Tere õhtust, ütleb toimetaja maris Johannes. Debora Vaarandi auväärne juubel pani mõtlema luuletaja ajale. Kaasa mõtlema, kutsusin kaks kirjandusteadlast suurte kogemustega Maie Kalda ja noorema põlvkonna teoreetiku Aarne Merilai. Luulet loeb Garmen Tabor. Milline on Debora Vaarandi kuvand ajaloos? Maie Kalda meenutab oma esimest mälestust luuletajast. Ma võin päris konkreetse pildilise meenutuse teha, kui tema oli tagasi pärast sõda 44. aasta sügisel Nõukogude Liidust, kus tal oli paljugi seiklusi ja nendest seiklustest ta kirjutab ju nüüd oma äsja ilmunud autobiograafias aastad ja päevad, nooruse lugu on veel alapealkiri, siis hakkas temast kui sõja ajal väga soodsalt esile tõusnud noorest luuletajast ilmuma ajalehtedes Pill. Ja mina nägin pilti kindlasti ja mõtlesin, et küll ta Koidula moodi ja nüüd, kus me oleme viimased seitse aastat just hästi intensiivselt suhelnud ja siis tamme muuseas pihtinud, et ega Koidula talle koolipõlves lähedane luuletaja ei olnud, noh, jah, Eesti muld ja Eesti südamisega siis nii väga on, aga sõja ajal olles ise kodust kaugele, siis muutus talle Koidula lähedaseks. Kui kasvab murede müür mõistmatuse mägi minu ja päeva vahele siis meenub punane korall, mille kord kinkisid mulle koos kaugete meredega. Siinsamas kuskil ta lamab vee sügavikus. Peab ainult kõvasti pingutama, et suuta sukelduda ta järele. Oi juba ta kumab ju kerkib ja kasvab Kaiude hiigelroos, meie pagu lihavõttesaar. Särapourbade tolm tuli kaasa ja sulavad mätas maa lõhn. Ja rändume murdlainete vanikut tõrvastel kätel tuule kookosmahl rohu kare rätik ihu lööb sätendama. Koduseinapalkide mustrit siin neis metsades lähedaste olendite häälitsused, lambad, Ginanestikud lehtede vahel. Imesaladuste terendused, künkaid, kuhu jooksevad meie jalad lihavõtte saarel lihavõtte saarel. Põgeneb rada, kui kerkivad saare kivi, jumalate pead ja põrnitseb vastu veri, mustad maskid. Ma kardan. Ei mu silmadel vägi kaob. Kaugub tuhmub lihavõtte saar tagasi, pimediku vajub punane korall. Iidolid iidolid igal pool ja igavesest ajast. Pool eluajad püsti, poollamades silmituna maas. Minu abikaasa lean emakeeleõpetaja, kui ma tema käest kunagi küsisin, millised on tema mõtteseosed Debora Vaarandi kohta siis ta tõi kohe välja luuletuse lihavõtte saar, poendi seal on kirjutatud 1970 kogus tuule valgel, mis ilmus seitse aastat hiljem. Nende ridade kibedoon sööbib tõesti tugev lusti mällu, iidolid, iidolid igal pool ja igavesest ajast pool elu ajad neid püsti, poolamad silmituna maas. Ja tõepoolest sellega Debora Vaarandi minu meelest ennast emotsionaalselt hästi määratlenud ja isegi enese sarkastiliselt seda teinud ja tema luureportree jaguneb tõepoolest kaheks ütleme, eufooriline kommunismi vaatas neljakümnendatel viiekümnendatel aastatel kuhu kuulub peamine energiaimpulsse kvaliteet ja mis siis minu põlvkonnas tõrget tekitas, enam ei tekita muide ja sellele järgnev niisugune mõtlikum tagasitõmbumine, mille pärast on teda ka kõrgemalt hinnatud ja mis tähistab samas ka niisugust ajatumad, kunstilist kvaliteeti. Mõneti traagiline, lõhestatud, kuid arenev portree ja seega huvitav vaimuobjekt mitte ainult luuletaja isiku enda pärast, vaid ka ütleme üldistusena, ühiskonna vaimuloost, siis selge läbi nende kahe, valusalt vastandliku etapi vahel on kogu unistaja aknal see kuulus lõpuluuletus, lihtsad asjad helistas, ei saa ükski ülevaade kunagi mööda minna, tsiteerin astusin lihtsate asjade juurde toetusi lihtsale heale kaugete tähtede lõputu valgus, rõhunu voolas mu peale. Ja ma olen täiesti kindel, et näitlejatel ka selle luuletuse oma ilusasti koolitatud häälel ette loevad. Minu jaoks on siis vastus selles, et on kaks, kaks olulist perioodi. Ja kirjanduslugu seni varasemalt nii-öelda natuke retušeerides või või sellest vaikides on seda teist perioodi rohkem hinnanud. Aga minu puhul tekib selline huvitav Viper pall. Uperpall tähendab küberpuhul ka selle, et kus see esimene periood on tegelikult tunnetuslikult palju huvitavam. No ma ei hakka seal siis esteetilisi kvaliteete otsima, aga tunnetuslikult ütleme ajalooliselt aega tagasi rännates, kus ma ise pole elanud veel minu jaoks on see isegi palju huvitavam, palju põnevam järelemõtlemiseks ja neid emotsionaalseid vaimseid dokumente, et siis lugeda ja nendesse sisse elada, kui see teine periood, mis ei ole võib-olla tuulelooliselt Eloni originaalne, kui me mõtleme, et see on juba pärast Alliksaart Paul-Eerik Rummot, Kaplinski Krossi, Niitu Kaalepit, Runneli, kus teksti veski töötas juba teiste allikate peal, mida nemad võib-olla paremini esitasid Debora Vaarandi, et minu poolt selline selline hundiratas või tagurpidi väärtustamine. Ma olen mõne aasta eest ka järele mõelnud selle tema piiritletud esimese perioodi sisu üle ma näeksin seal veel siis väikseid alaetapp võib-olla see, mis on esikkogus põleva laotuse all ja mis on põhiliselt kodumaast kaugel kirjutatud, on tõesti Koidula lik luule ja tal on kogu aeg Lääne Kaarse läänetaevas, kuhu ta vahi, see on traagiline luule, ta ilmselt sai teada seal, mida talle Eesti tähendab. Ja need edasi tuli siis kuidas Arne ütles nüüd hüsteeriline või eufooriline kommunismi jaatus? Tähendab, seal muutus minu meelest tema ruum tühjaks, seal ei olnud isegi trit, rääkimata õhust, aga ta nagu lendas Euroopa kohal, kus need kommunismiidud kuskil noh, nagu võrsusid ja nimetab suurlinnade nimesid ja niisugune omamoodi globaalne. Me luule, mis luulelugejaga lihtsalt kontaktiga, see, see on astunud välja vähemalt sellest elamuse rindis, mida, mida mina näiteks ootan luule, niisugust sisemist kontakti, Debora ise ei jõua oma autobiograafias 46.-st aastast edasi, kus tema jaoks niisugune intensiivne ja keeruline ja sündmusrikas elulugu nii lõppes edasi jäi rahva rahulikum periood. Vaat seal temal tekkisid siis need lihtsad argielulised kontaktid Muhuga koguvaga ja, ja tema tema ellu tuli siis uus konkreetsus niisuguse eluterve ütleme siiski kõigele vaatamata tüüditamistele Stanyanismile vaatamata eluterved kontaktid lihtsa rannakülarahvaga ja see oli siis see uks lihtsate asjade juurde. Astusin lihtsate asjade juurde. Toetasin lihtsale heale kaugete tähtede lõputu valgus, rahuna voolas mu peale. Paiseb meri ja neelavad leegid, sarvikut, kutt, kadakakändu. Öö läbi öö läbi endas ja kõiges tajuda lainete rändu. Lebada kastasel murul ja tunda maad nagu elusat hella kuulata sõprattalapseia laulu kodust. Kui karjakell. Mõelda, kui ilusaks pirnipuu kasvas see, mille istutas isa metsikus rohtaias hüljatud kodus. Üksikkui liigutuspisar, hiline tundmatu lill minu kõrval õõtsub ja variseb tuules. Mõnuga põldude küpsete kur Sügise sosinad, kuulen. Vaikida mõelda, et armsam jääb armsaks tihti nii kiusatus nõder. Mõelda, et vennali uus läinud on halliks vennal veel tarvis. Teada, et õhtul on omad õnned lihtsad, kui kausi sees vesi, millega ema su jalgadelt kriimud une eel maha kõik pesi. Astusin lihtsate asjade juurde toetusin lihtsale heale. Siis kui umbsete mõtetega painet Dinana vajus mu peale. Kõndisin armsama heleda meele otsekui käsipuu najal kuulates kevade hääletud sündi kibedal kahtluste ajal kuulates kevade hääletud sündi toites tehaseid aknal, rännates mööda raamatulehti kannatlik mõttes ja vakka määrates uuesti enese piire eneseseinu ja lage. Teades, et keeruka, raske ja kalli elu eest ära ei page. Lihtsatelt asjadelt kogusin jõudu küsida, nõuda ja kosta, vastata päevade rahutut, kutset käskivat suuda ja oska. Tean, et vägevaks tormina hülgeks pole mul kopsude mahtu. Siiski ma armastan tormi ja põlgan kaldale paisatud vahtu. Siiski ma armastan maanteede kruusa kõrgu jalata rakku. Armastan laulu, mis kasvab ja kaikub igasse maailma. Härra ise juhtis minu tähelepanu mõningatele välja jätudele, ka Eesti muldades on lõpp kadunud, näiteks partisan punane partisan valges kitlis või midagi sellist muldasid siis uurib, ta ütles, et need tutid olid vanasti moes ja tutid oled nüüd mõista itaaliakeelne kõik ooperis, kus kõik hõiskavad midagi nõukoguliku, see oli nagu oma lojaalsuse märgiks. Avaldad küll Eestile isamaalist patriootliku, väikese kodumaa armastust, aga sa pead lisama, et suur kodumaa on ikkagi ka olemas ja ta ütles et muidu hea luuletuse Kanese lõpliku pära selles uues valikkogus, jah, on see kauge hääl, seal on kaks viimast salmi ära, aga kui Sirje Endre Urmas Ott koostasid kuldse klassika, siis ta oli sealt ära võtnud ka esimese salmi, et talle tundus alguses kuulus Riinse kallis ja karehallis ja eks ole, tundus äkki ka pateetiline ja, ja ka siis ta peatselt märkas, et see oli kriitikas siis väga armastatud, tsiteeritud koht ja ja nüüd ta kahetses tasele, rumaluse tegija, esimese salliga ja hooga välja prääki. Kõik meie klassikud peale Juhan Liivi vista endid, ilusad Annigeerima on natukene ja tema Debora teeb seda siiski ainult noh, ütleme mingi mahavõtmise teel, mitte uute niitide tarvitamise teele. Aga kirjandusteadlasena me jätame endale alati õigusega algteksti algteksti jõusse jätta, eks ole. Aga kui me oleme midagi aga välja andma, siis me oleme kohustatud, tuli ka, et arvestama, aga loomulikult jah, neid suuremaid kupüüre neid valitud luuletusi lugedes muidugi märkab, eks see ole natukese Leenesensuuriga või selle stalinismi perioodi niisukese kahjatsemisega natukene seotud ja see on kõik kahtlemata autori autoriõigus. Aga jah, kirjandus, teadlane, seda viimast tahet alati väga rangelt arvestada ei saa, muidu me ei teagi, mispärast Marie Underid seostatakse värsiga, et oh sukki neid, mis lõppeda ei taha ja nii edasi, kui me selliseid asju tegelikult tema redigeeritud värssidest üldse ei leiagi. Kaarne, kas sa arvad, et tuleks nagu neid kõiki neid versioone ka kaasa vedada kirjandusloos või ainult noh, vastavalt järjekordse käsitleja maitsele ja, ja nende tema tekste tervikule? Ma arvan, küll ei tuleksid, aga niisugune erikäsitlus erikäsitluses võiks olla ja ma minu enda vaatepunkt on praegu siin niisugune päris toomas Liivilik või võib ütelda ja, ja mina olen siis, nagu ma siin alguses ütlesid, nendest esimese, kolme kogu tekstidest puhta, ajaloolistel statistilistel põhjustel väga