Tere õhtust, ütleb toimetaja maris Johannes. Algab luuletund. Suured naised, luuletajad on sel sügistalvel südamel ja meelel. Äsja tähistasime Debora Vaarandi juubelit tulekule on Viivi Luige suur sünnipäev. Ja kaugesse Betti Alveri 100. sünniaastapäev. Kenam on. Väike, hingetõmme kuluks ära, ütleb sisetunne. Pakuks mõne kava sügisluulest, ütleb teine tunne. Õnneks on Eesti raadios enne meid palju häid saateid tehtud juba 80 aastat. Nii pöördusingi arhiivivaramu poole ja leidsin sealt ühe sügise motiivilise luulekava esitajadki eksootilised Iivi Lepik ja Peeter Tooma. Salvestusaasta 1982. Ja mida nad siis loevad, loevad nad August Alle luulet. Olgu see tekst väikeseks mälu värskenduseks, teadjatele ja tutvustuseks neile, kes teadmatuses. Vaatlen Lintel viimseid, kiiri, udu lillas silmapiiri, hallhane vetsu mereturi loodigi seal äsja suri. Puri kadus lainte taha, jättes vahust vagu maha. Peale halli. Mereliiva. Pelk muud midagi ei riiva. Kaob. Kell linnakärast kihast kõigest elamuste ihast, heani astu piki randa käies tülpinud nukrust. Läinud ajust siloitte ette kujumaaline. Taevas tähed, ööja, merilaine veereb lainerperi. Puista kas roostet ja verevat kulda ehtides härmaga varakult mulda tuleb sügis. Ülekalgi ja külma, kui terasest lee üle madala päikese luitunud tee tuleks sügis. Ülekoltunud laanes Hoiku ja karjase üle alasti põllukõrre harjase. Tuleb sügis. Rabasamblast punab kuremarju roostekord peal lauke pruunial veel dublutab siin õhtul kurekarju kokku tulles pikal teel. Pilvelade hall kui mure. Rõhubki Turmann. Nende sügise EAS üle põlluribal kündja laevad, kured, Clublutades pikas reas. Kuldkollast kask haabvere värvis külm, helge nii kui sulamalm läheb päike, looja, teras, veestes, Järvis, tuul, ainus Keyser absoodi, salm järsk vuhin, eitun. Linnukarja ju eemal künkal leiab silm, kus kannab pihlapuu koralli Tarja. Jälle hääletu on sügisilm. Nii palju roostet, koltunud lehe vaske, jalg teil, mis maha puistanud tuul, kus sügise raskelt rabanud kaske nii vana ilme noorel kuul. Ta kerkib, elutu, nii jäätunud, raske kui luitunud sügisõhtuluul. Vihma küll valab jo pilvede pinas taevas kui maa sügis, ududetinaats. Pilvi rebides vilistab tuul. Kari on väljas veel mihklikuul. Karjalaps, vaeseke kuhja all, tükib kaelani märg külm kallale tükib tuule ja vihma käes elajad. Norgus. Karja grantsilgi saba sorgus. Tarvis on hoolega kuhjasid vahti. Peremehehääl ei anna mahti sihensel karja seal vaja. Malka kuhja pusatu massavel palke. Tuleks kord õhtupoeks ahjule Darr rätid ja pastad, riputaks barrel. Peagi süüa saaks soojendatud suppi, paelu veel pastale. Punuks hea jupi õhtuni veniks käes, uinaku tund. Varakul peremees peletab, on platse. Maast valla rei tuleb maha täis Tre perest. Nii jääme taha. Oli suveilma helget taevast, kõrget siniselget virvendas ja helkesi järv sinipinnal kuldseid naaste vahel vahuvalgeid, laaste elurõõmus, iganenud arv. Või siis tuulelembe hooga mänglas rohelise rooga, kuni keelas kõrge perv. Ahnud ajad neelsat kallid, kui siin üle vaikse pinna laotad, Disiidi kangad, hõbedased sinihallid, vahel, äiksepilvepangad ujusid siit kõrgelt üle kohas järv siis kõmas Kõu välgutuld täis taevaõu raputati järve nõud nagu vardast vihma valas. Juba vilksti, mängib kala äikest, nagu poleks olnud lõivaid kinni suure tolmu. Üle järve hõbevaagna heitnud värvilise sanga imeväärse Vikerkaar langeb veel vaid piiskaba. Tuleb õhtu, magab kala hauguvaid roose hiilib salakuulda, saba lööki, mõnda röövik peab jahti, nõnda. Öö kui sametmusta telgi taha varjab eha helgi. Järve pinnal süttib sära nagu tuhmis hõbepeeglis miljon tähti. Enam veelgi paistab paadimehel ära. Ent kui öö on pilves, pime, lõikab kallas tumedat rongitulemadu kratt. Kui muinasjutt. Kui