Tere tulemast kuulama järjekordset Saadet sarjas lood ja laulud. Meil on väga-väga hea meel tervitada stuudios Anne Veskit ja saatejuhiks Maian Kärmas, tere tulemast stuudiosse. Tere. Väga kiiresti tahaks jällegi asuda just teie lemmiklugude juurde, miks need armsad ja, ja neid reastama, aga enne seda ikkagi tahaks uurida seda murdepunkti, et millal saite te aru, et vot muusika on teid oma väikese sõrme ümber keeranud, et laulmine on see teie asi? Laulmine laulmine on minu ellu ise tulnud, mina usun selliste ikkagi saatusesse, et kui on sulle ette määratud, siis ta sinna lavale satud. Ja see miski x factor ju sisse sünnib kuskilt kaasa, et ma lähen aega aru saanud, et lihtsalt see nii on ja elusata elu pakub sulle erinevaid variante või erinevaid võimalusi ja ta ikkagi südame järgi valitseda. Vaat seda ühte kogu aeg seda teed pidi lähed ja lõpuks jõuadki sinna punkti isegi võib-olla endale aru andmata, sa teed ju seda, mis sulle meeldib. Ja siis sa jõuadki sinna lõpuks kõik märkad, issand kui tore. Et sa teed seda ise rõõmuga, ikkagi oli mingi selline pöördepunkt või oli see selline sujuv üleminek, et lihtsalt muusika imbus teie ellu või oli ikkagi mõni plaat lugu, mida te kuulsite, või mõni hetk, mil oli selline äratundmine, kas või lapsepõlves? Ei sellist, ma jään vastuse täiesti võlgu, sellepärast et et tahes või tahtmata ikka kõik, me oleme pärit lapsepõlvest ja, ja Eestis on ju ikka, et nemad lihtsalt laulavad kooris ja, ja selge on see, et ma pilkuma viie aastaselt jumalal laulupeol, seal sõbrannaga Rapla rajooni laulupeol seal lippude all esirinnas Juuma siis midagi siis laulsin, aga ma seda ei mäleta, me olime kõik need kuusekesed ja ja, ja muud jänese keset seal. Ma ei tea, jõulu või nääripeol, et kindlasti ma seal midagi tegin, aga ma ei mäleta seda eriti. Aga ma mäletan seda, et pandi õppima klaverit ja kuna vend õppis juba varem, siis selge oli see, et noh, kõik peavad ju muusikat õppima. Selle ilma selleta ei saa, seda ma ei mäleta, et keegi oleks üldse küsinud, kas see oli loomulik osa meie elust kõne ja ma mängisin natuke, Laarite isa mängis akordionit ja selline muusikaline pereisa laulis ja küla külapidudel, nii et noh, see pidi nii olema. Ja siis me käisime seal Raplas, olime lõpetaja maalsel mulle rohkem jalgu inimestele meelde, seepärast olid kolm päikest tšau-tšau, kes jooksid jalge peale, siis tore tulla tundi tund aega varestele koertega mängida. Aga tasapisi vaike kaheksa klassi lõpetasin ära ja ja algul ma ikka rohkem õppisin emale ja mulle tundus, et vennas mängib nii hästi klaverit, tema üritasin harjutada ka seda rohkem siis, kui kedagi kodus ei olnud, sest mulle õudselt ei meeldi, kui keegi tabab mind sellele, et ma midagi ei oska. Ma pean juba tulema ette siis, kui mul on see asi selge. Ja, ja see ei ole ju mingi saladus, et Rapla keskkoolis oli hästi tore muusikaõpetaja Ülo Väling kelle juhtimisel siis oli ansambel Oomega, kes kes esimene koos, siis ma mäletan, kui seal vennas mängis, seal lauldi siis juba mitmehäälselt, et see oli ikka väga laes, oli sel ajal kõrgpilotaaž minu arust. Ja siis lõpuks kuidagi juhtus nii, et põlvkond lahendusi ja siis kuna mina mängisin nagu klahvpilli olin ikkagi oma venna kes mängis eelmises koos basskitarri, siis vaat sellest, ma arvan, ma olen selle legendi iseendale välja mõelnud, aga ma ei ole kunagi küsinud, et miks te mind palusite klaverit uuesti mängima ja siis saigi algul klahvpillimängija ega laulu lasti natuke hiljem laulma hakata, nii et et see ei ole saladus. Aivar Tommingas oli meie ansambli solist ja mina olin. Sain siis nagu pärast ka laulma solisti kloor kooli lõpuks, nii et et selle tunde ma saingi ette, mis tähendab olla laval klaverit ja vaadata saali allapoole. Nagu ma olen