huvitatud, samamoodi nagu ma olen huvitatud näiteks leebetest tihti valgus koordis romaanist niisugust Teist, nii ehedat stalinistliku idealismi, vabandust, vanasti öeldi sotsialistliku realismi. Nii ehedat stiilinäidet. Meil ei ole kindlasti selline asi peaks kooliprogrammi kuuluma, mille najal siis veel tolle ajastu niisugust vaimset sisu näitlikustada, eks ole. Värskelt vaatasin Debora Vaarandi poeem Stalinile kahemõttelise pealkirjaga maailmas lendab miljonitesse teed. Eks ole, mille soovunelm ühelt poolt sisendab, et nende miljonite mõtted lendavad Stalini poole selgel hommikul ja, ja tulvil armastust. Kuigi tegelikult tähendas samal ajal seda, et miljonite mõtted lendasid maailmast välja kraavidesse koosneid mõtlevate peadega. Kuidas teisiti, seda aega ja seda lõhet, pildi ja tegelikkuse vahel näitlikustada iseloomustada. Ma ei näe nagu teist võimalustki muidugi siin on see nüanss, et see ei vasta otseselt alati siis autori algsele taotlusele, et ta nagu kasvab stiili nähtusena üle hakkab kõnelema teist keelt, aga noh, alati niimoodi kujundid kasvavad kirjanikust üle ja on midagi enamat hakkavad midagi muud tähendama, kui, kui need alguses alguses on võib-olla kavatsetud. Aga üks asi, mis majja jutust ma tahaks öelda, see teatud eeterlik, kus või see tühjus sellel, Debora Vaarandi, mitte päevaraamat, mälestused, aastad, päevad seal nagu viitab ka, et üks huvitav seos on, on ju ka see tuberkuloosiefekt, kus inimene saavutab teatud niisuguse kerguse läbinägelikkuse palavikuliselt oleku, Tammsaare on seda kirjeldanud, rääkimata siis võlumäest, miljöö, Debora Vaarandi viitab, tuleb ka niisugune fiktsionaalsus pektsionaalsus sügaval psüühikas mitte ainult siis intellektuaalsest mõttes, samal ajal selle lihtsate asjade luuletuse kõrval leiame ka näiteks luuletuse rahutus mille mureks on reaalne, verine kaotusevalu, süütunne. Peataolek ja hirm. Ühelt poolt on kaotsi lastud oma juured teiselt poolt on osutunud mõttetuks ka seni usutatud toopia. Kallis muld, miks ma läksin su juurest karjakoplist ja põlluteelt? Nüüd kaugus on kasvanud suureks. Kas ma oskangi enam su keelt? Uhkest rahvast, kes päikesest sammub, rändas kujutluspilvede peal rändas kõrgel. Kuid ammu nii ammu pole viibinud enam ka seal. Reha seljas maaniidule tõttaks. Õhtul saabusid üle veel loeks piima, leiba koos teistega, taks küüni heintesse magama, poeks. Kauged rõõmud ja südamed nagu. Enam teile ei aita mind nüüd. Tunded sõnade sisse ei mahu. Vaikus rõhub, kui nimetu süü. Selliseid read on väga isiklikud ja väga sügavad ja väga sisustatud, jah, selline tulevikuta, minevikuta, nihilismi tragöödia ja sellest tulenev valulik pöördumine sissepoole. Inimlikult on see väga piinav kuid selline pinge on alati head, kõrget luulet loonud. Siis sa tuberkuloos ist rääkisid, selles suhtes on Debora autobiograafias ise kirjutab, tänu minule jäi meelde just see koht, et miks talle tundus piinavalt kaunis just Tallinn vaatamata kõigile purustustele, kui ta oli kodus tagasi elujanu või see ilu ja elujanu, et see on veel võimas, plahvatuslik, teate, sanatooriumi des on armuloos alati tõesti, jah, see on vist surmahirm, mis paneb siis inimese otsima, otsima veel sinu jutt totaalse tühjuse sidumisest. Haigusega ma arvan, et see on siiski poliitilistest maastikest tähendab luuletaja, rumal kohusetunne, mis ütleb, et tee seda, sest sa pead tegema, see on niisugune võlts, väär imperad, tiim, et see ei ole sisemiselt loomingulisem tingitud ikkagi 46., tal ei olnud veel mingeid poeeme Stalinile. Kui palju te Puura olemist ja luuletamist mõjutanud see, kellega ta on koos olnud, kes on olnud tema elukaaslased, kes on olnud tema teekaaslased kui palju on igasugust sellist ühiskondlikku pöördumist võimalik siduda, aga ikkagi katis Aadu Hindi või Anton Vaarandi või või Juhan Smuuli isiksusega? Ma arvan, et loominguliselt tali algusest peale üsna iseseisev. Ta on seda kuskil lausa kinnitanud ühes saksakeelses intervjuus Cornelius aastal Platile. Viis aastat tagasi, aga nüüd Aadu Hindi auks peab minu meelest küll ütlema, et tema viis Debora kott kontakti Tartu vaimsete ringkondadega ja ta hakkas kohe sealt tööd saama, aga mitte luuletajana, vaid kriitikuna tõlkijana. Ja ta, ta tuli ju Saaremaa tüdruk kes ei olnud ülearu enesekindel, koguni võiks öelda, et noorte Bora oli liiga ebakindel. Tal ei olnud nagu aimugi oma potentsiaalist, jama võimetest ta ise ka süüdistab ennast kogu aeg passiivsuses belglikkuses kõhklemistes. Ja Aadu lükkas ta lihtsalt Tartu kultuuriellu sisse. Nüüd Anton Vaarandi. Ma ei tahaks nii halvasti öelda, aga, aga lugedes raamatut Anton Vaarandi sidus teda, siis selle punase värgiga võttis ta kaasa sirbi ja vasara peatoimetaja asetäitja Peaks ja sellest algas siis tema tõsine tegevus kultuuriajakirjanikuna siis juba võimu vahetanud Eestis, tal oleks võinud ehk eluteega teisiti minna, kui ta eales varandiga kohtunud. Ja nüüd Svooliga, noh, see nende selle tutvumise ajal nad olid juba nagu võrdsed, nad olid noored, edukad veise edukas sõna ei olnud selle selle ajastu sõna. Nad olid