Lood ja laulud on täna õige, päikeselisel lained, mis tahes ilm ka õues on, meil stuudios on päike, sellepärast et Helin-Mari Arder on meie tänase saate külaliseks saatejuhte Maian Kärmas, tere tulemast. Käe kahe päike sinna. Sissejuhatus sissejuhatuseks küsime veel enne kui lugude juurde täna asume. Väga palju on sinu puhul räägitud sinu perekonnast, et sul on väga tugev muusikaga seotud perekond, siin isa laulis siin onu oli vägev luuletaja, sinu ema, muusikaõpetaja ja nii edasi ja nii edasi. Nii et see loomingulisus ja muusika oli juba tegelikult sulle elusse sisse kirjutatud. Aga kas sa mingil hetkel ka heitlesid mingite valikute vahel? Sest et kui ma vaatan sinu koolikarjääri nii-öelda Eesti-Soome vahet muusika, prantsuse keele vahet, et siis kas sul oli ka kunagi üldse küsimus? Ja muidugi tegelikult. Kõik see selline esmane valik, ega mu vanemad ka nad andsid mulle selle võimaluse, nad andsid mulle koolituse, aga tegelikult see oli nende suust täiesti tavaline jutte, teid, muusikuamet, see on ikka väga raske ja eriti naisterahvale. Et tegelikult enne ei saagi aru, mis eriti naisterahvale tähendab enne kui on pere ja pere ikka selles mõttes, et on ka järgmine põlvkond on juba platsis ja on vaja nendega tegeleda ja see selline kodu ja töö balansseerimine, tasakaalustamine ja tegelikult see on ikka ju väga keeruline. Aga siiski läheme tagasi aega, mil saalid ikkagi veel oma ettuselid, noor, sa otsisid oma teed ja üsna hilja, 25 aastasel otsustasid, nüüd lähen mina otsa kooli, hakkan õppima popdžässilaulu. Mis see pöördepunkt ikkagi oli? Pöördepunkt oli tegelikult selline väga selge, et senimaani ma olin. No mul oli iseenesest nagu mingi muusikaline plaan oli isegi juba kooliajal, sest et siis ma õppisin paralleelselt tulevase Westholmi gümnaasiumiga, õppisin laste muusikakoolis viiulit, et ma ei osanud midagi muud välja mõelda, Tjumustika viiuliõpetaja saab või midagi sellist. No võib-olla see oli selline turvaline ettekujutus. No pärast kadusid need mõtted mingi hetk ära. Ma õppisin juba keskkooli ajal, õppisin ka Soomes vahetusõpilasena ja tegelikult lõpuks isegi lõpetasin seal ülikooli läksin hoopistükkis prantsuse keelt õppima. Muusikaga jäi selles suhtes vahe sisse, et Soomest proovisin viiulit edasi õppida, aga ikkagi väga keeruline niiviisi ilma sellise institutsioonide lihtsalt nagu eratundide varal midagi, et mul kadus siis ilmselt sellel hetkel see mõtte ära, et minu arust võiks nagu suurem viiuldaja saada või et selles muusika suunas võib-olla see ikkagi mind ka nagunii lõplikult ei kõnetanud. Aga kui minu enda elus tuli lihtsalt selline pööre, et mõnes mõttes mul ei olnud enam tähtis, kas ma, kas ma kukun seal eksamite läbi või mitte siis sellel hetkel ma seda näiteks sinna eksamitele läksin. Umbes nii, et minuga midagi hullemat enam juhtuda ei saa. Kõige hullem on juba ära juhtunud ja kuva sellelt eksamilt läbi kukkunud, siis see ei ole mingi maailma lõpp enam. Ja ma sain niiviisi küll, ütleme, nibin-nabin sain nagu sisse selles suhtes, et mitte, et mul oleks nagu teoreetilise poolega ei olnud mingit probleemi, aga noh, mul on teada-tuntud nii-öelda nagu väiksemat sorti hääl. Ja see oli nagu natuke selline, et noh, a la, kas need vaatame, vaatame, mis ta meil siin teeb? Vaatame siis, mis aastaid hiljem saagiks on, ei tulnud, sellepärast, et tosina jagu plaat. Kümmekond soolovi, Trio plaadi ja veel teiste kooslustega