Oled sa tajunud, et teater võib olla lõks mõnedel meeleheiteminutitel, mida kindlasti esineb igalühel, kes teatris töötanud. Olen mõelnud tõesti, et atron, lõkskus tuleb jalga lasta enne, kui on hilja. Aga ei tea ju, kas kuskil mujal on parem, kui te kuulete portreesaadet hiirelõks. Peaosaline Endla teatri pealavastaja Tiit palu. Tiit palu sünniaasta on 1970. Ta lõpetas lavakunstikooli seitsmeteistkümnenda lennu. 1996. aastal. Oli seejärel aastani 2001 lavastaja ning näitleja Vanemuises biit, valulavastusi Tartus. Treissiledzi Killer, Joe Hugo Raudsepa viimne eurooplane, Luizzilunaari kolmekesi kahevahel. Susanne Schneideri Õdede Brontide ööd, Mart Kivastiku vaim, Pätrik maaberi ohtlik lähedus ehk lõusser. Urmas Vadi Lendav laev ja teised. Tiit palu mängis Vanemuises ka mitmeid rolle, näiteks hundipalu Tiitu Mati Undi lavastuses taevane ja maine armastus ning kaheteistkümnendat vandekohtunikku Mikk Mikiveri lavastuses 12 vihast meest. Mina olen saate autor Pille-Riin Purje. Intervjuu on salvestatud Eesti raadio Pärnu stuudios. 25. septembril 2006. Alustasin küsimusega, et kui Eesti kutseline teater on nüüd sajaaastane ja Pärnu Endla saab oktoobris 2006 95 aastaseks siis mis ajast alates tunnetab Tiit palu oma ühtekuuluvust teatriga. Ma arvan, et sellest aastast, kui ma lõpetasin keskkooliaastast 88 ja kui ma läksin ülikooli õppima, vaat siis ma hakkasin ka teatris käima Vanemuise teatris aga teatriõpingud olid alles neli aastat hiljem. Aga võib-olla kõige toredamad nagu teatriarmastus aastad olidki need aastad, mis jäid sinna Tartu Ülikooli. Ma olen siiamaani küllalt empaatiline teatrivaataja. Mõnikord tahan mõnelt etenduselt ära, aga siis mulle tundub, et ma olen lihtsalt väsinud, et ma olen sellepärast ära. Aga tollal vaadates Vanemuise tükke, mis kõik lihtsalt ei saanud olla mingisugused super head asjad ei olnudki, seda olin ma tänulik iga sellise õhtu eest. Nimetad sa mõne lavastuse sellest ajast märksa läks? Mul võib-olla ei ole meeles hetkel öelda neid pealkirju, ma pean silmas just Tartu lasteteatrit, kelle stuudio sel ajal just lõpetas, kellega Tooming tegi siis kõige energilisemad asjad. Mõtlen, et Uku Masingu luuleõhtuid näiteks toon oma võib-olla ei aktsepteerinud seda, et teater võib olla erinev ja teistsugune teater kannab lihtsalt teistsugust ilmavaadet. Teistsugune teater, sellisest suurest riigiteatrist. Aga praegu enam tundub mulle, et see teater, lasteteater oli oma ajast ees ja ta oli mingil moel ülim, milleni võib-olla nendes oludes oli võimalik jõuda ja et oli just see, mida Tooming tahtiski saavutada. Vot need asjad on nagu eredalt meeles, aga Vanemuise teatrist siis tulid just need 13. lennu lõpetaja Dvinjaninov, Simmul, jääger, võib-olla siis mõned sellised lavastused nagu Toomas Beckett ehk jumala au. See ei olnud, see ei olnud see, aga see oli mõrv katedraalis, vabandust, jah, aga noh, see on sama lugu. Jällegi toominga lavastus, eks ole, selle melodeklaratsiooniga sellised asjad on jäänud meelde mõned väga head komöödiaelamused, kus needsamad inimesed kaasa tegid, kuna otsese komöödiat null üks ja ambitsiooni ja ilmselt ka väikse maja tükid. See triloogia, mille Tooming tegi Holmaru ja Kaljo äraga selliseid häid elamusi on sealt küll. No kui see oli see teatri avastamise aeg, aga mis siis varem oli? Kirjanduse huvid. Isan filoloog, vene filoloog, Siberis õppinud, seal ei ole lihtsalt võimalik eesti filoloogiat õppida. Kodus palju raamatuid pole lugenud. Keskkoolis oli erakordne kirjandusõpetaja. Andres Kauksi. Ma käisin teises keskkoolis praeguses reaalkoolis. Ja sealt siis oli ka see, eks ole eesti filoloogiat õppima minna. Loogiline jätk. See ei olnud loogiline sest tegelikult ma viisin oma dokumendid siis tipi sündis polütehnilisse instituuti. Ma ei mäleta teedeehitusse ilmselt aga kuna mul ei olnud arstitõendit, siis ma pidin nagu järgmisel päeval tagasi minema, aga siis järgmisel päeval sõitsin hoopis Tartusse. Viisin hoopis linnapaberit sisse. 