Lood ja laulud saatel on järjekordne külaline, selleks on Lauri Saatpalu. Tere tulemast stuudiosse. Maian Kärmase, minu nimeks ja üritan pinnida sind tänase saate jooksul, et saada teada, millised lood senise sinu muusikutee jooksul on just sinu jaoks need kõige armsamad enne kui me selle juurde asume. Siiski paar sellist sissejuhatavat küsimust, mis mind küll väga on hakanud huvitama ikka see teater ja ikka see muusikaline lava on sind köitnud, kust see on alguse saanud? Vaata, ma ei tea, ma olen eluaeg teinud tegelikult teatriga mingit diiva Repsu, mul on eluaeg teater meeldinud juba keskkoolis, ma teadsin, et ega must muud ei saa kui hampelmann. Noh, nii õeldi tegelikult ma tahtsin näitlejaks saada, ma olin seal selle nimel isegi olnud, olen lõpetanud tehnikakooli elektriku erialal, et noh, et üks aasta ootasin peale keskkooli siis masspäästet pikendust sõjaväest. Aga see mind ei päästnud, lavakast ma sisse ei saanud üllatuslikult, see oli mulle täiesti üllatus, kuidas siis nii, ma olen ju kõige ilusam, kõige andekam ja ei saanud sisse, siis läksin sõjaväkke. Aga peale sõjaväge ja siis ma läksin tööle teatrisse, jälle lavatöölisena Estonia teatrisse. Aga, aga siis 87. aastal asutati tudengiteater, millest sai Ruto kella 10. lõpuks. Nad läksid siin kõik lahti, kes läks salongiks ja kes läks fon krooniks ja mida iganes. No ühesõnaga VAT teatriga. Et ma olin seal alustaja liige ja siis sealtkandist ma olen aeg-ajalt teinud, siis ma 15 aastat ei teinud ja siis kutsus Tamur Tohver mind jälle palugem teatrisse mingi tüki tegema ja vaata, kui inimene ei ole nagu koolis klassikalist kõrgharidust teatrialased saanud, siis kuidas seda teatrit teha ikkagi tahab, siis ta vähemalt tuleb mingisugune periood õpilased mujalt kuskile, et see on tüütum pikem ja, ja, ja ja noh, samamoodi oluline noh, lihtsad asjad, mida sa nelja aastaga pääsele taotakse ülikoolis sul läheb võib-olla noh, ilma ülikoolita 24 aastat. Kas samas ei ole võimalik, et siis sootuks on võib-olla veidikene kompleksivabam suhtumine teatrisse, et sa kuidagi puhta lehena ja võib-olla Cartnatuna sööstad sinna? Mul on, selles mõttes on teatris küll olnud, et ma ei taha sellelt teatrit mitte midagi nagu, et selles mõttes, et mul on hästi lihtne jah, ma olen näinud näen erinevates teatrikollektiivides selliseid omaealisi inimesi, kes on natukene nagu kibestunud, noh, majanduslik olukord ja kõik see andekuse ja tiheduse ja konkurentsi küsimus, eks ole, ja samas nad nagu saavad aru, et see on veel ainuke asi, kus nad saavad kinni hoida, et noh, et kui sealt kauge kaarega nagu lahkuda pea seljas, et siis siis ei ole üldse mitte midagi enam, et ega see vabakutselise elu kutse Eestis ka ei ole, ei ole teab mis tore, et mujal maailmas Inglismaal on küll mitukümmend 1000 inimest tahavad ühte rolli saada, eks ole. Aga kas selles mõttes, et Eestis on jälle neid rolle, mida pakutakse, sul võib küll mitu inimest paar inimest ainult selle rolli peale tahta, aga siis siis järgmine võimalus tuleb alles kolme aasta pärast, et et mul on selles mõttes vedanud jah, et ma ei pea teatrit kui institutsiooni, nagu mul ei ole tema vastu mingisugust Kauna. Tänu sellele, et ma ei ole pidanud sellest sõltuma, see on päris karm maailm, et kui ma alati mõnes teatris vaatan seda institutsiooni ja seda kõrvalt vaatad seda süsteemi väiksemas teatris vähem suuremas teadis hoopis rohkem seda rabelemist ja inimeste rahulolematust, siis ma ma olen iga kord natukene tänulik Kalju