noored ja lootustäratavad ja anded katteks peetud algajad üks veel muhust ja teine Saaremaalt peaaegu hõimlased. Nende kooselu, mis ju ka lõppes lahutusega seeni siiski läbi nende mõlema kõige viljakamad aastad. Tulemus ju näitab, et see abielu sobis eluvormina. Ma praegu just huviga mainet kuulasin, kuna see tegelikult minu selle kolmandat järku muljega klapib, kuhu ma tahan välja jõuda ja nagu ma ütlesin, mina siis oma arvates kõneleb muidugi Debora Vaarandi löörilisest minast, nii nagu see luuletuskogudes tekstides avaldub, mitte temast endast ja see on väga tähtis vahetegemine inimesena, mina teda kahjuks ei tunne juba sellepärast, et ma olen ka hulga nooremast põlvkonnast. Nüüd näiteks, kui lugeda neid äsjaseid väga populaarseid memuaare, siis esimene mulje on tõepoolest noh, põnev, niisugune vahetu ajastu ja isikudokument. Teine mulje, aga järgmisena ühtib mul Hennostega, kes viimases Loomingus kurdab, et huvitav noorusaeg küll. Aga et armastus ei tule ilmsiks ei tule naisena, ei tule kodanikuna. Vähemasti nii võis Hennoste mõttes nagu aru saada minu jaoks jah, tõesti, avaldab sealt kõige soojemalt küll tunded, küll vend poria ja ema vastu ja palju muid heatahtlikke hinnanguid, aga, aga erootilised erootilised mitte. Noh, kas peab, erootika on kahtlemata erasi kes nartsisse eksi pitsionist, kes, kes ei ole. Aga Debora Vaarandi on ju ise ka peale ja psühhoanalüüsi tunde. Nii Aadu Hindi kui Leo Anvelti kõrval kui ka ise tõlkis veel enne seda, Alfred aadlerite puha alaväärsuskompleksist. SiseHennoste teine mure, et aga kuidas siis Eesti vabariik õieti käesterant, siis me ütleme siis kodanikuarmastus kuidas uus ilmakord, lood ja vastuhakk julmalt maha suruti, kuidas see käis, selle kohta on justkui tühjus või niisugune osavõtmatu referaat. Justkui tarand ei olnudki tegija ajas ja teiste seas vaid lihtsalt Aadu Hindi, Anton Vaarandi ja teiste varjus lihtsalt kaasakõndija. Aga just siin see konks ongi ja kolmas mulje tekib, et ilmselt see ongi tõde. Üks asi on see, Debora Vaarandi, niisugune riiklik kuvand. Ja meie, ütleme siis lihtinimeste teadvuses kinnistunud kuvand kui ajaloo tõeline subjekt, revolutsioonilise ülesehitaja auras ja nii edasi, aga tegelikkus on arvatavasti proosalisem ja nii nagu see siiralt siis nendes mälestustes ilmneb. Nõukogude võim lihtsalt kasutas seda edukalt ära ja serveeris oma esinduskujuna. Kuigi tegelikult oli ta siis pigem selle ajalooobjekt, et mitte öelda testide lausa ohver. Ja siin need käärid tekivadki, et see tema mälestuste tegelikkus on ideoloogilise kuvandi tegelikkusega selges vastuolus. Inimene on ise teine, aga ajusse pressitud imidž temast rahvas teine ja tema ei ole selles süüdi. Ja siis tekibki tunne, et autor vardja midagi maskeerib, vete ootushorisont on nagu midagi muud, aga inimene on ise elan hoopis teist ja lihtsamat elu kui meediakuju meie teadvuses tänapäevaselt öeldes rahvale ütleme nõukogude eluviisi luuleline kangelane juunikommunist, pigem juuli kommunistide enne augustit käis, käis ruttu ära. Ilma katse aitäh Eesti NSV teeneline rahva keeranic sirbi ja vasaratoimetaja, Smuuli abikaasa, Lenini ordenikandja. Aga kõike seda tema ju endale ise ei korraldanud, ta lihtsalt oli, nagu oli läbi elu kopsuhaige ja teine kopsuhaige, kes temast oli väga mõjutatud. Ilmi Kolla, eks ole, ja läks lihtsalt tõrkuma, aga küllap mitte mõtlemata kaasa. Noh, ja siin jusse Aado Aadu Hindi, Anton Vaarandi nende tugevate meeste eestvedamine oli oluline ja kui ta ise päevaraamatus kirjutab. Kersti Merilaas tahtis rongkäiguga ühineda, aga näed võttis tal sabast kinni ja niisugune mulje minu meelest nagu läks Maie täpsema teadmisega. Debora, ega ta ei olnud justanovi, isiklik tuttav ei olnud isegi anreeseniga Velia Kruusiga klomnite senteriga isiklik tuttav. Tali tõesti see kaasakõndija, nagu sa ütlesid, kes soovib, öelgu pigem ohver ja objekt kindlasti ei, kusjuures tema tee kohta sinna objekti seisusse selle tee juures on teatav loogika, miks ta sinna läks, ta oli tõesti vaesed päritolu ja ta sai gümnaasiumihariduse, see oli terve perelagi vend ja ilma ja selline inimeste kiht oli siis juba olemas ja on praegu jälle nii, et see ei ole probleem, mida saab maha kanda üheajastuga, vaesuse ja luuserite ja nii edasi, see värk kõik läheb läbi, eriline ühiskonnakordade, aga ma tahtsin sinna välja jõuda, et et Nix Debora tahetakse oma vapimärgiks vaid oma plaaniks, ütleme uued rüütlid, teata niivõrd võluv inimene ja meestel muidugi on kah silmad tealt, nad näevad kui ilus inimene ta ja tal on niisugused silmad. No lihtsalt, ta ei tee midagi selleks, et teist ära sugereerida, aga see toimub ja, ja niisugust inimest tahavad kõik oma rivis lipukandjaks, lit, lipukandja oli vist teine seal, kas Olga Lauristin või sellest on ka näit toredaid mälestusi. Aga kes sammub, hoiab käest kinni. Ilmar Kruus ütleb, et Digistamuge kas see on tõelisus, et me praegu marsime 21. juunil siin punaste lippude all aga need marksistliku trendid ja mis seal Tartus olid alkoholivastane ühing ja poollegaalsed ja see oli