Tere hommikust, ilus suvine puhke ja paljudele kindlasti ka puhkusepäev ja jutusaade pakub seltsi võimalust lähemalt tuttavaks saada sel korral Draamateatri näitlejanna Hilje mureliga, tere hommikust-ile. Tere hommikust. Mina olen Margit Kilumets. Näitlejad, nagu ajakirjanikud Ki tegelikult suvel ikkagi päriselt püssi põõsasse ei saa visata. Ma tean, et sul on olnud küllalt pingeline hooaeg ja siis võiks mõelda, et tuleb juuni ja juuli ja kui torema puhkan. Aga sina teed terve suveööd. Ja ma teen tööd ja see tegelikult on ju täiesti minu enda valik. Et saab küll panna püssi põõsasse ja puhata, aga see seda peab otsustama siis, et mis sa siis tahad. Kas sa tahad puhata või sa tahad tööd teha, et mina tahtsin see suvi tööd teha, aga on sul olnud selliseid suvesid, kus sa oled öelnud kõik suveetendused ära? Jah, on küll. Et noh, muidugi kõik suvetööd, noh, nüüd on tänapäeval ju see ka, et oma koduteater teeb ka suveetendusi, et siis seda võimalust ei ole, täiesti terve suvi on vaba, aga oma puhkuseaja sa kas jätad vabaks või teed tööd, et jah, ma olen jätnud vabaks siis määravaks saab, kui sa otsustad, kui sa näiteks sellel kevadel otsustasid, et et sa ikkagi võtad täiesti uue asja täiesti uue koosseisu, et sa hakkad seda ette valmistama ja mängid seda juulis, mis saab, otsustavaks? Kutsub või see, mida pakutakse vä? Ma ise arvan, et minuga on olnud selline, loomulikult on need väga tähtsad momendid, et kes pakkumismaterjali võib-olla isegi kui oled teinud juba oma otsuse ära, et ma see suvi puhkan, aga tuleb väga hea materjal ja väga toredad partnerid ja lavastaja ja ja siis otsustad ümber selle materjali pärast. Aga aga tegelikult on minu jaoks ikkagi mingi sisemine soov või mul on tahtmist ennast väljendada või inimestega rääkida, kohtuda on juba enne olemas. Ja siis, kui keegi teeb pakkumise, siis see äratundmine, et ma olen tahtnud seda teha. Ja siis siis juba vaadata materjali ja vaatad, palju neid pakkumisi on? Sel suvel õige pea tuleb etendus, mida sa teed, nagu ma juba ütlesin, täiesti teistsuguses koosseisus seda tükki lavastab vilja nüholm palm ja sa mängid selles koos Ülle kaljustega. Nimeks lool on Kreisse, kloori ja tegelikult Eesti teatris on seda mõnda aega tagasi ka mängitud. Kas sina oled seda Ugala versiooni näinud? Jah, ma käisin seda vaatamas ja ilma et me hakkaksime nüüd tegema teatrikriitikat. Mis tunnetega sa tol korral teatrist tulid, kui sai, polnud õrnemat käima, et sa võiksid kunagise teise tegema, et ma läksin juba vaatama seda. Siis tunnetega Ma olin huvitatud, et huvitatud just nimelt vaatamast näitlejate mängu, kui noh, see on juba ette teada, et kui sa loed, et seal on ainult kaks tegelast, siis sa vaatad, kes need näitlejad on ja, ja ma ei tahtnud teada lugu enne ma tahtsingi lihtsalt seda vaatama minna, et mis, mis lugu mulle pakutakse ja kuidas need näitlejad seda mängivad. Et minul oli see uudishimu ette juba ja ja praegu ma mõtlen, et võib-olla on ka inimeste, teistel inimestel sellised asjad võtavad võib-olla, ei tahagi kõike teada täpselt, mis selles loos on. Et kui pakub huvi kahe erivanuselise naise kohtumine mis sealt siis võib sündida, et kui me lähme vaatama oma romantilist komöödiat kinno või lähme oma mingit ulmet või meil on mingi eelarve, eelarve vale sõnaga, et ettekujutused, mida me näeme siis siis minul oli ettekujutus, et seal võib sündida midagi, mis võib mind puudutada ja mulle pakkuda. Ja kui ma sinna läksin, ütlesin siis nii, nii see oligi. See ei ole mingi lihtne lugu, ei ole lugu, huumorivõtmes ei ole kindlasti komöödia, pigem puudutab see selliseid teemasid, millest justkui ilusal selgel suveajal võib-olla ei peakski rääkima, eks. Kui on hea lugu ja kui on