kuulnud, pillimehed räägivad, miks ma peaks pillidega mingit pillimängijaid naistele tüdrukutele. Siis mul tuli jalatsi veel, vaatad, ülevalt, jälgid, millise noormehe peale pildi pilgu pilgu jätab, et siis mismoodi sealt reageeritakse, töö oli tegelikult väga tore, aga võtame kohe esimese luu, mis meelde tuleb ja armas on. No kõik lood on ju armsad, üks armsam teile kõige armsad, aga ma lihtsalt teadis, et ma tulen siia saatesse. Läksin siis oma lintide kallale ja tuli kohe meelde. Tõnu Susi, kes siis oli nagu me ka eelmises koosseisus oli trummarina ja tema vend oli meil, et tema oli see kange mees, kes meie Omegatt kooliansamblit lindistas ja siis nüüd mõningad aastad tagasi ta kinkis mulle selle lindi minema. Siis ise huviga kuulen, kuidas ma siis laulsin, siis mul tuli küll veel, et oli Rapla kultuurimajas oli kuidagi need juhtmed veeti saalist alla keldrisse, trummar pandi sinna kivi keldrisse mängima. Nii et kuidagi need linti saadi ja siis oli sõber, siin töötas juba telemajas, nii et seal minu arust hääle salvestust sinna peale on tehtud, siin salaja öösel, telemaja ma mäletan, oli mikrite hoidmise mikri jalgade hoidmise ruum seal 50 sentimeetrit kliendi hindama ära mahtusid ja dialmadega lauluviht laulsin. Kui ma nüüd väga mööda ei pane, aga see oli nii lahe, nii et selline tore laul sealt välja tuli. Ma ausalt öeldes isegi ei tea, kes see autor on, aga ma tean seda. Et sõnad olen ma sinna ise meisterdanud, et ma ei tea, millest ma siis mõtlesin. Kuulame. Mis selle loo pealkiri on ja, ja kui see tekst on teie kirjutatud, siis kas mäletate ka, mis mõtted peas käisid või miks selline tekst sündis? No ju siis oli vaja. Aga eks seal on natuke armastust ja natuke elu, ausalt öeldes jään vastuse isegi võlgu, et millest ma sellel ajal mõtlesid, aga aga mingisuguse pisikese elutarkuse ma sinna sisse põimisin enda. Ja kusjuures klahvile mängin mina. Aga mida ma elan? Aga eetriväliselt, nagu me korraks rääkisime, mõned tekstid, olete te oma senise muusiku teie jooksul kirjutanud veel, aga ainult suure sunni ajel? No meil on käinud siin ka Ivo Linna, kes on ka ju mõningad lood ise kirjutanud ja ma olen tema käest ka küsinud, miks see on nii, et mõned inimesed, kes tegelikult lisaks sellele, et on suurepärased artistid laval oskavad kirjutada lugusid, aga nad ei tee seda. Miks teie ei ole seda niivõrd tegelikult teinud, kui ma olen veendunud, oskate seda? Ma ei ole seda rimi, rimi sepasust minus. Võib-olla mõni mõte oleks, aga ma ei oska seda nii ilusasti kirja panna, et ta kõlaks nagu voolavalt. Vaat see sõna võib-olla oleks õige, mõtteid on, aga nad on väga kolavlikult seal paberi peal. Te olete nii palju tööd teinud aastate jooksul te olete nii palju lavadel olnud, kuidas te jaksate jätkuvalt seda tööd teha kohutavalt energiat nõudev töö. Ma ei oska midagi muud. Kõige lihtsam vastus nüüd ei oskagi midagi peale, seda pole harjutanud juba üle 30 aasta ja see tuleb mul enam-vähem välja. Tegelikult on ikkagi naljakas, aga tegelikult sa saadki sealt energiat ja järgmine kord lähed ja jälle ongi tore, tuleb ikkagi välja igast olukorrast, igast intervjuust, mis ma teie kohta olen lugenud või näinud, et et te väga heietama elu üle jää. Te olete positiivne raks-raks, toimetame, tegutseme, kust see loomus tuleb? Nagu ma ütlesin, eks? Me oleme selliseks sündinud, aga me oleme sündinud. Ega ma ei ole midagi välja mõeldud, ma lihtsalt selline olen ja ja mul on nii parem ennast reel hoida kui ka mõtted on sellest, mida homme vaja teha, mida Ülo Mäe vaja teha ja see kõik tuleb ära teha ja ma väga ei. Ma isegi ei mäleta täpselt, millal midagi sai tehtud. Mul ei ole seda kirjas, et mul ei ole kalendritega päevikut peetud ja ja nüüd, kui mingil ajal siin kõik huvi kirjutame, teist