kõik üks kena Tartulik seltskondlik mängijale Tartu ringikese kajastus kindlasti seda aja vilkumise muudatuse ja mittemeeldiva muudatuse poole. Aga seal oli intelligentsi, noh, niisugust enesearenduse entusiasm oli opositsiooni vaimu, mis on alati intelligentsile olnud kaasas. Mul on ka välja võetud tsitaat, kuidas Tessi tegelik positsioon ilmsiks tuleb. Teel rannal aga leib 1965, samad toonid on siis ka memuaarides, tsiteerin. Kallid kadunud näod tuhmunud surmas. Kui aja julmas pigistuses, kui elupuud raiuti, lendasid, elavad laastud ja iga kild kisendas kirve all. Seda peab unustama iga päev uuesti. Ikkagi osavõtt sellest, tegelikult sellest reaalsest ajaloolist valust on ta täiesti siiras ja olemas ja mis tema teha saab? Ta käis Klooga laagris luba vahele hõigata. Ta on hiljem küll siis Auschwitzi laagrist, eks ole kirjutanud, ta oleks pidanud laagaraagilist kirjutama, aga ta ei saanud seda teha, see oli liiga liiga valus ja need on väga tõsised kohad. Mina kindlasti ei võta üles ühtegi süüdistavat tooni, mingit süüdistavat toone üldse. Ma arvan, et nii nagu igal inimesel, nii ka ühiskonnale tervikuna, on õigus endast läbi lasta väga erinevatele ideolooge püüda tunnetada, sõnastada Nomaid, hakkame muistseid, animismi, kristlust, kapitalistlikku liberalism sotsialismi ja kommunismi või postmodernistlikku kosmopolitismi mingit või Supranatsionaalsust, mida juba traagiliselt hukkunud Ilmar Tõnisson, eks ole, 30.-te lõpul otsis et kõrgemalt vaate veerult moodustavad need värvilaigud lihtsalt ühe osa suuremast pildist ja kompositsioonist ja see ei saa kunagi lõpuni valmis. Ja senikaua, kui ei ole ilmnenud mingi välja juurimata kuritegelikkus, mis tõepoolest ei olnud ju inimestele selles infopuuduses üle pea, ilme nii kaua kuulub inimõiguste hulka, minu kindel seisukoht selle üle mõtelda ja katsetada, et kuidas oleks ja omalt poolt siis paraku ka kaasa aidata, siis kuidas teisiti ja luuletaja puhul on see siis sõnastamise emotsionaalse mõtestamisega vastavad olemisviisi põlistades ja poeesia tõstiisiga, tsementeerida kommunismitont või kommunismi muumia? Noh, meil ei ole ju mingit põhjust enam tagantjärele seda karta ja nii edasi ühelt poolt ja teiselt poolt see kommunismi diskurss maailmast ei ole kindlasti kadunud. Ma arvan, et ootab uut inimest, uut mõistust ja jõud tulekut. Ja midagi sellest tööst jääb alles ei kao, kuigi on võib-olla praegu veel pikka aega varjusurmas, aga selle võrra meie ühiskond palju rikkam, kui ütleme tavaline tavaline lääne ühiskond, mille kohta on öeldud, et, et selle ajalugu on juba lõppenud positsioone nagu, nagu üldisem ja üldisemalt vaate veerult. Minu meelest ka väga positiivne, aga, aga see on natukene ketserlik seisukoht ja ma olen nagu näinud, sellist hoiakut ei ole nagu väga laialdased. Siiamaani välja käidud. Kas see oli nüüd see, kuhu sa tahtsid välja jõuda, on vaata, see on väga tore niisugune kohitsetud ja kasitud kirjanduslugu või kasvõi luule antoloogia või no mis annab debara, muide ise on käitunud ju selles mõttes vastuoluliselt, kui ta kirjutab, et krestomaatilised luuletused ja kes need olid veel, et temata lambaid kiristama, kui, kui ma neid näen. Aga ise silub ka agrestomaatseks pust, vaata nurga alt, vaata, teeb paremaks, aga samas kohitseb nii. Aga nüüd minu see rohujuure vaata punkt siis oleks noh, ma nimetan lihtsalt mõned mõned luuletuste pealkirjad ja ma arvan, et naistel on teine vaade, Debora kuulsa naisluuletajate rivi üks keskmängija või kuidas ma ütlen nüüd tal on ikka eraldi naistele mõeldud niisugust elutarkus, see, mida me peame tegema, kui me oleme pandud elama, siis me peame oma elu ära elama. Ja vaat seda, tema on minule kõige rohkem õpetada. Tänud. Mina otsin neid ja, ja ma usun, et ma olen üks tüüpiline naisterahvas, mitte feministlik naisterahval ütleme tume tunnel 1971 siis tuli ühelt poolt juba stagna peale ja ta peegeldab, see, see tume tunnel võib olla ükskõik kui suur ühiskondlik üldistus. Aga teiselt poolt see elu virvatule Need patu ahvatlused ja ja need rumalad, kuhu ennast nagu investeerida või see, see on ju väga õpetlik luuletus, mina paneksin selle kindlasti kooliprogrammi. Tume tunnel, tuletunnel, lähen läbi viru, lumetuhka sõtkub saabas kulunud ja Viru kangialustes on kambas kraadet, pupu, Jukud meestel kaelas kera peaga suured uku nukud. Kassi donna, klaarad kurisevad kõhus. Imal raske isevärki suitsumaik on õhus. Reisi rindu näitab müüril safiloren poole neegri. Raugelt juustest sihvkakoored. Läbi Viru olen laps, kõik algab otsast peale. Ei ma mõista, mis on minna kurjale või heale. Trügin viiva poosse vaatan meest, kes segatud on tumedasse loosse kaamet, meest, kes kuradile müünud oma varju hoiab kahe käega pead ja tumma suuga karjub. Otsast peale, läbi Viru, lutsin lumeklompe. Oh ma väike olen alles veel ei pääse trumpi. Siidisukki silmi kinni, pöörleb ümberringi, tahan saada siidisukki, tahan Simmi kingi. Varjumehe kaame kuju nurgal vastu langib. Kuklas, hambad hirvi kaasas Dunkri Lonni Lonnil mustendavat suured Bussihaavad kaelas otsest