Tere, head raadiokuulajad. Algab saade, räägib Eesti kinoajaloost. Sellega on üks kummaline lugu, sest väga vähe on ilmunud kirjalikke tekste Eesti filmielu mineviku kohta. Enamiku, mida mina tean Eesti filmiajaloost, pärineb vanemate kolleegide juttudest. Ka meie seekordne saatesari ei ole mitteametlikust kinoajaloost, kuivõrd ühe filmimehe mälestustest. Minu nimi on Ilmar Raag ja minu külaliseks on Eesti kino üks legendaarsemaid helimehi Enn Säde. Tegemist on mehega, kes istus aastaid filmivõtetel hästi vaikselt, kõrvaklapid peas ja kuulas, mis ümberringi toimub. Või vähemalt nii peaksid helimehed käituma. Tere, Enn, tere. Tere. Kas see, mis ma helimehe kohta ütlesin, kas see on põhimõtteliselt õige? No mis vaikusesse puutub, siis? Eks ma olin niux lärmakad Eli mehe üldse tegelikult et vaikust saavutada võtteplatsil selleks tuleb mõnikord väga kõvasti karjuda, sest teadupärast Eesti film tegi Musta heli, nagu me kõik teame, siis oli väga palju võõrkeelseid näitlejaid, kes rääkisid leedu, läti, eesti, vene keelt segamini pärast, siis nüüd kuidagimoodi püüti dubleerida eesti keelt ja tähendab, et võtteplatsil olid kärisevad kaamerad, lärmakad režissöörid ja veel lärmakam filmirühm, kes enamasti pööras seljavõtteplatsil toimuvale, rääkis omavahel anekdoot. Ja see, kui kui minusugune 70. aastal garašovi Lindpriide peale tuli, kus me põhimõtteliselt võtsime otse heli siis võib-olla kõige raskem oli alguses telefilmi filmirühma distsiplineerida, et tõepoolest nii ütleksite, et teil oleks vaikus olnud. Tõsi, suure rolli võttis enda peale legendaarne Krasnov. Sest tema absoluudi taotlus on minu jaoks tänaseni silme ees olnud. Kui me veerenni tänaval filmisime kukrassof öösel röögatas vaikust, siis oli kosta, ma usun ka Supilinna ja me saime tõepoolest vaikuse. Ja sealt läks ju tõenäoliselt natukene küll müüt käima minust kui vaikuse näitlejast, aga nüüd on seda natuke naljakas rääkida ja ma olen enamasti keeldunud nendest heliasjadest rääkimast, sest tehnoloogiaaeg on nii palju edasi läinud, et noor põlvkond ei, ei saa aru, millest me räägime üldse, mis tähendab must heli, kui raadiomikrofonid, suunad, mikrofonid võtteplatsile, panna 100 raadiomikrofoni igale näitlejale nuppu, mütsi alla või kõhu peale ja kõik tuleb iseenesest ja helimees võib tõepoolest õlut imeda ja mitte midagi teha. Kõik muud sõnad sinna juurde. Aga läheme jutu alustamiseks päris sinu elu alguse juurde tagasi raadiokuulaja, kes ei näe sind, saaks aru, kui vanamehega on tegemist, millal sa sündisid? Mina sündisin sel päeval, kuigi Konstantin Päts käis Pärnu uut sild avamas oktoobrist 1938 ema oli siis sünnitus Vaik. Nii vana mees, eestiaegne mees Eriti kujukalt väljendatud mõningates loosungitest täielike hulkade poolt täna üle teatud, kus nõutakse. Mis hetkest hakkab ta maailma enda ümber mäletama? See oli traagiline asi, ma hakkan ennast mäletama. Ma võin kuupäeva täpsusega öelda küll takkajärgi tarkusega, see peab olema kaheksas juuli 1941 ma olen siis. Noh, rehkenda siis kahe poole aastane, eks ole, Tõvast, selles vanuses inimesed ei mäleta. Me olime ares sugulaste juures vennaga kahekesi, hilisemad õde ja vend olid veel sündimata. Ja isa oli viinud meid Pärnust sõja eest ära. Ja me olime ühes väikeses talus üsna are alevi lähedal. Talu nimi oli putuka ja Saksa väed olid arest juba läbi läinud, lahingut jäid pidama Märjamaa juures, see oli siis strateegiline situatsioon. Venelast olid Pärnust paanikas põgenenud. Ja minu isa hea sõber, eestiaegne politseinik, ma hüüdsin teda katsiks. Arkadi tegelikult oli varjanud ennast vene mobilisatsiooni eest ja nüüd siis minu isa. Siis istusid selle putukatalu tagakambris ja meie oma vennaga mängisime õues oli ilus soe päev, ema ja perenaine ilmselt olid toas. Ja nüüd tuleb see hetk, mida ma tegelikult mäletan, kõik see on juba mälestuste mälestused, praegu rääkisid loomulikult teadnud seda. Ja siis tulid lauda tagant välja kolm vene madruseriides sõdurit, püssid laskevalmis käes. Ja nüüd ma olen rekonstrueerimist endale, kes ma neid aegu olen uurinud, need olid need poisid, kes olid põgenenud osalust ära rabasse, seal lähedal suur raba. Ja nüüd ilmselt raba äärest vaatasid, kõht on tühi, sakslased on olevikus sees, et talus on ainult naised ja lapsed, sest mehed siis isa ja katsis. Baas ja Eesti kombe kohaselt jõid viina, kuigi oli palav päev. Hambuni relvastatud isa on mul olnud kahekordne Eesti meister laskmises, kaitseliidu poiss. Kats mõistagi metsas, see tähendab, et tal neid asjandusi jätkus. Ja nüüd need vene sõdurid hakkasid midagi tegema, mida ma ei mäleta, ja ma hakkasin rääkima, midagi kurjakuulutavat oli neis, ema tuli väljaaks samuti karjuma, sest noh, situatsioon oli ühemõtteline ja siis isa. Ja see Kats nägi Taklast muidugi. Ja kargasid uksele. Ja nüüd üks poistest kaotas muidugi närvid ja viskas granaadi käsigranaadi ja vot see on minu elu esimene mälestus, kokkupuude vene võimuga veeres minu jalge vahelt läbi. Isa lükkas mu kõrvale, sest kraadisid on teadupärast vene käsikraadil kaheksa sekundit ja viskas kraadi kuhugi kõrvale, nagu sa plahvatad, kuidas siis läks laskmiseks? Seda mina enam ei mäleta, sest ma sain haiget, röökisin. Üks vene poistest sai surma, kes siinsamas lauda taha kristlikud maha ja kaks ülejäänud vene poisse läksid, alevik andsid ennast pärast seda vang. Noh, vot see on nüüd minu esimene mälestus elust päris päris kummaline, sa küsid, mis minu põlvkonnal viga. Kas sa