Komissarovile ta mind sinna vastu ei võtnud, sellepärast et minuga oleks juhtunud ilmselt palju halvemaid asju. Aga laulmine, laulu kirjutamine, luuletamine, millest see on tõuke saanud? Aga ma ei tea, sellepärast et laulutekstid noh, ega, ega ega seal on, see on ikkagi vajadus vajadus oma viisid sõnastada sellepärast, et ega, ega ma ju omal ajal ikkagi keskkooli ajal on kõik need luulekavad läbi käidud ja tehtud neid Ale armsaid folk laulukesi, mõned on isegi vist Eesti raadiosse lindistatud kunagi veel kaheksakümnendatel selliseid lõkketule folki, eks ole, ja siis ikka võeti kõik Runneli dieedid ja läbi ja, ja Lintropid Alliksaar, et noh, kõikidele samade tekstidega laulud. Vot seal ma ei tea, proovisin, tuli välja, noh, tegin juba keskkooli ajal rahvateatril, hakkasin proovima ja kooliajal mingi pump noh muidugi kooli bändil primitiivseid sõnu ja siis esimesel vajadus, ilmselt siis tekkis milliajal, kus ma Pantokraator ja ka vist mõned tekstid tegin. Aga noh, eks ta riburadapidi noh, inimene ju kasvab. Üsna sellise juhusliku järjestusega täna neid lugusid noppime, Klaipeda on esimene lugu, mis meil on ees. Ole hea, räägi selle laulu sünnist ja võib-olla ka aita kuulajaid järgi, selles mõttes, et ka mina loen seda teksti risti-põiki ja leiutanit, millest tegelikult võiks veel olla see lugu. No eks sa, eks ta ole igasugustest asjadest, aga üldiselt ma sain inspiratsiooni, seega me tulime rebase petsiga, tulime Ungarist, käisime autoga Budapestis esinemas ja sõitsime Klaipedast, noh, kes vähegi kaarti teab, siis saab aru, et see ei ole mitte kõige otsesem tee, aga kuivõrd selleks sõber, tuttav hea tuttavat, otsustasime lihtsalt seal paar päeva laiata, nagu Klaipedas seal merega poolsaarel ja nii ta seal ja selle hästi kihvt koht, hästi lahe koht on Leedus Klaipeda ja pidime sealt veel ühe inimesega peale võtma. Läksime Klaipedas sattus niimoodi, et noh, et eks me olime ikka üsna väsinud ja ega, ega, ega seal on kõik öelnud Klaipeda kaksiktorniga, minge vaadake Klaipedas, Klaipedas on ka need mängu kaksiktornid olemas ja kõik. Ja eks ta selline. No eks ta selline rändamise igatsuse lugu ole ja selles mõttes see lugu on kuidagi naljakas, kas võib-olla mehed laulavad ohohoo ja, ja Ingrid Lukas laulab ooperis sutsaka sinna ja muidugi vot see on üleväsimuse laul. Jabur. Soolad on, saab loomatund. Sõidan Klaipedas. Sinu kivise kesklinna palju näinud platsile hommikul jõuame vana koera koonu imega, tüdrukud postile, venitab. Ei, ta, ma vastan, et mis on see mida? Siruta. Mõned ma. Võlusõrmusemüüjad vigase keelega kõnet. Kuidas tekivad varjud, kui kõndijate ennast ei ole? Klaipeda ja meie tänane saatekülaline Lauri Saatpalu on selle loo kirjutanud ning seda ka esitanud. Lõpmata palju kindlasti. Kusjuures ei ole see, mul on ikkagi need lood, mis on mulle nagu imestama, et issand, kas mina olen nii toredad. Kontserditel neid ei ole, nad on aeglased ja kunagi Mick Jagger ütles, et kui küsitleda, miks ta Insite esita, et noh, see on ju nii kift, luu, Siger ütles ka. Jälestan seda olukorda juba, näen kuidas ma teada oma südameverega kirjutatud imeilusat laulu esitan ainukest sellist aeglast laule, näen, kuidas inimesed tagant möliseb õlled tünnide taga. Et noh, samamoodi on nende rahulike lugudega, et, et noh, kui seal popansamblis esinenud, siis nüüd rahulikud lood, paratamatult on väga limiteeritud arv, mingi üks või kaks, ainult kontserdil saab olla. See on niisugune loll mõte. Mis me tahame, eks ole, teisest