silma paist läbi paistab, talvetaevas. Lähen olen laps ja elu, mina veel ei tunne. Otsast peale tuletunnel otsas tume tunnel. Debora Vaarandi aeg räägivad kirjandusteadlased Maie kaldaja, Arne Merilai. Ja lihtsalt asju sa juba kiitsid ja see on loomulikult siis tuule valgel, see on siis vist sünniaasta 1977 paistab otse pandud just parajasti valmivasse kogusse nimi luuletusena. Eks ole, kuidas oli, mühab välipimedus, tuul kui täht kuskil taevas ja ma ei tea, kes need on kuigi soliidne Mulle hakata oma elamus seletama. Aga kuidas ma lähen elus läbi, ma ei tea temast midagi. Seal on näiteks niisuguse võrdkuju ka ju ka väljendatud näiteks Valtongi, et teatrilaval pandud mängima ühte rolli, ta ei tea, mis näidend tal, mis roll tal on, aga ta peab mängima publiku ees ja nüüd porran keset näha, vaat välja, mitte muidugi debaravaid, tema lüüriline mina ja see väli kisub mind endasse ja tähendab sa pead kõigele vaatamata seal orienteeruma, sest sind on pandud elama ja sul ei ole kuhugi minna. Ja siis sa orienteeru, tuul ei ole mitte seekord ida kord lääne poliitiline tuul, vaid sa nagu tajud, et kuhu liikumine sind kaasa tõmbab, sa pead vahelt vastu seisma sellele aga tuur näitab midagi, kuigi ta ise ei ole nähtav. Mul oleks huvitav kommentaar, tuleb, sest selle tuule valgel kujundiga meelde, et see on küll kriitiline kommentaar, aga ma ise seda kriitikat ei jaga, tähendab, aga kui näitlikustada seda kahte poolust, millest ma siin enne rääkisin, varasemaid hoiakuid, mis võiksid mõlemad sellesse muistesse kirjanduslukku juba rahulikult kuuluda ja seal mingisuguse lõimingu saavutada. Vist oli see Karl Ristikivi, kelle suhtlesid Debora Vaarandi ise päevaraamatutes väga niisuguseid sooja viiteid teeb, ironiseeris need olid vist kirjad, Bernard Kangro, nii täpselt ma enam ei mäleta. Temal olnud ka koolipoisina venelannast kooliõpetaja, kes ütles ikka tuuletikk. Et mis see tuule valgel õieti on, et ja küllap see vene mõju on ja mana toimetaja minu vana sõber Ella krabi, kes oli siis Ristikivi Kangroga jälle omakorda opositsioonis. Aga ühisrindes Nõukogude luule vastu arvab siiamaani, et et miks me peame kõnelema Debora Vaarandi kui võime imetleda Betti Alveri ja tõelist luulet ja nii edasi. Need pooled tuleks kuidagi siis ületada ja vastasel juhul mingid hauarahu me ei saavuta, et aga ega niisuguseid edasi minevat positiivset vaatepunkti teiselt poolt see on ka loomulik olnud, ega Debora Vaarandi, Juhan Smuul omalt poolt siis armu ei andnud ja nöökesid pagulaskirjanike ka need on, ütleme kirjandusajalooliselt konkreetselt seigad. Et me saame ise kõigest järgmisele trepiastmele astuda ja siis pilt kohaneb ja hoopistükkis muutub, muutub teistsuguseks, varasem niisugune polaarsus või emotsioonid dekonstrueeritakse Maie Kalda viitas ka kui Debora Vaarandi poeetilistest eelkäijatest. Kõne ta siis väga meenub muidugi Marie Under varasemas perioodis võib-olla isegi vahetumalt kui hilisemaski ajaks Under pikaealine Marie Under oli ka ju tegelikult hiidlane. Tallinlane ja isegi sarnased on nad eriti just nagu vanema ja portreede. Ja ma arvan, see on temale kui pagulaspoetess-ile, aga siiski eeskujul, eks ole ka tundelise pühenduse kirjutanud pealkirjaga nüüd ja alati, aga siis üks väga-väga sisendusjõuline luuletus Kassari muru mõte on kahtlemata Underlik motiiv. Mu vanaemal näos on tulekahju märk. Minul kõik see maailma kahju tuledemärk nüüd vahel hüüdma hakkab. Kassari kabeli kell tulen, süda villis ja varvas hell. Kuigi viimane stroof omakorda oponeerib igiUnderlikule. See kõlab nii. Memm vanajumalat uskus, mina ei saa muud taevariiki paista kui Kassari murumaa ja ei ole sugugi kummaline, vaid hoopis eeldatav tajuda Debora Vaarandi varaste luuletuste missised, kommunistlikke Alt-under intonatsioone rütme. Võtame või selle parima, kestva teksti ballaadi Vessest on ka mõned read lausa ette lugeda. Rübda hõimudele Saarse iidseist ajust, ent koidikul ta päike kustus, pikas raius leinaliivikuix, said kodunurmed, salud tared, küüru varisesid mitme põlvevalust ära, viidi ära, naerdi sõsar kaokene pärga pähe. Igavesti tuumaks löödi ema sajatavad käed. Vennad, pandiks mitme mere taha. Isa paindumata peatimukas maha. Rahvas risti alla murdma, turjal tüvik tantsis. Maa sai kandma leepra kärna Pöide ordu kantsi. Noh, see on Underi vahendeid, lapse või lapse hukkaja rütmi koopia, Jäneda muudki metafoorika, riimid stroofika. Kui aga hakata mõtlema, kuidas Debora Vaarandi temast nooremaid autorid on mõjutanud, siis see on ju samuti väga tähelepandav, eriti Ilmi Kolla ja kindlasti ei saa mööda. Hiljem kahtlemata Viivi Luik. Samuti kuulus lihtsate asjade sümboliseerida kella 60. tähtpäevane varsti tähistame. Ja kelle jaoks Debora Vaarandi on väga oluline. Ja eeskõndija vastastikku mõjutasid Vaarandi. Ja merilaas 11 tugevasti. Mingi niisugune konkureeriv sõbrasuhe näib neil olevat. Mind tõesti segab niisugune kirjanduslooline varasem justkui viisakas, näiliselt ebameeldivate tekstide mahavaikimine, justkui neid poleks olnud, selle asemel, et välja töötada vaatepunkte, mis nendega normaalselt arutab, paneme, eks ole, jaanalinnuna pea liiva alla. Meid just huvitab praegu see periood tunnetuslikult enam, loomulikult siis esteetiliselt ei saa seda väita. Kes see tähtis, sõjajärgne periood, kus ta kandis esiluuleta pärga ega jätnud Me ära räsitud rahvakildu tema kollektiivsele alateadvusele väga olulises lauluema kujust ilma. Ja kui me vaatame, kui populaarne on siis memuaaride raamat ja see on täiesti läbi müüdud raamatukogudes, seda ei saa laenutada, pikad järjekorrad, see on niisugune mesilasema fenomen, mis üldse Debora mesilane tegelikult. Ja, ja ütleme, see niisugune kogukonda koondava psühholoogilise liidri omadus on tal selgelt olemas või ma ei tea, mingi virtuaalse salongi perenaiseks olemine. Salong vaidlen sõna salongi. Külalistetuba või salongi sõna lihtsalt on Underi. No ei, see on jaanis Kõivulik sõna, ütleme niimoodi. Aga see, see nähtus, mesilasema nähtused, koondab põlvkonda, suurt osa oma põlvkonnast järgnevat põlvkonda koondav mingisugune fenomen tema puhul on ilmne, liidab põlvkonda. No ma tea, Gustav Ernesaksa, Arnold Rüütel, ka kandilised hallipäised koondavad kujud, kelle ümber siis inimeste mõte on, on kallerdanud ja mõnikord see roll ja missioon on tihti olulisemad kui konkreetsed tekstid ise. Ja, ja kui me sõja ajal ja sõjajärgsele perioodile mõtleme, kirjandus oli haige, sõja nüristab, brutaalsus, taandas arbajate kõrgkujundi Siuru ja Noor-Eesti tunde ja värsi peenuse kuskile, Jakob Tamme laadis oli ärkamisaegse rohmakama poeetilise mudeli poeemi mudeli juurde tagasi. Muidugi oli see hirmus esteetiline tagasilöök, aga ilmselt teraapilise väga oluline, ma olen selle peale varem varem mõtelnud. Jää aegus jälle Koidula ja Kreutzwaldi vaim oli jälle aa, joo ja oli hea, et eeskuju oli ajaloost võtta, eks ole. Kui Kersti Merilaasi rööpiline kontuur, kes oli ise ju ka Arboja olnud, näitab sedasama sama selgesti selline luule algsest embrüonaalses ühtsusest kus tundlik, lüüriline, jutustav, eepiline ja konfliktne, dramaatiline ilmnevad koos mitte lahutatuna välja arendada tuna kõrgematele tasanditele, kus nad siis nii-öelda nagu ühtsena koosilinevad ühtlasest sellisest algsest olekust ammutati ilmselt jõudu. Juba kööthy teadis seda. Ja, ja need pool- ja veerandtoonid, assotsiatsioonide klaaspärlimängud, nendel ei olnud pinda ja alles tuule valgel kogus tulevad nad tagasi, nii et on sügavamaid nähtusi ja esteetika väliseid võisteetika aluseid, nähtusi, millele tuleb ka mõtelda, mitte võib-olla ainult teksti tema piinalises väärtuses kiita või laita vihapäevadel lihtsalt need kunstilised ladvad, murduvad ja tähtsam on säilitada juured, elu, tervise eeldused. Noh, nimetame seda siis mesilasema rolliks Debora Vaarandi kahel tähtsal kümnendil kandis ja kes ja kes seal siis veel Under paguluses Alvar oli sunnitud vaikima ja nii edasi ja see on oluline nähtus ja see ületab vahetult teksti niisuguseid esma, esmapinna sõnumeid. Psühhoanalüütiline probleem kahtlemata. Tuule valgel käima pean, kui sügisesse astun. Müha väli endasse, mind kisub pilgeni täis pimedust ja hääli, lennul lehti, nägusid ja silmihelvesteni, hajusaid, õrnu nugateravaid ja tumenevaid. Tuule valgel käin üle maa, mis kinni hoiab jalgu raske armastuse koormaga. Vana mere mõrusoola hingan seda jäänutamast heale, ei lakka. Ohatanud huuli, vannun truudust. Tuule valgel samu armi häbi elada teel ja okkaid ihu, torgid. Oma vere vihast koske, kuulen. Tuule valgel käin tähe all, mis kauaks pilve peituma uhkelt kiired unustas. Lahtiminita Sirendus ei lase. Suured luiged lendu lahvatavad. Üksi mind ei jäta, igavene rändur, tuul. Ta valgel käind. Ma loen küll ta ysna teisiti Borat, kui nüüd selgus, kui vanem on erinevad, tähendab üks aspekt, mis nii, selle ma lisaksin jah, merilaas tõepoolest on isegi selles samas tuule valgel on allusioon, loen ette ühe Kersti luuletuse tuule kohinat täis on kõik kumerad väljad võrdle Debora mühal väli endasse ning kisub pilgeni täis pimedust, hääli ja siis r Stennalt on samuti peaaegu tsitaat ta enda väitel kõige suurem mõjutaja alates noorusest, voolt, võitmani, hällist, igavesti kiikuvast on niisugune valgus, reži, ütleme öö ja tuul, tuul, lind, Deborralon, luige, et minu jaoks on need allusiooni, need seosed eesti klassikaga ja noh, paraku Ameerika klassikaga mitte. Ma ei ole nõukogude analooge pale küll leidnud, ei neid Vardovskid või kes nad olid, aga otsin või ilmselt pean tähtsaks seda, et lüürika, kas ma saan õigesti aru, Aarne on ajatu ta temas on hetk ja igavik ja minule see aeg nii väga ei paku. Mis Debora aja kohta ütleb tuba ja, ja ütleme siis lippe vahetava aja kohta vaikselt Tõnisson temas igavest ja siin oleks mul sise kui ka väikselt etteheiteid teha. Et Ta on liiga soe selles mõttes, ma olen sinuga ühes nõus, et Betti Alver on see kirgas ja küll ja samal ajal ta on endast liiga teinud mingisuguse kõrgema eetika verstaposti, tal on see õigus selleks tema elulugu ja võimaldavad tal pea uhkelt selga visata ja öelda, et ma olen vaimupreester. Aga Debora ütleb, tema märksõna on uhke, alandlik, kus ja see lahtimõtestatult tema enda poolt on. Ma olen see, kes ma olen, ma ei ole parem ega halvem kui ise, kes ma olen ja see on siis ehkena sõnu, mille leiab rohujuure tasandil lugeja ehk lihtsalt lapsik teksti lugeja. Miks sa siia ilma viitmani rohulibled, et ta ei oleks meil ka Alliksaart sinna need juured koonduvad ja siis ajaanalüüs sellega, mis ma ei ütle, et ma olengi täiesti nõus, et minu silmis on ta sarnane pigem siis juba psühhoanalüütilise lähenemisel, et see võrdub autorist ja ei ole enam autori vaatepunkt, et see aeg, mida ma seal näen, et see on juba natuke nagu autori välisem, lihtsalt paratamatult imbub sisse, et mitte autorikontrolli all oleval tasandil. Ja see soojus, soojus on fenomen ja kas või võtame kolm esimest värsiraamatut põleva laotuse all 45, kohe 48 selgel hommikul. Jah, me võime öelda, et et need on plakatlikult deklaratiivselt ja, ja põhjalikult rajatud Nõukogude fiktsioonile ja tuhinale. Seda põhjalikult tähendab Stalin, leerin, oktoober, Isamaasõda Moskva, teised kangelaslinnad, geniaalsed juhid, edukalt ranna kolhoosid, helge tulevik. See on kõik niimoodi. Aga see ei ole vallutava süsteemi ülesehitustööle tüüpiliselt niisugune agressiivne, emotsionaalselt agressiivne faasi religioosne kataloog, vetika mingis niiskuses, iginaiselikkus rahustavas pehmuses, unistajana aknal, ütleme niimoodi selle muinasjutulise noore linnaehitajana mitte tüüpilised ja mitte partei räigelt. Ja minu meelest see oli ka niisugune varjatud etteheide või tõrje Debora Vaarandi suhtes aparaadi poolt, et ta oli naiselikult pehme ja ei läinud selle räige räige pruugiga tegelikult üldse kaasa. Aga üks huvitav nähtus on veel, mis mulle nagu ütleme, lõbu tekitab see Debora Vaarandi luule on heaks näiteks ka sellest, kuidas laguneb müüt sellest dialuule ei tohi kunagi olla gaseeritud seal tõesti täielik müüt, et mis me siis Lasnamäe lamburitega ja juhutõlkeluule aga peaksime peale hakkama või Rainer Brockmaniga ja nii edasi väga sageli on hea luule olnud just tellid ka õukondlik ja ajaloolane pidas korda ettekande teemal, kuidas parteisid Käis kirjanikele pinda. Et miks nad ei kirjuta midagi võidukast maa parandamisest ja käskis aruanded, kuidas puudus kavatsetakse ületada järgmisel viisaastakul ja see oli veel enne Kirjanike Liidu puhastamist 50. aastal siis Betti Alver ja teised vaesed ära ehmunud, viitsid sõnu keerutada, et miks nad seda ei ole veel teha saanud, nii ja naa. Aga mis tegi Debora Vaarandi, tema kirjutas selles kontekstis ma ei tea nüüd kas otseselt selle juhise tõttu, aga see kontekst oli seesama tuntud siis selle Melijoratiivse tsükli talgud läänesoos, eks ole. Kohavas rannas 48 mille lüürilist lõppu vana tuntakse tänapäeval rahvusvaheliselt kui üht Eesti vabariigi tunnusmeloodiat, Saaremaa valss Georg Otsa esituses. Küll selgub, et Raimond Valgre kirjutas laulu algselt siiski Minooris, mis aga kästi karmilt ümber panna maa soorijaan isegi oletatud, et Valgre pidas sõnade. Ta keerutab, lennutab neidu all hoopis silmas küüditamise õudust. Kuidas Kulterniga seltsimehed rahva laiali pillutavad. Valgre tegi selle laulu hiljem nii või naa. Teks kasvab oma konkreetsest lähtepunktist üle ja on üle aegade populaarne, tähendab, ajatu ta on ikkagi loomult rohkem ajatul ajatul alusel kui, kui ajalisele alusele, millest Maie just rääkis jäiga Debora Vaarandi ei lase ka siis sõjamehel neiut kätte saada, eks ole nagu kõikide kombekas. Samuti on kuulus laul, uus paat, eks ole, see on kirjutatud 1949 võrdlev-ajalooliselt taastades sund kolhoosistamise laineharjal. Aga kas sellel tagamaale keegi üle pea tuleb või mõtleb, kui Boris Lehtlaane Uljaste laulu hoogu naudib? Lihtsalt andekad sõnad ja meloodia, sellest jätkub. Laupäevagaase kui nendes vajutatu vana ja aga sidus, ta laseb, et on vaid ka alguses kukkuva, aga eerunud lennata linalakk, neidu, kel silmist nii kelmikalt sädemeid. Ei sellist küll maailmas kusagil. Või saare. Debora Vaarandi 90. sünnipäeva järgselt rääkisime kirjandusteadlaste Maie Kalda ja Aarne Meri, Laiga tekste luges Garmen Tabor. Aitäh kuulamast, ütleb toimetaja maris Johannes. Avaras toomepuul on sinule hõiska vaid ööbikuid. Miks muidu su huuled ja tappa? Nii nagu sarnane? Nii? Võtta linalakk Helsingist liiki Helmi käis meid. Ei sellist küll maailmas kusagil. Kui Saaremaa heinamaad. Ei, selles maailmas kusagil, ei. Kui Saaremaa heinamaad jooniliku. Oi Saaremaaniitudega aastases üleöövaikuses lauludes helisev nurm orbiiti vedes lendab taevas su üle ja kirgliku soodumuse esmane. Keeruta lennuta linalakk kel silmist nii kelmikalt meid ei sellist küll maailmas kusagil. Või Saaremaa heinamaad jooni. SL-i maailmas kruusa või Saaremaa avatsioonigu. Just sellise lehe heinamaal peamegi pidu, kus hämari koidule ulatab on kriitiline mõõteid ja toimi kössi, toonsed, öödenn ning rõõmudeküllane. Ma. Pudrud kavalat juttu, muld tärniga nooruke s ja mis ööd on nii valged ja kuluvad ruttu lina, Nakeneesinud saab püüda, ei saa. Ööd on nii valged ja kuluvad ruutu etina Lakene saab hüüda.