Kordame nüüd aasta tagasi kavas olnud saadet Hendrik Relvega metsas. Tere hommikust, minu nimi on Haldi. Normet-Saarna ja algava saate nimi on Hendrik Relvega metsas. Hendrik, olete valmis? Karol Metsoja. See metsaminek oli täiesti oodatud natukeseks skeemale linnamelust ja kodustest kohustustest, sest egas jõuluaeg ei ole muretu aeg. Paljud meie seast võivad öelda, et pigem vastupidi. Ka metsas muutub see kõik olematuks nagu lumehelves, mis soojas peos ära sulab. Lumehelbeid sel talvel muidugi suurt võtta pole olnud. Vähemalt tänase päeva seisuga, kui me seda saadet teeme. Nii et on, kuidas on, praegu oleme igatahes talvises metsas küll kujutluste metsas, aga ei, sest midagi, minu kaasvestlejad on oma kodumets peas viimse kui Käbini. Ning jalge all on kord kuivem, kord märjem, aga kindlasti mitte lumine. Nõnda et kuhu teie, Hendrik Relve kõigepealt vaatate, kui olete kolme esimese sammuga metsa sisenenud? Koduuksest on mul metsa nii täpselt 10 sammu ja siis, kui ma sinna metsa sisse juba saan, siis ma esialgu nagu seisatab ja lasen metsal endale kohale jõuda. Kõigepealt kõike korraga muidugi, et sa sa kuuled, vaatad ja haistad ja läbi naha tuleb ka midagi ja see kokku on niisugune, et enamasti praegune mets on selline, et ta on väga-väga vaikne. Võib-olla mõni tihases jõudsatus jäimit, mitte midagi muud, niisugune niisugune täielik vaikus ja, ja niisugune teatav rahu. Ja mingil kombel olen tihti mõelnud, et see, mis meie ühiskonnas meie pärimuses päris tugevalt on, et Etna vara talv on nagu hingedeaeg ja siis tuleb nagu see jõuluaeg. See on tegelikult metsas kõige selgemini tunda. Et see novembrikuul algav hingedeaeg seal niisugune tajud, et kõik on nagu kuidagi natukene niisugune udus ja niisugusest läbi vettinud kuidagi ja see on nagu paigal taevas on nagu hästi puude latvade ligi. Ja sel ajal sa tunned nagu midagi niisugust, et et paljud niisugused maailmad, mis on sinust reaalsest elust nagu kaugel, et nad jõuavad sulle väga lähedale ja sa mõtled imelikke mõtteid ja seal tuleb meelde imelikke asju. Ja, ja tegelikult jõuluaeg on nagu sellesama süvenemine, nii et jõuluajal siis, siis sa oled juba peaaegu päris nagu, nagu mingisuguses ma ei tea, unenäoriigis või, või mingis väga kummalises riigis peaaegu nagu, nagu mingis teises maailmas sihuke tunne. Minul tuleb meelde lapsepõlvest ja ma praegu sain selle raamatu uuesti kätte, no kapsas, mis kapsas. Juta vaidle on kirjutanud väikese vahva luule, raamatukese laanerahva talvepidu. Sõlmus muide tänase päeva seisuga täpselt 50 aastat tagasi. Ja kunagi ma seda lugesin ja vot neid luuletusi lugedes metsa süles tuur ei tuisk, helbeid vaikselt alla puistab. Kuused saavad valged kuued kännud pähe, mütsid, uued. Need, see oli tõesti fantastiline käega katsutav tunne ja ja, ja lumelõhna ja kuuskede ja mändide lõhna tundsin ka, vot seesugune mingisugune täiesti hämmastav raamat minu lapsepõlvest. Ma näete, et ma lugesin palju igasuguseid noh, tollal ärijutte ja luuletusi ja kõik, aga vaat see on siiamaani jäänud. Nii, kas teil, Hendrik, on mets ka seisuguseks lapsepõlve elustajaks, kuidas seal ringi käite? Eks muidugi on, ma olen praegu, kui ma olen veel pilt teinud nagu sellest talvisest metsast ja seal olnud ja seda nagu seda tunnet endasse püüdnud, siis toetab kindlasti