saksa ajast midagi mäletada, tegelikult ma tahaks küsida seda, et mis ajast Sa mäletad esimest kokkupuudet liikuvate piltidega saaks ajast täiesti õige. Saaks ajast. Ja ma mäletan saksa aeg juba väga hästi. Suur poiss, neli, viis, kuus, eks ole, see on väga vastuvõtlik aeg. Mina mäletan saksa hääl. Me käisime kinos, Pärnus oli selleks ajaks jäänud alles üksgino. Ma ei tea tänaseni, kuidas hääldada meie põlvkond hääldas teda ate palatse ja nüüd on turg pärnus selles hoones. Ja minu saksaaegset filmi mälestused piirnevad enamasti Wochen showdega, sest pärast seda magasin isa või. Saatorid siis kroonikafilmiringvaated ja Saksa Ringvaadet, mida ma nüüd olen välja tellinud, suure mõnuga üle vaadanud ja kõige hämmastavalt mul mõned tulevad tuttavad ette, see on uskumatu, sest noh, sellest on ju 60 ja pane juurde kuusk neljast tagasi, aga nägemismälu nähtavasti inimesel on see üks. Sest nüüd, kus ma olen shotootmise tehnoloogiat uurinud, see on hiigelsuur masinavärk ja nad tegid eri regioonide jaoks eri versioonid niimoodi, et nad võisid ühest vohhansust teha kaks 30 versiooni võttes näiteks eesti sõdurite mobilisatsioon kevadel 44 on Eesti filmiarhiivis nii leedukeelne versioon kui eestikeelne versioon xus leedu keel on parema kvaliteediga, kui need on kogemata sattunud siia. Sest see masinavärk sai see propagandistlik masin, võrk sakslastele vapustavalt eeliseid. Ma olen lausa kontroll meil Tallinnfilmis oli üks vana kinomehhaanik Helmut Malm kes oli sel ajal juba olnud kinomehaanik ja ma ütlesin, et kuule, et minu mälus on läinud sega, et kas on võimalik, et Saksa ajal? Me nägime inglise või ameerika filme. Ja ta jäi mõttesse, mind konkreetselt huvitus, sest ma väga selgesti mäletan kolme musketäri päikesepaistelise oru serenaad ja ühesõnaga see klassika kõik. Aga ma ei saa piibli peal vanduda, et see, et see oli saksa ajal, see võis olla pärast sõda ja kolm musketäri, mul on selles mõttes meelde jäänud, et seal tekkis mul esimest korda filmi insenerlik küsimus, miks ikkagi leedi tõllarattad tagurpidi käivad, külma piinasin, isad? Selle küsimusega on ju selgelt, me vaatasime seda ilmselt neli-viis korda. Miks tal ikkagi seederattad tagurpidi lähevad käima ja see piinas mind kuni instituudina välja, kuni ma lõpuks selle faasinihke endale selgeks tegi. Aga siin igaks juhuks, kuna mina ei ole selles instituudis käinud räägise faasinihke asi ära, miks talle rattad käivad tagurpidi, see on raske, seda tuleb joonistada pildi pealt. Küsimus on selles lihtsalt, et me ei näe minema kogu kõiki nii televisioonis kui filmis näeme katkendlikult. Ja kui üks ratas ratta kodar nihkub järgmise kaadriajaks vähem kui täiskodaravahe vaid üks kolmandik, siis tekib effekt järgneda. Kodar on tagasi läinud ja kogu kogu lugu. Seda saab parandada ainult näitamise kiirust tõstes või filmimise kiirustest. Ja laul sealt see oli isa lemmiklaul, see mõistagi ei osanud sõnagi inglise keelt, aga see sellest kuulsast laulust. No see oli film, paroodia, kus kolm ka kogemata saavad musketärid, eks. Mis kõik toimub? See valavalavala vala, kui kaugel on Pariis, sellest olid eestikeelsed tekstid, isa laulis seda alati seal nimelt. Kas sa mäletad, kuidas toimus üleminek sellelt saksaaegselt kinolte nõukogude kino läbi? Ei mäleta. Eks me mäleta, esiteks siis tuli uputus välismaa filmidest sest Venemaal peale sõda otse loomulikult mingit lõbustusprogramme ju nälgivale rahvale polnud, on ta kaardisüsteem ja nii edasi, ma ei räägi nendest ideoloogilistest asjadest ja siis oli kombeks, et filmi ette oli pandud siis venekeelne silt, et mida ma tookord muidugi osanud, aga hiljem aru sain, et see film on saadud saksa filmiarhiivist kontrrevolutsiooni katteks ja midagi niisugust. Ja need olid muidugi õnnetud contra tüübid või Contra Contra Contra tüübid lihtsalt öeldes koopia koopia koopiat tõenäoliselt kohutava kvaliteediga tõenäolisust, aga see meid ei seganud, pealsete liikus ja kuivõrd need olid saksa tihti inglise ameerika filmid ja Saksamaal näidatud, siis seal olid sakslased oma subtiitrid sisse trükkinud. Ja nüüd, kui venelased koopiad tegid, siis saksa subtiitrid olid kaetud musta plärakaga sinna peale olid vene subtiitrid Pärnus siis mehaanik, seal oli põnev süsteem, laskis käsitsi sinna alla veel eesti subtiitrid ja teinekord oli niimoodi, et kolmandik või peaaegu pool kaadritele lihtsalt must ülevalt siis mingeid röövli võlderdanjon, silmad vilkusid, aga ega see ei seganud, pilt oli, pilt oli põnev, no ja siis hakkas tulema, noh, ma mäletan, Tarzan Jaaniat siis Johni väis möriga. Oli, see oli hullumeelsus. Tänase päeva seepidega võrrelda neid minu arust venelased lasksid kogu ioni veismilleri kõrsoniseeri, minu arust need oli seitse v8 ja mõistlik meid, vaatasin neli, viis, kuus, seitse, kaheksa korda järjest, kuigi kodust raha saamine väga vaene olukord oli raske. Üks rubla maksis pilet, aga siis ma teise vanaema käest vahest Norris on seda siiski siis korjan ise. Ja kuivõrd Pärnu kesklinn just seal vee tänaval, kus Aadeebalatse oli, oli tol hetkel varemetes täiesti siis pärast seanssi, ükskõik mis kell see lõppenud varemed kõlasid Tarzani hiilgest ja noh, hea, et emad-isad ei näinud, mis me teemiast tegelikult turnisime seal täiesti surma kartalt, MIS NIMI Hatta palasele siis pandi, kui nõukogude võim tuli. Vaata, sellega on naljakas asi küll mina olen mõelnud, nimetan seda rezhiimi totalitaarse, aga vaimuvaene oli ta küll. Sa ise mäletad kõik kõrtsid, baarid tol hetkel olid kas võit või edu. Ja Pärnu ATP palatsest sai Kinoteater Kiir ja tol korral võttis pead vangutama, hakkas tõesti midagi nutikat välja mõelda, aga kõrval oli kõrts nimega edu ja söök, võit oli sealsamas Kalevi tänava lähedal kusagil niimoodi, et noh, eriliselt ei, ei hiilga nüüd leidlikkusega need kinofikaatorid või oli see ülevalt tulnud käsk, ega ma seda ei tea. Minu jaoks Debalatseks lõpuni, niikaua kui need trofeed filmide näitamisele tulid, kas mingisugusel hetkel oli ka seal vanusepiiranguid, sest ma mäletan oma noorusest, mis langes nii 70.