niimoodi varjatult domineerida. See ei ole nüüd nagu otseselt otseselt aktuaalne kogu aeg, aga see on nagu üks selline unustatud mäluregister või selline klaster, mis aeg-ajalt tõmmatakse välja ja mille sündmus mõni sündmus võib noh, nii-öelda välja tõmmata või sisse lülitada, et ta üldiselt nagu eksisteerib välja lülitatud kujul. Et see, mis mul meelde tuli, see on müüt Eesti raskejõustiku kuld ajast. Mis selles mõttes noh, ongi nagu pool poolmütoloogiline, et ikka ja jälle, kui jutt läheb nagu eestlaste vägitegudele maailma areenil, siis meenuvad neile kõigile rohkem või vähem luuri Aaberg, Hagen, Schmidt, kuldne kolmik, eks ole, kes puistas laiali terve maailma, sest millegipärast see kangelane on nagu igale rahvale vajalik, eks ole, nagu Kalevipoeg võib-olla ei ole väga õnnestunud kangelane, aga Lurich, Obergiste Hagen, Schmidist ma ütleksin, õnnestus kokku panna nagu palju mõjuvõimsam kangelane, siis Lurich räägitakse meile alati kui ülimalt intellektuaalsest tüübist, kes olevat osanud teist keelt. Se keelte hüpotees tuleb alati sageli sisse, selliste nagu täna päevasemate lugude puhul ma pärast võib-olla ühes näites jõuan veel ka keelteni. Ja Bamberg oli võitmatu, lahingmasin, kes ka tõepoolest nii palju kui ma ajakirjandust, et selleaegset olen nagu vaadanud või neid nagu ümberjutustusi, siis ta tõesti siis ükskõik, millistel tingimustel alati sõltumata sellest kesta vastane oli, kas see oli temast suurem, kui palju suurem, kui palju raskem. Aberg võitis ja teda loetaksegi üheks nagu võib-olla nagu maailma ajaloos maailma maadlusajaloos üheks selliseks nagu kõige ökonoomsemaks ja peaaegu et võitmatuks maadlejaks võib-olla Aleksander kar säilinud tänapäeval oleks nagu noh, analoogne Aabergi analoog nagu tänases päevas, mis iseenesest selle nurga alt, nagu ma seda praegu näitan, on ju väga tore öelda, et võrrelda nii, Evelin on Aabergi analoog, mitte Taabergoncareelini analoogsedapidi, et hoolimata nagu sellest meie noh, nii-öelda väiksus, kontseptsioonist saame me areenile lükata ühe noh, peaaegu võitmatu kangelase, siis tuleb järgmine kuldaeg, kus nagu palun ja ja kotkas, eks ole, võtsid ära kuldmedaleid, eks ole, ja noh, olid olid samamoodi võitmatut, kangelast, siis jääb väga suur hulk tühja maad, kus tegelikult oli ka väga tugev vaid selliseid võitlejaid, keda oleks saanud nagu asetada ette. Aga kuidagi nagu see asi kustus nagu meedias ära. Ja siis nüüd jälle, eks ole, on hakanud see nagu üles kerima, eks ole, meil on Pertelson, Budõlin, inglased, noh, täiesti noh, ongi nagu kõrgel levelil töötanud ja võitnud on Baruto, kes Jaapanis teeb, eks ole, sumos nagu raskete meeste hulgast vägitegusid. Ja nüüd just hetk tagasi saabus teade, mis ongi nüüd see asi, millest ma räägin, et on saabunud hetk, kui Eesti raskejõustiku müüt lülitati uuesti sisse, sest et Heiki Nabi võitis just noh, võiks öelda peaaegu et hetk gaasikehakaalus kuni 96 kilo kullamaailmameistrivõistlustel ühesõnaga eestlastel on maadluse maailmameister jälle üle pikkade-pikkade aegade. Ühesõnaga, see on nüüd selline, selline mütoloogiline kiht või kihistus, mida, mis nagu rajal taandub ja asendub halaga sellel teemal, kuidas meil ei ole kedagi. Ja siis ühel hetkel, kui jälle keegi saabub, siis plaks, lülitatakse see kõik asi sisse või kui me räägime, arutas ehk siis Kaido Höövelsoni siis ma olen kuulnud sellist väidet ja ma olen peaaegu valmis sellele ise alla kirjutama