lapsepõlve mingisugust selle kujutlustele ja mälestustele ja teinekord ei teagi, kas nad on pärit sinu enda lapsepõlvekodumetsast või on nad hoopis lapsepõlveraamatu pärit, on nad lapsepõlvelugudest või on nad lapsepõlveraamatute piltidest, nad on kõik nagu läbisegamini, aga on mingisugune niisugune kindel kujutlus, milline on jõulumets. Aga väga konkreetselt minu jaoks on see jõuluvalgus. Kuidas seda kirjeldada? Tähendab, puht niimoodi teadlikult ma tean, et jõulude ajal on näiteks jaanipäeva ajaga võrreldes valgust üks viiendik kogu sellest sellest valgusest, mis meie Eestimaa peale võiks paista. Nii et tegelikult see on niisugune hämar aeg, see valgus on niisugune natukene kolla, kasvõi isegi punakas, ta tuleb siis nendel nii-öelda jõulumetsas läbi nende suurte lumekuhilatest okste poolviltu, niuksed, kollakad, päiksekiired käivad sealt nagu metsa alt nagu pool horisontaalselt nagu läbi. Ja see on niisugune niisugune omamoodi tõesti niisugune natukene muinasjutuline tamme ja teistpidi vist on see see algne kujutusega seotud mingisuguste piltidega mingisuguste jõulupostkaartidega, mis olid vanaisa pööningul, ennesõjaaegsest ajast, mingist ilusast eesti ajast midagi taolist. Aga kõigel jõuluaegses metsas olla ja noh, jõuda kuskile lagedama koha peale. Oletame, et ta on paks lumi ja me oleme suuskadel ja nii edasi ja lumi lõhnab. Lume lõhn on tänase päeva seisuga peaaegu meelest läinud, näis, mis aeg edasi teeb. Ja noh, päike läheb ka jätkuvalt ikka suhteliselt vara looja ja vot see hetk, see hetk võib juhtuda, et see taevas on selline punakas-lillakas tumehall, vot sellist taevast ma just ükspäev nägin. No see oli, niiet kõik läks meelest ära jäingi taevast vahtima, aga no kui see veel metsas on ja lumiste männilatvade ja kuuselatvade taustal müstika. Ja seal on tekkinud ka mingisugune niisugune rahu või niisugune tunne, et nagu aeg jääb nagu, justkui paigale või või tekib mingi tasakaalupunkt seal olles, et kõik see lumi nagu summutab ka hääled, nii et sa oled nagu mingisuguses niukses sametises ruumis. Veel, kui see hämarus süveneb, siis, siis kui on niisugune selgem taevas, siis, siis hakkavad need tähed seal hoopis väga kirkalt paistma, siis kuu olla, mis valaps selle maa üle niisuguse metsa niisuguse OP niux noh, peaaegu et lumma võiva või lausa kummitusliku valgusega ja ja need varjud on seal sellel sinisel lumel niuksed imelikud ja et kõik see kokku ikkagi nagu et iseenesest, sõltumata sellest, et millised on traditsioonid naguniisugustele, natukene igavikulisematele, lainetele. Hendrik teile täna siia saatesse kaasa toonud ühe plaadi, et mul on ettepanek, et kuulaks nüüd natuke seda muusikat ja laseks sellel teie äsja kirjeldatud tundel siis süveneda seda muusikat kuulates. Aga mis muusika see on mõne sõnaga? Seal mängib tuule kann oma kandlel ja see lugu on minu jaoks, ta on just selline, et mingisugust kõige varasemad mälestused vanaema talus on siiamaani alles niukene, suur vana maja kusagil maal ja, ja siis, kui see niisugune Toas on akendes tuled ja siis seal sees on mingisugune niisugune meeleolu ja, ja see, see muusika meenutab ka natukene niisugust mingisugust, väga vana võib olla postkaarti isegi või mingit vana laulu või mingit vana anna muusika valamas, mis on tegelikult meie sees kusagil kõigil