küljest noh, nagu peaks nagu tegema kompromisse ka jälle see on hästi keeruline. Nii et see tähendab seda, et mõned laulud on sulle samavõrd kalliku, lausa omad lapsed, et, et sul on väga hellalt, mõtled. Või ma ei, jah, ma ei tunne küll mingeid süümepiinu. Mõeldes, et mul mul on mõned mõned laulud mulle täitsa täitsa meeldivad. Ütleme niimoodi, et ühed laulud, mis sonittideks teised laulud, need on seal, ma saan sellest süsteemist ka aru, miks mõned lood on nagu intideks läinud Šveitsist, ma saan aru, seal on väga hea tekst. Ma olen suutnud teha teksti, kus ei ole niisugust minu jaoks tavapärast paljusõnalist mulinat. Ja see kunagine Kikase maakas sinna taha, eks ole, ma saan aru, et tegemist on primitiivse lauluga, pehmelt öeldes, aga aru sellest süsteemist, miks ta inimestele on läinud korda. Aga nende vaiksete lauludega on jah niimoodi, et ega neid nagu ei panda tähele. Kuna tänases saates põhiliselt Taagi lugusid kuulama ja ole hea, räägi veel kord Omalt poolt, kuidas Taage kokku sai, miks? Et me olime kõiki folk, millise minul, minul viskas nagu siiralt ära sai nagu üks ring täis. Ja ma teadsin pikalt ette, et ma tulen sealt ära, mitte niimoodi pea kuklas minu mälu järgi mõtlesin mingi kolm-neli kuud, et inimeste majanduslikud plaanid lisaks nurjatud. Eks ole, et noh, põhimõtteliselt on ikkagi mõistlik ansamblist lahkuda esimesel jaanuaril, mitte esimesel detsembril, eks ole. Ja siis natukene mängisid seal Rebane Kikas, nemad tulid ka sealt ära ja siis maksmist kolmekesi midagi tegema ja mingil mingil mingil asjale pidi. Niimoodi siis tekkis. Aga Taage alguses me pidime olemas, Annikov, no minu jaoks sainikovi maa ju. Ja kujutage ette näha, üks, üks, üks mees otsib reaalselt ka on olemas olnud Sannika, eks ole, kes kes ütles, et ta nägi Põhja-Jäämerest seda maad ja siis pärast tehti mitu ekspeditsiooni seda maad otsima minna ei saanud kaardistada, ta varud lõppesid ära, ta pidi tagasi minema sinna, mitte keegi, Fridtjof Nansen otsis seda maas Annikovi maades maadel leitud. Ma, see on nii ilus lugu, eks ole, võib-olla see ongi vale, aga lugu ilus. Samal ajal oli üks selline bänd juba olemas, selline vürtsikas või natuke tantsu, Danzulga vändad mehed, sõnnikovi mehed mingi taolist ei saanud panna ja siis tuli nagu siis noh, Ultima Thule nagu väidetavalt on nagu mingite teooriate kohaselt on Saaremaal, et siis võtsime järgmise saare. Noh, kuivõrd Kikas elas ka seal samal ajal tegi mingi mingi mingit eksperimenti. Kas inimene saab olla inimene, kui ta ei ole, inimene? Elas mahajäetud majas? Ei ole nii, veits on ka pärit külme põhjendusi leidub küll küll küll siga pori leiab. Ja siis me mõtlesime, et noh, et me võtame napsi ära, noh. Et hiljem nägite. Kaljuste sai ka sellest aru, võtsin mauhti Nargeni ära. Et varsti linnasid ta saare balletistuudio olemas, seal Abruka algaski, ei tähenda, et me jõudsime veel jaole. Võtame järgmise loo. Tartu tenniseklubi on meil varutud järgmiseks. Kuidas see sündis? Ma ei tea, ma ei mäleta, aga mul on minu jaoks see Tartu aeg tiksub hästi Tartu meelde, ma olen hästi palju ilusaid hetki, et Tartu vastu ja Tartul minu vastu olnud kunagi elu sees, mitte ühtegi kohustust, jällegi see on armastuse esimene tingimus. Esimene tingimus või väga tähtis tegevus ja mulle alati Tartu meeldib ja Tartu on alati mulle meeldinud. Tartus jookseb aeg teistmoodi, Tartus on on teistmoodi. Et sellepärast Tartu tenniseklubis ma ei tea, kas Tartus tenniseklubi olla, mulle meeldib