ka, et, et Baruto on teinud jaapani kultuuri tutvustamiseks Eestis oma üpris lühikese sumoga paari jooksul noh, kordades rohkem kui Rein Raual on õnnestunud teha kogu oma tegevusaja jooksul. Nii et võib-olla siis raskejõustik, kui sellid raskesti eestlase või eestlust määratlev, selline müüt. No ma ütlengi, et see ongi selline, see kangelane, see, see võitlejase kangelane, eestlastel on ta nagu olemas ja kui ta kaob ära, siis alatakse, et teda ei ole ja kui ta ilmub, siis lükatakse ta nagu täie jõuga sisse, et noh, meil siiski on olemas ja see on nagu võimas ja see on noh, nagu kogu kogu nagu maailma mastaabis, eks ole, nagu töötav. Noh, isegi kui see iga kord ei olegi nii suures mastaabis, siis me ise ehitame selle mastaabi sinna juurde. Aga on olnud perioode, jah, kui see mastaap ongi suur. Kui me nende müütilist isikute juurde jõudsime, siis tõepoolest, ega Eestis väljaspoole polegi ju pakkuda neid selliseid müütilisi isikuid. Ma olin mõni aeg tagasi Barcelonas, siis seda linna müüvad põhimõtteliselt kaks isikute praegu üks on ikka klassikaline kaudi, selline müütiline arhitekte ja, ja sellega seotud see katedraal Barcelona kesklinnas. Ja teine isike, kelle nägu see linn sisuliselt on ja konkureerib seal üleva kunsti. Viljeleja aga ei ole keegi muu kui jalgpallur. Ronaldinho pood, ükskõik, mida ta ei müünud, müüs Roland särke. Need on isikud, kelle kaudu müüakse või tutvustatakse või tuuakse seal linn, selle linna õhkkond kuidagi lähemale. Ma tahaks ikkagi teha vahet, kas siin ei ole meil äkki jällegi tegu just nimelt sihukeste märgiliste isikutega, kelle juures me nagu selgelt näeme, mida nad teevad, saame selgelt tunnustada näiteks Ronaldinho jalgpallurile oskusi. Aga võib-olla äkki müütiline inimene või isiksus oleks justkui jälle midagi sellist kokkuvõetamatut, midagi eemal olevat kedagi, kelle kohtadel teatakse üht või teist asja rääkida, aga ei ole midagi konkreetset, kindlat ei ole, näiteks särki, mida saab osta. Nokaudi puhul mulle tundub, et see kokku võetamatus töötab, et ta on nagu barokselt laiali paiskub, eks ole, vohav või noh, nagu nagu haaramatu, eks ole, Temase torm juba iseenesest nagu jookseb, jookseb eest ära ja ei lase ennast nagu kokku võtta mingisuguse, ühegi kontseptsiooni alla. Mulle tundub, et eks ole, kui, kui keegi nagu tänapäeval hakkab kujunema müüdiks mingisugusel põhjusel, et siis seal on nagu vaja teatavat mingit sellist noh, nagu erisust või väljaspool seismist, ühesõnaga noh, kangelane ei ole see tegelikult kestnud nagu üks meie kõigi hulgast. Et ta peab mingis moodi seisma kusagil väljas mingisugusele äärealal mingisuguses sellises kohas, kuhu me nagu ei taha. Võib-olla ütleme, inimene ei taha nagu muidugi. Jah, ma tahaks ka just seda öelda, et kedagi ei saa tõsta müütilise sisevaid müüdiks saab ainult ise kujuneda. Müüt on isetekkeline, ta ei ole niivõrd avatsusliku akti läbi loodud. Päeval räägitakse ju sellest, kuidas sedasama mütoloogia loob ja see täpselt sama hõlmamatu valdkond nagu meedia. Aga ka seal ma vaataksin neid protsesse mingis mõttes ise tekkeristena. Võib-olla see on nagu, eks ole, et öelda, et noh, et jumal lõi maailma, siis ta ta võis selle luua, tähendab, aga, aga see, tema, see loomisakt kindlasti ei olnud, nii et ta seisis siin ja võttis ja pani selle asja nagu sinna. Et noh, see on nagu samamoodi võib-olla selline nagu impersonaalne kohalolek kõigis loomeaktides korraga. Et