olemas. See postkaart on selline märksõna meil saates nüüd olnud täna mitu korda vanaaegne postkaart la kes meist, lastest neid ei mäletaks, need olid ikka kohutavalt hinnas kunagi, kui see postkaarte kogutud ja kui kellelgi oli vanaemade vanaisade postkaart, aitäh veel eriti kaugest ajast. Et päkapikud ja jõuluvanad ja küll nad olid, on niivõrd fantastiliselt ilusad nende kaartide peal. Ega tea jah, mis oli nende kunagiste Kaardimaalijate inspireerijaks ja kui palju nad ise ringi käisid ja vaatasid, võttistusid lihtsalt toas akna all ja joonistasid, aga kui võtta metsa kui üldse sellist inspiratsiooniallikad. Et kui minna metsa, kui palju sealt võib tegelikult tulla häid ideid noh, igasugusteks muudeks tegevusteks, mis ei olegi metsaga seotud muudeks töödeks vä. See, mida talvine mets õieti sisendab, on, on ka niisugune mõistlik aja ja valguse rütmide arvestamine. Et kui on nüüd selline aeg, kui on palju hämara ka, et siis ei tohiks elada samal viisil nagu kusagil kevadel, kui kõik ma heleda valgusega üle kallatud peaaegu ööpäev otsa. Mõnes mõttes tuleb niuke karu tunne ka siin talve poole sügisel juba, et see järsku märkad, et kui sa liigud nagu vähem kui sügisel ja toidud maitsevad nii hästi ja siis märkad, et sa hakkad kuidagi nagu kaalus natukene juurde võtma ja see talvine ööuni on palju, palju magusam kui suvine ja siis tahaks nagu kuidagi niimoodi, et nagu nagu karu moodi, et et eks ennast priskeks jääks magama ja magaks kohe nii, et makovski terve talve kohe otsa. Ja siis, kui juba hakkab rohkem valgust tulema, siis ärkaks üles oleks mõnusasti lahjaks jäänud ja väga reibas, et tegelikult terve loodus alates kõikidest putukatest ja lõpetades karudega teevad umbes sedamoodi talvisel ajal. Aga inimese jaoks on see võib-olla siis nagu selline aeg, kus sul on aeg mõtiskleda, häid raamatuid, lugeda, heade sõpradega, rääkida, kellega sul pole olnud aega rääkida niimoodi rahulikult pikalt mitte pidu panna, vaid, vaid just heade sõpradega pisikeses ringis lihtsalt niimoodi olla. See on selleks suurepärane aeg. Ka selles Karuks olemise soovi puutub, siis, siis eestlased on tegelikult metsarahvas on, lugesin just lehestki paar päeva tagasi, kuidas? Vaata selline moe asi võta kätte ja need ta üldse jõulud metsas, noh tänasel päeval on selleks võimalik üürida mingeid metsa, talukesi või onnikesi või mis iganes, eks ole, turismiäri on oma haardeulatusse ka need kahmanud, noh, ega see halb ei ole, minna metsa ja ollagi seal, et see niisugune ürgne tung on hakanud jälle siis niimoodi siiralt välja lööma või on see lihtsalt moeasi praegu. Et natukene tegelikult tõesti, meil on pärimuses päris palju igasuguseid ütlusi, millest tasub, et arendada näiteks üks on see, mida praegu ka ju täitsa kasutatakse. Et lähen metsa kuuse alla elama või midagi taolist, et et metsas on veel niimoodi, et kui sa metsa lähed, siis sa lähedust kuuse juurde ja see on huvitav, et noh, jõulupuu on ka kuusk, aga kuidagi teistpidi võttes on jälle niimoodi, et kus metsa enda niukseks koduseks paigaks pidada, siis seal see, see kuusk, ise on see tõeline maja või see kodu. Ja üks väga huvitav ütlus on, mille peale ma olen hästi palju mõelnud ta eesti pärimuses on niimoodi, et et seda kuuske kummardad, kelle alla läheb, see on väga huvitav selle peale