paar plaati oled sa teinud? Nende pealt hakkame täna siis lugusid valima ja nendest rääkima, mis oleks esimene lugu. No ma siin valisin selleni, et nii-öelda päikeselise loo, aga millel tegelikult on nüüd selles versioonis selline natukene nukram tõlgendus, et minu enda väike päike. Et see lugu tegelikult iseenesest tõesti see algne versioon, mida ma arvan. Ma arvan küll, et vaata, et kõik teavad. See oli siis selline tõesti hästi päikeseline ja sellel on väga-väga selge selline oma lugu. Et ma tulin tagasi Prantsusmaalt, ma olin seal ühe vokaalansambli töös, osalesin ja lennukis. Et sõna otseses mõttes nagu pealpool neid pilvi minu arvates isegi olin allpool oli vist see päev selline pigem hall. Aga üleval pool paistis, päike oli imeilus ja mul oli ainuke kiire oli see, et ma pidin ruttu-ruttu noodijooni vedama, sest et noh, noodipaberid unime isi lihtsalt niiviisi taskus kaasas ei olnud. Ja siis ma kirjutasingi ruttu-ruttu selle loo üles, kõik see põhimõtteliselt harmooniat pärast tuli veel nagu kõrva järgi võib-olla üle vaadata, aga aga meloodia ja sõnad tuli lihtsalt hästi-hästi ruttu üles kirjutada. Ja ma olen nagu alati mõelnud mõnes mõttes, et see oli teiste selline laul, mis mulle anti. Et ma olen vahest mõelnud, Malin äkki kuidagi nagu lähemale. Sõitsin lennukiga lähemale ja siis nagu ettidel tavanesse küllusesarv ütleme nii, sest et see lugu sai tõesti ma pärast ma ei pidanud enam muutma. Ja see täpselt niiviisi, nagu ta mul seal nende isetehtud noodijoonte peale. Päike päike, eside kaks kui ka autoriks nii eesti kui ka inglisekeelsel tekstil. Mida me selles versioonis kuulsime, Helin-Mari Arder. Kuivõrd sa ikkagi tunned, et sa oled pidanud natuke aega iseendale, mitte pelgalt teistele, vaid iseendale tõestama, et et jah, et sul on see väike hääl, aga ikkagi sa võid olla laulja, sest et see suure häälekultus on väga suur mitte ainult Eestis, vaid üle maailma. Ja kui sind otsa kooli ja juba siis sulle öeldi ka, et no vaatame, mis saab, et kuidas nende siselahingute või selliste väitlustele toime oled tulnud. Tegelikult sellega on väga raske toime tulla, ütleme nii, et ikkagi see stiil see stiil on tegelikult ju ikkagi mikrofoni laul, mikrofon on osa nagu sellest nii-öelda instrumendist on nagu selline pikendus, et me ei ela sellel ajal, kus laulja auto kastist siuksesse tõotas Euroopas. Et, et aga see on kummaline, on see, et noh, nüüd ise nagu eriti kui ma pärast õppisin ise nii-öelda seda muusikapedagoogikat. Et tegelikult peaks väga ettevaatlik olema sellest, mis sa õpilasele ütled. Ja see kõik sõltub mitte niivõrd sellest pingutusest kui lõdvestusest ja seda mina näiteks otsa kooli ajal nagu kordki ei kuulnud sellist asja, mul oli ainult selline kohutav nagu noh, tõesti maa metsikut märts pingutasin ja tegelikult on nii, et mida rohkem sa pingutad, seda kitsamaks hääl läheb. Et tehnilises mõttes minu jaoks käib nagu vastupidi, võib-olla klassikud võib-olla tõesti peavad nagu metsikult pingutama nagu kõik kõik kõik mobiliseerima, aga ikka see peab minu arvates toimuma sellise lõdvestuse kaudu, kus lõpmatult pingutad, siis tegelikult ei tule sellest midagi head. Tegelikkuses ma ikkagi senimaani võitlen sellega ja sellepärast ma mõtlen, et on väga tähtis, mis sa oma õpilasele ütled. Tegelikult isegi kui inimesi inimesele anda nagu teda kritiseerida, mida siis nii-öelda peaks kasutama nii nagu ütlevad soomlased