soov saada puudutatud, siis minu meelest ei mängis kunagi rolli kas, mis aastaaeg on või, või, või ettekujutused, mis peaks suvel siis peaks suvel juhtuma, et suvel peaks saama vaadata midagi lõbusat lihtsalt või, või talvel peaks rahulikumad, et et ma arvan, et see aastaaeg selles suhtes oleneb inimesest, noh minu jaoks ei ole määrav. See ma ei olegi lugenud, aga, aga nii palju kui ma tean, on, on materjal, mis räägib haigetest inimestest, räägib isegi surmast, aga samas ei ole selline masendav. Ei, ei, seda ta ei ole, jah, see, see seda ei pea kartma. Sa mängid koos Ülle Kaljuste, aga kui palju te üldse laval olete varem kokku puutunud? No ikka olema, sellepärast et mul on ka juba mõned aastad draamateatrist tööd olnud ja me oleme kokku puutunud, et noh, ütleme, et sellist täiesti. Noh, mis tööd me praegu teeme, sellist tööd me ei ole kahekesi draamalaval teinud. Oled sa üldse kellegagi niimoodi kahekesi nii pikalt tööd teinud? Jah, olen küll. Vanemuises. Vanemuise teatris oli mul kahe naise näidend kogutud teosed ja seal ma mängisin Külliki Saldrega. Ütleme siis Sarnast olukorda sellel vanemal naisel olid, oli oli terviseprobleemid ja, ja ja, ja ja noorel naisel olid Ütleme siis kirjutamise ambitsioonid ja see naine oli väga kuulus kirjanik siis siis nad said ka teineteist aidata, kui kerge või raske on üldse olla proovis, kui kolm naist peavad kuidagi omavahel läbi saama, eks lavastaja ja teiega, kas teil on, võib olla täiesti diametraalselt erinevad seisukohad, rütmid, tunded, meeleolud, vot täna mul on paha tuju on ju, miks ta minu kallal, noh, ma ei tea, norib saeb. Et kas sellist meheliku energiapuudust ei teki sellises protsessis, kuna mul oli ka see kogemus kolme naise ühissiiski tegevus või ühistöö ühistöö siis siis ma teadsin, et, et neid ohte ja neid muresid mis või fantaasiast tekkida, et mis siis saab, kui kaks kuud on kolm naist ainult koos, et kus see meesenergia siis võiks olla vajalik, siis ma teadsin, et selles töös seda ei juhtunud. Ja ma siiamaani ei ole selles töös ka sellest puudust olnud, et et on väga-väga-väga mõnus töö tegemine ja koosolemine. Kas sellises protsessis võib sõbraks saada, et kas mingil hetkel see piir lavapartnerite või, või lavastaja näitleja vahel kaob ära ja, ja sa tunned, et sa, sa oled nagu oma sõpradega sõbrannadega koos? Jah, see, see, see käib töö tööprotsessi juurde küll, et see on täiesti võimalik, et see juhtub nii, et vahel mõnel päeval, kui on tore pikk valge õhtu, siis ütled, et ah ei teegi enam nii pikalt proovi, et võtame pudeli valget veini ja räägime elust ja ma ei tea meestest. Jah, ka seda võib juhtuda. Te olete esietendusele tegelikult päris lähedal, kaks nädalat on aega. Kas see kriisimoment on juba ära olnud, et nüüd on aega vähe ja me ei saa hakkama ja, ja, või sa kardad, et sõnale sees? Ta on mingil määral juba olnud. Ja, ja võib-olla on veel midagi ees? Seda ei tea, aga see mängukoht on ka täiesti uus, te mängite ühes küünis, ma nüüd täpselt ei tea, aga räägi kuulajatele, mis koht seal see on? Sakust tuleb natuke kaks kilomeetrit, väljasõit on üksnurme küla ja seal on üks selline suur maakividest hoone nimeks on tal rehe küün ja siis. Ja seal ümbruses muud nagu ei olegi, et selle koha leiab ilusti üles. Et no loodame, et ta tuleb meile appi see koht, seda lugu jutustama nii publikule kui meile, kuna Üllelt praegu meiega ei ole, sest see on ikkagi selline kahe inimese saade, sina ja mina. Et siis võtame ta kampa teises võtmes, sest ühest Draamateatri suvelavastusest, eks on pärit üks lugu, mida me saame nüüd siinkohal mängida, sest laulvat Ülle Kaljuste ei ole väga paljud kuulajad kunagi saanud nautida. Mis lugu see on, see on Draamateatri suvelavastuses