Tere hommikust, hea raadiokuulaja, täna on 31. mai, kell on mõned minutid 10 läbi saanud ja jutusaade alustab. Mina olen saatejuht Hannes Võrno ja mul on ääretult hea meel tervitada stuudios pühapäeva hommikul vikerraadio eetris oma head sõpra ja teie kõigi jaoks väga tuntud ja lugupeetud inimeste arvamusliidrite meedia mogulit, reklaamiguru ja mida kõike veel on sinu kohta öeldud, aga mina pean sind, Marek, ennekõike Ena sõbraks. Stuudios on Marek Reinas. Tere. Tere hommikust, Anne. Marek, ma tahaksin sinuga alustada tänast jutuajamist sellest, et homme on esimene juuni, mis on rahvusvaheline lastekaitsepäev ja sellega seoses tahaksin ma öelda ei saa mööda ega üle ega ümber minna sellest teemast, et sina oled olnud oma elus ja oma töös väga palju seotud niisuguste asjadega nagu kõikvõimalikke sotsiaalreklaami ja muude kampaaniate korraldamisega neile hinnangute sisu andmisega. Et üks niisugune päev, see on peaaegu nagu jaanipäev, lastekaitsepäev, mis õigupoolest on natukene niisuguse laialivalguva imagoloogilise sellise tähendusega päev, kus lihtsalt siis nagu üritatakse lastele tähelepanu pöörata, kes seda nagu tegelikult niikuinii kogu aeg väärivad. Et kuidas sa sellise reklaamispetsialisti või sellise kampaaniaspetsialistina võiksid öelda, et kas see lastekaitsepäev on meie tänases elus, meie tänases nii-öelda kalendris esimese juunipäevana on ta kuidagi nagu mingisuguse sellise selge kuvandi ja mõttega või on see lihtsalt kuskilt võetud ja teeme nii, et on. Kõigepealt kõigile lastele, siis, kes seal praeguseks on üles ärganud, olge tublid ja sööge hommikuti putru. Aga mis puudutab seda esimest juunit ja lastekaitsepäeva, siis ma arvan, et tegemist, see on ju suhteliselt nagu mõttetu aga või noh, et ega tal, ega tal praegu mingit olulist sisu ei ole, laps viiakse kuhugi loomaaeda, antakse talle Väikse, Tommi jätski pihku ja, ja, ja ongi, ongi nagu, ma arvan, selle päeva pidu läbi. Kuigi ma pean ütlema, et ühiskonnas viimasel ajal ju lapsed saavad väga palju tähelepanu ja hoolitsust ja poliitikud muudkui sülitavad neil pead, nii et nii et ega nüüd Eesti vabariigis laps olla, kes ei ole. Sõnastas sina enda lapsepõlve meenutades tagasi vaadates tahaksid sa siis praegusel hetkel öelda, et sinu lapsepõlv oli raske malmist mänguasjade ja, ja raske põllutööga ja mitte nii nagu tänapäeval. Loomulikult mina pidin kandma kaelaräti, mina pidin käima seismas igavese tule juures, puus, taustamad kaenlas ja kuseda püksis, eks ole. Et selles mõttes tänapäeva lastel on ikka puhas lillepidu, see, see elu. No tänapäeva lastel, ma ütleksin, on tegelikult ikkagi palju keerulisem, sest meie ajal oli see, et kui sa kandsid oma kaelarätti ja puust automaadi kannatasid kusehäda ära siis oli tegelikult ju selline lugu, et sul oli võimalus valida, et kas sa seda nii-öelda punasega punase kaelaräti karjääri jätkad, lõpuks jõuad sellisesse pruunide rasiit krohviga majja ja sinust saab nii-öelda ühiskonnas lugupeetud inimene või siis hakkad sa selliseks noh, nii-öelda lihtsaks tagurlaseks ja, ja teisitimõtlejate, sinust saab kunagi vabadusvõitleja. Praeguse hetke või tänapäeva lastel on mu meelest nagu ikkagi see seis, et nad peavad hakkama praktiliselt juba lasteaiast peale noh, isegi kas või sellega, et kas tal on nutitelefon või mitte tõestama oma positsiooni, staatust, pärilikkust ja kõike muid asju selleks, et üldse elus kuhugi jõuda. Ma arvan, et see ei ole mitte laste mure, see on pigem nagu lastevanemate probleem, et eks see staatuse lapse staatus on ju nende selline projekt ja väljamõeldis. Ma arvan, et tänapäeva noortel inimestel ainuke asi, mis neil tõepoolest puudu on ilmselt vaba aeg. Et kui ma vaata, Ta on nii kasvõi oma tütre pealt või, või sõpradel ju ka neid väiksemaid pabulaid seal siis noh, üks trend renniotsa ja mingid ringid ja värgid, ega neil vist sellist nagu vaba aega on, vähem kui meil omal ajal oli ja eks nad kulutavad sisuga selle mõistlikult ära kiiresti Facebookis ja mis neil seal Instagrammid on. Et et ilmselt see on see vahe nagu, nagu, mis siis 30 aastaga on toimunud? Seda Marek oled rohkem kui 15 20 aastat tegelenud põhitööna sissetulek teenistusena reklaamikampaaniatega ehk et sa oled pidanud müüma inimestele neid asju, mis neile päriselt meeldivad ja mida nad tahavad. Ja sa oled osanud ja õppinud ja, ja väga edukalt müünud ka neid asju, mida inimestel tegelikult vaja ei lähe. Aga sa oled neile selgeks teinud läbi mingisuguste võlusõnade läbi mingisuguste ilusate piltide, selle, et see tuleb ära osta, sest et see