see. Tartu tähistab nagu aeg. Nii et see oli selline fantaasiamäng, see lugu, see text, minul adeks. Viimne silmapilk. Häälekita myydeckardera. Liigset põr kuulda. Hiljem uimas. Gaamikkused ütlemas Helmas ampluaa mis. Kui ma tsiteerin ühte ajakirjanikunimeks tal Alvar Loog Postimehes kunagi ta on kirjutanud, et Lauri Saatpalu paljusõnalisus ühtaegu lummab ja eksitab. Taagelauludes on väga selline leitud orgaaniline piir selle vahel, et millal ollakse selline heldinult siiras ja millal muututakse irooniliseks, kuivõrd sa nõustud sellega või kuivõrd sa ise teadlikult analüüsid oma sellist tekstiloomet. No, ega ma ikka ise ei analüüsi, ma nagu rohkem tunnetan. Vaatan pärast peale, loen üle, et kas võiks olla tore, et kas ma tahaks sellele alla kirjutada, mida ma praegu kirjeldasin, et see ma ei mõtle, kuidas see mõjub, see mõjub inimestele iga iga tekst mõjub inimestele erinevalt. Nii et see tähendab seda, et sul ühel hetkel tuleb, sest midagi pole parata, tuleb mingi tekst. Ei midagi ei oleks ikka parata, ega ma ära ei sureks. Kirjutaks. Ja aga ma mõtlengi seda momenti, millal üks tekst hakkab justkui sinust välja. No, eks ta ikka vajadus on jah, et sul on ikkagi lugu vaja teha, noh, ütleme niimoodi, et sa tahad teha lugu, sa oled artist, sa oled edev inimene, sa tahad ennast ennast ennast väljendada. Aga kas see on ainult edevus? Ei ole ainult edevus, edevus on artistil üks hea omadus, eks ole, aga see eneseväljendamisvajadus on ju ikkagi olemas inimesed. Noh, kuidas ma siis seletan, miks ma tahan rääkida, ma teen praegu juhte, sügisel tuleb üks etendus Kriscovetsi kuidas ma koera sõin, seal oli seal sellest rääkimisest ka nagu on see, et noh, ta on ju kirjanik, eks ole, ise siis arutab oma autobiograafilises teoses taina, me ainult räägime ja räägime, eks ole. Et juba ammu saaks aru, et võiks vait olla, aga ikka meie räägime, räägime ja siis, kui oleks midagi tõsiselt öelda, vaja midagi päriselt öelda vaja, et siis siis me oleme vait, ei oska mitte midagi öelda, aga muidu kogu aeg räägime, räägime, räägime, räägime, vahest tahaks nagu mõelda, et äkki äkki nad on ära unustanud, mida ma rääkisin eriti purjus peaga. Ei, ei, kõik on meeles. Et, et eks häkkimine, eneseväljendamise vajadus ja, ja noh, see, see on niisugune sõnaseletamatu asi, et noh, et sa, sa lihtsalt teed ühe asja. Valmis. Mul on selles mõttes vedanud, et noh, ilmselt mul on mingid mingid eeldused rohkemaid selle sellepärast, et teksti poole pealt ma olen ikkagi, noh, ma saan aru, et ma pean kellelegi tänulik olema ülevalt poolt taara või kes iganes, aitäh, mehed. Aga tegelikult, kuivõrd sa toetud fantaasiale, kuivõrd sa põiminud sinna oma elu, kuidas see tasakaal on? Ei, mitte keegi ei pane sinna oma elu, aga loomulikult oma impulsid, saad sa ikkagi noh, sellest missugune ümber on, eks ole, et kas, kas siis lähemalt või kaugemalt, aga, aga eks ma ikka mingeid tundeid sinna oma isiklikke tundeid loomulikult ma panen sinna loomulikult oma meeleolusid. Noh, seda ei tohi nagu artistile ette heita. Tegelikult kuule, palju sulle oma elu on? See küsimus on nagu tundub, hästi süütu, eks ole. Aga tegelikult, kui sa hakkad mõtlema, et mida sa küsida, et kuule sa põhimõtteliselt järgmine küsimus räägib mingi pika patsi, eks ole oma elus sellelt laulu kirjutanud, kurat võtaks, ma ei taha sellest noh, võib-olla suurelt rääkida, ma olen sellest kirjutanud ühe rea. Nii on vaest, eks ole. Aga see koostöö, mis järgneb sel juhul muusikutega sa