Säde filmist. Head raadiokuulajad täna jätkame meie vestlust Eesti filmiajaloost ja filmide tegemisest üldisemalt koos eesti kino legendaarse helimehe dokumentalisti Enn sädega. Nii nagu eelmises saates, nii peab seegi kord teid hoiatama, et tegemist ei ole ametliku ja igakülgselt tasakaalustatud ajalooga vaid pigem suulise pärimusega, milles siin ja seal võib leida ka pisikesi ebatäpsusi. Ometi usun ma, et ajaloo puhul on faktidega vähemalt samavõrdselt oluline see, kuidas maja lugu mäletame. Eelmises saates rääkisime, kuidas valmis dokumentaalfilm esimesest Nõukogude Eesti üldlaulupeost 1947. aastal. Sellest loost selgus, et kuigi eestlastel oli palju pealehakkamist, ei olnud Tallinnas tol hetkel olulisel hulgal kinomehi ega ka mittetehnikat, millega oleks saanud filmi teha. Samas julgen ma täna väita, et enamik eestlasi seda dokumentaalfilmi laulev rahvas ei mäletagi. Eesti filmiajalugu hakkab ikka pigem mängufilmiga elutsitodellis, mille stsenaariumi aluseks on August Jakobsoni näide ja mille režissööriks on Venemaalt saabunud rahvusvaheline mees Herbert raport. Meil on raskelt haavatuid, paluvad nende siia toomiseks sinu luba. Ma ei mõista sind. Tuua müüa vàlja sõda. Raakist milleks need inimesed annavad oma elu, et vabastada meie kodumaad? Päästa isal on vaja töötada, aga sinul on esimene ettejuhtunud ohvitser, kallim, kui isa. Rahu. Räll, Norral, jutuna haavatutest. Ütle neile. Ma annan oma maja meeleldi haavatute jaoks. See on jah, üks põnev asi, mida minu teada Eesti filmiajaloolased, nii palju kui neid siis on või on olnud, on tulemas, ei ole tähelepanu pööranud. Seal on üks eellugu Jakobsoni näidendiga, kui halvad ajad tulevad viiekümnendat aastat, Käbin saab võimule. Siis Johannes Semper, kes on ajakirja looming, peatoimetaja, ühtlasi kunstide valitsuse juhataja saab hirmsasti vastu päid ja jalgu selle tõttu, et ta ei avaldanud Loomingus Jakobsoni näidendit elutsitodellis. Noh, need on need liivakasti mängud, mis nüüd mingil moel mingi põnevusega jälgima, aga tõenäoliselt sealt saab see asi algtõuke, sest ma avastan arhiivis. Kui ma uurin 47. aasta laulud ja filmi laulev rahvas, paberid, siis sealt paberite hulgast tuleb välja üks valitsuse Telegram venekeelne ja ma ei saanud alguses aru, ma mõtlesin, et see on seotud laulva rahvaga, sest seal selle toimikus või säilikus ütlemises see on Leningradi stsenarist, Illiaatraubergile ja sellele on alla kirjutanud Eesti NSV kinominister algus Raadik ja enna imede EKP keskkomitee propagandaosakonna juhataja Ivan Käbin ja kõlab see tegelikult niimoodi, ootame teie saabumist koos stsenaariumiga, teatate, millal tulete. Ja mina mõtlesin esimese hooga jutuks olnud Paul Rummo stsenaarium oli siis nii küündimatu, et kutsutakse trooberg, aga siis vaatan, kuupäeva kuupäev on august 1946. Paul Rummo kirjutab laulva Row stsenaariumit, olles märtsis 1947 ja nüüd olles veidi hinge tõmmanud ja süvenenud elu tsitadelli sünniloosse, taipan, et see on esimene tõenäoliselt või ütleme 99,9 protsenti. Esimene mustvalge paber Eesti kinoloos, kus on selgelt näha Delutsetodellis Lenfilmi poole, lükkab Ivan Käbin isiklikult. See oli mulle põnev, põnev uudis. Nii palju sellest algusest, aga nüüd elu tsitaadile suhtes. Siin eelpool sai öeldud, et tema saatus Eesti filmiajaloos on olnud kahetine. Kõigepealt on ju elutasitodellis puhtalt Glen filmi toodang, isegi tiitrites on Lenini ordenit omav Lenfilmistuudio ja nii edasi. Ja see tähendas seda, et Lenfilm kooli eestikeelsed koopiad ära teinud, hävitas eesti heli. Nad lugesid seda, dublaažikohad vahetasid Vene varianti, Eesti variant ja raport, viini haridusega saksa juut, filmis Lenfilmis puhta heliga tol ajal ilmselt nagu asjata küsimus, aga kuna eesti näitlejad, kes läksid sinna Leningradi, ega nemad ju vene keelt ei osanud üldse? Pinna muidugi oskus, kui pinnasel oli, kui ma nüüd ei eksi, tema rääkis kõiki kohalikke keeli aktsendivabalt, kaasa arvatud eesti keelt, rääkis aktsendiga, keeks on tarvis aktsenti. Aga ma ei usu, et Hugo Laur kuigi Hugo Laur on tsaariaegse hariduse, ei, ta võis osata. Sest ta on ju Riias arhitektuuri õppinud muidugi oskas Hugo Laur oskas perfektselt mausoleumi. Aga noh, ma näiteks Liia Laats oskust eestiaegne ja siis veel tudeng ja teised, kes nõuded näiteks, ma ei ole kindel, kas ta vene keelt oskas, aga noh, see polnud ilmselt probleem, sest kui seal kambas keegi oskas ja nad rääkisid saksa keelt seal selle peale mõtlesin, et raporte näitlejad võisid omavahel saksa rääkis uskumatult halba vene keelt. Uskumatult halba, sest ta ei saanud seda seda elu lõpuni. Ja, ja ma usun, et näitlejatöös, et see ei olnud üldse takistuseks. Lend film võttis selle filmi endale plaani ikka vähemalt 46. aastal, uskuda võib ja nad võtavad 46. aastal plaani teha üks film, mille tegevus toimub uues liiduvabariigis, kus tuuakse näitlejad. Ma mõtlen, et kas see on koloneisaatori otsus või või on seal mingisugune huvi kultuuriline või selle selle Eesti vastu seal kõrval. Kõigepealt ma usun seda, et seal oli huvi sest noh, teadupärast pärast sõda tükk aega olid Eesti nagu piiritsoon, see ei saanud mitte niisama raudtee, et alles 46 vist lasti lahti, see tähendas seda nende nende gängsterid vandeinvasiooni Eestisse Karotam karjukkadest jõust. Aga see andis neile võimaluse Tallinnasse tulla, sest noh, Tallinnas olid ikkagi veel üks kõikatele varemetes, aga olid ikkagi kohvikud loe. 40.