Laul, mis jääb lukku, räägib Valgrest ja Ülle laulab seal väga-väga ilusa tango. Tean, et armastus on too, olen tundnud kõike, mida süda tunda võinud ta too kui enne. Ta on kõike, mida süda tunda või hunnik siis. On jääõnne ootus. Stuudios täna hommikul Margit Kilumets ja hiljem murel. Sa ütlesid tegelikult enne ka, et Draamateatris sa oled ikkagi juba mõnda aega mänginud, kas sa tunned ennast hästi seal teatris? No muidugi nüüd direktor kuulab ja pealavastaja ja siis hiljem ütlevad, tegelikult hakkan ära tüdinema asju. Ei, kindlasti ma ei hakka ära tüdinema, vastupidi, ma jõuan järjest rohkem kohale. Et ma olen ennast pidanud üsna kiireks kohanejaks ja pealispindselt see võibki nii olla. Aga noh, ja näide ja ma ise olen ka seda uskuma jäänud, et ma olen kiire kohane ja, aga elu on mulle natuke näidanud, kuna ma olen läinud liikvele ringi liikuma ja teinud neid suunamuutusi ja koha koha muutusi, siis elu on mind natukene targemaks enda koha pealt teinud, et see kohanemine võtab ikkagi kui päris päris päris sügavale enda sisse minna. Ta ikkagi võtab aega, et hetkel ma tunnen, et ma olen kohal. Sa oled tegelikult Võrumaa tüdruk. Ja tulla nüüd päris naha ja karvadega Tallinnasse ja olla siin ja kogu aeg ja liiklus ja ummikud ja kõrged majad. Kui palju sa põed sellepärast? Ei, täna ei põe enam, aga kui ma käisin koolis lavakunstikateedrisse, et siis oli küll seal oli muidugi väga palju kohanemisi. Esiteks oli vanus selline, et olid just nagu pesast välja lennanud ja uus linn ja üldse uus valdkond oligi selle teatrimaailma ja selle tegevuse avastamine. Et see kõik langes. Kui ja loomulikult kõik, mis vähegi puudutas selliseid raskusi sellel teel, siis ma natukene süüdistasin ka seda linna selles. Ja, ja kui ma siit ära läksin Viljandisse, et siis ma tundsin, et ma olen nagu pääsenud ja, ja arvatavasti ma ei taha tagasi tulla. Aga, ja kui tehti see pakkumine tulla Tallinnas, siis korraks tulid need emotsioonid või need mõtted või need isegi otsused või mõttekäigud meelde, et tegelikult on see väga hea väljakutse uuesti tulla ja olles juba selle maailmaga rohkem kursis olla, olles tööd teinud. Ja minna nagu selles mõttes ühe koha peal turvalisemasse paika, see on siis teater. Ja, ja kohe muutus ka linn palju turvalisemaks, isegi isegi ütleme koduseks, sest juba mõned tänavad olid mul selgeks saanud selle nelja aasta jooksul, kui ma koolis käisin. Aga kui sageli sind sinna Võrumaale tagasi tõmbab, sinna, kust sa pärit oled? Ta tõmbab, aga mul on hetkel isegi kuna siis oli noh, ütleme tol ajal, kui kui mul endal ei olnud peret siis, siis ta tõmbas mind nagu lapsepõlveradadele. Millegipärast oli seda mulle väga vaja uuesti kogeda või kas turvatunne või, või mingi sellised sellised tundmused ja siis ei olnudki, võib-olla vajab inimestega nii palju kohtuda, vaid lihtsalt oma teatavate paikadega. Aga tänaseks Ma Mul on nagu oma kodu või turvatunne on nagu olemas. Et siis ma vajan pigem isegi inimeste ka kontakti, et ma võib-olla isegi sõidan hetkel rohkem inimestega kohtuma siin ja siis saab juba siis noh, ma ei oskagi ütelda, see noh, ikkagi ikkagi tõmbab jah, ütleme siis ükskõik kes või mis, aga tõmbab sinnakanti muidugi, kuidas pere sinu ellu tuli. Kas õigel ajal? No loomulikult õigel ajal, Eino vahel tuleb lihtsalt natuke liiga hilja, vahel tuleb natuke liiga vara. Et noh, et kui sa praegu mõtled, ma ei teagi, täpselt, vana sa oled, eks ju, et et kas see siis oli see hetk, kui sa näiteks tundsid, et, et jah, et nüüd see võikski minuga juhtuda. Ka tuli ootamatult ja. Ja, ja sellepärast ma arvangi, et tuli õigel ajal ja noh, ei tegelikult ma arvan, et see ongi alati õigel ajal. Et kui keegi soovib, siis ta saab, mis ta soovib ja kui ta tuleb ootamatult, siis on ka väga hästi, et, et ta tuli täiesti õigel ajal, noored näitlejannad nagu sina tunnevad vahel hirmu selle ees, et nüüd ma pean teatrist ära minema ja mõnda aega lapsega kodus olema ja kui ma siis tahan tagasi tulla, siis on kõik head asjad minu meelest ära võetud ja minu osi mängivad võib-olla veel nooremad ja võib-olla veel sire säärsemad. Kas see hirm on sulle? Ta ei, see hirm võis käia kunagi nooremana peast läbi, kui analüüsisin seda elukutset ja tegelikult kuulasin kõrvad avali teiste inimeste lugusid ja, ja tegelikult on ju selliseid asju juhtunud, et kui inimesed on läinud lapsepuhkusele, siis neil millegipärast nagu ei ole tagasiteed või vähemalt ei oodata tagasi, et, et siis sai selle peale mõeldud. Et see on päris, oleks päris ränk hoop, kui sellepärast sai natuke vanemaks, targemaks teadsin, et kindlasti ei ole see põhjus selles, et sa oled vahepeal ära käinud, et ju need põhjused on natukene siis juba enne olnud mingil määral mingid mingid asjad, miks ei ole tagasiteed enam nii sirge. Et aga ega ma ei tea neid asju täpselt, et minul ei olnud hirmu selliseid otsuseid elus teha, et kas siis on tagasiteed või ei ole, et ma olin nii palju juba mänginud. Ja ausalt öeldes isegi ei kujutanud, et kas mul oleks mingeid erilisi soove, mida veel kõike ära teha, et kui ma olin lapselapsega kodus, siis siis tuli mulle telefonikõne ja ja kutsuti tagasi varem ja siis ma pidin korraks selle peale mõtlema, et kas minna varem tagasi või, või olla see aeg ära, et ma otsustasin tulla varem tagasi. Kas sa saad sellise olme ka iseenesest hästi hakkama, et kõik see organiseerimine, et laps, ma ei tea lasteaeda, eks ju, ja nüüd ma pean tulema ja keegi peab tema juures olema ja ma pean saama keskenduda enne etendust ja ma pean ilus olema, ma ei tohi olla magamata seal ju miljon väikest faktorit, mis tegelikult teeb näitlejannast näitlejanna. No ütleme nii, siis, kui nüüd päris aus olla, siis jah, see kohanemine võttis aega. Ja, ja ettekujutus, et see saab olla, võib olla keeruline siis vastas tõele isegi natuke ületas mingi periood. See kõik oleneb ju väga ema ja lapse suhtest, et kui laps on rahul, rõõmus ja, ja tal on kõik hästi, siis sa ju tegelikult, et iseenesest ennast üles ei küta või ei muretse. Aga päevad ei ole ju vennad, on mõni päev, kus sa näed, et ta ei taha sust lahti lasta, ei taha lasta sul minna, aga sa lähed inimestega kokku leppinud ja teised ei saa teha, kui sa ei lähe. Et need on olnud need rasked punktid ja vot neid asju sa ei saa ette. Et mõelda, et kui raske see sinu jaoks hakkab olema ja kuidas sa sellega hakkama saad ja ja siis tuleb järgmine päev, kui on jälle kõik, kui hästi, siis saad aru, see läks mööda. Et siis sa juba valmistati juba natukene, et äkki tuleb jälle selline päev, kus ei ole see nii lihtne. Ja, aga noh, mis ma tahan öelda, et ma ei ole selles kindlasti õnneks üksi, et siis võiks olla see väga raske, et mul on ikkagi ema väga, suuresti mulle abiks. Et ta tegi oma otsuse, kui mina lapse sain. Ta tuleb mulle appi, seda tea, teadis, et see võib-olla võib olla keeruline nad, need kellaajad, need ajad, et kuidas, kuidas ja eks ta tundis oma tütart ka. Et võib-olla ta ei suuda, mina tähendab mitte ta, et ma ei suudaks võib-olla nii. Nii rahulikult oma rida ajada, kui ma näen, et see teeks mu lähedasele võib-olla liiga. On sul selline jõud ka sinus olemas, et sa paned ukse enda järel kinni ja, ja ütled, et vaadake ise, kuidas te saate, et minul on juhe koos ja ma tahan lihtsalt natuke omaette olla, ma ei tea, noh, sõidad kuskile ära või, või, või, või lähed kuskile mõneks ajaks, et sa noh, proovid nagu selle oma sisemise kriisiga kuidagi mujal