kõige raamatut kirjutan. Ma ei mäletagi, millal midagi täpselt ja väga palju ilus kaevama, et neid mingeid kuupäevi sealt välja leida, sest et ma mõtlen, mida ma pean järgmine aasta tegemistest, järgmine aasta on jälle väga tähtis. Hästi, aga selline paigalseisev poolteis on ka ometi korraks istute maha ja võtad tassi teed ja vaadata aknast mõtlikult välja kogu aeg toimetate ei mis, meil on ju oma kodu ja maja ja peale töö mainiti kodust väljas ei käi, ma ei ole ju seltskondlikke lülitustel käia ega ei lähe ju diskost. Või heal juhul isegi restorani sööma, eriti ei kipugi kuskile välja, niiet et kõik vaba ja me oleme tegelikult kodus või siis võtame kätte ja sõidame kuskile soojale maale lihtsalt ära ja tulen tagasi nagu töö ja puhkus käsikäes, ma ei ole iga päev tööd istuja inimene. Võtame järgmise loo. Sa mõtled ju neid lugusid, millest see suur kuulsus sulle ükskord peale langes? Eks sai oldud ju erinevates ansamblites, aga selge on see, et populaarseks tuntuks sai ma ikkagi siis, kui ma kutsute mind ansamblisse vitamiin, mis sellel ajal oli juba juba populaarne. Ja tavaliselt ikka lastakse Rosinaga kuningannat, mida ma ise muidugi alati vaatan, kui seda paremal kadakate vahel filmitud refini kadakad. Võilille oli see suur suur lai kübar, mis meelde jäi, et see oli väge, Jüri Vitali, siis nagu ansambli mänedžer tänapäeval peenelt öeldud, siis tema mõtles laia kübarast välja või ma arvan, et see oli väga hea, aga tegelikult laseks ikka viimsed piletid, sellepärast et tänapäeva elu on nii naljakas. Ma ei oleks kunagi siis, kui ma seda laulu lindistasin, et noh, üleilmne hitt ja rapsun ja sellised kuskil välismaal kaugel olev ansambel, keda võib ainult kuubel võib-olla kohatu ja nüüd oled ise nendega ühel laval. On ju Moskvas suured, olin piiskis, on retro, FM-i kontserdid ja ja teised seal lava peal enne neid laule, enne mind laulsid nemad. Ja mõtlesin, et tõesti, ma ei oleks kunagi arvanud, et kõik need sellised kuulsused on neile nüüd nii kättesaadavad esinevaid arstilt, lohusalu sadamas. Või sa vaatad nüüd suvel Eestis ansamblid, esinevad, et niivõrd on see maailm muutunud ja samal ajal see nii kihvt, sa võid nendesamade artistidega samal laval sõita ja ta vutti laulda, nii et laulame siis viimset piletit. Väga palju olenes omal ajal sellest, kui rääkida nendest suurematest hittlugudest, et millise autorisoosikuks omamoodi sattusid, kas teil on olnud ka mõni eriline side mõne heliloojaga, mõne laululoojaga või keegi, kelle laulud eriti meeldinud? Õnneks või õnnetuseks ma isegi ei tea. Kui ma mõtlen, nagu laias laastus siis ma olen selline kass, kes käib, nagu ma pean, kõik loodan mulle erinevate autorite poolt pakutud või väga palju on ka ja nõndanimetatud läänelaen lugusid mis on lihtsalt juba eos head lood ja sõna ka, et see on hitipotentsiaali ja, ja ma ei eita, et see aitab alguses sind ree peale. Aga sellist oma ihuheliloojad mul ei ole, ei ole kunagi olnud, aga mul on olnud au ja rõõm erinevate inimestega koostööd teha nii siin Eestimaa peal kui ka siis ütleme seal ja Nõukogude Liidu territooriumi peal. Et sellel ajal, kui me veel suurendambliga meid oli 15 inimest kõige parematel aegadel, kellega me siis kõndisime mööda suuri Nõukogude Liidu avarusi ja meil on väga palju erinevaid pillimehi olnud, kes on siis selle aja jooksul ka suutnud lugusid kirjutada ja üks tuntud inimene on loomulikult Priit Pihlap, kes on hea helilooja ja bäkki laulja, kes osales meiega ansamblites, siis oli meil mänginud Raivo Tafenau. Maist tahakski, Raivo Tafenau loob hoopis siia wanna, mida tavaliselt nagu raadio, eriti mängija, aga minu arust on see väga lahe lugu. Siis samamoodi Aindamesson, kellega ma teen siiamaani tööd, tema on lugusid kirjutanud. Viimasel