on väga hea. Kas sa võiksid öelda, on praeguse hetke, mida sa just äsja kirjeldasite, see laste, niisugune trennist trenni jooksutamine, nende vaba aja sisustamine vanemate poolt on äkki samamoodi lihtsalt et need trennid on kõik ülihästi turundatud, trennis käimine tehakse, mitte lihtsalt, öeldakse, et lapsel on hea arenguks, vaid et see on ka seksikas ja moodne, seal sa leiad sõbrad ja staatuse. Kuidas sulle tundub? Mina pean tunnistama, et need lapsed lähevad sinna päris vabatahtlikult, enamasti ja, ja hea meelega ja naerulsui ja, ja ega need enamus neid trenne ja ringe, kus nad käivad, seal tantsu löövad ja laulavad, on ju väga mõistlikud kohad ja õpivad seal päris toredaid asju, et ma arvan, et ega mis seal ikka nagu turundada, kui laps on olemas, trend olemas, küll nad omavahel ühel hetkel kokku saavad. Sellest kõigest, kuidas teha midagi sellist, mida saaks nimetada kampaaniaks, mida saaks teha üheks edukaks läbi viidud asjaks. See on sinu töö, ma sellest täna isegi väga palju rääkida teha, sellepärast et sa oled selles suhtes minu meelest väga nii-öelda moodsa sõnaga vaheda sulega arvamusavaldaja ja hiljuti üsna üsna mõned päevad tagasi siin ilmus äripäevas üks sinu sulest niisugune väga-väga värvikas lugu või õigupoolest niukene värvikas arvamus selle kohta ma ei tea, kui palju meil hetkel saate kuulajate hulgas vikerraadio kuulajate hulgas neid on, kes on selle artikli äripäevas lugenud ja kellel Äripäev kodus käib. Aga ma usun, et internetist on seda loetud ja ma usun, et sellele on on küllaltki kõva vastukajaga tulnud, sellepärast et selle jutu mõte, mida sa kirjutasid, oli, oli umbes see, et me oleme õppinud iseendi pealt ja üksteise käest selgeks ühe niisuguse kummalise asja nagu pime viha. Mis on see, et me vihkama justkui kõike samal ajal noh, aru saamata, miks me seda teeme ja kuhu me sellega jõuda tahame, sain ma sellest sinu artiklist õigesti aru? No põhimõtteliselt küll, et selle artikli mõte oli jah, et selline kõigevägevam emotsioon, mis, mis meid paneb ühes või teises suunas liigutama nii-öelda kiiresti jooksma, on eelkõige viha, kuigi võiks ju tegelikult olla hoopistükkis armastus või mingi selline positiivne emotsioon. Aga võta näpust, negatiivne liigutab meid paremini. Aga miks see nii on? Ma arvan, et, et me võime ju võib-olla ühest küljest arvata, et eestlane on maagiline rahvas ja, ja, ja, ja kuidagi teistmoodi olend, aga, aga võib-olla ongi see mõnes mõttes väga inimlik, et negatiivsed tunded tekitavad meis tahtmist midagi muud. Ja võib-olla positiivsed tunded tekitavad meist tahtmist džinn toonikuga diivaninurka kerra tõmmata, et et seal seal võib-olla ei olegi nagu midagi nii väga, nii väga kummalist, ainuke asi, et võib-olla need asjad, mida me vihka, natuke perverssed Tomani domineeriv, eriti värvikas näide. Mida me vihkame homosid vihkama, eks ole, keegi ei saa aru, miks me neid vihkame või mina ei tea venelasi, vihkame sisserändajaid vihkama. Et võib-olla see ei ole kõige mõistlikum tegu, mida teha 21. sajandi nii-öelda teisestkümnendis Euroopas, et see, see võiks käia kuidagi teisiti. No aga sellest lihast ei saa üle sellega, kui toimuvad mingisugused jõulu või aastavahetuse niukesed tänava gallupid ja inimeste käest küsitakse. Esinejad ütlevad seal mikrofonis v kalkvel silmadega, hoolige üksteisest ja armastage ja hoidke 11 ja siis veerand tundi hiljem, noh, sisuliselt lükkab ta su poekäruga pikali või, või parklast välja sõites sõidab su auto külje maha, jätmata isegi visiit mardikojamehe vahele, et vabandust, mina tegin, saame kokku, lepime midagi ära, eks. Et millest, millest see nagu tuleb, et see headuse mängimine või hea olemine kehtib nagu väga lühikest aega siis kui me nagu üritame endast mingi mulje jätta, aga tegelikult oma sisemuses või igapäevases käitumises nii idee. Ma ise mõtlesin seda artiklit kirjutades või õigemini, kui ma olin ta valmis kirjutanud ära saatnud sellel teemal veel edasi ja mulle hakkas tunduma, et võib-olla on meie elu natuke nagu liiga selline noh, nii-öelda kahe võimaluse elu või selline hästi bipolaarne eru, et noh, et meil on ainult kahte sorti õlut, eks ole, ühte armastad, teist vihkad meil on meil on kaks linna, eks ole, ühte armastad, teist vihkad ja nii edasi, et et meil meile kogu aeg jäetakse mulje, et ja ma arvan, et iseenesest suurima tõenäosusega see on päris nagu tahtlikult eriti, mis puudutab ütleme, nagu, et neid meie muljeid poliitikas. Et maailmas ongi tavaliselt ainult kaks valikut, et noh, kas on üks ja teine ja siis vastavalt sa