hakkama saada kui teiste silme all. Ma olen üks väga ära hellitatud tööd. See on nagu seoses sellega, et ma, ma arvan, et ma ei ole pidanud sellist jõudu iseendas veel rakendama. Et mu lähedased on lihtsalt suurepärased inimesed ja on mind tundma õppinud ja armastavad mind, et nad lihtsalt teevad minu asjale ära. Et kindlasti kui ma peaksin sellega kokku puutuma, siis, siis ma oleks selleks võimeline, sest inimene tegelikult kõigeks võimeline ta leiab endas selle jõu ja saab hakkama. Tegelikult. Aga mu lähedased näevad, et kui ma olen juba sellised kahtlused või kõhklused, siis nad ütlevad, et mine, mine minema, helistan, kui midagi on, vähegi et nüüd me enam ilma sinuta ei saa, usu mind, ma helistan sulle ja, ja, ja siis. Ja, ja ma tean, mul on selline kindlustunne, et see kõne tuleb mulle siis, kui mul ei ole enam mõtlemist, kas, kas äkki helistan üle, et äkki see oli lihtsalt selline hetk, vaid siis tuleb minna? Et lihtsalt mul on väga, väga tugev toetus, seljatagune. Sinu lapse isa ei ole teatriga seotud, ega ju, ei. Ja, ja see on ka jälle selline asi, mida vahel kõrvaltvaatajad mõtlevad, et mis siis tegelikult oleks parem, kas parem oleks see, kui me saaksime koos minna, õhtul mängiksime tüki ära, tuleksime koju, arutaksime, et see oleks nagu selline ühine teatrielu või pigem, nii et ühel on ikkagi täiesti diametraalselt teistsugused asjad, millega ta päeval tegeleb ja, ja et see teater ei tule nagu sinuga koju üldse kaasa. Sa pole seda teist varianti muidugi proovinud, aga kuidas sulle kõrvalt vaadates tundub? Tean, mida ma arvasin. Ja ja, ja see on kokku läinud sellega, mis täna ongi. Et minu jaoks on see kõige õigem. Siis variant variant on imelik sõna et minu jaoks on nii õige, et see on ikkagi väljastpoolt teatrit, inimene kui palju erineb see Hilje, kes kunagi läks lavakunstikoolist Viljandisse, sellest hüljest, kes praegu sellel suvel näiteks teeb Kressija klooriga proove. No seda on küll väga raske. Ma arvan, et. Ta on erinev ja sellepärast, et, Aeg aeg on päris palju mööda läinud ja, ja üht-teist on kogetud ja, ja ettekujutused on eluste, sellest tööst on siis reaalsusega nagu üle külvatud, et pigem pigem mulle ei ole enam vaja fantaseerida ja mõelda, vaid nüüd on vaja teha ja olla, et see on muutunud, et eks ma ikka, kui ma läksin koolist, eks ma olin ikkagi pidin endale mingi pildi looma kuhu ma lähen ja, ja, ja mis võib olla, mis mind ees ootab. Nüüd on see käes. Olid siis muide Hilje enesekindlam või praegu? Selles töös olen ma hetkel ikkagi enesekindlam. Ja nii läksid teatrikoolist ja meri oli põlvini ja et meie teame ja meie teeme suurt kunsti eiei hirme oli päris palju, et ta oli mingi kogemus diplomilavastustest kooliajast ja jaa, jaa. Ja oli ju ka võrdlusmoment, et igaühel oli ikkagi mingid omad ülesanded, need kujunesid välja selle selle kursusel, et kes on vedaja, kes seal toetaja ja eks ta kippus ikkagi tee need ühed samad olema. Et aga siis ikkagi kui fantaseerida, et kui, siis mulle antakse see ülesanne, kus ma pean mingit muud teed käima, sest et täiesti uued partnerid, täiesti uued inimesed, kes meiega tööle hakkavad ja kust nemad teavad, mis ma kooli ajal, milles ma tugevaline, milles ma nõrk olin, et kas minu nõrkustega kui ma silmitsi olen või, või kogemusteta või oskusteta, et kuidas ma sellega hakkama saan. Et aga aga noh, ega ma ei teagi, kuidas ma hakkama olen saanud, aga ma tean ainult seda, et ma olen sellega kuigi mul oli juba nii palju tarkust küll, et ma teadsin natuke seda karta. Et mul ei olnud seda, et ma vallutanud maailma, et ma teen kõike väga hästi ja kes sellest aru ei saa, senise süüd. Sa võtsid tegelikult tänasesse saatesse kaasa muusikat minu palvel ja ausalt