mütoloogiline tegelane või mütoloogia, ütleme siis kitsendama seda mänguväljakut, ütleme, mütoloogiline kunstnik peab olema vähemalt mingil määral selline nagu hämaruses olev vähemalt mingi pool temas peab olema nagu välja valgustamata, varjudes määratlematu, ebaselge haaramatu. Niipea kui ta muutub liialt paratavaks, siis jah, ma olen täiesti nõus, siis temast kujuneb pigem selline nagu märgiline tegelane. Aga see nagu samal ajal umbes roonselt lahustub ära tema mütoloogilisus, ta ta muutub jah, liiga harva. Tahaks haarata haaramatu kangelase haaramata näiteks kunstniku veaks näiteks ilmsesti on näiteks, kas ka see on midagi sellist, mis, mis ei ole. Jah, ega ma vaielda küll ei suudaks või isegi kui, kui ma mõtlen Kindlasti kui lugeda mingisuguseid Kafka teoseid või jällegi kuulata erinevaid müüte, mida kõik Kavka kohta teada või, või mis ringlevad, siis võib-olla võiks tõepoolest öelda, et ma mõistan Kavkad kuidagi välispidiselt, aga ometi jääb mul mulle sisimas sinna väga suur mõõde või väga suur areaal mille kohta ma võiks öelda, et et ma ei saa katka enese siseelust täielikult aru. Ta on mulle küll kuidagi välispidiselt mõistetav ja Et sedasama teemat mööda veel natuke edasi liikuda, siis tõepoolest ma meenutasin rahvas käiku, kui käisin Kafka toas ja kakatuba oli tikutopsi suurune. Et noh, see mõnes mõttes on juba nagu metoloogilisele tegelasele nagu selline vajalik noh, background, et sa sisened sinna ja tunned, et, et kui ta nagu noh, veetis oma elu paljuski noh, nii nii väikses ruumis, siis on selge, noh, tähendab, see seletab nii mõndagi sellest, mida ta kirjutab, mitte otseselt, vaid, vaid just nimelt tunnetuslikult ja. Ma püüdsin mõelda nagu Eesti kontekstis, eks ole, no võtame siis mõned eesti eesti kirjanikud näiteks. Et Eesti, Eesti kirjanduslikus maastikul kindlasti. Uku Masingu mütoloogiline kirjanik Madis Kõiva, mütoloogiline kirjanik. Ja noh, kellega läheb, kui ma otsiksin mingit paralleeli, siis mulle tuleks meelde hoopiski ämbienti Mozart. Tiidžams ehk võin, ja need nagu need ühendavad punktid võiksid siis olla näiteks sellised, et eks ole, Richard Jamesist me ju teame, et tal on kas tank või soomusauto tank ja eks ole ja ta käib sellega poes ja, või lihtsalt niisama sõitmas. Ta kirjutab oma loodud magades. Et ta lihtsalt ärkab üles ja siis tal on see muusika peast, ärkab oma masinate taga ning vormis Nõelaga kui varasema juurde tagasi tulles, siis ta koorib herneid, aga mune sööb tervelt. Jah jah, peaaegu ma päris ei kirjuta alla, aga, aga olgu ma lähen edasi, tähendab, ja kui ma võtan nüüd nagu kõivu või, või Uku Masingu sinna kõrvale, siis jällegi mõlemal neist on olemas mingisugune selline noh, nagu selline mütoloogiline rõhk või võti, eks ole, Madis Kõivu, sest me teame ju kõik, et on olemas see, see kuldkollane, tumekollane õhtuvalgus, mis tekitab temas õudust ja mis samal ajal teda mõjutab loominguliselt. Uku Masingut, kui me tuletame meelde, siis tuleb kohe silma ette see, et tal oli nägemishäire. Et ta nägi kahekordselt, et see sundis teda maailma vaatama nagu hoopis teistmoodi ja ka tema piltidel on see noh, silmade häirest tulenevalt selline nagu ühi läbitungiv pilk või selline pilk, mis tundub kuuluvat kuhugi teise maailma. Ühesõnaga, mingisugused kummalised, isegi nagu välised või juhuslikud detailid asetuvad sellesse nagu maatriksisse ja loovad sellise nagu pingevälja. Ja võimalikult paljususliku