iseviisist, et selle Jeviidsele muusikutele põhimõtteliselt need ei, need ei ole just kõige lihtsamad viisid ja lood tavaliselt. Ei, ega mul ikka mingeid teoseid ei ole, noh, selles mõttes, et mul jah, mul on lihtsam demonstreerida nii-öelda laivis, mis moodi see käib. Ma näitan, et see on võimalik. Ja siis ma olen selle täiesti ära, minul ei ole sellist jah, ikka maa suunal natukene ja mõtlen, mis ma räägin, aga, aga nendes asjades tuleb tavaliselt hoopis teised asjad välja. Lõpuks teistsugused võivad tekkida, sest igaüks paneb siin oma loomingut jälle juurde ja see nii, nii see asi käibki. Ühesõnaga, sina kuuled tegelikult võib-olla oma vaimu kõrvus midagi natuke teistmoodi kui see, mis lõpuks välja tuleb. Jah, ja sellega ma olen täitsa rahul oled, sa peab, asi on lihtsalt lugu, peab nii-öelda väljamaa keeles kruvima toimima ja see kas toimib valsi või polka lõpuks sellelt mitte mingit vahet peab toimima. Ühesõnaga. Veneetsia sellise nooled ka tänaseks välja valinud. No ma, ma käisin Veneetsias, ma olen olnud kaks ööd Veneetsias kohutavalt naljakas, linn oli minu jaoks. No ma olin ainult läbisõidul põhimõtteliselt, sest noh, ma ei ole nagu pädev tegelikult Veneetsiast mitte midagi rääkima, noh, selles mõttes ma seal siuke keskmise turistical, eks ole, selle platsi kõrval oli hotell kohe selle vist oktoobri teine pool. Ja seal seal andis juba noh, nagu liikuda õlg ees, eks ole, sellele inimesele väga. Aga see jättis mulle ikkagi siukest sellise toreda, muidu ma saan aru, miks linnapea ütleb Veneetsia linna. Ärge tulge. Tülgastavaks nad ei mahu sinna ära vaeseks, et aga seal jah, mul mulle meeldisid need koerad, kõik olid vanad, ühesugused, sellepärast noh, noori koeri ei ole nagu sest ruumi kuskil käia, vanad istuvad seal. Tüüpidel see kalaturg mulle õudselt meeldis ja kuidas inimesed teevad rõõmuga seal turul seda tööd, kuidas, noh. Tantsides lõigatakse kala. Noh, see oli lihtsalt hetke ja need tüübid, kes need koidsigotte seal müüvad nad kahemeetrised neegrit, nad on nii nunnud, nad on nii nunnud. Sa räägid nendega juttu. Sõbralikud, nad räägivad, mõnus tahad, kutsitaadversatsid jooksevad. Noh, eks ole. Karabinjeeride. Saad teada, kui odav tegelikult. Kuid sassi lae tegeleda ei ole mingid räpakollid otsapidi nad on väga lahedad. Müüme jah, teinekord tahaks muidugi sinna kolama minna kuskil noh, nii, et ei oleks turistikas. Sinust väljas on q. Kõik naised vaatavad sulle ja sa tantsid ja me tantsi, Fernando Sinukeeria luud. Pragusid lõikavad maa-õhk-taati Fernando. Vanad koerad, naeratavad, noored-vanad, koerad, targad on ainult sõnad. Vaid pika kevade toob mängulustist söödale turult näpanni Sakari otsinud tooret. Taati Fernando. Seisin näitava päritud poemüüja vihanegaarie. Fernando. Raba karabinjeeride suunavad Joised seerial. Vanad koerad määratavad, noored ei ela, vanad koerad, targad on näinud sõda. Selles linnas maski meistrilt aastal saame uued rollid turu peal, kuid ta ei vaata. Näpan uued. Vanad koerad, naeratavad, noored, ela, vanad koerad on näinud sõda selles linnas maskina, Reld taastada uued rollid turu peal, kui taibata. Uued. Tuleme Veneetsiast tagasi kodumaale ja räägime tänase saatekülalise Lauri Saatpalu ka edasi. Kuivõrd, et ikkagi sa oled nõus sellega, et sind peetakse üheks parajaks iroonikuksid, et irooniat on väga palju sinu tekstides ja ka argikõnes, kui me vestleme sinuga ei saa aru alati, millal sa räägid päris tõsiselt ja millal on seal iroonia vilge sees. Eks ma olen ju