igal juhul pead nagu poole ka veel valima, et sa ei tohi jääda nagu neutraalseks. Et võib-olla see on üks asi, mida ma sooviksin, et Eesti ühiskonnas ja Eestis elavad inimesed õpiksid, on see, et tegelikult meil on väga palju valikuid, ei pea ilmtingimata võtma mingit ühte kindlat seisukohta, teist seisukohta vihates me tegelikult võime ega olla täiesti rahulikult sellised inimesed, kes kellel ei olegi arvamust, võib-olla. Et võib-olla see ja noh, ütleme selline tolerantsus loomulikult nende inimeste suhtes, kes teistmoodi arvavad. Et võib-olla jah, niuke nagu pida lugema natukene kaugemale kui üks ja kaks oleks see, mis, mis mulle meeldiks. Ühiskonnas muutub, aga võib olla on see, mida mina olen mõelnud, et võib-olla see on natukene sellise moe või trendiga seotud, et ühest küljest on väga moodne olla ülitolerantne, tolereerida kõike, absoluutselt igasugust Murrie, neid kõikvõimalikke seksuaalse sättumusega, erinevate sättumustega, inimesi tolereerida, laiskvorst tolereerida, tööinimesi tolereerida, kõike, olla selline nii-öelda väga moodne inimene. Teine asi olla väga moodne on see, et olla väga moodne radikaal või selline väga moodne, vanamoodne. Et äkki see tuleb sellest võib-olla hoopis moeküsimus, et inimesed tahavad ennast positsioneerida, mitte väga oma mõtteviisi kuidagi kellelegi peale suruda või iseennast positsioneerida. Teerida sa võib-olla räägid nagu sulaselget kulda ja tõtt. Ega turunduses on ju ka niimoodi, et kui me midagi näiteks poest hangime või midagi seljas kanname, me tegelikult ju noh, näit, võtame meie ümber olevatele inimestele, mis on meie positsioon ja, ja, ja, ja, ja demonstreerimine võib-olla mingit oma võimalusi ja kommunikeerime mingit infot. Et isenesest. Nii-öelda ka ka filosoofia, võib-olla moodne ja vanamoodne ja, ja tagune ja tolmune ja ka põhimõtted võivad olla sellised, et selles mõttes on sul õigus, et et, et kindlasti nii-öelda meie seisukohad kujunevad. Lähtuvalt ka trendidest või moodidest või, või noh, mis on teiste inimeste arvates nagu populaarne arvata ja mõelda siis seda üldjuhul nagu mõeldakse, tehaksegi. Lõks niisuguseks suureks ma julgeks öelda, et see on selline Lausas Nobism või midagi seesugust, on on praegu niisugune ökoeluviis. Kas sina sellise reklaamispetsialisti ja, ja mõtleva inimesena võiksid mulle selgitada ära, mis asi see öko on, kas see on ökoloogiliselt toodetud ökonoomselt toodetud toode ehk et ma ei saa nagu aru, et kui keegi midagi turundab, siis ta paneb sinna peale või sinna juurde kuskile sellise võlusõna nagu ökomis tähendab seda, et see annab automaatselt õiguse sellele asjale hinda juurde keevitada. Ja nüüd küsin täiesti siiralt, kas öko tähendab seda, et see on ilma igasuguste kemikaalide survele, piletid ei muudeta nii-öelda kasvatatud jahust või sellest viljast tehtud sai või on see kuidagi eriti kokkuhoidlikult, ehk et nii-öelda siis kaks korda kasutatud veega või kuidagi eriti ökonoomselt tehtud sai, et kumba ma siis nüüd uskuma pean? Et sina, Hannes, nüüd komistasid täpselt sellesama kivi otsa, millest meil ennem juttu oli, ehk siis sinu arvates võib olla kas üks või teine. Aga tegelikult hea sõber on, võivad olla mõlemad ehk siis üldjuhul nagu toidu puhul, ma arvan kaeve täielikult pada suust välja, aga mulle tundub, et toidu puhul võiks olla niimoodi, et see on kuidagi nagu kasvatatud hästi puhta mulla sees ja kuidagi asjade puhul Need on nagu ökoet, siis nad on nagu valmistatud mingil sellisel moel, mis on kuidagi nagu vähe energiat kulutatud või mingi taaskasutatav. Sinu sinu töö, Marek on panna inimesi uskuma, et miski asi on väga hea. Kas sina usud sellesse, et mingi asi on kasvanud puhta mulla sees? Ei usu. Sest mina olen Mis te välja tõite, mulle see väga meeldib, keegi tuttav ütles kunagi, et mis vahe on tavalistel ja mahepõllumeestel, kas sa tead? No ütle mulle, mahepõllumehed mürgitavad. Ei, mina olen ka kuulnud, et põhimõtteliselt nii-öelda kogu see meie muld, nii palju, kui teda seal põllumaal on, on juba viimased 30 aastat sedavõrd ära mürgitatud, et sinna ei olegi nagu vaja uut staffi peale visata, mistõttu võib täiesti rahulikult kasvatada ökoloogiliselt kõike kõike ilma, et täpselt et, aga noh, ma ei, mina jälle mulle, mulle iseenesest meeldib see mõtteviise, et nii-öelda pärast meid tuleb ka siia maailmasse veel inimesi elama ja oleks lahe, kui neil oleks ju ka siin nagu hea olla. Mitte et ma sellepärast jätaksin endale yks kuut ostma. Aga selle ökoteema juurde tegelikult viis mind üks mõte, üks meenutus sellest, et ma mäletan, ühel