ettekujutuse kellestki, keda võib-olla tegelikult päris hästi ei teata, kas me oleme keegi mask hõimuga rääkinud või? Jah, kusjuures mul tuleb meelde üks kord, eks ole, kui ma temaga rääkisin ja ma olen mõelnud pigem seda, et see oli, see oli väga juhuslik just nimelt ma ehitan siin müüti, praegu ma ehitan seda müüti nüüd nagu kohe edasi. Me tulime susi etenduselt ja mina olin roolis. Ma sõitsin läbi pimeduse suhteliselt kiiresti järjest kasvasid õunapuud. Ja Madis Kõiv kommenteeris neid õunapuid ja mina vastasin talle. Kommenteerisin, Neid õunapuid nagu noh, oma vaatenurgast. Ja see oli nii, nagu oleks olnud kaks monoloogi, kui üks vaikis, siis teine hakkas rääkima. Ühesõnaga, nagu see seal ei olnud sellist dialoogilise kommunikatsiooni vaid lihtsalt kumbki rääkis mingitest väga juhuslikest oma pea sees olevatest fragmentidest. See on ka nagu ainus kord, kui ma olen Madis Kõivu ka noh, niimoodi sisuliselt rääkinud ja see oli, see oli monoloogiline vestlus ja ma olen mõelnud, et tegelikult ma tahaks temast palju rohkem teada. Ja ma arvan, et ma õpiksin väga palju temaga rääkides ja ometi ma ei ole kunagi teinud ühtegi sammu, et temaga kokku saada rohkem. Ühesõnaga. Ma ei arva, et see oleks see, et ma kardan tema nagu müütilisust lõhkuda enda peas. Aga noh, siin on võib-olla nagu nagu võib-olla mingi laiem nagu selline eesti eestlase mõtlemismall või, või et nagu ei taha segada, teist tähendab, ei taha tükkida nagu teise noh, olemisruumi aga, aga võib-olla on seal siiski ka mingi teatav noh, nagu selline aukartus mütoloogilise persooni eest, mida ma küll ei taha tunnistada, sest ma olen püüdnud alati väita, et, et ma ei tunne mingit aukartust ühegi mütoloogilise konstruktsiooni ees, aga võib-olla seal siiski Midagi sellist, see on väga hea, et sa tõid mütoloogiliste kirjanike puhul välja näiteks need isikud ja kas ma nüüd saan sellest loogikast nagu õieti aru, et need Masing ja kõiv võiksid olla mütoloogilised, aga siis on veel, eks ju, need nõnda märgilised kirjaniku just, nimelt ja, ja, ja need on siis need, keda nagu tegelikult peetakse kirjalikeks ja kes tegelikult siis minu arvates jagunevad kaheksa, üks grupp on siis rahvakirjanikud nagu Kross ja Kivirähk ja teine grupp on need, keda ma nimetan kroonika kirjalikeks. Ehk siis need isikud, kelle seda märgilisest suurendab kogu aeg, näiteks ajakiri kroonika või mõned sellised muud väljaanded. Aga sa jätad praegu muidugi ju tegelikult tohutu suure hulga äärealasid kõrvale keskpaiga kõrval, jah, okei. Aga tõepoolest on olemas selliseid märgilisi kirjanikke, kelle juures on selgelt tajutav või teada, millest nad kirjutavad. Nende märkide kategooria on tegelikult ka noh a la siis mingid maamärgid või, või, või mingisugused sellised näiteks ma pakun mingid hooned või mingid sellised asjad. Aga võtame sellesama kaudi katedraali. Vaata kaudi, kui sa küsid niimoodi otse ja ma olen sunnitud niimoodi sulle otsa vaadates siin otse vastavalt, siis siis minu meelest noh, võib-olla ma jällegi ei erista nii täpselt nüüd energia mütoloogia vahekorda, noh, lihtsalt ma nagu iseenda jaoks ei erista seda nii täpselt, et ma vist mõtlen natukene mingis teises pataljonis, sest et minu jaoks see Gaudi arhitektuur hakkab käituma ikkagi sellise noh, unenäolise ruumina tähendab just nimelt sellise ruumina, kus on nagu väga palju sellest, mida ma ei näe, lahkub kohe nagu nägemisvälja väärtelt kuhugi Ir reaalsusesse