-te algusesse oli soov ikka kinno minna, aga teinekord ei saanud sellepärast et oli alla kuute, teist aastat keelatud või midagi taolist. Ja see on kummaline küsimus. Ma ei ole selle peale kunagi mõelnud, aga mina ei mäleta, et ma ei oleks saanud kinna. Tõepoolest, sel ajal oli see moraal ju nii, olgu ta siis jutumärkides mitte nii kõrgeks aetud, et tõenäoliselt polnud midagi niiskust, mida lastele keelata, seda enam, et noh, need olid enamasti just meelelahutuslikud asjad, sest nõukogude film ja noh, see oli just seesama kuulus Stalini-aegne mao kark kinni, kus oli vist viis mängufilmi aastas või mis nad tegid siis ja mõistagi ma nägin ka need loomulikult Aleksander Nevski ja kõik need olid põnev vaadata sõjavärk ega mina ei teadnud siis, et Aleksander Nevski on liiva peal filmitud. Nüüd ma näen muidugi, kuidas liiv tuiskab, kui sõdurid seal talvelahingut peavad, aga sel hetkel oli see väga uhke. Ja siinkohal ma endalt kuulajatele tuleb seletada, et tegemist on Sergei inimesteni filmiga Aleksander Nevski, mis just nagu taastab jäälahingu 1242. aastal Peipsi peal. Ent mida tegelikult filmiti, kas oli Kasahstanis keset suve väga palava päid, kes all ja liiva peal sellel liitub üks traagilisem nüanss? Vahet mõtlesin, mis aastad, eks ole, Stalin, repressiooniaastad ja, ja esines, teine oli just vahele jäänud oma beežini aasaga, mis tapeti täiesti ära. Ja ma sattusin, mul oli Moskvas üks kursusekaaslane, kes esines Steini fänn ja ta andis mulle siis esistenist raamatu kust ma lugesin, talle öeldi otse kremlist, kas need teed Aleksander Nevski nii nagu vaja või tere tulemast, nii nagu kõik ülejäänud suured mehed. Ja siis ta võttis omale sotsialistliku kohustuse või siis oli teine nimi mingi muu kohustus. Nii et filmigrupp töötas nagu ogarad ja tihtigi suvel. Need jäävõtted on mõistagist Yariinist tehtud jääpangad basseinis, seal näha, kuidas vesi aurab, sest nad ei saanud sellest lahti ja, ja noh, kes seal Tšerkassova mängis. Ja, ja noh, nad tegid vapralt ära, tolle aja kohta oli see uhke, puhtalt tehtud asi, ajalooline tõde ei huvita mitte kedagi seal hetk. Nii nagu hiljem ju kroosnega sama asi, eks ole, siis sinitõsisten, selles mõttes oli suluseisus võimalik, et ta oleks ise taht muidugi ehtsa lume peal teha, aga noh, oli, et oktoobripühadeks, kui mälu ei peta, on Aleksander Nevski valmis ja ja kõik, Aleksander Nevski vaatame, see kuuluks sõltumata riigikorrast see igasuguse filmi, üliõpilase või ärksa inimese kohustusliku lektüüri hulka, aga sa äkki mäletad ka mõnda puht ideoloogilist filmi? Nõukogude liidus ju pärast seda palju filmi tehtud? No ega ei mäleta, ma võin ju mälusoppidest üles otsida, aga nende tõelevastavuses võib ju kahelda, noh küllap see partei liige ja, ja kõik need, mis tol ajal vorbib. Noh ma usun, et ma käin neid vaatamas, need olid nii igavad filmid, lapsel, kuule ma olin siis seitsme-kaheksa üheksa-aastane poiss ja see üks rubla piletiraha oli nii suur raha, et vaevalt et ma läheks, ma vaatasin, ma tea, Volga-Volgat lõbusaid semusid ja need tulid, need õnnes vajaksid toodi muidugi väljast nagu öeldud Nõukogude liidu kinodesse pärast sõda, leiba ja tsirkust, eks ole, pärast sõda ei olnud ju midagi panna, filmi lihtsalt ei olnud, nad olid sunnitud tegema selliseid kummalisi kõik, eks ole. Põhimõtteliselt tuli ju ka koos vene rindega esimesed vene rindeoperaatorit kaasa, aga mis hetkel pärast sõda hakkas tekkima, siin kohapealne filmi tegemine? Tuhka tekkis, need olid kõik vene rindeoperaatorit, sest märskat, kes oli ju saksa ajal olnud tegevuses selle Kurikuulsa propagandafilmi punase udu juures hoiti eemale, ta vist isegi istus natuke kinni. Ja teised operaatorid olid põgenenud parvel var Vladimir, see tuli alles kuskilt Siberist Irkutskis, kus ta oli jooksnud. Tema õige Bartels, ma sattusin arhiivis peale, Tartus oli mingi tähendatu poiss, mingi suurkaupmees oli Bartels, kas ta on siis selle sugulane ja parvelil ei olnud siis tõsi, ta tuli nende erikomandod, sest ega läbi võru. Ja ta sai juba siis karatamelt ilmselt käsu, sest et paljutsiteeritud linna põlemine esimestes Nõukogude Eesti ringvaadetes on tõepoolest parv filmitud võrus, mida topitakse igale poole, tegelikult on see võru põlemine, kus totaalset Pumad põlevad ja parveli käsi on. Kas ta nüüd ikka rindeoperaator pidi olema, siis ta poleks muidu saanud ju võtetele vene vene seda spioonimaaniat saastatust. Teades. Ja see üks esimesi Nõukogude Eestis, mis pärast seda ilmus kohutavalt tehnilises kvaliteedis, siis Narva lahingud, seal on ka käsi mängus juba parvel, aga ülejäänud olid kõik vene poisid venerindi aparaadis, kolmikus tuleb alles 48 tegema Nõukogude Eestit, millest ta siis saab oma esimese Stalini preemia kokku, neid oli tal kolm teadupärast. Ja, ja ülejäänud vennad, kõik tulevad hiljem. Aga siin olid niukesed läbikäiguoperaatoritele. Aga sellest hoolimata