88. Aastaga oli laulev revolutsioon, siis tundus, et noh, niisugune Eesti asja ajamine on väga perspektiivikas ja Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat, see oli suurem konkurss kui juurasse või majandusse näiteks. Praeguseks on muidugi olukord suisa vastupidine. Tartu oli sel ajal väga kole linn, praegune Tartu vist Eesti kõige ilusam linn. Selline vaimne keskkond, mis tekkis, ei olnud seotud eesti filoloogia kursusega, vaid oli seotud nende taastatavate tudengiorganisatsioonidega. Ja mina kuulusin ja ilmselt kuuluma siiamaani peljastusse sundis humanitaarüliõpilaste seltsi. Aga niimoodi metafüüsilised siis tundub mulle või nagu mõnikord tagasi mõeldes, et see oli nagu selline nagu pime aeg või, või keskaeg või et ma ei osanud oma ajaga ja huvidega midagi midagi peale hakata. Võib-olla seal sellest oli ka teatrihuvi. Ma käisin teatris üksinda. Noh, et õhtul läksin teatrisse tavaliselt läbi pimeda õhtu pärast tulen tagasi, mõtlesin selle üle, mis, mis ma siis seal nägime. Tori, nagu kompenseeris midagi. Huvitavamad aastad tulid ikkagi ikkagi hiljem teatrikoolis. Mulle tundub nii selliseid aastad, kus tundsin ennast võib-olla oma tegude eest vastutavana, aga ka oma enda nagu elu suunajana või oli mul tunne, et ma sain teha selliseid asju, mis mind tegelikult huvitasid? Teatrikoolis läksid lavastajaks? Jah. Ma astusin aastal 92 lavakunstikooli seitsmeteistkümnendasse lendu mille kohta tegelikult oli juba rohkem kui aasta aega varem nagu kõlakana teada, et üle 20 aasta on plaanis sinna vastu võtta lavastaja üliõpilasi. Ja siis, kui toimusid katsed, et umbes pool aastat enne neid suviseid sisseastumisi, siis kui esimesed kokkupuuted Komissaroviga esimesed ülesanded siis selleks ajaks oli, oli otsus kindel, et ma proovisin. Ega see kahe kõrgharidusega tee nii tavaline ei olegi, vist on sul hea meel, tähendab, et see, need mõlemad sul nüüd pagasis on. Mida diplomeid ju pole ka vaja korjata, aga aga ma andsin oma vanematele lubaduse, et et ma lõpetan ülikooli ära ja Ma ütlesin Komissarovile, et ma tahaksin seda teha ja ta natukene andis mulle siis esimesel kursusel õppisin kahes koolis korraga ülikoolis, viimasel teatrikoolis, esimesele distants mulle natuke hingamise aega. Aga see ei olnud midagi keerulist, sest et viies kursus sel ajal ülikoolis filoloogiateaduskonnas tähendaski diplomitööd ja, ja siis mõne eksami tegemist, milleks sai ka iseseisvaks valmistuda. Diplomitöö oli diaatri alane ja selle pealkiri oli teatrikeele semiootiliselt allsüsteemid või midagi taolist. Ma olin spetsialiseerunud eesti keelele ja minu kuru oli Haldur Õim ja minu juhendaja oli Tiit Hennoste. Tiit palu olulisim õppelavastus oli Eesti pastoraal Friedebert Tuglase loomingu põhjal 1994. Aastal 2001 lavastas ta Endla teatri küüni nimelises saalis Tuglase loomingust rõõmu kaalud ning hetkel on proovisaalis väike Illimar alapealkirjaga väga selged pildid lapsepõlvest. Tuglase teemadel mõtiskleb Tiit palu. Tuglase kohta on Jaan Unduski öelnud, et Tuglas on eesti kultuurimetsade isahirv. See on väga tabav märkus kirjaniku kohta, kelle keel on aristokraatlik või, või kelle keelekasutus on väga rikkalik. Tuulasin kirjanik, kes ei ole kinni realismis, vaid vooludes, mis siis, nagu ületavad realismi, on see siis romantism kui sümbolism? Ta mõnikord pateetiline, aga vähe on kirjanikke, kes on osanud olla ka nii irooniliselt kui Tuglas näiteks Veeliks Hormussonis. Aga küsimusele, et kas veel kunagi, kui sa juhtusid küsima, et midagi sellist, siis ma arvan, et nüüd nüüd aitab. Me teeme praegu teatris väikest Illimari ja näib nii, et seal on koos ka praktiliselt kõigist teistest linateostest lõikusid. Et sulle tundub, et sa ammendanud sellega Tuglase Ilmselt küll, aga selles ei ole midagi traagilist. Teisi kirjanikke, ka teisi autoreid. No ajaliselt edasi siis teatrikooli lõppedes läksid Vanemuisesse oli see niisugune ainuvõimalik valik? Kursusel Komissarov lavastas meiega Shakespeari Macbeth ja me käisime seda mängimas ka Ugalas ja üks etendus lõppes. Ja kui ma ütlesin, et nüüd ruttu Alliku kabinetti, et ma olin kostüümis ja grimm oli kaval peal ja seal istusid siis allik äsja ametisse nimetatud Viller, kes siis läks nagu