ime On esimesed hallaööd, soo veeres, roo sees teinud. Järv hommikuti põle, kui leegid seksid, õled, nii tõuseb õhku kerge aur. Mul vastu sõuab järve suus joana tuttav Kaur. Roog roheline sahiseb ja rõõmsalt kutsub kalameest kõrs kuivanud kurvalt kahiseb. Siin pole leida kala seest. Soos särab lehe kullas kask. Ent samblakollane ja vask ta seal, kus varjab teda mets. Hallvareskuhjalavapuul vaid vaagub pugu vastutuult. Järv nagu süngemeelne sõnn, on vihane ta ranna ründ ja raske vahuharja künd. Ma hingab rasked hämarust. Maast tõuseb pimedus. Kui udu on valvakam, paid, ulgu taeva reid, kus arksi sünnib tähti, tähiseid, muu ootemeeletuulelinnuteele. Klouhklu glo Kloog. Nii Clublutavad helist lennul kured. Maas magab väsind tuule veni kes hundi kopsudega unda päeval ja külmalt käppadega kraapindust. Ma kobamisi leian ukselingi ja süütan valguse keset pimedust. Anduva õudselt lubivalge. Ja aknanelinurk. Ülalkõrguses sinitaeva kaaretab kurgede rida. Ja korduvalt kurnitseb all sealt kaugusi igatsev hüüd kuni varjutab neid Noa laeva hõbesulgedest vine. Nii palju kirkust, külma sügistaevahõbedat, sina, veri, värisevate roostet haavade kullaks, kolletult kaskede rüüd, millest helluvad silmad. Kõrvus kohiseb kurgede hüüd ära kaugele siit. Ent jalgu on valet, kuid Tiina igivana ecarose. Sügisämblik härmaniidi vedanud kõrtel peene võrgu mille üle taevas kõrgub hõbehalli Giulist siidipilvi alt toob vinge tuul. Kaasa kutse, kauge kajakaare taeva, kurekarja üle vete sinirajalennul lõuna päiksevalda kummargil pihlapuul üle järve, järsu kalda. Veeretavad valmid, tariad. Ruskes ülem punavarre. Sinivetest tõuseb Saari kloostri kuuse Sazarbaari kolletuses kummalisi vahel lausa purskab tuld. Pärna ladvas sulab kuldsiis kui vargsi nagu hiir. Kuldses koldses lehestikus karglev süks päiksekiir. Raskub laskub sügistaevas pilve somp jäigalt halli. Matab noa hõbelaeva saarte kuldset kuplit kalli. Peagi Kraasi plaasib tuul kuldse kolletuse poolt. Ahmeritmateid väinalise. Koltse kohevil vahu kuldseid kobrutab lehti saare puistu hämaras teel. Kõduhõngu sooja, niisket maas, tõuseb pehtinud. Raagus poIe all ringi suure äraminemise rahu, kui ahistaks. Hingerahu siiski pole kuskil. Siit härra taas siia kisub. Ladvik, kõrkjalon Ruske kui küpsel nisul. Raske tõlgendada piisku sügise öise kaste. Ülal Walkeik pilvi. Tuul puhub kui hõbelaaste üle sinise võlvi. Heleda kanga ujub lehti langenud sinihaljale veele kui kuldseid naasta. Olen püüdnud nuid tabada Ta oma sügismeeleolude tumeda Kahaga. Ent muutub kõik halliks, mis säras haljas. Kui võrdlus tühipalja kuldrahaga. Kloostri Saarele rinnuli laskunud on tohutu kollane kuu. Nii kohutav suurjärve vee don tõusul Talle kõrgele vastu metalliks vaskunud aer üksiku paadi elav happe kastub. Tuuletu mingi kui võlut hing. Kuu juba saarel näib maha astunud. Must metsa vari on veele raskunud. Öise vaikusesaared ja uinub järv kust kustunud on hõbeda virve ja pääl. Oktoober esimesi lumehelbeid, kui udusulgi sarja balla jalga armuta, neid mutta tallab, neid sulab palgel pisar, selgeid. Tuul põhjaskob taeva telgil üht pilvekangas tinahalli, kus lund ja vihma alla kallab. Kõik mõnud ulunud päevi helgi. Nüüd sinitaevast katvat pilved, kalged. Ent tuleb pakane, tooks saanitee ja maalib roosilisteks noorte palged. Deep kristallsillad üle vaikse vee ja laotab laiad lumelinad valged ning paneb kiun maa. Talumehe reel. August Alle luulet kuulasime lugemas olid Imbi Lepik ja Peeter Tooma. Juhtus see kõik 24 aastat tagasi. Kava on koostanud Viilma Jüri Salu muusikaliselt kujundanud Silja Vahuri. Selle aastatetaguse kavaga meenutame, et selle aasta detsembris saab Eesti Raadio Ringhääling 80 aastaseks. Kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes.