Tere õhtust. Täna loeme tekste, mis tõlgitud autor briti luuletaja Teed, Hiiuus ja luuletsükkel kannab pealkirja vares, loeb Andres Raag. Väike sissejuhatus teemasse tõlkijalt Märt Väljataga Alt. The George oli 20. sajandi teise poole suuremaid inglise luuletajaid. Ta sündis 1930. aastal, debüteeris koguga pistrik vihmas 57. aastal. Ta kirjutas kokku paarkümmend luuleraamatut, millest paljud olid mõeldud laste või nooremate lugejate tarbeks. Ta avaldas ka esseesid mütoloogiliste teemadel ja tõlkeid antiikkirjandusest. Aastast 1984. Aliteetchjus poeta laureaatus, Suurbritannia kuningliku õukonna luuletaja. Ta suri 88. aasta oktoobris. Samal aastal oli ta saavutanud tänapäeva luuletaja kohta lausa erakordse kuulsuse raamatuga sünnipäevakirjad. Sünnipäevakirjad, kirjeldavateegiusi, abielu, Ameerika poetess Sylvia plahviga, mis algas aastal 56 ja lõppes plahvi enesetapuga 63. aastal. Enne sünnipäevakiri oli jussi vahest kõige tuntum luulekogu 70. aastal ilmunud vares. Varese tsükkel sai alguse jõutši koostööst Ameerika kunstnikul Janard Baskiniga, kes oli visandanud seeria vareseportreesid, millele kius soostus kirjutama saatetekste avaldamise aegu, mõjus kogu üpris šokeerivalt. Kriitikud leidsid siit keele patoloogilist vägivaldsust, anti humaansemaid, ideesid ja saadistliku kujundistiku arvati Choossen laskunud nihilismi viimsesse sügavikku või totaalsele tühermaale, milles puudub igasugune inimlik vaatenurk. Ometigi pidi tunnistama, et need luuletused vähemalt mõjusid. Seos ise on märkinud. Arese kirjutamise esimeseks ideeks oli teatud kujutlusstiilist. Muinasjuttudes jõuab prints oma seiklustes sageli talli, mis on täis ilusaid hobuseid ja ta peab valima ühe nendest rännaku jätkamiseks. Kuningatütar soovitab tal aga kõik need kaunid ratsud jätta ja võtta hoopis üks armetu setukas. Ka mina olen oma luulest kotkad hüljanud ja valinud varese algideeks oli lihtsalt kirjutada üles varase laulud, laulud, mida vares laulaks. Teisisõnu laulud, milles puuduks igasugune muusika mis on ülilihtsas ja ülikoledas keeles mis justkui loobuks kõigist muudest kaalutlustest ja kaunistustest peale selle, mida varas öelda tahab. Varase tsükli eesmärkideks näib olevat esindada deemonliku alget kõikides uskudes ja müütides näidata deemonliku alge vitaalsed trolli loomisesse sigimises. Samuti näidata seda, kuidas kristlus, tehnoloogia, tsivilisatsioon ja kultuur ei ole suutnud deemonliku alget ohjeldada. Ning lõpuks püüab kius seda deemonliku alget ise oma müütides ohjeldada. Ta jätkab vana romantilist traditsiooni katset luua uus müüt. Mehe ja naise kehas polnud hinge. Nad jõllitasid tuimalt, vahtisid lollilt ja laisalt eedeni lilledel. Jumal mõtles. Probleem oli nõnda suur, et ta jäi magama. Varesena ääris. Ta hammustas Gussi jumala Aimsama poja kaheks vingerdavaks tükiks. Toppis saba poole, mehesse haavaga pool jäi tolknema välja. Mis pea poole pead, pidin naisesse ja seeru toomas sügavamale üles, et piiluda välja ta silmis ja kutsuda saba poolt kiiresti-kiiresti ühinema, sest oli nii väga valus. Mees ärkas, teda, kiskus üle rohulaine, ärkas ja nägi, et ta tuleb. Kumbki ei teadnud, mis oli juhtunud. Jumal muudkui magas, vares uut, kui naeris. George märkis, et kogu see müüt tuleb jutustada eepilise muinasjutuna proosas, mis on pikitud vareselauludega või lauludega varesest kius riista vareselugudes, mitmesuguseid Legende mitmesugustest traditsioonidest. Hareze müüdi aluseks on üks eskimo lugu, mille järgi alguses oli ronka ainuke olend ja maailm ise oli must nagu. Vares sündis jumala Luubainelikust ideest inimest parandada. Jumal, kes lõi maailma, näeb korduvalt pidevat luupainajat. Inimene istub aga taevavärava taga, oodates jumalaga kohtumist. Ta on tulnud paluma, et jumal võtaks loodud elu tagasi. Jumal saab vihaseks, jääb inimese minema. See halb unenägu osutub aga tõeks. Jumal ei saa enam oma loodust aru. See luupainaja täis pilget kogu jumala loomingu eriti inimese pihta. Jumala esitab luupainaja jälle väljakutse, et sa ise parema maailmalooks seda ka ongi Luubaine vaid oodanud Luubaine ja loob mateeriast varese. Jumal paneb varese proovile ja seab ta ette katsumusi mille tagajärjel vares sageli rebitakse tükkideks moonutatakse. Hävitatakse teda, kuid ta elab siiski kõik need muutused üle. Seejuures hakata jumala asjadesse vahele segama, mõnikord, püüdes õppida või aidata mõnikord ulakalt, mõnikord selgelt vastu hakates. Ta sooviks on ehk inimeseks saada, kuid päriselt see tal ei õnnestu. Varese juured on paljude rahvaste juures tuntud triksteri folklooris triksteran üldistatud nimetus muinaslugudes esineva vigurvända kavala temputaja trikimehe jaoks kes esineb sageli ühe või teise looma kujul ja vahetab pidevalt kuju, kelle tegutsemislõppu ei piira mingi moraalikoodeks. Samasuguseid kuju vahetavaid trikimehi kohtab tänapäeva kultuuris hulganisti multifilmides ja koomiksites. Enda jaoks oli väga oluline, et tema valesti mõistetaks sõjajärgse kirjanduse eksistents jalistliku absortistliku musta komöödia osana. Eriti püüdis ta ennast distantseeruda Samuel Becketist, kelle loominguga varest sageli võrreldi. Jussi meelest on musta komöödia taustaks külm soojussurma surnud impotentne maailm, milles eristused ja tähenduseta lakanud. Kõik on üks ja see sama. Seal valitseb vaheldumisi ükskõiksus ja meeleheide. Müüdid ja triksteri folk. Kloor, mille jätkajaks jõusse ennast pidas, väljendab aga kuuma narhilist käärivat eristuste ja dogmadeeelsed teemal ikka maailma, milles kõik on alles ees. Areson selles seksuaalse energia, loovuse ja sigimise printsiip. Juss ise kirjutas mustas komöödias meeleheide ja nihilism, fundamentaalsed elamispüüdlused, üürikesed, Klaunilikud, tähenduseta, absurdsed triksteri, Kirjanduses aga an fundamentaalne optimism ja loomerõõm ning püüdlused levitada ja intensiivistada elu, olgu see kui tahes äpardunud ning täita selle iga punkti eneseküllase tähendusega. Neid kaht on lihtne teineteisega segi ajada, sest niihästi ajalooliselt kui psühholoogiliselt esinevad nad sageli koos vähemalt kuni selle punktini, milles negatiivsus hävitab kõik lootuse võimalused. Nii et bioloogilised uuenemise taastootmisprotsessid lihtsalt ütlevad üles lakkavad. Must komöödia väljendab sellega kaasnevat viletsust ja lagunemist ning diagnoosib niiviisi meiega toimuvat. Triksteri kirjandus aga väljendab niisugustel aegadel kannata, kus ta allasurutud elutegurit uuenevad püha hinge, mis otsib oma sügavustest uusi varusid ja juhiseid otsides võimalusi uueks laienemiseks ja kasvamiseks. Just niiviisi lähenevad halvimad hetked parimatele võimalustele. Must oli sisemine keel. Must oli süda, must olin maks, must oli kops. Ei saanud imeda valgust. Must Oliveri oma valjus tunnelis. Mustad olid ahju pakitud sooled. Mustad olid musklidki, mis püüdsid välja valguse poole. Mustad olid närvid, Must oli aju hauanägemusi täis. Must oli linki kokutav karje, mis paisudes ei suutnud välja ütelda oma päikest. Mustonen märja saarma püstine, pea mustal vahtu sukeldunud kivi. Must on sapp, mis veresängis meda. Must on maakera tolli võrra mustava munakoore all, mille kohal päike ja kuu vahetavad sulgi. Et hauda varest Musta vikerkaart kaarduma tühjusesse üle tühjuse. Kui ta lendab. Alguses oli karje, kes sünnitas vere. Kes sünnitas silma, kes sünnitas hirmu, kes sünnitas diiva, kes sünnitas luu, kes sünnitas kalju, kes sünnitas kannikese, kes sünnitas kitarri, kes sünnitas higi, kes sünnitas Aadama, kes sünnitas Maarja? Kes sünnitas jumala, kes sünnitas eimiski, kes sünnitas ei kunagi? Ei kunagi? Ei kunagi? Ei kunagi. Kes sünnitas? Varese, kes karjub vere ussikest raasukest kõige järelevääristades roojases pesas, sulituid Tiidu. Lapsik, vingerpussmehe ja naise kehas polnud hinge. Nad jõllitasid tuimalt, vahtisid lollilt ja laisalt eedeni lilledel. Jumal mõtles. Probleem oli nõnda suur, et ta jäi magama. Varese naeris. Ta hammustas bussi jumala Aimsama poja kaheks vingerdavaks tükiks. Toppis saba poole, mehesse haavaga pooli, jäi Tolklema välja. Toppis pea poole peadpidi naisesse ja see roomas sügavamale üles, et piiluda välja ta silmist ja kutsuda saba poolt kiiresti-kiiresti ühinema. Sest oli nii väga valus. Mees ärkas, teda kiskus küla rohu. Naine ärkas ja nägi, et ta tuleb. Kumbki ei tea, mis oli juhtunud. Jumal muudkui magas, vares out, kui naeris. Varese esimene õppetund. Jumal püüdis õpetada varest rääkima. Armastus, lausus jumal korda, armastus, vares maigutas ja mõrtsukhai mõrtsatas merre ja veeres muudkui allapoole avastama, omas sügavust. Ei, lausus jumal. Ütle armastus. Proovi veel kord. Armastus. Vares maigutas ja porikärbes CC, kärbes moskiito sumisesid välja ja laskusid oma liha pottidele. Viimane katse, lausus Hiiumaal nüüd. Armast. Arest õmbles, maigutas, öögatas ja mehe tohutu kehatu pea lupsas välja maa peale silmad Volksumas pahameelest podisemas. Ja Varres röögatas veel kord, enne kui jumal sai ta pidama. Ja naise vulva lupsas tihkelt ümber mehe kaela. Mõlemad rähklasid rohus. Jumal püüdis neid lahutada, needis nuttis. Vares lendas süüdlaslikult minema. See hetk Kui sinist tossu immitseb püstoli suu tõsteti üles nagu sigaret tuhatoosist ja ainus maailma jäänud nägu lebas purustatud, puhkavad käte vahel ja oli juba hilja. Ja kui puud sulgusid igaveseks ja tänavad sulgusid igaveseks. Ja kui keha lamas hüljatud maailma kruusal ära visatud esemete seas igavesti kaitsetu lõpmatuse ees siis pidin vares hakkama otsima süüa. Must elajas. Kus solvust, elajas, vares pöörasva öökulli moodi peal kus on must elajas? Vares peitis end ta sängi, varitses seal, kus on must elajas. Vares istus ta tooli luiskas kokku laimu lugusid musta elaja kohta, kus ta on. Vares hõikas pärast südaööd, tagus viimase jõuga vastu seina, kus on must elajas. Ares lõhestas vaenlase kolba käbinäärme välja, kus on must elajas. Vares lõi mikroskoobi all konna risti, piilus haikala ajju, kus on must elajas. Arespraadis maa räbuks lennutas selle ilmaruumi, kus on musta elajas. Ilmaruumi vaikus lasi jalga, kosmos pages igas suunas. Kus on must elajas. Varespekslasel läbi vaakumi kriiskas kaduvaile tähtedele järgi, kus ta on? Kus on must elajas? Varese lahingu kirjeldus. Oli kord hirmus lahing. Müra oli nõnda vägev, kui vägev, üks müra saab olla. Oli kiledamaid, kriiskeid, sügavamat äga, kui ükski kõrv kannataks. Mitmed trumminahad lõhki ja mõned müürid langesid müra all kokku. Kõik rähklesid oma tee rebestavast kurtusest välja nagu läbi kärestiku pimedas koopas. Padrunit paukusid, plaanitud sõrmed korraldasid asju nii nagu käsk ja põnevus nõudis. Vigastamata silmis oli tappev pilk. Kuulid järgisid oma rada läbi kivi, tompude, maania, naha, läbisoolikat, taskuraamatute, ajude, juuste, hammaste vastavalt üldkehtivatele seadustele ja suur, hüüdsid ema ootamatutest arvutuslõksudest. Teoreemid väänasid mehi pooleks, shokis lõhutud silmad vaatasid verd, mida lekkis nagu vihmaveetorust. Tähtedevahelisele tühermaale. Näod, plärtsatused, sahvri, nagu oleks võetud elu maske, teades, et isegi päikese pinnal ei õpita midagi enamat ega tähtsamat. Tõelus andis oma õppetunni pühakirja ja füüsikas sigrimigri. Näiteks siin ajud peos ja seal jalad puu ladvas. Polnud muud väljapääsu, kui. Ja ometi jätkus, see kestis kauem paljudest palvetest vahikordadest hiilgavalt trimmis keredest, kuni laskemoon sai otsa ja pelk tüdimus tuli peale. Ja see Järgijäänud vaatas, mis oli järgi jäänud. Siis kõik nutsid või istusid liiga otsased nutta või lamasid liiga löödud luta. Ja kui selgines suits, siis selgus, et seda oli liiga tihti varemgi. Juhtunud ja juhtub liiga tihti ka edaspidi. Juhtub liigagi kergesti. Kondid on liiga okstaja beibaste moodi. Veri on liiga veemoodi. Karjed on liiga. Vaikusemoodi kõige hirmsamad grimassid jalajälgede moodi mudas ja kellelegi rindu tulistamine on liiga tikutõmbamise moodi. Liiga piljardipalli sisselöömise moodi. Liiga arve katkirebimise moodi. Kogu maailma lõhkamine on liiga see kinni virutamise moodi liiga tooli vajumise moodi, jõuetus vihas liialt sinu enese katkemise moodi, mida juhtub liiga kergesti. Liiga tihti. Ja taga järjatult. Nõnda jäi ellujääjad paigale. Ja maa ja taevas jäid paigale. Kõik võtsid süü enda peale. Ükski leht ei lõpetanud. Keegi ei naeratanud. Vareselangemine. Kui vares oli veel valge, otsustas ta, et päike on liiga valge. Ta otsustas, et päike helgib liiga valgelt. Ta otsustas päikest rünnata ja võita. Ta kraapis kokku kogu oma jõu ja hiilguse. Ta kraapis kokku ja ajas kohevile kogu oma viha. Ta sihtis nokaga päikese südamesse. Ta naeris iseenda, omaenese südamesse ja ründas. Ta sõjahüüu peale jäi Puur järsku vanaks. Varjud jäid lamedamaks. Aga päike läks eredamaks ja erendas ja vares pöördus söestunud tagasi. Ta avas suu, aga see, mis sealt väljus, oli süsimust. Seal üleval, õigustas ta end, kus valge on must ja must on valge. Võitsin mina. Üksiti kurja peeglisse vahtides nägi Varres tsivilisatsioonide udukogusid torne, aedu, lahinguid. Ta pühkis klaasi, kuid siis ilmusid pilvelõhkujate linnavõrgustikke udukogud. Hingates klaasile pühkis ta seda. Sinna ilmusid uduselt soosõnajalgade vohavad, lehvikud niiti, nirista ämblik. Ta nühkis klaasi. Ta silmitses, lootes näha tavalist, irvitavad lõusta. Kuid see ei aidanud. Ta hingas liiga tugevasti ja liiga palavalt. Ja ruum oli liiga külm. Ja peeglisse ilmusid udused baleriinid. Põlevad lahed, rippuvad aiad. See oli jube. Öökulli laul. Ta laulis, kuidas luik pleekis igaveseks kuidas hull, viskas minema reetlikus, südame ja tähed loobusid teesklusest. Õhk ütles lahti näivustest, vesi, kangestus vabatahtlikult, kalju andis ära viimase lootuse ja külm suri enese teadmata. Ta laulis, kuidas kellelgi polnud rohkem kaotada. Siis istus ta hirmunult vakka nähes tähe küünejälge. Kuuldes kaljutiivalööke ja omaeneselaulu. Vares mustem kui iganes. Kui jumalal sai inimesest villand ja ta pöördus taeva poole ja inimesel sai jumalast villand ja ta pöördus Eeva poole siis paistis, et kõik laguneb koost. Aga vares, vares, vares, naelutas nad kokku laenutades kokku taeva ja maa ja inimene nüüdiskui jumala häälel. Ja jumala jooksis verd, kuid see oli imperil. Siis ragises liiges taeva ja maa vahel ja hakkas gangreeni käes. Hai. Ise ma seda õudust ei lunastanud, miski. Valu ei kahanenud. Inimene ei saanud olla inimene ega jumal. Jumal. Mina olen selle looja ja lehvitas iseennast, kui mustab lagu. Elas kord inimene, kes ei saanud ega saanud oma emast lahti justkui olnuks ta oks emal ladvas niida kolkis ja hakkis teda arvude võrrandite ja seadustega, mida ta leiutas ja kuulutas tõeks. Ta uuris ja süüdistas ja karistas teda nagu Tolstoi. Keelas karjus ja mõistis hukka, läks talle noaga kallale, hävitas teda jälestuse, buldooserite ja puhastusvahenditega sundvõtmist. Keskküttega püsside, viski ja tülinud unega. Ema suri kõik lapsed süles, tontlikult nuuksudes. Inimese pea langes otsast, kui leht. Elas üks mees, kes tõusis voodist, mis polnudki voodi kes tõmbas selga riided, mis Polnudki riided. Miljon aastat vilistamas kõrvus. Ja jalga kingad, mis polnudki kingad. Ja sikutas paelad kõvasti kinni. Ta kõndis üle põrandamis, polnudki põral trepist alla, mis polnudki trepp. Piltidest möödamis, Polnudki pildid. Et peatuda ja meenutada. Ja unustada unenägu, mis polnudki unenägu. Ja oli ka pilv ürgaegne prohvet, oli vihm selle salakiri päikeselaudade vesine üdi. Ja oli valgus ja sellel lodev loba olid, kased tungivad peale käivad ja tuul üha loomi via noomil. Laua taga peitistas, silmad. Pihku otsekui lausudes söögipalvet. Vältides oma pilti peeglis luges ta Köstsitades uudiseid, mis polnudki uudised. Miljon aastat pöörlemas kõhul. Ta sisenes. Oma eluringi, kui lõpetas lugemise, tundes oma käeraskust käes, mis polnudki käsi. Ja ta ei teadnud, mida teha ja kust alata elada päeva, mis Polnudki päev. Ja Braik oli pilt. Briti muuseum oli pilt. Ristleja flamboro oli pilt ja trummi muusika jäätükid klaasis ja suundumis avanesid naeruks, mis polnudki. Naer. Oli kõik, mis oli järele jäänud pillist. Selles raamatus, mida olin neutanud mosool. Seal mägionni varemetes, kust leopard oli aastat. Pea ees minema tassinud ta keha. Õuna tragöödia. Niisiis, seitsmendal päeval madu puhkas. Jumal tuli ta juurde ja ütles. Ma mõtlesin välja uue mängumadu, vahtis imestunult seda ligi tikkujat. Aga jumal ütles, kas sa Õula, näed, ma pigistan ja ennäe, siider. Madu võttis tubli lonksu ja keerdus küsimärgiks. Aadam jõi ja ütles saamu jumalaks. Eeva jõi ja lõi Reier laiali ja kutsus kõõrdsilmse mao ligi ja andis talle valu ja vat. Jumal jooksis Aadamale ära rääkima, too tahtis end jooblu vihas aeda üles puua. Madu püüdis asja selgitada, püüdis lepp. Aga jook ajastal keele sõime. Ja Eeva hukkus kriiskama. Appi vägistatakse. Ja peksma madu vastu pead. Sest ajast peale hakkab Eeva madu lõhes alati kriiskav, seal jälle siin p. P. Ja Aadam lajatab maole tooliga pähe. Ja jumal ütleb, see on hea. Ja kõik läheb kuradile. Fragment muistsest tahvlist. Ülalkuulsad huuled õrnadel Uudemetes all habe reite vahel ülal naise laut särava pärlilaegas all veresõlmega koht, ülal mitu vaeva kortsu all tiksuv tulevikupomm ülal veatud hambad nurkades kihvade moodi all, kahe maailmaveskikivid. Ülalsõna- ja ohe all verre ja laste klombid ülal veatu südamekujuline nägu. All südame lõhki kistud nägu. Kuidas vesi hakkas mängima? Vesi tahtis elada. Ta läks päikese juurde. Ta tuli nuttes tagasi. Vesi tahtis elada. Ta läks puude juurde, Need põlesid. Ta tuli nuttes tagasi. Nad kõdunesid. Ta tuli nuttes tagasi püsitahtis elada. Ta läks lillede juurde, need märtsisid. Ta tuli nuttes tagasi. Ta tahtis elada. Ta läks, viska, ta sai kuku verega. Ta tuli nuttes tagasi. Ta läks uska, aga ei kuku noaga. Ta tuli nuttes tagasi. Ta läks, viska. Ta sai kukkumagla ja mädaga. Ta tuli nuttes tagasi. Ta tahtis. Ta läks aja juurde. Ta läks läbi kivi ukse. Ta tuli nuttes tagasi. Ta käis kogu ilma läbi otsides ei miskit. Ta tuli nuttes tagasi. Ta tahtis surra. Kuningal polnud enam midagi nutta. Ta läks kõikide. Asjade põhja täiesti kulunud täiesti puhas. Pisiurm. Ooppisi urm peidab end mägede eest mägedes. Tähtedest haavatud vari, sinust tilgub ravimuldasas ööd. O pisi Jurn pisike luu ja lahata küllad urvalinnu korjusega, lõikad tuult ja jahvatab kive. Noobise Jurm trummel lehma koljul, tantsid sääsejalgadega elevandi londi ja krokodilli sabaga. Oled nii targaks, nii hirmsaks saanud imedes surma kõdunevad tissi. Istumu sõrmele. Laula mu kõrva, oo pisi urm. Andres Raag luges inglise luuletaja Teed kiusi tekste kogumikust Vares tõlkinud Märt Väljataga. Eesti Raadio luulesaated 2001 kuulmiseni toimetaja maris Johannes.