otsustati teha ka film esimesest laulupeost pärast seda siis on alles 47, on tükk aega hiljem, kui sa võtad 44, seal vahepeal siiski reorganiseerub. Kroonikafilmide stuudio õiget kohta hääled on kusagil seal Harju tänava varemete vastas, kus oli vanasti kohvik Tallinna vahepeal oli seal mingisugune eksklusiivvõi, on tänaseni mingi klusiiv riiete pood, kus ma kunagi ühtegi klienti näoga seal kusagil oli väikses punkris nad koos ja nii edasi ja nii edasi kusagil müürivahes ja noh, neid oli seal neli-viis inimest ju ainult alles siis hakkab tasapisi korjama viis ja siis 10 siis 25 juba ja siis tulevad teised ja Eesti kultuurfilm aegadest oli seal Arkadi pesseegov, kohalik Eestimaa venelane, agrex puhast eesti keelt loomulikult, tema oli siis nagu direktori asetäitja diaVladimir Tarvel ilmselt siis kõrgemate kuppudega mees, temast tehti siis kohesele Tallinna kinosse direks, doktor, kui ta tagasi tuli, aga nad olid istunud siis vastastikku väikses punkris siis ilmus sinna kaugus telleri, enne kui ta kinni pandi, kultuurfilmi, õigemini kultuur, krimiaegsete filmimeeste üks legendaarsemaid kujusid. Ja siis nad tegid muidugi ainult kohalik Rõng vaatada kõõrdlaboreid praktiliselt ei olnud siis noh, oli see nii-öelda korrespondentpunkti sistasitelen filmi ja seal lõpetati, tehti ja nii et see asi oli üsna armetu. Alguses aga käsi südamele, kui seda poleks, siis poleks neid aastad üldse filmitud. See tähendab siis, et 47. on mitmes mõttes tähelepanu väärne aastat, elan 70 esiteks tähelepanu selles mõttes, et selleks ajaks on Eestis juba Kinoministeeriumi pidulikumalt öeldes Eesti NSV kinematograafia ministeerium ja ministriks on üks selline mees nimega algus või algus, ma ei tea, kuidas on Raadik. See on EKP esimese sekretäri Nikolai Karotamm, koolivend Leningradi, Kominterni koolist. Noh, tegelikult oli see spioonide agentide kool ja küllap Karotam tegi tõst ka kinoministri ja just see aeg, millest me nüüd räägime või hakkasime rääkima 47. Neljandal aprillil, et päris täpne olla, saab algus raadikust, keskkomitee propagandaosakonna juhataja, mis näitab ise, missuguse mehega tegemist oli. Ja Eesti NSV Kinoministriks tuleb, ei keegi teine kui Olga Laurist ja tema allkirjad on püüdlikult venekeelsed. Ma ei ole sellest kunagi aru saanud, miks inimene siis nüüd nii kohe üle püüdkuks muutus, aga noh, aeg oli selline. Ja nad olid teinud siin poolenisti tellimusfilmiga värvilise filmi Nõukogude Eesti ja selle eest hunniku preemiat siis Stalini preemiat saanud sealhulgas siis nüüd juba Škotnikov, kasvõi see appi kutsutud, sest Eestis loetud operaatoreid enam ei ole. Tõsi, see on, et ega ei olnudki ja siis tekib kinoministril arhiivi, ei vasta küsimusele, kas seal aga on ka Karotam isiklikult küll natuke hiljem on hullumeelselt auahne idee teha täispikk värviline film esimesest Nõukogude Eesti üldlaulupeol 1947 27. kaheksas juuni, nagu nad ikka on seal kuskil juuni lõpus läheb siit valitsus Telegram Moskvasse, Moskva kinoministril paša akovil, et vaat nüüd Eesti Tallinna kinostuudio tahab teha täis metraalsus värvi, sealt tuleb jäik valitsus, telegramm aitab teile mustvalgest kaks osa käib küll kaks osa tähendab siis 20 20 minutit ja, ja täis metraaž tähendas tol ajal viitekümmet minutit, miinimum viitekümmet võiks ka pikem olla, aga siin kinominister Raadik siis on täielikus hämmingus ja pommitab uuesti Boschokovi, et me tahaks ikka teha värvilise täispika, sealt öeldakse, öeldi teile kaks kuni kolm antakse nüüd aga mustvalge ja radik ei kaota aega. Nime poolest kuulutab välja nagu stsenaariumi konkurssi tegelikult sõnaristiks valitakse ei keegi muu kui Paul Rummo, temal sellel kunstide valitsuse juhataja, võitja Johannes Semper, kunstide valitsuse juhataja enne Semperit oli teadupärast Rasmus Kangropool. Ja see valik on, noh, on loogiline, kuid teades seda, et parmu pole kunagi olnud parteilane, kommunist on, on see usaldus lausa vapustav. See stsenaarium on naiivsus tipp, esimene variant sellest on olemas. Sellest saaks teha umbes 10 dokumentaalfilmi ja kõigepealt on see, et kogu see seltskond päris täpselt ei tea, millega tegemist on ja tore on lugeda nendest raamatu või teksti, mis ma pean nimetama, ütleme siis päises mängulis muusikalist dokumentaalfilmis literatuurne libreto, ikka sama palju selliseid kummalisi asju. Ja, ja nüüd hakkab Raadik, miks ma seda nii pikalt räägin, see tähendab seda, et tol ajal Nõukogude Eesti jaoks nüüdsed uurijad nimetavad neil on seitsmenda aasta ümbrust. Tähendab, unustame ära, mets kubiseb metsavendadest ja NKVD mehed kammivad. Kultuuris oli kummaline aeg, nad nimetavad seda tänapäevased uurijad nimetas seda järel Eesti ajaks või, või paneme siis rõhu teistmoodi järel eesti ajaks. Sest 49.-st küüditamine oli veel tulemata ja Käbini 50. aasta kaheksas pleenum oli ka veel tulemata, ta need hirmsad asjad olid alles ees. Ja nähtavasti siis kohalik kultuuriseltskond vaatab samamoodi 47, et no hea küll, kaardisüsteem küll ja venelased ja inimesi arreteeritakse ja nii edasi ja nii edasi, aga noh, et kohandume ja et film oli sel ajal nii nii tähtis, et lihtsalt jahmatama paneb niimoodi, et selle filmi direktor, kus on seesama Tallinna kinostuudio asedirektor Arkadi pessegov. Tore on lugeda tema telegramme, mis kõlavad umbes nii nagu keskkomitee deebeežid, balti raudtee valitsus paluks kas pehmed piletit, nii käib kõne Bruct pehmesse vagun, kaks pehmelt piletit filmioperaatorile, lenn filmi sõitmiseks värvilise filmi laulupeost tegemise ajal või pommitab näiteks kohaliku mingit kindral kuussevitad nii, ja nüüd seoses värvilise filmi tegemises, et meil on vaja 20 seniitkahurit igale Aviis mürsku, 850 raketti ja ikka samas vaimus edasi kogu aeg, sest meil on käsil värvilise filmi tegemine, värvilise ei ole veel jõudnud ja nüüd toimub mingi kummannas, Ahja jutt jäi pooleli. Radik võtab nüüd need Rummo käsikirjad üksteise järel vastu, nüüd on mitu varianti, sest et noh, targa inimese ta ütleb ise ka, et, et need on ainult katsed, et palun kiire märts 47 pidune joonis aga radik kindlustanud tagalat, sest asi on tegelikult ohtlik sõna natsionalism ei ole veel välja öeldud, aga ta teab täpselt, mis see tähendab. Ja ta saadab välja, mul on koopiad, saadab väljakutseid karutamast alates kuni Kirjanike Liidu täiskoosseis heliloojate liit juba oldi olemas ka heliloojate liidu täiskoosseis siis eriline leht on noored kirjanikud päris lõbus lugeda, peegel ja need noored kirjanikud kõik siis. Ja kõikvõimalikud ajalehtede, praktiliselt kõikidel Eesti ajalehtede toimetusele kutsub kokku ole võimegi, 14, kus asub kinoministeerium tol ajal stsenaariumit arutama, üks selle stsenaariumi arutelu stenogramm on olemas väga koopiaga siiski loetav, see on päris päris tore lugeda, kaasa arvatud muidugi Ernesaks on seal, kus ta oli juba siis üldjuhtkäik sisse ja nad kiigutavad loomulikult see esimene rummu libreto pekstakse puruks ja õigusega, sest noh, seal oli kõik sees mängufilmide, ajaloolist filmi, seiklust ja propagandat ja rahvuslust ja no kõik, mis sai, mis pähe tuli, sinu ta kirja pani, ilmselt kõikides suundades tulistades. Mulle tuleb meelde see Valentin Kuik armastav alati öelda, et et see on nagu inglise rebasejahil härraste hagijad. ET teavad, et tuleb joosta hobuste ees, aga kuivõrd nad ei saa aru, kuhu härrased lähevad, siis nad jooksevad igas suunas korraga. Ja selles mõttes väga ilmekas näide, aitäh, Valentin ja vot sealt tulistatakse kõikides suundades, üks ütleb, et aga Jaroslavli ansamblite, eks tegema teenetlepaga Partsani laulan, kolmas ütleb, et Jannseni pole vaja, ei mahu, aga teine ütleb. Aga Jakobson peaks sees olema ja ikka samas vaimus. Ja seal oli üks ilus lõik esimeses stsenaariumis, Paul Rummol. Ta on välja mõelnud niisugused noh, niisugune retro, et et noh, ema viis hälli heinamaale ja siis mingisugune Donbassikaevur on sattunud jumal teab, mispärast Eestisse ja tema tuleb sisse tallu nagu ja ja siis vanamees, kes peremees ise vana popsutab piipu ja ütleb siis noorele vajutab ta sellele Donbassi kaevurile, et näe ja siis on suurendatud tähtedega täitnud suurte tähtedega trükitud, et EKP ja noh, mis seal on siis direktiivorganite nõukogu võtsid ostuse vastu, et Eestist tuleb esimene Nõukogude üldlaulupidu, aga number muidu säilus, 12. sellenberoleeri jutt veel, et kas me peame kodanliku aega ka sisse võtma, aga sel hetkel loeti 12. üldlaulupidu ja Tombes kaev, Rutt, et mis asi see on. Ja siis see oli ju luuletaja ilus lause, tegelikult peaks seda lugema paberi pealt, et. Postab piip paneb piibu ära, ütleb rahulikult, sest me oleme laulev rahvas. Libreto, Pealkiri, laulev rahvas ja kummaline, et 69 üldlaulupidu, kus Jüri müüride filmi leelo, mille ümber keerlev kirjutab Hando Runnel nimetamisest litratuursest stsenaariumi, pealegi laulev eestlane. Ja kui ma Runneliga tegin sellega seoses intervjuu, siis ta muigas ja ütlesin. Vaata. Ajaskaalast läks juttimatuids, näed, minul oli laulev eestlane, 20 aastat hiljem tuli laulev revolutsioon. Arvast ilus asi. Ja see neljanda, seitsmendast epopea läheb jõle põnevalt äkki edasi ja see on kõige hämmastavam, need paberid on kõik olemas, kaasa arvatud mingid juhuslikud lipaka, mis filmiajaloolastel võiksid põnevust pakkuda mulle vähem. Noh, ilmselt mingite arutelude ihu märkused on säilitatud ja äkki tuleb Moskvast valitsus, Telegram, Moskva kinoministri asetäitjalt galatoozovilt, aga meil kontrollid, kas Tansama galatoosu, tulevane Nõukogude Liidu Kuurseiš seal esimene täht ei pannud tähele et just täna ma tulin Nõukogude Liidu kinoministri bolshakovi juurest ja ta ütles, las eestlased teevad värvilise täispikka filmi. Kahe kolmeosalise mustvalge asemel. Ta, mis toimus vahepeal, ma ei saa, aga vat taastan hiljem ühes Eesti kinoministri asetäitja Vladimir riisi, väga kahtlane mees, kes minu ajal oli kinoliidus, mingi tegelane. See võib olla mees, kes Saaremaa küüditamisega oli seotud, aga võib ka mitte olla. Riisiallkirjaga paberist, loen äkki niimoodi välja, et sellesse filmi värvilisus probleemi, kus Eesti valitsus ja nii ongi, ma kirjutan nendele gladesse, hüüumärgi, mitte Eesti NSV valitsus, vaid Eesti valitsus, estonski rüütlist. See on keelepruuk, on täiesti hämmastav kohe. Ja siis läheb asi käiku ja nüüd edasi, jõuame me selline välja, et mida kujutas endast Tallinna kinostuudio. Nad saavad aru, et nüüd nad on hammustanud nii suur hauganud nii suure suutüki ette, et nüüd läheb suu lõhki. Sest neil ei ole kaamerat, mehi, nüüd nad hakkavad pommitama üle Moskva kinoministeeriumi, kõiki stuudioid terves Nõukogude liidus, tulge nüüd ometi appi, nüüd me peame filme tegema, aga operaatorit pole ja kõik ütlevad ära. Ei huvita ja meil on omal plaanimajandus. Meil on võimelised tegema üldse. Ja siis. Nad pöörduvad Lenfilmi poole, kellega oli olnud sidemeid. Lenfilmis tuleb üks insener nimega Bloomberg, no tõenäoliselt tõenäoliselt vene juut Bloomberg tuleb