ajal on täiesti näiteks Urmas Kõiv lihtsalt tuli ja pakkus uued uued lood ja see lugu on nii halearmas maid käime koos, et ta oli ka mingi täiesti Elmar edetabelis. On uue lugusid, on erinevaid, on nagu öeldakse teoseid, aga on ka selliseid, mida saab lihtsalt lõkke ääres laulda. Eks ma rohkem selline meelelahutus artist olen. Ja ma valin selle järgi, mida sisetekib, tekitab mulle mingisuguse tunde. Ja Peeter Kaljuste viimasel ajal koos Priit Pajusaarega, nii et no erinevaid on, mul ei ole seda, et oleks mingi eluperiood, et minul oleks keegi korralikult ainult mulle kirjutanud. Mulle meeldib endale valida selle hulgast, mis mulle on pakutud, on selline tüüp? Mõnes mõttes on, see on halb selles mõttes, et sul ei ole iga päev varrast võtta võib-olla uusi laule, mida salvestada, aga teisest küljest olen ma iseenda peremees aga teiste kirjutatud laulude tõlgendamine, et kuidas te tavaliselt nii-öelda nendesse lugudesse sisse laheta, sest see on ka omamoodi looming ikkagi ka omamoodi autorlus. See, kui tuleb verivärske lugu ja see tuleb kuidagi nüüd nii-öelda omaks laulda ja no tegelikult on super, kui autoril on olemas, noh, olengi lännastelt või kuskilt lugenud, et tegelikult laudas laul, laulja lauljanna poolt sisse juba, et meie mõistes on see juba peaaegu et valmis laule ja siis sinule kui nimetada artistile, sina siis paned oma hinge sinna sisse või siis oskad seda veel nagu edasi tõlgendada. Et iseenesest on raske, kui Sulev vahel palju lugusid on antud kasseti peale ja keegi seal siis mängib isegi klaveriga näpuga viisi tähendab sõnad veel sinna juurde juba tee sellest nüüd siis teos, vot seda see mulle kõige vähem meeldib. Mulle meeldib, kui helilooja ise on kasvõi klaveril selle sisse laulnud ja sa saad juba algul teada, millest see lugu üldse jutustab ja kuusid. Kas üldse kuulub mulle, kas ma saan sellest aru, mida siin öelda tahetud, et kõik lood mulle ei sobi ja, ja noh, ma üritan, olen üritanud sellest aru saada, millisele mul hammas peale hakkab. Aga teise juures on, ütleme, produtsent, kes oskab sind hästi nagu suunata. Ma hea meelega kuulan, mis mulle öeldakse, aga eks ikkagi noh, lõpuks ma ideaalile valigigi olge hea, järgmine lugu, ma rääkisin, Raivo Tafenau, vot ma võtaksin hea meelega siit ühe loo, selle nimi on kuninga. Kas tema on meil saksofonimängija ja meil kunagi oli koos mitmed aastad, sõitsime mööda liuavarusi ja koos meil see selle dueti esituste mängis mõnes loos akordionit, saksofoni. Ega selline nagu lavaline moment seepärast, et sellel ajal me andsime ainult kontsert ja noh selles mõttes, et minu jaoks on kontsert ikkagi see, kui sa saal kustutatakse ära. Alguses pannakse lava peale ja kahurid on sinu peal ja kogu see valgustus ja kõik mängib saalis, inimesed istuvad ja kuulavad ja vaatavad, et see on minu jaoks kontsert, väliüritused seal, need on nagu minu arust festivalid, kus kõik võivad seal ringi käia õlletopsiga ja vaadata siis. Ja sina esined ja lahutad nende meelt. Läheme nüüd ainult nagu kontsertidega, iga meie samm igavesed jälgite inimesed istusid ja vaatasid. Ja siis sellised momendid, kui sa said kontserdisse niukseid šõuelemente, kus pillimehe ja laulja vaheline kontakt tekkis. See oli väga hea, seda võeti väga hästi vastu, nii et tahaks öelda, aitäh Raivo Tafenau-le ja tema laulu kuninga kass. Ja sellesama loomuses valis ka Raivo Tafenau oma lood ja laulud saates. Muuseas ütles selle kohta, et tal on jube hea meel, et ta on ainuke helilooja, kes on suutnud Anne Veskit džässi panna laulma. Mulle väga meeldis mulle. Te, olete meeles jamanud raadiote peale pahane? Üritame ennast parandada, kuivõrd nõudlik te olete selles suhtes, et kui keegi annab teile luu, mis on see mingi, see väike võti, mis nii-öelda ajab teile