ühel sellisel ilusal sügisesel päeval olin ma sinu juures külas sinu köögis ja sa oled just lõpetanud ühe sellise, see oleks nagu väga šokeeriva tegevuse nimelt selle, et sa olid valanud kempsupotist alla mingisuguse kümmekond purgitäit, marineeritud seeni, sest sinu jookse, marinaad ei tulnud piisavalt. Hea, et see oli minu jaoks nagu jõhker ja tavaliselt need seentega käib kaasas, eks ju. Niukene noh, imeline niisugune lugu, et keegi käis metsas, keegi korjas, tõi nad korviga koju, tegi valmis. Aga sa olid nii pedant, et sa ütlesid, et ei, korjasin seeni, nägin vaeva, puhastasin, panin purki marinaadi tulnud välja, need ei kõlba süüa. Aga muuseas, nad ei kõlvanudki süüa, seal olid ikka päris rõvedad ja, ja eks siis tuleb uuesti metsa minna, uued seened tuua ja järgmine kord olla targem. Marina tuleb ei noh, loomulikult ega mis seal nüüd sellepärast, et käisid metsas seeni korjamas järgmise talve läbi minki, paganama imelikke kallerdavaid, mingeid soolaseid käkke sööma purgi seest ja siis kõik veel külalised peavad head nägu tegema ja jooma selle võrra kaks pudelit rohkem viinereid siit alla läheks. No ei ole mõtet. No ütle, Marek, kuidas saad sa öelda mingi sellise õige retsepti praegu hetkel ees, kui keegi tõenäoliselt meie juttu siin kuulab ja kohe varsti hakkavad Shirviku hooaeg ja kõik sellised asjad välja, sest teada on, et Eestimaa suvi tuleb täpselt nii, nagu me ise väga hästi teame, et see on selline kummikutega juba juunis võime hakata vaikselt seeni otsima. Et milline see niisugune õige õige suhe seintesse võiks nagu olla või peaks olema, et kui palju neid võiks süüa, kui palju neid võiks korjata, mida nendega teha? Seentest see peab olema väga armastav suhe, et isenesest seened on ju on ju ühest küljest väga kiftid, neid korjata on lõputult lõbus ja, ja, ja, ja kui need purki on pandud ja need tõesti õnnestunud on, siis saab nii endale kui külalistele palju rõõmu nendest ja tänapäeval on olemas internet. Ja, ja see on triiki täis erinevaid retsepte. Ja ma pean tunnistama, et, et minu kogemus on küll, et kui sa üldjuhul nagu sellest retseptist kinni hoiad, mis seal, mis seal netis on ja keegi on võib-olla veel kommenteerinudki, et nii said väga head seened, siis tasub seda teha, et ega seal leiutada ei tohi. Oled sa ise ka selline retseptide riputaja, jagad sa hea meelega oma kogemusi, asju, mida sa näiteks oled teinud, mis on hästi välja tulnud ja sa siis nii-öelda jagad teistega kogemusest tulnud mingit üllatusliku, jagatud teistega mingisugust sellist infot, mida võiks olla nii-öelda teistele rõõmust tarbida. Ei, me ei ole, ma, ma olen tegelikult suhteliselt käpard igasugustest sotsiaalmeedias internetis, niimoodi, et ma arvan, et ma ei oskakski seda teha. Ilmselt saaksin hakkama, aga mina, mina, mina olen pigem pigem nagu, nagu sa kirjeldasid pedant ja kohusetundlik inimene, kui kuhugi on üles kirjutatud, kuidas seenepurki käima, siis ma täpselt niimoodi tee. Ja ma ei hakka leiutama sinna, et nüüd ma teen, ma ei tea, kuidagi teistmoodi, noh ei ole mõtet. Ega sa solvu, kui ma ütlen, et sa oled minu jaoks üks selliseid üks niisugusi noh, väga selgelt sinna kategooriasse kuuluv inimene, keda ma nimetan selliseks sajaprotsendiliseks urbanistiks, noh, et, et ma vaadates sulle otsa ja tundes sind kaua aega, saan ma küll öelda, et sa oled täpselt see mees, kes, kes on võib-olla sunni korras pidanud, oleme ühe pika nädalavahetuse kusagil Saaremaal kadakate vahel ja siis sa tuled Tallinnasse, lähed bussijaama, tõmbad seal sügava sõõmu niux Tikarussi sumpsist tulevad sihukest tossu selleks, et saada see vana hea linnatunne tagasi. Olemas sa oled must, väga õieti aru saanud, mulle meeldib linn ja, ja, ja, ja, ja Mulle meeldib. Noh, Tallinn on vägev ja, aga, aga vaata et isegi natuke suuremad linnad on veel kihvtima. Aga see ei tähenda seda, et ma nüüd, et maal kunagi ei käiks, et mul on iseenesest väga kena maakodu olemas ja, ja seal kõik sääsed, mind tunnevad, armastavad, söövad ja ja, ja, ja eks ma seal niimoodi vahest majast välja tulen. No see maja, millest me, millest sa ise praegu juttu tegid, on, on üks niisugune põneva ajalooga ja sellises väga huvitavas kohas, ehk et selles selles majas nii-öelda kui seinad suudaksid rääkida, siis ma kujutan ette, et sa ei peaks sinna ühtegi raamatut kunagi puhkusele minnes kaasa võtma, mis koht see selline on? Jah, seal Haapsalu lähedal üks koht, mille nimi on silma ja, ja seal on siis üks selline tornikesega talumaja näeb päris perversne välja, aga, aga jänesest pildi