mõtelda, et mida see õieti tähendab seal nagu viitab ka ikkagi sellele, et kuusk on nagu kodu ta nagu algne kodu tegelikult, et sellest aru saada, selleks ei ole muud vaja teha, kui minna metsa ja, ja suure kuuse alla seista. Tema oksad ulatuvad ümberringi nagu püstkoja seinad peaaegu maani välja. Seal kuusetüve juures on, on hästi niisugune turvaline kodune tunne ja kuusk on meiega parim varjuandja kõikidest puudest ja kindlasti kõige parem varjupaik igale metsas olijale kas ta on siis tuisus või on ta vihmas või, või ükskõik ja seda teab nii eesti inimene kui metssiga talvisel ajal. Ja see, et, et mets on meie kodu olnud metsas, on just meie esimese koja malliks olnud kuusk. See on tegelikult noh, niisugune üsna sügav ja meeldiv veendumus iseenesest, et, et noh, et see püstkoda ise matkis ka just nagu kuusevana kuuse niisugust võra või krooni, et selle pealt nagu Otigise see esimese koja mall selle selle kuuse järgi. Ja et see kuusk on nagu meie kodu, meie esimene kodu, kuda esimene peavari ja seda ta tänase päevani. Kui sa lähed selle ütluse järgi, et seda kuuske kummardad, kelle alla asud siis näiteks sealsamas kuuse varjus olles lihtsalt kui sul hästi läheb, siis sa saad selle selle tundega, et sa tõesti tunned seda, et et see on esimene algne kodusiit on saanud kõik alguses alguspunkt. Võib-olla me kuulame vahepeal jälle natukene seda toredat plaati, mis te kaasa võtsite? Kui mõtiskle natuke sellise tõe üle nagu et metsas on kõik võrdsed ju tegelikult neid kohti ju küll ja küll siin maamunal, kus kõik on võrdsed. Nojah, see on tegelikult ka nii, võib öelda, et, et see on nagu vaataja silmades see võrdsus kas sa tuled nagu võib-olla sellest rikkast linnast või, või sihukesest võitlevast igapäevasest argielust. Et siis muutuvad küll need, need igapäevased rahmeldamist natukene naljakaks ja pisikeseks tühiseks lihtsalt metsas olles, võib-olla. Mets on tegelikult selline paik, et me arvame, et mets annab Meile mõtteid ja just arusaamist sellest, et et kuidas aeg kulgeb ja, ja inimese igapäevasel rahmeldamisel ei ole nii palju tähtsust, et on igasuguseid muid tähtsaid seadusi, mida me peaksime ka iga päev silmas pidama mitte ära unustama. Aga teisest küljest on see hoopis niimoodi, et kui sa oled metsas siis sa märkad paremini oma sisemist metsa, sinu enda sees on see mets tegelikult just nii palju kui sinu sees seda, seda oma mets on, seda metsikut poolt, seda tumedat poolt, kus on ka mingid väga tähtsad asjad iga päev toimumas, aga mida sa ei taha märgata oma igapäevaelus siis selle võrra mets kõnetab sind. Kas see sisemine mets peab siis tingimata nagu miinusmärgiga olema või ei, absoluutselt, aga te ütlesite tumedamat poolt. See on selles mõttes tumedam, et me ei ole nagu, nagu teadvusega selles nagu me ei saa sellest päris hästi aru, alateadvus, kuna teaduslik just seal on palju nihukest intuitiivset ja midagi sellist, mida ei ole võimalik üldse sõnastada. Ja sellesse metsa võib ära eksida, aga see ei ole mitte see, et, et see on halb, et sa sinna rääkisid. Võib-olla on just vastupidi, et metsas tulebki teinekord ekselda, ma olen seda näiteks teinud täitsa teadlikult, et lihtsalt siis päris metsas kulged niimoodi. No ma võin ju põhjendada seda, et ma mõtlesin, et mingit seenekese marjakes seal, aga tegelikult ma ma lihtsalt kulgen seal täiesti sihitult ja sellise sihitu kulgemise käigus sa väga tihti noh, nagu nagu saad iseendas selgust mõnedes asjades, mida sa niisama juureldas ja, ja iga päev oma probleemi kallal niimoodi järades mitte kuidagi ei jõua. Aeg, Hendrik, kas see selgus, mida te siis seesuguse justkui pealtnäha sihitu lonkimisega äkitselt saate, kas see jääb teile püsivalt siis sisse või on niimoodi Te ikka ja jälle tagasi minema ja niipea teiste sõnadega, kui te metsast välja tulete, hakkab see selgus juba mõranema või on siiski nii, et mets suudab mõne asja teile jäädavalt selgeks teha. Kui püsiv. Ta on ikkagi just täpselt niimoodi, et, et sa pead ikka uuesti sinna tagasi minema ja, ja jälle otsast peale hakkama ja ja pigem on see, et kui sa siis sealt oma metsast välja tuled, siis sa tead, et see mets on olemas, et ma ei karda seda ja et mul on seda metsa vaja ja et ma tahan sinna tagasi rohkem sealt metsast nagu eriti kaasa ei saa. Õnnelik inimene teil proovib koduuksest välja minna ja mets ongi käega katsuda juba. Aga need inimesed, kellel võtab ikka natuke aega ja vaevad esimese metsajõude või metsa Ducani kes ometi kaasada vajavad selleks, et ikka ja jälle milleski selgusele jõuda, et nendel on need lood teistpidi, aga ei tasu seda vaeva, aega siis peljata ega põlata. Kui vähegi võimalik, siis ikka sammud metsa poole seada. Ja no mingis mõttes on ikkagi niimoodi, et me elame metsikul maal, Eestist on pool kaetud metsaga ja neid metsi on ikka meil ikka nii, nii siin kui ka seal ja see on inimestele kõige rohkem tunni tee kaugusel on ikka mingisugune mets olemas. Et kui ma võrdlen noh, nendesugustel maailmakäikudest neid rahvaid ja maid, mida ma kõikjale näinud, siis me oleme uskumatult metsa keskel. Ja me oleme metsarahvas tänase päevani, aga me ei saa sellest ise aru ja, ja võib-olla ka selleks me peaksime rohkem metsas käima, et sellest ikkagi aru saada, kes me tegelikult oleme. Ja ja selleks on vaja käia üsna tihedalt. Ei ole nii, nagu juba öeldudki säilinud üks kord käin ja rahu majas olen uus inimene ja probleemid on lahendatud ja küll neid probleeme tuleb ikka ja jälle ütlen ma rõõmsalt ja selleks on meil. Selleks on meil mets, kuhu minna. No üks asi on veel, et kui sa metsa lähed, siis sul peab olema veel üks asi seal varuks, lisaks sellele, et su meel on terane. Sul peab olema aega, seal peab olema külluslikult aega, muidu sa ei saa metsaga sina peale, mets ei kõneta sind. Sa pead olema nii kaua metsas, et sul hakkab seal natukene igav ja pärast seda tegelikult sellest tühjusest hakkab arenema niisugune õrnu niisugune side ja siis hakkavad need hammasrattad kuidagi teistpidi käima. Sa tajud seda kohe ära, aga tõesti, sul peab olema aega. Nonii õhtu, mõnega, kellel igav, hakkab ta siis rohkem ei lähegi tagasi. No siis peaks veel rohkem metsa. Nii et mul läks viimati igav ma enam ei taha. See on tõesti niimoodi, et. Süvenema ja siis mingil hetkel ta siiski muutub millekski, järgmiseks aga aga peab olema kannatanud. Kas te kannate seda teadnud üks jahimehed väga hästi, mis tähendab kannatlik, kus ja üldse ka marjulised ja seenelised ja, ja kõik need, kes metsas ühel või teisel põhjusel kiindunud Nad teavad seda, et sinna juurde käib ka teatav ebamugavus ja, ja tead, ta on niisugune kannatuse ületamine. Aga