teatrit päästma mind udusate Villerile viljal tegi siis ettepaneku tulla sinna nii, et erakordselt vara tegelikult teise kursuse poole peal või lõpus sai see kokku ja tehtud, mis mulle väga hästi klappis, kutsuti ka ka Pärnu teatrisse, muide. Nii et ma kogu aeg teadsin, et ma sinna lähen. Ja ma olin seal kokku viis aastat. No kui see märksõna siin oli grimmis kostüümis kuivõrd sa ennast ikkagi näitlejana oled tundnud ja sa tahaksid rohkem mängida, oli sealse lavastajatel näitlejatega võrdne näitleja. Jah, oli küll nendele viiele sisseastuja lavastajale kellest lõpuks lõpetades kolm oli ette nähtud lisaks lavastaja ülesannetele, mida siis käigu pealt välja mõelda, sest et polnud mingisugust õppekava, kuidas seda asja teha. Meil oli ette nähtud ka kogu siis näitlejateekond. Taavi Elmast saigi näitleja ja Peeter Raudsepp ja Ain Prosa, kes koos minuga lõpetasid on mõlemat ka näitlejana teinud, väga häid rolle. Vanemuises mängisin palju, ma arvan, et selle viie aasta jooksul vähemalt 10. lavastuses. Ja ma arvan, et on paremaid näitlejaid kui mina, palju paremaid, selles mõttes. Siin ma tunnen või aktsepteerin sellist vahet, et minu jaoks on olemas suured näitlejad, kes lihtsalt on igas pisiasjas, igatahes, mis nad ette võtavad paljudest teistest, sealhulgas minust? Alati paremad. Aga kui keegi pakuks mulle rolliga, aga siin Pärnu teatris praegu, siis, siis ma ilmselt hea meelega mängiksin. Aga ei ole pakt aga oma lavastustes mänginud ja ei saa välistada. Ma olen paar korda mõelnud ükskord isegi aknatükke tegema Vanemuises ja tüki, kus ma mõtlesin, et ma teen selle asja ise ära. Aga see lõppes sellega, et ma kärpisidele selle tegelase lihtsalt välja. Mulle meeldib ikkagi saalist vaadata, mida teised teevad ja aga mis puudutab veel selle näitamise juurde tagasi tulles, siis sealt. Aga minu jaoks oli, oli väga õpetlik töötada selliste meistritega näitlejana nagu Mati Unt, Mikk Mikiver, kellel mõlema Ja olla näitlejana laval ja proovides on hoopis teine asi, kui olla lavastaja, sest et ka näitleja on, on üksik, aga ta on kambas. Kui läheb hästi, ta on teiste seas, kui läheb halvasti, on ta enda teiste seas nii halbadel kui headel päevadel. Ka lavastajaks on teistmoodi, mina nagu neil on enda selliseid nõrkuse välja näitamist või, või teadmatust või ka ebaõnnestumisi, mida me iseenda jaoks ebaõnnestumiseks küllalt raskesti alla. Vanemuises äratulekust on ka juba viis aastat möödas. Millisena sa seda teatriaega praegu näed? Mäletad? Mäletan seda väga toreda ajana sest et noore trupiliikme esimene kast on eriti rõõmsad, sest et kõik on veel ees. Nii teiste plaanides sinuga seoses kui ka sinu enda plaanidest teistele seoses. Vanemuine, sel ajal, kui mina sinna sinna läksin, oli tõesti akadeemiline Draamateater, kus olid koos erinevad põlvkonnad. Erinevad koolkonnad alates Helend peibust, Herta Elvist, Lembit Eelmäe, Hicki Arave, Toominga õpilased, Hermaküla, õpilased lavakast. Et see kõik moodustas sellise huvitava koosluse. Nende aastate jooksul, kui ma seal olin, lahkusid teatrist Need juhtivad näitlejad, kes selle teatri nagu minu meelest kõige rohkem kujundasid. Holm Aru Simmul, Dvinjaninov sel ajal draamatrupp tundis. Mulle tundub ennast teatri avangard on selle kolme žanri teatri kõige olulisema žanrina. Ta oli palju esietendusi, mängiti olulisena, tunduvad materjali, käisid sellised lavastajad nagu nimetatud juba Mikiveri hunt näiteks ma ei tea, kuidas seal olukord praegu on, aga sel ajal oli see nii. Aastal 2001 siirdus Tiit palu lavastajaks Endla teatrisse. Aastast 2004 on ta Endla pealavastaja. Oma pealavastaja, hooaega alustas ta ainus kord toimunud teatriõhtuga Tammsaare tõde, kus iga näitleja omal vabal valikul vahendas ja tõlgendas Tammsaare loomingut. Lavastused, mis on talu pärisosa ja millest ta peagi ise räägib, on pälvinud meie oludes üsnagi erksat poleemikat. Arvamusi seinast seina, iseäranis Raimund, Raimond Valgre lauludest ning mis värvi on vabadus Mati Undi teosest mõrv hotellis. Kõigepealt aga küsimus, mis põhjusel? Viis Tiit palu tee Vanemuises Endlasse. Mina võtsin omale naise Pärnust ja nagu sellistel puhkudel ikka, on kaks võimalust, kas, kas üks läheb ühte kohta või teineteise kohta abikaasa nimelt on palun teatri näitlejanna Piret Lauri maa ja meie siis otsustasin tulla Pärnusse. Sellel hetkel see võib-olla tundus kuidagi ootuspäratu või, või tundus, et sina sobiksid Tartu vaimuga rohkem kui Pärnuga. Parandus, atran all väiksem teater Vanemuine ja loomulikult tulin ma mingit eelarvamustega ja eks siin on igasuguseid nagu aega olnud, kordan veelkord seda ühte oma paneelis väljendit, et kui asjad lähevad hästi, siis noh, ükskõik, kus sa oled, noh, teatri lihtsalt on hea koht ja kui asjad on halvasti seal alanud kohtu kui teater on, et nii on igast teatrimajas. Mul on tunne, et, et mingisugust põdemist või sellist rasket üleelamist ei olnud, sest ma polnud selleks lihtsalt aega pere kõrvalt võluv nihukeste asjade pärast muretseda. Püüdsin hakata kohe tegema oma asju, milleks mul selles majas anti võimalus, mille eest ma olen väga tänulik nendele inimestele, kes selle siin majas olid. No üldse, kui palju sul on võimalus teha nii-öelda oma asju, ikka öeldakse, et repertuaariteatris on teatavat sundlavastused kohustused, eks nii on ka, et et kuidas sul need asjad proportsioonis on siiamaani olnud? Ma arvan, et fifty-fifty, aga see asi ei ole määratud sel kombel, et kui sa hakkad tegema mingisugust oma asja, et sellest tuleb mingisugune hiiglama hea asi või mingisugune kunstisündmus või et kui sa hakkad tegema seda, mida on vaja teha, siis tuleks nagu pärast maha häbeneda kuidagi vä? Need asjad võivad olla ka hoopis vastupidi. Ja ma arvan, et mõned minu õnnestumised, mida me ise selleks loen, on olnud seotud just sooviga tõestada, et sõnateatris muusikalavastuste tegemine ei tähenda opereti või prod või tüüpi lustakat muusikale. Need on olnud sellised ülesanded, kus tuleb nagu see žanr täitav traditsioone edasi viia. Aga mille puhul ma olen saanud, siin on nagu mingi oma asja sisse panna. Aga mis puudutab seda, seda teistele poolt tuleb teha asju repertuaariteatris, mis tooksid publikut ja aitaksid teatril tegutseda, siis lastetükkide on alati väga hea meelega. Ja eks hea komöödia heade komöödianäitlejatega pakub samuti väga suurt rõõmu. Mulle meeldib repertuaariteatri värk. No kujuta ette, et ma neli korda aastas panen mingisugust padukunsti. No kuidas sa ennast tunned, siis ühe repertuaariteatrijuhina, kui ettevalmistatud see selleks rolliks oli ootamatult see tuli, miks sa selle vastu võtsid? Kui me nüüd oleme, kuhu selle teatritee läbi käinud alates sellest aastast 88 sisse vaadata, seda kui väike on kõik see, mis siin Eestis on, väike mastaapidelt, ehkki ta võib olla suur oma saavutustelt, selleks ei ole vaja mingit suurt valgustatust, et aru saada, et kui sa enam-vähem normaalselt oma asju ajab ja ausalt tegeled asjaga süvitsi, siis varem või hiljem sulle tehakse selliseid ettepanekuid varem või hiljem sa lihtsalt pead sellise koha vastu võtma, juhtimise üle võtnud, kus juhtimise üle võtma või kas selleks, et oma nägemust ellu viia ja selleks et teatud paremaks teha, näiteks nüüd ütled see, minu juures on rakendatud sellist põhimõtet, aga noh, see on nagu edasiliikumise viis. See valmisolek, teadlane, ilmselt iga dirigent, kes Eestis on, saab varem või hiljem peadirigendiks iga lavastaja, kes Eestis on eriti veel, kui ta on lavastajana lõpetanud, mingil eluetapil juhib teatrit. See ei ole igavene. Et see on see valmisolek, aga, aga hakkama saamine on muidugi teine asi ja võib-olla ma olen selles ametis liiga vähe olnud, et osata ise hinnangut anda. Ehkki ma püüan päevast päeva ennast ja teatrit, et kus ma olen analüüsida. Kuidagi kammitseb ka või, või seal lavastust tehes oled ikka samasugune lavastaja või see vastutus või ma ei tea teatrijuhi amet kui koorem, kuidas sa seda tunned? Mingis mõttes on see koorem muidugi, sest on teatud hulk kohustusi, mida noh, võib-olla sellest teatrisse või selles majas teistel ei ole, aga ma ei ole kogu võimu enda kätte krabanud. Et meil on majas, on siiski minul on ka teisi lavastajaid, kes teevad oma asju, millest mina ei sekku. Teen Madis Kalmet psühholoogilist teatrit, teeb Andres Noormets sellist teistmoodi maailma nägema teatrit nagu tema seda soovib teha, teeb n keerd tõsist tunnete teatrit. Järgmine aasta tuleb neile veel üks lavastaja koha peale, et meil on paljude lavastajate teater, kes igaüks teevad seda, mida nad tahavad teha, aga on alati valmis tegema, aga seda, mida teatri jaoks on vaja teha ja mina käitun sellesse lavastajat, seltskonnast, vürtse, isikuna püüan teha oma asju ja teha seda, mis, mis ka teatri jaoks vajalik on. Püüdes leida siis just sellise materjali, mis miski mulle huvi pakuks. Siin teiste kohta ütlesid niisuguseid konkreetseid lauseid, mis teatrit siis Tiit palu teeb igavuse teatrit. Juba kriitikute pulki nimi leitud, selles kõneleb mingi kibedus või sarkasm selles vastases. Ei mina teen oma teatrit, ma ei oska seda kuidagi nimetada. Noh, mõnikord on tunne, et ma pean sellist teateid, mida nagu ei olegi olemas. Aga see on egomaniakid, on midagi sellist väita, kellelgi? Aga kui siin oli nendest õnnestumistest juttu sisetundes nimeta neid lavastusi. Pärnu teatritükkides rääkides siis võttes ajalises järjekorras kaugemalt tänapäeva pool, siis ilmselt rõõmu kaalud Tuglase novellidest Felix homosonist siis Ekke Moor, Raimund ja mis värvi on vabadus? Igasse aastasse jääb, jääb midagi, need on nagu sellised asjad möllama sisimas uhkustunnet ja seda tunnet nüüd kord aastast on, ta ei ole sugugi vähe. Ja mulle tundub, et need asjad ongi saanud olla võimalikud ainult ainult Pärnus. Selles teatris, kus on selline meeskond, tooksin esile ei peakunstnik Silver Vahtre valguskunstniku Margus hoiduri, sellised inimesed, tradrid teevad ikkagi mõttekaaslased, mitte üks inimene. Kas see on ka programmiline, et need kõik on ikkagi Eesti raadio tegelikult? Võib-olla see on loomulik, sest et Eesti materjali emakeelset materjali lihtsalt on sisemalt rikkalikumad. Kuidas iseloomustab Tiit palu tema kursuseõde alates sellest hooajast Endla teatri näitleja Karin Tammaru kui kursusele Linnast siis selline tõsine ja natukene ettearvamatu, me olime küll väga intensiivselt koos seal neli aastat, aga ega temast päris siukest täit arusaamist minul ei olnud, siis kuna ta on suhteliselt sissepoole olemisega, aga siis hiljem juba siis ma sain juba aru, natuke rohkem kesta on ja mis ta on? Kõik tööd, mis me ette oleme võtnud temaga koos, ma arvan, meil on õnnestunud vähemalt minu meelest küll. Sellepärast et tema on selline lavastaja, kes minule isiklikult väga hästi sobib taanesiteks, rahulik taikarju ja tema lähenemine ja selline asja selgitamine on alati positiivsest küljest ja tema vigade parandus ütleme või siis mingite märkuste tegemine on ka selline positiivsusele suunatud, et ta ei ütle kunagi läbi eituse või läbi negatiivsuse või see mulle hästi sobib, ei pane kinni sellepärast näitlejat. Ja kui vahest tundub, et ei ole väljapääs olukorrast, siis tema puhul ei ole kunagi sellist tunnet olnud, et vaat see lavastus nüüd millegipärast ei tule või. Ja mis veel tema puhul on huvitav, et tal on julgust proovida teha selliseid asju ka mis ei mahu tegelikult sellistesse klassikalistesse raamidesse. Kas kuidagi see tema filoloogi haridus ka tunda annab? Teda kõrvalt kuulateski või see, kuidas ta midagi analüüsib või on tal see keelekasutus on natuke puhtam kui mõnelgi teisel inimesel ma iseendagi puhul mul on palju selliseid parasiitlauseid ja valesid õhkusid, siis ta kindlasti täiesti alateadlikult või, või siis vastavalt sellele harituse tasemele ta kuidagi modelleerib või ütleb selliseid lauseid või noh, et huvitav on teda kõrvalt nagu kuulata tänuga plärtsuvaid Padista midagi suvalist välja, et see paneb ka ennast rohkem kuulama. Kuidas sulle tundub, kas ta teatrijuhiks on sobiv inimtüüp? Ma arvan küll, et on jah, just sellepärast, et ta ei, ei anna välja selliseid lihtsaid lubadusi, ta ei lobise palju. Ta ilmselt ütleb seda, mida ta mõtleb eelnevalt välja mõeldes, mida ta ütleb. Ma arvan, teatrijuhile sobib selline pigem napisõnalisus kui, kui sellised välja antud lubadused, millest niikuinii tolku ei ole. Rõõmu kaalude kavalehel on tsitaat Tuglase marginaaliast. Vahel valdab mind teatris keset etendust imelik antipaatiad näitekunsti vastu. Mida kunstipärasem on ettekanne või mida enam tabab ta tõelisust, seda sügavam on pohmelus. See on otse kehaline vastumeelsus. Orgaaniline valu kauni teose lähedusest. Ei tahaks enam näha ega kuulda midagi. Tuglase tekst jätkub, raadiokuulaja võib pärast hiirelõksu lõppu haarata riiulist raamatu ning edasi lugeda. Nüüd aga kuuletagem Tiit palu mõtteid teatritegemisest. Ma ei ole kunagi tundnud mingisugust suurt rahulolu näidendi lavastamine, sest et võtame näidendi, siin on 60 lehekülge, sina loenud selle tegelase teksti, sõna, selle tegelase teksti ja siis hakkame nüüd hakkame vaatama, mis asi see on ja lõbus, teeme nii, et publik nutame paranduslikese muusika. See kõik on nii lihtne, see nii mulle tundub nii labane, ebahuvitav võib-olla kõige õigem sõna sellega ei teki seda ummikusse või siis nagu pimedasse auku minemise tunnet või sa ei võta sellega suurt riski solvata sellega ohtu. Aga kui sa julged selle võtta tegelikult asudes noh, sulle ebameeldivasse võõrasse olukorda, siis sa suudad endast leida ja rakendada juhul kui sa suudad, juhul kui need on olemas, siis selliseid asju, mis teevad selle asja heaks või noh, võib öelda, et siis on nagu sügaval sees ning sinna sisse pannud Anett nõuavad tavaliselt tegemisest tunduvalt rohkem energiat. Et sellepärast ma olen teinud mitu korda praktiliselt telefoniraamatut või, või noh, et mitte millestki midagi. Aga kui valmis saad iseendas mõtled ja kui palju seal proovisaalis üllatud selle üle, mis välja tuleb või kui avatud oled näitlejate pakkumistel? Mulle tundub nii, ma tahaks midagi nagu väga tõsikindlalt väita, et mulle tundub nii, et et ühel hetkel kõigi nende asjade puhul saan, ma ei saa aru, kuidas asi käima peab, see võib juhtuda ka võib-olla ainult kaks nädalat enne esietendust, aga ma tean, et see hetk tuleb, millal ma suudan näiteks lavastuse mõte vormistada ühte lausesse ja siis ei olegi vaja ühtegi märkustega midagi. Mis puudutab näitlejate ideid, siis minu meelest võiksid olla proovid pigem lustakad kui igavad ja painavad. Lavastuse õnnestumine ei ole seotud valatud higiga või proovisaalis istutud tundidega ja näitlejal ei ole kohustust mängida lavastuse mõtet. Temad mängib oma rolli, kui ta selles lõbutseb, jaga proovisaalis, ükskõik mida välja pakub, mul on sellest tänulik. Peale selle ma väga armastan, austan Nende spetsiifilisi oskusi. Kui rääkida veel nendest võib-olla mõnes nagu nimetatud, mitte näidendist, mis on siis nagu lavateoseks saanud, siis need kõik on tuginenud mingile sõnades kokku võetav orel mingile lühikesele lausele. Aga see on tekkinud selle nagu mõttepuhastamise käigus. Ja kui sa oled selle ära vormistanud, siis sa saad aru kõigest, mis on õige. Et selline tunne, et ma olen tundnud mitu korda selle tundub ja ma julgen välja minna, aga iial ei tavaline selline tunne, tehes psühholoogilist näitemängu. No lihtsalt tavaseal on niimoodi, et igihakkab tilkuma esimestest proovidest. Sa hakkad Assand üheks huvitavamaks mõtlema, hakkad otsima nagu mingisugust mõtet sellel on lõpuks ikkagi kipud selle ära vormistama niimoodi, et, et inimesele, kelle elukutseks ei ole teatri tegemine, vaid kes tulevad teatrisse, meelt lahutama või või sellist mõtteainet saama. Et noh, tema, sellest saab midagi, aga, aga sina võib-olla saagi sellest midagi. Rasedad võivad muutuda, aga ma lihtsalt ei paku huvi. Andke andeks. Tahtsingi küsida, sa rääkisid inimesest, kes tuleb vaatama, et on sul oma publik ja kui oluline see on oled. Olete te leidnud teineteist? Ma arvan, et minu tehtud lavastusi tuleb, vaatame inimene, kes käib teatris rohkem kui üks kord aastas. Inimene, kes aktsepteerib seda, et teater ei pea olema alati ühesugune, vaid võib olla ka teistsugune ja kolmandat moodi tehtud. Teater ei ole ainult see, et armuke kapis ja kõik lõpeb ilusa muusikaga ja klombiga kurgus. Aid, kes otsib teatrist midagi sellist, mida, mida võib-olla ongi ainult teatri vahenditega võimalik kirjeldada või ja nimetada. Ilmselt kui teatrit teed, siis parimal juhul sa võiksid seda teha sellepärast et see on väljendusviis, mis on sinu jaoks kõige sobivam, et kirjeldada maailma nii nagu sina seda näed. Loomulikult piisavalt kontsentreeritud kujul, nii nagu eksetenduse aeg, mis on tavaliselt kaks tundi. Seda võimaldab, tead, oma publik vist on see, ma nüüd arvan, et see tähendab seda, et oma publik on see, kes tuleb, vaatab, mis sa teinud oled mitte tulla lihtsalt tüki vaatama sobival õhtul või sobivas žanris või huvitava pealkirjaga tüki, vaid tuleb, vaatab, et mis nad seal nüüd siis on jälle teinud. Mida arvab Tiit palust näitleja, kes töötanud Pärnu teatris kauem kui Tiit palul on eluaastaid sõna saab Jüri Vlassov. Ma olen päris mitmes tema lavastatud tükis kaasa mänginud tema esimeses trükis kohe kui ta siia tuli, nüüd praeguste ettevalmistatavad väikses Illimaris mis see kõige esimene oli? See oli, see, see oli senaator fox. Ja selles tükis sai mängitud ja kui ta tuli meile teatrisse, siis noh, eks iga lavastajale uus ja uudne ja ja ega ükski näitleja ei oska ju kõigepealt, kuidas suhtuda ühe lavastajaga võib selline olla ja teisega peab selline olema ja kolmandaga ei tohi üldse sinnapoolegi öelda midagi vahele ütelda. Eks see niuke kompime, nali sellel ajal. Aga nüüd hiljem on, minul on temaga nii ladusalt läinud ja noh, nagu taban tema tahtmisi ja võib-olla tema tabab ka minu Harakterit karakterit ja iseloomu. No sa oled teinud kaasa ka nendesse üsnagi poleemilistes lavastustes, mida nii Se Raimund kui, mis värvi on vabadus, et neid on ju igapidi vastu võetud. Ma olen isegi kuskil öelnud seda jah, ühes intervjuus sai öeldud, et et need etendused, need tükid on minule väga meeldinud, sest need on nii uudsed ja nii teistmoodi, eriti Raimund mailis Raimond isegi rohkem, sest et mis värvi on vabadus on näitlejal seal noh, tähendab statisti rollis seal rohkem välja arvatud see tekst, mis peale loetud. Aga ja ma olen kuulnud ka teatud ringkondades neid vastukajasid ja ma ei ole kuulnud vastust, et oleks keegi öelnud, et noh, oli kah ja ei olnud ja On öeldud, et kas on väga hea või ei kõlba üldse kuskile. Täpselt kaks mustvalge siin ma ei ole kuulnud mitte midagi muud moodi. Ja nüüd tuleb meil väike Illimar teatri 95.-ks juubeliks, siis mulle tundub, et siin on nüüd süntees juba nii Raimundist kui, mis värvi on vabadusest ja, või on see midagi muud, aga, aga teistmoodi ta on küll, kui nii tavaliste teatrit tehakse, sest et noh, esiteks mängin mina väikest Illimari. Ja noh, kui ma seda kuulsin kevadel, et ma hakkan tegema, mul oli sellest väga hea meel, sest mul tuligi millegipärast ette kohe Bergmani film maasikavälu, kus vana teadlane või kes ta on, seal läheb saama oma Nobeli preemiat. Ja siis ta satub oma lapsepõlvepaikadesse, näeb end seal vanamehena oma lapsega emade ja kõigi vahel, et meil tuleb see midagi taolist. Ilmselt ma saan oma vanematega ja nende mõisa inimestega kokku, ise olles juba päevi näinud inimene. Et iseenesest on soovitav Kuidas teil see maailmast arusaamine klapib, on see väga erinev või see tuleb ikka proovidel kuidagi välja? Oleneb, mis maailmas me räägime, ei, ma arvan, et klapib. Tal on väga hea huumorimeel, minu ütleks, on väga hea huumorimeel ja ta ei sunni peale ta nagu noh, tal on mingi plaan ja siis sealt sellest plaanist lähtudes siis otsime midagi, tal on poolikud asjad, kui ta on ise teinud, siis vot siit tuleb veel juurde ja siit võtame ära. Täpselt teada, tahab, ta hakkab otsima, et mis seal võiks üldse tulla, tähendab, me läksime kohe suurele lavale ja hakkasime vaatama, et kuidas see kõlab, et kas nii saaks üldse teha, et mitmes plaanis see mäng hakkab olema ja ja paistab, et ta midagi juba avastab sealt ja see on väga hea. Ma loodan muidugi, et me jõuame ilusa resultaadina. Muide, see ettevõtmine sinule tundus, mis ta alguses tegi, et see Tammsaare tõde, et näitlejad ise pidid otsima Tammsaare loomingust midagi, oli see väga erandlik teatris. See oli väga erandlik ja ma ausalt öeldes siiamaani pole aru saanud, miks seda vaja oli, aga aga ma vaatasin, kui Troilt kõik seda tegid ja ma püüdsin hästi kaval olla, valisin niukse lühema ja tuntum asja, mida ma teadsin siis sellise noh, oli nagu parem esitada. Ja ma imestan neid, kes olid lausa pähe õppinud pikad monoloogid. Et lubatud oli ka lugeda, siis mina kasutasid lugemise varianti ja noh, oli nagu lihtsam, kuigi vahet pole. Aga milleks see hea oli? Ju siis oli? Aga praegu on niisugune, seisad, sa läheksid igasuguste tema Avantööridega kaasa? Oleneb avantüürist, kui on ikka mõnda seina vaja maha murdes, ma lähen kindlasti kaasa. Sest, et ei, las olla, mina olen tema poolt. Kui asjad tulevad, teadis hästi välja, siis on tunne, et sa oled vaadanud läbi mingi augustatud pindade või et sa oled nagu perforeerida korraks need ajada ruumid. Ma räägi oma lavastustest, teatrielamustest, mida ma samuti väga-väga igatsen. Mõnikord saan. Aga see ei ole seotud tundeeluga sellega, et ma elaksin kaasa sellele, et kuidas mingil tegelasel läheb seotud äratundmisega selle kohta, kuidas asjad on mingeid maailmas. Et kas minu lemmiktegelasel õnnestus ära lipsata, ei õnnestunud. Aga mõni näide eluelamustest? Jah, võin öelda küll. Nad on saksa lavastaja Krist dos, Marta Alari lavastust. Ma olen näinud vist nelja või viite need, need eranditult. Ja midagi veel kindlasti. Hansul. Hobisid või sellelaadseid asju ka. Ajuti on, et kui ma kunagi käisin jooksutrennis, siis nüüd ma siiamaani kuivadel aastaaegadel ten trenni, ehkki võib-olla kopsudele väga puhtad, aga mulle meeldib, meeldib sellist noh, jooksta. Mul ei ole hobisid ja ma olen väga perekeskne inimene. Et mille järgi ma igatahes tunnen, on ilmselt igal perekonnamehel, et tahaks nagu sihukest vaikust, rahu saada ja loeks raamatut. Vot nii ongi. Mina julgen öelda, et minu maailmavaade ei ole mitte strukturaalne, vaid on poststrukturaalne. Et sellised ajaviitalised või siis kõike ära kirjeldada, püüdvad romaanid on mulle vastuvõetamatud. Praegu ma saan kõigest aru, mis seal räägitakse, seda, kui ma olen aru saanud, et seesamasugune asi on toimunud paljude inimestega. Et enam ei loeta ja ilukirjandust, loetakse asjalikke asja, elulugusid, esseesid. Tahad sa selle raamatu avada, mis sul kaasas on ette nähtud? Siis loomulikult ei saanudki mina edevusest jagu ja ei võtnud midagit juhuslikku raamatut, vaid mõtlesin tõesti ühe sellise raamatu, mida ma kogu aeg loen. Nii et takkajärgi vastus sinu küsimusele. See raamat on Jaan Unduski maagiline müstiline keel ja see raamat aitab minul mõtestada sageli asju, mille, mille jaoks nad omal võib-olla sõnu, mul on mõnikord raske leida. Ma loen ühe sellise lõigu, mida kasutasime kavalehe peal. Kui täna Endla teatris tehti Ekke moori ja mis tundus sel puhul puudutavat just selle seikleja loomust ja selle tüki olemise viisi Reis puhtas ajas oleks seesama, mis kodus istumine. Seega üleüldsegi, mitte reis. Reis on iha külastada teisi ruume, läbida mingeid kohti, jõuda mingisse kohta väga sageli lihtsalt ja paradoksaalselt tagasi koju. Ainult reis annab võimaluse tulla koju, kust ammutada tavaolukorras varjatud energiat. Mäng, lõputu libisemine, piitniklus rolli treening on reisihädavajalik osis, sest reis võib tulla pikk, raske ja võib-olla tulemusteta. Aga iga reisi ja iga loomingu veelgi karjuva meeldus on substantsi ja see on iha pihta saada fataalselt pihta, saada millelegi ja millegagi saada oma kehasse hõbekuul opereerimatu võõrkeha, mis ainsana jääks alles just sellest kehast mis jääks alles igas olukorras. Ükskõik siis, mis minust ei tehtaks või kus mind ei jahvatatakse. Nagu see muinasjutuline metallitükk, mida ei saanud ei sulatada ega sepistada. Mille küljest ei saanud kildu lüüa, mis ei roostetanud ja mis igast olukorrast ja alati ühtemoodi alles. Hiirelõksu peaosaline oli piip palu. Tema soovil kõlasid muusika motiivid Philip Glassi metamorfoos idest. Saate helirežissöör oli Külliki Valdma ja mina Pille-Riin Purje, kes ma rõõmuga tunnistan oma kuuluvust Tiit palu defineerimatu teatri püsipubliku hulka. Valisin lõpupalaks lüürikute laulu teel koju. Kõlagu see, kui viide viib palu ülistiilsele lavastusele, mis värvi. Raamina.