pealt ilus. Ja, ja tõepoolest, see maja on näinud igasuguseid asju, et et noh, alustades sellest, et ilmselt nõuka ajal metsamajandi rahvas, kes siis seal hommikust õhtuni pidu pidas, on jätnud oma kustumatu jälje ja kuni selleni välja, kui ma selle maja suhteliselt räsitud olekus lõpuks omandasin, siis eelmine rentnik pidas seal bordell. Nii et tõsi ta on, nüüdse maja saab rahulikult hingata. On saabunud rahulikumad ajad. Et ootas tema, ootas selle õige peremehe nii-öelda ära ja ilmselt küll, kui palju on üldse Eestis riigis, mida me kõik ju tegelikult ilma tingimusteta ja tegelikult oma südames armastame, et kui palju sinu meelest on Marek tänases Eestis see olukord, et me oleme aru saanud, et see Eesti on meid ära oodanud, et ta on selline riik, nagu me oleme tahtnud? Tead, mina mõtlen võib-olla natuke nagu teistpidi, et see, millest sina kirjeldad, on niuke nagu passiivne armastus või noh, niisugune nagu platooniline, et et justkui see Eestile üks ja, ja noh, näiteks mina konkreetselt, et me oleksime nagu eri asjad ja siis me saime kusagil kokku ja ootasime teineteist, seal ikka arustasid. Otsused ei ole niimoodi. Mina, mina olen pigem niuke nagu aktiivne eestiarmastaja, et kui mul Eestis midagi ei meeldi, siis ma üldjuhul proovin ise midagi teha selleks, et see teistmoodi oleks. Ja, ja, ja, ja võib-olla siis vähemalt mulle sihuke klapp meeldib selle riigiga rohkem. Kuigi ma olen tõsi jah, et vahepeal vahepeal meie teed läksid lahku, eks ole, selle riigiga. No sa oled, just praegu ütlesite oma lauses välja sellise sellise postulaadi, mille puhul ei jää mul küll muud üle küsida kui see, et kui sa ütled, et sa mitte passiivselt, vaid väga aktiivselt armastad Eestit ja teed selleks, kui sa näed, et midagi on viltu või ümber kukkumas, et paned sinna õla alla lükkad, toetad või, või annad vähemasti märku, et see asi võiks teistmoodi olla, siis, siis see on tegelikult ju sõnavara ühe sellise kandideeriva poliitiku, sellisest nii-öelda märkmikust, eks ju. Et sa ei ole mitte kunagi kandideerinud mitte ühegi erakonna nimekirjas mitte ühessegi volikogusse, riigikogusse ega mujale. Miks. Ju ei ole olnud õige aeg on üks võimalus, teine võimalus on see, et ma ei ole nagu väga veendunud võib-olla selles, et, et või vähemalt ma ei olnud selles kindlasti veendunud, et poliitika on just nimelt see valdkond, kus midagi Eestist saab üldse väga ära teha. Mulle endale on tundunud, et hoopis tähtsam on olnud just nimelt selline kodanikuaktiivsus. Et inimesed, kes ei arvagi, et nad poliitikud on, võtaksid tegelikult aeg-ajalt midagi ette ja teeksid nagu sellist, mida ühiskonnale vaja on. Ja, ja, ja võib-olla selle idee propageerimine ja sedaviisi Eesti muutmine on palju, Sam, kui proovida seda, seda hirmsasti muuta nüüd läbi mingite poliitiliste kategooriate, ma arvan, et sa, Johannes, tead ise väga hästi, kui palju sul oli võimalik Eestit muuta, siis kui sa istusid Riigikogus seal pingis ja sügasid kukalt, eks ole. Võrreldes sellega, mida ma saan praegu teha Meie võrreldes sellega, mida sa võib-olla saad teha ka ilma seletakse seal istuda. Tänases vikerraadio hommikusse, kuhu ma olen kutsunud oma sõbra Marek Reinaas ja keda me teame väga erinevatelt elualadelt justkui, aga tegelikult oled sa olnud eestkõneleja nii-öelda alati sellises valdkonnas, et kui keegi tahab eksperthinnangut, siis ütle, kust kohast tulevad Eestis sellised oma ala eksperdid, kas need on laiskade ajakirjanike leitud inimesed, kes on alati lihtsalt kättesaadavad ja kes on sõbralikud suhtlejad või on need, on need päriselt ka inimesed, kelle puhul nii-öelda nende kõrvale kedagi justkui panna, teist ei ole? Jällegi, ma arvan, et seal on nii ühte kui teist. Tõsi ta on, et ega ka ükskõik, mis elualalt neid, et inimesi, kes väga hästi matsu jagavad, liiga palju Ta ei ole. Ja, ja jällegi ajakirjanikuna tead sa ise, et mõned inimesed räägivad seal 15 minutit täis, ilma et sa ise küsimagi midagi peaksid ja on inimesi, kelle käest kanguta seda väikest lausekest välja, mida pärast tsiteerida sellisel moel, et endal higipull otsa ees. Ja kui need kaks asja kokku lähevad veel omakorda et tõepoolest inimene jagab ka seda, mida ta räägib ja teine asi, et ta suudab moodustada lisaks lihtlausega mõne põimlause sinna vahele siis juba on ju väga hästi ja, ja, ja juba võid sa võib inimeste eksperdiks pidada. Aga noh, jah, kui keegi, et see nagu väga lihtsalt käib, siis ei käi, et noh, tõepoolest ega enamasti nii-öelda mingil elualal positsiooni saavutamine on ju tead ise väga raske töö