see tasub ennast kuhjaga. Jah, nende puhul, kes midagi jahivad, olgu siis liikuvaid või liikumatuid objekte on see kannatus muidugi erilise tähtsusega, aga nende jaoks, kes lihtsalt käivad ja vaatavad pigem üles- kui alla. Et ma siiski arvan, et olenevalt inimesest on selle igavusega lood, et ega ikka ei pruugi hakata küll. Ja, ja ilmselt ei hakkagi. Ja, ja ta ikkagi sa tootmise enda sinna metsa kaasa kui sus endas ei ole seda, mis seda metsa poolt kõnetaks. Ega marjuline ja seeneline ja jahimees, neil on sageli see, et nad lihtsalt võtavad ettekäändeks selle saagikogumise, tegelikult nad tahavad ikkagi metsaga suhelda ja selleks nad lähevad metsa ja siis ettekääne, sobib lihtsalt, et ma lähen kas kalale või jahile. Aga metsas ikkagi võtad sinna põhiliselt, et iseenda kaasa ja sa oled päris üksi seal ja siis metsaga kahekesi ja, ja see, mis sinu sees on, see lihtsalt lööb seal rohkem alasti välja. Ja see päris üksi metsa minek, see nüüd ka selline kahe otsaga asi. Et päris üksi ta muidugi niisuguse sisekaemuse koha pealt ja mõtete mõtlemise koha pealt on muidugi üks väga õige asi. Aga teisest küljest tean paljusid inimesi iseennast, sealhulgas, kes kardavad üksi metsa minna. Nojah, minu jaoks on, on see, on see hästi võõras muidugi, aga, aga ma saan, ma tean, et teie jaoks võõras, ma saan sellest aru ja see on näiteks ka niimoodi, et kui sa oled kaaslasega metsas, siis see on huvitav. Kui sa istuksid kuskil toas mingi laua taga ja oleksid viis minutit vaid 10 minutit aitia veerand tundi vait, siis sugevneks sellest natuke imelik tunne, aga metsas näiteks kaaslasega olles on väga loomulik olla täiesti vait ja lihtsalt kulgeda. Selleks peab olema õige kaaslane, tegelikult vist peab mõtlema, millise kaaslasega minna. Jah, noh, eks ikkagi, see peab olema omamoodi lähedane inimene kindlasti. Ja kindlasti mitte või või mine sa tea, ega siin ju reegleid ei ole, et minna suurema kambaga metsa ja panna seal üks pidu püsti? No ma kujutan ette, et jõuluajal nii juhtub ja küllap vana aasta õhtulgi aga lõpuks miks ka mitte, ega siis ei pea ju alati metsas käima, ringi harda näoga enesevaatlusega tegelema, et metsas ikka vaikselt pidutseda, aga, aga ilmselt ikka tuleb see piir ära tajuda, et see pidu läheb just nii kaugele, et metsa häirima ei hakkaks ja metsarahvast. Ja no see on lihtsalt see, et, et mis on üks ja mis on teine, et kui sa oled nagu, nagu seltskonnaga möödunud aastavahetus näiteks selle niimoodi, et et ma veetsin selle ühe künka peal keset metsa, kus oli paarkümmend inimest ja seal põlesid niisugused nii-öelda siberi lõkked, mis hästi kaua suure halu sees hõõgub üks tuli, et ta tuleb tundide kaupa seal ja seeme seal suppi ja ja vahepeal laulsimegi ja, ja enamik seltskonnast magas, tänapäeval on see võimalik magamiskotiga puhtalt hanges. Praegu on see võimalik, et see oli, see oli ka omamoodi, aga kas sa tead, et see on see asi ja see üksi või lähedase inimesega? Vaikselt kulgemine, see on jälle teine asi. Mets võtab kõiki vastaga metsade vahet. Nii et eks seal ole iga inimese jaoks kohta. Ja võib-olla oleks jälle sobilik koht natuke, lasta neil mõtetel meist settida ja kuulata mõistagi selleks muusikat ja musitseerivad siis. Ja tuule kann oma oma sõbratariga ja tuule. Tegelikult on ka selles mõttes huvitav inimene, et kui ma käisin Järvseljal järv, selle on minu jaoks nagu see, kus ma olen metsa õppinud ja kus on väga palju väga võimsaid mets ja kus on väga vähe inimesi tänapäevani siis ma kuulsin seal, et tuulajal ei käinud seal mõni aeg tagasi siukseid pust külas ühe mehe juures, kes mängib mingisugusel väga erilisel vanal viisil kannelt ja tal oli nagu õppimas käinud seda, et kuidas see käib. Nii et ta oli saanud ka sealtsamast metsade keskelt omale oma mingisuguse niisuguse õppimisvõimaluse sellisel moel hoopiski ja et see on vist ka üks üks väärtus, mis metsal on, et sealt sa võid saada niisugusi, täiesti ootamatuid niisugusi, impulsse ja, ja mõtlejad ja, ja ja õpetusi, mida sa ei saa mitte kuskilt raamatukogustega, rääkimata meediast ega, ega muust inimeste kirjutatud tarkustest. Siin ennegi oli vilksamisi juttu sellest niisugusest tähenduslikkust väljendist, kuuse alla minek ja kõik, et see meil kuskil sügaval sees niisugune metsarahvale omaselt kütreteni linnainimesi, kelle igapäevane elu kulgeb nii, et ta meenutab natuke oravakest, kes ratas ringi keerleb, eks ole. Linnainimestel tekib vahel, eriti, kui pinged kuhjuvad, eks ole, äkiline soov, et kõik visata kus see ja teine ja, ja minna ära, noh, meil on inimesi, kes võtavad pähe ja otsustavad, et nüüd jään ma Indiasse elama, on meil üks selline juhus olnud? Rohkem kui üks, jah, noh, üks hiljutine tuleb mul meelde ja Indiasse võib-olla ei lähe või kuskile mujale maailma teise otsaga läheks. Läheks ära metsa naja bla pikaks ajaks ilmselt ei jaksa, ei taha ja tuleb igatsus kõige järele, iga päev meid ikka ümbritseb, aga aga võib-olla natukeseks ja see tähendab seda, et ja võib-olla üldse mitte võib-olla ainult kujutlustes lähen ära metsa, eks ole, teinekord aitab seegi, et et mets on ka see koht, mis taastab meis nagu meie väärikuse, on väga kaunid sõnad, et inimene peab olema 24 tundi ööpäevas väärikas ja terve elu ja katkematult ja järjepidevalt, noh kõigil on helgemaid päevi, on mustemaid päevi. Et üks moment, kui ma tunnen, et ma hakkan pisikeseks kokku kuivama, et võtan ja lähen metsa või mõtlen ennast, metsad, mets on see, mis mis ise on väärikas ja mis nagu taastab ka selle inimese loomakese. Sellise väärikuse, enesekindluse. Jah, ta nagu puud on vanemad kui, kui inimesed aga öeldakse niimoodi, et mets on igavene, sest puude põlvkonnad vahelduvad ja mets iseenesest tuleb jälle ja uuesti meie Eesti kliimas on seal niimodi. Ta tulebki nagu seletada, et me just elame sellisel maal nagu Eestimaa sest siin siin lihtsalt loodus teeb niimoodi, et kui mingi tühi koht tekib, siis sinna varem või hiljem tekivad noored puud ja nendest kasvab varem või hiljem mets ja see kõik on niisugune hästi aeglane, looduslik ja täiesti pöördumatu kindel protsess. Ja see omamoodi õpetub, võib-olla siis jah, niimoodi taopäraselt viinaõpetust mõelda, mõtlema, et, et kui sa koos loodusega tahad kooskõlas elada ja tahad tõesti, et sa ei väsiks ära ja et sa tunneksid, et sinu sees on jõudu ja elurõõmu siis metsalt eeskuju võtta sellest, et ta elab oma elu kindlalt ja, ja järjest see see nagu on, on küll küll paras õpetus. Jäigast tuulepuhangust ta ennast juba kõigutada ei lase. Ja kuigi jälle mind kui noh, väga palju metsas kõndijat ma ei saa, eks seda ütlemata jätta muidugi, et meie metsades