konksu taha, et vot see lugu poeb hinge, seda tahaks laulda? Ta hakkab ju sõnumist, kui on, millest laulda siis saab ju laulda, kui mitte millestki laulda ei ole, siis ei olegi mõtet laulda. Et kui sõnum ja meloodia kokku jooksevad ja meloodia peab olema meloodiline, minu jaoks loogiline. Selline ilus, lihtsalt seda ütleb see mulle meeldib see, mulle ei meeldi kogu lugu, mul ei ole mingit retsepti ja selle jaoks kas on olnud ka mõni lugu, millega te olete pidanud maadlema, mis on kas vokaalselt või sisuliselt nii keeruline, et tükk aega on võtnud aega, enne kui olete seal murdnud nii-öelda. Eks ma ikka oma võimete järgi valin ka, nii palju ma muga olen, et ma juba ette kujutan, et kas ma saan maha, ei saa maha, et päris sellega, mis ei ole ikka minu maal lihtsalt tegemise pärast, et näidata endale, et ma suudan midagi muud ja mida ma pärast niikuinii kuskil laulma ei hakka, madavaliselt selliseid laule, et ei võta, võtame järgmise loo ette. Siin ma rääkisin meie toredatest pillimeestest, kes on oma lugusid pakkunud ja nüüd tahaks, et paneks peale Priit Pihlap i Heliseva vaikuse. Miks sellepärast, et see salvestus on mees ka ja seal ainuke minu jõulutuur ma ükskord alanud jõulutuuridel osalenud ja see oli siis Hirvo Surva juhatatud meeskooriga, nii et see salvestus mul ei ole, selliseid salvestusi on selles mõttes nagu unikaalne minu jaoks. Aga talvisel ajal oli külmed Ja et esimesed kontserdid tulid hästi välja, aga pärast oli nina nohune ja siis ma ei teadnud, et kõik kirikud ei olegi meil Eestis veel nii soojad. Võib-olla nüüd. Aga see oli väga tore kogemus ja lihtsalt, et helisev vaikus on mulle alati Priit Pihlap lugudest, mis ta mulle kinkinud, ta väga meeldinud ja meeskooriga, ma arvan, tervitab. Siin mõned saated varem on kõlanud selles saates lauljatari mõte, et tegelikult naisterahva jaoks lauljakarjäär see ei ole lihtne. Eriti veel, kui on laps või lapsed. Kell on juba suur tee tütar ja, ja teeb oma suuri tegusid. Aga kas te mäletate ka mingil hetkel, et kutsusite emakset, et ikka raske oli tegelikult kuidagi tasakaalustada oma elu, et üks on pereelu ja siis on lavaelu ja kuidas nende vahel leida tasakaal? Loomulikult on see raske. Selge on see, et lapsed tahaksid Emalkov nende kõrval ja, ja meie ajal veel nõukogude ajal. Siis ei olnud kombeks, et laps on sul kogu aeg kaasas, et sa võid lapsega kohvikusse minna, restorani isegi minna, seda seel lihtsalt ei tulnud kõne allagi. Veel vähem, et ma saaksin alati teda väiksena kaasa võtta, aga no minul õnneks kerisin disülikooli viimasel kursusel. Et ma veel lauljatest ei teab midagi. Tema leidis oma sündimiseks väga õige aja. Ma olin 20 aastane ja lõpetasin Tallinna Polütehnilise Instituudi ja ta sündis kevadel, 26. Märts, aga mina hakkasin septembris juba nagu tööle. Kuna sain akadeemilise puhkuse tänu. Samal ajal põrutasin kohe tööle. Aga õnneks oli mul ema isa, kes aitasid. Nüüd ma vaatan selle peale, nii et tõesti praegu naised saavad lapsi kolmekümnendates aastates, et siis sa oled palju teadlikum nagu oma emarollist, et mina olin alles nagu vabadusse pääsenud, kogega õppinud, õppinud ja, ja nüüd hakkas alles lauljakarjäär tiibu võtma ja see tegutsemise tahtmine oli nii suur, et kui ema ütles, et ma aitan sind, siis ma olin sellega kohe nõus, sellepärast et eks ma ise olin samasugune laps alles nüüd mulle tundub, et, et ma ei suutnud nii võib-olla tõsiselt seda asja isegi nagu võtta seda emaks olemise kohustust, et kui minu ema kasvatas minust nii toreda inimese, küll ta kasvatab Gerlist ka. See oli niuke mõttena. Et eks me muidugi palju sõitsime ringi ja eks ta on ainult suur aitäh emale ütlema, aga jälle vastupidi, meiega trollidel oli see, et lapsi sai alati suvel kaasa võtta, sellepärast et