muutub selliseks nagu mingiks puhanguks pingeväljade nagu kobrutavaks selliseks ümbruseks ja ja ma, ma nagu tunnen, et ma ei saa ühelgi juhul tegelikult nagu mingit telge tabada, see ongi see, mis seal mõjub, et see unenäoline ruum ja selle tõttu ta nagu asubki sellises mütoloogilise kihis Just et kohe, kui midagi püüda, ära määratleda, meenub justkui kõik muu, mis ütlemata jäi. Pluss veel see, et seal noh, kui vaadata mingeid sisearhitektuuri, näiteks ma näen midagi, mis meenutab mulle näiteks noh, looma selgroogu või mingit luustiku skeletti. Et see tundub ka, noh, ma ei ütle, et see on nüüd nagu mingisugune pärand, ütleme, kunagisest mammutikütti geenist, eks ole, mis võib-olla minu arust nagu sellel hetkel pinnale tõuseb ja paneb mind seda nagu luustruktuuri kuidagi nagu eriti otseselt tõlgendama. Aga selles on midagi arhailist tähendab sellist nagu defineerimata arhailist. Mitte et ma saaksin nii-öelda, mis see täpselt on ja ikka ikka jälle. Jah. Me jõuame ikka sinna tagasi, et see on see, see unenäoline pinge, pingeväljade pilv mis. Olla väga palju rohkemat kui see, mida ma parasjagu Just et selles mõttes ma hakkasin praegu mõtlema, kas meil nagu eestlastel on midagi sellist, kui me siin nagu ka Eesti teema peal oleme ja ega noh, tähendab, mulle tulevad meelde kuuekeelne kannel ja püstkoda muidugi selliseid asja puhul ja kuuekeelne kannel ei ole arhitektuur. Kuigi ta on nagu asi, mis mulle meenub, selline nagu mütoloogiliste valda kuuluv asi ja mõnes mõttes ka midagi, mille kõla on nagu. Ma tunnistan seda, et selle selle kõla iseloom afektib mind, ükskõik kas ma seda nagu noh, defineerin või ei, defineeri, aga selles kõlas, on midagi, mis, mis teeb kurvaks ja mis nihutab kuidagi, ühesõnaga mis teisendab nagu reaalsust. Aga nüüd see teine pool arhitektuuri juurde tulla tagasi, siis püstkoda siis püstkoda on küll midagi, mida nagu vist peaaegu igaüks siinses meie siinses kultuuriruumis on valmis nimetama nagu mingiks märgiliseks ugri asjaks. Aga samas noh, ei ole seda mitte kusagil. Ühesõnaga peaaegu keegi ei tee, ma tean seda, et Toomas Kalvel fotograaf Toomas Kalvel on kodus selline nagu võsa ehitis, kus ta on pannud pajuvõsa kasvama püstkojakujuliselt. Et mingil hetkel saab sellest nagu noh, iseeneslik, looduslik lehtla, kui see on nagu piisavalt hästi kasvanud, aga võib-olla selliseid püstkodasid on veel kusagil, aga püstkojaga seoses noh, nüüd on muidugi mõte, mõte liigub, eks ole, juba kuhugi kaugele, et püstkoda võib vaadata kui sellist nagu mütoloogilise ajastu fotoaparaati. Et põhimõtteliselt kojal oli ju, eks ole, lae või noh, nagu katuses seal, kus need nagu otsad ristusid, oli auk suitsuauk ja kui tuletada meelde kaamera obs Kuura käitumisprintsiip, eks ole, siis on just nimelt vaja pimedat ruumi ja auku, millest tahaks nagu valgus sisse langeda. Ja selles mõttes mul on tunne, et püstkoda oli tõenäoliselt siiski palju palju varasem kaameroobs Kuura kui ükskõik milline teine kaamera Ops Kuura, et inimkond vedas endaga pikka aega kaasas fotoaparaati ega saanud arugi, et ta nagu tegelikult elas seal sees ega kasutanud seda üldse sihtotstarbeliselt. Selline saigi esimene saade sarjast lendavat pea. Stuudios olid Andreas vee Jaak Tomberg ja toimetaja Janek Kraavi. Helirežii eest kandis hoolt Viivika Ludvig järgmisega Kuu aja pärast sama seltskonnaga aga juba hoopis teistel teemadel. Kena pühapäeval pärastlõuna jätku, kuuleme veel.