öeldes ma isegi pisut ehmatasin. Kui ma neid lugusid kuulasin ja mõtlesin, et kuidas me selle nüüd siis kuulaja jaoks küll ära põhjendame. Aga see on nii naljakas valik, et peaaegu oleks patt, et neid lugusid mitte mängida. Üks nendest on päri pärit India filmist inimesed, need jooksid raadiote juures kõige eemale, eks ju. Aga teisest küljest on, on ikkagi noh, väga suurel osal minu ja sinu ja võib-olla veel mingi põlvkonna inimestel nendest India filmidest selline helge mälestus. Jah, see oli küll vapustav elamus, et ma käisin Rõuges oma vanaema ja vanaisale, linn külas, seal käis kinobuss ja kultuurimajas näidati siis filme ja seal see film mõjus mulle väga paljudeks aastateks. Et seal oli nii palju muusikat ja tantsu. Ja see kõnetas mind. Ma ei olnud tegelikult näinud noh, Eesti filmis väga palju ei tantsida ja ahah, mäeküla piimamees, kas on seal mõni tants, tuleb neile veel seal nagu räägitakse ja ja, ja noh, ja siis ma olin kinos ja ma sain sellise elamuse, et millegipärast tundsin, et ma tahan ka olla natuke sellises samas kus pannakse muusika peale, kus väljendatakse ennast läbi tantsu. Ja et seda saab veel filmiks nimetada, et see ei ole tantsupidu. See oli elamus, et ja sellest ajast saadik, kui ma neid lugusid kuulen, siis ma siis ma tahaksin-tahaksin tellida tahaksin tantsida, see teeb mind väga rõõmsaks ja naljakas ja see on kuidagi selline. Jah, ütleme siis nii, et seal on ta naljakas ütleme, kuulame igal juhul ühte lugu filmist diskotantsija ja siis kujutage Väike-hiljet kinobussis ja seda, kuidas ta siis pärast õhtul koju läks, mida ta oma vanematele sellest rääkis, miks ta pärast väga-väga palju käis tantsimas? See oli diskotantsija lugu ja, ja tõesti, ma ikkagi arvan, et on väga palju raadiokuulaja, kellel on india filmidega oma seos. Aga kuidas sa seda tantsukirge siis väljendasid, et saaksid pidudel käima või omaette tantsima või mismoodi? No mingi aeg käisin ikkagi tantsuringides ja esinemas võistlemas ja seal oli see võimalus. Aga noh, mis, mis selle loo puhul ja selle filmi puhul kokku siis minu jaoks läheb, on see, et sulle pannakse, et see ei ole õpitud. Neil kindlasti selles filmis on, aga mis minusse muusika tekib, on see, et ta paneb mu keha liikuma niimoodi, et seda ei anna õppida. See lihtsalt tuleb. Et ja seda maja käisin ka pidudel otsimas, et noh, olid ju olid ju need, kes tegid muusikavaliku, panid muusika peale ja noh, ei ole need tantsupeod, mis olid vanasti, kus olid õpitud foksid ja valsid ja kõik oli kokku lepitud, mis reeglite järgi tantsime siis mina kasvasin sel perioodil ja seda saabki diskuks nimetada. Et tee, mis tahad, vaata, mis tuleb selle muusika peale ja, ja seda ma käisingi seal peol siis kogemus, et ma ei tea, mis lugu tuleb, keegi, ütle mulle mikrofoni, et nüüd tuleb ja palun, mehed, minge, võtke tüdrukud, tantsime ja tantsime kokku lepitud sammudega. Et see, see oli selline perfomance tunne, et sa oled mingis olukorras, mingi muusika pannakse peale ja sa lihtsalt väljendad, mida see muusika sinuga teeb ja mis sinu sees varjus on, mida sa võib-olla ei oska sõnades väljendada või sa ei oska sellest rääkida. Et minu jaoks oli see tohutu eneseväljendus, kuni siis ma läksin teatrikooli, kus mind õpetati sõnaliselt ennast väljendama. Et kui mul on mõte, et siis ma võtan kätte ja moodustan lause ja annan teada, mida ma siin sees tunnen. Kui palju sa teatriteatris oled saanud kasutada seda oma tantsuannet või tantsusoovi? Mina ühte etendust küll tean, see oli üks väheseid kordi, kus ma olen sõitnud spetsiaalselt Viljandisse teatrit vaatama selli, Merilini etendus. Aga tegelikult oli meil ka ju täitsa tantsuetendus. Libahunt ja seda ma ei ole näinud. Nii et seal ei olnud üldse teksti, oligi muusika ja ja siis kehaga enda väljendamine, aga muidugi see oli kokku lepitud. No ütleme, ütleme Ingomar Vihmar on andnud mulle oma lavastustes võimaluseta, paneb muusika peale ja tee, mis me teeme, mis pähe tuleb ja ma olen seda mõnikord kasutanud seda võimalust, kas see on mingi külg sinust, kui nüüd tuleks selline küsimus, mida ma aeg-ajalt nendes saadetes küsin, et kui sa ei oleks näitleja, siis et kas see on selline külg sinust, mida sa oleksid ka võib-olla tahtnud arendada see tantsuline külg? Nojah, kuna ta mulle ikkagi selles suhtes ju sedasama elamust pakkus, kui ma näen kedagi ennast liigut liigutamas ja, ja, ja kui hästi ma pärast seda iseennast tunnen, kui ma olen ennast välja tantsinud, et siis on jah, et kui kui ei oleks elu pakkunud muid võimalusi, kuidas veel võimalik sedasama tunnet kätte saada, et ma arvan, et see nii oleks olnud kinni selles, selles eneseväljenduses Indiasse ka oled jõudnud pärast seda India filmide vaimustust või? Ei ole, sellepärast et täiesti olid sellised üritused nagu diskod olid olemas Võrus, et meediasse vaja minna. Kui oleks, et siin Eestis seda teha ei saa, siis ma arvan, et oleks sõitnud Indias. Kes on praegu muidega tantsimas, käid väärikas, väikese lapse ema? Ütleme, et järjest hardan. Aga ütleme, et meil on ikkagi sellised asjad nagu esietenduse peod, lõpupeod, kus on ka ikkagi Mac nurgas ja kui tuleb vajadus ennast tühjaks tantsida, siis see võimalus on täiesti olemas, nii et sina ei ole mitte see, kes pingi peale jääb või siis paneb mantli selga, läheb koju. No, ega ütleme nii, et ei ole, vanasti oli küll nii, et mitte mingil juhul ei ma jätnud seda võimalust kasutamata. Siis tänaseks on ka neid hetki, kui ma võtan mantli ja lähen koju, sest mul ei tule seda vajadust. Et ma tahaksin tantsida, aga jah, et see on nagu lihtsalt selline muutus. Mul on üks asi sinust meelde jäänud, see Merilini etendus, see, sellest me rääkisime, aga ikka ju tuleb Eestis ette, et sa räägid ühe või teise inimesega erinevatel eluperioodidel, Teet, kas lugusid või saateid. Ja Sa oled mulle asja õpetanud ja ma olen selles püüdnud kinni hoida nüüd kõik need aastad, mis on, mis on selle meie kahe intervjuu vahele jäänud, sul ei ole muidugi endal õrna aimugi, mis asi see on? See oli selline koht, kus sa ütlesid, et kui on kõige väiksemgi põhjus midagi tähistada. Et see võib olla kas pereringis või sõbraga või, või kasvõi iseendaga, et sa oled millegi üle väga uhke, et siis tee seda ja tee seda kohe ära, lükka seda edasi sellepärast, et seda võimalust võib-olla enam ei tule. Ja mäletan, et olen öelnud ja mõtlen siiamaani. Oled ise ka seda reeglit järginud, et ei ole jätnud suuri asju tähistamata või tähelepanemata lihtsalt ajapuuduse pärast või väsimuse pärast? No ikka olen pidanud, ütleme sellest hetkest alates, kui minust ema sai, et siis On ju on ju ikka olnud sündmusi või asju, mida võiksid pühitseda või või tähistada või. Aga, aga siis on, olen teinud valiku edasi lükata. Aga seda enne ei olnud just nimelt sellepärast, et olla. Olla. 100 protsenti siis järgmiseks päevaks ja väljakutseteks valmis oma tütre heaks, et seal on tulnud, aga ma olen teadnud ka seda kogu aeg, et see on ainult periood, see on seal lühike aeg. Aga oma sisemiselt olen ma endale ikkagi ära teinud, kui ma olen millegagi hakkama saanud. No sa ise mängid sel suvel päris palju, eks mängid kass, tulisel plekk-katusel Laitse graniitvillas, mis pidi olema teist aastat järjest täiesti umbselt välja müüdud ja ja mängid kreisi ja kloorikas sul endal ka aega teatris käia, teisi. Ja käisin vaatamas Valgre laul, mis jääb. Võib-olla oleksin pidanud või võib-olla ei oleks saanud minna, aga tegime otsuse, et