siis olid ikka suvel olime, kes me olime siis Krimmis või Sotšis või Jaltas või suhumis või batuumisi ja õnneks oli filharmoonia sellel ajal selle tore, et suveti võisid kõik oma lapsed kaasa võtta, nii et suvel olid nad meiega, aga sügiseti ja vanaema see, kes oli nagu rohkem Kerli juurde. Võtan ette ja meenutame nüüd mõnda järgmist laulu. Kõik lähevad seda riski, laulab vene keeles ka. On üks laul, mis mulle õudselt meeldib. Mul on õnnestunud osaleda erinevates teleprojektides. Ja esimene oli 10 aastat tagasi. Nüüd ma võin öelda, et see viimane 10 aastat on isegi lõbusamalt kui eelmised sellega medalid aastal ööl suured. Aga et siis oli, tõi superstaar, seal oli siis Venemaal MTV telekanali peal ja see oli üks lahe programm, kus siis sellise projekti eesmärk oli see, et nagu öeldakse, staažikad lauljad laulavad siis laule, mis antud momendil on noorte poolt nagu populaarseks laulda. Ja meie tõestame, et meil laulaneid suvid kehvemini. Ja seda me tõestasime, ei, saade oli väga populaarne ja see andis nagu sellise projekt annab sellise uue tõuke või et oi, mul on veel täiesti avastamata külgi. Et mulle väga endale see lugu meeldib ja, ja olen ka rahul iseenda esitlusega. Mis seal laulu nimi on olemas ja see on selline kord, Risto, sest nad on väga populaarne ansambel. Siiamaani võib öelda, et pärast seda, kui ma sellel ära laulnud, siis pärast seda pandi siis nagu see roheline tulija teid ootamegi siia projekti. Mina olen laulud nii nagu torust tulnud, eks ju, et mind ei ole keegi õpetanud ja kasvatanud ja see on kõik omaenese tarkusest, aga tegelikult oleks võinud võib olla palju erinevaid nüansse välja tuua, kui oleks inimene professionaalne olnud kõrval, kes oleks seda osanud välja tuua, need oleks 10 aastat tagasi selle saate salvestuse käigus leida jälle rõõmu, leidsin mõningaid asju, mille peale ma ennem ei tulnudki. Aga eesti keeles ja vene keeles laulmine Need on ikkagi kaks erinevat asja. Mulle tundub, et, et laulja hääl juba hakkab hoopis teistmoodi kõlama ühes või teises keeles. Kui te võrdleksite nüüd eesti ja vene keeles laulmist, kas seal on mingit vahet teie jaoks või, või kas kuidagi positsioneerida oma häält teistmoodi või, või mismoodi see toimib? Ei oska sellele küsimusele vastata, kas positsioneerindada need teised võib-olla tõesti? Aga mis mulle vene laulude juures meeldib nendele vaate meloodika ja nendel on alati väga head sõnad, niisama väga niukesed, tulin, läksin ja, ja, ja siis ma ei tea, vene keel on üldse väga rikas keel ja, ja eesti keel on ka vaga rikas, aga kuidagi nagu nendel on selle laulu sisu peale rohkem miskipärast nagu rõhku pandud ja, ja ja juba, kui see sisu on hea, siis sul on ka lihtsam laulda, sest sa saad aru, millest sa laulad ja sa oskad ka neid võib-olla ennast väljendada, sellepärast et tead, millest sa räägid. Et jaa, muidugi, meloodika on neil väga hea ja, ja üldse vene muusika on väga heal tasemel. Nii et peab vist paika see, et see vene hing, nii vene hing, täiesti olemasolev nähtus, see on, ole, see on nähtus ja, ja ma räägin, et minusugune seda järgi ei tee. Aga eks mina jälle selle mingi oma omapäraga lauldes neid laule olengi neile nagu armsaks saanud, et mingi oma värvingu sinna juurde pannud. Aga samal ajal muidugi on vene heliloojate loomingut väga tore laulda. Kellel on austajaid nii siin kui sealpool piiri. Kas on ka mõningaid selliseid markantsemaid austajaid, kes, kes tänini kuidagi suhtlevad ja, ja ikka tahavad ligi pääseda nii-öelda? Eks oma austajatering on ju kõigil artistidel ja ja alati pärast kontserti vene publik või sinu Austrias hea meelega, ostavad plaadi ja tahavad sinna autogrammi, et seal terve protsess, mis on alati pärast kontserte. Aga on inimesi, kes on aastaid käinud, kes olid