mingis mõttes toimuvad pöörased muutused praegusel ajal ja, ja see nii palju kirvest nagu meie metsad on saanud viimase 10 aasta jooksul ei ole nal dist kunagi ajaloo jooksul üldse saanud. Et see on veel asja teine külg, praegusel ajal Ja me ei räägi sellest vajalikust ja läbimõeldud raiest, mida aeg-ajalt ikka on vaja teha, me räägime sellest pahatahtlikust, kirvest, mis seal metsas võlgu. No see on ikkagi see, et inimühiskond nagu viib oma reeglistiku metsa metsa peale ja kõik see, mis, mis toimub meil siin ühiskonnas, see, see peegeldub metsa näost ja see niisugune, et puu on jalal kasvav raha. Selline mõtteviisiga laienes tohutu kiirusega just sel ajal, kui Eesti sai vabaks, aga teistpidi sai alusega see kapitalistlik ühiskond. Ja, ja see algusjärgus on väga tüüpiline niisugune seis. See oli ka muide esimese maailmasõja järel sama lugu, et kohe kui ühiskond muutub, kus siis mets maksis enda najal ühiskonna hädad ja niisugused lapsepõlvelollused kinni ja nii on see ka praegu. Väga kummaline on see, et mets talub uskumatult tugevaid lollusi, tegelikult ta suudab ennast taastada. Aga muidugi kui need lollused kuhjuvad ja kestavad väga kaua. Ja siis lõpuks juhtub see, et noh, me põllu kohta öeldakse, et narri põldu üks kord narrib üheksa korda vastumetsaga on võib-olla nii, et metsanarri üheksa korda ja ta narrib sind 100 korda vastu. Et need proportsioonid on nagu teised, aga, aga see pool on, on metsal ka siis olemas, et ta talub päris hästi päris suuri rumalusi. Aga kui tal mõõt täis saab, siis juhtuvad ikka väga inimkonna ajaloos. Paljude rahvaste ajaloost on on niisuguseid näiteid tuua. Meie ei ole oma metsale nii palju häda suutnud siiani teha, et me seda oleksime täie rauaga tunda saanud. Mida see tähendab? Ja loodetavasti ei suuda ka edaspidi. Jah, noh, see on niisugune ütleme siis niimoodi, et nii või teisiti on praegusel ajal sedamoodi, et, et ka see mets on üks osa Eestimaast ja nii, kuidas käitub inimene siis nõndamoodi, selle järele kujuneb ka mets ja selle tõttu on ta ka meie rumaluse või tarkusemõõduks. Nõndamoodi oleme me siin juttu vestes tagasi jõudnud, teie kodumetsa, Hendrik, kas koduuks juba paistab? Ja see on, on siinsamas, sest tõesti, kui mets on 10 sammu kaugusel, siis, siis ma ütlesin, koju jõuda on väga lihtne. Mets on teile üleni armas. Kas koduses jõuluaegses metsas on midagi erilist? On mingi eriline lemmik? Ma ei tea, kas te iga päev metsa jõuate, aga ei möödu päevagi kuste. Kasvõi eemalt ei ürita seda silmadega tabada midagi, midagi kõigel lemmikumatuma kodusest jõuluaegsest metsast. Hendrik. No see on ju mul kogu aeg silma ees kõik need tunnid, kui ma teen tööd teise korrusel majas, siis sealt suurest aknast otse minu klaasi taga on kuused ja need on õieti kuuseladvad. Seal on käbid ja seal lendavad linnud. Ja, ja see korrus, juss, latvade korrus, see on mul pidevalt silmade ees, päriselt. Aga siis, kui tuleb tunne, et, et nüüd aitab, siis, siis ma astun sealt välja ja siis lähen jälle metsa uuesti endale tasakaalu. Aitäh Hendrik, kuulame lõpetuseks veel pisut kandlemuusikat teie toodud plaadilt eesti keeled. Ja kaunist jõuluaja jätku mõistagi ka. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna kuulmiseni. Korraldasime aasta tagasi kavas olnud saadet Hendrik Relvega metsas.