ja ja, ja, ja sa peadki tegelikult nagu äge olema, sest Eesti on ju selles mõttes tore väike riik, et noh, see, kui sa nagu täielik pudrupea oled, see tuleb. Välja, eks põimlausetest ja, ja tavalistest lihtlausetest, see on üks niisugune muusika muusikastiil, mille kohta ma julgeksin öelda, et räpp midagi seesugust on selline räppmuusika räpp on lae muidugi räpp on väga lahe, sa oled võtnud tänasesse vikerraadio hommikusse inimeste äratamiseks, kes meiega praegu ühinevad kaasa ühe ühe loo, mida me siin koos koos leidsime, et see võiks tänases hommikus mängida. Et kuulame selle muusikapala üheskoos ära ja siis läheme tänase saatega edasi. Head kuulajad, täna on 31. mai, homme on lastekaitsepäev, täna kaitseme põim ja lihtlausetega soome kultuurset räppmuusikat. Jah, ja, ja ma nii-öelda valisin just nimelt soome muusika tänasesse saatesse, eelkõige sellepärast, et mul on siiralt-siiralt kahju, et Soome bänd eurovisioonil nii vähe punkte ja tähelepanu sai ja seetõttu valisin Soome muusika soome muusika näge, kuulake teda ja mõelge kaasa. Head kuulajad, 31. mai hommikune vikerraadio, jutusaade jätkub siinkohal need, kes meiega nüüd on ühinenud, mul on hea meel öelda, tänase saate külaliseks on Marek Reinaas, mees, keda te olete lugenud, keda te olete näinud, keda te olete kuulnud. Mul on hea meel olla Marekite päris kaua aega tundes ja üks niisugune teema, millest ma tahtsin sinuga Marek rääkida, sa ütlesid enne seda muusikapala kuulama hakates, et sul oli väga kahju, et Soome ei saanud eurovisioonil nii palju punkte, nagu ta oleks, võib-olla olete olnud või nagu ta oleks pidanud saama. Üks kaks sõna selle eurovisiooni elus on veel, see on niisugune naabruse hindamine või naabruse hoidmine, et see on selle lauluvõistluse testiks ilmselge niisugune, kuidas ma ütlen, üks üks üks selliseid armsamaid ja helgemaid hetki, ma tean väga paljusid inimesi, ma ise kuulun ka muuseas nende hulka, kes ma, ma, ma olen ammu aru saanud, et sellel lauluvõistlusel ei ole ei muusikaga ega euro paga suurt mingit pistmist. Küll, aga on see selge koht, kus kord aastas jagatakse nii-öelda naabrite vahel asju ja see tekitab sellise hea tunde, et noh, meil on ikka normaalsed naabrid, mitte nagu need seal, eks, ja milline on sinu arusaam, mõte või suve niisugustesse naabruse asjadesse üldse me elame siin Eestis ju lätlaste, soomlaste venelaste vahel, et kuidas sulle tundub meie naabrite galerii. Ma võib-olla hakkaks sealt pihta, et kui mu mälu ei peta, siis eurovisioonil konkurentsitult kõige vähem punkte läbi ajaloo ja kõige rohkem viimaseid kohti on saanud Norra. Nii selles mõttes, et kuigi neil on ka tore naaber, seal vist on isegi Venemaa ja Rootsi, eks ju. Aga, aga jah, näed, need armastavad kuhugi kuhugi teisele poole vaadata. Kui me nüüd räägime sellest maailmast, mis siin Eesti ümber on, siis siis loomulikult, et meil on selles mõttes trehvanud, et meil on ikka igav suguseid, tüüpe siin ümberringi ja me saame nagu põhja poole vaadates võib-olla niimoodi väikese kadedusega mõelda selle peale, mis meil siin kõik on tegemata ja kuhu me minna tahaksime. Lõuna poole vaadates võime võib-olla väikese sellise üleoleku tundega lugeda üle oma varbad ja ida poole vaadata siis sellise väikese hirmutundega silmis mulle endale ma pean tunnistama, et on südamelähedasem või noh, kuidagi nagu kihvt tiim ja, ja ägedam kogu see maailm, mis meist sinna ida poole jääb ja, ja, ja nii natukene ida poole kui ka päris palju ida poole, et mulle see, see maailm tundub hoopis huvitavam kui see, mis sinna lääne poolt paistab. Mille pärast. Vot, ma ei tea, ma, ma kuidagi saan nagu nendest tüüpidest seal paremini aru ja jaa, jaa ja mulle tundub, et nad on kuidagi nagu siiramad, kihvt teemad ja ja, ja, ja, ja nende selline maailm on, huvid odavam ja, ja võib-olla kogu see läänemaailm mida ju peab samuti väga austama ja, ja, ja, ja, ja kaabut kergitada, et oma, et tõepoolest on, on ju iseenesest see Euroopa üks igavene vägev koht siis mulle ta tundub kuidagi juba suhteliselt nagu igav ja tüütu ja ja, ja, ja, ja noh, vabandust väljenduse eest, aga juba kergelt niuke nagu nagu, nagu nagu hakkab pahaks minema, eks ole, noh, roisku selline, selline mitte kapitalism, ta kuidagi niuke nagu mingist taagana toimub seal ja, ja ja, ja tundub seal ida pool on kuidagi särtsakas. Mida sa arvad minu ühest niisugusest mõnda aega peas kummitanud mõttest, et see itta vaatamine on, on üks niisugune huvitav, huvitav fenomen. Ehk et kõik kesita vaatavad, tunnevad sellist teatud mõttes hirmu, et meie, kes me oleme siin poolteist miljonit eestlast, vaatame hirmuga ida poole, kus on 150 miljonit venelast. Need omakorda vaatavad itta, kus on poolteist miljardit hiinlast, ehk et noh, mida rohkem sa ida poole vaatad, seda, seda hullemaks see pilt nagu tundub, justkui minemata, et sealt kuskilt ida poolt tuleb mingi suur asi, kes hammustab või meid kuidagi nii-öelda kärbse kuskile laua peale laiaks litsub. On see väga meelevaldne või ülekohtune arvamus. Ei, ei, ei vaata ju, noh, mõnes mõttes on sul õigus, aga miks meil see tunne on, see, et sealt ida poolt tuleb võib-olla nii-öelda asju jutt tõttu ja ja, ja, ja mõtteviisi, mis meile on, on kuidagi uus ja huvitav. Millest ta nagu aru ei saa, seda ta kartma hakkab, eks ole. Et võib-olla me vastupidi, peaksime rohkem nagu vaatama sinna ja proovin mõista, mis asi see siis sealt nii-öelda nagu pulbitseb ja, ja mis need, mis need muutused on, mis sealt tulevad, sest noh, on ju päevselge tõepoolest, siia maailmasse muutused sealtpoolt tulemas on, eks ole Täna on pühapäeva hommik, väga paljud inimesed, ma arvan, ka meie saate kuulajate hulgas on neid palju, kes on just värskelt tulnud istuvat valge tärgeldatud särk ilusasti mon settinud leppidega seljas, must kuub selle otsas ja kikilips ees, joovad kohvi, söövad pühapäeva hommikust seenepirukat võib-olla. Ja nad on just mis sealt tulnud. Kas sina käid Marek kirikus, käitsem isadel, milline on sinu suhe üldse religiooniga? Mul on, mul on kahtepidi suhet, esimene suhe on selline, et ma ideedest vägeva nagu välja, et ma ei, ma mingil juhul ei saa ennast ühel teisel või kolmandal moel usklikuks pidada. Ja ega ma nagu väga ei tunne lähedus sellise mõtteviisi ümber, et noh, et jumal elab puu sees või kuskil kivi taga Jeesus, peidus, et see ei ole noh, mind jätab nagu selline selline mõte täiesti külmaks. Ja omakorda veel ma ausalt öeldes ülemäära ei salli nii-öelda mingit kristlikku kirikut, sest noh, vaadates ajalugu, kui aga võib-olla ei peagi nagu liiga kaugele vaatama siis ega neist nüüd nagu midagi head küll tulnud ei ole. Et ja, ja, ja, ja noh, ma arvan, et nadolid ikkagi ühest küljest siiski mingisugune moraal ja eetika ja see, mida nad seal nagu jutustavad, kindlasti on toredad asjad, ma saan, ma arvan, et seda saaks ka ilma selle jumalat inimeste hinge külvata ja teisest küljest see, kui palju nad ikka nagu rõvedustan maailmas teinud on, on nagu päris karm, eks ole, noh alustades mina ei tea mingit noh, kasvõi kogu see võrdõiguslikkuse küsimus ja see, mismoodi noh, nad nagu naisi põhimõtteliselt on mingeid sajandeid alandanud on ikka nagu päris rõve vaadata ja noh, rääkimata sellest, et siis noh, igaühele on vähegi, kes vähegi vastu on olnud, on ikka tuli otsa pandud ja nii edasi ja nii tagasi, et ma ei salli neid, kui me Eks me jõuame tegelikult ringiga seda tänase saate algusesse tagasi. Alustasime teemadel, et miks inimesed nii palju vihkavad ja ei oleks vaja vihata, siis Mägid, panin sulle Marek lõksu üles ja tõmbasin sind rahulikult nende sinna, nende, selle maasikakorviga, sinna, selle nagu nagu metsamoor, selles nukitsamehe Iti ja Kusti, eks ju. Järjest suuremad maasikad ja lõpuks ma saan aru, et sa ikkagi midagi, nagu sa ütlesid, ei salli. Ma ei salli neid, jah. Aga mis ma teha saan, mul, mul on niisugune nagu põhimõtteliselt mulle ei meeldi niuke nendes organisatsioon ja kogu see vorm ja, ja, ja noh, ma ei, ma ei ole mu lemmikorganisatsioon maailmas. Nüüd las nad olla, jätame nad rahule. Sa oled üks niisugune inimene, kelle puhul ma võin öelda, et väga paljud või ütleme siis mingi osa minu tutvusringkonnas sõpruskonnast on sellised, kes väga sageli armastavad ja oskavad, ennekõike oskavad, mida ma väga hindan leida sellises situatsioonis kus on tarvis midagi öelda kellelegi kusagil öeldud, mingi väga ilusa, mingi väga hea tsitaadi. Sina oled üks niisugune mees, kelle puhul ma saan öelda, et meie, 25 või kolmekümneaastase tutvuse jooksul julgen ma öelda, et, et sa ei ole Marek, selline mees, kes väga armastaks kedagi teist tsiteerida, et sul tuleb alati endal varrukast, pigem oled sina see, keda tsiteeritakse. Aga ütle mulle on see sellest, et sa, et sa, et sa loed palju või see, et sa kuulad paljuvat inimeste puhul on kaks erinevat asja. Ühed kuulavad teisi, teised teised loevad teisi. Mul on veel, ütleme nagu kolmas probleem kogu selle kogu selle asja juurde, mul on erakordselt kehv mälu, muuseas ma võin meelde jätta praktiliselt mingi 100 numbrit pärast biit, kui vaja on nii-öelda üles lugeda, aga, aga. Siin on nüüd