kunagi, ma mäletan mingi 13 14, kui mina hakkasin laulma ja nad olid ikka väga sellised täiesti nagu oma juukva, ütleksin teised. Aga nad olid kõik täiskasvanuks saanud ja nad siiamaani käivad ja näitavad oma lapsi ja, ja, ja alati, kui mingi suurem kontsert on, siis nad on kohal ja lilledega, nii et seal tegelikult väga tore. See on väga tore. Minul ei ole kunagi autogrammide jagamise vastu mitte midagi, et plaadid ja see käib kõik asjad käsikäes. Pildistamine. Käisin aastaid-aastaid tagasi ühel teie sünnipäeva või juubelikontserdil linnahallis. Esimest korda ma märkasin sellist tava, et ka laulude vaheajal laulude jooksulgi kogu aeg toodi lilli lavale kogu aeg. Et see vene publik näitab oma armastust väga otsekoheselt. Eesti publik võib-olla on selline, kes käivitub tükk aega, kas on veel mingeid erinevusi eestikeelse publiku ja venekeelse publiku vahel? Praegu enam nii väga ei ole, seda sa ütlesid, et lilli toovad tõesti bukettidega ja seatud pakettidega ja aga tegelikult eestlased toovad ka viimasel ajal võib-olla tuhanded võiks saada ja olla oma taotlejad, kes alati taadiumale mul, see, mul on alati selline tunne, et kui ma tulen pärast esinemist kujuma, pole lilli saanud, ma polegi nagu ma polegi nagu esinemas käinud, et midagi on valesti. Tõesti väga palju alase ja, ja mulle väga meeldib neid laiali sätti temale kahju, kui teinekord tuled vähemalt ja lihtsalt ma ei saanudki osa võtta, sellepärast et reis on pikali. Siis ma teinekord sõbrannadele jagan laiali, te olete, paned omale voodi juurde ja mõtled, et minuga. Aga tänapäeval inimesed igal poolavatud ja, ja sellised vabad, nii et publiku käitumises enam erilist vahet ei ole või nooret, kui talle meeldib, siis ta ikka hüüab oma riskid ja mulle see väga meeldib, aga vanasti võis küll öelda, et Eesti publiku teistes kontserdil seda istus kuni lõpuni ja siis siis lõbus hakkas sult lisalugusid tellima, aga mõtlesin, miks ta vahepeal siis kui mõni lugu siis ei plaksutanud, et ma saaks oma kui Venemaal kontserte, ma alati tean, kus on tõusud-mõõnad, ma tean umbes, mille peale plaksutada, mille peale rõhuda, mille ma tean, mis hästi välja tuleb, ikkagi sul on oma kogemusi, mis asi, kuidas kontserti nagu üles ehitada ja, ja ka siis teinekord siin, mõtlesin, et sauna, seda sellist laulul, nuta, naera, kõik on nagu ühtemoodi. Aga see oli vanasti, nüüd see nii ei ole, nüüd elab inimene. Võtame järgmise loo, mille ta meile tänaseks välja olete valinud. Ma ikkagi tahaks nagu meie eesti autoreid nagu üles tõsta ja ma ütlesin ka, et ma olen väga, vahel meeldib väga lihtsad laulud, kus sa kõik kohe nagu öeldakse, siilile, selge, järgmine laul, mille pakkus mulle Urmas Kõiv. Tema esimest korda pakkus mulle alles laulu ja meel salvestasime ära ja. Mulle meeldib vahel lihtne, selge ja ütles, et nad naisega koos selle laulu kirjutanud ja selle elus läbi elanud koos rännanud mägedes ja laulu pealkiri ongi, me käime koos, kõik mured ja rõõmud on ühised ja ei olegi, selle juures vajab pikka suurt kunsti välja mõelda vaid, see tulebki otse lihtsalt välja. Tundub, et tegelikult teile ei ole mitte mingisugune probleem ennast selles mõttes ületada, et, et hea küll, laulude valiku puhul te ütlesite, et te panite need lood, mis on teiepärased teie häälele mugavad, et ei ole vaja üle oma varju hüpata justkui aga samas erinevates saadetes tunnete ennast proovile pannud, mida Venemaal vaid ka siin Eestis laula mu laulu. Sellest on juttu tulnud lood ja laulud saates hingagi Eesti artistiga. Kuidas teie jaoks see kogemus oli? Algul tegelikult kaks aastat nad vihjasid, et võiks tulla. Siis ma kuidagi nagu ei olnud veel vaimult valmis. Ka nagu ikka, minu jaoks on kolm kohtu seadus ja siis ma ütlesin, kolmas korda kutsutakse ikka tulema. Ja iseenesest ma jäin ikka väga rahule, muidugi mulle meeldib lugusid rohkem harjutada, ennem kui sa seda lähed esitama ja seal kaks korda läbi ja kohe linti. Et see ei ole selline tavaline situatsioon, lauljatele eriti mulle meeldib, nagu öeldakse, kui mul on selge, siis ma tulen, näitan kehtima, seda teed siin mul nagu poolt Noorena üritad seda siis hästi teha. Et mõningad asjad tulid hästi välja, mõningad kõik tulid juurde. Et alati võib ju teha paremini, ütleme niipidi, et võid ju jäädagi lihvima, aga mõni võib-olla selles just antud ajahetkel sellisel momendil ja sellisena ja sellise värskusega sellised ongi tore. Ja mulle endale meeldib väga Põhja-Tallinna lugu. Ma küsin endalt nõu, me tükk aega mõtlesin, et mida ma siis selle looga teema õnneks oli mul Mihkel Mattiisen nagu abiks ja siis tema seda meloodiat seal sättis ja siis ma ka järjekordset neid sõnu natuke püüdsin enda järgi sättida ja siis tuli nagu meie pisikene versioon sellest laulust, aga aga nüüd väikerahvale seda laulame ja kõik võtavad seda väga rõõmsalt vastu, nii et mulle meeldivad need projektid, sellepärast et me saame endale uut värsket noorte repertuaari, mitte see, et võtsin kätte ja lihtsalt laulsin kellegi laulu ümber, aga see on nagu põhjendatud, et ma olen selles saates seda laulu teinud ja sellest saanud näikesele oma variandi ja siis, kui seda kontserdil või esinemistel esitad, siis rahvast on kindlasti ka see, mulle meeldis. Ja siis ma pean. Nii on ja palju uusi ja veel endaga näinud neid rohkem kui see kõik on täpselt nii, nagu ta soovib. Hea, kuni see on tehnoloogid. Kui sa oled nõus, siis alati proovima. Kõik, mis tuleb Ja need, mis, mis ka eksisin, siis ma tean, et ta vist on teinud, aga kui ma tegin teha No neid lugusid, mida tänasesse saatesse võiks veel mahutada, kui me oleksime aja valitsejad neid lugusid uini siis palju olla, aga üks lugu on meil veel, mille me sünnile teie olete siia saate lõpetuseks välja valinud. Ma olin lihtsalt selle viimase loo, mille Peeter Kaljuste välja pakkus oma tiimiga, nii et las tiksub, suid, igal laulja peab olema üks kohustuslik hea tuju laul, mida saab laulda suvel ja mida rahvas võib kaasa laulda ja meil siis tuligi, sellel lugu, pealkiri on, las tiksub suvi. Aga ikkagi selles mõttes uurida ja puurida veel, et, et kas on ka mõningaid selliseid melanhoolselt lugusid, mis, mis on teile teie karjääri jooksul väga väga hinge pugenud. Kõige super loomulikult on laul veel, mida algusest peale siiamaani lauldud ja see on tõesti väga ilus lugu ja jää või ei, on ka väga-väga ilus. Ei ilusaid lüürilisi laule, ega mul ongi tegelikult kukub välja kas hästi lüüriline või siis juba nagu rohkem Baueriga lugu, et ma sellist vahepealne võib-olla ei tulegi välja, aga ma laulan kõike ja mul Mulle meeldib kontsert, peab olema tõusude ja mõõnadega ja üle seitsme. Kas teinekord on olnud ka selline olukord, et ei saa laulda, nutt tuleb peale lava peal? Lava peal ma sellist, kuidas ma nüüd ütlen. Sest Ta võib nii lihtsalt peale tulla, et siis ei saa enam üldse laulda. Mul vahel salvestusel on klomp kurgus olnud, et seal sa oled nagu rohkem intiimsemasse olukorras ja ja kuidagi klomp on kurgus ja laulda ei saa. Aga lava peal mail. Ma peaksin ütlema jah, ma nutan koos lauluga. Tegelikult ma püüan ikka ennast valitseda, muidu muidugi asi jääb seisma, aga mul on selline tobe natuur, kui ma jah, väga nii hingeliseks kohe pisarad jooksma, ema ega mingeid on tänukõnesid, olen pidama, kui on plaat välja tulnud, tahad kellelegi midagi ilusti öelda ja siis on nässus siis jutt mässud ja midagi välja ei tule. No tore, väga tore emotsionaalne saade, kus Anne Veskiga suur-suur, aitäh, et meile tulite oma lugusid laule meenutama ja ja palju edu edasiseks, aitäh.