mina loon endast oma kuvandi, nii nagu iga inimene loob endast oma välise kuvandi. Eks ma olen ka oma rollis. Teadlik valik või see on paratamatu. Ei, see ei ole teadlik valik, see on nagu noh krambid või. Ei saa ühesõnaga täid, need sa saad ära, eks ole, ütleme, laseme mingi õla ehitus või noh, mingi mingi asi noh ega, ega siis noh, iga inimene väliselt ikkagi ühtemoodi ja sisemiselt on natukene teistmoodi, et ega ilmselt siis mina noh, mis ma, mis ma rohkem iroonilise sarkastiline, vähemas või, või, või ma ei, kuri, äkki siis irooniline peabki mind sellepärast siis see ei ole kõige suurem patt. Ütlen ma teile, minu indulgents. Ma ei tea, on järgmine lugu. See, see on, tegelikult on üsna poliitilisest situatsioonist tingituna selline esimene seisak kogu väljendus minu jaoks see oli vist minu mälu järgi, oli kas see võis olla 2006? Laul on tehtud? Jah, see oli 2006. Et seal on mingi 10 aastat tagasi tehtud laul. Ega, ega ega siis poliitiline klounaad oli juba sama selge see, et enam kartulikoori ei tahtnud ammu keegi süüa. Sõnad ja need tunded, et kuhu see praegu praeguseks jõudnud on. Veel suuremasse, segadusse või peataolekusse, need märgid olid 10 aastat tagasi juba noh, oli tunda natukese kopituse lõhn. Täpselt, et see oli selle emotsiooni pealt on see kirjutatud ja, ja eks seal juhtus ka veel midagi. Kurvad lilled, Kreutzwaldi tänaval on see tütarlaps, kes kogemata kurjategija poolt maha lasti. Ja, ja noh, sellised nopped olid seltsid, see oli selline, see ei olnud üldse isiklik Õe endast lähtuv, vaid see oli, ütleme niimoodi, poliitiline manifestile, poliitikat. Pooli puid ja maid või kuidas moosi endas saab ka, või üledoosi pomm, mis silmapilguga võib muuta elu. Häid. Snelli pargiga jääme eest, ta naine Snelli pöilaseks kutsub. Veel jagas täna suppide, mis aurab Kuikad last. Keset pruunide, mis on nii loobitud, su naeratus on valitud. Et meenutada talle õnne, mis tong on aega leida. Kiili leiva sööb estofiil mõnuga kõigi Vervey tehasest ja sõnuga valli baaris läkallija tänuga. Görakest nägu läheb. Uskuma vaide peab uskuma, peab uskuma, üht uskuma. Uskuge PL. Täheks valitseja, kui ta pihku et see põhjus oleks Bornukas või mingid filmitud mitte peeglist, tema laeks. Ma ei tea, miks mantliga hõlmatakkijatera raamatuga pähe pekstud nägudega tädid kõrvar räägivad ja lunastuse ristipuudest mäel. Ma ei tea, miks me surnujumestaja tehtud üleelusuuruses portreemulin rippuva kalle, kus koerad Kuid keset ruumi tal, mis on nii loom? Su naeratus on vajalik. Et tada tal õnnemisto on õigus leida ta Armu palumas koni tänavas kohkunud pilgud Seewaldi väravas kurvad lilled Kreutzwaldi tänavas. Taadil tehtud mu kodulinn Tallinn kandiline ja mallimašmallin elu kõigile kallimast kallim on. Täna. Õhtul köik Semm kui lõppen, uudised. Näidatakse vaikus. Ja veel, mis värvi on siis sinna? Ma ei tea, mis värvi on armastus. Miks meil nii niisked? Kuidas sulle tundub, kas selline sotsiaalkriitika läbi muusiku suu on üldse toimiv vahend? Noh, ega, ega ega ükski mingi ütlemine nagu ei ole noh, et mis, mis, mis teeb tuul müürile, eks ole, aga ka muusikaga teater, ka kirjandus ka ka ajakirjandus katanud skulptuur maal, noh, eks nad ikkagi või võiksid aeg-ajalt viidata mingitele asjadele, mis ei ole päris nii, nagu peaks olema, või võiks olla, et see artist, kes puhtalt misiganes artist, kunstnik kes nüüd seda kogu aeg iga päev ei ütlema ega arva, ei ütle, ega sellel sõnal jumalast okei, see on okei. Aga kui sa seda vahest ka nagu märgid siis seda rohkem see on okei, see see, et muusikas kusiganes. Aga kus siis veel kus keegi, kes siis veel, kas inimene kontorilaua tagant peaks ehk võtma automaadi halluta omale mingi koha rääkima, karjuma ruupori see ei ole ju ikka ikkagi need, kel selleks on paremat vahendit. Võimalust jätkame sootuks kuidagi tasasemal ja poeetilisemalt lainel imal toomingas ja üllas kuu. Ja kui ma seda laulu kuulan, siis samastumise hetk, kuigi ma olen naisterahvas, on on väga tugev, et mees et ma näen iseennast, tukkumas meie kodudiivanil praegu toomingad, sel hetkel, kui me seda saadet salvestame, õitsevad, Paisanud kõik lõugemad seal linna sellepärast et see minu noh, see toomingas on just täpselt see koduaias tegelikult nendele kurbus lõugavad. Nii ta on ja see ohjeldamatu lillede meri ja samas ühel hetkel ilmub kuu ja ja ootad, kas tuleb see rahu, et jääda magama. Kas see on see hetk, sinu jaoks on selles laulus peidetud midagi muud. Selle laulu sünnist veel midagi meenutada. See oligi selline imelik lugu ja ja teised olid nõus seda tegema ja nii, mul on väga hea meel, mulle meeldiks sinust kunagi Asko Künnap ja kellegagi tegime veel mingit näitemängu. Kuu rasva suust on isegi tema rasvane kuu. Mulle meeldib see väljend noh, nagu kuu on juust. Aga siis sealt minna veel edasi, mis on juust? Juusturass? Siis mängid sõnadega ja, ja mõtled omale selle looga veel, no ühesõnaga, see on, põhimõtteliselt on see ka. Imal Tooming miks purjute seal linnud okste päeval Tooming. Et lärm, paks täi aitab mind, kuid sõber kuu rasvas? Joonista muugalane Tatu kus. Sa. Kiuslik Tooming. Või ajada kui piss näeder, kime nilbe ka. Kaits legis kima Juustu, põrsas, sõber, truu, üllasku kinni topib linnukeste Su. Kõik näe liikme. Ikka Kuulate saadet lood ja laulud, Lauri Saatpalu meil tänaseks saatekülaliseks ja just lõppev lugu näitab sind ka sellisest tasase melanhoolselt küljest. See ei ole ka sugugi esimene lugu, mis sind sellisest küljest näitab. Rääkisime ka sellest, et sa võid päris parajal hulgal irooniat endast välja näidata. Aga sinus on ka vist sellist mahedust peidus. Läheme siis lugudega edasi, Tartust sai juba ka rääkisid, et see linn sulle meeldib ja lihtsalt pealkirjaga Tartu on ka järgmine lugu. Kuidas see sündis? Selline lugu tuli pähe. Eks siin ole ka mingeid elukatkeid, mis on noh, lihtsalt sai salmiks ja siis tekkis idee veel, et seal võiks pikem pluusi värk olla. Alguses helistasin Igor Jallai selle, et, et äkki ta häälega laulab. Aga ta tuli stuudiosse ja võttis suupilliga kaasa, loomulikult üldse unustasin ära, või et noh, et ta mängibki kidratage. Straid suupilliga kaasasime, laulsime ja mängis suupilli, see on selline pull lugu, sest ja noh, see on otsapidi jälle, et Igor edasi, aga ma sain ka tuttavaks Tartus tegelikult hoopistükkis. Ja siis me sõitsimegi Tartust Tallinnasse Jukaga ja sõime teemia kartulisalatit. Noh, selliseid noh, sa võtad ühe asja ja segata teise asjaga. Teiseks asjaks selline tekst. Mulle meeldib, et tore oli Juku, aga koos midagi teha. Sest seda ma mõtlengi, jällegi sain ma sellise punase niidikese seda teksti paremini mõista, sest siingi ju küsitakse, et anna parima kartulisalati. Talle meeldib Eesti kartulisalat selle pärast, kas soome kartulisalatit tead, siis on pehmelt öeldes söökaga, mitte kartulisalat. Haava Eestit ikkagi kihtides kooslusena, näiteks ideaalses kohas sa saad ikka head kartulisalatit Mäo, selles Sämmigrilli sai ju väga normaalselt kartulisalatkuune. Helene parki parkimist, kered parkima, veame. Päev Rüütli tänaval peaaegu rüütleid preili, siis peaaegu pesule. Väärib märkimist, kui ahnuses täpselt veel ei teehoiuga ETK. Sikutan, kael. Et meil veel oled une SRÜ. Raames. Me oleme parki parkimist enda üle Vanemuise. Jälle toome, joome, keelata soolaga. Salvrätil nutsu tõese ja prisma peab pimedale. Pojale. Paistva soolaga. Nende olemegi märkamatult jõudnud tänase saate viimase looni ja see viib meid taas esik albumiini, ma arvan, mööda on selle laulu nimi ja see oli esimese albumi peal. See oli selline periood, kus Kikas oli produtsendina muusikaprodutsendina väga selline leidlik, viljakas ja mässas väga palju ja ja muusika oli väga-väga viljakas ja mitmekihiline. Meenuta seda aega ja seda teie trio koostööd te olite ja kindlasti väga ühevilja ja ideid tulvil. Sellel ajal küll jah, sellepärast et nagu leidsime, et me teeme midagi, mis nagu inimestele kitsamas ringis juba meeldis, see läks aina suuremaks ja suuremaks, eks ole. Noh see plaat oli ikkagi meie jaoks kulminatsioon, me saime ju isegi sellel plaadi auhindade muusika jagamise muusikaauhindade jagamisel mitu nominatsiooni aasta plaati, aasta bänd ja aasta etnowist fantiga igaks ja eks neid neid jagatakse siiamaani minu arust vahest neid nominatsioone väga kummaliselt. Siis me olime jah õel ja, ja. Ma mäletan seda, et see oli veel eelmisel sajandil, kui me istusime, tegime mingit pulle, selliseid et no improvisatsioon nagu luuppidega ja siis me olime lindistanud natukene siis mõtlesime ka veel, et saadame, tead kuskile promomaterjale, tead väljamaa festivalidele mingitele folkidele Kikase köögis öösel kell kaks kanakääridega plaadi kätte, mõtlesin veel, jätke meelde. Et noh, iga igasugu asju oli eesplaat jah, oli nagu väga-väga vinge, sest ega Tiidule ei olnud ju ütleme otse välja mäkke ja midagi, et need olid ikkagi totaalselt insenertehnilised lahendused, mis selle plaadil kõlavad. Et paras raadiomuuseumi panna. Ja, ja vot, ja siis oli küll tore aeg ja hästi selline ärgasia, tore. Miks sust mööda? Tead, ma ei tea, mis see tekst ilmselt tuli rohkem nagu luuletusena ja ega see on mulle mulle meeldib see lugu. Et see on kahe akordi lugu. Ja Kikas pani sinna väga lahedaid Champlereid, no me esitame seda praegu pätsiga veel kahekesi, isegi rebaseid ja see kõlab lihtsalt kitarriga ka väga, väga pulli, nagu et tal on nagu ma olen nagu selle teksti ka rahul või isegi uhke, et ma olen sellise teksti teinud või noh, selles mõttes, et ma. Ja ma kirjutan alla sellele loole. Aja ja kõige mööduvusest siin räägitakse, olgu see inimesest, kes möödub tänaval või elust. Kuivõrd sa tegelikult valutavad südant selle pärast või sa oled inimene, kes elab hetkes. Vaata, mida vanemaks sa saad, seda rohkem oleks mõtet nagu hetkes elada. Targutada aja üle on juba nagu see on selline kolmekümneaastase inimese probleem. Siis hakkab nagu aja kulgemine, et aeg kulgeb ära, et see, see hirm hakkab esimest korda tekkima 30 aastaselt, ma kujutan ette vähemalt minu kogemuste põhjal et hilinemise hirm kaob ära või sa oled juba selleks ajaks nii totaalses, depressioonis ja masenduses, et täiesti kama kaks tuleb surmi päästab ära. Et mina elan, jah, rohkem kästi. Mul ei jää muud üle. Seda on ainult hea meel kuulda. Lauri Saatpalu, aitäh meile lood ja laulud saatesse külla tulemast ja jätame siis selle laulu, seda saadet. SKS-i ja noor daam, laen mööda 10 aastat möödas, olen maganud temaga iialgi armunud olin vaid oleni.