-te aastate Vene mereväekorrespondentide memuaar, mina olen lugenud, kes tulid esimest korda Tallinnasse ja Nõukogude sügaval nõukogude ajal kirjutatud ja see on jahmatav, sest et ta ütleb niimoodi, et ma nime ei mäleta. Rammu käest küsi et ma astun Balti jaamas vagunist välja. Ja perroonil on kanniksi müüjaneiu, ta on ilusasti riides. Mostan kimbu kannikesi, kujuta ette ja sealsamas kõrval müüakse maasikatega jäätist vahvlis. Vaat niisugune lause ei, ma loen seda, siis ma taipan, kust see poiss tegelikult tuli. Aga seda tellis oli muidugi märk, seda ma mäletan väga hästi, ma usun, et ma käisin 105 korda vaatamas, sest et oli see šokk, et ei ole vaja subtiitreid lugeda. Ma olen selle üle siis, kui ma helimees olin, ma olen sellele jõle palju mõelnud iseenda ees. Ta tüüp, jutt oli ju, sa tead, ise oli kolm punast kaad, Eestis oli Kalevi jalg pall, kinostuudio, kolmas kaali mida võis alati tööst vabal ajal sõimata. Täiesti rahulikult. Eesti filmiheli ongi jah, ja mind hakkas isikut väga häirima. Sest minu ajal sai seda asja hoole ja armastusega tehtud ja ma alati siis, kui sellest juttu läks, mõtlesin, et oodakat tulge Tallinnfilmisaali, mida ma ise häälestus, kuuleme seal. Siis ma võtsin oma testlindid, ajasin kinokomiteest vastava komisjoni välja ja läksime näiteks sõpruse kinno, mis sel ajal Tallinnfilmi nii-öelda naaber ja seal me käisime alati. Kopad vaata. Noh, nüüd läheb tehniliseks failiriba optiline vanaaegne heliriba, nagu meil oli, peaks laskma läbi 8000 hertsi sõpruse sidunud nelja tuhandet läbi. Eks ole, sisse, aga näe vene filmiheli ja siis ma tabasin seal on psühhofüsioloogiline petuvärk, eestlane loeb eestikeelsed subtiitrid ja ei kuula üldse venekeelset heli. Aga nüüd äkki kui tuleb eesti film, subtiitreid ei ole, ta on esimene pool tundi täiesti liimist lahti, siis ta ei oska häälestuda eesti heli peale, millest tuleb ainult pool seda, mida mina, Burkene, püüdnud teda sisse ja, ja subtiitrid ka jäite, eks ole, sisse ja elu tsitadelli soli ilmselt minule noorele poisile samasugune šokk, et ma lähen kinno ja äkki räägivad eesti keelt, täitsa selge, et eesti keelt ja ma saan kõigest aru, mõistlik, ma ei saanud filmis Tarmo pahad pahad on mingid fašistid, keegi seal midagi. Mingisugune professor ja tralli valid, et seal see huvitas mind vähe. Ja kuivõrd Liia Laats oli sel ajal? Ta oli juba siis vist lõpetan, oli Pärnu teatris näitlejaks ja meie perel oli jälle Pärnu teatri näitlejad Veera Luur ja Arnold Sikkel. Perena tuttan, käisime nendega läbi. Sikkel mängis paljudes filmides, pärast esimene roll oligi Jurka müüri, imestas, kui sa mäletad, väliseestlast mängib siis me kuulsime, kuidas Laats oli siis teatrisse rääkinud, kuidas siis Lenfilmis käis ja kuidas ta minu arust pandi vist kunsthambad suhu või midagi siukest täielik midagi, sest reziim oli Hollywoodi režiim. Ma olen neljandal kursusel, oli Lenfilmis praktikal ja ma Taisnäki Mosfilmis kolmandal kursusel, need on puhtad Hollywoodis, need on tööstus ja sealne tehnoloogiline tase oli vapustav. Tähendab ilma igasuguste jutumärkideta, sest need eelkäijad, kes seal olid olnud 30. aasta, enne kui nad maha lasti, need olid kõik saanud hariduse ja praktika, kas saksa ufo stuudios või Hollywoodis, minu helitehnika õppejõud, professor Purga, oli kaks või kolm aastat enne sõda. Tähendab helifilmi sünni ajal olnud Ameerikas õpilaseks täiesti uskumatu ja ta tuli 37. aasta Stahli repressioonidest kuivalt läbi ja teiseks, noh vaata, kes näitlust, eks ole, need olid, noh, see oli tol ajal ikka tippraport, selles mõttes oskas valida. Ja see seltskond eesti näitlejate seltskond kaasa arvatud, noh ütleme noor Liia Laats ja ta on, need on tulevased Eesti väga nimekad näitlejad, kõik niimoodi, et see, see kett, kes Lenfilm läks, eesti näitlejad rääkisid, vaimustab tult eestiks kõigepealt kuidas neid harjutati kaameraga küll, seal polnud ju elementaarsed ettekujutust, Eesti oli Eesti mängufilm praktiliselt ei tehtud, kui nüüd seal Theodor Lutsu katseid märka katsed mitte lugeda, neid nad olid, aga noh, nad olid nii, nagu nad olid. Et kuidas nad harjutati kaameraga ja ütleme raporti niisugune. Kujutan täiesti ette pedantne Saksalik episoodi välja, ehitus viimse detailini lihvitud, niimoodi raamatut ei mingit näitlejal improvisatsioon, sest see oli tol ajal täiesti välistatud, et sa võisid teisest uksest välja minna ja nii edasi. Ei või ütelda, teie majal oleks sõbralik välimus. Juba see plank üksi võib ajada inimese meeleheitele. Ja siis juba teist korda. Ma ei tunne end siin võõrana, pandatiivinustanud meid ei unustanud. Tänan. Ja nägemiseni, alati kirjutati, mul on raskelt haavatuid. On vaja otsida operatsiooniruumi. Võib-olla meie ema. Ja see filmiti eesti keeles, nagu öeldud ja enamasti tol ajal nagu võetud Herbert rapobart. Tõenäoliselt kamandas seda puhta heliga nii palju kui võimalik oli, nii et see Eesti tolleaegne tippnäitlejate kogum sai puht olnud rääkida selles eesti keeles. Aga nüüd aastate möödudes Lenfilm ajas need helilindid segamini ja hävitas eestikeelse helilindi ära. Ja kui 1960. aastal Tallinn fil märkasin, mingitel põhjustel tahtis restaureerida, siis selgus, et eestilintele olemas pilt mingil moel oli olemas, aga heli on kadunud ja siis võtab Tallinn film või Tallinna kinostuudio sel hetkel veel ette ühe kummalise asja, nimelt dubleerib selle uuesti eesti keelde. Nähtavasti olid olemas eestikeelsed tekstilehed, sest noh, näitlejad said kuulda, kõlba klappides iseennast ainult vene keeles. Aga paraku on läinud 13 aastat mööda ja suur hulk näitlejaid on vahepeal siit maailmast kadunud. Tõsi küll, sisse räägivad ennast. Hugo Laur, professor August miilosena räägib ennast ise sisse. Aino Talvi räägib ennast ise sisse, Gunnar Kilgas, nende poeg räägib ise sisse. Liia Laats, Liidia, nende tütar räägib ise, siis aga Rolf poeg esimesest abielust, keda mängis Lembit rajale ja tegi vapustava rolli, minu arust seda dubleerib juba Karl Kalkun. Lembit Roela vahepeal ootamatult suri. Imelik on Säreviga Andres Särev täies elujõus olev mees, kes mängis seal rühart miilast, seda dubleerib millegipärast Voldemar Alev. Ja te olete meelt, et Särev mängis veel ilusa rolli kiisa jää menekus juhtudest, kus need kaks mõistet Kaljo Kiisa sel teemal vestlesin ja ta kiitis väga, miks Särev siis ennast ise siis ei rääkinud ju, seda ei tea. Betty Kuuskemaa, kes mängib seal perenaist ja kelle ümber tolleaegne punane propaganda hirmsalt trumme lõi, ma mäletan väga hästi, sest Betty Kuuskemaa oli üks eesti näitlejatest, kes 44. aasta sügisel põgenes Rootsi. Ja ennäe imet, Väheste paarikümne eestlase hulgas, kes tagasi tulid, tuli tagasi ja muidugi siis kohe koturnidele ja igal pool näidati, et vaata nii ja naamoodi ja ta sai minu teada Stalini preemia teenelise kunstniku vähemalt kindla peale. Rudolf Nuude räägib ennast ise sisse, rand, viire dubleerib juba Karl Toom. Aga kuuendate aastate tsitadelli tiitrites näiteks ei ole üldse luuletaja lillaku nime, keda mängib Eduard Tinn. Tundub, et ta räägib ennast ise sisse. Ja nüüd üks asi, mis ma tahtsin tähelepanu juhtida, mis viib meid, ajastus ei ole täpselt, seal on mikroepisoodides on kaks hiljem väga suurt rolli Eesti teatris mänginud. Kõigepealt Ants Eskola, mängib mingit salapärast agent, kaabus krae tõstetud, löö või maha, ma ei saa aru, kas ta ise räägib ennast sisse või räägi seal korrigeeritud tooniga antud tekst. Ja ma hakkasin mõtlema, et oot, eskonnal ju pahandused minu teada, ta istus kinni, kontrollisin teatri muusikamuuseumis ja tõepoolest Ants Eskola istus 41 kuni 46, siberis. 47 sai ta tagasi, aga ainult loaga mängida Rakvere teatris, aga enne imeta tuleb elu, tsitadelli mängib kõrvuti Kaarel Irdiga kes on vastaspoolused pärit mees, täielik karikatuur ja jälle jääb minu jaoks küsimärk. Kas see noor ja kõhn ja suuri silmi pööritav karikatuur, ird räägib ennast ise siis? Ei räägi seda tasu siin tsiteerida, las raadiokuulajad otsustavad, sest mina ei suutnud. Ma olen ühe filmi koos Kaarel Ird ikka teinud, aga vanemas eas ja ja seal ta mängis prokuröri. Ja andis muidugi soliidset hääletooni sisse. Ja nüüd, mis Ants Eskolast puutub, et see lugu lõpuni rääkida, siis teda episoodi mängijate nimestikus ei ole. Rappessarniirase maja sinu sugulane, isa, väga hea, tuleb tarvis. Muide, relva ei maksa kanda. Teadusmehe, poeg ise ka rahulik teadlane. Anna doktorile edasi, Al tarvis nagu öeldakse, sisse kasvada, Nõukogude meditsiinis sisse kasvada. Kuid milleks mäng on kaotatud mänge veel jätkub? Arvad, peale saaks laste poole egiperemeri. Ärad torni kajakad lendavad tagasi. Nii paljud siit tabelist aja ma ainult lõpetuseks tahan, et see pompöösne lugu noh, ütleme siis valitsejate poolt lõpetada. Vahetult pärast filmi lõpetamist 1907 saavad ENSV tõelisteks kunstnikeks öeldut Kuuskemaa Herbert raport, Andres Särev, Eduard Tinn ja 47. lisaks rahvakirjanikuks tehakse August Jakobson ja rahvakunstnikuks Hugo Laur. Nii et see oli võimas hüppelaud ja noh, nagu öeldud, meil pole, poisikesena oli see ennekõike niisugune. Ma ei julge seda sõna tarvitada, emotsionaalne, aga igatahes kohutavalt põnev oli selles ilma elektrita Pärnu linnas õhtul tulla kinost, kus räägitakse eesti keelt, ennekõike see oli, see oli vaimust nüüd filmi äsja üle vaadates selgub, et ma mäletan neid kahte episoodi. Kuidas professor miilas leiab lauasahtlist kuldhambad ja mingid pärlikeed ja kuidas Snelli tiigi ääres põõsastest sirutab välja käsi Śaksa revolvriga, käib pauk. Aga seda viimast mäletasin mina olen väga hästi. Olge valmis võitluseks Lenini-Stalini asja eest. Oleme alati valmis. Hiljem kui palju Eesti kinomehed need, kes on siis ühel hetkel hakanud ennast pidama eesti kinomeesteks, kuidas nemad sellele elule tsitadelli tagasi vaatavad, kas, kas nende jaoks hakkab Eesti filmiajalugu nii nagu sina ütled, pigem valgus koordist või või siiski, nad leiavad, et, et mingil viisil seal end filmifilm oli oluline. Vaata, see oli see aeg, kus Tallinna kinostuudio taalselt vene keel ja venemeelne ja mingist erilisest eesti filmist sel ajal mina üldse räägiks, see, et nad Eestis võeti ja ütleme, seal madio laulu sõbras või ma ei tea, mis asjas pandi. Aksel Orav eesti rahvariietesse. See oli karktuur. Sest noh, kes tegid Mandrükin sattunud mõneljan seitsmenda aasta paberites peale tulevane surmanud röökinud, kes on Moskvas sisse kõrvetanud andetu seetõttu on Eesti kinoministeeriumis filmitootmise peavalitsuse juhataja ja alles selle järel ta maandub. Siis saab alkohoolik, Nivesin saabub siia, teeb siin kaks, kolm filmi tagahoovis näiteks totaalne alkohoolik, need on aegsed, kõik ta ei mäleta, neid mehi. Kakerdab täiesti ütleme raport, et see Euroopa haridusega intellektuaal, see ei sobitu nad siia mitte kuidagi, aga ta oli sunnitud tagasiteed ei olnud lihtsalt mujale sisse ja talle meeldis Eestis teha temast ühtegi Eesti NSV teeneline kunstnik pärast seda kolm filmi tegi, seda läks tagasi. Ja, ja ülejäänud seltskond ka Kroonikas olid ju kõik venelased. Ja selle tõttu need vahefilmid ütleme tõepoolest kuni Jürka müüri ühe külameeste nii 61, see on niisugune, vaat see on nüüd puhas interreeglina, see on nüüd küll niisugune taan noreet, Kasesalu tuleb juba siis ta lõpetab varem kui teised, aga ta ei pääse löögile, ta jääb. Annaks jumal, et mälu ei petaks nii v siin juurde, teiseks režissööriks ja kõik need Nevežyni õudused kallatakse nüüdse solkvahelisel reeda kaela, kes oli seal tõlgiks, ainult kes ei pääsenud üldse löögile või, või, või seal midagi muud. Harri Rehe räägib mulle, et tema oli seal kui törts kooperve, kun Tallinnasse tulid juba, et nemad ei viitsinud filmid, tema oli siis kolmanda kursusega tudeng oli tegelikult tema filmis nüüd laulu sõprasid, muid asju võiksid olla, väga meeldis, seda oli täiskoha peal, kuigi teleoperaatoriks. Vaat see oli niisugune kummaline aeg. See kõik oli vene värk. Nad rääkisid püüdlikult pärast siis eesti keeles ja kõik, vot sealt tuli see eesti omamoodi heade näitlejate, see õnnetu Ginalik rääkimine, mis vanu filme vaadates tänaseni häirib. No hea küll, ta oli tehniliselt lihtsam, nii nagu ta on seal, eks ole. Operaator ei olnud küllalt tasemel ja jälginud, et tuleb ruumi akustika välisepisoodis sisse ja muud tehnilised asjad, mis pole siin tähtsad, kõik siis sealt tuleksid teatraalsus, tekstiandmise alb teatraalsus, seal ei ole midagi pistmist tegelikult kaasaegse kinoga, vaata ise, mis nendel aastatel maailmas oma teksti või Venemaalgi tehti. Minu instidüheksid, eks ole. Kured lendavad ühe aasta, üheksa päeva, Ma käisin Nevski peal kino Leningradi kinomajas neid vaatama, sest et noh, käed-jalad värisesid. Ma saan aru, et seal mingi pohmiduva tunnistanud näitlejad kõik seal kohapeal ja noh, eks ole, see aeg siis siin me olime kusagil mingisugusest. Tavahoovis. Nõukogude ideoloogias sel ajal olid tegelikult sügavkünniaastad, mis täiesti otseselt muidugi Eestit puudutas, 46 on see kurikuulus taanovi, kultuuri sissetungiv, Leningradi ajakiri Leningradi ajakiri, siis ka seda ja siis kohe tulevad ju need Šostakovitši ja Ahma tuline ja kes seal kõik nii-öelda olematusse lähevad pärast seda 146. Eesti oludes tuleb loomulikult kohe järel, sest et 47 kohe sama asi tuli loomingu kohta ja nii ja naa, aga kohe järgneb 1950. aasta kurikuulus kaheksas pleenum, mis on siis EKP keskkomitee kaheksas pleenum, kus Karotam koha kaotab ja kõik tema kaasaskõndijat Tsemperit, Hans Kruusi, noh, osad lähevad Siberisse, osalt kaotavad kohad ja Käbin saab võimule. Tähendab, see on just see aeg, et valgus koordist rääkida tuleb tingimata rääkinud sellest, et Eestis on täiesti vene meel napp, absoluutselt tagurlik stalinistlik, saanud võimule ja see on järgnenud sellele järel Eesti ajaloo, millest me rääkisime eelnevalt, kus veel ei teatud täpselt, mis sünnib ja püüti kohaneda ja nüüd siis näidatakse pärast 49. aasta küüditamist sellega probleeme, mida näidatakse kohad kätte, et olukord on selline, kusjuures kohad kätega agressiivselt kaasa jooksnud. Johannes Semper, Darryl Rasmus Kangro poolil üks 40. aastal kohe vurrkanni nakkas kommunistiks ja ta kaotab koha, läheb kinni Nigol Andresen, kes 1940. aasta sügisel veel kirjutab näiteks sellise lause, et kui Lydia Koidula looming ei ole läbivalgustatud, tema tarvitab sellist ilusat sõna siis on ta kõige kontrrevolutsioonilise kirjanduse osa Eestis. Nigol Andresen, kes mütsis, kaotab tiivad ja sära ja võimule jäävad siis truu, alamilmub sealt kusagilt selline mees nagu Magnus Mälk Kirjanike liidu esimeseks sekretäriks, tõsi, lühikeseks ajaks. Ja noh, niisugused teisejärgulised vennad, Juhan Smuul jookseb seal kusagil imelikult. Andresen kirjutab pärast tema kohta, et kõige suurem lurjus. Aga nüüd, kui ma uurisin ühte Tartu Ülikooli magistrandi magistritööd tema Iman Tiiu Kreegipuu, siis ta toob ära Juhan Smuuli Palfleti kus ta kirjutab Nigol Andresen, sest et see oli kõige suurem lurjus niimoodi, et niisugused mängud käisid ka veel kusjuures muuli andnud päris endale aru, mis tegelikult toimub. Noh, teda on öeldud niimoodi, et mingil moel lihtsameelseks meheks käik sisse, aga leeberest muidugi sõites täie hooga, sest ta kirjutas vene keeles ja leeberit sai kuulsaks. See on küll veidikene folkloorihõnguline kahes kätte sattunud raamatus nimetatakse Stalini nime, Stalinil oli juhuslikult toimetatud käte valgus koordis see pisike novell alla keskpärase, julgen mõelda oma kesiste kirjanduse tundmiste tasamaalt ja Stalin oli seal valgud koordis läbi lugenud, öelnud, et oi, see on ju täitsa tubli asi, seda peaks eesti rahvale tutvustama küll Everesti tulevik igaveseks kindlustatud. Ta ostis mingisuguse hiilgava välismaise masina, ma olen seda oma käega pärnus katsunud rohelist värvi. Ameerika masin, ütleks kallis Ameerika massi tol ajal. Ja nostalinbreemide kõik muud ja siis noh, see tõlgite kibekiiresti, kusjuures eesti kirjastused keeldusid algul seda valgus kurdis tõlkimist üldse, sest see oli noh, nii mage jama, et saad, aga no nüüd oli papa Jossid selja taga ja noh, siis läks kõik ja sealt loogile muidugi valgus kordis film igaks juhuks. Võib-olla mõnel nooremal raadiokuulajal peaks seletama, kust selline mees nagu leeverest, kes on viimasel ajal üks kõige paremini unustatud Eesti kirjanik. Kus kohas ta välja ilmus ja kui palju eesti kirjanike arvates oleks pidanud seda minu käest küsima, et ma algkoolis oli nagu ta oli meil kirjandusprogrammis, tuhka nüüd ma enam ei mäletanud, on Venemaa eestlane, eesti keelt praktiliselt ühtegi sõna ei osanud kirjutas ainult vene keeles, kas ta mitte pinud isegi Moskvas kirjandusinstituudis natukene aega ja noh, nii nagu nad sealt kõik on startinud ja siis pärast seda tuli Eestisse elama, kui tal oli tehtud Siiba niisugune oreool ümber, et on Eestis ist vaata propagandamasin pandi seoses liberetiga täistuuridel mängima ja tolleaegne moskva kirjastused lasksid tõlkida seda valgus koordist madja 10-sse 20-sse 30-sse keelde igalt poolt tulid ju autoritasud. Et oli kindlasti kõige kõvemini makstud eesti kirjanik ja muidugi selle tõttu siin-seal tänaseni. Ma kardan, et Lääne mingite seltskond peediatest võib leida testi tuntumaks kirjanikuks, osutub jälle Hans Leverat, sest tiraažid olid suured, keeli oli palju, aga noh, nii edasi ja nii edasi, et muud ma ei, ma ei mäletagi seda. Vaatame kirjandusõpikutes, kus teda muidugi nüüd ei ole, aga vanades anud olemas. Igatahes, minu teada algkoolis olin sunnitud tema elulugu õppima ja noh, ma olen teda Pärnus oma silmaga isegi näinud. Noh, nagu öeldud, selle mingi võik oli vist see kallis auto roheline, suurte tiibadega, seisis Kalevi tänaval, noh, see oli 49. 50. aastal näha Ameerika uut Ameerika autod keset linna, see oli ikka furoori tekitanud. Kõik teadsid, Liberty aut. Igal juhul võtame selle selle pisikese episoodi sellega kokku, et 51. aastal valmib film valguskooris, mille stsenaristi xon hantsleberest ja Juri German terminali, vähemalt vähemalt asjatundja, ütleme nii ja filmirežissööriks sandaalservete raporti film valmib ühelt poolt lend filmi ja samas ka tiitrites Tallinna kinostuudio sildi all. See on nüüd tõesti koostöö juba ja mina mäletan koolipoisina väga pingsalt, ma, ma ei saa öelda, et oleks olnud nüüd mingisugune eriline oma elu planeeriv filmindus, poiss aga 51. Ma olen kuuendas klassis ja millegipärast mul silma jäänud artiklid sirbist, mina ei mäleta, et meil oleks koju tellitud olnud sirp ja vasar. Aga see oli see aeg veel, kus ajakirjanikud lasksid käibele, mis veel tänaseni vahet veel käib, et operaator paneb jupiti tere, sest nemad ei teadnud, prožektorid muudkui Jupitureid paneb Jupiteri, kaameramees kontrollib viimast korda fookust ja režissöör võtab Rupri, hüüab kaamera ja midagi niisugust. Ja läheb mäng, need olid need naiivsed reportaažid, sest noh, ajakirjanikud sattusid esimest korda peale, teevad kusagil Lõuna-Eestis seda filmisid ja seal olid fotod juures ja mõistlikkus oli jõle põnev, sest reklaam käis jälle, et esimene mängufilm, närviline ja Georg Ots mängib juba see oli, noh. Kas ja kui palju oli Georg Ots väljaspool Tallinna raadio kaudu juba legend. Täiesti, ta oli täiesti legend ja mina ei ole see põlvkond, mul oli üle tänava naabripoiss, kes. Ma usun, et keskkoolini välja uskus, et tegemist on otsaga, sest olin Gurjev ja Eesti raadiodiktoreid seal, Georg Ots ja tema lihtsa mehena hääldas seda Kots kogu aeg. Ja nad paaris alati, sest see, see populaarse duell käis väga kaua, kuni otsis üles, läks, sest et tõsi, pärast seda noh, nihukese populaars lauline siiski Viktor Gurjev, enne kui Georg Ots, nii kummaline, kui see ei ole. Kodus oli raadio eestiaegne raadio ja ma mäletan, et Tallinna radoks andma venekeelseid saateid ja see diktor mingi õlise häälega naine ütles ka Tallinn. Ta ei suutnud Tallinnat väljastada. Ürgvenelased ja mina küsisin ema käest, ma nii mäletan, et et miks Sa pead kaverit, Stalin aga Stahlil naise häälega. Ja vot siis ilmub ots. Ja need esimesed laulud, noh mõistagi arro Kadrioru kastaneid tahab see ja noh, laul on niisugune, mis haarab ikka, seda enam, et seal oli mingisugune hingus sees, sa teadsid, poisid on peksupoisid olnud tagalas ja et see on tõesti seal sündinud laul ja ja muud ju ei olnud maneeži maneeži arhiivis on ju Tallinna raadiot, päevakavade raamatut. Ma viskaks nukrat pilku peale, seal on ju sõna-sõnalt kirjas, mis laulud lastest kõik tuli registreerida, aga mina, lapsena mäletan väga seda, et nõukogude kultuuripoliitika, mis raadiosse puutus, tegi küll vägeva vimka ja pani viis vinti peale, sest rahvast laud olles tähendab Veneetsias tuuskašid just nimelt nende kriiskavate vene külakoorihäältega millest eestlane teisest kultuurist saksa vundamendile tulnud muidugi õlgu väristada, sära, kiirus ennast. Ja ja siis tuleb äkki maheda häälega Georg Ots-Ots siis noh, ta oli ikka jumaldatud ja Endla Pärnu teater omas siis veel muusikaosakond tegi opereti ja mina näiteks olen näinud siis Georg Otsa tema päris noorepõlve näiteks kõrbelaulus, kus ta siis mängib seda, seda tumedat, kelle nime ma mõistagi noh ta, ma mäletan seda, seda, seda õhku, mis vanas pangahoones, sest teadupärast sakslased ainult päris teatri Endla põlema vanas pangahoones oli siis hajub Endla. Kuidas Kots tuli siis, noh, sa võid no umbes nii nagu nüüd mine vaata neid vaibakloppimise kontsert, kui need tüdrukud ees kiljuvad, eks ole, vaat midagi niisugust toimus siis ainult veidi soliidsem väljaandes. Sest noh, ots oli ikka jumal selleks ajaks ja, ja muidugi 51 koordis tuleb siis sellega. Ta oli tagatud igasugune populaarsus ja vaatajate arv ette juba enne, kui üks kaader oli võetud täiesti raudselt. Tänapäeval vaadatakse seda filmi suurepärast sketši näidet, aga siin eelnevast jutust tuleb välja omamoodi kummaline vastuolu. Ühest küljest on see ilmselt eesti kultuuriajaloo üks kõige mustemaid praegu see 49 kuni 53 ja teisest küljest on seal see Georg Ots ja nüüd need inimesed vaatavad seda Georg Otsa. Samas on meil lähiminevikust väga kahtlustavad teinekord selgelt pastalised hoiakud selle sõnumi suhtes, mis sealt filmist ka välja tuleb. Kuidas sina mäletad, kas see filmi sõnum või see punane hoiakas ega ka mingil moel häiris või lastesse lihtsalt läbi mingisuguse filtri järele? Ainult Georg Ots ise? Ani ja õdus. Ruum ja ja rassi ja. Ja särava preekraaž, naha ja. Ekra. Ma jaa jaa. Tulemusi. Mõtlesime koguda 70 tsentnerit ja tegelikult saite. Võib-olla tuleb ehk 40. Vähi selleks. Saada või loomadele anda? Lüüa on aga ka vaja. Vaata, sealhulgas on kaks maailma lihtsalt ma räägin mõistujuttu, enne kui ma selle juurde tagasi tulen, siis 1973, Me tegime Mark Soosaarega Kihnus kihnu naist dokumentaalfilmi hiljem küllalt kuulsaks saanud, aga ma olin saatuse tahte teinud Kalju Komissaroviga 1971. aastal Mets kapteni Kihnu Jõnnist või nagu õige keelepruuk käsib öelda Kihnu Jõnnust, sest jutt ei ole midagi muud kui n ja, ja tuleb käänata, n-i on janu. Aga see selleks. Ja Me filmisime margiga ühte tädi, ühte vanatädi filmis, ta laulab ühte niisugust magus armsat laul, hoiab mingit pika varrega lille käes ja paitab koera, laulab niisugust niisugust magusat, et laulu üldse mitte rahvalaulu. Ja mina küsin ta käest, Tunga reetse võis olla isegi, et kuule, sest eelmine päev või päev-kaks enne seda olid tolleaegses Kihnu rahvamajas näidatud metskaptenit ja mõistagi asja sees olnuna. Mul oli väga põnev ja küsinud, et Reet, oletame, et see oli Reet. Et Reet, kas sa käisid vaatamas? Käisin küll, sest noh, palju seda kino siis ikka mõtlen, no mis sa arvad? Ja ta rehmab käe, kipub see põld meid, jonn ju? Rohkem ta üldse kommenteerinud, sest ma teadsin filmi tegemise ajal, et Smuul käis ükskord üks kord elus on käinud Kihnus üldse noh, ma isegi joonud pea täis ja sealt sama targalt tagasi tulnud, ülejäänud on ju rahvusvaheline madruste folkloor, kogu lugu, kõik need rihmaga mõõtmised ja muud asjad, seal oli ju reaalse, mis tuli uued vann või pistmist ja täpselt sama ilmselt toimus meil valgus koordiga. Meid huvitas hoopis see Trat, mind kui last ja ma usun millegipärast vanemaid inimesi. Sest noh, küüditamised kinni paneme seda olid ju täis hoos NKVD märatses ja siis kõige rohkem just, sest siis kehtis veel surmanuhtlus 52 vist kaotati ära, siis kell 20. Mindi valgus koordist vaatama kui muinasjutt kus mängib Georg Ots ja kus mingisuguseid kummalisi ideoloogilisi asju aetaks, mis üldse kedagi huvitanud, seal on ju vapustav pseudoepisood mingist Ukraina või jumal teab mis kolhoosist, mis tänaseni ajab naerma, teades, et seal oli näljahäda meil näidata. Ma ei tea, kust nad selle organiseerisid. Kõik ju teadsid, mismoodi need eesti kolhoosid sel ajal olid ju juba hunnikus, mina poisina käisin oma sõbra juures Pärnus seitse kilomeetrit ja nägin päev-päevalt, kuidas tore keskmine talu, 50 hektarit, kuidas vajub kokku, kuidas küün laguneb, kuidas lehmad tapetakse maha ja siis tuleb see Georg Otsa kaks eri maailma ja ja minu mõistus muidugi ei, ei võrrelnud neid üldse, sest noh, ma ainult sellel tasemel, et võrrelda üldse. Ja noh, ma ei teadnud sõna kitš loomulikult sisse seda vaadata tahad. See on nagu Hollywoodis päiksepaistelise oru serenaad, kolm musketäri valgus koordisse oli kõik üks üks. Üks minu sõber jutustas mulle nendele samasuguste maainimestele, kui meie on päris ehtne Week nagu linnas. Et kõik tööd tehakse elektrit. Õhtuti nad näevad klubis, kuulavad muusikat. Aga siin räägite eesti keelt ja see oli kõik üle üle selle, pluss lohe lehtedes toodud muidugi lood kõikidest näit Stevie Rover teeb seal ju esimese rolli üldse, kus ta tuntuks saab. Vist saab Cats Stalini preemia, kui ma õieti mäletan seda ant vasakule, paremale lehtedele äärest ääreni täis ja nii edasi, niimoodi. Ajastus ta ilmselt ei mõjunud üldse. Ma ütlen, see on küll nüüd lapsemeelne jutt, ma kujutan ette, et mõni tõsine ajaloolane väristab õlgu ja ütleb, et aeguse meistrilt mikrofonist ära, et et asi oli hoopis hullem, toob mulle näited eesti kultuuriinimeste represseerimist, ma tean seda väga hästi. Ei, ma kujutan ette, et ega, ega siin tuleb arvestada niiehknaa kultuuriliselt palati alles see nii-öelda esimese ja teise eesti mõiste. Ehk et kui mõelda kasvõi hilisema Sulev Nõmmiku fenomeni peale kes oli rahva poolt armastatud kui üks kõige suuremaid eesti koomikuid üleüldse ja samal ajal pärast seda, kui ta oli lõpetanud filmi, siin me oleme, sisuliselt keelati mehele niivõrd madalatasemeliste filmide tegemine üldse ära. Jah, kumaleda, mõtlesin selle veel paar päeva tagasi oli pärast, sest ma juhtisin millegipärast helisaalis aitama neid, kui nad siis rääkisid. Ja ka mina värisesin õlguse pärast, ma täpselt mäletan veidi jokkis, Nõmmik ütleb liia Laatsile, kuule, ära sa seda sünkroonsus Ta Annama teks tähtsat hea fiiling oleks ja meie muidugi konservatiivset Tallinnfilmiinimesed vaatama, et jumal hoidku, raats räägivad täiesti, ta räägib hoopis teise koha peal, teist tekstivaheliselt Monteeritki silbid tagasi lõikasid. Ja nüüd ma, kui ma seda meelt mul on, enda pärast häbi. Sest vaata selles vaevalt et Nõmmik üldse endale pani ülesannet, noh, niisugusest vabast prantsuse Spriist rääkida, tead, see film oli vaba. Tataks toni, totakse pärastatud, naljakas, eks ole, nii nagu Ameerika mõned komöödiad on, on nii tobedad, et nad muutuvad toredaks jubedam, Clinton peale tõmmatud. Ja ja see Tallinnfilmis, kui nüüd, kus ma istun arhiivis, mis tegelikult seal toimetuskolleegiumis ja kinokomitees ja kõik need kirjavahetused, keskkomiteega ja muud asjad, kus üks või teine või kolmas stsenaarium käib läbi, esimene variant, teine variant, viies variant, seitsmes varianti siis kui stsenarist ei ole veel ennast ära uputanud, siis tulebki 10. variant, seda ei tunne oma film üldse ära ja keeldub seal on juhuseid, kus stsenaristid, keelduda mõni mees, sest ta mootor, et ma saan selle, jõuame ja aga Nõmmiku seda ei olnud seoses valgus koordis aegse Tallinna kinostuudio. Ma tahaksin rääkida veel ühest mehest, kes jääb selle Kinostuudioga seotuks väga pikka aega, see on Tallinnfilmi või siis tol ajal veel Tallinna kinostuudio direktor Nikolai Danilovi kellel puudus igasugune kokkupuude filmiga, kui ta direktoriks sai absoluutselt Kopli poiss. Ma olen näinud oma silmaga fotot, eestiaegset fotot, kus oleks võetud kopli vene tõenäoliselt gümnaasium, siis ja keskel istub Nikolai Loovitš ta mingi skautide rügemendi ülem seal. Ja mõistagi sellised asjad hoiti alati tagataskus, sellised faktid ja ma alles nüüd mõni kuu tagasi sain teada, et Rovitš istus kogu aeg püssirohutünni otsas. Ta vend oli välismaal, aga see oli tookord nii hirmus asi, et siin on hoopis suurimad mehed, kui, kui tema lendasid. Nii ja tema oli parteikooli, lõpetad tänud mingi partei rajoonikomitee instruktor, midagi niiskuses partei suunasta tühjale kohale, sest Tallinna kinostuudio oli tükk aega ajutiste, seal oli pesseega, parvel olid vist direktor asetäitjad. Ja temas oli mingit imelik Kuu talupoeglik kainust ütlen ma. Sest kujutanud iseennast, sa oled juhtiva ideoloogia asutuse direktor, sinu alluvad on kõik kontrrevolutsionäärid, kõik tahavad nõukogude võimukohtade, nii oli üldpilt. Sinu laua peal on punane telefon, otseühendus ilma kommutaatorid, otseühendus keskel, seega slängis hüüti seda virtus ka. See oli ainult väga tähtsatel meestel nõukogude liidus. Ja nüüd see hagijate kari, et režissöörid ja stsenaristid püüavad käristada suitses Tillu ideoloogiliselt koturning talla salakavalate tempodega. Ja ma olen nüüd arhiivis istunud aastaid läbi vaadanud loogiliselt, minul tekkis temaga väga kummaline suhe kuni lõpuni välja ja selle tõttu ma olen jälginud seda kuidagi väga huvitavalt. Me tegime, Ants roosib Ülo Tambek ka sellise filmi nagu sookollid, pisikene ambitsioonid. Dokumentaalfilm aastat ei ütle, 64 66 kusagil seal. Ja mina, algaja helimehena püüdsin meeleheitlikult säilitada, siis mingisugust sinimaa veriteed sünkrooni teha ei saanud, aga tegin pseudosünkrooni, lõikasin tekste ja tralli, vali. Õudselt põnev oli. Ja siis tuli ta elu ja tappis selle filmi ära. Nõuti ümbertegemisi ja teist kolmat maaparandajatest soo, kuivendajatest niisukene. Ja mina olin siis alles. No räägi, mees, võimalik, et mingil moel veidi koleerik. Ja mina võtsin siis Roosipuu, kes seal minust vanem, märksa arem, aeglasem kätte ja me läksime lõime, noh, kas just jalaga ta Elo üksi kabinetiga prõmm kabinetis. Seisime kaks Kalevipoega ja hüüdsime üle terve kabinita niru ütlusele, et meie seda filmi ümber idees meie film, ta võttis, prillid vaatas otsa, mina ei mäleta, kas ta muigas või mõni ainult, sest see episood võis päris naljakas välja näha. Sest ma olen täiesti algaja helimees alles. Ma polnud üldse selle filmirežissöör. Ja ma ei mäleta, mis edasi sai. Tähendab, see film kuidagimoodi viidi lõpule, aga ma olen taastanud enda jaoks olulise kummalise asja tahtes, et see säde natukene hull, aga tolle aus poiss. Sest noh, ma ei keeranud niisuguseid inetuid käkke kunagi seal. Ja kui ta oli läinud juba pensionile ajaviiteks töötas üleval mängufilmide kolleegiumis, tuli ükskord ühele võttena, mäletan täpselt. Me tegime Petrurblaga promenaadi nimelist väikest filmi Kadaka teel. Ja siis ta asja eestist ka tuleb, minu juurde oli mingi vaheaeg ja hakkab rääkima, kuidas tema ja Moskva kinokomitees viiermas lõikasid välja episood Griša Kromanov briljandid proletariaadi diktatuurile ja ise naerab, ütleb, kujutate, üleliidulise kinokomitee esimees ja mina, Tallinnfilmi direktor mõistagi pidi olema Montaažist üks neiu tuhka, nad oskasid seal kleepida. Et nemad võtavad nõutud episoodi välja ja ütles, et kolm päeva töötasin palehigis ja siis saabus stsenarist ja ühtlasi ka julgeoleku kindral Semjonov ja pani kõik paika ja kõik need kleebiti tagasi ja ta räägib, naerab ise sellest teada. Ja tead, need vahepealsed asjad, ma ei saa öelda, et ma olen andeks andnud, sest noh, see ideoloogiline depressioon kaudu meieni jõudis, oli ikka jõle. Aga ma olen temast inimesena hakanud rohkem aru saama. Sest kui sa ikka loed neid protokoll ja ma olen need ikka üksjagu lugenud, nüüd veel nelja viimase aasta jooksul toimetuskolleegium, protokollita, partei istungid, Kinoliidu paberid, kinokomitee ja hoiat, rattad, ta keskkomitee vaheline kirjavahetus, sealt tuleb ikka niisuguseid õudusi välja, et mina arvan, et see Eestis filmid valmis sai. Ma ei väsi kordamast Herbert Wells. Stam lauset, tõsi ta ütles seda 1904. aastal, ei ole olemas halbu ega häid filme, ainuüksi see, et nad liigutavad, on suurepärane. Et pärast kõike seda, milles tõmmati läbi missugusest vasktorudest, tõmmati läbi need head ja halvad, andetud ja vähem andetud. Delfiin režissööri tegevad, minu arust on üldse imetud koos, seisavad need asjad, tähendab, see ei ole mitte see, et paluks nüüd andeks. Vabandust. Sest noh, Tallinna Kalevi jalgpallimeeskond kinostuudio olid need punased laternad, millest piker või õhtuleht võis alata tööst vabal ajal oksendada, sülitada, kirjutada ükskõik millal, see oli täiesti lubatud alati. Kas sa ei arva, et sellises keerulises olukorras tegelikult võiks ütelda, et millal üks filmiasutuse filmiettevõtte iial on lihtsas olukorras aga sellises olukorras, kus ühte filmistuudiot pidi korraga hästi majandama Serel ideoloogiliselt normis hoidma ja seejärel veel oma talent režissööre, operaatoreid, stsenariste cancel dama, et sellises olukorras võib-olla oligi sinna vaja ühte sellist mees, kes oli töötanud Tallinna sitsivabrikus Kangruna pärast sõda tegeles Venemaalt tulnud eestlaste majutamisega Eestisse ja kes, nagu sa ütlesid tõepoolest, partei liinis toodi Tallinnfilmi Tallinna kinostuudio 148. aastal ja selles kinostuudio enda folklooris on säilinud palju lugusid sellest, kuidas nad tõepoolest esialgu üldse ei saanud aru, mida filmi tegemine tähendab nii, et tal võttis vastu seda või kaks aega, enne kui ta hakkas üldse oma arvamust avaldama nende filmide kohta, mida tehti. Et võib-olla just see, et tal puuduse selline veresugulus selle filmi tegemisega aitaski tal 27 aastat selle asutuse eesotsas vastu pidada. Küllap vist, kui ta pensionile saadeti, mäletan jahetseda puristati trummitel üle Nõukogude Liidu kõige kauem vastu pidanud, seal mitte infarkti saanud? Noh, jah, kunagi räägiti, et ajakirjanikud ja filmimehed ja nii edasi, aga kui, kui protsentuaalselt vaadata, siis nii ühelt kui teiselt poolt ning parteiliste poolt kui tegijate poolt äärmiselt palju inimesi on surnud infarkti, tall filmis või saanud infarkti, kaasa arvatud ma ise. Et ta Joskas ma ei saa öelda, et oleks olnud nagu hane selga vesi, aga aga mõtlesin, et võib-olla kõige täpsem on see, mis ma enne ütlesin, et tal oli mingisugune talupoeglik kainust. Kui asi läks väga kuumaks ja oli oodata Olav vuti või kellelegi kõvahäälset karjumist, siis ta jäi haigeks alati, tema läks siis nelans haiglasse natuke kadunud, siis tolm langes väiksed kutsikat klahvi, siit ka see oli kus samamoodi. Ja teisalt otse loomulikult see, mis sa ütled, see oli sellepärast, et esiteks ei olnud ju tõepoolest kaadreid. Sest noh, nii nagu siin nüüd juba kolm kord öeldud, no me võime rääkida ju eestlastest kinomeestest ju alates 60.-st kui kriisist aastast alles seda ta ülespidi olemasoleva kontingendiga kuidagi Moody seda õnnetut stuudioks, kellel materiaalsel baasil laborid, kellel ei olnud kaamerat, kellel kõik see helivärk, kui oli alla igasugust arvestust aastakümned taoti trummi, et saada noh, lõpuks paviljon ja, ja, ja nii edasi ja nii edasi. Väga huvitav dokument. Kui me lõpuks saime selle kaupmehe või nagu meisi nimetasin, Pöögelmanni-nimelise kaupmehe tänaval saime vanad baptistide palvemaja ja tiivad ehitati kõrvale, siis kusagil 67 raksatas ülevalt keskumitest paberit ja nüüd seltsimees Tallinnfilmis Te peate õuemaa 700 ruutmeetrit andma rajooni parteimaja ehituseks ja mis sinna nüüd selle Kentmanni tänavale ehitatakse? Komsomolikomitee, see kõlab veidi jumalavallatult, aga jumala eest on uhke nüüd lugeda, kuidas ta ütles täiesti räigelt rahulikult, vastab, ei tule kõne alla. Viis aastat oleme me trampinud, et saada noh, elementaarsed paviljoni, meil ei ole valgusparke, kuhu panna, autod roostetavad ja nii edasi, nutad seal õue peal kõik ja nüüd te tahate sellega veel ära võtta. Seni, kuni te meile ei anna uut paviljoni ruumi ja maad ei saa ja ei saanud. Sellega saab meie tänane saade läbi meie järgmises saates keskendume neile eestlastele, kes pärast sõda õppisid Venemaal ja kellest hiljem kujunes Tallinnfilmi esimene eestlaste põlvkond. Täna olid mikrofoni ees Enn Säde ja Ilmar Raag. Nuppe keeras Kätlin Maasik. Kohtumiseni meie järgmises saates.