kontrollima Tallinna kinostuudio kaamerat, kas nad sobivad värvifilmi jaoks? Mina end siin selline ei saa aru. Materjal, mis võtab mustvalget või värvilist, son nakkub video makas, võtad värvilist pilti, umbes. Igatahes Blumberg annab tõsimeelse revolutsiooni, et ükski Tallinna kaamera ei kõlba värvifilmi jaoks ja nüüd on Raadik täiesti libedal jääl, nüüd on asi täitsa põrkust. Käsk on nüüd film teha, aga kuna selle juurde tagasi, et, et miks raanike kes nagu sa räägid, on karatame koolivend ja läbi käinud komiteeni koolist. Miks ta nii huvitatud on sellest laulupeo filmist? Vaata seda, küsin mina sinult. Sest tõenäoliselt oli, ma räägin veelkord, et see oli seejärel eesti aeg kõik need sisse tulnud, juunikommunistid kaasa arvatud, karatame muu, tajus väga hästi meeletut lõhet eesti rahva vahel ja nende vahel, sest noh, kann oli ju täiesti eraldi, sest seal vahepeal sebišenkoveebee ära unusta seda tuhanded ja kümned tuhanded sisesõjaväelased, kes käisid, kammisid, metsavennad, värgid, asjad, siis tõenäoliselt ja samal ajal nad teadsid või aimasid või neile öeldi, ütleme ütleme, SAAB SEE kui eestiaegne inimene võiks öelda niimoodi, et et laulupidu on see aeg, kus eestlased hingavad ühes rütmis. Tähendab, siin me saavutame selle, et eestlased on äkki kõik koos. Ma usun, et see võis olla neil niisugune alateadlik ettekujutus, et kui me nüüd lauta mitte film, vaid laulupidu kõigepealt, et kui meil laulupeo püsti paneme ja nad panin nii uhkelt püst alguses käsku, ei andnud raha laulupeo püsti panema mitu filmi, mis tema siis äkki leiti rahast tõenäoliselt Karotam või kes seal Eduard Päll leidis, noh, seesama ütleme, nimetame seda puhtaks propagatistlikuks trikiks leidis raha ja see laulupeo pealt tule pidi pidi olema kõikide aegade kõige suurem laulupidu tõesti, nad said 25000 lauljat kokku ja, ja nii edasi, tantsijad kõik nii edasi, nii edasi, nii et, et see, see oli uhkelt, et tolle aja kohta vaese aja kohta organiseeritud inimeste unustasid ära, et kaardisüsteem, sest neid toideti mina olen üks või kaks korda päevas kõik Tallinnas kokkutulnuid ja küll tuldi veoautodega ja jumal teab kuidas, aga ja tõenäoliselt arvati seda, et kui me nüüd selle filmi värvilisena teeme ja mõistagi oli see mõeldud üleliidulise ekraani jaoks, et mine tea, äkki pudeneb siis Eestile ja eesti filmistuudiole ka üht-teist midagi, nii et võimalik, et seal olid ka niisugused asjad, aga, aga ennekõike ma arvan, et see oli niisugune kummaline katse kallutada eesti rahvast, et ega me nii pahad ei ole, näe, te võite laulda, sest kui sa vaatad laulupeoprogramm neljandasse aasta programmi, kõik on eestiaegsed, laulud, mõned case'i laulud, mõned üksikud Eugen Kapp seal midagi on kirjutanud ja kõik, aga protsentuaalselt on niimoodi, et see on puhas Eesti aeg ja Tuudur Vettik üks üldjuhtidest kirjutab lausa Rahva hääles ja et see on eesti rahva pidunu üdini eesti pidu, mis läks talle maksma. Hiljem 10 aastat Siberit. Ja nii edasi ja üldjuhtideks laulupeol viis meest, kaks on ainult olnud korpusega läinud mehed, aga Karindi, Tuudur, Vettik, Riho Päts on saksa ajal siin olnud, üks on kirjutanud metsandadel laulu ja ja kes veel midagi nad on, valitaks ometi üldjuhtideks, on ajalehtedes ja filmistuudio Võtik mängib klaverit sellesamas, mida, millest me räägime ja nii edasi, et see on minu jaoks, kui ma seda asja hakkasin uurima, siis liiga noore mehena ikka veel, ma ei saanud ka samamoodi tükk aega aru, mis toimub. Aga siis, kui ma taipasin, vot seesama värvi probleem ja seda, seda vett sealt tagatuli nüüd juba terve EKP või ütleme, nii, siis veel eesti meel, tähendab, see ei ole hea sõna Nõukogude eestimeelne Karotam, Bel konkreetselt ja nii edasi, sest Käbin oli siis pisikene propagandaosakonna juhataja, sest alles äsja tulnud ei oskanud sõnagi eesti keelt, siis või siis seal võis see taga olla ja nüüd edasi, tehnilises mõttes asi läheb päris nutuseks. Kui see Blumberg on öelnud, et ühtegi kaamerat ei ole, hakkab Raadik tulistama, muidugi Moskvat noh, andke kasvõi üks kaamera, siis üks kaamera Moskvast saadaks Askaan ja ma mäletan küll sellist kaamerat ja kui on esimesed materjalilt võetud, siis selgub, et kogu materjal suure krapsuga, kõik praakvõte sündmused värviline krapsuga tähendab siis sellised seda, et seal kaamera sees on mingisugune teravas. Tehnilises mõttes ma lugesin tehnilist seda protokolli kaameras niuke asi olemas, Greiferi sõlm, mis on see, mis edasi tõmbab, et seal häälestamata ja kõik on, kõik on praak siis tuuakse teine kaamera, mis ei käi ringi ja nii edasi ja nii edasi, niimoodi, et see on üks, üks üks hala ja nutt. Ja plussis komandeeritakse jõuvõtteid kasutades linn kroonikast kaks, kolm, neli operaatorit ja leitakse ka lõppude lõpuks üks režissöör, mida väga kaua otsiti. Sest seda eelmist värvilist Nõukogude Eestit oli keegi Stepanov, Stepanov, ma ei mäleta, nüüd Leningradist kokku pannud Eestis aga nüüdse Stepanov, Stepanov on kinni. Ma ei tule ja Lenfilmi, anna teda ja siis leitakse üks len, kroonika mees. No ükskõik, mul jäse nimi kunagi meilt ka raamat või midagi niisugust keeruline vene nimi kes tuleb muidugi mütsiga lööma, üldse aru saamata, mis asi toimub ja tema režiim on säilinud, seda on päris põnev lugeda, puhas mängufilm, lavastatud episoodid ega asjadega, aga no laulupidu kui selline sündmus võtta. Ja kui režiis on näiteks, et EKP esimene sekretär Nikolai Karotamm, sissejuhatav kõne sünkroon, et kolm meetrit inimkeelde