hamburgeritehnika. Kõigepealt on kihvt, natukene ikkagi sellist tähelepanekut headest asjadest siis keskel tuleb nii-öelda kriitika, aga mis peab olema ju peidetud nagu selle sisse, et, et see, et oleks võimalik, et see oleks nagu selline, aitaks inimesel esitada oma asja edasi ja lõpuks tuleb jälle kokku võtta. Hea, aga see asi, et ütleme nii, et isegi esitus praktiliselt kukkus läbi õpilase, siis midagi head sa peatselt leidma selleks, et ta sind kuulaks. Palju tähtsamaks ongi see, et see inimene teeksime asja südamest ja teeks seda, mis talle meeldib, mis talle sobib. Et mina näiteks soomes ka kuulasime selliseid õpilaste eksami, kes olid nagunii-öelda veel lausa ütleme, õpilaste õpilased. Ja ma kuulsin seal ühte naist, kelle puhul oli tõesti nii, et sa kuulad mõtteainet. Jah, mulle see hääl tegelikult ei meeldi absoluutselt nagu eriti ei meeldi, et me ei ole nagu midagi ilusat. Aga see sisu, see, kuidas inimene suutis esitada mingit lugu, nii et tal oli süda nagu peo peal ja ta pakkus seda kuulajatele see oli nii mõjuv. Et seda oli nagu võimatu, niiviisi nagu eirata võimatu oli öelda, et see inimene ei tee õiget asja. Võtame järgmise loo, juhatame selle sisse ja, ja mis võiks selle sünnilugu tagamaad olla? Üks inimene, kes kindlasti on mõjutanud üldse kogu minu minu tegevust. Üks õpetaja, üks oluline õpetaja Kustas kikerpuu, tegelikult eks ma otsa kooli läksin juba selles mõttes päris põhjaliku ettevalmistusega, et et kuna ma käisin muusikakoolis enne sinna, olid küll mõned aastad vahele jäänud, siis otsa kooliga. Aga mul oli selline päris hea baas, aga sässist ei teadnud mitte midagi. Kustas kõige kooli tegelikult ikka tundides üsna nõudlik, ta võis olla ka ikka täitsa siukse nagu. No ta oli natuke sihukese Toriseva moega ja natuke terava keelega kohati võib-olla kui telekas midagi nagunii ei meeldinud või. Aga samas selline nii-öelda svingi ja see harmooniatunnetus ja seda kõike ma olen, ta andis nagu niivõrd hästi edasi oma õpilastele. Ja sellepärast ma tegelikult mul oli kogu aeg mõttes, et ma tahan tema lugudes teha kahe plaadi ja siis me tegimegi seaded ja salvestasime plaaditäie tema lugusid. Kahjuks just siis, kui ta ise oli juba juba läinud, nii et see oli nagu võib-olla seal oli kerge hirm ka tegelikult ikkagi see, et ta oli ikkagi nii selline autoriteetne. Varem oli küll, et ta päris mitmel korral jällegi bossanova b4 ikka kombeks tema tema lugusid, eks teistegi autorite lugusid nii-öelda Äravossanovastada. Samas, ta ikkagi oli rahul, et, et lood elavad edasi. Et tavaliselt on nii, et kui tuleb mõni uus versioon, siis küllap otsitakse jälle vana ka üles. Ja noh, see lugu elab edasi. Ja nüüd eelmise logo sobib kokku ka, et selle loo pealkiri on siis päike ikka paistma jääb. Nii et tegelikult läbi Temasele siukse karuse ja natuke torssis oleku alati paistis, paistis päike, aga minu jaoks oli tegelikult üldse väga teistsugune aeg, kui me seda plaati salvestasime, sellepärast et siis just see oli minu esimene laps sündinud ja selle kõrvalt me seda tegime. See oli selline paras katsumus. Noh, paari tunni kaupa enam-vähem sai seda teha, et see oli selline hoopis teistmoodi aeg. Läks katki Lemmela. Jahike ängistus. Ma toole koerissi. D. Ja leian kellegi. Kes mulle Jääde, mis? Ja kui on raskusi? Rahulik ja lainetav versioon laulust päike ikka paistma jääb kusteski käpu sulest pärit ning nüüd liigume Helin-Mari muusikuteed mööda edasi, sellise plaadini. Q-ga feonglee sa oled öelnud selle kohta, et mis teha tuli inglise keeles kõike, räägi sellest plaadikontseptsioonist. Aasta võis siis olla 2010, umbes kui see plaat lõpuks välja tuli, et jah, vaatan siin on väga, väga tore on see, et, et kujundaja nagu skännist sellesama noodi sisse. Et iseenesest selle nimi, loom olen kirjutanud siin väga ilusti näha 24, september 2005. Et iseenesest tõesti tegelikult näiteks selle Café Anglee enda loo nimiloo ma kirjutasingi seal selles kohvikus istudes, et oli nagu teada, et, et see kohvik varsti oma uksed sulgeb. Et, et nad ei saanud nagu seda üürilepingut jätkata ja see on siis Tallinnas Raekoja, Tallinnas Raekoja platsil ja see imetore kohvik, kus olid ülihead koogid. Oh. Sellised suured ja noh, siuksed no tõesti. Aga jah, plaadi niisiis tegelikult see asi jõudis palju, palju, palju, palju hiljem sellel plaadil on tegelikult minu siis kõik minu enda kirjutatud lood. Tekstid on enamus inglise keeles, välja arvatud siis Café Ang Lee, mis on prantsuse keeles? See on huvitav, et küll kange tahtmine, et eesti keeles kirjutada, aga tegelikult enamus lugusid selle plaadi peal ma kirjutasin minu arvates isegi Helsingis olles sellepärast et siis pärast otsa kooli ja isegi otsa kooliga paralleelselt. Ma hakkasin Helsingis õppima sealses muusikakõrgkooli, mis praegu kannab nime metropoli ja siis ta kandis nime Stadija. Ja kuidagi need on jah, väga palju, et ma isegi mäletan päris mitut lugu, et ma olin seal kuskil harjutusharjutusruumis ühes klassis ja ja need lood järjest tulid. Et need on nagu jah, mõnes mõttes mingi teatud eluperioodi lood mis lihtsalt järjest järjest sündisid ja sisse Café Ang Lee, see nagu mõnes mõttes oli siis nagu eraldi sündinud, aga aga see minu jaoks kirjeldas kuidagi nii hästi, et inglise kohvik, mis teha, need tekstid tulid kõik inglise keeles, et inglise Cowikaga prantsuse keeles tegelikult päris naljakas kase Ang Lee. Üks põhjendus, miks ma arvan, et inglise keeles tegelikult on see, et eks need lood olid minu jaoks päris nagu isiklikud Nad olid alati mingisugusest isiklikust impulsis sündinud ja tegelikult on ikkagi mõnes mõttes inglise keeles minu jaoks lihtsam nagu siis kirjutada, kui, kui, kui lugu on väga isiklik eesti keeles on nagu kuidagi liiga alastiolek liiga alasti, täpselt et no ma olen ka teistelt nagu kuulnud sellist sarnast juttu, et kas võib-olla see, ütleme see julgus aastatega samaks. Et tegelikult nagunii, kui sa loo kirjutad, ta ju tegelikult alustab oma elu. See ei olegi enam mõnes mõttes nagu see hetk, milles sina oled võtnud seda inspiratsiooni, ta areneb edasi, ta kasvab edasi endalegi teinekord hoopis teise tähenduse. Ütleme nii, et minu jaoks ongi hea, kui lugu ja kui ma ka teda ei esita, võib-olla nagu selles suhtes nii ütleme, et ma enam esitamise hetkeks, ma ei ole looga enam nii isiklikus seoses. Sellepärast et minu jaoks sinna peab jääma kuulajale ruum. Et oleks ka selline, millega juba teised saavad samastuda. Teinekord võib-olla tahaks ise ka ütleb olla Ekspressiivsem võib-olla ja nii-öelda. Aga siis ma ennast sellega nagu lohutan, et ma arvan, et paat on sellega inimestele rohkem ruumi oma muusikale kaasaelamiseks ainult päris iseendale siiski seda muusikat ka ei taha teha, et see on minu jaoks tähtis. Et ma ise ka sellest saan ja leian. Aga et mul on ikka hea meel, kui on ka teisi, kes nii-öelda sellel teel saavad kaasa. Küünjs, ma võin ikka unistada, on vähemalt minu vabatõlkes selle pealkirjaks lugu pärit plaadilt, kas see Angleening saates lood ja laulud jätkuvalt, kuidas Helin-Mari Arder? Me läheme edasi veel inglisekeelse muusikaga, sellepärast et sinu muusikuteel on toimunud ristumine sellise muusikuga nagu Andifaik jääksid ja tiheda koos pingevabalt. Mingil hetkel otsustasite, et salvestate ja sellest sündis plaat, aim Staling slaiki. Mis kummaline pealkiri katkisi Sakrite teineteisele meeldiva plaati tegite või mis teil seal üldse toimus ja miks ja kuidas te üldse kohtusite? Kesta on aja tutvustada kuulajatele väga head küsimused. Tegelikult see ongi nüüd otsapidi jälle selle minu Helsingi õppeperioodiga seotud, seal käis igasuguseid huvitavaid külalisi Ta jõudusid, seal tavalised anti võimalused, kes siis soovis, sai võtta sellised külalisõppejõult eratunni. Ja no mina suure huviga panin ennast siis kirja. Andy Faid on tegelikult Ameerika kitarrist, laulja laululooja. Aga juhtus nii, et ta, et ta kohtus kohtus ühe rootslanna ka, nii et tegelikult praegusel ajal ta elab hoopiski Rootsis ja teeb seal tööd, aga reisid sealt kõikjale üle maailma pidevalt pidevalt jälgib Facebookis, kus ta, see on. Aga siis tänu sellele tunnile, mis ma temalt Helsingist sain, meil jäi mõlemale nagu väga sügav mulje sellest, ta on lihtsalt niivõrd läbinisti muusik ja nagu just selline väga tugev džässitraditsiooni kandja tangitaristinaga väga tugev. Aga lisaks sellele muidugi lauljana ja laulukirjutajana Nietzsche, Aimstaninud läikiv, tegelikult oligi üks tema lugudest, mida me laulsime pärast Helsingis kohtumist, tegelikult lihtsalt mingil hetkel ma tundsin. Mul läks õudset jälle vaja mingit sellist nagu väikest tõuget ja midagi põnevat ja uut iso võtsin kätte ja ma võtsin temaga ühendust ja läksingi, mingi hetke pärast läksin Stockholmi. Olin seal. Ma arvan, et ma olin, käisin paar korda niiviisi nagu vaadet nädala nädala jagu olin seal ja andiga meil lihtsalt nii hästi klappisid, tegelikult oli nagunii, et ega väga et see nii ei olnud, et mina olin nagu õpilane, tema õpetaja, et me lihtsalt väga palju tuli sellist koosi ämmimist ja koos asjade arutamist. Ja mingil hetkel oligi lihtsalt nii, et me olime nagu omaks lõbuks salvestanud nii palju, et meil oli tegelikult väga suur tegu, et täitsa midagi, et siin plaadil on ka lausa 14 lugu ja väga palju jäi välja välja neid lugusid, et suur osa siis sellised nii-öelda džässistandardid üsna tuntud. Ja osad on siis tema enda kirjutatud lood. Et me tõesti nagu väga-väga nautisime seda, seda koostööd, et see koostöö oli hästi tore ja tegelikult mõtlesin mõne ballaadi valida, aga samas need sellised kiired lood ja sellised, kus on sellist omavahelist suhtlemist on ka hästi põnevad. Et sellepärast ma valisin sealt jah, ühe sellise džässiklassiku miin diumi. Aga miks sa oled minuvastane? Nii õel? Sellised vabavoliliselt mõtte, põrgatused, teksti laiendused, andi saiti ja Helin-Mari Arder ja vahel ja Hermine plaat, mis meil näpu vahel on kuulates Lograndi? Jah, tegelikult iseenesest ma laulan võib-olla kontsertidel isegi legrandi lugusid suhteliselt vähe. Aga mingil hetkel oli nagu selline unistus, et et lihtsalt tema lood on nii lüürilised, nii kaunite meloodiatega ja ja noh, tekstid tekstidega juhtus küll nii et ma avastasin, et siis Alanya, Merilin, põlgmann, Bergmann, et nende, need inglisekeelsed tekstid on ka lihtsalt imeilusad ja väga sellised suupärased. Nii et siis ma tegelikult neid prantsuskeelseid tekste väga hirmsasti otsima ei hakanudki. Ja plaadi pealkiri tegelikult on siis üks nagu üks nendest kahest loost, mis tegelikult ei olegi üldse mis seal kroo tema nagu sulest pärit, vaid on hoopiski Gennadi Taniel ja Ave alavainu. Aga see pealkiri lihtsalt oli nii hea, kuulates legrandi, kui siis öelda nii-öelda eestipäraselt. Ja sellele nimiloole. Ma kirjutasin ise siis prantsusekeelse teksti ka sellel eestikeelne tekst, sellega oli vahva vahva seik, et noh, peab ikka tavaliselt ütleme, kui teed tõlgib teksti või teet seade, siis noh, vähemalt oleks Maran viisakas küsida, ütleme loo autoritelt, et et kas ikka tohib. Sain Ave alavainu numbri, sest teda ma ikkagi tean tänu oma onule ott orderile. Helistasin Aveleja, küsisin. Ja Ave oli muidugi oimis evana laulochi, uju või selle ma kunagi väga ammu ja see oli niisugune haltuura või mina, minul on olnud nagu sihukene, nii arvas laule, et laulge Gazasse kusagil on. Oli üks selline, mis mulle alati kuidagi nagu ette sattusin, selline nostalgiline ja selline nagu armas laul. Aga havezitest e ära sellelegi naadi Danielile küll helista, et, et siis hakka mind taga ajama. Täna helistajate, ei, minul pole seda seda muret vaja. Aga aga eks me saime need asjad nagu ikkagi korda ja ja meile meeldib nii-öelda lugusid uues kuues jälle esitada ja enda omaks teha. Maastus. Sa oled võluv. Maastos. Sa oled rõõm. Sa oled. Lograan kuulatud ja võtame ette igipea järgmised sinu lemmiklood ometi enne seda nagu ka enamus teiste külalistega, tahaksin teha juttu sellest, kuidas ikkagi üks laul sinu jaoks sünnib kust ta selle saad, kas midagi metoodilist või on see midagi ülevalt või on see midagi vahepealt? See on ikkagi jah, minu jaoks selline nagu sulam kõikidest nendest et on, noh, on lugusid, mis on väga selgelt ja nii-öelda nagu minule antud nagu see väike päike. Aga no ma ütleksin, et ma väga nii-öelda nagu metoodika kahjuks ei ole kuigi noh, ma olen avastanud, et kui ma nagu leian enda jaoks selle aja, et siis mul ikka on tõesti juba enne klaveri taha istumist mingisugune mingisugune mõte, mingi idee, kasvõi mingi fraas, mingi fraas, millest hakkab kasvama midagi edasi. Viimasel ajal ma juba isegi päris tihti oma telefoni sinna pane sinna klaveri peale panen selle salvestama, sest et mul on päris palju olnud nii et et ma praktiliselt nagu mängin selle loos juhti ära. Aga kui ma loo lõpetan, siis ma ei mäleta enam, kus ma alguses olin või mis seal vahepeal oli või? Ma igaks juhuks praegu parem juba nagu talletab, muidugi on ka palju asju, mida me pärast kunagi enam ei avaselt, telefonid. Aga, aga teisest küljest on ka asju, mis ikkagi mis ma võtan uuesti käsile ja kirjutan lõpuni looks. Ka senimaani mõned lood nagu sünnivad, ütleme liikumises see on huvitav, ma liigun kusagile, tuleb mõte. Ja noh, eks nüüd praegusel ajal on tõesti jällegi telefon on abiks, et kui kuskile kirjutada ei jõua. Nii et see on nagu selline huvitav asi, et eks paljud asjad tulevad ikkagi mingisugusest enda sellisest impulsis kusse impulsis täpselt, tuleb teinekord väga selgelt mõnest oma elusündmusest või või mõnest unistusest või mõnest igatsusest või, või hoopiski mõnest kurvast sündmusest. Et minu arvates on ikkagi võib-olla vaata et üks kõige tähtsamaid asju nagu, et kuidas nüüd öelda, ma arvan, et, et paljud, võib-olla on selles suhtes liiga kriitilised ja liiga tagasihoidlikud. Mõtled, ah, ai, see mingisugune suvaline ai, sellest ei tule midagi. Parem oleks ikkagi üles märkida, sellepärast et ka mul on olnud selliseid ideid, et ma olen ühel päeval midagi üles märkinud, seal mingi üksikfraas sellel päeval sealt võib-olla edasi nii-öelda teed ei lähe, aga järgmisel päeval võib-olla läheb. V võib minna võib-olla hoopis teises suunas, kui ise alguses mõtlesid, aga, aga ta tavaliselt läheb kusagile. Ja inimesed on liiga kriitilised, ma arvan, et nad hakkavad enne seda lugu arvustama, enne kui see lugu on üldse olemaski. Et ma tean inimesi, kes on noh, ütleme tuntud jah, pigem võib-olla nii-öelda esitaja tõlgendajana ja siis ta räägib, et tal on sahtlisse kirjutatud suur hunnik laule on ja et ta nagu ei julge nendega või noh, mitte isegi ei julge, aga nagu noh, eks ta muude asjadega ka näiteks hõivatus. Sa pead, sellest piisab. Saab ju alati ka selles suhtes teistelt abi paluda, et noh, mina ise näiteks tunnen, et väga harva testi, mul õnnestub selline tekst kirjutada seda, et ma sellega rahule jäänud. Ja sellepärast ma päris palju viimasel ajal ka tõesti olen kirjutanud teiste tekstidele, sellepärast et kui see tekst minus vastu kajab. Mul on teinekord lihtsam võtta see tekst ja kohe kirjutada kui nii-öelda istuda seal laua taga ja oodatav muusad, kes mulle ka selle oma teksti tooks. Ei kui ei tule, siis ei, sellel hetkel ei tule ja mõtlesin siis tavaliselt, kui sa kõik ise kirjutad, siis kirjutad alguses muusika ja seejärel teksti, mul päris sageli sünnivad need asjad kuidagi täiesti kuus. Aga on igatpidi muidugi või hoopistükkis sünnib mõnest sellisest harmoonia käigust või asjast. Et see on väga huvitav teema tegelikult, et kuidas nagu lood sünnivad, sest mul sageli tagantjärgi ma mõtlen, et kust see lugu tuli. Et ta äkitselt on ta olemas ja ta on valmis. Rääkides teiste tekstidele muusika loomisest, jätkame sinu koostööga eevapargiga. Ja see nägu, üks siis nüüd selline viimaste aastate koostöö, mis tegelikult ulatub kaugemale jällegi selles mõttes, et, et Eevaga me küll kusagil festivalil kohtusime. Aga siis ma arvan, ma tema luulest veel väga midagi ei teadnud. Ja otsapidi on kogu see lugu seotud minu onu ott orderiga, kellel, eks ikka nii-öelda luuletajatel on omane kaasteeliste materjali. Ilmselt oligi nii, et onu Otiste järgi väga palju selliseid pisikesi luulevihikuid, üks sattus kuidagi minu kätte, see oli sihuke väike roosa vihik. Öövalgus Eeva pargi luulega, Viitnud, kui rändas ja rändas minuga kaasas tänna just nii pisike, et ta märkmiku vahele mahtus ilusti. Ja ma hakkasin seal tasapisi, nagu hakkas sealt lugusid sündima, alguses niiviisi ükshaaval. Ja siis juhtus niisugune naljakas lugu, et me jäime pärast esinemist nii-öelda jäime nagu ühte kohta kinni selles mõttes, et me pidime sealt hoopiski mootorrattaga ära sõitma, edasi sõitma, aga minu elukaaslane, kitarristi Gregg pakkis mutrivõtmed ilusti koos teiste asjadega. Teise muusiku auto peale, mis sõitis minema. Muusik lülitas telefoni välja, sest et alanud oli nädalavahetus, tema läks sõbra juurde puhkama Saunetama. Meie olime Rakveres ilma võimaluseta kusagile kusagile liikuda. Ja siis sinna meniisi ööseks jäime ja ja hommikul, kuna minul oli vaja sõita sealt laiusele, mul oli vaja juba järgmine hommikus kell 11 12 olla laiusel, et seal koos isa ja vennaga üks heategevuskontsert anda. Ja siis nii teed sõitis siis hommiku hommikul nii-öelda sõitis bussiga võtmeid otsima kas mootorrattavaruvõtmeid või siis teine variant, et lihtsalt autoga nagu tagasi tulla, nõnda ei leidnud neid võtmeid tuli autost tagasi. Aga minul ei tulnud täna hommikul und, vihma 100. ja. Ja kuidagi niiviisi juhtuski, et siis ma nagu kirjutasin, ma arvan, üle poole selle plaadi lugudest, mis lõpuks siis valmis sai vastu katuseakent savisema viima, saatel kirjutasin neid lugusid seal. Aga ma arvan, et tõesti nagu väga palju sõltub tekstist ja sellest, kas see tekst midagi ütleb. Valisin sealt sellise loo, nagu sa läksid. Sa läksid ja Hetlesid. Aeg jäi seisma. Selles õhtus. Kell teediksude läbigi sompus läbi kevade suve söögi läbi olevat. Ja nüüd see Aeg jäi seisma. Sellesse õhtusse. Dieedidieedid nööril. Dieedid köiti. Rediksudes läbigi sompus. Läbi kevadest suveni söögise laadedeksadestingsades. Läbi kevade ja suve söögeese kellade tiksudes tiksudes, tiksudes, tiksudes, teksades, tiksudes lävi, sompus saabus saatuse teeks läbi sompus, sompus läbi läbisegi Kinksude läbi, sompus läbi. Aga te suvel, eks seegi. Teeks yks läbi, sõltuvus. Läbi kevade suve sügise läbi olevat. Tänase saate lõpetame sootuks lauluga, mille pealkirjaks ilus algus. Selle loo leiame meie plaadilt, mille pealkirjaks ununenud unistused ja see on pühendatud sinu onule. Ja ma avastasin mingil hetkel, et tegelikult need paljud tema laulud käivad minuga juba lapsepõlvest alates kaasas, sellepärast et mitmeid esitas ansambel apelsin. Ja, ja nii olin mulle tegelikult väga tuttavad, noh see on selge, et päris selliseid nagu mõningaid, mis esitasid, võib-olla ei saa esitada lihtsalt et need nagu ei klapi miiniumstiiliga, aga mitmeid, mis on tegelikult ikkagi minu arvates täiesti sellised igihaljad lood. Ja kirjutasin mõned lood ka ise juurde. Ilmus ilmus siis pärast juba Otardari lahkumist ilmus ka selline suurem luulekogu, nii et seal ma tegelikult sealt ma leidsin päris mitmeid luuletusi, mida ma nagu varasemast ka ei teadnud selle plaadi lõpus üks lugu, mida ei ole tegelikult kirjas nimekirjas küünal mis on väga ilus, selline ja mõnes mõttes nagu just mälestuseks, aga ma otsustasin valida hoopistükkis loo, mille ma tegelikult kirjutasin, mine võib pühendada, ütleme kõikidele bändimeestele, kes on aastate jooksul minuga minuga esinenud ja kes on oma osakese oma hingest pannud minu muusikasse. Sest tegelikult see lugu oli, nii et ma kirjutasin selle hästi ka hästi lühikese aja jooksul oli teada, et me esineme kuupäeval, mis oli siis ühe bändimehe kitarristi martsoo sünnipäev. Et hästi vahva midagi pühendada talle siis ma kirjutasin, loome veel, harjutasime temaga koos seda hommikul enam-vähem. Ja õhtul siis esitasime. Ja miks ma selle talle pühendasin, oli see, et tema sellel ajal vähemalt oli meist nagu kõige rohkem sõitis rattaga. See räägib hoopis rattasõidust, ilusa algus. Et see sai jah, temale temale pühendatud. Me südamest täname sind, teda tulid siia saatesse täna ja lõpetame siis selle saate lauluga. Ilus algus. Paigas ei, on pimeda ja liikumine kogus rataks hakkab veerema, eks ole, elu sa, eks need saad aga ülesse ja ENPA üle päikeseketta. Kellel on see küllap tead mis emeloo? Ratta. Lehtavadki tuule ja tahad mitmeid tundetoon, mis roos tuli, loob lendav ise. Aeg-ajalt pimedus Leickovile ringi, ära jäävad pea, kus saart, kus ta. Jääratas saats, kus ta