raadiokuulajad, kes ilmselt oskavad võib-olla 50 Kuidas see mees, kes ütleb, et tema ütleb, hakkame peale? Kolm koma eks, neli seitse ja nii edasi, aga aga, aga tõsi ta on, et ütleme, mulle ei jää nagu mulle jäävad nagu, nagu mõtted meelde või arusaamad, aga ma ei suuda neid enamasti väga tsiteerida. Aga mis puudutab sellesse lugemisse kuulamisse, siis ma arvan, et mõlemad on ülivajalikud oskused. Ja, ja kui sa tahad siiski noh kui sa tahad, et sul n, Tal oleks suheldes lõbus, siis üldjuhul on see kuulamine väga abiks ja kui sa tahad iseendaga lõbutseda, siis või on ta raamatut lugeda, kes on paremad kuulajad, mehed või naised? Nii naljakas kui see ka ei ole, siis ma arvan, et selle järgi on võimalik päris hästi ära tabada nii-öelda, kas mehel kõrvade vahel midagi on, on sellest, kas ta nii-öelda jaksab naisterahvaid kuulata või mitte. Ja üldjuhul, kui ta jaksab neid kuulata, siis ta on tark inimene ja kui ei jaksa, siis on ta ilmselt auto omanik ja muidu ka tubli sportlane. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid vaid mina arvan, et mehed on paremad. Kuule. Täna on 31. mai, meie jutusaade hakkab siinkohal oma otsi peaaegu et varsti kokku tõmbama. Mul oli üks niisugune küsimus, sa oled aastaid tegelenud, et lähedalt näinud poliitikuid neid mõningaid nõustanud, nende kampaaniaid nii-öelda siia-sinna suunanud rabast juukseid pidi välja tassinud nagu Münchauseni. Mingi aja pärast varsti saab otsa praegu ametis oleva president Toomas Hendrik Ilvese ametiaeg. Ütle sina täna siin 31. mail, kes võiks olla või kes on sinu silmis järgmine Eesti vabariigi president? Seda on väga keeruline ennustada sel lihtsal põhjusel, et kuna meie valimissüsteem on selline, siis ju noh, laias laastus istuvad kokku seal Rain Rosimannus ja, ja, ja kes seal veel Kadri Simson ja võib-olla viitsitakse kutsuda seal mõni IRLi või sotside kärss ka ligi, eks ole, ja otsustatakse ära, eks ole, ja siis vaadatakse, kes seal parajasti nagu kõige tublim on. Aga mulle endale tundub, et, et nii-öelda mulle meeldiks iseenesest kaks lahendust, mulle meeldiks, kui Eesti saaks lõpuks naisterahvast, et presidendi ja ausalt öeldes siin on välja käidud isegi mitmeid kandidaate, kes selleks väga hästi sobiksid. Ja kui ei lähe nagu sedapidi, siis iseenesest nii-öelda meil on veel püssirohtu salves, neid keskealisi, väga tarku, intellektuaalseid, härrasmehi, keda võiks see amet huvitada, meil neid, meil on paar tükki. Taevale tänu konkreetseid nimesid küll kätte ei saanud, aga vähemasti selle, et Eestis on püssirohusalves nii väga tublisid mehi kui ka naisi ja usu Mareks. Ma arvan, et järgmine president on diplomaat, muuseas, endine diplomaat. Ja konkreetset nime ei, ei ole, aga, aga ma arvan, et ta sealt tuleb. Noh, homme või esmaspäeval sind juba tsiteeritakse, oled sa selles? Oled sa selles? Kahtleb veel. Mul on selle üle vaid hea meel. Mina olen, ma olen edev inimene, mulle, palun tsiteerigem mind, rohk. Ei loe. Kuidas sinu pühad või edasi läheb, mis on sinu tänase päeva plaanidel? Ma ilmselt seenele ei lähe, see nimel ei ole ja suurima tõenäosusega lähen ja teen koeraga ühe pikema jalutuskäigu ja siis vaatan, kuhu koer mind viib. Kui pikad nad siin jalutuskäigud on, sellised? Taevale tänu on tänapäeval juba väga palju kohvikuid ja baare, kuhu koeraga lubatakse. On neid matku nii lühemaid. See tähendab seda, et sa lähed oma oma korrusmajast koos koeraga jalutanud trepist alla, sinna maja all asuvasse kohvikusse ja te istute sinna. Vahe veedate pühapäeval. Noh, ka selline variant on võimalik, et loodame, päike paistab ja sirab edasi ja ja, ja, ja jalutuskäik Tore aitäh Marek Reinas, täna hommikul jutusaates kuulajatega ja minuga siin stuudios muljeid, mõtteid ja emotsiooni jagamast oli, minul oli väga tore ja ma usun, et meie kuulajatel samamoodi väga lõbus. Aitäh sulle veelkord. Tervist ja ilusat lähenevat suve ja lastekaitsepäeva. Suur tänu, Hannes, et kutsusid mind siia, jah, ja kõik lapsed, nüüd minge õue. Ja et saadet läks lõpetama lugu ajast, kui me olime tänase saatekülalisega veel poisikesed siis mis oli poisikese jaoks romantilisem kui üks võimalus mõelda ennast musketärid, eks. Ja see oli meie Marekiga üks lapsepõlve ühiseid lugusid, mida me oleme mõnikord ka Siis tuleme röökinud niimoodi, et meile näel ära pärast ausalt öeldes ja paneme siis selle loo mängima ja karjume siis kaasa, kui vähegi tahtmist räägida. Aitäh head kuulajad, saadet jääb lõpetama kolme musketäri filmist. Boyorski ja tema bändi esitus. Head, kuuled, aitäh. Ilusat pühapäeva.