tõlgituna kuus sekundit siis siis ma sain aru, et see nii kaugest Eestist eksti oludest kui üldse olla võiks ja samas vaimus edasi. Ja siis üle kivide-kändude lõpuks kohutavalt õnnetu venelastest koosnev masinavärk läheb käima, parvel on seal kuidagimoodi sees, hiljem rohkem, algul vähem, nii et see on ainus noh, tinglikult võttes eestlane, keda siis usaldatakse juba selle tõttu ilmselt ta võis tõlk kalla sellepärast et noh, mis sa seal ikka nüüd platsil umbvenelasena teed, koorid ju ei osanud keegi siis veel vene keelt ja nad saavad selle peo võetud ja nüüd film on Eesti filmiarhiivis olnud mustvalgena säilunud. Ja Mul ei ole mahti olnud kontrollida, aga tõenäoliselt on värvinegatiiv Moskvas, siis tuli täis metraaži täis metroos filmid veidi negatiivset Moskvasse välja. Ja ka selle lõpp on niimoodi, et Moskvas tuleb käsk. No kujutad ikka ette isegi tänase päeva videot tehnoloogiat, et juuni lõpus, Me filmime, grandioossed võtet pluss pikkade juurde võtetega, noh, kõik võimalik, kuidas pastlad jalas eesti rahvast tuleb loorehad ja vikati seljas, ühele mäe otsa viskab vikati, lausa vaatasin kaader kaadri haaval, poiss viskab vikati rohu sisse, astub koori, hakkab laulma. Stepis olid väga lõbusad või ütleme, Volta eesrindlik Stahanovoline, ma ei tea, noh, Tiiu Kure mees triigib oma laulupeo pluusi ja sinna alla on pandud siis niisugune kolortur šokker, kes laulab, aga et vaataja tähelepanu ei hajuks täpselt tema pea taga peaaegu et fookus on suur Stalini pilt, näiteks asjad. Aga samas ajas on ta ei vaja seda dokumenti, näiteks mind jahmatas, minu ajal ei tohtinud, vaata stallid oli ju täiesti varemetes või siis just see Harju tänava ümbrus ja kõik see ja kujuta ette, nad saavad lennuki, teevad lennud. Üldiselt on selgesti näha need varemed kõik pärast, küll vähem, aga minu jaoks täitsa ainulaadne kasutan kindlustama. Filmis on kaadrid ära, neid sellena on ta ikkagi olemas ja vähe sellest näiteks. Miks ma nii pikalt sellest filmist olen sunnitud rääkima, sest. Mulle jääb mulje, kunagi 69. aasta film juubeli üldlaulupeo peakomisjonis ütleb Ullo Toomi, äkki hõiskab, see oli Estonias, et kuule, me panime niuksed programm kokku, nagu Eestis ei olekski, nõukogude võimu asub 69, aga nüüd 47. Ma näen paraadil marssimas skaudimütsidega poisse. See on ikka must tübeteka valge ristiga. Mäletan seda. Mina kandsin sellist minu onu mälestuse pärast seda kogu aeg teadmata skaudimüts ja täis ilus mängib seal veel tõenäoliselt tsaariaegses mundris vabatahtlike pritsimeeste orkestrit, mis 50. aasta selle jäiga reformide tulemusel laiali peksti, sest see oli viimane vabatahtlik eestiaegne ühing, mida Nõukogude Eesti sallis 50. aasta on, kõik teised löödi laiali kõik sisse ja need on seal kõik kenasti ilusti olemas, pluss laulud, Bush, laulud niimoodi, et see on täiesti hämmastav, noh, niimoodi, et nüüd need 100 vene koka ei suutnud seda raka päris ära rikkuda. Aga tehnilises mõttes asi läheb päriselt haledaks, sest nagu selgub pool filmi värvi Filman praak, totaalsed ümbervõtted, üks telegramm läheb seal samale stsenaariumi autori. Paul Rummo, kes on noh, nagu öeldud, kunstide valitsuse juhataja asetäitjat, seltsimees Rumma. Andke palun käsk filharmoonia meeskoori siis tulevase rammi Ernesaksa rammile, et nad tuleksid noortemajja, lai tänav, üks tänane nuku teater uuesti sisse laulma Nõukogude Eesti hümni, sest eelmine salvestus filmi praagi tõttu optiline heli ebaõnnest, aga me maksta ei saa, meil rahade läks. Ja mina loen seda. Näen täitsa, kuidas pesseegov pikka kasvu mees, kes kui närvi läks, hakkas kokutama. Et kuidas koputab siis need telegrammid on segaeesti vene keeles talule õiget eesti keelt seal pehme pilet, aga ei ole kõiget vene keelt, sest need on vene keel, on ka, ta oli niisugune vigane, ei hoia, kõiki ta pommitab ja nüüd kogu materjal on praak, siis Moskva annab käsu, et film peab olema valmis septembriks täiesti mõeldamatu. Mosfilmilabori jõua läbi lasta ja seal on siis nii, et pommitatakse peaaegu et nõukogude valitsuse tasemel Mosfilmi, et miks te meid kinni hoidsid. Meil on värvifilm pooleli, sest nad ei suutnud ühtegi episoodi monteerida ja nii edasi, nii edasi, ja nii edasi, siis seesama režissöör, kelle nime ma ei suuda meenutada, see satub hasarti ja kulutab pööraselt negatiivse eelarve läheb totaalselt lõhki, siis järgmine tähtaeg antakse neile oktoobrist, oktoobripühadeks peab olema 47, peab olema film laual. Ja kuidagimoodi saadakse kätte esimene koopia. Minu tulevane kolleeg Herman Vahter on siis helimeheks, aga seal ta alguse töö. Ja nad käivad Lenfilmis, Felix Moor, loeteksti Laima paberite pealt, Acoopes loeb. Voldemar Alev. Mis, mis jama see on, et ma siis ma leian äkki esimene koopia kulutatakse täiesti praakiks heli praagikse pildi praagiks. Ja Moskvast tuleb kiri kuhugi. Ta oli esitatud, et jalamaid tulla lähtematerjalidega, siis algmuusikalintidega ja uue diktoriga Moskvas. Moskuste hakkas kõik otsast. Lühidalt öeldes laulupeofilm. Neljanda seitsmenda aasta laulupeofilm jõuab kohaliku ekraanile täpselt aasta hiljem, 48. Juulis tuleb käskkiri, et sisama laulev rahvas, nagu ta siis on, tuleb lavale ja ülipateetilise alevi tekstiga, hõiskab seal siis tõdesid ja kõik need seniitkahurid lõpus paugutada. Nibude kinni püüdma. 100000 pealine publik heidab rohelise mul. Siin on koos kogu talv tohutu hulk külalisi kogu vabariigis. Kuid paar on ka külalisi Moskvas, Leningradis, Elet Karjalas ja Kaukaasia. Kõikides. Ja Jüri Müür, mu kolleeg on tõenäoliselt teatavatel demagoogiliste ajenditel hõisanud siin ja seal kinokongressidele Eestis Nõukogude Eestis sündis filmikunst ainult tänu sellele, et vaat et siin oli nõukogude võim. Ta tõepoolest masse laulurahva võtan ette. Tähendab, ma küsin sinu käest, et mis asi see kõik need oli siis? Aga nad tegid lõppkokkuvõttes filmi ära ja režissöör vaesekene, kes oli kõik üle kulutanud, see saab Nõukogude Liidu kinoministrilt lehekülje pikkuse käskkirja ja alandatakse, tal on režissööri esimene kategooria, oli selline mõiste, mitte filmikategooria, vaid režissööritöö tab professionaalsega alandatakse selle filmitud teise kategooria peal. Kõik siis imestasid, tema võis vanduda seda Eesti laulupidu kuni kuni oma elu lõpuni, ma ei tea, kus ta on ja mis ta teeb, ma ei tunne teda, ei nägupidi, aga nimepidi õid fiksisse. Ära tehti, ma ei tea, et selle filmi eest oleks Stalini preemiat antud, sest skondliku noppis need nimed üle aastake-paar Stalini preemia, et mulle Lennart Meri kunagi rääkis, konnad skonnikoviga kaheksi suures rahapuuduse ajal seitsmeprotokollis leidsin paberitest leidsin ja käisid mööda nõukogude liitu esinemas. Noh, oli niisugune asi, nagu ma nimetasin seda kino levitamise ühing, tegelikult oli see nõukogude filmi propaganda büroo, midagi niisugust ja seal loengut pidasid filmi näinud, sai natuke raha ja nemad olid kuskil Uuralis Sverlovskisse sõjaväeosas. Lennart räägib mulle, et me olime kaheksa lava peal, et saalis olid ainult kiilakas sõdurpoiste näod. Ja siis tuleb mingi polkovnik ja hõiskab, et ja nüüd esineb Kolmekordne Lenini preemia laureaat Simons kollikova Lenini preemiat, teadupärast anti ainult üks kord elus. Jelegart vaatab metskonnik veel otsa, siis Lennart Merist vaatab kohalikule otsatskondliku, läheb kohe mikrofoni juurde, seletab, kuidas asjad on siis mitte midagi. Bravuurse aplaus ja kolmekordne Grammy laureaat hakkas rääkima, mida vaja, eks ole, siis noh, need on ka ajastu dokument, eks ole, siis, aga selle laulva rahva lugu ja maru huvitav oleks olnud muidugi filmi algvarianti näha. Ta värvis nüüd moodsas värvis ja ma tean, et tolleaegsed värvin negatiivid, mis olid suurest ju valad eriti Saksamaalt kokku röövitud emotsioonide peale akva ja, ja mis nad seal olid peal, need on üllatavalt hästi säilunud, kui vähegi normaalselt töödeldud, näiteks valgus koordis, mis ju mõni aasta hiljem valmis Jaak Lõhmus laskis omal ajal teha. See peab olema 80 aastat lõpp Moskvas teha, tõsi küll, venekeelse, sest Eesti fonogrammi seal säilitatud uue koopia ja mina vaatasin Dali filmisaalis, see oli niivõrd heade värvidega. Ma tormasin projektsiooniruumi, võtsin kuute välja oma käe vahel, uuruslik, mille peale kuramus, kopeeritud tõsi, Ida-Saksa positiiv Urmo aga mõne üksiku evolutsiooni lagunemisega ja sellest oli möödas siis juba 30 vaat et viis aastat sisse, nii et iseenesest laulvat rahvast oleks võimalik tõenäoliselt koheselt, et kas raha võetakse ja heli on tal muidugi armetus on selge, aga, aga mis ta justada heli ma tahtsingi küsida, et kui sa mainisid seda ühte reži variantega, seal säilis ka seda sünkroon otse heli natuke natuke on, nad on isegi püüdnud mõnikord enamus on muidugi täiesti sülitatud, neil polnud õiget montaaž, lauda kiusin üldse. Mõned võtted sünkroonis ta kõigepealt on, siis seletame kuulajatele siinkohal heli ja pilt on üheaegselt filmitud. Tähendab, mingit pettust ei ole või noh, nii nagu täna tehakse, ütleb, pannakse kaamera üles, mikrofon on kõnelejal suu ees ja siis see, mis tuleb, see tuleb. Aga konkreetselt siin siis see seltskond neljal seitsmendal aastal tõepoolest on siis Eduard Päll Sinija üldlaulupeo peakomisjoni esimees Eduard Päll avab laulupeo Üldlaulupeo peakomisjoni nimel avan Eesti Nõukogude Sotsialistliku vabariigi 12. üldlaulupeo. Eduard Päll räägib eesti keeles ja mis kõige tähtsam praktilises puhtas eesti keeles ja Nikolai Karotam. Nad on mõlemad Eestis sündinud tegelikult karutamine, Saaremaa poiss räägib aktsendivabalt eesti keelt, mis hilisemate eestlaste mälestustes on nii jaamatavat vaatlikut, vahi kuramise, ta oskabki rääkida paberi pealt loeb, aga räägib ja siis üksikud koorilõiked tundub, on võetud sünkroonselt, ülejäänud on siis selle peale sülitatud täiest, sest et noh, tehnoloogil just niisugune, nagu ta oli ja tuli, mis tuli ja noh, mis teha. Ja nii, kui sa küsida, et miks see film sündis või miks nõukogude võim tegi võimalikuks filmikunsti sünni Eestis kui Jüri müüri meenutada, siis kas vastus ei ole selles, et sõltumata ja riigikorrast on ikka inimesi, kellel on eneseteostamise vajadus? Vaata, mina soovitaks niimoodi ühe teise terminiga kultuurivajadus. Neid ei ole päris üks ja sama. Et kas see seltskond tajus, ütleme, seesama Semper kunstide valitsuses sügavalt sügav intellektuaal, eks ole. See oli ka niisugune näidisfilm, et näete, me suudame ja näe, nõukogude võim aitas, näeb niisugune suur pidu, sest rahvas on seal muidugi heas tujus, jumal hoidku, seda on möödas, tundub, et asi nii hull ei ole. Küüditamist veel ei ole, näe, vankad on siin, aga noh, näe, katsume mugandada, sest noh, elu tuleb edasi elada. Sellega lõpebki meie esimene saade. Järgmises saates läheme edasi filmiga, millega paljude lihtsate vaatajate jaoks algabki Eesti filmiajalugu. Tegemist on filmiga elu sita tellis. Täna olid mikrofoni ees Enn Säde ja Ilmar Raag. Nuppe keeras Kätlin Maasik. Kohtumiseni järgmises saates.