lähme siis kõik koos ema, minu tütar ja mina ja, ja ütleme, et laps on nii suureks kasvanud, need, et teda saab etendustele juba kaasa võtta, et sabad samas rohkem käia. Muidugi ma ei ole raatsinud vabu õhtuid endal kinni panna, et olla rohkem oma lähedastega koos. Aga juba ma vaatan neid nimekirju ja asju, et mida ma tahaks vatavamine järjest? Noh, ütleme vabama pilguga, et ikkagi võimaluse korral ma, ja kui keegi kutsub, et ikkagi olen väga huvitatud vaatama, mida teised, seega on sul mõni selline kohe meeldetulev suveteatrielamus. Et, et vot oli midagi sellist ja ma sõitsin ja vabandasin. Eelmine suvi, ma käisin vaatamas prillis liid. Ja see oli tõesti elamus, see on, mulle väga meeldis. Et et ikka on, ei ole sellist, sellist aastat, kus ütleks, et vot midagi sellist erilist ei ole ma kogenud või näinud mida sa suvel kindlasti veel pead tegema kõige paremas mõttes, mis kuulub suve juurde, kui, kui me sinu suvest räägime on loomulikult sõprade külastamine, saunatamine, ujumine. Tahaks muidugi maalida. Aga kuna on maalimine, on kõige parem ikkagi valgel ajal. Et sügisel on lihtsalt neid tunde, kui valgus on õige niivõrd vähe, et siis seda, see võiks suve sisse mahtuda, see tegevus. Et siis ei pea vaatama kella või ei pea kiirustama, sa saab seda rahulikus omas tempos teha. Ei, no mis võiks olla. Aga tegelikult ei mõelnudki, võiks siis, ma mõtlesin, et mis peab olema, mis peab, aga teeme need asjad ikka kätte juba mere ääres, peab käima ja päikestab natukene koguma endasse. Ja, ja ikkagi need inimesed, kes tegelikult talv läbi ootavad, et et suvel saame kokku nende juures tuleb ära käia. Või kui mina ei saa, siis tuleb neil tulla minu juurde või teatrisse. Meil on tegelikult üks lugu veel varuks ja sel korral ongi nii, et selles saates on lood, mis iseloomustavad sind eri eluperioodidel. Sa oled valinud lõpetuseks loo filmist jälle filmist, aga hoopis teistsugusest filmist. Ja see on See on võib-olla kõige suurem muutus selle koha pealt, et see on nagu taasavastamine minu jaoks. Et loomulikult olen ma seda filmi lapsepõlves näinud ja mul on olnud vastakad tunded selle suhtes ja ja selle muusika suhtes ja selle helilooja suhtes. Et võib-olla see kasvamine iseloomustab, kui sa küsisid, et milline oli kunagi hiljem, milline on ta täna siis see kasvamine, võib-olla see lugu minu jaoks on võib-olla kõige parem märk sellest. Et kui ma seda lugu nüüd siis aastaid hiljem kohtasin siis siis ma mõtlesin, et kuidas ma sain sellest mitte siis aru saada kui geniaalne ja hea see lugu on. Ja ma jõudsin jõudsin uuesti selle helilooja juurde. Ja, ja ikkagi jäi see lugu kõige rohkem mul noh, ütleme, et ikkagi seal pinnale. Et võib-olla ma mõtlesin, et äkki äkki ma olen kõikidest lukustest valest ära saanud, äkki mõni lugu mind puudutab üle selle loo, et siis see ja, ja mõnes mõttes ta paneb, paneb üldse kahtluse alla ka need varasemad tunded, need tuleks kõik üle kontrollida. Mille kohta oled nagu kunagi mõelnud noorena toa, see ei ole minu jaoks ja võib-olla, kui keegi praegu seda lugu kuulab ja leiab, et see ei ole tema jaoks võib-olla 10 aasta pärast on. Räägib elutark, hilje ja lugu, mida me kuulama hakkame, on Sven Grünbergi lugu pealkirjaga pall filmist hukkunud alpinisti hotelli kestab hiljega sel suvel kokku saada siis ei jäägi midagi muud üle, kui peab minema, kas siis vaatama kassi tulisel plekk-katusel, augustikuus või juba juulikuus kreisi kloonid, siis kuidas selle küüni nimi oli? Rehe küün, tahtsin heinaküün öelda, aga mõtlesin, see ei ole väga originaal. Rehegeen ja edu teile siis Ülleleja sulle ja, ja hoiame pöialt, et see küündeid toetaks teie tegemistes aitäh ja kõigile kuulajatele ilusat puhkust ja ilusat pühapäeva.